Ja tere taas kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Laupäeva hommik. Kell on 11 ja kohe viis minutit. Tallinnas on taevas maad, Saudi Araabias on külm ja Bagdadis sajab lund. Selline meie hukkaläinud maailm ja nendes tingimustes me alustame siis juba varsti-varsti kümnendat aastat 10. aasta tegelikult jookseb, 11. hakkab kevadel jooksma, aga, aga järjekordselt rahvateenrite Te olete ja täna on mul eriline heameel seda saadet sisse juhatada, sellepärast et meil on teenrite klubis uus liige. Eesti Ekspressi ajakirjanik Heidit Kaio, näidid tere. Erkki Bahovski, Postimehe arvamustoimetaja Aarne Rannamäe, saatejuht, nagu viimased aastad kombeks. Väideti, et ole sa nii kuulus ajakirjanik ja tuntud kui tahes, aga meil on niisugune niisugune tava, et sa pead natuke endast rääkima, kes sa niisugune oled ja ja mida sa kirjutad, mis teemadel põhiliselt? Jah, see on nüüd küll hea küsimus, ma ei olnud selleks valmis, et millest ma kirjutan, minu ampluaa on olnud viimastel vastatel sotsiaalteemad ja haridusteemad ja meditsiiniteemad. Et kuna Eesti Ekspress on selline üsna maskuliinne seltskond, siis ajakirjandusväljaannetes kipub niimoodi olema, et pehmed teemad jäävad naiste kanda, et nemad teavad neist paremini. Ja mina olen siis neid üks, üks väheseid naisEesti Ekspressis, kelle ülesanne on siis esindada lehe toimetuses sellist vähemust, kellel on mees ja kaks last ja siis seda, seda läheb selle vähemuse nagu siis sõnumit avalikkuseni tuua. Et see on tõesti võib tunduda veidrana, aga, aga lehtedes on see selge vähemus, et seal on, esineb väga palju ka muid ühiskonnakoosluste näiteid ja mis on ka väga hea, nad kõik on esindatud. Rännanud mööda lehti natukene ringi. Selles mõttes oled sa nagu teistsuguse kogemusega, näiteks kui mina Ja mul hakkamata telekad rännanud. Jah, et aga kõige rohkem sinusugune tuntuse või kuulsuse apogee oli minu meelest äripäevas. No me oleme, ütleme, meelitatud, et tõesti jah, mõeldud ja võib-olla tõesti, et ma olin, need oli mitu aastat äripäevas ja, ja töötasin majandusajakirjanikuna, õigupoolest ajakirjanikuna, kelle ülesanne oli kajastada äri ja poliitikavahelisi suhteid. Ja see mulle väga meeldis. Ja mõni aeg tagasi oli sul lühikene, kuid kuulsused. Karjäär, Postimees, ma ei ütleks, et see kuulsus oli, aga see oli tõesti lühike, et see pälvis ootamatult palju tähelepanu ja see oli tõesti ainult kuuajane taotluse sellest pikemalt rääkida. Kas ma peaksin, ma võin rääkida pikemalt. Ei, sa võid rääkida, miks sa sealt ära tulid, nii ruttu, sest et asi pole niisama, vaid et Postimehe kogu lugupidamise juures sellel selle lehe vastu Postimehe uudistetoimetuse juht on, on koht, mis väärib nagu mingisugust pjedestaali ajakirjandustaevas, et, et see ei ole niisama koht. Ma arvan. Õigus, õigus ja ma tunnistan, et ma läksin sinna väga suurt ambitsioonidega, väga selge nägemusega ja isegi nagu agendaga, et mida ma tahaksin teha, et missugune võiks olla Eesti suurima päevalehe uudistetoimetus. Et selles oli mul oma üsnagi selge ettekujutus olemas ja, ja seda ma ka toimetuses tutvustasid. Miks ma sealt nii kiiresti ära tulin, oli see, et, et seal selgus, et, et maid ige läks uudistetoimetuse juhtimisega vaid, et ma peaksin tegelema võib-olla rohkem. Me ütleme suhtekorraldusega mitte siis isegi nagu enda toimetuse sees mitte uudistetoimetuse sees, vaid vaid, vaid üle üle nagu toimetuse või ma peaksin tegelema asjadega, mis ei, mis edenda kuidagi uudiseid ja ja ilmselt, kui ma oleksin olnud noorem, oleksin ma ka jäänud sinna ka, aga ma ei ole mingi tohutu lakke, aga piisavalt eneseteadlik, et leida, et et ma ei viitsi seda teha, et võtan julguse kokku, ütlen, et aitäh head aega. Selge oli nagu oli, mis me sellest enam pikemalt räägime, et kõik meie kuulajad, kogu tõed jääksid Heiditi kohta, siis iiliti mees, kellega ta jagab oma kodu ja lapsi, on töö. Eesti televisiooni hommikuprogrammi juht ja tema nimi on Priit Kuusk. Just nimelt, see on nüüd nagu sellise korruptsiooniseaduse lähtudes, et ma liiga palju ei kaitseks hommikuprogrammi huve. Et, et edaspidi oleksid selles suhtes ettevaatlikum, me kõik teavad, kes sa niisugune oled. Alustame võib-olla sellest, mis on täna ka lehtede nagu esiuudis ja mis tuli kuidagi väga salamisi sahistades. Ehk siis eile kirjutati alla Ühiste kavatsuste protokoll Tallinna Sadama ja maailma suuruselt neljanda sadama Hiina sadama vahel ja mõne asja kohta võib küll öelda, et magavale kassile jooksis hiir suhu selle asja kohta vist päris ei saa, aga igal juhul väga ootamatult see tuli. No see on eestlaste tõlgendused, ootamatult tuli, et eks ma arvan siiski, et Tallinna sadam on teinud Hiinas lobitööd ja noh, põhimõtteliselt Eesti poliitikud on teinud seda nii-öelda lobitööd Hiinas ju aastaid vähemalt nende enda sõnade järgi. Mis ei ole aga realiseerunud on tõesti siis mingisugused lepingud Hiinaga, sest tõesti need transiidivood Hiinast noh, seda juttu Hiinaga, suurest sõprusest on räägitud 90.-test alates ja midagi erilist ei ole ju toimunut. Nüüd on siis alla kirjutatud lepingule. Aga noh, aasiakultuurist rääkides on, pean meeles pidama seda, et et need asjad ei käigi noh, niimoodi nagu, nagu ütleme tavalises diplomaatias või tavalises majanduselus, et et tullakse kokku, tehakse leping ära. Noh, seal on see, et Aasias võib nende lepingutega aega minna aastaid, aga võib minna ka väga kiiresti, võib-olla hiinlased olid ette valmistanud juba ammu selle käigu ainult neile ja meile ei öeldud ja noh, me ei suutnud võib-olla ka neid märke lugeda. Ma siiski arvan, et et noh, Venemaaga meil see kogemus olemas. Me oskame vene keelt vene ja, ja teame ka põhimõtteliselt, kuidas Venemaaga äri ajada ja, ja mis on need nupud loovad, mis seal töötavad ja kuidas me hätta jääma ja kuidas ennast kaitsta. Aga midagi sellist, ma ei oska ju Hiina puhul üldse tajuda, et ilme sõnum on minu jaoks see, et, et on tore, et see leping tuli, aga ma arvan, et see on alles suured algus, et me peame hakkama ilmselt õppima hiina keelt käima Hiinas. Et aru saada üldse, kuidas hiinlased mõtlevad ja ma arvan, et siin ongi see probleem, et, et me ei saanud üldse aru, kuidas hiinlased mõtlesid, meile tuli see suure ootamatusena ja venelaste puhul me oleme harjunud, et saun ja vana Tallinn teeb ikka nagu puhta töö, aga aga tegelikult on see üks lõbus lugemine täna lehtedes, kuidas, kuidas idadelegatsioon marssis lennukitrapist alla ja meie sadama juhatus ei teadnud midagi, majandusminister istus kuskil Setumaal. Ütleks sellise tõlkekoopasse tõstaks sellise tõlkes kaduma läinud volüüm kahe. Absoluutselt jah, ja siis, et kõik oli nagu selgeks õpitud, kuidas visiit Tarbija kingitusi ulatada, kahe käega, et ühe käega ei tohi, et see on väga ebaviisakas ja siis järsku järgmisel päeval hiinlased panid paberi laua peale. Vot nii, siia see konteineriterminal tuleb. Aga tore, et ta tuleb, sest et tegu on ikka tõeliselt kõva sõnaga majanduses, selles ei ole üldse mingit kahtlust, kui ta ikkagi tuleb, aga tundub, et, et et see on nüüd asi, millest hiinlased ei tagane, kui nad sellise sammu on juba neid pärast kõiki neid aastaid vastu. Jah, no sest Hiina on sellise kultuuriga maad, kui seal tehakse mingisugune samm, mingi nihe, kuskil toimub, siis on see võib teha, võib see nihe olla mõeldud noh, kasvõi mitme 100-ks aastaks. Et Hiina selline taktika või strateegia on näidanud seda, et riigimehed ja ka ärimehed võivad mõelda noh, mitme kümneid aastaid ette. Ja kui omal ajal käisid meie riigipead ja peaministrid ja muidu ministreid Hiinasse kogu aeg räägite, et kuramuse paga tegeleda turismiga ei mäleta, kas esimene oli Arnold Rüütel veel presiidiumi ülemnõukogu presiidiumi esimehena või Lennart Meri, aga mulle tundub, et meri võin muidugi eksida. Ja noh, peaministrid on seal riburada mööda käinud ja siis räägiti, et mis asja te käite seal, et, et midagi nagu ei tule, et noh üldse Eesti ja Hiina juht nihuksikaale pole olemaski, mida, mida saab ühele kaalule panna ühe riigi teisele, teised, et see on kõik nagu uduvärk. Aga, aga selgub, et näed, ei olegi. Jah, ma mäletan, et Tiit Vähi oli viimati, kes lubas seda Silmetist hakkavad tohutud Hiina kaubavood läbi käima. Nagu me näeme, asi käib siiski teistpidi, et eestlased võivad lubada, aga lõpuks teevad asja ära ikkagi hiinlased, aga, aga noh, positiivne sõnum on see, et ju hiljuti tutvustati ka Eesti uut saatkonnahoone mudelit või maketti Pekingis ja sinna panustab Eesti riik väga palju raha. Ma arvan, et see on õige samm, et, et need inimesed, kes küsivad, et mis me seal Hiinas teeme, siis siis see Tallinna Sadama leping on üks näide sellest, et on küll midagi teha ja noh, kindlasti teine asi on Pekingi olümpiamängud, mis kohe peale tulevad ja ja mis samuti rahvusvahelist prestiiži ainult tõstavad, on muidugi küsimärgid. Olgem ausad, on küsimärgid, on kõik need, mis on, seostub inimõiguste ja demokraatiaga. Aga, aga noh, ei saa üle ega ümber sellest, et Hiina on suur maa ja majandus kasvab. No ma ei tea, kas inimõiguste küsimus enam üldse nii-öelda tõsiselt ongi päevakorrale. Et sellest räägitakse ja ja nii-öelda tõsiusklikud inimõiguslased ja Eestis on neid ka aeg-ajalt tõstavad seda küsimust, nii nagu seda pekingi olümpiamängude boikoti siin järsku tuli välja, et üks riigikogu liige ütles, et ta peaks hakkama boikoteerima ja aga tegelikult reaalpoliitik ütleb ikka hoopis midagi muud, sellest nagu enam väga ei taheta enam rääkidagi ja mis ikka rääkida on, on nagu on, eks ole. No eks eks rääkima ikka peab, see on meie kui väikeriigil ja ega meil muud võimalust ei ole, et tegelikult meie iseolemisele aluseks on see, et peetakse kinni rahvusvahelistest reegliteks. Kui reaalpoliitik nagu öelda, et seal nagu lasta nagu kotis täiesti valla, siis, siis ei oleks meil siin pikka pidu, et aga, aga noh, see reaalpoliitik Hiina suhtes töötab kindlasti meie kasuks, sest arvestama tõesti Venemaa tõusu ja neid järjest suurenevad ähvardusi mitte ainult Eesti, vaid terve maailma aadressil, et Venemaal on olemas suur võim ja nii edasi, siis on muidugi ülimalt kasulik hoida häid suhteid üleval Hiinaga. Ei, see, mis ma tahtsin öelda, see ei käinud ainult hiina kohta, vaid kui me hakkame ikka on tõesti niimoodi ortodokssed sellesse asjasse suhtuma, siis me peaksime ka ütleme, ma ei tea, diplomaatilised suhted katkestama näiteks. Türgist ma ei räägigi seal hoopis kurdide rõhumise eest tuleks ikka kohe noh, ma ei tea, kuhu kohtusse anda Ameerika Ühendriikidega, ebaseaduslikku Iraaki tungimise eest ja maailmakorra muutmise eest ja nii edasi ja nii edasi, eks ole. Et need on niuksed tulutud lood ja, ja noh, võib ju neid asju ajada edasi, aga mitte päris, vaid peaks olema, aga, aga noh, seal kuskil reaalsuse mingisugune piir ikka jookseb. Aga see on tore, et Hiina kaubad hakkavad läbi käima, sest konteineritesse kuulub maailma kaubanduse tulevik. Konteinerites veetakse tänapäeval juba igasuguseid asju, mitte ainult teed ja puuvillapalle vaid ka juba vedelikke ja kütuseid, nii et kõik see tõotab väga-väga suurt tulu meile meile tuua. Me oleme tegelikult aastaid rääkinud, et ükski suur maailmafirma nimi, ettevõtte kompanii ei taha siia oma tehaseid tuua, eks ole, noh, Kesk-Euroopas nad juba ammu töötavad ja rääkimata siis arenguriikidest ja inimesed saavad tööd ja õpivad ümber ja saavad kvalifitseeritud tööjõus ja nii edasi, et see aitab kogu kogu riigi majandusele kaasa. Eestisse paraku ei ole vist tulnud nagu nagu ühtegi sellist, et noh, oleme siis edasi nii-öelda transiidimaa ja võtame sealt kõike, mis, mis võtta annab. Jah, ma tuleksin veel põranda inimõiguste juurde tagasi, siis, siis nende Hiina inimõiguste suhtes olnud meil ju väga naljakaid episoode seoses dalai-laama visiitidega siia, mismoodi lennujaamas juhuslikult poliitikud, kohtumad või, või mingisugused lavastatakse mingeid olukordi, kuidas nagu justkui on kohtutud ja samas nagu ka viisakad oldud, et et ma arvan, et need, meie tulevik Hiinaga saab neid naljakaid olukordi toomas, toome siia veelgi. Dalai-laamaga vist asjad natukene hakkavad selles mõttes lahenema, et maailma suured on nad vastu võtnud eesotsas George Bushi ja Angela Merkeliga, et, et noh, et dist vist need asjad noh võib-olla enam nii teravad ei ole, kuigi kuigi Hiina on vähemalt retoorikas sama sama leppimata nagu nagu vanastigi noh, tegelikult ju dalai-laama oma ise on ju ka pehmendanud natuke oma suhtumist Hiinasse ja, ja võib-olla sellist teravat vastasseisu, kui oli siin paarkümmend aastat tagasi, enam ei ole. Et noh, Tiibeti ei ole kindlasti sellist positsiooni kui Taiwanil, et et kui ütleme nüüd Eesti riigijuhid ja Angela Merkel ja George tabli Bush kohtuks taiwani liidritega nii-öelda ametlikult sisse, reaktsioon oleks ikka palju karmim, et et ma arvan, et see diplomaatia, Tiibeti ja Hiina vahel on, on muutunud märksa leebemaks ja sellest ka see, et Hiina võib-olla nii palju ei reageeri enam kui varem. Ja omamoodi sellest kahju, et, et me hakkame leppima sellega, et, et kiip, Tiibet on sellises olukorras nagu ta on, et, et see on järjest tavalisem ja nii see on, et, et kes sealsamas Tiibetis reisil on käinud, ju need räägivad kui kurb seal see olukord on, et ja kui, kuivõrd karmilt Hiinasel seal käitunud on, et ma arvan, et meie, Eestina ei tahaks, et meiega niimoodi juhtuks, et kusagil raadioeetris räägivad inimesed, et noh, mis seal siis ikka on, et nii ta läheb ja et nii ta jääb ja et olukord on ja. Jajah, ehk nagu tänases õhtulehes ja keegi Priit Kuusk ütleb, et sõdadesse suhtutakse naerulsui, nii et vahepeal tõesti selles mõttes ootanud, aga üks esinduslik Eesti delegatsioon praegu Indias ja dalai-laama kohtumas ja kui nad sealt lõpuks tagasi tulevad sealt kuskilt Mumbai päikese alt, siis seitsme kuuleme, kuidas see kohtumine läks praegu, probleem on ikkagi selles rohkem, et Hiina tahab Dalai uueks dalai-laamaga sokutada nii-öelda endameelset poisslast ja, ja mitte nii-öelda anda õigust järjepidevaks selleks arenguks, nii et see on niisugune. Kuulge, aga tuleme Eesti asjade juurde, et võib-olla saate lõpus tagasi tulla ka ka ühe välisteema juurde. Automaks on niisugune asi, mis jälle nii-öelda koalitsiooni kisub, aga aga, aga see tegelikult on teema, mis on tükk aega üleval olnud. Noh, aastal 2008, kus, kus sõnamaks juba on niisugune asi, mis igasugune maks, mida teie käest tahetakse, niisugune asi, kus, mis sunnib nagu kätt kabuuri järele haarama, et veel üks jumal hoidku, aitab nüüd küll. Aga sotside peamees, praegu rahandusminister Ivari Padar ütleb, et alust oleks selleks igal juhul. No ma ei tea, mida teie arvate? No need automaksu eelnõud on ringelnud rahandusministeeriumis ma ei tea, 10 aastat kindlasti seitse aastat 2000 aastast kindlasti on need ringelnud seal, et ja, ja need on ka äripäeva esiküljele varemgi välja tunginud ja samasse maksu õnneks reaalsuseks pole saanud. Et see on selgelt sotsiaaldemokraatlikke mõte, maksustada võimalikult palju kõike, sealhulgas autosid. Et see, see peab olema kompromiss koalitsioonikaaslase, Reformierakonna Reformierakonnaga, ent võib-olla see, et kui nad hakkavad kompromisse tegema siin ühele, üks seadus, teisele, teine seadus, aga, aga ma ei ole väga optimistlik selles, et siin mingisuguseid lisamaks hakatakse kehtestama. Sa ei ole väga pessimistlik selles suhtes, õnnestada veel ei tule, õnneks seda veel ei tule, ma pigem arvaksin nii. Ja, aga see põhjendus me oleme ikka siin saates mõne aasta eest mäletan rääkinud sellest, kuidas Tallinna tänavad täituvad džiipidega ja üldse rasked rasked nii-öelda sõiduautod, mis lõhuvad teid ja nii edasi, et et kui sa ajad taga luksust ja tahad sõita turvalisemalt, siis sa pead nagu selle eest ka maksma, aga aga sellel asjal on muidugi teine pool, et kui tänavad on sellised, nagu nad on. Kuigi äsja muidugi Tbilisist tulnuna ma ütlen, et Tallinna tänavad on maailma parimad. Et ei ole siin mingit võrdluse materjali ka siis siis noh, tegelikult kui me vaatame ikka mina pool Euroopa taset, siis noh, olukord on ikkagi jube. Ja, ja ma ei imesta enam, et inimesed tahavad nii-öelda turvalisemaid autosid, millega aukudes loksuda. No see on ju vana nali, et siit tuleb osta Tallinnas selleks, et saaks lihtsalt Tallinna tänavatel liigelda. Et ma isiklikult pooldaksin küll selliste maksude küsimuses võimalikult vähe riiki, et Eesti on selles selles võtmes praegu edukas olnud ja, ja võib-olla ei oleks vaja kõike, kõike maksustada. Nojah, ma tegin intervjuu Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallasega ja muuhulgas ütles ta statisti, muidu moodne riik, aga teede olukord jätab tõesti soovida, et võrreldes Belgiaga, kus siis tema praegu alaliselt töötab ja elab, siis sealset teed on muidugi võrreldes Eesti omadega väga korras. Noh, loomulikult inimesed ostavad asju, mis viivad nad punktist A punkti B. See teede olukord Tallinnas ja, ja võib-olla ka mujal sinna tasub juurde liita, aga see, millest me oleme samuti rääkinud siin saates, ehk ühistransport, kõik see, mis puudutab busse, ronge ja, ja võib-olla ka tramme Tallinnas ja ka trolle. Et ega nende asjade olukord samuti kiita, et ja noh, rongiliiklus Eestis on, on nagu ta on, et seda peaaegu ei olegi, et võib-olla mingite suuremate asulate ja linnade vahel on aga, aga selline selline matus nagu rongil on Lääne-Euroopal seda, seda Eestis ei ole ja noh, see kõik kõik sunnib sööki niimoodi võid öelda, meil kihutab rong 40 kilomeetrit tunnis nagu nalja ja siis räägitakse suurest suurest ideest üllast ideest, et rong võiks sõita koguni 120 kilomeetrit tunnis ja see on lausa utoopia suvise Plaza läbi õhu. Siiski tuletaksin meelde, et Eestis on 1,4 miljonit inimest, mis pole isegi linna mõõtu, et seda, neid ja neid on vaja siis seda ühte komand neil neil ühte koma neljani. Need inimesed on vaja liigutada ühest kohast teise, et võib-olla seal selliseid ultramoodsaid raudteid tegelikult väga ei olegi vaja, et muidugi oleks tore puhiseda Tartusse kiirusel 200 kilomeetrit tunnis, aga, aga aga noh, realistlikult võttes, et meil ei ole siin isegi mitte kümmet miljonit inimest, Londoni jagu inimesi pole liigutada kuhugi, et. See on niisugune ühe ühekülgne mõtlemine, mäletate, kuidas möödunud aasta suvises sinuga Stockholmis häirid kuidas meil on, rongid, meeldisid ja mõtlesime, et jumal hoidku, tuleks lõpuks ometi Eestisse ka midagi taolist, sest et ega see ongi siia riigiks olemise võlu ja võlu ja vaev, et mis siis, et meil on üks punkt neli miljonit, eks ole, me tahame ka elada, ega me ei taha, seepärast kaltsudes käijaid meid 1,4 on. Et me, et meie turg on nii väike, et siiani ütleme, korralikke riideid ei toodaks. Ma utreerin, eks, okei, aga, aga põhimõtteliselt need on, me tahame ka olla täisväärtuslikud ja, ja, ja eks me pingutame. No siis võiks ju teha vähemalt teed korda siin rahvaarvust rääkida, siis Sloveenias on tasulised kiirteed, mitmerealised, Sloveenia elanike arv on 1,9 miljonit, mitte just väga palju suurem Eesti omast. Ja Küprosel on olemas korralikud kiirteed. Vähemalt see, mis läheb Larnakast Nikaasiasse. Küprose elanike arv on 700000 ja ometi on suutnud on endale korralikult teid ehitada. Aga seal põhja pool, kus on nii-öelda türklaste asualad, seal on täpselt sama korralikud teed, et ei ole selle vastu, mul ei oleks midagi, teed, korralikud oleksid, aga meie, meie tegijate põhjendus on see, et seal ei ole ka talve, et ei ole sellist külma, mis, mis lõhuks ja nii edasi ja nii edasi. Aga, aga kui sa oled inimene, kes elab sellel maal ja kui niigi on see kliima, nagu ta on, eks ole, siis tahaks ikka, peab mõtlema kõigi peale, kes ei ela mitte ainult Tallinna linnas või Tartus või või ma ei tea, kuidas te kolmandas, neljandas linnas vaid, vaid elab näiteks maal ja tahab ka liikuda. Selles suhtes ma olen sinuga väga nõus, et, et Eesti teede olukorda vaadates tuleb ikka selline hirm ja Mannetus peale, et mida me räägime siin mingisugustest Euroopale järelejõudmisest, et, et see on ikka valgusaastate kaugusel, et vaatame ma tea Hollandit, kus arutatakse seda, et, et viie raudteemaa alla, sellepärast et see raudteenägemine maa peal lihtsalt rikub vaadet, et seal on siis nagu vaatereostus on selline termin tekkinud, et viia raudteemaa alla. Siis see on noh, tõesti valgusaastate kaugusel sellised mõtted Eestis. Ja no meil on aasta algus ja keegi kuskil lehes kirjutas või ei mäleta enam, kes, et aasta alguses sünnitab ikka koletisi, et kui, kui nagu teemade puudus on, et siis siis ka kõige kõige kesisemad ja hallimad teemad pälvivad suurt tähelepanu. No ma ei ütleks, et nüüd uus töölepinguseadus, mis ei ole seadus ja mis ei ole isegi veel mitte eelnõu, vaid mis alles läheb kooskõlastusringidele mööda ministeeriume mööda ametnikke, et see nüüd noh, väga-väga suur niukene kõneaine peaks olema, samas kindlasti ei ole ta ka väike kõneaine, sest see on, ma arvan, paras niisugune ohumärk, mis, mis tegelikult praegu. Kui mina arvan, et see võiks ikka suur kõneaine olla, et siit paika tõmbaksin paralleeli, et kui eelmisel aastal vis Prantsusmaal olid need rahutused, kus taheti kahe alla 28 aastaste inimeste töölt lahti laskmist kergemaks muuta ja Pariisis puhkesid tänavarahutused, siis siis arvaksin, et kui, kui nüüd see töölepinguseadus sellisena Riigikokku jõuaks, mis on muidugi väga vähetõenäoline õnneks siis võiks küll tänavale tulla, seda uut politseiseadust hakata katsetama, et kuidas võttaskis maskis just nimelt. Mis võtab vastu, ei, maskid peast, et siin ei ole midagi, et sa lähed massiga tänavale lüüakse teie terminali kohe ja, ja pannakse nii-öelda traadiga käed kinni ja. Noh, aga räägime siis sellest samast töölepinguseadusest, et. No see ei puuduta kõiki inimesi, kuidas see, no selles mõttes, et, et paljud inimesed, riigiametnikud näiteks ei ole tööl mitte ju töölepinguseadusega, vaid avaliku teenistuse seaduses ja, ja nende nende hüvitised hakkavad jõudsalt kasvama. Maripuu lubas, et ka, et ka ametnikud viiakse siis osaliselt töölepingu seaduse alla, et nende inimeste ring, kes saavad ametniku õigusi nautida nende inimeste ring peaks kahanema, aga need on ainult lubadused. Praegu. On viidatud sellele, kui sa ütled, et see ei puuduta paljusid inimesi, see ikkagi puudutab kuutesadat tuhandet inimest, et see Eesti kontekstis on päris suur number ja ja noh, nii või teisiti, ma arvan suhteliselt vähe perekonda, see on Eestis, keda see seadus ei puuduta, see seaduseelnõu praegu ei puuduta ja, ja, ja noh, selles mõttes see, see puudutab meie igapäevaelu, et see ei ole ka päris selline abstraktne asi, millest me oleme siin saates rääkinud, vaid see on tõesti see nii-öelda alla maa peale maa peale seadus ja, ja noh, ma arvan inimeste huvi ja see kõneaine on selles mõttes täiesti põhjendatud. Ja kusjuures mina näeksin siin veel kahte poolt, et üks asi on see seadus ise ja teine asi on selle seaduse avalikkuse ette jõudmise protsess, isegi täpsem oleks öelda selle seaduse enda vormumise protsess. Et kui seda praegu kehtiva töölepinguseadust koostati siiski suhteliselt suures läbirääkimistuhinas sellises väga toredas demokraatlikus vaimus ja rääkimistesse ametiühingute ja tööandjatega, kus enamike punktide üle ikka vaieldi laut laua üle selgeks, et, et seal on siis ühe poole seisukohad, teise poole seisukohad ja see, mis seadusesse jõudis, oli kompromiss, siis see variant, mis nüüd ootamatult sotsiaalministeeriumist välja paiskus, on selgelt läbi, rääkimata variant, et seal, selle sellega ei ole sedasorti demokraatliku läbirääkimisprotsessi läbi käidud, mis teeb mind väga murelikuks, et ma oleks tahtnud näha, et et tööandjad ja töövõtjad oleksid istunud esindajatena laua taga ja palju asju ei rääkinud, siis oleks see tulnud avalikkuse ette ja siis hakkaksime meie siin sooja õhku võngutama selle üle, et kas meile see meeldib või ei meeldi. No järgmise seda naljakam on näiteks see, kui võrrelda seda mingi muu asjaga, et valitsus riigikantselei pani ju üles näiteks Eesti Euroopa Liidu poliitika põhisuunad ja rahvale arutamiseks ja siis kõik pidid oma ettepanekuid sinna saatma ja ja nii edasi, et mingisugust sellist protsessi selle töölepinguseaduse puhul ju ei olnud. Ja noh, poliitilise poole pealt on ju, on ju see, et tõesti, et see on nii-öelda sotsiaalminister. Maret Maripuu Ühed on praegu, et võrreldes oma mõne kokkamine, sügav kukkumine, aga küsimus on selles, et kust ta siis kukkus, et et ta nagu ei olnudki nagu plaanis, et valitsuse nii-öelda esimene suurem ettevõtmine oligi pronkssõdur, et siis sai särada peaminister Andrus Ansip. Kaitseminister Jaak Aaviksoo, siseminister Jüri Pihl, Urmas Paet, välisministrina on ikkagi kogu aeg nii-öelda pildil. Aga sotsiaal minister Maret Maripuu pole pildil olnud ja nüüd äkki arvavad, et valitsus loob niimoodi klotse, kelle kordan, pildile tulla. Nojah, aga selliste, selliste sellist konstruktsiooni saaks ikkagi kasutada seda, et, et noh, ei inimene võib-olla tundis ennast kasutuna ja temast ju üldse meedia sisust ei rääkinud, sotsiaalminister Maret Maripuust? No ma ei tea, palju siis meediast kirjutati või tehti telesaateid? Ma olen nõus, et Maret Maripuu kindlasti oli tagaplaanil, aga ma printisin endale selle seaduse välja ja kahetsesin samal hetkel, kui ma olin enter nuppu peale vajutanud ja nägin, kuidas kohutav see, see ei ole, see ei ole seadus, mis valmiks ühe või kahe kuuga. Et see pidi olema ikkagi sotsiaalministeeriumis väga-väga pikka aega ettevalmistamisel ja seda veidram on see, et, et seda ei ole läbi räägitud osapooltega, et need, ma tean seda, et, et tööandjad ja ametiühingud on paaril korral kogunenud selles selle seaduse kontekstis ja viimati oli see 20. detsembril ja siis mindi laiali veel küsiti seal, et, et kas midagi on valmimas sotsiaalministeeriumi ametnike käest. Praegu on valmis, kas teil on midagi nagu ette need 20 detsember mingi kolm nädalat tagasi? Ei nagu ei ole, oli see sõnum, mis sealt tuli ja siis kolme nädala pärast on järsku selline kui sõnumit, et hoia alt. Jah, ma ei tea, kas teie olete kunagi saanud koondamisteate või, või ei ole? Ei, isiklikult ei ole ette tulnud, neuron seal pihku pistetud Nonii. See oli tollal nüüd juba üheksa aastat tagasi segastel aegadel Eesti Televisioonis, kui, kui koondamise põhjuseks oli see, et kuna töö hulk on suurenenud, siis peab mõned kohatised lahti laskma või kõik peatoimetajad. Tollal ma juhuslikult juhtisin Aktuaalset Kaamerat, siis said koondamisteate. Ja kuna see põhjendus oli niivõrd absurdne, siis loomulikult enamus sellele alla ei kirjutanud. Ja sinna see asi tookord jäi. Tõeliselt segased ajad ja mõni aeg hiljem teatati üle kogu Eesti televisiooni, et kõik, kes tahavad saada koondatud, palun teha avaldus üldse nagu privileege, nelja kuu osa kaheksa sellepärast et minu staaži juures on etteteatamise aeg ka neli kuud praeguse seaduse järgi ja kuna taheti lahti saada päevapealt ja koondamisrahad tulid väljastpoolt tollase Eesti televisiooni nüüd rahvusringhäälingu eelarvet, ehk siis otse valitsuse käest mingist reservfondist, siis oli õudselt kasulik, kui mida rohkem inimesi lahti lasta, seda parem. No aga samas on niisugune võimalust ei kasutanud seda võimalust, ma töötan ju siiamaani seal ja, ja õnneks need segased ajad läksid mööda, aga, aga see emotsionaalne seal on kahtlemata kahtlemata võimas. Ja kui seal on ikka tõesti suur vahe, kas sa saad nii-öelda kaheksa kuu hüvitise, no ma räägin tõesti omastav. Aga või sa saad ühe kuu hüvitise, et kuuga leida mingisugune uus, sobilik töökoht, see on, see on ikka ikka tõeliselt keeruline asi, kaheksa kuud on hoopis midagi muud. Siis võib lausa pooleks ajaks siis jalad nagu laua peale visata. Ma ei taha ka öelda, et koondamisega peab rikkaks saama aga mingi mingisuguse garantii peab inimene saama mingisuguse nagu lõõtsutamise aja, et et niigi on emotsionaalne šokk, eks ole, kui kui sa töö kaotad. Ma olen pannud tähele, et, et selle nagu kompensatsioonina on valitsus märkinud, et, et minu meelest oli see just, ütles politsei pressikonverentsile või võimalik, et see oli maripuu, kes on tulnud välja, et selle kompensatsiooniks siis on töötuskindlustuse kassasse suuremat sissemaksed, et just nagu see aitaks, siis kompenseerida seda, seda koondamiskoondamishirmu või seda võimalust, aga, aga, aga seal on just see mure, et, et see võimalused saada töötukindlustuskassast raha on ju väga-väga piiratud võimalused, et seal peab olema massikoondamine, seal peab olema vähemalt mingi kindel hulk inimesi, jääb olema koondad, et seda üldse üldse sinnapoole saaks pöörduda saab olema ettevõte, kes on teatava suurusega ja nii edasi, et seal on väga, väga suured piirangud selleks, et, et saada saada raha. Jah, ja senine palk tõuseb, see senisest palgast protsent tõuseb 50-lt 60-le, eks ole. See on nii väikene, väikene tõus, 10 protsenti, et, et see ei anna küll mingisugust sellist, noh see on umbes nagu, nagu praegu, et kui kui oled haige kodus haige, eks ole, siis saad 80 protsenti palgast ja kui saad haiglas riigi lobi peal või omavalitsuse lobi peal, siis sa saad 60 protsenti. Kusjuures mind hämmastab see just selle poolest ka, et teatavasti on ju töötukindlustuskassa üle rahastatud, et sealt ei ole olnud vajadust teha väga suuri väljamakseid, et pigem on olnud küsimus selles, et kas peaks järsku töötuskindlustusmaksu vähendama Ikkagi maksame oma oma ühte protsenti ja ja seda, seda summat ammu lubati tegelikult vähendada, aga siiamaani ei ole selle kallale mindud. Aga ütleme noh, hea küll see see nii-öelda asja asja külge sisuline külg, aga poliitiline külg seda, seda veidram, eks ole kui, kui on koalitsioon. On, kelle koalitsioonileppes on töölepingu seaduse uue seaduse vastuvõtmine või vana muutmine ja järsku noh, et, et ka leping või teised koalitsioonipartnerid kuulevad seda kuskilt ametühingutest rääkimata, nendega ei peagi rääkima, tähendab noh, tööandjad suhtuvad ongi niimoodi, et, et üldse tüütud parmud kes virisevad niisama pea ümber selles suhtumistes haru täiesti. Aga mitte see õige oleks, aga noh, koalitsioonipartnerile võiks nagu n tutvustada seda ja, ja kui, kui sotsid ka niimoodi kuskilt õhust saavad teada, et midagi sellist on toimumas, siis on see ikka noh, äärmiselt äärmiselt veider. See on väga veider tõesti, et selle tõsi on muidugi see, et, et kuna praeguse see eelnev olid ma tulistaks, et see on ehmatav, et ma olen harva näinud selliseid eelnõusid, mille, mille, mille, mille nagu läbitöötamisel nagu ehmatad, et seal on alati, on see, et on erinevad osapooled, toimub mingi lobi, üks räägib, et tal on ühte asja vaja, teisel on teist asja vaja. Aga et see, see konkreetne seaduseelnõu on niivõrd tööandja keskne, et läbi läinud see kusagil on see nagu välja töötatud kellelgi peas on see, see mõte sündinud ja ka paberile jõudnud, et see seega sellisel kujul, nagu on julgetud esindajad esitada, et mind mind väga paneb see, üllatav et see on ju selge, et sotsid ei laseks seda läbi ja sealt sealt algab tohutu Too kisa, mäng avalikkusega võib-olla on ka siin nagu selle projekti üks osa, aga see, mis sõnumeid avalikkusele edastatakse töölepinguseadusega seoses on ka mõnevõrra kummalised, et võib-olla sellised loosungid oleksid toiminud üheksakümnendatel. Kui räägitakse sellest, et töölepinguseadus teeb Eestist moodsa riigi ja see aitab meid eurotsooni, siis ütleme jah, et enne Euroopa liitu võib-olla oleksid need kuskil toiminud ja ja kui me ootasime hinge kinni pidades eriti nii-öelda alguses läbirääkimiste alguses seda, mida sa Euroopa Liidust öeldakse ja, ja jälgisime Euroopa Komisjoni raporteid Eesti kohta siis, siis tõepoolest täitsime kõiki neid euronõudeid siis praegu, kus me oleme Euroopa liidus ja, ja kus tegelik tegelik põhjus, miks me eurotsooni ei saa, ei ole kindlasti töölepinguseadusest, siis sellised loosungid on äärmiselt kummalised, et need lihtsalt ei tööta, et inimene, kes selliste loosungitega välja tuleb anonüümselt oma mõttemaailmas mingi 10 aastat maas. No üks asi on loosungid, teine asi seal lausa vale ju tähendab mingisuguseid olematuid euronõudeid esitatakse tõe pähe. Selles mõttes faktid ja aitavad, meil on kõigil jo internet käe all, me saame kontrollida, mismoodi need asjad ülejäänud Euroopa Liidu riikides käivad. Siin olemuslikum näide tõepoolest vist ongi Kreeka kus teatud suure staaži juures iga saadakse koondamistasu iga töötatud aasta eest ühe ühe kuupalga. No aga kujutage ette, kui ma 25 aastat olen töötanud, ma võin siis kaks, kaks aastat üldse mitte töötada, eks ole, 25 kuupalka mul nii-öelda olemas. Olgu, ma olen nõus, kreekan äärmus ja Kreeka on teistsugune rahvas, kui meie. Just nimelt ma vaidleksin vastu, et muidugi võimalik selliste meetmetega tööturgu paindlikumaks muuta, kui on inimest võimalik praktiliselt päevapealt päikese koondamistasuga minema saata. Kindlasti see, see tähendab seda, et inimesi võetakse kergema käega tööle ja lastakse selle võrra kergema käega lahti. Et nagu Andrus Ansip ütles valitsuse pressikonverentsil, siis meil ei ole nagu seni olnud erilisi koondamiskogemusi, et ta tõi selle näiteks, et järelikult pole vaja ka sellest rääkida. Minu meelest võib-olla koondamiskogemus lihtsalt sellepärast, et see on nii kallis üritus. Et kui see muutub lihtsamaks, siis meil on neid kogemusi rohkem ja, ja ma olen nõus sellega tõesti Teine asi on see, et majandusel on läinud hästi sellel läinud, et pigem teie juurde tuleb mingisugune suurem koondamiste laine. Kui tuleb suurem pankrotilaine näiteks, mis on täiesti võimalik ju juba juba sel aastal siis on olukord hoopis teistsugune. Absoluutselt, kusjuures selles seaduses on veel üks huvitav punkt sees, et et algav ettevõte võib sõlmida tähtajalise lepingu 18-ks kuuks ehk siis alustada ettevõtted, võtad oma staffi tööle ja siis sõlmid nendega lühiajalise töölepingu lased natuke siis 18 kuu pärast lahti Poola poole aasta pärast lased lahti ja kui sul on ettevõtlik salust uue firmaga, jälle uus meeskond peale sa muudad nime ja niimoodi võid sa teha ju päris pikka aega ja samal ajal mitte igasuguseid nagu igasugust vastutust kandmata inimeste eest, kelle sa tööle võtad. Mul on tunne, et, et selles lepingus on tohutult palju väikesi ja väga suuri detaile, et selles on, selles mõõdetakse hästi paljusid olulisi olulisi detaile ja nüüd me kõik räägime sellest ja, ja vahutame ja selle ja, ja kindlasti siin toimuvad ka protsessid, kus, kus nendest osadest osades detailides surutakse maha, nendel end ei jõua läbi. Paljude mass on nii suur. Avastame ühel päeval, et nendest osa on ikkagi läbi läinud. Et see on just see see, mis oleks, mida oleks saanud vältida, kui, kui iga punkti üle oleks tööandjad ametiühingud läbi vaielnud, et see toimub konstruktiivselt punkt punkti haaval käiakse läbi, aga praegu lihtsalt on detailide mass meie ees. Jah, nagu peaminister Ansip ütles, et mis te maksuta selle mingisuguse väikese hüvitise vähenemise üle, et seal on nii palju teisi detaile, mis on palju, palju positiivsemad ja väga naljakas detail lõi ka valitsuse pressikonverentsil, kui, kui küsiti Ansipi kõrval istunud belli esindajalt, oli see, vist on meie ja haridusminister Tõnis Lukas, et mis teie arvate, nemad olid ka keeletud, et mingisugune niuke seadus tuli, millest pole kuulnudki. Siis Ansip lausa vihastas selle peale, mida ta urgitseb ta selle asja kallal. Õnneks õnneks on praegu tõesti asi asi, olles nii algses staadiumis, et, et ei ole ei ole noor nagu otsest ohtu pea kohal aga, aga et selline plaan on ja, ja et Reformierakond võimalikult palju tegelikult tahab sellest asjast nagu välja pigistada sellel esialgsel kujul, nii nagu ta praegu on avalikkuse ette jõudnud, see on nüüd küll päris selge. Ma tahaksin veel ühe erilise mulle murettekitava punktina välja tuua seda, et alla kolmeaastaste laste emasid, rasedaid on võimalik lihtsamatel tingimustel lahti lasta. Et kui seni on olnud totaal kaitseütleme, et mitte mingisugustel pole olemas mitte mingisugust varianti, et, et rasedat või alla kolme aastast last kasvatavad vanemad on võimalik lahti lasta, siis nüüd on, nüüd on see võimalus seal on küll öeldud, et ei tohi koondada, mis, mis teeb mind selle võrra murelikuks, et ma arvan, et me kõik, kes on mõnda aega tüdruk olnud, teavad, et enamik ka väga inetuid lahkumisi toimub poolte kokkuleppel. Et see on, see on lihtsalt mõistliku surve küsimus. Et kui nüüd anda anda tööandjale mingisugunegi aken või võimalus, et, et selliseid rasedaid või siis alla kolme aasta laste emasid on võimalik lahti lasta, siis, siis sa noh, mis, mis iibe toetamise protsessist me räägime, et, et kui, kui ühel päeval tuleb valitsusest sõnum, et, et selleks, et laste arvu ühiskonnas suurendada, selleks on vaja suurendada ühiskonna turvalisust ja teiselt poolt anname sõnumi, et et see turvalisus on siiski väga õhuke, siis siis me ei saa kindlasti rääkida mingisugusest väga-väga positiivsest iive programmist. Tänan veel erakonna suust, kes, kes on emapalga ju ellu kutsunud ehk siis Reformierakonna poolt, et see on ülim silmakirjalikkus ühelt poolt pakkuda siis raha või rahaga kompenseerida seda kodusoleku aega, aga teiselt poolt anda ära siis nagu need sotsiaalsed garantiid. Põhimõtteliselt sinuga nõus, aga ma olen läbi elanud ja kogenud ka selliseid olukordi, kus tegelikult alla kolmeaastase lapsega ema peaks töölt ära kõrvaldama. Ja ma ei taha sellest lausetest pikemalt rääkida seal aastatetagune asi ja, ja, ja see inimene tõesti apelleerides ainult sellele, et ta on, tal on kodus laps, alla kolme aasta vana. Need on tegelikult tema töökoht ei olnud üldse seal, kus ta oli ja ta päevapealt saba lahti lastud, aga, aga seadus ei võimaldanud. Nii et noh, see on, see on niisugune, mitte isegi kahe otsaga asi, aga siin on omad agad olemas. Ma kujutan ette, muidugi on siin omad olemas, siin on ka need agad, näiteks et rasedatel on loomulikult võimalus nihverdada, et ma olen rase ja ma väga ei viitsi tööd teha ja siis seda hakata hakata nagu mööda köit vedama. Vaata fiktiivsetest rasedustõenditest, mida me oleme ka näinud Tohoh, seda, seda ma kuulen küll esimest korda, aga nõelud OK, pärast selgus, et polnud nagu midagi fantoomrasedus, aga mina leian, et siiski seal peaks olema see totaalkaitsevariant, kusjuures ma arvan, seda just mitte. Ma arvan, sa just eriti mõeldes üksikemadele ja eriti mõeldes kehva haridusega naistele. Et, et ma arvan, et et haritud valgekraed saavad enda kaitsmisega hakkama, aga, aga kehva haridusega ja eriti üksik üksikemad, kellel võib-olla ka suurepärane haridus, aga kellel on risk kaotada töö näiteks mõni kuu enne raseduspuhkusele jäämist raseduspuhkus? Ei, selline asi ei ohustaks, sest et teatavasti see tatakse rasedusraha määratakse ju eelmise aasta sissetulekute järgi. Aga, aga see tähendab ka seda, et kus sa tuled. Pärast pooleteise aasta lõppemist tahaksid tulla tööturule, siis sa pole võib-olla töökohta ja siis, ja siis hakkas seletama või otsima seda kohta, et, et mul on küll väike laps, aga ta on jube terve haigeks ja, ja tal on tegelikult on veel paremad hoidjad kogu aeg olemas, et et see tööturule sisenemine on väga keeruline ja seda, seda peab. Peabki, seal peavad olema mingisugused karedad. Nojah, see on hiidlane asi, tööandjad ei taha võtta Ta üldse noori naisi tööle, kes ei ole abielus ja kellel juba ei ole lapsi, eks ole, fertiilses eas naisi ja et see on, see on üldse üks suur riski võtad ja hakata võib-olla isegi korralikku palka maksma, tahan sulle hirmsalt vajalik ja siis järsku ta otsustab, et vot see pere on talle kõige tähtsam ja lapsi oma juurde teha. Kole lugu ja see on kole lugu ja kuna ilmselt siis noor pere Tallinnas on, on sellises noh, ohutsoonis, et võtame nagu kokku, et tõesti see kuni kolmeaastaste laste emad, eks ole, kelle saatus on need nii-öelda vaekausil ja kelle rahaline olukord võib halveneda ja noh, teisalt on muidugi see maamaksu tõus, et et noored pered, kes on võtnud mingisuguse eluaseme laenu, mis tähendab ka maamaksu tasumist, et siis ongi nagu täielik nii-öelda komplot, et. Raske elu on, lisaksin siia ühe mõtte, mille sisu on see, et, et see on küll tähelepanuta jäänud, aga päev enne jõulupuhkusele minekut reedel see on siis detsembris, enne enne jõulu algust saatis valitsus kooskõlastusringile ühe teise seaduse, mis ei ole millegipärast erilist tähelepanu pälvinud, mille nimi on kodutoetusseadus ja, ja selle sisu on see, et rohkem kui kolme last või siis kolme last kasvatavad perekonnad saavad küsida 1500 krooni igakuist kodu toetus siis mille ja mille mõte just nimelt on siis nende liising või, või siis laenumaksete tasumise nagu kata aitamine, ma arvan, et see on nagu jah, et see, selle, see peaks siis nagu ennetama seda oletatavat kinnisvara krahhi, kui seda tuleb ja ka siis ma ei tea, võimalike siin töökohtade kaotusi või, või mida iganes. Kuulge, kolleegid, iga korralik ajaleht ja iga korralik tele ja raadiosaade räägib praegu prügist. Ega me ei ole kehvemad probleem, on jällegi võib öelda, et aasta alguse millestki muust pole rääkida, aga, aga probleem on kindlasti olemas ja probleeme on tõsiselt õhus. Et räägime siis meie ka, kas teiega kogute prügi? Ma ei tea, viide ämbrisse. Absoluutselt ma olen teinud seda aastaid, kusjuures ma saatsin ka Nõmme linnaosa valitsusele juba umbes aasta aega tagasi kirja, milles ma tegin ettepaneku, et Nõmme linnaosa võiks toetada komposteerimise, konteinerite ostu või isegi suisa tellida need nagu linnaelanike eest ja siis neid soodusvõimalustel müüa. See mõte mul tegelikult tekkis ühtede Londoni sõprade järgi nimelt Londoni linnavalitsus jagab inimestele tasuta komposterimis konteinereid ja selle sisu on selles, et, et orgaaniliste jäätmete hulk, mida londonlased toodavad, tekitav nii niivõrd suure hulga kasvuhoonegaasi et selle komposteerimise aitaks oluliselt lahendada. Keskkonnaprobleeme muidugi London ja Eesti, nagu me siin juba enne rääkisime, ei võrreldavad, aga samasse ideena on see ju suurepärane, et kohalikud omavalitsused võiksid toetada kompost oposteerimis konteinerit ostust. Nüüd oleme sujuvalt jõudnud nii-öelda eliitrajoonide elanikke muredeni ehk siis nõmme ja too kant, aga, aga mina Lasnamäe elanikuna täheldanud praegu viimastel päevadel seda pilti, et kilekotile tõmmatakse järjest kõvemaid sõlmi peale, et ei oleks näha, et kui need rohelistes tunkedes mehed tulevad, et nad ei näeksid siis on ja lihtsalt viskaksid ja keegi ei hakka. Riigikontroll. Ma ütleks nagu otsene tagajärg, ma ütleks, et see on jumala õige mõte, sest et et kuna see vaht ja hirm ja, ja rääkimine on nii suureks läinud, siis on ju tegelikult hakanud tulema prügifirmade poolt sõnum, et, et tegelikult me väga ei vaatagi, mis seal sees on, et ah pangemist. Käisime vana mustvalget telekat, seal näeme siis me teeme trahvi, eks ole, aga te ei saa. Muide, teine küsimus, kolleegid just enne saadet tõstatasid selle toimetuses. Et kui tuleb trahvikviitung, siis tahaks ma teada, mis alusel. Et kus on see tõestus, et, et sinna konteinerisse pole asi pandud. Ma arvan, et siin tulevad nagu nende parkimiskontrolör fotokad kaasa. Nad hakkavad pildistama ja seda arutati ka meie toimetuses, et et kuidas seda tõestada, siis räägiti pildistamisest. Imetlege muidugi sellest võimalusest, mida sa tõesti välistada, et sinna pildistamiseks nii-öelda baseerimiseks pannakse midagi veel juurde, et kui tahad väänata, siis ikka väänatakse täiega, lisatakse sinna, see on selline must stsenaarium, et et. Ma arvan siin nagu laiemalt rääkides prügi sorteerimine, et eks, eks see vajab aega, et me ei ole lihtsalt harjunud, enamik inimesi ei ole harjunud sellega ja ja, ja, ja noh, see nurin on selles mõttes loomulik, et noh, kui sellised uued asjad siis siis alguses on ikka selline nurin ja peataolek ja, ja täpselt ei teata, kuidas see asi hakkab töötama, aga aga noh, elu on näidanud vähemalt mõne asja puhul, et mõni asi loksub paika ja, ja, ja need asjad hakkavad toimima. Ma tahaksin toetada Erki mõtet, et, et ma arvan, et 20.-st 21. sajandi künnisel on täiesti normaalne see, et prügi sorteeritakse, kui sellel on mingisugune mõju keskkonnale mingisugune positiivne mõju keskkonnale, siis on see täiesti normaalne, et seda tuleb teha. Et seda, seda nagu tagasi lükata seda kella pole küll mõtet. Küsimus pigem on siin selles, et kuidas seda sõnumit kommunikeerite inimestele, et, et siit nagu sitt koorus välja see, et, et kuna prügifirmad ei näinud sellesse teemat, et siin siin siin nagu midagi väga ei olegi vaja seletada, siis nad jätsid selle seletamata. Siin on ka veel see probleem, et tegelikult kes üldse oleks pidanud seletama, kuigi seal üle Eestit noh, üle-üle-eestiline probleem, siis, siis tegelikult seda teavitama oleks pidanud kohalikud omavalitsused ehk siis väga palju väikesi üksusi üle Eesti, kellest enamik ei viitsinud seda või mida nad vajalikuks teha. Ma arvan, et meie seas on palju inimesi, kes on imetlenud viimasel ajal kohalike lehtede esikülgi, eksis Ta viimane leht enne aastavahetust esimehel ehk pärast aastavahetust, millest nad rääkisid, kindlasti mitte prügist. Et, et sealt teavitamise koha pealt on, on selgelt puudujääke. Teavitamine, teine asi on ikkagi konkreetne töö, mis on, mis on tegemata, ega siis see ei ole normaalne, et esiteks no filosoofiliselt vaidlen vastu, tähendab minu kodu ei ole jäätmekäitlusjaam. Et seda ei saa seda prügi eraldamist teha, võid teha minu köögis, eks ole, aga võib teha maja konteineris võid teha jäätmekäitlusjaamas. Et see, see asi nagu, ära ära seletamata inimestel, miks, miks just niimoodi peab tegema? Mina arvan, et kodanikuvastutuse küsimus, et kus sa tunned mingisugust kohustust või looduse ees siis asja siis miks mitte teha? Ei, aga ega loodus sellepärast ise rohkem risustatud, kui, kui see prügi ei, ei eraldata mitte minu kodus ega mitte minu all, vaid kuskil jäätmekäitlusjaamas, eks ole, kuuldavasti seal mammid, kes seal seda eraldavad ja lükkavad eraldi kottidesse. See seal olevat suur töö, järjekord. Et inimesed tahavad tööle minna. Ma saan aru, et sa tahad praegu näiteks sellega, et kuna inimesed tahavad sinna tööle minna, siis võiks nendele luua töökohti ja jätame absoluutselt sorteerimata. Naiste tööpuudus suureneb nagu, nagu kuulda on jah, ja töölepingu seaduse järgi võib-olla siis ka rohkem inimesi võib vabaneda, aga tagasi selle kommunikeerimise juurde. Tallinnas on ju tegelikult inimesi informeeritud, et on, on tulnud koju voldikud toonase linnapea Jüri Ratase pildi allkirjaga ja kus on seda prügi sorteerimist lahti selgitatud ja ja noh, igasuguse kommunikeerimisega ma olen täiesti nõus sellega, et võib-olla mõnes omavalitsuses üle Eesti ei ole inimesi teavitatud. Aga, aga noh, võime ju näiteid tuua selle kommunikeerimisel asjad nii lihtsad, et ükskõik millest me räägime Euroopa Liidust, näiteks, et lepingute, Hiina lepingutest no Euroopa Liidust, no siin on ju räägitud aastaid vastavaid inimestele on eraldi teavitusbüroo Euroopa Liidu bürood ja kõik, kõik on andnud välja ajakirju, on tehtud saated ja nii edasi, aga inimeste huvi ei ole ikka väga suur. Aga ma võin tuua sellise elulise näite noh, elulisema poole pealt. Mis on siis ütleme samas kategoorias prügiga. Et noh, mõni aasta tagasi juba mitu head aastat tagasi muutusid telefoninumbrid, eks ole, muutusid koodid, kuidas valimine oli null tuli ette võtta ja nii edasi ja nii edasi. Ja sellest üritati inimesi, televiisoris jooksid suured reklaamid ja, ja, ja, ja räägiti ja nii edasi. Esimestel nädalatel olid totaalne kaos, keegi ei teadnud mitte midagi, kõik avaldasid, et nad ei ole sellest kuulnud, näinud ja nii edasi, ometi olid reklaamid olemas. Jah, aga prügi sorteerimine ei ole mingi eurole üleminek, eks ole, et toimub naksi ja kõik on, ei, polegi teist võimalust, eks ole, täna arveldada ühe valuutaga homme teisega ja ongi kogu lugu. Aga, aga põhimõtteliselt, ega see ka ebanor reaalne ei ole, kui sa, kui sa pead võtma mingisuguse ringi prügi, noh, ma ei tea, seal siis need pakendid, näiteks mina arvan, et see on väga normaalne, aitäh, et sa võtad selle kilekoti näpuotsa ja lähed trollibussiga, sõidad peatuse või kaks või panete autosse, viid kuhugi ohtlikud jäätmed? Kolmandasse kohta? No ei ole mina eile selles on oma naisega täpselt sama argumendi üle ja ja ta ütles, et, et kui sa saad nagu poodi sõidetud trollibussiga ja võtad käigu, et endale mingit asju osta ja ka sorteerid selles mõttes padjad sa valid välja, miks sa siis ei ole võimeline sinnasamasse kohta tagasi? Kumb nüüd ütles sina või sinu naine, minu naine, mina, mina küsisin tema käest, et noh, see argument alati tuuakse, et peab minema kuskile prügi viima, et ei tähendab kui see, kui see konteiner on minu maja ees, et tal on kas kolm auku või viis auku. Ma hakkan täna kohe pärast seda saadetava prügi sorteerima, nii nagu peab. Mina ei näe mitte mingisugust probleemi ka sellest, et panna pagasnikusse oma vanapaber ja tühjad veinipudelid ja viia need tee peal visata mingisugusesse. Kogumiskonteinerisse. Ma ei näe, ma ei näe. Ja võib-olla, aga igal juhul see harjumine nõuab teatavat aega, nii nagu nii nagu poodides pärast kella kaheksat teatavasti et enam ei saa, eks ole, see, see nõudis ka teatavat aega ja kui sa lähed mõnda teise linna, siis mõtled, oi kuramus, kell on pool üheksa. Aga mis siin ikka müüakse veel, eks ole, noh, see on umbes sama, et inimene on niivõrd oma harjumuste ori, et, et, et, et ta, et ta peab siis sisse elama. Asi on see, et, et lihtsalt sorteerime ise tekitab probleeme. Et sul on keset kööki viis ämbrit ja siis on seal kõrval mingisugune manuaal, eks ole, ja sa mõtled, nuputad koos perega Todweitze kokku, et et, et kui, kui asi on klaasist ja tal on peal plekist asetati, kumb ta siis on, see ikka liialdanud praegu selgelt ma ei liialda seepärast, et see on väga tihti küsitud küsimus, kui, kui sa vaatad näiteks kasvõi igasuguseid neid portaale ja nii-öelda kus, kus inimesed vastavad või ametnikud vastavad inimeste küsimustele. Kuidas seal on ju alati vastased vaata valdavat materjali, mis, mis materjalist see nagu on siis selle järgi otsustada, et kui tal on mingisugune detaili, kui pudelil on küljes paberis sild, siis see ei tähenda seda, et seal võiks vanapaber olla, et loomulikult see on klaas. Jah, ei, aga need küsimused on palju, tähendab. Jah, munikeerimise küsimus, see on minu, minu hinnangul on see küsimus sellest, et, et teavitustöö on olnud väga kehv ja, ja pole ka õieti nagu kellegi peale näpuga näidata, et kes, kes oleks pidanud selle selle töö ära tegema ja praegu ma saan aru ka, kõik näitavad risti-rästi üksteise peale. Et ajakirjanik, ma olen ka kuulnud ka ajakirjanikel sellised ja nüüd peame meie sellest rääkima. Mis muidugi pesi on meierei. Nojah, aga täpselt sama nagu jälle selle Euroopa liidu puhul, et ajakirjandusel ei ole mingisugust noh, kohustust või, või seadusega pandud kohustust teavitada asjadest, mida peaks tegelikult tegema valitsus, omavalitsus või, või veel mingi riiklik institutsioon. Ajakirjandus kirjutab ikkagi nendest asjadest, mis on uudisväärtusega. Prügi on selles mõttes muidugi uudisväärtusega, et see tekitab kõneainet ja inimesed on raskused siis raskustes, siis sellest ajakirjandus kirjutab, aga noh, eeldada seda, et me nüüd keegi kirjutama punkthaaval lahti selle kuidas ja mis peaks nagu tegema, siis see ei ole kindlasti ajakirjanduse ülesanne. Ei, ma arvan ka toetama. Kas meenutasite videoklipp, eks ole, telefoninumbritega teine asi on mis, mis alati näiteks meie keskvalimiskomisjon tellib valimiste eel selle klipi, kuidas hääletada, kui sa lähed valimisjaoskonda, siis mitte siis kelle poolt hääletada, vaid vaid sulama. Te, olete seal kellelegi käsi tõmbab risti või kirjutab numbri, eks ole, kõik on puust ette ja punaseks. Ja nüüd on niivõrd keeruline asi nagu on nagu prügi, mis koosneb joodoff paljudest asjadest, eks ole. Ei, ei mingit mingit teavitamist teles ei jookse mitte mingisugust reklaamklipp ja nii edasi. Et mingisuguses kirbukirjas kuskil trepikojas võib-olla juuksekihi üleval, aga, aga põhimõtteliselt noh, see asi vajab palju, palju põhjalikumat selgitamist. Kusjuures mina näen siin küll väga positiivse joonena seda, et inimesed räägivad keskkonna teemadel, inimesed mõtlevad sellest ja, ja otsivad lahendusi, et see on palju-palju rohkem teema, kui see oli mõnda aega tagasi ja mulle tundub see väga positiivsena, et ma isegi näen seda, kuidas töökohtades inimesed arutavad seda, et mida teha ümbrikuga, millel on kile kileaken peal ja nii edasi, et aga see on ju keskkonnateadlikkuse küsimus, mis mulle väga meeldib, et selle üle arutletakse Öeldes, et äsja Gruusiast naasnuna ma mõtlen, et küll me elame ikka hästi, milliste probleemidega me tegeleme, et tollel riigi seal on hoopis hoopis teised mured ja ja enam ei jõudnud sellest rääkida ja pole vajagi, sellepärast Gruusia teemat on tõesti väga palju üleval ja, ja tuleb üha veel. Sest lisaks riigikogu kuulaste dessandile andsid valimised võimalusega meie ajakirjanikele sinna minna ja, ja tegelikult noh, tagantjärgi võib öelda, et, et me teame sellest riigist pagana vähe, kuigi me räägime tast kogu aeg väga-väga palju ja õnn on, et et see, viies viies kuupäev andis selle võimaluse meile. Ma kohe Hoviksin sappa ennast selle mõttega, et, et sa ütlesid, et ajakirjanikud käisid selle, seal on riigikogu käinud, mina olen käinud seal turistina ja ma väga soovitaksin eestlastel sinna ka turistina minna. Et see on väga sümpaatne ja väga külalislahke maa, kus eestlasi just nimelt rahvuse tunnustele tuginedes väga hästi vastu võetakse, nii et soovitan. Tritsoluutselt ühinen ja no ma, ma kiidan ka seda väga, et Eesti ajakirjanikud seal olid ja, ja neid oli seal palju või vähemalt siis mõistlikul hulgal, et, et me saime nagu otse seda infot Gruusiast ja ajakirjanikud edasi seda meie lugejatele ja vaatajatele. Et muidu oleks juhtunud see, mis mõnikord on juhtunud, et eesti poliitikud tulevad tagasi ja räägivad, mis siis oli võõral maal ja noh, praegu just tulid väga vastuolulised teated Gruusiast ja selles valguses on nagu väga head ajakirjandust sai otse informatsiooni ja ei jäänud nagu see Gruusiast info ainult Eesti poliitikute nii-öelda. Just selle mõttega lõpetame täna Heidit. Kaio Erkki Bahovski, Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios. Aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust.