Täis kuulane üle jõhvis toimunud vabariikliku kammerkooride festivali. Luukamber saade koorimuusikast. Ta algab luukamber, mina olen Marge-Ly Rookäärluukambri termin, on teada kõigile, kes enamal või vähemal määral on kokku puutunud koori laulmisega. Tegemist on üksinda, ilma rühmakaaslaste toetuseta oma häälepartii ette laulmisega päris jube. Mõnikord luukamber on koorijuhile, aga hädavajalik lauljale sageli ebameeldiv mõnikord ka pisaraterohke. On kuidas on, luukamber kuulab alati üle. Alanud saates on ülekuulamiseks kevadel 2016 jõhvi kontserdimajas toimunud 13. eesti kammerkooride festival. Esimene kammerkooride võistulaulmine toimus kevadel 1986. Suhteliselt regulaarselt on neid mõõduvõtmisi ka korraldatud. Võitjate hulgas on mitmeid tänaseid superkollektiive kui ka neid, kes juba ajaloo hõlma ununenud näiteks Eesti projekti kammerkoor, kes pälvis A-kategooria esikoha aastal 1988. Sel kevadel kogunes jõhvi mõõtu võtma viis A-kategooria koori ja 11 B-kategooria koori. Lisaks konkursi voorudele toimus ka kaks festivali kontsert. Üldpilt oli rahuldav, ei olnud väga suuri eristujaid ega ka üliväga halbu sooritusi, oli ootuspärasust mõningaid üle oma varju. Hüppajaid oli kaunis kontserdimaja ja paraku väga vähe publikut. Suhteliselt ühtlasel tasemel võistelnud koore kuulas viieliikmeline žürii. Kaks liiget oli piiri tagant, leedute esindas kontsertturneed mänedžer Ruta tambiite. Saksamaalt oli kuulama palutud kammerkoori Iivokalisti asutaja ja dirigent, kodumaal kooridele ja koorijuhtidele koolitusseminare läbi viiv ja populaarne žürii liige, paljudel konkursidel oodatud külalisdirigent. Hans-Joachim lustik. Viimase kinnitusel on Eesti koorimuusikakultuur kogu maailma kontekstis lihtsalt kadestamisväärne. Niisiis, Balti riigid, eriti aga Eesti, on Hans-Joachim lustigi sõnul muu muusikailmaga võrreldes täiesti erakordne. Riik. Lusti kasutab meie laulupidude traditsioonile, kuivõrd imetlusväärne on mitukümmend 1000 lauljat. Sajad tuhanded kuulajad, see on midagi, mida mujalt ei leia. See on lihtsalt uskumatu, ütleb ta. Teil on tohutult rikas skulptuur, te olete õnnelikud. Festivalil osalenud kammerkooride tase on lustegi sõnul keskmiselt väga hea. On palju väga häid koore. Suur üllatus oli, et nii palju naisdirigente on eesti kooride ees. Nii palju naisi teeb sellist tööd. Et aga koorilaul kõlaks kenasti, selleks on vaja mitmeid asju heaks koorilauluks on vaja väga head koorijuhti ja hoolega läbi mõeldud programmi. Repertuaar peab koorile sobima, tooma välja koori tugevamad küljed. Käimasoleval festivalil on liiga palju, võib-olla repertuaarile sarnasust ja ühe pärast kulgemist ning lauljad peavad teineteist väga hoolega kuulama. Tähtis on samuti intonatsioon ja tekst, kuid muusikat tuleb alati teha koos. Lustegi sõnul peab iga laulja ka ise aru saama, mida helilooja oma teosega tahab öelda. Lisaks peab kooril olema lai dünaamiline skaala hea dirigendi olemasolul. Seda kõike saab ka teha. Võistulaulmisel oli väga hästi ettevalmistatud koore, aga lusti jaoks on oluline, et lauljad armastaksid muusikat, mida nad esitavad. Tehnilise soorituse kõrvale on tohutult oluline panna laulmisse oma süda. Hans-Joachim lustlik Saksamaa hinnatud koorijuht ja koolitaja teadis mõningaid eesti koorega varasemalt. Tuttavad nimed on kolleegium muusikale ja Aarne Saluveri suurepärane tütarlastekoor. Ent jõhvi festivali žürii tööd nimetab lustlik enneolematuks. Ta ütleb, et tavaliselt on ta koos dirigentide ja ainult dirigentidega aga seekord on tema kõrval maailma ühest parimast kammerkoorist Eesti filharmoonia kammerkoorist kaks suurepärast lauljat. Lisaks kontserdikorraldaja ja helilooja. Täiesti originaalne koosseis on lustlik, vaimustunud rahulolu on rohkem kui suur. Meil on žüriis nii tore töötada, kusjuures väga paljud koorid on nii head, et nende tööd analüüsides tegeleme imepisikeste detailidega. Meil on tõeliselt priviligeeritud tunne. Meie töö on lihtsalt imeline. Sel sügisel 30 viiendat aastapäeva tähistava Eesti filharmoonia kammerkoorist olid žüriis kaks staažikat ja hinnatud lauljat, solisti Aarne Talvik ja Kaia Urb. Viimase kogemus lavale ulatuv suurvormi solistist kuni delikaatse kammermuusika esitamiseni. Temalt pärisin, milline on eesti kammerkooride üldpilt. Sümpaatne sümpaatne A-kategoorias oli kohe niisugust rebimist. Ja isegi B-kategooriast siin paar kooria oleks võinud vabalt võistelda, tegelikult A-kategoorias. Seis on, seis on väga niisugune, ma ütled lausa muljetavaldav aka kena, kui mitme koori puhul ja kast leidsid ennast mõtlemast. Et see koor vajaks kindlasti hääleseade abi. Oi-oi, enamuse tähendab väga paljude puhul on tunda, et nendega tegeldakse, et nad on huvitatud sellest, et nad mõtlevad sellele jääd, nad tekitavad oma tooni teadlikult. Aga päris mitmetele oleks andnud nõu kindlasti võtta mõne spetsialisti abi kasutusele kindlasti ja see ei puuduta mitte ainult B-kategooria koore. Amazitaksel tahavad. Kui reetlik saab olla ühe konkursi kohustuslik laul, see on üks väga hea asi, muideks, kohustuslik laul sellepärast et seda on nii huvitav, huvitav jälgida, kuidas kõigepealt muidugi seda dirigendi mõtlemist on huvitav jälgida pidada, selles loos üldse näeb, mida ta leiab, kuidas ta seda tajub. Ja siis see, kuidas ta suudab seda siis koorile nagu edastada seda oma mõtet. Ei ole siis lõppkokkuvõttes, sest see, mis sealt siis tagasi tuleb, et seda ringi on hästi huvitav nagu jälgida. Ja siin muideks peab ütlema, et niisugusi tohutult suuri erinevusi ei olnudki kohustuslike lugude ettekandmisel veidikese siin natukene tempos, nii ja naa. Aga vot mõlemad on ju noh, pealtnäha suhteliselt nihukesed lihtsakesed aga seda enam on nagu sealt niisugust võimalik nagu välja tuua seda niisugust essentsi. Mõlemad on väga poeetiliselt, laulud jäävad, see on nagu see minu jaoks konkreetselt on nagu see niisugune mõõdupuu või koht, kus ma tahan siis nüüd kuulda seda, et kuidas kuidas see eesti keel ennekõike, kuidas poeesia on nagu välja tulnud ja kuidas muusika, keel omavahel ühendatud on ja ühesõnaga hakkas, mul hakkavad sipelgad jooksma, ei hakka sipelgate jaoks. Kas te julgustate eesti koore laulma eesti keeles soluutselt? Eriti nende kahe päeva tulemusena ma väga palun, et eesti koorid, palun laulge eesti keeles rohkem. Sellepärast et mis jäi praegu kõrva hästi, palju lauldakse saksa keeles ja siis inglise keeles ja siis noh, kõik muud keeled seal vene keel, soome keel, midagi niisugust ja mida võiks kindlasti teha ka, kui võetakse üldse võõrkeelne laul, eriti konkursi jaoks. Palun kasutage mõne filoloogia abi, sest need hääldused ei ole päris korrektsed ja nad ei ole päris nagu selle keelepärased. Et see muusika on ikkagi kirjutatud sellelegi, noh kui see ei ole mingi tõlgeks, kui see laul on kirjutatud selles keeles, siis on ääretult oluline, sest selle keele rütm ja selle keele kõla peab olema ikkagi see, mis annab sellest loost sellise tervikliku mulje. Nagu keel ei ole õige, nii kui need noh, kasvõi need häälikudki. Ma ei räägi isegi siin kaasalikutest, ma räägin juba vokaalidestki, kui nad ei ole õige koha peal, siis lugu kõlab teistmoodi. Kahel päeval kuuldu kogemuse põhjal, milliseid soovitusi oskate anda konkursikava koostamisel dirigentide konkursi, ka võiks olla niisugune, ta tekitab tervikliku komplekti mulje ja siin on jäänud silmaga niisugused asjad, et dirigendid on valinud valesid palu koorile kas nad on siis liiga rasked või nad on liiga omavahel, need lood on liiga ühetaolised. Või siis dirigent Ta tahab demonstreerida pigem iseennast. Ühesõnaga, mina arvan, et need asjad peaksid olema omavahel väga-väga-väga balansis väga-väga tasakaalustatud, et see koor tunneks ennekõike rõõmu sellest, mida nad laulavad. Mitte kõikide puhul ei tundnud ma seda, et need inimesed naudivad seda, mida nad teevad isegi konkursi tingimustes. Et nad tulevad ja nad tunnevad sellest rõõmu. Ja neile need lood on jõukohased ennekõike sobivad nende häältega, sest et kooride kõlad on muuseas väga erinevad tulenevalt esiteks juba koosseisu suurusest, siis ka sellest, missugune kogemus neil on siis ka sellest Ta kasutavad hääleseadja abi või ei kasuta see tooni, niisugune sügavus või mittesügavus, õhu jaotamine ja selle fraasi niisugune nagu juhtimise oskus, need on kõik niisugused asjad, mis on äkki nagu peo peal. Ja dirigent peaks arvestama just vot nende asjadega, kui palju koor oskab seda teha, missugused eripära, et kellel, mis on et niikuinii, et niisugused asjad ei ole omavahel tasakaalustus, kohe torkab silma ja tegelikult kava peab moodustama ka terviku, kasvõi selleks 12-ks minutiks ja, ja ühesõnaga alguses see ei pruugi nagu üldse silma torgata, kui sa kuulad niimoodi reas ja siis tuleb äkki mingi koor, kellel see on tervikus ja ta kohe tunned, et vaat see on midagi. Et see on nagu ekstra nagu boonus või kuidagi niisugune ja see annab sellele esitusele tohutult palju juurde. Mis on kolm kõige tähtsamat tingimuste jaoks? Oleks väga hea, väga raske on, väga raske küsimus. No mina kui vokalist muidugi kuulan ennekõike tooni, nii kui suu lahti tehakse, nima, koolen kohe kas see hääl mulle meeldib või noh, kas ta on niisugune terviklik ja ta ei pea olema kaugeltki mitte ideaalne. Noh, ma ei mõtle, seal peavad olema nüüd hüpersuperhääled ja lauljad peavad oskama selle häälega kõike teha, aga seal võiks olla niisugust loba loomulikkust, seal ei tohiks olla liiga palju kahinat ja liiga palju pinget ja kõrgustes ei tohiks minna liika nagu kiledakse. No vot ühesõnaga niisugused vokaalsed. Esiteks see niisugune kõlapilt võiks olla niisugune sümpaatne. Siis hästi tähtis on see dirigendi ja koori omavaheline sugune kontakt, et selle tunneb ka kohe ära, on koore, kus dirigent on tohutu aktiivne ja teeb kõik võimaliku ära seal ees ju seal ööd itku lihtsalt no ei tule järgi, no ma tean neid põhjusi muidugi ma ei tea, aga aga vot see torkab silma ka niisugune asi, et et ühesõnaga see omavaheline keemia, see on ka üks eeldus selleks, et see asi kuidagi läks väga tasakaalus moel. Ikkagi see on, et see repertuaar oleks sobilik just nimelt sellele seltskonnale, et nad oleksid sellest repertuaarist üle, mitte vastupidi ei tekiks seda tunnet, et see käib neil üle jõu, et neil oleks endal ka huvitav kuulata, selle tajub kohe ära, kas neil on endal ka Tore kuulge, amatöörkoorid, inimesed teevad seda sellepärast, et nad tahavad, selt, neile meeldib seda teha, neil on tore seda teha. Ja pealegi see peab muidugi olema ka. Muidugi arendab, see ei tohi olla niisugune noh, liiga lihtne või kuidagi niisugune, sest et tore on ju, kui kollektiiv kogu aeg liigub, aga kuidas teistmoodi liigud, seal peab olema vastav repertuaar kogu aeg, mille pealt sa õpid ja mille pealt sa lähed edasi kogu aeg ja samas nagu jälle annab mingit uut väljakutset ja mingit uut niiskust, impulsse praegu põgusalt puudutasite ühte varianti, kus dirigent tehniliselt on hea, aga nagu ei kaasa. Aga kas te märkasite ka mõnda sellist koori, mille puhul oleks võib-olla tekkinud mõte? Täitsa tore, kui neil oleks vähe tugevam dirigent, kui ma, nii võime küsida ihar täiesti õige. Täiesti õige täna ma just nägin ühte koorima, panin selle endale isegi lausa kirja Etelt et kooril on väga tugev potentsiaal ja lauljad, noored särasilmsed täiesti vahvate häältega ja potentsiaal on väga tugev, aga dirigendid ei oska sellega nagu, võib-olla veel praegu, aga ei oska sellega midagi peale hakata, et ühesõnaga, et natukene niisugune disbalanss on jällegi seal sellisel konkursil väikevormide esitamine loetud minutite ajal, kas dirigent võiksid reageerida peast, kuidas teile tundub? Muideks üks koor laulis peast, praktiliselt terve kava võib olla ainult üks inimene vaatas ühte laulu kuskilt noodist natukene. See annab nii tohutult juurde, see annab sellele teendunud niisugusele esitusele tohutult. No ma räägin praegu lauljatest, aga see dirigendile peaks olema peas, niisuguste maksimum on ju 12 minutit laval olla. No ma arvan, et 12 minutit pähe õppida ei tohiks olla külgele ühelegi dirigendile. Nõndaviisi rääkis Kaia Urb, jõhvis toimunud kammerkooride festivali žürii üks liige ja veel üks vaade muusikale, seekord läbi helilooja kõrvade kuuldu. Peamiselt koorile, kammerkoosseisudes orkestrile kirjutanud 1988. aastal sündinud Riho Esko Maimets kinnitas, et heliloojana pööras ta kõrgendatud tähelepanu just kooride konkursikavadele. Ma arvan, et mina ainsa heliloojana žüriis pöörasin vist sellele vähemalt tähelepanu. Ja ma arvan, et siin on kindlasti väga palju erinevusi. Mõni dirigent ilmselt tabas oma koori hinge paremini kui teine. Ja see oli kohe selgelt välja kasta. Vot siin on nii seinast seina, et mõne koori puhul võib olla repertuaar, jäi liiga ambitsioonikamaks tehnilises mõttes. Ühest küljest see on toret, dirigent annab oma lauljatele väljakutset, aga lavale tulla võib olla sellise raske repertuaar paariga kuulajana, see mõjub halvasti, sellepärast et loo olemus ei ole nootides ega isegi tühjana daamika, märkides ta on nii peidus, et seda tabada ei tohi vist väga nootidele mõelda, peab nagu sügavamale süvenema iga laulja võiks jah, et et ma ei saaks ülle hinnata repertuaarivalikut dirigendi poolt. Mis seal konkursikavas peaks teie arvates olema, kas seal peavad olema erinevad karakterid või peab see näitama seda, mida kuur kõige paremini oskab teha? Ma arvan, et väga palju arvatakse just, et on vaja võimalikult mitmekesist kava ja selles on oma loogikat. Kas see võib ka väga võluv olla, nii et ma selle vastu kindlasti ei ole, aga ma ei arva, et see on ainus lähenemisviis sügavus ja sellist kaasamõtlemist oleks lihtsalt vaja, ükskõik mis see repertuaar ei oleks, et pööratakse piisavalt palju tähele pannud teksti tähendusele, siin lauldi tšehhi keeles rootsi keeles, norra keeles igasugustes keeltes. Ja mõnikord tundus, et oli rohkem nagu ära laulmist, kui südamest ma mõtlen sõnumile, ma tean, et näiteks üks ladinakeelne tekst uubi kaaritas, on nii meeletult sügav ja ilus tekst ja lihtsalt laulda ära uubi kaaritast ei ole lihtsalt. See ei ole see muusika, sest see tekst on niivõrd sügav ja pühalik. Nüüd ma julgustaksin siin dirigent, ma ütlen nagu heliloojana, et kui, kui helilooja valib teksti, siis ta ei tee seda reeglina kergekäeliselt. Ma südamest loodan, et need teksti on juba nii ilusad ja sügavad ja minu meelest hea dirigent lähtub sõnumist ja sellest tekstist mitte ainult nootidest. Mis on teie kriteeriumid, mis peavad olema täidetud hea koorilaulu juures? See on raske küsimus, mina ise üllatusin, et võib-olla mõni koor esimesest kuulamisest esimesest hetkest võib-olla ei säranud kohe. Aga lõpuks ma tundsin, et aga mul on nutt kurgus, nii ilus, mõni tõeliselt lihtsalt amatöörkorraga laulab nii hingestatult ja mõnikord on jälle tehniliselt võimekam. Seda maagiat ei ole ja mina jään vastuse võlgu, sest see maagia ongi see ilmselt, mida iga kunstnik iga loov inimene ootab või otsib. Ja siin vastust ei ole, seda kas on või ei ole. Ma pean ütlema, et ma olen väga nautinud seda kogemust ja, ja huvitav on see žüriiliikmed, üldjuhul olid kohe nõus, et ja kõik suurte silmadega nagu üllatusest, et aga miks nemad meid niimoodi liigutasid ja ometi võib-olla kohe mitte oma oma tehnilisest poolest vaid et lihtsalt see maagia oli olemas? Ma ei tea, väga huvitav on, aga ma ei oska nagu objektiivselt vastata sellele küsimusele. Kui te töötate žüriis, kas te jälgite partituuri või pigem kuulata ja vaatate koori? No nii ühte kui teist nii ühte kui teist, ma arvan. Ma ise ei olnud partituuris kinni. Ikkagi heitsin pilgu peale, aga ja ma arvan, et maga, ainult kooria ei vaatanud. Ma võib-olla mõtlesin ka väga palju omi mõtteid ja silmal võib-olla lihtsalt vajusid kuskile ära. Aga jah, et tuleb jälgida kõike ja, ja hoida silm lahti ja olla avatud sellele maagiale, mis võib tekkida. Te natukene juba reetsitega, siiski ma küsin, kas žürii töötab põhimõtteliselt nagu üksmeelest või on teil ka erimeelsusi? On olnud ka erimeelsusi, aga esimese koha kohta polnud mingeid kahtlusi ja siin on huvitav, et nii A kui B-kategoorias esimene koht oli nii kaugel ees, teistest siin mingit kahtlust ei olnud. See on ilmselt kõige olulisem koht. Teine, kolmas siin juba tekkisid erimeelsusi, aga nüüd on nii väiksed tegelikult jah, päris huvitav konkurss ja žürii on suhteliselt ikkagi ühel meelel. Lõpetuseks veel Riho Esko Maimets, te olete eelkõige heliloojaks sellise konkursi kuulamine. Kuidas see mõjub teile kui heliloojale, kas see inspireerib teid rohkem? Ma ei tahaks kohe välja öelda, et jah, sellepärast et see inspiratsioon tuleb nii ootamatult. Ma arvan, et ta võib-olla tuleb alateadvusest ja siin on kindlasti väga palju materjali, mida ma võtan sisse. Et seda seedida ja sealt inspiratsiooni leida on, on lihtsalt aeglasem ja, aga, ja heliloojana ma pean ütlema, et ma rõhutaksin seda, et palun süveneke teksti ja tähendus, sest et üldjuhul helile on ka seda teinud ja ma isegi märkisin ära, et no ma ei tea, kas no ilma selle eeltööta ma ei tea, kas ma heliloojana rõõmustaksin. Sellepärast et see võib väga valus olla, see võib väga valus olla, kuuled oma teost, kui töö on poolik, et võimalikult mitte nagu kiirustada või ahmida seda tulemust tagavaid rahulikult seedida seda teost teksti ja süveneda seal minu palve. Luukambri üks üllataja oma kategoorias oli kindlasti Tallinna kammerkoor, kelle lauljadki olid õnnestunud esitusega rahul. Praegu on niimoodi, et viimased kaks aastat oleme saanud, kuidagi on õnnestunud saada selline koosseis, kes tõesti tegutseb ühel meelel ja me oleme nüüd korraldanud päris palju kontserte ja noh, muidugi praegu kõige viimane selline hea impulss oli meil konkurss liivadel kardas me kaks nädalat tagasi tulime sealt ja seal me kasutasime ka kõiki võimalusi selleks, et ikkagi kavalifida, saime ette laulda ka sealse žüriiliikmetele ja siis tagasisidet Ameerikaadirigendilt ja kahelt Itaalia dirigendid veel lisaks veel sellele konkursile, mis, kus me osalisemisel üks Ratasepa ideid oli, see väga kaua laagerdunud koorilauljaid, kontsert toimub alati kaks nädalat enne õiget aega. Kas see kehtib tänapäeval tegelikult võib-olla tõesti, et alati on mingisugused nüansid, mis tunduvad, et oleks võinud veel lihvida või viimasel hetkel muudetakse mingeid Fortett või pianot või mis iganes. Nüanss, et jah, võib-olla tõesti, et Ma praegu ütleks, et kaks nädalat tagasi oligi meil kaks nädalat tagasi Itaalias ja praeguse kaks nädalat on meil möödas, et tegelikult eile oli väga hea tunne laulda. Tõesti, sa tundsid, et kõik hingasid ühes ja väga hea tunne oli musitseerida. Jõhvi kontserdimaja suures saalis on hea laulda, väga hea laulda. Saal toetab 11 kuuleme ja meil on just Itaaliast üks väga halva saali kogemus. Pärast meile meeldivad kõik teised tsoonid palju paremini kui see, mis meil seal Itaalias konkursil oli. Millise kogemuse saab Tallinna Kammerkoor Jõhvi kammerkooride festivalilt enesekindlalt kindlasti juurde ja siukest head tunnet, head energiat. Kindlasti oleme saanud juba head tagasisidet teistelt koolidelt. Usume endasse. Niimoodi rääkisid Tallinna kammerkoorilauljad ja Tallinna kammerkoor, osales Jõhvi võistulaulmisel A-kategoorias A-kategooria esikohta välja ei antudki ja teise koha pälvis Woodschmusikaanes dirigent Valter Soosaluga eesotsas ning kuulame väikese muusikapala just nimelt nende esituses. Üks Knut nüstodi mõtet. See oli nutt, nüstati motet, laulis Woodžes Mosikaales, dirigent oli Valter Soosalu ja tegemist on jõhvis toimunud kammerkooride võistulaulmise A-kategooria konkursi salvestusega. Te kuulate saadet luukamber täna räägime jõhvis toimunud kammerkooride festivalist, kus kammermees ja kammernaiskooride esikoht läks sel sügisel ka debüütplaadi ilmutanud kammernaiskoorile sireen. Koor on viie aastane ja selle dirigendid on Ülle Tuisk ja Tiiu Sinipalu. Sireeniga kohtus luukamber kontserdimaja kohvikus. Kusjuures selles saalis on väga hea laulda ja väga huvitav laulda, mis, mida me eile siis lavaproovis saime teada, et üks asi on see, mida sa seal laval kuradi mine, dirigendid või koor kuuleb. Aga nagu välja tuleb, siis saali kostub see asi meie õnneks isegi veel paremini. Eks me kindlasti sätime asetust, et võtame ennast rohkem kaarde, oleneb loost ka. Aga üldiselt tegelikult on päris hea laulda sellel laval, mis on sireeni koloriidiga, aga võib-olla üks oluline asi on, on see, et enamik lauljaid varem juba mitmetes koorides laulnud, et meil on see koorilaulmise kogemus olemas ja sireene nagu meie kõigi jaoks selline suur ühine projekt. Et igaüks saab aru, miks ta siin laulab ju igaüks mõtleb ikkagi nagu hästi palju kaasa ja selline võrdne nagu suhtlus dirigentidega ja Võrme nagu ideede põrgatamine, et et hästi palju väärtustatakse ka seda, mida lauljad ise arvavad. Et ma arvan, et, et see on võib-olla selline üks meie tugevused, kogu koor ikkagi kõik liikmed võitlevad nagu ühise eesmärgi nimel. Et see on nagu mingis mõttes jaotatud vastutus. Ma arvan, et võib ka nii öelda, et me teame 11 üsna hästi ja teamegi dirigente varasemast et, et me kõik nagu tahame, väga palju panustada ja tahame koos areneda. Söögitoas, kus me praegu oleme, on üldiselt selline meeldiv sumin ja ainult Need neli koorikest joovad täna Grand Prix vooru on selliste tõsiste nägudega ja kõige tähtsam esinemine on ju alles ees. Mismoodi näiteks teie konkreetselt ennast häälestata praegu hoiab, teid ei vajuks laiali ja vaimselt ei väsiks? Ma arvan, et enne sellist vooru on kõige olulisem nii-öelda ühisel mõista meelde tuletada, miks me oleme, miks me seda asja teeme. Ja häälestada ennast just vaimselt, et loomulikult need hääle hääleharjutused on ka olulised ja hingamisharjutused ja kõike seda. Ma arvan, et see on lihtsalt see, mida me praegu teeme siin räägime juttu lõbusalt ja, ja tunneme ennast hästi. Grand Prix voor on nelja koori esinemine täna, kas Ta läheb lihtsalt laulma või te lähete võitma? Siis praegu peab mõlemat mõtet hoidva võrdsel, et muidugi see võidutahe või sa võid võitlemis, tahe on olemas, tahaks muidugi minna siin seda esimest kohta Saaremaa aga samas see ongi see hetk. Oleme oodanud, et Grand Friid nautida. Aga ma arvan, et see ongi jah, meie jaoks praegu väga selline suur proovikivi, et kuidas siis võistlustules, nagu säilitada see külm närv ja tegelikult säilitada see meie eriline olemas. Tegelikult püüame häälestuda just õigele lainele, et me tunneks ennast vabalt ja laseks ennast tabaks, ei tõmbaks pingesse. Jegor kõlaks meeldivalt ja siiralt. Nõndamoodi rääkisid sireeni lauljad ja kuulame Grand Prix voorust, sireeni esinemist. See on Sander Pehki Ellen Niidu tekstile. Ma arvasin, et meri on alati sinine. Sireeni ees on Ülle Tuisk. See oli hetk jõhvis toimunud kammerkooride festivali Grand Prix voorust laulis kammerkoor sireen ja kuulame ka, mida arvas kohale tulnud publik. Nii festivalist kui Grand Prix voorust. Suurepärane kuidas kava meelis neljal esinejal kuulsin kolme kahjuks. Aga mulle küll väga meeldis. Punakuulutanud tekkinud. Kontsid rolle oma repertuaarist? Ei, ma lihtsalt nautisin selles mõttes, et oli kogu aeg nauditud, ma ei oska, mul ei ole ausalt öeldes nii palju, võrdles mind, ma oskaksin öelda, et kes on nagu ennast Ta ületas või, või kes, kes nagu enda suhtes üllatasid. Grand Prix on kõlanud. Kas see köitis, mis laval praegu tund aega oli? Absoluutselt see oli, ütleme, eesti muusika paremik oli laual. Ei oskagi midagi ütelda, žürii teeb oma otsused ja kindlasti on varem valitakse välja, aga, aga see, mis oli täna laval, see oli võrratu. Grand Prix jaoks oli valitud kõige-kõige paremad palad. Ma arvan, et ma ei oleks paremini osanud ise valida. Viljandi maakonna koori dirigendi Jüri Liiva muljed Grand Prix vist väga vinge. Kas tegelikult koorid panid välja oma paremiku või oleksin saanud veel kruvinud natuke sisse rohkem keerata? Ma arvan küll, et nad olid oma kõige parema asjaga väljas, mis neil näidata oli. Kas midagi üllatas teid ka ja seda ma teadsin, et teised koorid on väga head, aga sireenima ei olnud väga palju kuulnud nende esitus. Mind üllatas. Kammerkoor Solari laulja Jaanus Nurmoja kommentaar. Eks ta kindlasti tekitab selle erineva tunde mingi teadmine. Sa oled lihtsalt laval musitseerimas või et lisaks sellele on ka mingisugune võistlusmoment, keegi spetsiaalset hindab, eks mõni tunneb seda, võib-olla mõtleb sellisel hindamise momendile rohkem, mõni vähem. Kuidas kunagi, aga tunne on, minul vähemalt. Kui ma endast räägin, on ikkagi erinev. Mis plussid ja miinused on jõhvi kontserdimaja suures saalis laulda? Natuke raske öelda, et iseenesest saal minu arvates kõlab hästi. Samal ajal, kui näiteks kõrvutada kammersaaliga, siis üks capella koor kõlab kammersaalis hoopiski paremini selles mõttes, et seal on natukene akustika mõttes võib-olla endal parem laulda sa nagu uulajaid rohkem ennast tagasi saad mingisugust, nagu kohe mingit. Tagasisidet väga tuim lava ei olnud võrreldes näiteks Türi kultuurimaja saaliga, kus on ikka täitsa nagu laulaks, reha, vean kitse puitseinad võib-olla natuke toetasid. Sellega ma olen kindlasti nõus noh, ma olen ise ka loomulikult tähele pannud, et puit on väga hea materjal igasugustele saalidele, kus ükskõik, kas siis kas seal siis esineda või salvestada, et alati hea akustika materjal. Aga, ja kui siin rääkida halbadest kogemustest, siis ma ei saa kuidagi üle ega ümber Haljala kultuurikeskusest, kus on hea laulda publiku poolt. Aga mida ei saa absoluutselt öelda lava poolt lauldes. Kammerkoor Solare saab, millise kogemuse sellest jõhvis toimunud kammerkooride festivalilt. Kindlasti igasugune selline konkurss kahtlemata kuidagimoodi kannustab igat kollektiivi iseendaga tegelema otsima nagu endas seda maksimumi head tooni ja noh, eks ta muidugi karastab närvi ka, mis seal salata. Kas dirigent Elo Üleojale ütlete aitäh ilusate lava kogemuste eest seda kindlasti ja me oleme seda alati öelnud. Ja veel üks kommentaaride kimp publikust. Ütleme nii, et sõnatu ja mille peale sõnatu. Kas viimane esineja sireen niitis teid jalust? No see oli ootamatu. Muidu, kui lähed niisugusele kontserdile, siis ootad klassikalisi teoseid, aga siin on niisugune moderne asi äratab natukene. Kõik oli väga lahe. Nii koorik. Repertuaar repertuaar oli väga vapustav, tegelikult alati on arenemisruumi, ma arvan, aga kõik oli väga hästi harjutatud, sisseõpitud. Kas kuulasite kontserti, kuule singel? Ei, ma arvan, et nende koori, kes esinesid, olid väga heal tasemel ja repertuaar oli huvitav, nii et oli põnev kuulata. On teil oma lemmik ka, kes nendest neljast võiks võita, mis te arvate, otsias musike alles? Minu arvates oli parim ja ma arvan, et nende kõla oli kõige ühtlasem ja väga kena. Nii, mis on siis Rakvere rahvakandi arvamuskramp? Väga lahe, see, kuidas see kõik kõlas, see oli väga huvitav, tegelikult oleks oodanud ikka noh, et oleks nagu eripärasem olnud, et ta Grand Prix, seda ei tohiks minna nii üheülbaliseks. Seal peaks olema ikka noh, niimoodi, et väga erinevad teosed. Et oleks nagu ootamatused kõrvuti, mis tekitab sellise omamoodi pildi Kollektiivis ja, ja ta toob nagu välja rohkem siis selle koorisuutlikkust kuid nad, noh, niimoodi üheülbaline sealt tuleb, siis ta toob välja nagu seda võimalusi, mida koor võiks tegelikult anda. See on ikkagi Grand Prix. Ma provotseerin ka, kas on teil oma lemmikud ka nendest neljast, mis te arvate, kes võidab. Aga jätan selle endale. Kas kuulasite Grand Prix orgu, mis mõtteid tekitas? Positiivseid, ma arvan sinule piisavalt krõpsu repertuaari, mulle meeldis väga Ülikooli kammerkoor, väga meeldis, viimane tütarlastekoor, noored hääled, värske esitus, uued dirigendid. Mis muljed tekkisid? Väga ilus oli, aga kõige rohkem mulle meeldis vaidlusi ka alles, miks mai tea, kuidagi oli väga värske ja mõnus, ilusad asjad olid neil ka rasked ikka ja kogu see krambrivoor saadi tehniliselt hakkama asjadega. Ja arvan küll ja nad olid kõik väga-väga proffid. Tere korra küsin Grand Prix arvamusi, mis mõtteid tekitas erinevaid. No öelge, mõni, tekkis selline mõte, et kui on segakooriga tegemisi, et äkki naised võiksid rohkem Maide häälega olla mõni koorile kui liiga maskis samas laudis väga hästi nüansse, võib-olla rohkem võinud olla vaade väga huvitavad. Aga ma arvan, tavakuulajale omakeskis arutasime tegelikult, kellele seda konkursi Jaan, kui kuulajaid väljapoolt ei ole, kui koorid ise kuulavad 11. Et mõte, vend, kes korrata, et tegelikult ütleme, et linnarahvas võib-olla nägid viite inimest siin ainult natuke, mõtlesin küll selle peale, et miks on konkursi vaja, kui väljapoole see ei laiene, aga arvata, kui konkurss oleks korraldatud Türil või Kohilas või Tallinnas ja siis oleks rohkem publikut. Võib olla küll, et siin on hästi palju venekeelset elanikkonda, et võib-olla on asi ka selles, ma ei tea, vene koore ju ei olnud, oleks vene koore on võib-olla ka vene kogukond taga olnud. Tegelikult väga meeldis esimeses voorus Tallinna kammerkoor, nad olid väga selged ja väga ansamblis. Täna ma ei oska nüüd öelda, kes see nüüd kõige parem Mu naine ütles, et ütleme, nende viimane kord, millega lavad lahkusid, ei olnud kiita. Aga ma ei tea, meeldis ka see viimane naiskoor, välja arvatud see viimane lugu, ma ei tea, kas oli neil konkursiga, samas ei ole, see oli kohutav, aga muidu nad kõlasid väga selgelt oodatud, mitme viimane lugu ei meeldinud siis. No ma ei tea, solistid võiksid ikka olla solistid ja saate hääletasid saateks olla, mitte nii, et solistid saadavad, saate hääli, peaks tantsima, las tantsivad koorilauljad. Mis teie arvate? See läks mulle lõpuks natuke raskeks, aga see viimane koor õnneks seda nagu tasandas lõbusamaks tagasi, mis teil raskeks läks, oli liiga keeruline või ühesugune repertuaar või milles oli see probleem? Võib-olla jah, pisut keeruline ja noh, kuulajal on ikka niimoodi, et laps läheb ta väga üksluiseks, et seda kõike ära kuulata. Meelelahutust peaks ikka natuke ka vahepeal olema, muidu läheb liiga tõsiseks. Iga klastreid võiks olla vahepeal selged, korda tahad, kuulekad, puutaka, lauda oskad, teoga oskab igaüks noote panna, aga mõni puha seal vahepeal täitsa tore. Mis mõtteid tekitas? Nendest arvutasime siin päris pikalt, et meie endi ühe dirigendigrupp meeldis meile väga see, et eristasid oma noore särtsaka energia ka ja ma kujutasin ette, et kui meie laulaksime seda, et noh, et ja aeroobikas enam ei aitaks. Siin olid ikka inimesed väga palju vaeva näinud ja siin oli, oli, mida näha ja kuulata. Minu meelest oli väga huvitav kuulata neid ikkagi nii heal tasemel koore. Minule meeldis ikka nooruse särts, tahaks ise ka noor olla veel. Meil on kaks pill, keda pöialt hoida, üks oli Tartu Ülikooli kammerkoor, kellel oli väga ilus kõla, perfektne esitus, huvitav kava ja, ja sireene oli muidugi täiesti omapärane ja omas elemendis ikka täiesti tore, aga aga ka teised koolid kaitses, musikaalne seal oli, oli väga hea ja samuti Tallinna kammerkoor laulis ka ilusti, nii et et oli eripärasid, laule ja oli väga jätased. Kas selline koorimuusika sobib jõhvi kontserdimaja suurde saali kindlasti sobib, alguses mulle tundus ka, et võib-olla, et noh, kammerkoorid valiksite võib-olla parema meelega kammersaali, aga tegelikult täitis muusika selle saali ära küll ei olnud hullu. Vaatame üle Jõhvi kammerkooride festivali konkursi tulemused jab punktide seisud. A-kategooria kammermees ja naiskoorid. Esikoht, kammernaiskoor, sireen, dirigendid Ülle Tuisk, Tiiu Sinipalu 95 punkti. Kolmas koht Tartu Ülikooli kammerkoori kammermeeskoor, dirigent Triin Koch 78,8 punkti. Teist kohta välja ei antud. A-kategooria kammerkoorid, teine koht, kammerkoor Woodschest Mosikaales, dirigent Valter Soosalu 85,6 punkti. Kolmas koht, Tartu Ülikooli kammerkoor, dirigent Triin Koch 82,8 punkti. Esikohta A-kategoorias välja ei antud. B-kategooria Kammernaiskoorides täpselt samamoodi esimest kohta välja ei antud. Teise koha sai Tallinna Ülikooli vilistlasnaiskoor Helija dirigent Linda Gardna. Punkte oli 86,6. Kolmas koht, Tartu Ülikooli akadeemilise naiskoori vilistlasnaiskoor, dirigent Tiiu Sinipalu 83,4 punkti. Ning B-kategooria kammerkooride esikoht läks ees stuudio kammerkoorile. Dirigent Küllike Josing 98 punkti. Teine koht, Viljandimaa kammerkoor, dirigent Kadri Ritsing 90 punkti ja kolmas koht, kammerkoor Solare dirigent Elo Üleoja 87,6. Punktifestivali eripreemiad oli parima kava eest e-stuudio kammerkoorile ja parima dirigendi preemia sai Küllike Josing. Jõhvis toimunud 13. Eesti kammerkooride festivali Grand Prix sai Tartu Ülikooli kammerkoor, dirigent on Triin Koch. Väga ilus sooritus. Lisaks materjalist tehnilisele üleolekule ka selline vaimne ühtsus ja pühendumine ja dirigendi taotluste paindlik elluviimine Ilus tõesti vaimustav ja kindlasti parim. Jõhvis kevadel toimunud kammerkooride festival kinnitas selle kooriliigi ühtlast ja stabiilset taset. Lõpetuseks luukamber soovitab lähipäevadel toimub suur hulk kooride kontserte, mida soovitame minna kuulama. Välis-Eesti Ernesaks tituleeritud Roman Toi 100.-ks juubelisünnipäevaks korraldatakse pidu, laulmine ettekandele tulemast, Tõnu Kõrvitsa uudisteosed, Ants Üleojalt ja Alo Ritsingu on juubelikontserdid Tallinnas Tartus. Lisaks kammerkooride liidu väärt muusikaga kontserdid ja hingedepäeva kontsert, Eesti filharmoonia kammerkoorist ja luukambri soovitus, kuidas olla õnnelik tee, et võiksin muutuda ilusaks oma sisemuses, oma hinges ja et kõik, mis mulle väliselt kuulub, oleks kooskõlas minu sisemise minaga. Nõnda on öelnud Vana-Kreeka filosoof Sokrates. Luukambri lõppsõna on Jõhvi kammerkooride festivali absoluutselt võitjal Tartu Ülikooli kammerkoorile. Koor on loodud aastal 1971 ja dirigent Triin Koch on selle kollektiivi ees aastast 2001. Tuleva suvisel noorte laulupeol on Triin Koch neidudekooriliigijuht. Kuulame Tõnu Kõrvitsa minu hing, ole rõõmus kreegi vihikust. Salvestuse helirežissöör Teet keelmann saate toimetas Marge-Ly Rookäär, kokku mängis Katri maadik. Aitüma kuulamast. Luukamber tagasi kahe nädala pärast.