Poolteist nädalat on möödas sellest päevast, mil Minskis lõpetati laureaatide kontserdiga kuues vabariikidevaheline noorte interpreetide kogum. Kurss jagati laureaadi medalid ja diplomid. Jagus neid ka meie noortele. Kolm laureaaditiitlit viis diplomit kokk kursantidele jagaks kontsertmeistritele on seda vähe või palju. Soovida võib alati rohkem, aga kurvastada pole ka põhjust. Noored pianistid, viiuldajad, tšellistid ja lauljad viiest liiduvabariigist Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest ja Moldaaviast tulevad konkursiks kokku iga nelja aasta tagant. Esimene kohtumine oli 20 aasta eest Minskis kordamööda konkursipaikadeks olnud kõigi osavõtvate liiduvabariikide pealinnad. Nüüd algas siis Minskis teine ring. Paljud seekordse zürii liikmed on ise varasematel konkurssidel esinejate seas olnud paljud korduvalt noorte esinemistele hinnangut andmas. See lubab näha arengutendentse ja hinnata töö tulemusi ka siis, kui neid ei krooni tiitliga blonid. Tänases saates jagavad oma muljeid ja mõtteid žüriiliikmed meie vabariigist ja väljastpoolt. Muusika, mis kõlab, on salvestatud minski konkursipäevil. Kuulete fragmenti Prokofjevi viiulikontserdist esitab konkursi laureaat Vladimir Klitško Valgevenest kohta jagasid temaga Algirdas pauguste Leedust jast ridasteinate Lätis. Teise koha sai Joonastankevičus Leedust kolmanda Viktor Siimilit Valgevenest. Diplomi pälvisid Sveta tron Moldaaviast ning elanikud kuid ja Aili Sillaste meilt. Viiuldajat žürii esimees, Leedu NSV teeneline kunstnik professor Viktor Asradovičus. Eesti NSV teeneline kunstnik dotsent Jüri Gerretz. Kui taset tervikuna hinnata, siis üldist märgatavat vahet eelmiste konkursite ka ei ole, keskmise taseme poolest pole isiklikult, mulle meeldivad rohkem Läti viiuldajad, eriti nende ühe pedagoogi, sellega või töö. Ka sel konkursil oli tema õpilastest kolm esindajat ja ka esimene preemia. Lotte oli tema õpilane, tänavuse nende vabariikliku konkursi võitja. Siin peab kohe ütlema, et lätlaste ettevalmistus, niisugune tsükkel on kuidagi loomulikum ja sammutiga valgevenelastel oli juba sellepärast kas või et need vabariiklik konkurss toimus neil vahetult enne vabariikidevahelist kolmelt kukkus niimoodi välja, et vabariikidevaheline konkurss on nagu ettevalmistuseks vabariiklikule konkursile. No võib arvata, et vabariikliku, kus seekord ka siis tuleb niisuguse parema, kõrgema professionaalse tasemega see kui on ettevalmistus ja oli ütleme, konservatooriumi poolt küll küllalt ette valmistatud. Ma mõtlen siin paari viimase aastasiseseid konkursid küll paganiini kapriiside peale eraldi küll moodsate kontserdite peale. Nõukogude heliloojate teoste peal oli Kolgust küllap ka sellest niisugune küllalt osavõturohke esindus meie vabariigi poolt sellel konkursil mäletavasti valimistel konkursid tal on, kas pole üldse viiuldajad osa võtnud või on neid olnud maksimum kaks inimest praktiliselt. Me teisest voorus nagu edasi ei ole siiamaani pääsenud. Kuigi peab ütlema, et seekord oli noh teistele vabariikidele meie esindus tekitas küllaltki noh, kui nii võib öelda peavalu ja muret, sest et küllalt ühtlane koosseis oli keskmisest nivoost mitte sugugi allpool ükskõik millise siis nivoo järgi mitte võtta kas tehnilise või muusikalise või, või ütleme, puht kooliliste probleemide koha pealt. Tipud on veel praegu puudu, võib-olla, kuid need, selle niisuguse hea keskkonna season, need tipud kindlasti tulemas ka teades meie õpilaste võimed antud momendil mulle tundub, et igati muidugi tuli neile see võistlus ja niisugune konkursi õhkkond kasuks. Kindlasti paljud tegid omad järeldused sellest ja võib arvata, et neil vabariiklikul konkursil on sedavõrd kergem. Minu arust arvestatavaid kandidaate oli neli, teise vooru meie omadest. Need olid siis kui esinemise järjekorras võtta Elar kuiv, kes pääses teise vooru. Ülo kadu, kelle esinemine sel konkursil jäi küll natuke kahvatuvõitu närveerimise ja muude niisuguste, võib-olla ka ettevalmistusmitteküllaldane valmisolek just esimeseks vooruks mullastega Ulrika Kristian, kelle nii-öelda publikupoolne aplaus oli üks suuremaid konkursil. Ja siis Merle Benno, kes pääses ka teised Elar kuivale, anti eripreemia ja esimesest voorust kaugemale mitte päästnud Aili Sillaste Valgevene autorid. Parima esituse eest ka üks kontsertmeistripreemia tuli vist viiuldaja, siin ei olnud mingit kahtlustes, kõik žürii liikmed, nagu olid väga üllatunud Kalle Randalu mängust paistis kohe esimeses voorus juba silma ja ka see maht, mis tal oli nelja konkurssantiga saata. Laulab Natalja Ruudniva Valgevenest. Temaga jagas esikohta armiidas Marcauskas Leedust. Teine koht, Helvi Raamat Eestist, Ljudmila Liisa Kuubava Moldaaviast, Mihhail, siin Jukk valgelenist. Kolmas koht Inessa galantne lätist, Galina Lukonskaja valgevenest, Vytautas pakula ja Sergei Larin Leedust. Diplomi sai Bruno Egle Lätist kontsertmeistripreemia Riina Gerretsele. Lauljate žürii esimees, Leedu NSV teeneline kunstitegelane professor, senos Paulauskas. Togdani monoloog tankeevitši ooperis Bogdan. Sky laureaat Armin Käsmarcaoskas. Eesti NSV teeneline kunstitegelane dotsent Linda Saul. Suuresementest veel konservatooriumi üliõpilased loomulikult et seal ei ole veel kõik täiuslikult viimistletud tähele, kooli ei ole veel leidnud jumala lõplikku küpsust. Aga mis väga silma paistis, konkursil oli häälematerjal lite rikkus igas hääleliigis, eriti mees, samuti häälekooli teadlik eeskujulik valdamine. Ja väga on tõusnud tasse kunstilises muusikalise tööstuse poolest. Sellepärast see rikkalik väga tihe konkursside korraldamine meil Nõukogude liitu, see on ikka suur stiimul lauljat muusikalises vokaalses arenemises. Kuidas selles suures konkur santide hulgas mõjus meie võistkond, mis ei olnud nii väga arvukas, nagu ütlesime konkursil, et me, lapsed meile mitte häbi teeks meile ja meie vabariigile ja, ja tõesti, nad esinesid korralikult konkurssi keskmise tasemega julgesti. Hästi, nii sirje, vald, nakuid, ka veerate alles viisid korralikult oma esinemise lõpule esimeses voorus konkurss oli tihe ja nad teise vooru ei pääsenud pääsusega teise vooru, Helvi Raamat ja teistest torsetas ikka kolmandale, kuni kuni lõpptulemus oli see, et sai teise koha laureaati nimetusega Helvi Raamat, on üks niisugune natuur, kes kindlalt ja suure tahtejõuga tahab ennast edasi viia, edasi arendada. Žürii võttis tema kohta päris nii rohkesti sõna. Just viimase tuuri laureaatide väljaselgitamise ajal, näiteks öeldi niiviisi. Elvi raamatu hääl kõlab kindlalt nii ooperi- kui ka kontserdisaalis tan täisvereline kunstnik ja temas esineb suurepärane laulja kompleks natuur. Eriti hindas žürii tema teise vooru rasket kava, kus öeldi, et vaat just nende raskete palatlike tulid väga hästi toime. Ta suudab ennast kokku võtta ja anda endast maksimumi ja kuma ise lisaksin veel, mis oli Helvi rannatu edu. Nii määravaks stiimuliks siis ma pean toonitama ja seda nii, et temal oli õige ja suur vastutustunde ettevalmistavat. Eriti just Minski päevatest, kus ta igatuuri eel oli valmis viimistlema täiustama suure tähelepanu ja andumusega kuni viimse pisidetailini oma esinemise kava. See mobiliseeriv jõud ja energia temas oli võrratuid. Mida te võite ennustada järgmiseks konkursiks? Meile? Raske öelda, praegu on meil madalseis, häälematerjali teos. Tihtipeale on nii, et tuleb väga tagasihoidlik materjal vastu võtta, aga töö kestel ta näitab suurt edukust ja tõusu ja üllatab. Aga on ka vastupidiselt, võtame hea materjal ikke vastu hakkad, tema areng on kuidagi niisugune aitäh sõltuv ja mitte esileküündiv. Noorte lauljate puhul on väga raske ennustada. See laul köschwini ooperist, pargi ja less oli üks neist teise vooru paladest, mis Helvi raamatuga vast erilist tähelepanu ja tunnustust leidis. Konkursi teatmik, kus oli meie lauljatari kohta märgitud küll Estonia teatri ooperikoori laulja, käesoleval hooajal on ta tegelikult juba solisti kohal ja kohustustes. See ei olnud teie jaoks esimene komm kurss. Eelmisel balti liiduvabariikidevahelisel konkursil, ma mõtlesin ka osa, no siis pääsenud teise voorum siis eelmine aasta käisin kallisi konkursil, seal pääsesin teise, kuid 14 sajandikuga jäin kolmandast voorust välja ja nüüd ma siis otsustasin. No nüüd on kolmas konkurss ja peab siis kõik välja. Konkurss oli väga pingerikas, lauljaid oli 39. Mul vedas loosiga, ma tõmbasin viimase numbri kes viimasena on paremini sinna ja sellepärast, et noh, saab teisi ennem vaadata, kuulata ja teha sealt omad järeldused. Missugune voor oli teie enda jaoks kõige raskem? Kõige otsustavam oli ikka teine voor, kas saab kolmandasse või mitte. Ja teine voor mul üldiselt väga hästi õnnestus väga suureks toeks kurssi, ta oli mu õppejõud Linda Saul ikka oma õpetaja oma õpetaja oskas nii toetada ja laulis ikka hääle lahti ja emotsionaalselt mõjutas moraalne tugi ja teine hea toetaja oli Riina Gerretz, kes pälvis kontsertmeistrina preemia. Esimene koostöö tegelikult. Ma olen väga õnnelik, et ma sain heliga otsa peale nii-öelda konservatooriumis. Tee tudengitega ei ole siiski see, mis valmis lauljaga valmistada mingit programmi. Ta on väga tark, väga, annab endale aru, mis ta teeb, kõik on läbi mõeldud, äärmiselt töökas. Kõik käib tal magnetofoni kaasabil, alati kontrollib, mis ta teeb. Ma olen väga õnnelik, et masinaga sain tööd alustada ja ma loodan, et võib-olla isegi seal Pihkvast jätkata. Kas plaane on juba tehtud, mida tegema hakkate? Käin veel, otseseid plaane ei ole, sellepärast et. Me käisime esialgu kuulamas-vaatamas, kuidas moonias olukord on, aga nüüd tuleb märtsikuus vist see laureaatideks on kontsert. Seal me saame 22 minutit võimalust esineda, aga ennem ei paista midagi tulevat. Loodame siiski, et et võimalusi ehk tuleb rohkem ja lootma peab ikka. Hatšhaturjan sõnat esitab Diana osaline Lätist aga jagas esikohta remontas armonas Leedust. Teine koht, Igor Mostjatse Moldaaviast, kolmas Jelena Trofimenko Valgevenest ja Leons Veldre Lätist. Diplom meie Mart Laasile. Sotsialistide žürii liige, Valgevene NSV teeneline kunstnik Boriss Komlo. Ja nüüd mängib meie diplomand Märt Laas Prokofjevi kontsert, sümfoonia. Meiepoolne žürii esindaja lainelister kuidas teie iseloomustaksite konkursi taset? Ma kasutaksin selle dirigendi, kes meil kolmandas voorus saatis konkursante tema sõnu tema igatahes ütles, et tsivilistide tase on tunduvalt kõrgem kui viiuldaja, et tase oli väga ühtlane ja mida nüüd öelda meie esinduse kohta selles mitte just väga suurest sellistide seltskonnas Gogoli 16, jah, ja meilt oli siis kolm, Nad olid tublid, aga siin on mitu asja. Kõigepealt muidugi ühel esinejal oli see õnnetus, et oli valesti arvestatud. Esimese ta tööplaan oli arvestatud igale esinejale 50 minutit, tegelikult läks 20 minutit, meie esimene esineja arvestasite saabub sinna poolteist tundi enne oma esinemist, aga tegelikult juhtus nii, et ta astus taksost lavale kohe. Nii see muidugi natuke talle ei mõjunud, soodsalt, teine esineja oli väga tubli. Aga huvitav ongi konkursil niiviisi, et esimeses voorus, kes on vastuvaidlematult väga hea, see läheb kohe eksale, kellele nonii, päris ebaõnnestub, see langeb välja, aga nii need täiesti head seal on suur õnnemäng. Meie teine esineja oli, oli tõesti väga tore, aga nähtavasti tal midagi niisugust eredat ei olnud ja ta lihtsalt sellepärast pääsenud. Seekord kolmandasse kolmandik, Mart Laas, ta oli hästi tubli, kõva tehnilist tööd teinud. Aga siis võib-olla jah, et kolmandas voorus natukene rabeli hile juba. Siis ta oli väga heas seisus. Kolmanda vooruga, nagu jäi sinna tahapoole diplomile üks probleem, mis mind kogu aeg häirib, sind peaks natuke rohkem võimaldama noortel esineda orkestriga. Ja nad satuvad esimest korda orkestri õieti, see on niivõrd ebamugav ja, ja kuidagi õnnetu, sest mul on tunne, et lätlaste palju rohkem hoolitsed oma noorte eest. Ma natuke tunnen ka seda laste koolide osa, neil on ülemaaniukene võrdne, pidevalt on kontaktis riiest, kutsuvad kogu aeg professersi, need käivad Lätti esinejatele sinna tahapoole jäid kuidagi väga koolised väga ühtlaselt ja väga toredasti Bachi yldiselt mängivad, mis mulle väga meeldib, Neil on tohutult tihedalt komposi, esinemisvõimalusi otsitakse ja nii et sellepärast ma arvan, et ongi kontserdite osa, et kui oleks teised ka sinna jõudnud, kes teab, kuidas siis oleks läinud see vajab harjumist, orkestriga mänginud midagi muud siiski ja ma ei mõtle ainult sellist. Teen kõiki, et oleks rohkem rohkem võimalusi siiski kontserti mängida. Kas ei oleks võimalik konservatooriumi orkestrilt rohkem sellele tähelepanu pöörata? Jah, seda ma rääkisin ka, aga ma ei tea, no loodame, ehk asi paranes Est, tore, orkester on ju täiesti, sellega võiks võiks iga kord igal kontserdil vähemalt üks solist, võiks mängida või ka paar, kas, kui ühe osagi saab mängida, siis on ka rohkem kui mitte midagi. Tšaikovski esimene klaverikontsert esitab Ivari Ilja ja see võte on pärit meie vabariiklikust konkursist. Esikoht ja lisaks diplom Valgevene helilooja teose parima ettekande eest. Lauri väinmaa. Teine koht, Aleksander Tseljakov Valgevenest. Kolmandat kohta jagasid Beatraskenjušas Leedust ja meie Ivari Ilja eripreemia Anto petile oma teose esitamise eest. Diplomid Valgevene esindajaile erinasimeniaakole ja Bellaste imbukile. Žürii esimees, Moskva konservatooriumi dotsent Viktor Nossab. Diploman Tanto bet esitab oma pala liikumised. Eesti NSV teeneline kunstitegelane professori kohustetäitja Laine Mets, mis torkab silma meie pianistide juures nii küllalt ilmekalt, see on võib-olla teatud suhteliselt suurem teadlikkus ja esinemiskultuur või pianistlikultuur enda jälgimise oskus, ettekantu läbimõeldus, stiilitunnetus. Selles osas muidugi ma ei saagi olla objektiivne, sest eks me oleme omaga harjunud oma lähenemisega. Aga mis mulle head meelt tegi, oli see, et ka paljude teiste vabariikide esindajad tunnustasid meie esindust kui ühte tugevamat ja leidsid isegi, et arvestades meie taset üldisel foonil me oleks pidanud nagu silmapaistvamaid tulemusi saavutama. Lõppkokkuvõttes üldiselt oli mulje niisugune, et kõige suurema menu osaliseks said just kolmanda vooru pianisti, need olid kaks meie poissi ja siis Valgevene esindajat seljakov. Nende puhul oli ilmne, et nad eraldusid teistest tublisti ja ja publiku reaktsioon oli ka nii ühtlaselt alati nii väga-väga soe. Kuidas te hindate üldse konkursi korraldamist ja esinejatele harjutamisvõimaluste loomist ja seda kõike selles suhtes peab tunnustust avaldama valgevenelastele? Harjutamistingimused olid paremad, kui nad minu mulje järgi kunagi varem on olnud. Meie pianistid muidugi on nendel konkurssidel alati paistnud silma rohkem kui meie teiste alade esindajad, sest juba esimesel konkursil oli ju laureaat Neist Valdur Roots. Aga küllap aitas meie võistkonda nii esinduslikult väljas olla, ka see eeskätt vabariiklik konkurss oli hiljaaegu selja taga. Repertuaar oli ju vist väga suures osas seesama ja seal tuli kindlasti kasuks ja muidugi oli väga hea kolmandasse vooru saanutele, et nad olid saanud orkestriga mängida, kuigi peab ütlema, et seal oli kaks dirigenti, kusjuures nad ei olnud päris võrdsed oma tasemelt ja ma olen kindel, et Ivari Ilja ei tundnud ennast kontserdid hoopiski mitte nii hästi kui Tallinnas just selle tõttu. Et dirigendi poolt nagu ei olnud küllaldast tähelepanelikkust või reaktsioonikiirust või mis oleks nii kergendanud seda asja. Need on rohkem niisugust üldisemat laadi mõtted, mis tekivad konkustega ühenduses. Millegipärast sellel konkursil sooviti väga suures saladuses hoida pall. Tavaliselt on ikkagi žüriiliikmetele öeldud alati palli töö, noh see keskmine iga osavõtja kohta nii esimese kui teise vooru järel. Aga seekord oli see niivõrd salastatud, et ma ei tea siiani. Mul on niisugune tunne, et et kui see oleks nii absoluutselt avalikest, siis oleks vist küll kõige lihtsam, kõige suurem vastutustunne oleks siis nende pallide panejatel ja ja osavõtjatel oleks ka selgi pihku. Lastest muidugi niisuguseid asju hinnata on väga raske, siin ei saa Naradi sentimeetriga mõõta Jaaniga ka Eesti niisuseid. Objektiivseid faktoreid on ju tegelikult väga vähe, neid on palju vähem, kui tegelikult arvatakse ja sagedasti räägitakse. Sest objektiivsed on ainult tõesti õiged noodid, rütm on juba väga subjektiivne, niisamuti nii kõla, tugevuste suhted. Lauri väinmaa Lõpetas laureaatide kontserdi Tšaikovski esimese klaverikontserdiga dirigent ja siin on, kellega koos esineti, kolmandas voorus oli haigestunud ja teda asendas Anatoli Engelbrecht. Nad polnud varem koos mänginud orkestri sissejuhatus sellesse liitu, klaver oma pidulikke akordidega. Kõik on peaaegu nii, nagu ikka selle paljumängitud ja paljukuuldud kontserdiga. Kuid peagi tajume, et laval toimub midagi kummalist. Üha enam piidleb dirigent pianisti poole püüab orkestrit kohandada interpreedi tavalisest erineva tõlgitsusega. Üha enam hakkab tunduma, et kogu seda lugu juhatatakse klaveri tagant. Pikapeale hakkab dirigent kohanema, kuid eriline valvsus interpreedi üllatuste suhtes jääb lõpuni püsima. Pärast kontserti ajas uudishimu dirigente küsitlema. Se interpretatsioon oli nähtavasti teilegi üllatustega. Ja saate lõpetuseks mõni sõna ka Lauri väinmaaga. Konkurssidel on nii, et siin vist eriti ei saa ütelda, et tulin, nägin, võitsin, selle taga käib alati väga kõva töö. Kui palju teie päevas tavaliselt harjutate? Väga erinevalt. On päevi, kus ma mängin ka terve päeva jaanuari, kus ei saa üldse mängida, aga no keskmiselt tuleb võib-olla viie tonni ümber. Üks žürii liikmetest ütles, et et ega seal mitte ainult tehnikast ei piisa, siin peab ka kõva närv olema. Teid nähtavasti on tugevate närvidega õnnistatud, eks konkursil on see närvipinge ikka kõigil. Minul samuti nagu teistel ja see ongi võib-olla kõige raskem siin ületada see pinge, aga see, et esinemise vahel oli ligi nädal aega, see oli siiski väga hea, saigi keskenduda igavesti rubla eraldi ja teha tööd enne igat vooru eraldi just selle kavaga Tšaikovski kontserte, millega te viimase vooru läbisite, see on teil hästi sisse mängitud asi. Ja ma usun, et siin vist vabariiklik interpreetide konkurss aitaks ka omajagu kaasa ka aitas kaasa just nimelt see, et sai mängida orkestriga mõlemal Ivariga paljalt. Kui harjutada näiteks oma kontsertmeistriga, siis tema juba teada, milline interpretatsioon on, aga kui nüüd tuleb jälle uus orkester. Nende kontakti leidmine on omajagu, võib olla raskem muidugi uue dirigendi kokku mängimine alguses nõuab ikka teatud Niukest pingutust. Mul oli ka minu arvates nii väga hea kontakti, tähendab, mul oli esinemisel hea mängida, eks. Mare kontserdis, juhtiva soiku minu arvates peab olema solistid, kuigi muidugi koostajate dirigent peab olema hea, aga siiski kontseptsioon, pedekad oma penistilt. Minule oli võib-olla lähedasem just see dirigent, kellega mängisin kolmandas voorus, aga siiski lõppkontserdil. No ega ta siiski nii mul ei õnnestunud, nagu ma oleks tahtnud päris. Kas kunagi on olnud niisugune õnnestumine, et interpreet absoluutselt rahule iseendaga? Minul veel ei ole sellist õnne olnud, siin sellel konkursil hoopiski mitte. Võib-olla kõige rohkem võiksin rahule jääda praegult kolmanda vooruga, võib-olla siiski esimeses voorus segas väga tugevasti konkursi õhkkond, närvipinge ja sellest võib-olla teatud määral sain vabaks alles teise vooru lõpus sopranisonaati mängides. Mul oli kavas Raimo Kangro sõit Alaverile. Ta mängisin teises voorus. No see on ka väga omapärane muusika ja äratas siin üsna suurt tähelepanu, nimelt juba küsisid selle noodi järgi muusikut Valgevenest ja Lätist, laenasid neile mahakirjutamiseks, ei laenanud, aga lubasin saata. Gro sõiti ei ole senine trükitud. Mina mängin teda käsikirjast, nii et oleks muidugi väga rõõmustav, kui Eesti muusika silmapaistvamaid teoseid ka juba trükis avaldataks.