Pikakasvuline ja hallipäine mees istub teleri juures. Käib otsustav jalgpallilahing tõepoolest lahing, sest vaekausil on medalite saatus. Moskva ajakirjanik Valentina Ivanovna väidab, et seda meest on lausa võimatu tabada. Intervjuu jaoks pidi ta sõitma Kirgiisias. Seal kusagil isekus Andres kalurikolhoosis nägi ta teda esmakordselt. Pikakasvuline ja laiaõlgne mees istus saalis esimeses reas. Nüüd istub ta siinsamas ega pööra teleekraanilt pilku. Värav, ütleb lehtraguna vanem mees end häirida. Alles, kui väravaesine sagin on lõppemas, pöörab pilgu. Lõpuni ei saa niikuinii vaadata, ütleb ta. Selline oli meie esimene kohtumine Nõukogude Liidu rahvakunstniku evolot sõnajeviga. Sealsamas meenuvad vanad filmikaadrid vändatud 44 aastat tagasi. Hallipäine metsatööline musitseerib sael. Päris tavalisel sael. Aga on veel midagi kummalisemad. See mees on see evolot sõnajev. Noor filminäitleja mängib oma esimest osa. Anname sõna talle endale. Kuidas siis nõnda, Grigori Vassiljevitsh, olen alles noormees ja korraga selline taadike. Ütlesin Grigori Alexandra vile ise solvunud-õnnetu. Aga sulle just sobibki, töötasid varem kuulsas Tuula lõõtspillitehases vastaslavastaja. 1938. aastal sai film valmis, see kandis pealkirja Volga-Volga. Niisugune oli minu esimene roll, meenutab see võlusõna ja nüüd tuleks ütelda, et järgnesid. Ent paraku oleks see loetelu väga pikk. Tööperiood Moskva kunstiteatris, Mosfilmi ja Defa ühislooming viis päeva ja ööd. Optimistlik tragöödia, teie poeg ja vend. Terve rida detektiivfilme, neil oli hea minek nii kodu- kui ka välismaal. Nõukogude Magree, ütles üks välisajakirjanik, kui ekraanile tuli polkovnik soorini versioon. Ei see Volud sõnajev, kostis vastus. Lisame siia Nõukogude Liidu kine astide liidu sekretär Ševolodzanajev. Kuid jutuajamine algab ikkagi Grigori Aleksandrov-ist ja tema lahutamatust töökaaslasest helilooja Isaac tuna Jevskist. Sest see oli pika loometöö algus. Sel õhtul oli see volatsionajevil taaskohtumine. Ka seekord asus kolhoos suure järve kaldal. Ainult et klubi akende taga oli Eestimaavarasuvi tükike voorima maad ja puude vahelt vilkuv saadi järv. Seolotsanajev meenutab taas kolmekümnendaid aastaid, mil Grigori Aleksandrov lõi oma maailmamaine saavutanud filmid. Kuidas võtta intervjuud? Ajakirjanik küsib, jääb siis vastust ootama. Aga mõnikord osad vahelduvad. Ja selleski on oma veetlus. Leedu filminäitleja Regina varnaite ei jäänud küsimusi ootama. Kuidas elavad mu kunagised Moskva õpingukaaslased, millised osad on Ita Everi, kuidas Pärnu vaadates elatakse, kas olete näinud Ervin Abelit ja nii edasi ja nii edasi. Varsti on pool tundi või rohkemgi möödas. Küsijaks on endiselt Regina farmerite hämmastava temperamendiga naine. Ühe küsimuse esitan endale siiski teie lemmikfilm ja helilooja. Jortava Nevesta, ütleb ta leedu aktsendiga ja demonstreerib oma kuulsat ning küllaltki kuratliku naeru. Viimast ei saa kirjeldada, tulebki uurida. Ja helilooja Vjatšeslav kaneelin, tema kirjutas ka selle toreda muusika. Aprill pargis sulavad viimased jääkoorikud aedades põletatakse oksi ja mulluseid puulehti. Tuul tuleb aguli poolt ning toob suitsu isegi kesklinna. Pisut kirbet vingu, mis meenutab lapsepõlve. Talas ütleb mu kaaslane poe uksel. Kevad, mõtlen mina. Ma ei tea, mida ta praegu mõtleb, milline on tema kevad, aga korraga kuulendada imisemas väga tuttavat laulu. Kerttešle sekk, Vatne veerek kele Napaleniskelec. Kahjuks pole selle populaarse laulusõnu veel keegi tõlkinud. Eesti keeles on ainult Pealkiri, minust saab aednik. Muusika siinpool ekraani või laul ei tunne piire. Isegi keelepiire mitte. Võib-olla tänu esitajale. Sellisena jäi meelde lanna Edi TMS-i. Kuu aega hiljem nägin teda uuesti filmis kuurordi mälestused, kus ta mängis patsiendi Agotta osa. Milline film on mulle kõige lähedasem? Arvan, et esimene Igor talankini, päevased tähed. Varem olin esinenud ainult lühifilmis, mis on relatiivsusteooria. Kas mäletate stseeni, kus peategelane Olga Perchols film ongi ju temast seisad müürilehe juures, millel on kohutavad sõnad. Vaenlane on Leningradi väravas. Armastan seda filmi, kuid kardan vaadata. Võib-olla teeksin nüüd midagi hoopis teisiti, kuid küllap mõtlevad kõik näitlejad just niiviisi. Olin kirjavahetuses kirjanik Symenooniga. Ta lubas teha minust teha oma tulevase romaani tegelase. Paraku jäi see romaan kirjutamata. Symenaan loobus ilukirjandusest. Aga sellest ajast meenub mulle laul, hüvasti. Ja alles väga noor Mireimati. Need mõtted kuuluvad filminäitleja alla Demiidavale kirja pandud Moskva taganka teatris. Enne William Shakespeari Hamleti etendust, kus Allade Miidava mängis kuningannat.