154 William Shakespeare'i soneti. Sonett. Number 123. Sääre hooplet mind muudab, ma selles ei näe mingit uue märki püramiide püsti rannasuudab taas vägevalt vaid mukid muistset värki. Et elu meil lapp on, ajame. Vana koli ja paljut enda looduks loeme väärast. Ei mõtle, et see kõik kord enne koli. Ent mina trotsin sind ja su arhiive ei imesta mind, sinu heitlik pale. Kas kaens su rikuid või nüüd seid, Viive, näen, et sul tõtlik vaheldus on vale. Ma vannun, jääda muutumata muuks kui see, mis olen sinu kiuste. Truuks. William Shakespeare'i soneti number 123 luges Aleksander Eelma.