Oma saatesarjaga Eesti rahvusväeosade loomisest oleme jõudnud juba sellisesse ajajärku, kus nii Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee kui ka rahvakomissaride nõukogu leidsid, et kui ollakse sünnimaast veel kaugel kahte diviisitäit mehi läheb kuskil rindel siiski kindlasti tarvis. Ja sellise sõjast osavõtutaotlusega ka kõrgema ülemjuhataja poole pöörduti. Korpuse moodustamiseks Siberis. Kui ühtset juhtimist arvestada puudus kahe diviisi liitmiseks juba üksnes kasvõi see võimalus, et nad teineteisest küllaltki kaugel paiknesid. Septembrikuu lõpus viimaks korpuse moodustamise käskkiri siiski tuli. Kuid juba enne seda saime selgeks, et õige pea tuleb lahingusse minna. Ka meeste hing kiskus sinnapoole. Oleme rääkinud ka sellest, kui marssal Vorossiilov meie väeosade lahinguvalmidust 40 aastat tagasi maikuus kontrollimas käis, seda veel täiesti heaks ei kiitnud. Pole kahtlust, et sellist pikka õppuse aega, mis teistele väärsuse siiski osaks ei saanud oli nõukogude valitsus Eesti rahvusväeosadele mõelnud põhiliselt just nende meeste endi sünnima vabastamise tarvis. Ometi oldi arvamusel, et lahinguristsed tuleb juba enne ära teha. Nagu meenutavad endine kuulipildur Felix Kaskneem ja endine suurtükiväelane Erich Kiisa muutusid õplysedki järjest raskemaks. Mõistagi pole inimesed ühesugused, nii oli ka nende suhtumine sõjalisse ettevalmistusse erinev. Üldiselt taga oldi teadlikud Suvorovi tuntud ütlusest, et mida rohkem higi õppustel, seda vähem verd. Lahingus alustab Felix Kask Neeme. Üksikud raskemad õppused tulevad meelde. Meil oli millegipärast kas selleks, et kasvatada ja karastada sõjamehi olid alati õppused seotud raskete ja pikkade rännakutega. Nii et õppepolügoonile jõudmiseks tuli ikkagi mitmeid kümneid kilomeetreid maha marssida, seal õppustega omad kümned kilomeetrid edasi liikuda ja õhtuks tuli jälle tagasi tulla. Ja kui me siis õppustelt tagasi tulime, ega siis me ei saanud ütelda, et kellelgi oleks veel mingi muu mõte tulnud kui nari peale ja magama. On meeles niisugused, läksime mingisuguseid väikse jõekese luhast üle see luhas oli hein kõrgem kui, kui soldati pea ainult eemalt vaadates, siis nägid, püssid, tääkisid, nägid heina seest väljas. Aga see oli ainult asja üks külg, teine külg oli see, et me ärritasime ülesse luhast läbiminekuga. Uue armee, sääskede armee. No sa issakene, kus meil oli siis sääsepilv pea peal. Meil ainult ootasime, millal me saaksime ruttu sellest luhast läbi, sest sääsed nad pugesid kasvõi silmaauku ja kõrvaauku krae vahele igale poole. Et kuidas saaks küll sääskedest lahti ja olid ikka rasked rännakut küll, väga tihti tuli niisuti ette, et kui lahingukorras viskasid pikali, siis mõtlesid järgi, et kas jõuan tõusta või ei jõua tõusta. Mõned mehed kirusid kuram, et saaks sellest õppustest ükskord lõpp, saaks lahingusse, lahingus on teada. Kui on lahing, siis on raske, lahinguid kestab igavesti. Kui siis lahingu vaheaeg, siis ma saan vähemalt puhata, seal välja magada. Aga see õppused, need on siis nii, et, et nad võtavad inimesel kas või viimase jõu seest välja. Meeles on üks õppus, kus kokkuvõtete tegemise öeldi, et see õppus nurjus ja mikspärast ta nurjus. Nurjus sellepärast, et õppus toimus täpselt metsamaasikate aegu ja Chrisi kant ja rajoon, kus me õppusi pidasime metsamaasikatest kubises kohe. Kui mees oma lahingõppe oli teinud ja pikali viskas, siis ta hakkas maasikaid kokku korjama ja endale suhu ajama. Nii et ta ei pannud tähelegi, ei kuulunud õigel ajal signaali edasi liikumiseks ja niimoodi venis see õppus palju ja palju tunde pikemaks, kui ta ette oli nähtud. Kiisa. Oli meil parajasti taktikaline õppus, polgu suurtükid, 70 kuuesed pidid sõitma lahtisele positsioonile, et jutumärkides vaenlast sealt tulistada. No ja kuna oli vaja metsast välja sõita lagedale põllule, umbes pool kilomeetrit või pisut isegi rohkem siis selle asemel, et nii nagu kord ette nägi joosta suurtüki järgi hüppasin ma suurtükitorule hoidsin kätega kilbist kinni ja muidugi oma arvates jõudsin väga ruttu kohale või pidin jõudma, aga juhtus niisugune halb lugu, et ees oli värskelt kaevatud kraav, mida eemalt nähagi ei olnud ja millele ausalt öelda ei oleks osanud isegi tähelepanu pöörata, sellepärast et see oli minu elus. Esimene jäi muidugi viimaseks kogemuseks. Kui sealt hobused täiega galopiga, no võib arvata, kuskil 50 kilomeetrit tunnis oli kiirus vähemalt üle kihutasime siis kahe tonnine suurtükk, mille seljas ma ratsutasin või toru peal ratsutasin, hüppas äkki umbes meeter või poolteist järsult üles. No see kergitas minul jalad toru küljest lahti, kätega kilbist ennast pisut kinni hoides, siiski suutsin natukene seda hoopi pidurdada, aga vaatamata sellele viskas minu jalad üle suurtüki, nii et ma kukkusin laveti ja. Kui arvestada sellega, et ühele rattale mõjus umbes üks tonn siis võib arvata, et kui ma oleks selle ratta alla jäänud, siis minust vaevalt küll midagi järgi oleks jäänud, eriti midagi ei olnud, väänasin lihtsalt jala ära, kuidas ma sealt laveti ja ratta vahelt nüüd alla kukub, kui siin ja kuidas ma sealt läbi mahtusin, hiljem proovisin, justkui kuidagi ei oleks mahtunud, aga ometigi sealt ratta alla ma ei jäänud, see jäi meelde kogu ajaks ja hiljem ka lahingute perioodil, muidugi, niisugust operatsiooni ma kunagi enam ei korranud. Sest see oli paremat õppetund, kui ükski komandör kunagi oleks suutnud selgeks teha. Miks meil lahingküpsed ei olnud, sest meid olid ju igat sorti võitlejaid, oli seal koos ühed, kes olid kodanlikus armees teatud sõjaväelise lahinguoskusi omandanud, ühed, kes olid 22.-st territoriaalkorpusest tulnud, ka need olid juba kogenud sõjamehed, aga oli ju endisi koolipoisse, oli neid, kes üldse võib-olla lahinguasjandusest mitte midagi ei teadnud, oli maa poisse ja neid oli raske siit selle mõne kuuga sõjameesteks viia. Peale selle oli probleem ka veel komandöri kaadris, meil oli puudus, oli nii noorem komandöridest kui ohvitseridest. Ja näiteks minagi olin seersandi auastmes, olin siiski rühmakomandöri koha peal ja viisin selle õppused ja pärast ka lahingud Velikije Lukis lahingutes viisin läbis seersandi auastmes rühma komandörina, aga ega ma ei saa ütelda, et mul oleks olnud samasugused teadmised kui need, kes olid sõjakoolist läbi käinud ja seda professionaalselt õppinud. Meeste poolehoiu oskas võita väga lihtsa vahendiga enda poole ka hilisem korpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn, nagu meenutab Felix Kaskneem. Hommikusöögi ajal, kui mehed ongi köögi juures omas supisabas seal supi portsjoni kätte saamas. Kindral Pärn sõitis oma vist oli tal must hobune, aga see oli meelesitel sadulat seljas, ei olnud ainult hobuse selja peal tekk ja sõitis ilma sadulata oma laagrist siia alla meie 354. laagrisse otse köögi juurde. No kokk tegi talle kohe prooviportsjoni valmis. Pärn lõi käega, ma tean küll, mismoodi minu prooviportsjon välja näeb, võttis selle portsjoni vastu, andis seal kõrval olevale reamehele ja võttis selle käest katelloki ja vaat sellest ta tegi siis proovi ja võttis ja vaatas, mis nägu see supp on. Kindralile pandi muidugi paksemat ikka alt põhjast paksu ja pealt rasva ja aga siis soldati, portsjon võeti keskelt ei olnud, vähemalt see operatsioon andis jälle, ta oli alles värskelt meie diviisi tulnud ja andis tema positsioonile tugevat kaalu juurde. Ega me selle suveperioodil ainult ei õppinud, meil oli ka seal teisi tegemisi, noh, üks vaba aja veetmistest on soldatitel isetegevus. Erich Kiisa. Kõigepealt sõjaväes juba ei saa läbi ilma rivilaulud ja kuigi alguses need rivilaulud meil olid, noh niisugused mitte just kõige kenamad, sest meenutati ainult sõda, mis kunagi kuskilt kuuldud oli või, või näiteks neid rivilaule, mis Eesti sõjaväes olid mõned mehed laulnud. Selgitasime välja, inimesed, kes muusikat paremini tundsid, oskasid teisi õpetada. Tekkisid meil nõukogude armee tingimustes vastuvõetavad rivilaulud. Edasi tulid isetegevuse õhtud noh, enamikus küll polgu tasemel, sellepärast ma ei mäleta, et meil patareis mingit erilist isetegevust olnud oleks, aga omavahel küll. Ega laul kellelegi meist võõras ei olnud. Ja laulust peeti väga lugu. Uju omastab möödunud eelmaakodu poole. Anet miilitsa, oota kohtuda. Nagu ütlesid. Isa siini suli. Astume koos ellu jälle kuude lakkavad siis igatsused roonid, Tõite meie majja elama, maad na unele. Missa ja pooltele on kodu. Siis söödan plas, joon. Puhates siin jälle eluteel. Peagi saabun tagasi su juurde tervisiimult viigu sulle tuuleööl, kui sulle ta, ta tunneb seda tagasi saada. 21. juulil, Eesti vabariigi teisel aastapäeval oli meil organiseeritud Cervest seitsmendas diviis istuma pisiitki nimi ja tüüne laulupidu ja igas polgus oli oma laulu korjanit koos, siis me tegime siis jumal väikese laulupeo maha, kes momendil seda koori juhatas, vaata seda ma küll ei tea. Ja need kõik kokku andsid siis vaheldust sellele sõduri elule.