Lendatel aastatel omaks võetud huvi suunad algupärasele, repertuaarile ja suurtele sotsiaalsetele ning üldinimlikele probleemidele on teater säilitanud kuni tänapäevani. 1940. aasta juunipööre. Sellele vahetult järgnenud suur isamaasõda ja esimesed sõjajärgsed aastad tõid kaasa põhjaliku jõudude, suhete ja vahekordade ümber asetumise. Kergitasid massina küsimusi, mis ootasid vastamist. Draamateatri repertuaari ilmusid näidendid, mis käsitlesid revolutsiooni, selle suhteid inimestega, mitmesuguste ühiskonnakihtide ja maailmavaadete esindajatega. Siin oli Eduard pinni tark ja läbinägelik professor pole sajev Rasmanovi rahutust vanadusest kes kiiresti mõistis oktoobri sündmustes avanenud perspektiive. Johannes Kaljula kõhkleb lõppeks siiski oma teed ja kohustusi. Tunnetav insener Sabelin Bogodini Kremli kelladest oli silmapaistvaid näitleja saavutusi kaasaeglase suure isamaasõjakangelase kujutamises. Eesti Nõukogude algupärases dramaturgia ilmusid lavale Mart Raua, August Jakobsoni, Aadu Hindi, Johannes Semperi näidendid. Need kõik teatri ja näitlejad kodumaile nõudsid hinnangute andmisi ümbritsevatele iga taevastele nähtustele. Ulatusliku pildi meie rannarahvast sajandite vahetusel andsid Aadu Hindi romaani tuuline rand dramatiseeringud. Tähendab omamoodi uut ajajärku siitkandi rahva elus. Et laev ei ole mitte mõne üksiku Ricarraa mehe omandus, vaid selle laeva ehitamisel on ka kõige kehvemad vabadiku mehed. Sel ajal, kui nende naised kodus laste vahel viimaseid leivaraasu jaotasid siia endale kirveste ja Peiklite ka ola odad ning omaniku õigused sisse raiu. Meie laeva seltsi põhikirjas on üks punkt millel on väga suur tähtsus. Kui näiteks kapten Holmani või mõne teise rikka reederi laeva kamba peakoosolekul loetakse hääli sissemakstud raha järgi mille tõttu pea reederi üksi juba enam kui pooled hääled endale saab ja seega väiksemate vendade hulgas mitte ainult kuningat, vaid päris paavsti võib mängida. Siis on meie seltsis igal mehel ainult üks hääl sellest hoolimata, kui palju keegi raha või töövaeva laeva sisse pannud. Meie ei ütle mitte, see on minu laev või see on sinu laev, vaid meie, ütleme, see on meie lae meie ütleme, see laev on vana ja selleks peab ta ka. Lubage teatada, et me laevaproovidega kuulan täna korraldatud vaike õllevõtmine ja tall. Palun kõik joodavat alane ära. Hakkame kaldale minema. Ajaga laulu, Kaarli laul. Ruus naasvad last aga rannas Kaugatoma kihelkonnas. Meeste nõu sai kokku peetud mõisaorjus ära neetud. Saaks saad, need on rahva röövlid, mehed, võtke kirved. Kaotame orjavaeva, teeme valmis oma laeva. Tuul käib läbi viljasalve siiski metsas mullu talve välkus saada kirvetera tammepuust sai laeva ema. Babsee omas mustas, kuues räägib sandi ilmal uues vaesel ei andnud maad meri, nüüd me põlluks saad. Vahest laev ja tormi tee siit orjamaalt meid Äravi, kus paugu, parun haugu papp jalutab, iha põllulapp. Siiski kauaks me ei taha kodu sind küll jätta, maha, paistab jälle meie puri sirgub igamehetuuri. Meistrid ikka eriti sealt Hiiumaa kandist, kes ei oodanudki laevu. Kuule, kuule laevas kilole vead, ei noh, aga hiidlast laimata ei luba. Seisab mees, kelle Hiiumaa naine on ilmale oja, aga ei tea, miks sa siis neid Saaremaa tüdrukuid kilkad? Ega mina tüdrukute vahel vahet ei pea? No mul ükstaspuha, kas hiidlane või saarlane, neeger, juut. Ja sadamas niisama korraks sülle võtta ja kallistada, aga päris naise võtad, nüüd ihkasid Kaugatoma ranna. Kurat teda teab või mõned võtad. Avon toll, tuldud läksid, Nurdristim mölluks, luts, mood, oo nüüd purjede nink, et Sallo sõlmed sõitsime, ööd said Tim purjereni tallad, kuid seal me sõitsime öös toit lahti vaeva. Kui jõudis, siis viima Inglismaal anda vanad Hiina, läks karnitiin toki. Kuulsin Eesti 15 saada, ma. Jäi nende leili ja töid kuuseumi eesti taastama. No ma ei julge temaga kaasa tulla. Mitte ainult sellepärast. Ma tahtsin sulle ütelda, et sina, Liisu, oled kõige armsam inimene maailmas. Lubasin täna emale, et niipea, kui oma uue laevaga esimeselt reisilt tagasi tulen, teen sinuga pull. Vana Holm, onu, surnud. Tint. Ikka veel tema küll kelle küljes? Eks ikka annete prouaga. Ära räägi rumalusi. Miks rumalus? Tema püüdis sind juba siis, kui vana Holman vilets. Nüüd on ta noor lesk ja vana Holmani suurte paranduste ainuke päts. Kuule, Liisu juhatas, rumal jutt. Lubasin emale, sügisel teen sinuga pulmad ja nõnda. 50.-te aastate algul tugevnes taas teatrihuvi revolutsiooni teemat käsitlevate näidendite vastu. Raamina elustasid nendes etendustes möödunud sündmused, karakterid ja nende kokkupõrked, revolutsiooni paatos. Need kujunesid ühtlasi visiitkaardiks tammuri jõuliselt karmile emotsionaalsele lavastaja valgele kollektiivile aga nii-öelda omalaadseks suureks sulatuskatlaks, milles võis märgata mehhaaniliste nähtavate liitekohtade kadumise esimesi tunnuseid. Seda luba. Ma tulin sinu juurde viimast korda. Homme ei näe sa mind, on. Kuid ei taha Mina tahan viltena sinuga rääkida. Millest rääkida? Miner. Ma tahan sult küsida, ma ei vasta sulle mini ära. Juba. Ei ole enam kellegagi kõnelda kuid talumatult raske selles kotis, kes sind seal. Ainult sina saad mind aidata. Ma tahan igavesti sinuga olla. Igavesti. See on väga kaugel. Aga homme hommikul, kui sa tõukad mind ära, siis ma ei ela hommikuni. Kui aga sinusse on jäänud kas või kübetki armastust minu vastu kübelt kahetsustunnet siis ta mõistab mind. Tülis sellest puusärgist. Ainuüksi sina võid. Kas on olnud minutit, et mu süda ei oleks verd jooksnud igatsusest sinu järgi? Kahetsusest, mu suur valu. Kaks korda olen sind matnud, aga ma tõusin üles. Piinaks ühte lugu läks sinna täie hingega kuulassimalati, kuulsin su häält, see aga ununeb tavaliselt kõige Enn. Sinu unelmad said minu ürituseks. Kuid kuulata praegu sind rääkimas võõraid vihatud sõnu leiame sõnad, kuid näha sind koos nendega. Kas sa mõistad, mis minuga tee? Mis sa mulle oled? Ma tean. Juuba istun hallis juustest. Kui kõhn sa oled? Ei ole vaja. Ainult ühte. Sa tead, on tarvis päästa inimesed. Ja tule siis maad. Tuleb nähtavale showandja Jarovoi võtatub. Ma lähen. Mine kiiresti. Aegi juht ja. Joot selles hirve, kes oli Miks ta ära läks? Ta tuleb suure rõõmusõnumiga väetist välja. Milline on? Kolme aasta jooksul näeme esmakordselt neid varje, seal vahet? Vaata milliseid pitsid on kuuvalgusest puu teha. Seltsimees Ruvaja, seltsimees Roman, ei ole, peab varsti tulema üle, siin ongi vaja, tervist, tervist. No poisid, tõsine võib-olla, et homme on selles paigas juba meie võim. Täna on meil kohta ainult laternate otsas, sillal valmistati meile pühist ei õnnestunud. Nüüd on esimene ülesanne vanglat kaitsta oma seltsimehi, laternate otsayantuuri. Seda ei tule, seltsimees Roman ainult see öö vastu pidada, homne päev, aga meie oma, kus relvad on mina, seltsimees Roman, tean juhi Shaelial ja seltsimees valvata ja sidet pidada. Miness andis sinna nurgani kuulil. Seltsimees murre, milline oli olukord 50. aastate algul, kui teatrisse tuli peanäitejuhiks Ilmar Tammur. Peab ütlema, et sellist loomingulist potentsiaali nagu tol ajal oli Draamateatris, ei ole Eesti teatriajaloos kunagi ühelgi teatril olnud. Ühines meiega, Estonia on noorsooteatritrupp, samuti tee tuli juurde noori meedia Adri instituudist ja 53. aastal õige suurkupp Moskvale nimelise teatriinstituudist. Peab ütlema, et kuigi. Et nendel oli igalühel oma erinev teatrikool erinev teatri maneer, teatri traditsioonid, erinevad ja ühise ansambli väljakujunemisperiood seisis veel ees. Teatrite juures nähtud ansambli väljakujunemise periood, mis on pikk meeteatrist, nii väga pikaks ei kuulnudki sest nagu öeldud, oli näitlejatel väga mitmekülgne ja suurettevalmistus. Ja milliseid lavastusi teatri palge väljakujundamise seisukohalt peate põhjapanevaid? Tamur alustas õige suurte lavateostega. Ta noorusliku energia ja temperamendiga liitis kollektiivi. Ja selle juures tuleb öelda, et eriline tähtsus oli revolutsiooni klassika lavastustel. Alustasime toda seeriat revolutsiooni klassikast Ljubov vaja lavastusega, nagu me teame, varem oli ka neid terve rida nagu Kremli kellad ja teised. Kuid see uus seeria revolutsiooni klassikast algas meil niisuguse rahvarevolutsiooni kajastava teosega nagu Liboffirvaja teos väga hästi õnnestus ja teenis meile tõepoolest laialdast populaarsust, tunnustust sellele lisandusid mõni aeg hiljem eskaadri hukk. Kui esimesed sõjajärgsed, algupärased näidendid käsitlesid eelkõige sotsiaalseid vahekordi siis tõstis 1953. aastal esietendunud Villem Grossi ankeet inimese väärtuse teema sotsialistlikus ühiskonnas. Võitlus inimese tema moraalse ja eetilise palge puhtuse eest tõusis nüüd algupärase dramaturgia tulipunkti. Selle nimel kirjutavad oma teoseid viiekümnendatel aastatel meie näitekirjanikke perre astunud Juhan Smuul. Egon rannet ja Ardi Liives tuleb hinnata draamateatriaktiivsust algupärase näitekirjanduse tutvustamisel ja arendamisel. Selles osas ei ole siin jäädud kunagi äraootavale seisukohale. Nii mõnigi tunnustust leidnud algupärand on autoril valminud teatriga käsikäes. Mitmed nendest elanud esimese tuleproovi Draamateatris on siit saanud lähetuse paljudele vennasvabariikide ja välismaa lavadele. Kõige populaarsemaks sai Egon Rannetti kadunud poeg Mart Tuisu, tema ema ja naise Annikat. Räägikale elasid kaasa miljonid teatrisõbrad 300. Nõukogude Liidu ja välismaa teatris. Pool klaasigi seto südameid, tuimaks. Sa oled küps, tugev, tore mees. Ilusaid naisi ja tüdrukud on ilm täis. Küll leiad enda käes. Ei ole kedagi tema. Ma olen. Räägi poeg, mis su südant ometi kogu aeg vaevab? Räägi Novlide sööma, peame kahekesi lõuna kui vanasti, kui sa veel koolipoiss olid, rääkisid mulle ju kõik. Rääkisime. Ja ema olin vist tõesti sinuga vanasti liiga hea, sellepärast paha pealegi läksid. Kõnelenud. Tead, ma pole see, kelleks mind peetaks. Pole see. Aga kes siis oled? Räägi, pean vist tõesti ennast sulle välja puistama. Halb asi? Väga halb asi. Sadama kastasid jälle oled midagi kokku keerutanud? Vähesest said lapsest peale rihma. Räägi. Olgu sulle emale, Ma räägin, sina mind ei reeda. Kes sa oled. Kus sa siis tulid? Välismaalt ja. Ma pole kunagi vangis olnud. 45. aastal saadeti mind välismaale. Mina ei ole bandiit. See oli mulle üsna sarnane mees minu ninal. Taipad mittemidagi? Miks sa siis seda miilitsas ära ei seleta, kui sa ilmsüütu oled, kuuleme, ma ei saa sellest rääkida. Sest ma olen nende teenistuses, kes nõukogude võimu hävitada tahavad. Salajases teenistuses. Taipad nüüd. Tõused püsti. Solonena ütlesin. Püsti, tõuse nii. Tule, seisa siia akna juurde. Mind saadeti siia ülesande täitmiseks. Kuidas mina ja isa sinu koolitamise ja kasvatamise pärast vaeva nägime kuidas minu laps niisugusele teele läks, hullu ema, jää vait. Kas sina räägid sädemest? Hilja, ema, hilja. Ma olen resisega. Ei, ma olen liiga määritud, emal ei vill ja niikaua kui inimestel veel eluvaim sees on, pole kunagi hilja. Lähed, räägid ära ja lähed edasi. On ju mitu korda lehes olnud, salakuulajad said armu, sest tantsid ennast ise välja, pole vist nii lihtne, kui sina arvadena. Siis lähen mina ise juba homme hommikul, kuhu vaja ja räägi, leiame. Siin ei tohi, ükskõik kuidas. Ma olin juba mitu nädalat sellest mõtelnud, pea mõne mõistliku mehega nõu ja anna ennast viibimata üles, kellega ma pean. Mul ei oleks võinud veel ausaid sõpru, ei ole. Kui ehk kraagismik teema. Teema. Mida sa räägi tema? Ei, tema ei anna kätt. Tema tõukab. Sa pead sellest porist väljas saavad, kas võid tõukat, Vaissaa? Mõista mind tema, ma ei ole ju lüpsi kõikkimaid tunnegi kurrat, ma olen hulluks. Mind tapetakse koore kummarrytreedoreetiatest, Klaku löömine pole reetmine. Aga kas mulle siin andestatakse? Võib-olla pannakse lõpuks seina äärde, mida ma teen, surm, võib-olla siin ja sealpool. Siis tuleb valida ausam, surnud poeg. Läbi aja katsumuste on kõndinud ka draamateatri klassikaline repertuaar. 40.-te aastate vulgaarsotsioloogilised tendentsid on asendunud klassikas sügava sisusse tungiv analüüsiga mis püüab sellest avastada kaasaegsele inimesele mõistetavaid, filosoofilisi ja üldinimlikke tõdesid. Esimeseks sõnaks klassikalise repertuaari taolisel lugemisel sai Shakespeari Antonius ja Kleopatra lavastus 1955. aastal Ilmar tammurilt. Siin ei keskendatud tähelepanu veristele võitlustele, mis kunagi toimusid asumaade ja see saristliku Rooma keisritrooni pärast. Siin ei mõistetud hukka Antoniust, kes kauni Kleopatra võlude pärast unustas oma kohustused selle riigi vastu. Siin tõusid keskpunktiks kaks inimest, kes kandsid oma armastuse põleva tunglana läbi ajajärgu raskete katsumuste ning hukkusid moraalsete võitjatena nende üle, kes põimisid oma võimuahneid intriige. Meisterlikult esinesid Kleopatra ja Antoniuse osas Aino Talvi ja Kaarel Karm. Kuninganna, must Hayden, palun eemale. Näen sinusse ennist. Uudised on head. Mis ütleb abielunaine miine poleks tasult tulla lugenudki. Ärgu öelgu, et ma pean sind kinni. Nüüd puudub võim, sa kuulud temal jumalat ja mis kuningannat on nõnda julmalt, et Kleopatra. Kuid võin küll uskuda mehe truudust, kui jumalaid vapputroondub andest Petit poldia. Kuninganna särav, valiv värve minekule. Lihtsalt minna. Tõnuks oli aeg, kui siiajäämist palusid enti juttu, siis polnud lahkumisest. Igavik Mekhoolil silmis viilis. Õndsus tõsis Me kulmudel Neis iga liige vääris siis jumalaid ja väärivad veel praegu. Või sinust maailma suurim sõdur on saanud suurim luisk. Mis jutt ning Kuulo aeguma karmis sundusega nõuab mu teeneid mujal. Ülevoolav südajad sulle kodus sõjamõõka tõsite käik Itaalias. Sextus Pompeius olnud juba Roomat 100 maitset veel. Ja siis on riigivõimu võrdsus Tobrasker riiu, mis peaksin veelgi julgustama, kui ma lakun, on põlviad, surm. Kui vanus mind ei päästnud meeletusest siis päästis lapsikusest. Saab ta, suri kuninganna oma üllast soovi mööda loe, mis lärmi ta on teinud heaks tagatipuks veel, kus ja kuidas suri. Härm kus on need pühad hästi, tead mida peaksid sa täitma leinaveega? Full? Kuiv ruttu surres kuulustusse, jää, Toyotat õelus ja võta kuulda mu kavatsusi sinu soovi järgi need püsivad või kaovad. Tuule nimel teostab muda Niilusel, minnes supp kaitsjaks, teenriks, jään sutatel sõda. Kulutan Reegi sai lahti harm ja ei jäta haigus, tervis, mulin püsimatud nagu sinu arm. Kallis kuninganna, kannatust, sind palun tunnustada selle armukest, talus lähtuv. Katan nägu nutta taga naist. Lahkumisele täitle, pisar Kleyotatale kuulub, mängis stseen täis meisterlikku teesklust. Et see tõesti näiks ehtsa auna, ärritab mind. Võid teha paremini, kuid hea seegi mõiste jahu Kelvin nimel. Parem, kuid pole veel ta hiilgetüüp. Armi ajal, kui Raana Härkule raevunud mudaan sõnake. Nii armastasid. Ka mitte see see teile teada. Tahtsin midagi võiks, minu mälu on nüüd eht, Antonius. Ma unustasin kõik. Peaksime narrus enda alamaks. Siis näeksin teismann narrus ennast. Oleks kibe vaev see narrus nõnda südamesse võtta kui deep Kleopatra. Kui ta, anna andeks. Sest kõik, mis mulle sobib, surmad mind kui surnd. Aus sink, kutsud, jää kurdiks minu meeletusele, kõiki jumalat sind saatku, sinu mõõkkalast ehib võidulaande edutee sulle tasane. Möll lahkumine pole lahkumine sest sina siia jäädes järved, puine ja eemaldudes jäämas seltsiks. Viimase viie aasta jooksul on Draamateater oma saali poolele suutnud juurde tuua palju uusi sõpru. Külastajate arvu näitaja teatritegevust kujutaval diagrammil osutab järsku ja kiiret tõusu 1965. aasta 220000 1960. aastasaja 50000 vastu. See on ümberlükkamatu tõend publikupoolse usalduse kasvust. On tore, et üha suuremat osa selles on neil aastail hakanud etendama algupärandid. Nii mõnedki nendest astusid ja astuvad üsna tõhusasse võistluse vanade tuttavatega klassikute seast. Nii oli 1964. aasta menukaimaks 100 etenduskorraga Ardi Liivese Viini postmark. 100 piiri ületas Egon rännetti karikas ja madu ning varsti peaks selleni jõudma ka Juhan Smuuli rahvatarkusest sädelev kihnu junn. Mehe sammuga astusid neil aastail draamateatrilavale veel Valdo Pant oma avariiga ja Boriss kabur kahe näidendiga väikesest robotist ropsist. Autor adresseerib need mõlemad lastele, kuid köitis värskuse ja vaimukusega ka paljusid täiskasvanuid. Oma külalisetendustega on Draamateater Eesti teatrikunsti tutvustanud ka väljaspool koduvabariiki. Tema matkateed on teda viinud Moskvasse ja Leningradi riigiga Vilniusse. Jegi Zenjovi lavastused, nägu beer, künt, inimene ja jumal. Antonius ja Kleopatra leidsid tunnustuse kõikjal ning said sündmusteks kogu nõukogude liidu teatrielus. 1965. aastal viidi külakosti lahe taha Helsingisse ja teistesse Soome linnadesse. Ja millised on siis tänase juubilari tulevikuperspektiivid? Nagu eelpool oli palju juba juttu, on Draamateater alati olnud kaasaegne oma peatähelepanu pööranud alati päevale kaasaegsele dramaturgidele, nendele probleemidele, mis meie vaatajaid igapäevases elus köidavad. Ja sellele jääb draamateater kaheldamatult truuks ka edaspidi ja see on ka tänapäeval tänase päeva Draamateatri tähelepanu keskpunktis. Samuti nagu me lugu peame higistama teistest traditsioonidest, kuid muidugi traditsioonid saanud tänapäeval uue sisu uue tähenduse. Ja nad teenivad meie kunsti uudselt. Meie rahvast aitavat islami teadelgi. Muidugi on ka meil kavas nii mõndagi uut, praegu on draamateatrihoonele jälle siit ja sealt näha tellinguid. Ehita meie tammede teljele juurde veel teist saali. Milline peaks valmima tulevaks sügiseks? Kuid nii sellise eksperimentaalteatriga tüliti teadrigime time algust juba käesoleva aastavahetusele. See oleks võib-olla kõige suurem uudis meie praegusest loomingulisest tööst siis jälle üks uus teater ja see on ühe teatri väikevend. Meie teatri juures mitmete mitmedki teatrit. Milles need peale juubelit oleme taas kinnitust leidnud? Me oleme saanud materjali, oma tööd, linduma tööks, Mõtteid oma tööks nendelt, keda me teenindame Merafalt. Ja kui need eest on nii palju kasu olnud, et sepa käsi on veidikene kiige kindla meel löönud ja kangru käsi kiiremini liikunud ning põllumees on türmi juurde saanud. Me arvame, et see on meie tööle suurimaks kiituseks. Ja lõppude lõpuks koguma töö. Me selleks pühendamegi, et anda meie rahvale tõrjum indu ja selleks meil praegu ka töötame. Meie plaanide on küllaltki raskete ülesannetega täidetud. Teatritöö on alati niisugune olnud, et Ta pole olnud kunagi kerge ja kui teda on endale püütud kergeks teha, siis on teater olnud halval teel. See on ikka selline tee, kus püstitatakse uusi ülesandeid, võetakse uusi raskuseid ja kui need võidetud, seatakse jällegi uusi, veelgi raskemaid ülesandeid. Neid me praegu omale seamegi oma repertuaari plaanides ja kogu oma töös. Möödas on juubelipidu. Vanast Draamateatris on jälle tavalised tööpäevad. Igal õhtul avaneb eesriie ja süttivad rambituled. Nad kutsuvad meid kaasa elama sellele, mis toimub laval viiele miljonile inimesele, kes sellest hoonest aastakümnete jooksul on lahkunud. Rikkamana, elamustest ja mõtetest lisanduvad uued, sajad uued miljonid. Aitäh sulle, juubilar selle mehe töö eest, mida oled teinud ja teed.