Ma teenri tere päevast, esimest korda üle aastate oleme nüüd eetris sellisel kellaajal, aga ei ole midagi teha. Suusatamine ja sport on need alad, mis mis tahes saate paigast nihutavad. Mul on täna rõõm tervitada siin stuudios Külli-Riin Tigasson Eesti päevalehest, tere. Ja Sulev Valner oma majast Eesti raadiost. Tere. Mina pean küll, ma saan aru Rein Veidemanni mõtteid kandma siin, kes ei saanud Moskvast tulema. Jah, tõepüüan esineda nagu Veideman. Püüa jah, kui see seal välja tuleb, ei tea. Naga jahe Rein Veidemann, kes pidi olema selles saates palun väga vabandada, ta on Moskvas nii-öelda pantvangis. Aga see tulema ei ole dokumenti, millega Moskvast ära sõita, sest Venemaa välisminister Karin viivitab viisa väljaandmisega võib-olla pärsia saatkonnast välja, seal pidi pikett saatkonna ees olema. Võib-olla, ega see päris ohutu ei ole Moskvas tänasel päeval eestlastel liikuda, nagu ta mulle telefonis ütles, aga kui ta tagasi jõuab, eks siis lähemalt juba sellest, missugune suhtumine eestlastesse ja Eestisse seal valitseb. Aga, ja noh, kuna me suusatamise vaheajal, siis me ei saa muidugi mööda minna sellest, et õnnitleda Justyna Kowalczyk jutt. Aga kahjuks Kristiina Šmigun nime vist õnnitleda ei saa. Jah, ei olnud tänase päevaga, aga ega see nüüd võib-olla hooaja kõige tähtsam võistlus siiski vastu on maailmameistrivõistlused, mis on Jaapanis ja mingi aja pärast, et et äkki äkki juhtub ime ja, ja tänane seis pöördub. Külli-Riin sai taha suusatama hakata. No ilm on küll selline ilus, lumi on maha tulnud lõpuks ja külm ilm, aga mul ei ole kahjuks tuuski aastaid. Nii see kipub olema eestlaste käed, kunagi ju ei tea, kas seda talve üldse tuleb, tänavune talv lõpuks tuli ja nüüd ilmselt tuleb seda ohtralt Ma lumega. Aga me ei räägi täna niivõrd lumest suusatamisest vaid räägime ikkagi tõsistest asjadest ja täna on tegelikult holokausti holokausti mälestuspäev ja, ja meie peaminister on ka juba jõudnud teha avalduse kus ta räägib teise maailmasõja poolt eesti rahvale toodud kannatustest. Et seda holokausti päeva võib ju mõtestada üsna laialt, kuigi, nagu ma saan aru siiski ütleme või ÜRO tasandil mõeldakse selle all natuke kitsamat asja, kui meie siin mõtleme. Ja näiteks Saksamaal on selle nimi, mitte holokausti päeva konkreetselt Auschwitzi mälestuspäev, nii et selles kontekstis tundub eestlaste kannatustest, mis kahtlemata olid väga suured rääkimine võib-olla sellel päeval, et ei ole nagu päris tänase päeva teema. Nojah, eks me teame, kuidas see päev siin meil tekkis kalendrisse ja mis põhjused selleks olid ja meie siin ei vaidlusta ju mingil moel holokausti toimumist. Aga sellel nii-öelda laiendatud tähenduse andmine nii nagu Eestis on rahvusvahelisel tasandil ilmselt üsna raskesti mõistetav. Seda enam, et Eestil on ju tegelikult need küüditamiste mälestuspäevad, et et meil ei ole ju vaja igale poole siin ka ka seda enda kannatusi juurde pookida. Minu arvates. Jah, et see tundub nagu natukene niisukese veidi pühaduse riivamisena, kui me nüüd selle suure holokausti kõrval tahame, nagu oma kannatusi ka esile tõsta, on minu meelest siin on see hea maitse piir natuke ületatud. Mis sa arvad, Sulev? See on muidugi väga julge väide, aga. Jah, see, see on üldse selline teema, mille puhul ükskõik, mida sa ka ei räägi, sa tunned, et need sõnad tegelikult võib-olla natukese õõnsad või või nii või nii, või teistpidi, et et ma arvan, et siin nagu noh, see on nagu küsimus, millesse tuleks nii või teisiti suhtuda kuidagi pieteeditundega lihtsalt austades, inimeste kannatusi austades austades ka seda, et ajalugu tegelikult noh, me saame, saame mõista, aga me ei saa muuta. Väga hea artikkel, täna jälle tasub kõigil lugeda, on Postimehe arvamus Ramos lisas David Vseviovile kus ta nii-öelda puudutab nii holokausti kui ka kui ka mõnda muudkui ka pronkssõdurit. Et natuke räägib neist taustadest, mille puhul noh, meil nagu ei ole võib-olla. Et võib-olla ei oleks nagu väga mõistlik hakata hakata jõuga ajalugu ümber kirjutama. Nojah, seda enam kui ma täna vaatasin, mida siis Vene agentuurid sel puhul kirjutavad, narritanud David surkine, Venemaa ÜRO suursaadiku esinemisele ÜROs. Kustutamine ei maininud Eestit otseselt nime poolest, aga ta juhtis tähelepanu, et mitmel pool maailmas tahetakse nagu ümber hinnata teise maailmasõja tulemusi ja see väljendub mälestusmärkide eemaldamise soovis või sellistesse ümber hindavates. Otsustes tegelikult ju, kui me vaatame, sellel nädalal oleks ju peaaegu ju jõudnud ju lõpplugemiseni ka keelatud või kuidas oli nüüd rajatud rajatiste eemaldamise seadus? See on ainsuses keelatud rajatise. Keelatud rajatise eemaldoneks rajatis. Ja, ja see on ilmselt Eesti ajaloo üks üks lühemaid seaduseelnõusid, mis on pikk täpselt kolm paragrahvi, et võib-olla mõnede seaduste muudatused on sama lühikesed olnud, aga see on päris eraldi seadis, mis mahub ühele lehele ja mille ümber on ometi nii palju tüli. Tähendab, minu jaoks on siin üks väike keeleline viga, kohes selles nimes keelatud rajatise, see tähendab seda, et keegi on püstitanud rajatise. Nii-öelda lubamatult keelatud ehk see tähendab, et selle rajatise püstitamise hetkel pidi olema selle püstitamine keelatud. Sellepärast et tagantjärele ei saa ju keelata, sest ei ole selliste rajatiste olemas ju. Nojah, aga selle seaduse seletuskiri ütleb tegelikult seda praegu ei ole tegelikult riigil mitte mingit võimalust sekkuda, juhul kui mõni eraomanik või kohaliku omavalitsus paigaldab enda le siis mälestusmärgi, mis mis kutsub üles vaenule või, või ülistab Eestit okupeerinud riikide relvajõude. Ehkki noh, kui ma ise seda seletuskirja lugesin. Mul tekkis küll küsimus, et, et põhiseaduses on meil ometigi ju kirjas üht-teist vaenu ja sallimatuse õhutamise kohta. Nojah, aga pronkssõduri suhtes ei saaks seda ju nagu ikkagi rakendada seepärast et kui see püstitati, siis ei olnud ju keelatud. No rohkem on ju räägitud, et see seaduseelnõu üks üks niisuguseid põhilisi objekte on ikkagi ka võimalik. Peeter Esimese kuju Narvas, mida tahetakse väidetavalt püstitada Narva linnavõimude poolt ja, ja Venemaapoolsel toetusel. Aga, aga siin juba sel nädalal just jõudis selle küsimuse selline irooniline kontekst. Mu avalikkuse ette, et kui eelnõu räägib Eesti vabariigi vastu suunatud tegevusest, siis Peeter, esimene ei võidelnud kuidagi Eesti vabariigiga aastal 1700 või 1720, eks ole. Rootsi kuningriigiga. Et siin nagu ei saa kuidagi öelda, et Peeter, esimene Anastas Eesti vabariigi Ja et Gustav Adolfi kuju võib ka siis järelikult ikkagi püsti jääda Tartusse, nagu ma aru saan? No jahmatas seda võrdlust, mina jälle ei julge teha, sellepärast et siis ma kardan saadav mädamunaga vastu pead ma sellepärast, et noh, meil on ju väga selgelt kujunenud leeris, eks ju, et noh, ütleme Gustav Adolf oli heategija Rootsi valitsejana Rootsi okupandid jutumärkides vägevad. Peeter esimene oli halb okupant. Et noh, selles mõttes on, on, on see vastandamine kuidagi, kantakse ajaloost tänapäeva ja antakse sellele hinnang mingisugust noh, hoopis teiste sündmuste alusel, mitte Historistlikult see ebahist, turistlik lähenemine ajaloole on mind alati vihastanud ja hirmutav. Aga isegi see väike põgus jutt, mis me siin praegu räägime ja mis kahtlemata on väga pealiskaudne viitab tegelikult sellele, et, et vähemasti tundub, et see eelnõu nagu tekitab rohkem küsimusi, kui vastad millelegi ja, ja ei ole nagu kuidagi näha, et, et, et need küsimused oleksid praegu nagu vastatud või läbimõeldud. Et sellise sellise eelnõu puhul aga on selge, et, et jutt ei käi isegi mingist siseriiklikust taseme küsimusest, vaid on täiesti selgelt kogu see pronkssõduri ja analoogne temaatika on, on juba pigem saanud välispoliitiliseks küsimuseks siis, et kui me räägime teemadel, millest mida Eesti diplomaadid maailmas peavad suutma seletada välispoliitiliselt mida Eesti välisminister peab suutma reeglidele seletada. Et siin peaks olema hästi-hästi, selge, et meist ei ole võimalik valesti aru saada ja et noh, nagu ma just eile väga õiget mõtet kuulsin peaminister Andrus Ansipi suust, kes esines koos viie suurema parteijuhiga. Ühel meediakonverentsil eile ja Andrus Ansip ütles minu meelest väga õige mõte, et et ega meedia pole süüdi kui selles, kui poliitik väljendab ennast niimoodi, et sellest on võimalik valesti aru saada. Olen endale alati nagu selle üle järgi mõeldes nagu selgeks teinud, et ta on ise süüdi, kui temast on valesti aru saadud, järelikult ta ütles siis nii, et temast võis valesti aru saada. No minu meelest ka mõistlik mõtte peaministri suust ja kõiges, mis seda pronkssõduri temaatikat puudutab ja kõiges, mis aga puudutab, ütleme selle temaatika võimalikku seost kas või siin tänase holokausti teemaga. Et, et kullapoliitikud käituge, kes siis nii, et, et Eesti ei ole võimalik valesti aru saada ja kuidas me minu meelest on siin just nii-öelda maailmapoliitiliselt kahjuks ka see, et et kuidas mega tahaks. Et, et kõik saaksid meist niiviisi aru, et meie ajame mingit oma pronkssõduri asja ja kuskil mujal on see nii-öelda fašismi ja holokausti küsimus ja need ei ole üldse omavahel seotud. Tegelikult välismaalt vaadates ja asjale noh ütleme paratamatult, otsustades selle üle, mis siin toimub ka noh, ütleme mõnevõrra puuduliku informatsiooni alusel kuskilt väljastpoolt vaadates mingite suhteliselt pealiskaudsete ütleme pealkirjade järgi tundub, et, et tegu on ikkagi ühe küsimuste kompleksiga ja me jõuame tõesti kuhugi sinna välja, et ütleme noh, ma ei tea, et Tiit Madissoni poolt eitatud holokaust Stini. Ja see läheb ühte patta sellega, et seesama mees tahaks umbes, eks ole pronkssõduri maha võtta ja need on nagu ühe ja sama teema ja Lihula ausamba, eks ole ütleme siis seosele fašismiga. Ja, ja see kõik, see seondub kahjuks ühte känkrasse. Ega me ka ei tahaks, et see nii läheb, aga aga noh, kui selle, kui seda veel natuke nagu pahatahtlikult võimendada, mida, milleks muidugi Venemaal ka noh, on piisavalt tahtmist ja jääb ülegi. Siis siis nii ongi, kaheksa. Ja mis puudutab tõesti meie vaatenurgamõistmist Lääne-Euroopas, siis siin paraku mängib suurt rolli ka see, et, et uudisteagentuurid, ajalehed, telekanalid, valdavaid, seal inimesed, kes seal töötavad, oskavad vene keelt nad võtavadki kergemini üle, mis üle selle vene poole tõlgenduse oskamata eesti keelde, saamata aru nagu meie perspektiivis paratamatult ei suuda seda maailmale niivõrd üheselt selgitada, kui seda tuleb teha, Venemaa. Küll, aga see nädal, kui ma nägin televisioonis näidati siis Moskvas protestinud noori ühte Nausi liikumises, näed, kes, kes ähvardas, et kui pronksmees maha võetakse, siis hakkab seal olema elus valve nõukogudemundris siis no kes teab, muidugi, kas selline ähvardus realiseerub või mitte, aga kuna ta tõesti peaksid tegema, siis on küll selge, sele mahavõtmise järel muutub see paik kindlasti veel palju enam pinget külvama. Kui ta seda seni on olnud. Seda enam. Andrus Kivirähk Päevalehes kirjutas, et sellest saab väga tore turismina. Fraktsioon, et niisugune seisa, nojah, see on sõdur, aga selline nali naljaks keeratud asi. Aga kui on keelatud ka need kommunismisümboolika, eks ole, ja see inimene seal üritab ka anda siis Nõukogude mundritega seal siis läheb kähmluseks drenaaži esindaja Eesti politseiga ja kas tuleksid siis appi mõne teise Tallinna noored mitte-eestlased? Noh, see on kõik selline juba kaugem stsenaarium, aga, aga mu meelest on just nagu hästi vaja nagu endale meil meil kõigil teadvus toda riigijuhtidest kuni lihtsate kodanike, nii et et, et üks küsimus on see, et, et mida me eestlastena tõesti peame, peame õigeks ja tahame, et, et see nii läheks. Noh, mina julgen endiselt rahulikult öelda, et muidugi mulle meeldiks, et see pronkssõdur seal ei oleks. Aga küsimus on, mida see maksma läheb. Tänases olukorras? On noh, nagu meile signaliseeritakse igalt tasemelt, et see läheb maksma. Ja nüüd on küsimus, et tegelikult, et kui suurt hinda me oleme sellest kujust lahti saanud, oleme selle nimel tegelikult valmis maksma. Ja noh, kuhu kuhumaale see hind välja, ega ma ei suudagi seda täpselt, eks ole, ilmselt küsimus pole, ainult et me loeme kokku mingeid kroone näiteks transiidi piiramisest, noh, see see on, et ma ütleks, et see on veel madal hind, suhteliselt aga on tõenäoliselt mingit kõrgemad hinnad, mida see võib näiteks Eesti ütleme siis välispoliitilisele positsioonile maksma minna ja see võib olla nii-öelda aastatepikkune noh, mingisugune probleem, mis sellest sellest tekib, eks oleme. Meil on ikkagi suhteliselt värskelt ju olemas kogemus piirilepingule juurde kirjutatud preambula tekstiga, mis, mis läks maksma selle eest, et seda piirilepingut ei ole tänaseni, ehkki noh, võib-olla suured, ütleme, suure tõenäosusega ta oleks, võib ilma selleta saanud alla kirjutatud, ehk me nüüd alati võib ka spekuleerida, et äkki oleks Venemaa hakanud millegi muu kallal jonnima. Nagu me näeme, Läti on juba liikumas selles suunas, et ikkagi see piirileping alla kirjutada, aga see oli üks niisugune väga kummaline võrdlus nüüd eestlaste olukorraga, noh, me peaksime nagu mingil määral oma ajalooga leppima siin ja väljaspool, nagu Eestit olla olemas, on valmis aktsepteerima sealset nägemust, et tegelikult, kui me võtame näiteks niisuguse riigi nagu Serbia veel 15 aastat tagasi sisuliselt Serbia Jugoslaavia näol pidas sõdasid, hukkusid tuhanded inimesed, eks ju, Serbia on sunnitud, on sunnitud olnud loovutama Montenegro. Ilmselt on sunnitud Kosovol andma küllalt ulatusliku autonoomia pikemas perspektiivis iseseisvuse ja, ja me näeme, kuidas Serbia rahvas siiski läheb nagu sellega kaasa hoolimata sellest, et kogu nende lähiajalugu kriipsutatakse läbi Serbiast tehakse ju sisuliselt ju Balkani suur mõrtsukas. Kuidas juhid Milosevici ja kõik teised antakse rahvusvahelise kohtu alla. Me võime rääkida siin küll kommunistlikust minevikust, kuid Milosevici ei olnud ju siiski puhtalt ainult kommunistlik juht all ikkagi rahvuslik liider. Me näe, kuidas Serbia selle nimel, et teda Euroopas aktsepteeritakse võrdväärsena, et ta saaks Euroopa liitu, on valmis sammult nii-öelda taganema oma rahvuslikest väärtustest ja kas need Eesti puhul on see üks pronkssõdur tõesti kõike seda väärt, et noh, näiteks enda mainet maailmas seostada ainult võitlusega nagu teise maailmasõja lõpptulemuste ümberhindamiseks Ma arvan, et Eesti ja Serbia vahel ei saa siin tegelikult nagu üheseid paralleele tõmmata, et need olukorrad on ikka niivõrd erinevad. No ma ütlen, see on kummaline. Ja üks rahvas tõesti oli tegelikult tegija, olgem ausad, et mõtlen halvas mõttes negatiivse märgiga. Ja eestlased on siiski olnud ohvri staatuses, et need on täiesti erinevad, identsed. No ma ütlengi, et eestlasena on nagu raske mõista sellist lähenemist, aga, aga ma arvan, et serblasel on sama raske mõista meie suhtumist sellesse, mis seal toimus. Et noh, meil on üldse midagi väga raskes laavlasi mõista, sellepärast et meil on mingi millegipärast nagu noh, nihukene, tere, vaen slaavlaste, aga noh, aga ma ütleks, et tänapäeva maailmas ei saa selliseid piire enam tõmmata, kui me näeme, kuidas tegelikult ju kolmas maailm ja islamimaailm, eks ju, rõhub peale Euroopale. Et kas me peame siin Euroopas vees veel uusi piire tõmbama ja veel hullem, kui tõesti Eesti sees hakkame samasuguseid piire tõmbama ja eraldusjooni noh, kas või kahe erineva keelekogukonna vahel. Ei, no küsimus ei ole ju üldse selles, et me peaks kuidagi maha salgama seda, mida me õigeks vajalikuks peame, eks ole, on minu meelest nagu eriti selles, et me nagu ausalt rääkima, mida meie peame õigeks ja me ei pea hakkama siin ma ei tea, eestlased endale kuidagi ajalooliselt tuhka pähe raputama seal kohas, kus nagu õige pole minu meelest kohe kindlasti mitte. Aga ka lihtsalt tõesti, meil on ilmselt raske aru saada näiteks, mida seesama suure isamaasõjasümboolika vene hingele tõeliselt tähendab. Aga me, me peaksime vähemasti ütleme, targemad pead Eestis peaksid arusaama, et mingil meile arusaamatul põhjusel see tähendab kohutavalt palju ja, ja me peame olema, et see on üks niisugune noh, realiteet. Noh, noh, see on umbes samasugune realiteet, mille puhul ma ütleks nii et kui sa noh, Hiina rahvavabariigi diplomaadiga kohtudes hakkad Taiwanist äkki ma siis noh, see on asi, mida noh, meie jaoks ei tundu üldse, et mis seal midagi nii imelik on, aga noh, seda seda nagu jutt lõpeb suure tõenäosusega kohe teemal noh ja on mingid niisugused valusad küsimused, mille puhul lihtsalt noh, tuleb me, me ei saa aru, miks, aga, aga mõnes mõttes, aga, aga me meil tuleb nagu tõdeda, et on mingid reaalsused, kus mistõttu noh, selline sümbol, mis sellest pronksmehest nüüd ka kõige selle võitluse tulemusena saanud on võib-olla paar aastat tagasi nii-öelda mingisuguse kiire operatsiooniga selle kadumise, seda ei oleks olnud sellist asja, mis nüüd selle viimase aja jooksul kogu selle kuude ja kuudepikkuse võitlusega on nagu välja kujunenud ja, ja noh, ütleme, et kui see oleks samal ajal maha võetud, kui kunagi meie kompartei peamaja ehk tänase välisministeeriumi eest Lenin kraanaga läks. No tõenäoliselt oleks olnud nii-öelda kahe päeva protestide küsimus ja, ja unustatud, aga, aga täna on olukord selline, et ikkagi lihtsalt me kõik saame väga hästi aru, et selle kuju mahavõtmine läheb midagi maksma. Paari aasta eest ei olnud see teema lihtsalt aktuaalne. Ma julgen arvata, et kõik see, mis selle pronkssõduri ümber toimub, annab märku sellest ütleme meie ühiskonna delfi istumisest. Ma nimetaksin seda nii sellepärast et ma arvan, et, et suur osa Eesti inimesi nende elus on ikkagi olid paari aasta eest ja on ka nüüd on tähtsad ikkagi hoopis muud küsimused, hoopis muud probleemid ja see pronkssõdur võib seal mõnedele mitte meeldida, aga ma usun, et enamik inimesi siiski suhtus sellesse sallivalt, et et kui ta on nii tähtis mõningatele veteranidele, kes seal tahavad oma oma pidu oma oma pühasid tähistada, siis miks mitte. Millalgi jõudis Delfis üks väike osa eestlasi on, kelle jaoks see oli nii hirmus oluline, nii hirmus oluline, siis hakati tohutut kommenteerima seda ja siis see lumepall, kas veerema siis võttis ülejäänud meedia teema üle ja poliitikud Tehtigi sisepoliitilise võitluse vahendiks võitlus. Seal oli, sellest sai nagu eestlaste niisugune rahvusliku au küsimus, et selles mõttes Teie ei ole noh, ütleme tegelikult salgas ikkagi Lihulast, olgem ausad, millest tehti selline rahvusliku au ja selle riivamise küsimus? Ilmselt, ja sellena on ta õudselt tähtis küsimus, noh, see on täpselt sama või noh, mitte isegi täpselt sama suurusjärgu võrra tähtsam küsimus kui meie spordi suurnimed, eks ole, võidavad midagi ja me kõik oleme uhked selle üle, et nad, eestlased võitsid, eks ole. Me oleme eestlased, oleme uhked. Et kasiino nagu väga selgelt sellest on saanud niisugune auküsimus mis on tõesti emotsioon reaalselt täiesti mõõtmatu. Seda nagu ühegi tegelikult, ega isegi eestlased oma üldises lõiguses ikkagi sellise rahvusliku auküsimuses noh, nagu muutuvad, muutuvad nagu väga-väga tundlikuks ja ja selles mõttes ma arvan, et Ariimas ikka väga paljusid inimesi, aga kui need nagu natukese nagu kaineneda rahulikult, siis tekib tõesti noh, nagu selles mingis mõttes mingist suurest malepartiist siis, siis tekib küsimus, et mis, mis rollinud see, see nupp selles maleparteis mängib ja kas see viib meid, kas see viib meid võidule lähemale selles partiis, mida meil tegelikult vaja on, et meil on nagu tulevikus õnnelikult elaksime ja vot see on nagu väga niisugune küsitas. Et no tundub, et siin tegelikult lahe nagu need lahendused ei ole, ainult et kas see pronkssõdur maha võtta või ta lihtsalt püsti jääda. Võimalus on ka, ma julgen arvata tähenduse muutmine, see tähendus jääks muuta nii, et sinna paigaldatakse juurde mõned täiendavad monumendid või ka näiteks kui nüüd peaks vastama tõele see jutt, mida kirjutas üle-eelmises sirbis yks kunstid, teadlane, et modelliks oli Kristjan Palusalu kelle elulugu ka omamoodi sümboliseerib eestlaste kannatusi, et ta oli ju ka ja punaarmeesse mobiliseeritud siste serteeris sealt ja siis seda hoiti kinni. Et see peaks ka seda asja võib-olla aitama lepitada. Seda kindlasti, see on nüüd jälle üks paljudest legendidest, et tegelikult vist on see modell teada, ta tõesti oli eestlane, kas ta just oli Kristjan Palusalu, ilmselt seal oli nagu mitme mehe jooni ühendatud, igal juhul on teada, et ta ei olnud mitte venelane aga ei, oma tähtsust, aga ma just tahtsin öelda, Sulev nii palju, et et kui sa ütled, et saab nagu rahvuslaste kainust väga hästi ühendada, siis mina natuke sellest ei saagi. Neid asju on üldiselt raske ühendada, aga, aga küsimus ei ole tõesti pronkssõdur ainult Eestis on kümneid ja sadu teise maailmasõja ja nõukogude vägedele pühendatud mitmesuguseid mälestuskivisid ja muid asju. No mina näiteks ei tahaks siiski, et see muutuks omasuguseks protsessiks nagu nõukogude ajal vabadussõja mälestusmärkide hävitamine. Eks ju, et, et me nüüd nagu vastaksime sellesamaga, neil on ka näiteks selliseid mälestusmärke siinsamas mustamäele, endisele saksa kommunistile, näiteks. Et noh, kas me peaksime sellesse suhtuma kui noh, Nõukogude mälestusmärki või siis hakkab tulema väga palju selliseid, vägagi eetiliselt nisukesi problemaatilisi juhtumeid. Minevikuga võitlemine ei ole kunagi tulevikule midagi andnud, seda näitab maailma ajalugu ja kui me räägime näiteks suurtest sõdadest, siis ühegi suure sõja lõpptulemusi ei ole hiljem ümber hinnatud. Need lõpptulemused on aktsepteeritud sellistena, nagu nad on toimunud ja selles ei ole mingisugust sügavat mõtet hakata nüüd minema tagasi, ma ei tea, 1000 või saja-aastase sõja aega või kolmekümneaastase sõja aega hakata nüüd ümber hindama. Kes olid seal võitjaid ja kaotajaid. Minu meelest see ei, ei ole tulemas, me peame olema rõõmsad selle üle, et me oleme suutnud oma iseseisvuse taastada kõigest hoolimata. Ja, ja me teame, kuidas see on tulnud ja eestlastel on see selge, aga, aga meil pole võimalik seda kogu maailmale samal kombel selgeks teha nägu nagu seal meile, sest see on just see rahvuslus, see on seotud emotsiooniga, see on seotud meie identiteediga. Ei saa venelasele panna külge eestlase identiteeti, mitte kuidagimoodi. No mina tahakski siinkohal natuke reklaami teha, mulle tundub, et hästi hästi hea oleks, kui hästi paljud inimesed käiksid vaatamas ühte meie kinodes praegu praegu jooksvat filmi nimega laulev revolutsioon. Et mu meelest see filme kindlasti seal kohti, mille üle eriti poliitikud, kes täpselt mõõdavad, et kui mitu sekundit seal üks poliitika, kui mitu sekundit teine poliitik esineda saab. Neil on kindlasti erinevad arusaamad sellest, et kas see jaotus on täpselt õiglane. Aga, aga see tuletab meelde, et tegelikult kuidas me ka seda seda iseseisvust saavutasime ja, ja ka seda, et, et kas siis oli ikkagi väga palju noh, tuli teha teatud, mis selle nimel, et edasi liikuda. Et oli selge, et, et ei ole võimalik, päris ühest küljest siin ongi nagu leida see tasakaal, et ühest küljest sul peab olema sirge selg ja sa pead teadma, mida sa tahad. Aga teiselt poolt on olemas mingid etapid, kust looduse asi toimub, toimus isegi väga kiiresti ja väga valutult oleks võinud kindlasti halvemini minna. Aga see oli ka suuresti tänu sellele tarkusele, et ei taha päris kõike korraga, vaid ikkagi samm-sammult, nagu astuti edasi. Jah, sest et tihtilugu jääb mulje, nagu mingi osa inimestest oleks ära unustanud selle, kuidas Eesti taasiseseisvumine toimus ja kuidas seal üheks kõige tähtsamaks eesmärgiks oli just nimelt vältida nihukest tarbetuid provokatsioone, vältida selliseid konflikte, mis võiksid kaasa tuua inimohvreid ja eskaleerida. Seda vastasseisu vastas oli ju küllalt jõuline. See on absoluutselt, kui ma Liidureneritaks ja tolleaegse, kes olid valmis tõesti kaigastega tulema ja tulidki, eks ju, Toompea lossi, et oleksime teisiti käitunud tol ajal ka väga hakanud vastu rinda taguma ja vastanud samade vahenditega, siis ma kardan, et sa iseseisvus, oleks võinud jääda, saavutama. Või oleks võinud korduda näiteks Transnistria Eestis, et mingi Kirde-Eesti vabariik ja kõike võimalikku, eks ole, mis halbu kogemusi. Me oleme teistelt nagu näinud ja ja minu meelest on praegu ka ikkagi meie suur püha üritus on see, et Eesti riik oleks iseseisev ka 15 aasta pärast ka 30 aasta pärast. Ja me peame lihtsalt hästi kainelt ja rahulikult küsima, millised tänased sammud sellele kaasa aitavad. Millised võib-olla tekitavad meile edaspidi pigem probleeme. Ja tundub, et selle pronkssõduri ümber võib olla, elatakse välja neid pingeid, mis omal ajal sai nagu allasurutud ja jäid välja elamata. Jah, siis on teatav niisugune frustratsioon, mis tõuseb nüüd pinnale ja, ja võib-olla ka nooremate põlvkondade seas, nagu me mõtleme näiteks kalev rebasele kes tollal oli laps, eks ju, kelle jaoks kogusid see, mis toimus, jäi noh, võib-olla natukene sihukese arusaamatuks müstiliseks ja nüüd ta tahab nagu uuesti välja elada selle kaudu seda oma rahvustunnet, mida ta tollal ei saanud niivõrd vabalt näidata. Aga kui me meenutame, kuidas eestlased vähehaaval tõid oma rahvusvärve välja, kuidas see iseseisvuse taastamise mõte väga ettevaatlikult läbi mitmesuguste arutelude jõudis nii-öelda välja ütlemiseni ühel hetkel ja, ja siis, kui nagu oleks, oli Vastuvõtuks küps mitte ainult Eesti siseolukord, vaid ka rahvusvaheline olukord, et me arvestasime tollal väga palju rohkem selle rahvusvahelise vastukajaga kui ainult oma sisemise olukorraga, nüüd me oleme nagu selle ära unustanud, nagu meid huvitab ainult see, mis meil siin sees toimub, kuidas seda mujal maailmas vastu võetakse, siis nagu meil eriti korda ei lähe? Ma teenrid ja rahvateenrite saade läheb siis edasi stuudios Külli-Riin Tigasson, Sulev Valner ja Mart Ummelas. Eelmises pooltunnis me väga pikalt ja põhjalikult jälle keskendusime pronkssõduri teemale. Tõepoolest, võib-olla ei peaks sellest nii palju rääkima, sest sellega me ainult süvendame selle sümboli tähendust, selle asemel, et teda võib-olla agendast maha võtta. Aga, ja valimised on ju tulemas ja valimisnimekirjad on nüüd ära kinnitatud ja kes veel loobuda tahtis, loobunud, loobunud oli vähe ja ligi 1000 on kandidaate, seekord jälle ja valimiskampaania on käima läinud. Tapeedid on maha võetud, aga seda enam võime eetrist ja ajalehtedest need naha valimisreklaame. Kuidas te hindate üldse nimekirjade tugevust, olete te jõudnud vaadata üle, mida sa arvad? Ja ma olen neid põgusalt vaadanud, et tiks asi, mis väga selgelt silmatorkav, mitme erakonna puhul, nii reform kui ka Keskerakond on see, et sinna väga etteotsa esiviisikusse. Esikümnesse on jõudnud mitmed väga noored kandidaadi, kelle sünniaastad on siis 70.-te lõpus. Ja kenad kandidaadid kaunitarid. Seda ka, aga, aga mis veel on, huvitav on see, et, et et need noored, kes sinna praegu niivõrd ette on paigutatud, nad erinevad selles mõttes meie paljudest senistest poliitikutest selle poolest, et nad ei ole kunagi teinud mingit muud tööd, nad on nii-öelda algusest peale karjääripoliitikud, kes, kes on nii-öelda teismelise east peale broilerid. Üritasin delikaatselt öelda. No selline termin täiesti on olemas, siin on jah mingi uus trend ja muidugi lisaks sellele ma ütleksin, et nais kandidaate on rohkem ettepoole tõstetud mitmes niisukeses parteis, kus nad tavaliselt jäeti sinna teise 10-sse nagu rahvaliit või. Või, või ütleme, Reformierakond ja Isamaaliit, kuhu on tulnud. Mina mina, mina lihtsalt küsiks, et kas tõesti tegelikult üldse robot, et see, mis nimed seal on, et kas see, kas see üldse on ka oluline, et tegelikult mulle tundub, et aina rohkem kui vaadata ka tänase näiteks riigikogu tööd et siis aina selgemalt ikkagi põhiline see poliitilise tegutsemise loogika on lojaalsus. Et parteid edutavadki oma nimekirjades väga palju ka nooremaid inimesi, kelle lojaalsuses neil ei ole vähimatki kahtlust või siis ütleme, et pigem pigem sellest on nagu kujunenud. Ja, ja minu meelest ei ole ka valijal mõtet nagu üldse teha endale illusiooni, et ta nüüd valib seal nagu inimeste vahel ta valib ühte kindlat parteid. Ja põhimõtteliselt kas selle partei nii-öelda 25.-ks või 15.-ks kandidaadiks riigikogus on see inimene või teine inimene noh, mingitel väga, võib-olla äärmuslikes olukordades mõni inimene tõesti hääletab teistmoodi kui partei pealinn. Ka valdavas osas kehtib aina rohkem ja rohkem selline rahulik parteidistsipliin. Et isegi riigikogus tegelikult need otsused ei lange, vaid nad tulevad kuskilt koalitsiooninõukogust. Riigikogu paneb templi alla ja see, et kas näiteks reformima Erakonna tänases fraktsioonis Riigikogus on need nimed või teistsugused nimed või on seal üldse nimed, kellest me ei teagi mitte midagi, sest selliseid inimesi ka tänases riigikogus hulk ja ilmselt järgmisest saab ka olema. Et see tendents pigem isegi süveneb, et see ei ole koht, kus nagu põrkuvad suured isiksused ja peetakse ägedaid selliseid isiksustevahelisi debatte, et selle üle, mida on õige teha seal nagu loogika poliitikas aina rohkem liigub selles suunas just eriti tänase valitsuse tegemist vaadates. Sest midagi pole teha. Mulle tundub, et just tänase valitsuskoalitsioonierakonnad on eriti konkreetselt selle, selle teadmise nagu tõdemuse võtnud, et et põhiline argument poliitikas on lojaalsus. Ja kaks pluss kaks, võib-olla ka viis, juhul kui parteide vahel on nii kokku lepitud, et küsimus pole selles, kuidas on õige teha, vaid küsimus on selles, milles me suudame kokku leppida. Ja, ja selle loogika järgi minu meelest just valiku tegema misel valijatel ärge laske ennast petta sellest, et seal nimekirjas on, ma ei tea, kes iganes meelelahutustegelased Nad ei hakka tegema seal mitte midagi muud kui suures osas, kui seda, mida partei juht, kas see on siis Ansip, Savisaar, Laar ütlevad, et meie partei teeb nii et selle tõttu ma arvan isegi ausam oleks üldse Eestis loobuda sellest isiku valimisest öelda puhtalt, et annad oma hääle Teile ja saad selle parteiga selle poliitika. Ja tõesti Lassis partei ise otsustab, kes teda esindab seal, kui noh võib-olla see oleks palju ausam kui täna. Inimesed, ma täitsa hämmastav on tegelikult Eesti inimeste igav kordset kaebamist peale järjekordset valimisi. Kuidas nad enda meelest valisid neid inimesi ja näed, mis nad nüüd said. Mitu korda võib lasta ennast petta nagu ühest samast tegevusest? Tegelikult on ju väga lihtne ja selge loogika. Sama pettunud Eesti demokraatias. Ei, ma ei ole pettunud, ma lihtsalt ütlen, et vaatame nagu asjadele kainelt otsa. Et nii on tegelikult. No ikkagi väike pettumus on, ootasin nagu on, et nagu tahaksid puhtamat ja maailmavaateliselt lähenemist, mis sa arvadki? Ma ei saa öelda, et ma oleksin nüüd otseselt bet tunud küll, aga mind paneb ka väga sügavalt mõtlema see, kuidas Eestis on see poliitika tegemise kese on tegelikult nihkunud järjest enam riigikogust valitsusse kätte ja, ja riigikogust saab järjest enam lihtsalt tõesti selline käe tõstja, kes lihtsalt valitsuse valitsuse ettepanekud heaks kiidab ja kus tegelikult toimub paraku ka väga palju sisulist arutelu, aga see pole riigikogu, siis ma arvan, et see tuleneb pigem sellest, et et et see, kuidas meene koalitsioone moodustatakse, kuidas paari nädalaga toimuvad koalitsiooniläbirääkimised, kus pannakse paika kõik see, mis hakkab riigis päris mitmete aastate jooksul toimuma, see tegelikult välistab dialoogi. Kui need on niivõrd üksikasjalikud. Aga tahaksin küll Sulevit tõesti toetada tegelikult selles mõttes, et meie valitsuse, Toniotiili valitsused seal on, nii nagu nad nimetavad koalitsioonileping, et need jälle veel ka viimane punkt sai täidetud, saame öelda, tehtud et kõik see on nii lahti kirjutatud mingite konkreetsete asjade pinnal, samal ajal kas sellel kõigel, mis on kokku kirjutatud, on nagu selles hetkes ja selles arengufaasis üldse enam mõtet sellest enam keegi räägi, eks see kaks aastat tagasi kokkulepitu võib-olla tänasel päeval ei peaks üldse teostuma, aga me viime seda järjekindlalt ellu hoolimata kõigest ja opositsioonist üle marssides ja ja teda üldse mitte arvestades, et noh, et kui me mõtleme praeguse olukorra peale, kus on meil nii-öelda kolme erakonna koalitsioon, et kui meil näiteks peaks tulema juba kahe erakonna koalitsioon, millest on ka räägitud, et siis süveneb veelgi samasugune protsess, siis noh, tegelikult jagatakse nagu riik omavahel ära ja kõik need seadused otseselt, mis tehakse, tehakse just lähtudes vastastikust sellest huvist, kusjuures kui me kujutame ette Keskerakonda ja Reformierakonda, siis need on niivõrd maailmavaateliselt siiski erinevad seltskonnad, et nad ei võistle ka samade valijate pärast. Neil on hea nagu müüa teineteisele oma valijaid, et saavutada oma risu. Nojah, aga pigem oleme me täna olukorras, kus tänane koalitsioon on selle riigi omavahel ära jaganud, eks ole, kahjuks ja, ja see on ju minu meelest hullemini nii-öelda maanteel, kuna vaikse parandasin Poliitikageeerr ringhäälingu rahvusringhäälingu seaduse puhul lagu läks kõrvale sellest esialgsest Ütleme vähemasti osutus kompromissi valmiks, ega me sellest seadusest räägime siis tegelikult Ronald otsustaval hääletusel, kõige otsustavam oli see, et, et umbes kuus keskerakondlast ei olnud väga väga distsiplineeritud ja tegid ütleme, jätsid osad hääletamata, osad hääletasid nii-öelda valesti. Et see, see tegelikult otsustas selle otsustavale hääletuse, et et selle tõttu jah, võib seal jälle hea näide sellest, et mingi tähtsus siiski on, kes seal istub. Tähtsus sellel on ja, ja, ja, ja tegelikult on ju ka märke, et juba see, et me räägime, et me anname teadvustanud seda kui probleemi. See on siiski nagu lootustandev ja mina ütlen, et just, et neljas märts ja valimised on, on meie kui kodanike võimalusi mõjutada edaspidi ikkagi nagu teha kasvõi mingi väike samm paremuse suunas, kuigi samal ajal, sest enne ütlesid, et ega seal midagi mõjutada ei saa, ei miks ei saa. Ei vastupidi, selles osas ma nagu kõigi nende üleskutsete juures, et ärme lähe valima, et mu meelest see on nagu hästi-hästi naivistlik, et me nüüd näitame kellelegi midagi sellega, et me ei lähe valima. Vastupidi Savisaar, Laar, teised, kelle lojaalsed valijad lähevad valima. Nad ütlevad tegelikult aitäh neile, kes valima ei tulnud, sest seda rohkem hääli nemad saavad, seda suurem osakaal on nendele lojaalsetele valijatel, kes niikuinii hääletama läksid ja, ja seda noh, nii-öelda, seda rohkem läheb asi täpselt nii, nagu ta on seni läinud. Kuigi teisalt öeldakse, et väikeparteidele antud hääled on niikuinii kaotsiläinud hääled Mina pean ütlema, et, et ma ei ole seni vist ühegi valimiskampaania nii murelik olla kui seekord. Et ma vaatan ikkagi neid lubadusi, mida parteid annavad, ma kujutan ette, kuidas neid lubasid on välja mõeldud, et et tohet minnaksegi mingite reklaami inimeste juurde küsitakse, et andke meile üks hea lubadus. Ah, hea mõte, andke kõikidele põhikooli viimase klassi õpilastele. Teine partei trumpab üle, saatke nad kõik klassiekskursioonile luugri. Et et see kõik on niivõrd pealiskaudne ja niivõrd populistlik. Ja samas. Ma usun, et mõni valija võib ka näiteks valida seda ühendparteid mitte sellepärast, et nad lubavad sülearvuteid, vaid vaatamata sellele, et nad neid lubavad, aga kuna saavad valitsusena, tõlgendavad seda võib-olla, et heas erine tarbijalik lubadus oli. Et ju me sellepärast valitigi ja siis tehakse, härra, see koalitsioonileping. Mis on, mis on minu arvates, on, on, on üpriski eba ebademokraatlik iseenesest, tavaliselt. No ja eriti kui see koalitsioonileping tehakse veel valimistevahelisel ajal, eks ju, kui meil on valimiste tulemusena tekkinud üks koalitsioon sisse mingi aasta või kahe pärast laguneb, siis tehakse koalitsioonilepingu hoopis teiselt pinnalt, kui, kui valimiste tulemused olid, nii et noh, selles mõttes noh, demokraatia niimoodi küll ei peaks toimima, et need valitsused veel vahetuksid ka valimiste vahelisel perioodil, sest siis meil on üldse võimatu hinnata, millega üks või teine erakond on hakkama saanud, eksju. No ma ei räägi juba sellest, eksju, et Res Publica on need nii-öelda peitunud Isamaa maski taha. No kuidas me nüüd anname talle hinnangut, eks ju, selles uues olukorras Pärast sõda, seda küll, kuigi mulle tundub, et isamaa Res Publica tõttu ikkagi vägagi palju kaotanud oma võimalikust potentsiaalist just nimelt, et tegelikult võib-olla kuigi ma pean ka tunnistama, et ma, kui ma nüüd nagu kainelt järgi mõtlen, siis ma isegi ei saa väga hästi aru, et, et milles, Res Publica tegelikku niisugune noh, et kui me nagu kuidagi väga üksmeelselt olema justkui kokku leppinud, et Res Publica oli täielik ebaõnnestumine, jõledus, eks mis tundub nagu olevat mingi konsensus tegelikult kainelt nagu järgimatudes, mida nad nagu halba tegid. Nojah, aga kellel samuti me ju ütlesime omal ajal ka siis, kui Koonderakond laiali läks, kuigi ta valitses küllalt pikka aega. Ei, see ongi natuke sarnane tegelikult selle ilmselt sama teemaga, et et võib-olla see noh, nagu ongi raskesti määratletavad, milles halbus oli, aga üldiselt, eks sellega on ka nii, et kui ühiskond on kokku leppinud, et see oleks ebaõnnestunud asi, siis noh Mõneti lõi oma saba ise ära. Ma arvan, et seal oli see fenomen, et nad ka ise läksid kaasa, tegelikult selle nende vastu suunatud tegelikult ju paremaks. Poolt aga ütleme, et see nüüd ausalt öeldes pole võib-olla tõesti mina ütleks, et selles, et kas nüüd üks või teine täpselt võidab, eks ole, ei ole nagu otseselt ei peaks olema nagu meie probleem siin hinnata. Aga küll ma olen nagu Külli-Riin iga hästi nõus, et et see ohutunne, see, see ohutunne, et noh, nagu vastutustundetus nagu vohab nendes lubadustes, et see on nagu hästi-hästi tõsine ja noh, muidugi siin on nüüd sel nädalalgi värskelt küll Tööandjate keskliit ja ka mitmed täiesti noh, võib ikkagi julgelt öelda, et ilmselt mitte poliitiliselt seotud majandust tundvad inimesed noh, lihtsalt hästi rahulikult ja kainelt ütlevad, et noh, et et on ikka ühe suure partei nii-öelda põhilubadused, mis, mis on noh, ikka noh, ikka täiesti vastutustundetud, eks ole, et et selles osas nagu noh, et see, see on nagu teatud ohutunde küsimus, kusjuures mul on Kuigi teisalt ma tahan sulle vastu öelda Tööandjate keskliidu ettepanek jagada sotsiaalmaks töövõtjad Tööandjate vahel ja sellega jälle kriipsutab kogu nende, võib olla õigustatud hoiatuse ju maha sest ma ei suuda enam sellesse suhtuda väga tõsiselt, kui tahetakse minu palka hakata maha võtma. No tegelikult nad küll tehniliselt ei tohiks ju tegelikult nagu midagi muud muutuda, kuna nad kirjutavad selles samas manifestis, et kui see jagada sotsiaalmaks tööandja ja töövõtja vahel, siis üleriigilise kollektiivlepinguga tõstetaks kõikide inimeste palku. Raske uskuda, et kõik väikeettevõtet Niisugusest kollektiivlepingut ma tahaksin küll näha hakkaks. Ainult et erinevus on ka selles, et sedasama Tööandjate keskliit ei kandideeri meil valimiste parteina ja selle tõttu meil ei ole ka otseselt nagu kardavad, et nende poolt nagu väljapakutu selles mõttes sellise parteilise jõuga realiseerunud. No väidetavalt tegelikult on see Enn Veskimägi kampaania Tööandjate keskliidu juhi kohale, kus ta kandideerib, võimset võistleb Oliver Kruudaga. Aga minu meelest on just see vastutustundetus nagu hästi selle korra nagu märksõna, et et isegi nagu need parteid ei usu ilmselt ise ka sellesse, mida nad, mida nad lubavad, et, et tegelikult on ju selgelt ära öeldud, et vähemalt kahe suurema partei, need põhilubadused, et 15 aastaga viie rikkama riigi hulka ja see 25 tuhandene palk, et need on sama teostatavad kui näiteks mingi kolmas partei tuleks lubadusega, et eesti kosmonaut 15 aasta pärast, kuule Need on ühed saates juttu, et no see ei lähe lihtsalt nii või et Eesti jalgpallimeeskond 15 aasta pärast maailmameistriks, eks ole, noh, see, see oleks ilus, aga see ei lähe nii. Külli-Riin läheb lõppsõna. Et ma olen selles mõttes nõus, et, et nad võivad ise ka aru saada, et need lubadused on absurdsed, aga millegipärast ma arvan, et koalitsiooni koalitsioonikõnelustel hakkavad nad nii või teisiti nende lubaduste eest seisma. Ja neid siis ka täitma. Kahjuks meile ja lennud täna rääkida meediast, kellel on ka küllalt oluline võtmeroll siin valimiskampaanias ja sellest, kuidas meedia hakkab meil otsast parteist oma, ma mõtlen siin mõningaid uusi väljaandeid, mis sünnivad ja ja ettevõtja lasen sünnivadele. Aga las nad enne sünnivad, jah, me ei nimeta neid, aga kesknädal jällegi sel nädalal viitas taas kord sellele. Ikkagi üks suur ajaleht on ühe partei käes ja teineteise käest sellest oleks võinud rääkida, aga täna selleks aega jääsuusatamine ootab. Aitäh, Külli-Riin Tigasson, Sulev Valner, saatejuht Mart Ummelas.