Modest, muuseas sky tsüklit pildid näituselt leiame Eesti Raadio fonoteegis neljas eritöötluses. Kõigi nende läbimängimiseks vajaksime kaks ja veerand tundi aega. Selge siis, et tuleb kasutada nii-öelda nokkimise meetodit. Andku hea saatus, et mõistaksin välja valida kõige rammusa maid. Tükke muidugi selles mõttes seisavad tervikuna väljaspool kahtlust. Muuseas originaal klaveri süüdi näol samuti värvikas, kuid autorist lugupidav seade Morris Ravellilt. Uus töötlustes on aga asi keerulisem. Väga huvitavaid kõlaleide ning uudset lähenemisnurka saame kuulda Isaudomita töötluses ja esituses süntesaatoril. Samuti Bobtrialt Emerson Lake ja Palmer. Kuid kahes viimati nimetatud variandis on saatetegija vaadates ka tühje kohti, elektriliste kõlaefektide pakkumisi ja muid keeltu laskmisi. Klaveritsükkel on üle 100 aasta vana. Uusim meie käsutuses olev töötlus on jäädvustatud 1975. aastal. See on Isaodomita süntesaatorimuusika muu Sovski teemadel. Ja nüüd alage originaalist. Jalutuskäik viib meid vaatama kunsti, kartma nimaale. Me veel ei tea missuguseid, kuid me tahame neid vaadata, kas pole sirgjooneline mineksid muusikas mängib Arkadi Ševiidos. Pildid näituselt ärgitasid mitmeid muusikamehi klaveriteost orkesteerima. Möödunud sajandi lõpul proovis sellega jõudu Tuskaalav 1922. aastal Rawell ja 1956. aastal Nõukogude dirigent kortserkov. Sõelale on jäänud prantslane, teised erilist tähelepanu ei pälvinud. Ja ongi raske võistelda niisuguse värvimeistriga laborawell, kes muuseas loomingusse oli eriliselt kiindunud. Niimoodi kõlab nüüd jalutuskäik orkestris. Mängib Berliini filharmoonia sümfooniaorkester Herbert von Karajan juhatusel. Süntesaatorid ämbrite võimalused ületavad sümfooniaorkestrit loendamatu arv kordi. Neid ämbreid on seni kuuldamatuid, kuid seal kõrval tabame ka olemasolevate hästi tuntud instrumentide ning inimhäälte tõetruud jäljendamist. Isa odomita on Mozorzkee noodikirjast üsna täpselt kinni pidanud, kuid tembrite valikuid kohati müstitsismi. Kehti Emerson, lahtillid, Grecleik, kitarride laul ja kal Palmer trummid. Kolm meest nagu orkester. 1970. aastal debüteerinud trio kasutab kõige kaasaegsemat tehnikat, mis mitmekordselt Lindistustega võimaldab tõepoolest võistelda suurte orkestrite, kõlava paksuse ning jõuga. Jalutuskäigus valitseb oreli kõla. Üleminek järgmisele osale on vahelduv. Siit algab juba järgmine osa peatus pildi juures, mille nimeks on Novona. Ent jätame siiski selle lindi praegu seisma ja anname taas kuulata helisid kujul, nagu see on mussarskel kirja pandud. Pildi fantastilist sisu on Kalell orkestris tugevdanud. Helimaaling saab hästi edasi anda looduse hääli. Kas pole siin kena tuule vihinad? Süntesaator viib aga pildi meeleolu peaagu õuduseni. Huvitav, kuid vist piirist üle läinud, kui pala pealkirja silmas pidada. Ega need gonoomidoni hirmuäratavad olendid ei ole. NATO sümpaatsed olid seitse pöialpoissi lumivalgekese muinasjutus. Emerson, Lake ja Palmer, kelle esituse juurde nüüd tagasi tuleme edes ilmuslovski algtekstist enam suurt välja võime tabada küll originaali motiivisliku, kuid väga vabas töötluses. Muusikas võtab tähtsama rolli enda kätte Rütum, tuleb tunnistada esinejate head fantaasiat. Kuid fantastika on selles pildis kui eelmises autorivariandis ning alles päris lõpp toob väga müstilisi kõlavärve koos tuule vilkuritega. Pöördume ära esimesest pildist üsna lühikese jalutuskäiku, ka see viib meid teise juurde. Need vaheosad, mis liidavad kogu tsüklit, on nagu variatsioonid ühel teemal. Iga kord antud erinevalt eri pikkustega eri registrites vahel küllaltki neutraalsed, kus üks pilt vaadatud, sellesse sisse elatud ja vaataja kõnnib ilma järel mõteteta juba järgmist uudistama. Ja siin ongi järgmine maal analoss meenutus kunagisest rüütliromantikast, mida Venemaa olustikus pole kunagi päriselt olemas olnud. Kuid mis möödunud sajandi algupoolel hoogsalt kirjandusse ja kunsti sisse tungis. Üksiline kajastus sellest on ka vana loss muuseas kasutanud üht niisugust tehnilist võtet, mida nimetatakse orel punktiks. See on kogu pala läbiv bassinoot mille tähelepanelik kuulaja hõlpsasti üles leiab, kui ta suunab oma tähelepanu madalate nootide kuulamisele. Just need püsivad bassihelid, nagu sümboliseeriksid kivimüüre nende jäika vastuseisu aegadele. Loss seisab ajalugu ning kõik muutuv käitlast mööda ning üle selle saate tegija murelik pilk käis ka üle kella ja ajadatav edasiminek näitab, et tuleb hakata muusikat kitsamatesse raamidesse suruma. Seekord jääb pooleli klaveril esitatud originaal. Sama muusikat kuuleme väga värvikalt ka Ravelli orkestratsioonis. Nõnda siis vana loss. Isaudomiita kahjuks jalutuskäigus korda põhijoontes sama, mida võisime kuulda tema esituses juba päris pala hakul. Kuid analoss ab hoopis süngemad, aga põhja sellele aitab kaasa raskem rütm ja ebamaiselt fantastilised kõlavärvid. Emerson, Lake ja Palmer on nüüd haruteelt hoopis kaugele minemas. Kaua püüab kõrv tabada midagi muu Sovski vanalossimatiivistikust ja lõpuks tababki kuid üksnes põgusa läbi jooksikuna ansambli enda fantaasialennu kõrval. Siit lähevad nad veelgi kaugemale, edasi tuleb päris uus osa pealkirjaga bluus, variatsioon, millel pole enam Mushowskiga midagi ühist. Gregleikile meenub aga, et tema kohustuste hulka kuulub ka laulmine ja lauldule. Samblakäsitluslaadis praegu vaid ühe katkendi juures kaob ansambel ühtse tükiks ajaks areenilt sest rida järgmisi Muzlovski pilte on neil lihtsalt vahele jäetud. Järgmine jalutuskäik on väga lühike, lõpeb justkui kõhklusega, kas jääda järgmise pildi ette seisma või mitte. Ilmselt siiski vaatajat, midagi köidab mahlistel riie, aed, millel on alapealkiri laste tüli pärast mängu. Seekord jätan vahele orkestri variandi ja kuulame, mida teeb Isaudomida süntesaatoril tundrie aias. Laste tüli on siin ägedam, tõsisem. Taastame mõtelda süntesaatori arvutuile tämbrivõimalustele. Üleminekul järgmise osa juurde jalutuskäiku ei ole. Võime kujutleda, et pildid on päris kõrvuti, kuid ka vormiliselt on see puudumine põhjendatud sest härjakaariku raske liikumise kõrval vähendaks jalutuskäik tunduvalt plasti mõju. Ajaliselt üsna pikk osa. Seekord jätame kõrvale klaveril esitatava originaalmuusika ning kõrvutame orkestrisüntesaatoriga. Nõnda siis ravilli käsitlus. Nüüd tuleb kaugelt veel kord sama kaarik möödub meist ja eemaldab süntesaatori võime inimhääli imiteerida on lausa imetlusväärne. Nagu eespool sai öeldud Emerson Lake ja Palmeri versioonis mitmed pildid, puuduvad ka see ning järgminegi veel. Jerry jalutuskäik, minaarne nukker. Eelmine pilt on inimese mõtlikuks teinud kuid juba peatub ta lõbusa koloriidilise pildi ees, millel kummaline pealkiri. Ja süntesaator juba jalutuskäigus, nõukass, kes tibude balletis veelgi märgatavamalt koha leiab. Käsitlus on tõepoolest väga humoorikas, peaks kuulaja heatahtliku suhtumise korral üsna hea tuju looma sest ka kanade kaagutamine on süntesaatoril hästi tabatav olnud. Järgmine pilt asetseb jälle vahetult tibude kõrval Pealkiri rikas ja vaene juut. Nende karakterid, üks vaene ja värisev, teine toores, võimukas tulevad väga hästi esile. Ravelli käsitluses. Süntesaatori muusikas on nende meeste karakterid hoopis erinevalt antud. Tekib pigem karikatuur kui tõsine pilt. Rikas Pugistab, naeruvaene piuksud, tan hale kuju. Sotsiaalsed vastuolud, mis originaalis otse välja paistavad, lähevad selles esituses täielikult kadunud. Teemat neutraliseerib veelgi pealtvaatajaskond, kes pigem parastat kui vaesele kaasa tunneb. Järgneb jalutuskäik, mis viib limoosi turule. Alapealkiri suur uudis vihjab klatšivatele turu eitidele esiplaanil. Aga nagu kontrasti suurendamist on kasutanud paljud dramaturgi näidendites filmides, ooperites ja mujal, seisame äkki ootamatult vapustav sügava sisuga pildi ees. Rooma katakombid. See on surnute riik. Ühte on seotud ka äraminek selle maali juurest. Siin jalutuskäik on nagu mõtisklus elu ja surma üle. Süntesaatori variandis niisugune sügavus puudub, on müstikat, põnevaid heliefekte, kuid pole seda inimlikkust, mis vapustab muuseas keeravil muusikas terviklikult siia kõrvale paigutada ei tahakski. Jäävad vaadata veel kaks pilti, üks neist on kurjast nõiast abaja kaast ning tema kanajalgadel seisvas tonnist. Selle kõrval asub aga maal vägevatest vägilas väravatest Kiievis. Kui Kiievi väravate motiiv algab, paned selleni, on meid toonud jalutuskäigu muusikaline temaatika. Intonatsioonide ring ühildub peaaegu täpselt jalutuskäiguga. Need kaks kokku liidetud osa kestavad kõigis variantides üle kaheksa minuti. Sellepärast annan Babaja ka originaalis vägilas, väravatest aga läheme üle Ravelli töötlusele. Orkestrile on võimsus omasem. Süntesaator kasiin rõhutatud müstika mis muidugi vaja ka juurde sobib. Ent väga vaimukalt on lahendatud kiievi väravate motiivi sissetulek, nagu kauge koor hakkaks laulma. See muusika saavutab haruldase võimsuse. Pisut vaieldavad on ka mõnes kohas kuulda. Mõned süntesaatori Kurinad mõjuvad lausa võõrkehana üldises väga pidulikus helidevoos. Jäägu see seade autori südametunnistusele. Hakkame kuulama pisut enne kiievi väravate motiivi sissetulekut. Pagaja ka meelitas Emerson Lake ja Palmerit sellel teemal tegema koguni kolme osa. Need on Paabajaga onni Baba Jaga needus ja veel kord Babajaga õnn. Sisse tuuakse ka laulja, muuseas, motiive leiame siiski üksnes instrumentaalmuusikas. Üldiselt trio vaba looming. Et aga kiievi väravad on lõpuks lauluks tehtud ja vägevust finaalist jäänud vaid üsna kahvatu vari siis tuleb tõenäoliselt ka viimast osa vaadelda kui asja iseeneses ja mitte võrrelda muuseas originaalis. Jääd vägilas väravat siiski oma nime vääriksid. Lõpetame väikese kordamisega veel kord Travel. Tõsi on, et igasuguseid uus töötlused võivad sageli küll uudishimu. Õlitada, kuid alles jäävad vaid niisugused, mis annavad sügavuti uue kvaliteedi.