Üks mõisaproua seletanud oma teenrite le teenijat, kui botnõud antvärgi pina, nõud ja saksad portselaniriistad olla. Varsti pärast seda käskinud ta kutsarid, et see amme lapsega tema juurde laseks tulla. Kutsar läinud ja hüüdnud proua enese kuuldes Oit doose portsjoni proua kätte. Kaks mõisapreilid juhtunud jalutades kiu mehe juure, kes välja peal kesakünd, nägus, piimavend ütelnud, esimene künnimehe peale näidates. Kas sa oled siis talunaise piimaga üles kasvatatud, imestanud ja rääkinud, esimene alune oli Mulammeks. Aga kes siis sind on nimetanud? Mina olen lehmapiimaga üles kasvatatud. Noh, siis pole ju sinu piima Wen sugugi kaugel ütelnud esimene härja pääle näidates. Vahe on ainult see, et sinu piimavend veab ja minu piimavend tagasi sünnib. Alusulane Jaan tuleb teel sõnnikukoormaga mõisnikule vastu, kelle juures ta enne kutsar, eks oli. Mõisnik Jaan, kas ei ole nüüd sinul palju raskem kui minu juures? Jaan vastu mõistva midagi vedasensaksu nüüd vean sõnnikut, vahet ei ole, suuremat ühtegi, üks töö ikka töö. Keegi härra juhtus mõisa õues patseerides moonakene vastu, jäi seisma ja ütles. Lontrusele ei anna ma siin ilmaski teed. Mina alati oli moonaka vastus, kui ta kõrval astus. Russell. Ots tuli vastu ärkides. Õige Curry lõpp. Üks noormees, armulise härra poeg, õppis õige hoolega eesli häält järele tegema. Viimaks läks see temal nõnda hästi korda, et tema ja eesli karjumise vahel sugugi vahet ei tuntud. Ühel päeval olid noormehe õde ja ema naabrimõisas külaliseks. Parajasti jõid kohvi, kui mõisahoovi peal harilik neljajalgne eesel oma kombed häält tegi. Kas kuulete, ütles õde suure rõõmuga. Sealt tuleb minu armas vend Georg ka praeguse eye. Üks vaene mees, kellel hulk väetimaid lapsi toita oli läinud mõisahärrale oma häda kaebama ning selle käest abi paluma. Härra süda saanud ka nii liigutatud, et üsna nutma hakanud. Et aga niisugune ihnus oli, ei tahtnud kedagi aidata. Siis kutsus ta toapoisi ja ütles sellele. Kuuleoto, viska see mees ette toast välja. Mu meel läheb ka nii haledaks, et paneb üsna kurja vanduma. Miks sai niidan küsinud kubjas ühe Teo mehe käest Ena palaval suvisel päeval. Mees ei tohi, karu jäljed siin maas. Aju isee kaugel või olla pole mul muudkui panen. Mu suhu, vaatan, kust ta tuleb. Mõisasulane heitnud teiste sulaste töö ajal puu alla päikesevarju magama. Eks mõisnik johtunud magava Teo mehe juurde mõisnike harjuma, Dorjus maast üles, sa ei ole seda väärt, et päike su peale paistaks. Teo mees vastu? Seda arvan minagi. Sellepärast ma just paikese Stora põgenesin. Oh, oi, oi oi. Oi, oi oi. Härra ütles Vigala mehele, et küll oleks hea, kui kivika süüa sünniksid, nõnda kui vesi juua, sünnib. Vigala meesvastased. Eks, aga siis oleks jällegi Eik suured kivid, härraste jäägu. Ühes mõises antud väga halvasti perele süüa enamasti iga päev olnud jahu, kõrte jahusopp, pere nurisenud, väga halva sööniele. Korra tulnud proua pere söögituppa ja ütelnud, miks teie nõnda sea moodi seal tehkamati palvet ka söögi alla. Kaua jäänud kaaseni ajaks enna, kuni palvede pidi saama. Üks sundinud ühte, teine teist ei ole tahtnud palvet teha. Viimaks võetud siis ühel häälel nõuksed aidamees, kui kõige vanem teener mõisas palveräbala tegema. Ja aidamees hakanud palve tegema. Häena kör ja homme kört, Doname jälle kör, supp vees ja suu peas, kapsaLeemel karva sees liha ees ja hing sees. Selku pole silmaga näinud kui proua seda palvet kuulnud. Ainult tema sõna lausumata uksest välja. Pärast seda antud perele hulga paremini süüa, silku olnud nõnda palju süüa, kui aga igaüks isetaat ja proua ei ole enam ilmaski söögi alla palvet nõudma. Ühes mõisas oli üks härra, kes oma Kärnelit alati oma sõnadega kiuses. Aga Kärnele oli alati võitu saanud. Ükskord on härra mõneks kuuks suvel ära läinud ja enne seda Kärneli oma juurde kutsunud. Härral olnud hulk kuivatatud kalamarja annud need kärneri kätte ja ütelnud, et külva need maha. Kui mina tagasi tulen, siis näita, mis sest on üles tõust. Kärnel võtab pakutud seemned härra käest vastu. Vaat mis need peaksid olema. Kaala haigis vaatab ja ongi päris kalamarjad. Kärnel mõtleb Edeegama ennastike narrida ta see osta mõni päev enne, kui härra kodo tuleb. Ulg Soome sill kokku, võtab kõik pead ära, teepeenra valmis, paneb silgupead kõik mulda, ninad üles, mullast välja. Härra, tuleb kodo kohe kärneri käest küsima. No näitamist, seemnetest on tõust Käärnel vastav kool, köhade Arra, tulge vaadake, kõigil ninad väljas. Nõnda ei saanud härra jällegi Kärnelist võitu. Paari. Sõnaga ma. Ka sel aastal maal r et ta seda ka Ka. Ka seda, et ka ja see meil korruptuaal aasta näen ma ta sees soolaveega ka, aga ma ei ela siis. A la. No ja ka taliga eest ära ja aga kui nad oma Orega ka ja ka praegu mööda maad. Ka sel ajal oli. Et ta Oli ka no mida see äri ka Saaremaa ja ka talv, aed, kaest avad. Sorima Talva. Ta ei ole ka ju ma olen, ma olen, aga saab. Ka ma olen ma ka riba. Olla maad. On ta. Ka laevas sees aga hüppas ka soo Ra tehes ka, aga ega. Ega? Pühapäeva öösel toodi aasta ja poole saadud buldooseri ja lõpupoole et ka ja ka. Ja ka. Ja ka. Ja co laeva ja sale kaariescu täit ja ka nüüd. Ka ka. Need. Aa, see on see soolane söök. On? Laane. Üks herra saatis talupoja teise mõisahärrat Madeliks kutsuma ja andis kirja kaasa. Talupoeg kaotas kirja ära. Siis läks ta teise härra juurde, ütles menu. Härra käskis end Vaderiks tulla. Härra küsis, kus kiri on. Talupoeg ütles, ma kaotasin kirja ära. Härra ütles, kas sinu härral paremat meest ei olnud kui sina, kellega ta mulje oleks kirja saatnud. Talupoeg ütles. Varemalt saadeti paremate juurde, aga mind saadeti sõnu juurde. Mõisnikud tuli linnast külaline. Söömalauda istudes saatis mõisnik oma toapoisi külalist lõunale kutsuma. Võõras seisis hambaharjaga parajasti peegli ees. No kas tuleb varsti, küsis mõisnik toapoisilt, kes tagasi tuli varsti, armuline härra, ta teritab juba hambaid. Korra sõitnud vaene pankrotti jäänud Parun oma mõisast välja seepärast et mõisa oli härra võlgade pärast ära müüdud. Tee peal ajanud härra suu lahti ja ütelnud. Vaata mu suhu, kas sa näed seal ka midagi? Kutsar vaadanud ka härra suhu ja ütelnud. Ei, ma ei näe siin midagi. Härra ütelnud, vaatega hästi kurgu pärasse, sealt on seitse mõisate alla läinud. Kas ometi seal kurgus suure häärberi korstnaotsagi ei näe? Vanal ajal ei hoolinud üks mõisnik kodusest elust midagi. Ta lükkas mööda maailma ja elas mööda linnasi. Aastad läksid mööda, aga härra ei püstnud jalgagi koju. Ühel kevadel saatis junkur jälle öövahega härrale raha. Lennu järelevaht andis raha härrale ära ja pidi toast jälle välja pöörama. Seal küsis härra nool nurka, kuidas lood ka kodulähevad. Ka mõttes, et härra junku kirjade läbi juba ammugi kõik tähtsamad asjad teab. Sellegipärast, ei tahtnud ta küsimust vastamata jätta ja ütles. Juht jooksar, eks meie õue Pauka suri ära. Kuidas see tuli orga ühti, au surra, eks sõi paelu, hobuseliha sestap vest surigi. Noh, kus ta siis seda nõnda palju sai? Ei ühti, aus härra üks meie vana valge ruun suri ära. No kuda see tulli ei ühti Ausega, eks Mõessaa põlemisaegu sai maaeluvett pidada, seal ta vist enesekatkestusi suri. Kas siis mõisa põlenud on? Nõnnet küll lausega. Kuidas seisis tolli Jürka? Ei ühti ausära eksproua amatuste aegusi, palju lahtise tulega käia, seal tab siis põlema läks, kas siis proua surndoniorca? Annab küll ausära? Kas see juba ammu sündis Jyrka? Mineva sügise aasta eest ausära? Üks härra üteld oma teomeestele alati, kui need teda pahandasid. Põrni. Kui ta ühe teomehele seda oli mitu korda ütelnud, jäi see Teo mees paariks päevaks teolte ära. Oli ta jälle teole, läks, küsis, arva, kus sa olid nii kaua? Dio mees, vastas harragaski suomen, põrgumine, magasin võrgus. Härra küsis, mis ta seal siis nägi, äss, nägid mu isa ka? Omes vastusena Rinjok. Härra küsis Eesti asjal tegi teomeisvast toitudegi küssok, see saks seal. Arra iso istus katla sees ja minu isa ajas tuld katla alla.