Laeva masinaruum on temast süda ja nagu inimesel niiga laeval asutas sügaval organismis, kust välja, seda ma ei ulata. Iga kõikumine rappumine küljelt küljele Rummamine ja kõik muud tavapärased liikumised, mis tekilt vaadatuna, kui meri ja lained silme ees tunduvad nii harilikud, on masinaruumist tunnetatavat salapäraste ohtlikke mõistmatutena. Harjumatule isikule võib masinaruumis jääda silmaklappidega voorimehe hobusetunne. Näha pole midagi, aga tunnetada ja kuulda, kui palju järsk ja terav Green paneb tahtmatult päästerõngast otsima ning vastu poordi põrutavad lained, mille hääl võimendudes edasi kandub, sunnib küsima, mis seal väljas küll toimub. Peale salapära ja teadmatuse valitseb masinaruumis kindlasti ka saunalaval leitsak ning kõrbenud õlimäärete ving mida tormise ilmaga ka mehe organism taluda ei suuda. Hoidku jumalaga lumisel merel mingi remonditöö sooritamise eest, siis on see ruum üksainus hullumaja liikuv hüppav, müriseb ja palav. Keerad poldid mutrid lahti, asetad teovalmilt enda kõrvale tekile kummardud võtit võtma ja juba On kogu Mansoft kõrinal Greeniga, teises spordis separaatori all. Jääd ootama, et kreem, mis ühtepidi töötas loogika järgi teistpidi varanduse tagasi tooks. Aga võta näpust. Võileivaseaduse järgi kõristavad Su poldid ja mutrid hoopis masinaruumi pilsi, kust nende välja õngitsemis. Eks kalleid minuteid kaob. Tavaliselt kaaluvad aga remonditava masinaosad sadu kilosid ning jääb üle ainult imestada, et laevad üldse veel merd sõidavad. Maria masinaruumis müristas töötada diiselgeneraator. Kusagil undasid pumbad, kõlksusid mutrivõtmed ja õliste masinaosade kohale kummardasid kaks väärdunud töötunkedes kogu, kelle tähtsamaks ülesandeks oli võidujooks ajaga. Ikka poeesia, Aavo taga randa seda ja putitab Teist. Teine mehaanik oli vihane kogu maailma peale. Oleks pidanud samuti ninali süldikaussi kukkuma, magaks praegu rahulikult porises vändake Hähkides ja mutreid pingutades. Kivid, mis olid lendu lastud, pidid ilmselt tabama vanemmehaaniku kapsamaad. Seda, et jutt jumala õige, sinu boss, vänt, näed praegu järjekorras juba kolmandat unenägu ning abi meil sealt niipea loota ei ole, üritas koka Jüri mehaanikut. Raske silindripea paigal hoidmine nõudis jõudu ja visadust. Pealegi sundis laeva kõikumine mehi pidevalt tantsusamme seadma. Naat katkes vändakese kannatus ning kõlksatusega virutas ta selga sirutades mutrivõtmed tekile. Mis töö see selline on? Riistad muudkui sõidavad kõikumise taktis, pordist, poordi kuskuss, nõginina, pressis kokk pingutusega läbi hammaste raskemetalli õige koha peal hoidmisega oli tükk tegu. Ära virise midagi. Minu koht nagu teada, on hoopis kaks korrust kõrgemal pottide ja pannide juures võin ka sinna minna. Kohates kummardus teine mehaanik tekilt võtit otsima. Seda minagi, virises ta. Mis häda oli vanal meid praegu masinasse ajada? Päike tuulehinna, hommikuks jälle möödas, paneme peamasina kokku ja asi mutt. Oma tarkade mõtete kinnituseks tõmbas vändake õlise käega üle vesise nina, jättes põsele musta läikiva triibu. Kuprumi kannatus oli tavaliselt üsna venivast materjalist, kuid selliste padulolluste puhul nagu vändake praegu suust välja ajas, sai ka tema mõõt täis. Mida kurat, Salised, põrutas ta vihaselt mehaanikule. Kas sa siis aru ei saa, et ilma peamasinata ei tarvitse seda sinu igatsetud rahulikku hommikut meile saabuda? Lase kätel käia ja ära virise. Läbi diiselgeneraatori undamise, kostis telefonihelin. Masin kuuleb, tõstis Aavo toru kõrva äärde, sulgedes müra eest teise käega vaba kuulme. Kapteni hääl jõudis hädavaevu mürina kohale. Kuidas masinaga on hakata jõudma ka tasapisitasapisi jaga, karjus mehaanik hädiselt torusse. Aga lainega jooksevad tööriistad minema ja, ja tasapisitasapisi korrutati torus ärritatult aega ei ole. Kohe-kohe on meil torm kukil ja peamasinat hädasti tarvis. Andke tööle pihta ja laske kätel käia. Vändakese hääles oli kõhklus, selge, selge, kogutas ta torusse. Aga ma, kui on selge, siis vajuta käega tempole. Kapteni hääl oli resoluutne ja sillas pandi toru ära. Segaduses keerutas, vaadake telefoni käes just nagu lootes sealt veel mingeid hinnalisi juhtnööre saada. Poolelioleva töö lõpetamiseks jäi tema oskustest väheks. Seda, mida vanemmehaanik omanik teadis peast oleks pidanud teine mehhaanik dokumentidest otsima hakkama ja kõigeks selleks ei olnud lihtsalt aega. Seal ta nüüd seisis, telefonitoru õnnetult käes ja tema tuju ei teinud paremaks ka koka Jüri esitatud küsimus. Seda, et kas loodet torm jõudis juba telefonitraate pidi kohale. Neli pool kuni viis meetrit hindas vanemtüürimees laine kõrguseks, kui järjekordne ulgumerekülaline laeva vööri ankrocketti rapsakuga sügavasse orgu paiskas. Osa oma vahusest harjast pakile puistas ja kalda poole edasi tuhises. Tuul, mis oli algul otsekui vilistama naabrimehena sõbralikult koera kutsunud vihises nüüd juba ebameeldivalt ja piitsutas tagant vihma, mille piisad tundusid katmata nahka, tabades nõela torgetena. Seni pidas ankrukett veel vastu, kuid tuul, laine ja meri ei olnud sugugi oma viimast sõna öelnud. Freri, ära roni poordi tagant välja, karjus kalju üle tuule noorele madrusele, rabades meest vihma kuuest ja sundides teda tekile kükitama. Sa näed, röökis ta üle, lainemüha, meri jalutab, tekkis nii kui nina välja pistab, viib kaasa. Hoia vagusi, varju ja pole siin häda midagi, rahustas ta puristavate rabelevad noormeest. Fredy kartis. See, kuidas vesi sind toore jõuga taltsutab ja viskab nagu väikese mängukanni sinna, kuhu heaks arvab. Vaatamata sellele, et sa omaarust kõigest väest kusagilt kinni hoiad oli noorele madrusele hirmutav kogemus. Kõigele lisaks rapsis paukus läheduses ankrukett ning laev viskles veemägede vahel all ja peal nagu haige loom. Vahutordid lendasid mööda laineharju ning C, kes oli noormehe poordi varju tirinud, karjus talle kõrva. Ära tripelda, ole tähelepanelik, ta alles paneb tuult juurde. Madruse meelest oli juba kõik eelnevadki ülearu ja nüüd veel Chif oma jutuga paneb juurde, paneb juurde, virises ta meriiul varsti koolimajas, mida siin enam juurde panna ja, ja, ja mida see vana õige mõtleb? Oleks võinud sadamast abi tellida ja meid varju alla tirida. Selline juttegi vanemal mehel hinge täis. Eks noored ja rohelised ikka kõige targemad, käratas ta krae vahele, rabisenud vett välja raputades. Kuradikaganud. Arvad, et vana unustas sinu käest küsimata? Kas sa ei oska üldse tead, palju puksiiri tellimine pühade ajal maksab? Reederi püksid löövad niigi iga kulutatud sendi pealt loovat lohvat. See jutt Frediti rahuldanud reederid ja rahad minu jaoks mingid kauged ja abstraktsed mõisted, aga hirm elu pärast oli väga lähedane ja isiklik. Ise ise muudkui kirjutavad igal pool, et seifety tõest sõitatifest. Noormehe hääles kuuldus abituse ja lootusetuse märke. Seistati päästjaid, tati tõest, torises vanemtüürimees, kellel hakkas lapseohtu madrusest kahju. Olevik roheline küll. Kas sa siis ei tea, et reederi suust kõlab see lause pisut teisiti? Tõest after-mani, mis maakeelde ümber pandult tähendab, et ohutus ennekõike küll. Aga alles pärast rahaasju. Jälle viskus laeva vöör pilvedesse, et samas rapsakuga alla sukelduda. Mehed klammerduvad treeningusse, kui veel üks lainehiiglane oma vahuse ja kihiseva sisu pakile puistas ise edasi pimedusse mühisedes. Tuulevilepartiid olid selleks korraks lõppenud. Nüüd undas ta juba tõusvas joones nagu turbiin ning ankrocketti rapsakud olid muutunud tihedaks, korra päratuks. Fredi oli end tugevasti poordi nurka surunud ja halises valjult vanne homme ütles ka kanne, ütles ka. Istu, ma ei tohi seda poissi jätta, mõtles vanemtüürimees nurgas kükitavad kurba kuju, silmitsedes tööteraapia merel nii mõnegi mehe päästnud reli, röögatas ta üle undamise ja müha. Korja koivad kõhu alt kokku ja kontrolli ankrobeli pidureid üle. Kapten Cook oli kaardikambris laua kohal kummargil ning uuris omaette omisedes Casablanca reidi suuremõõtmelist kaarti. Peaaegu kolm miili mühatas ta sirkliga paberit, torkides. Põhjaga varred, tuul. Nonii. See peaks triivima sedaviisi. Jälle mõõtis sirkel kaarti ja peatus. Kalde, Allan hoovus. Töötab jälle piki randa. Aga kui triivib hoopis nii. Sirkel, mis oli vahepeal peatunud, kiirustas üle kaardi teise punkti. Kahtlused kapteni hinges kuhjusid toomas ajas end sirgu. Küll oleks praegu ja masinat tarvis. Ta hääles oli sügav kahetsus. Oma kinnismõtte ajel küsis ta teisel tüürimehelt. Jaan, sa käisid all, kuidas neil masinas asjad edenevad. Lootusrikkalt ootas ta vastust. Vähenenud lokaatorisse klõbistasid tüürimees nuppudega. Teine mehaanik ja kokk seal midagi pusisid. Kapten Cook ei uskunud oma kõrvu. Teine mehhaanik Jakok. Toomase hääles kõlasid ärevad üllatuse noodid. Teisel tüürimehel oli tunne, nagu oleks tema mingi pohmakaga hakkama saanud. Oijah la venitas ta seilaslikult. Vanema vändaga on ikka selline lugu, et väiksed tupsud teeb paar tundi kindlasti ei võta jalgu alla. Kapten Kuke jalgealune, mis ennegi väga kindel ei olnud, lõi nüüd tõsiselt kõikuma. Masinale olid olnud rajatud salajased lootused. Ja nüüd võis öelda, lossutas sellel kohal suur ja leinav küsimärk. Kapten toetus raskelt illuminaatorile ja vahtis mitte midagi nägevate silmadega välja. Kuule Cuculas iirlane äratas teise tüürimehe ehmunud kogelev hääl kapteni tardumusest. See 25000 tonnine iirlane, mis seal Eirlasega lahti on päris toomas radari juurde astudes ärritatult teda tükk temani oli kuus kaabeltaud. Ise mõõtsin, kogeles Juhan. Nüüd ainult neli pool. Vaadanud lokaatorisse veendus toomas Ma paremas poordis Losutava kolossini oli tõepoolest vähenenud. Nad olid juba poolteist kaabeltau lähemale triivinud. Kui sitt siis ikka kõik korraga sähvatas läbi kapten Kuke hajumis otsis palavikuliselt väljapääsu. Ei olnud tarvis teadmis erka kujutlusvõimet, et arvata, mis juhtuks Mariaga. Kui selline mass peale vajub. Siis siis poleks masina remondile enam mõtet, kihutas mõtteuid läbi pea. Kiirelt astus Toomas raadiotelefoni juurde ja tõstis toru. Ajevisk lääge. Alist lääge ristis modervesel Marja Marja Eskoling, kamin pliis over. Keegi ei vastanud. Veel kord katsetas kapten, kuid resultaat jäi samaks. Kapten Kuke pea töötas topelt tuuridel. Olukord oli lollimatest lollim. Ankrut seda ainukest pidet haavata ei saanud. Peamasina puudumisel oleksid laeva mõne minuti pärast pärinud kivid ja kaljud. Ankrusse jääda ei olnud võimalik. 25000 tonni rasket rauda, mis marjad paremast pordist ähvardas, oleks neist üle triivinud, seda ise märkamata. Liialt suur oli masside vahe. Teine tüürimees, jätkake iirlase kutsumist, kamandas kapten, haarates voki dogi järele. Kuus kuni kuus pool meetrit fikseeris vanemtüürimees Kalju kalda vilunud silm, laine kõrguseks. Tuul ja meri märatsesid ning mingist korrapärast ei saanud lainetuse puhul enam juttugi olla. Vihm piitsutas endise valuga ja kohati arvas kaljupakil merevett rohkemgi olevat kui parda taga. Chif, vasta sillale, kuuldel, prügises Voogi toogi põues, veekindla tormijaki all. Mees surus end poordi ligi, tõstis hõlma üle pea ja karjus vastuseks. Kuuled, veer kuuleb. Kalju kostis aparaadis, kapteni ärev hääl. Pange päästevestid selga. Iirlane triivib peale, nende sillas keegi ei vasta. Aiatekil ei ole ka hingelist. Olge valmis, kui vaja, kasutame ketti halsi, kuidas aru said? Aru saadud, kasutame ketti halsi, karjus tsiifile tuulemüha vastuseks ja kleepis jaki hõlmad kinni. Fredi, kes vahepealse tegevusega oli apaatiast korraks jagu saanud, piilus üle poordi ja tundis uut hirmu balangut tõhusamalt. Kuule Chif, kuule dziif, kogeles ta. Kui see suur meile peale triivib, siis siis Meist mitte märga plekki järele. Pole siin häda midagi, rahustas vanemtüürimees madrust. Mis apaanitsed? Kuulsid ju, mida vana ütles. Aga kapten ütles, et kasutame ketti halsi kogele sähmis Fredi laineharja eest spordi taha, varjudes mõisaid. Mis asi see veel on? Luksus ta vett rapsides? Ka vanemtüürimees kadus mõneks hetkeks vee alla. Noyospel porisestab puristades. Mida kuradit teile seal madruste kursustel üldse õpetatakse? Keti hals on seesama konks võiv haak, millega ankruketi viimane sööke laeva korpuse külge aheldatakse. Lootus Fredi hinges, mis oli rajatud usule ülemuste tarkusesse hakkas kohtuma ning hirm andis taas endast jõuliselt märku oodata. Ototot koputas näost kaame, noormees. Kohe saan ma õieti aru, põristas ta palavikuliselt. Ma mõtlen, et kui, kui, kui, kui iirlane kukile tuleb, siis anname ankru koos ketiga lahti ja see jääbki merre. Madruse silmad olid hirmust suured, kui ta poordi varjus tsiifile otsa jõllitas. Krae vahele mürisenud, mereveeleib saanud Fredi enam üldse tähelepanu. Just Joost. Tubli poiss, näe, aru said, lausus kalju nöökamise kiitvalt. Anname ketti halsi lahti, leegitame ankrole poordi, tere, Pealt riivime minema. Viibutas Chief kujutletavaks hüvastijätuks kätt. Meid lükkab tuul kiiremini, oleme ballastid ja pisemad ning pealegi on iirlastel veel ankur järel lohistada. Fredi sulges isegi silmad, kui ta püüdis huulte värinal midagi öelda, mis tal lõpuks õnnestus. Triivib kiiremini, triivib kiiremini, värises ta hääl. Püha jumal, Chif, kas sa sisend mäe kuhumeid triivib? Siin on kindel minek kuuli selga või kaldakaljudele. Noormees oli peitnud näo kätesse ja halises. Mina mina seda ketti halsi küll ei puutu. Nooruki hala pahandas vanemtüürimeest seda valusamalt. Et ta oli ka ennast tabanud samalt mõttelt, kui teadis vana meremehena, et sellistele meeleoludele ei tohtinud praegu küll voli anda. On ikka, on märksa noorte meremeeste Su, röögatas ta üle tormi. Romantika, romantika, huvitavad seiklused, palmipuud mustad naised. Pikk on kui Avee esimene väike probleem majas on kohe jupid püksis. Ta kohendas süüdvestri paremini silmadele ja põrutas uue hooga. Arvad, sai ospel ennast kaldal mõnes litsimajas olevat, kui tahan, teen, kui taha ei tee. Osatas Chief madrust. Pea meeles, mees laevas ei ole ega saa iialgi olema mingit demokraatiat, on käsk, tuleb minna, on öeldud, tuleb teha. Rocca al Mare raputas õlast madrust, kes parda taga kükitades halises kanne ütles, ka on, ütles aasale. Siis tõmbas noormees end järsku ratsakuga Chifi haardest. Silmades valitses õudja hüsteeria. Ei, ei, mina seda ei tee. Röögatas ta püsti karates. Hullu vaja surmakomando, mingite kamikazede punt ning Fredi tormas läbi tekile pahiseva vee minema, hõlmad tuules laperdamas Fredi tagasi, tule tagasi, Karjus vanemtüürimees end püsti ajades tuule mesilasse. Ma ütlen, suled tuled tagasi. Kuid järjekordne veemägi, mis oma sisupakile puistas, sundis teda poordi tagant varju otsima. Meri oli veelgi rammu lisanud. Suured lained, mürakad ookeani jõud taga, ründasid 11 üle trumbata laeva, andmata hingetõmbepausi ei alusele ega meestele. Jäi üle ainult imestada, kui tarmukalt suutis marja vastu seista sadu tonne kaaluvatelevee mägedele, mis püüdsid halastamatult teda uputada. Pootsmani tulek pakile aitas pisutki vanemtüürimehe tuska leevendada. Kole teeb, karjus too lõbusalt tuule undamisse. Koosluselenaar sandasid, kopatasid. Oled äkki kaardi Valdot pika maha. Kavalad silmad piilusid vanemtüürimees tsiviilvestleja järelt. Mees oli tugeva tuulega võideldes Eedeed poole kookos ja hoidis reilingust kõvasti kinni. Selliseid nõrgana närvilised nagu Fredi, kõigutasid endagi usku. Ja mis siin salata, olukord oli karm. Kuid pootsmanni nägemine oli palsamiks tsiifi hingele. Ta kergitas end poordi tagant, kui järjekordne laine üle pakki tuhises ja karjus viibates käega suure laevatuledele, mis läbi vihma tundusid olevat üsna kõrval. Hunnik rauda ähvardab kaela tulla. Käega vihma eest silmi varjates osata seda jooksu pannud madrust. Mina küll seda ketti halsi ei puutu. Pahaselt rehmas käega. Noored mehed, aga kergelt võtab lekiks. Pootsman, kes oli üle poordi lahvatava veest osavalt varjunud ajaselt tõstackile. Aedisteserteerumine rääkis, Ma arvan, läks hoopis lappisid vahetama, malevada draakoni turd kuju kadus korraks üle pakki puiskavasse v valli ning läbi raju ulatus vanemtüürimehe kõrvu vaadada soola säiliks Kedalis tähist. Hingesopis pidi kalju tunnistama, et temagi ei olnud kartusest prii. Iirlased tuled, mis algul vaevu-vaevu vihmast kumasid, sirasid nüüd üsna lähedal ning sajust kerkiv tume müür hakkas ilmet võtma. Veel üks lainehari murdus kobrutades ja pahinal pakile mates vanemtüürimehe hetkeks enda alla. Ehkki sügavlainetus laeva endiselt vintsutas rappeldas, oli ahtriteki tuulealuse spordis suhteliselt rahulik. Vihmapiisad, mis undava tuule toel avatud tekil vihaste herilastele nõelasid, pealisehituse ja roolimaja varju ei ulatunud. Kogu see laev on üks lollakate punt Turakate karri, mõtles Fredi lõdisedes. Vaatamata õli riietele oskas meri leida tee alumiste hilpudeni. Siin roolimaja nurga varjus kaitstuna tuule ja laine eest andis hirm pisut järele ja temast tõstis pead trots. Las olla, las olla pealegi, kui nad nii lollid on ja seda ise tahavad, mõtles ta endamisi, otsides midagi pilguga pimeduses. Mina igatahes seda enesetapu kaasa ei tee. Las lähevad, kui tahavad koos oma marja ja kotermanniga. Järsu kreeni ajal klammerdunud Hour madrus reeglingusse ning tal hakkas endast nii kahju, et vägisi tikkus nutt kallale. Sa lähed jaht, tihkus ta endamisi. Käsikaudu komades pisarad ratt silmis ähmitsedes rabeledes leidis Fredi päästeparve närviliselt parve näppides asusta meelde tuletama selle ehitust. Sihid siit, haagist tulid tõmmata, nöörist venitada ja siis parv üle poordi upitada. Püüdes kõigest hingest pimedusest tasakaalu hoida. Hähkise rassis madrus Sõrve üle poordi, lükates. Issi jala Eway jääma minutikski enam vasardas mõte ajudes. Järsku andis kusagilt midagi järele. Tugeva Greeniga vupsas parve konteinerit pesast viis Fredil jalad alt ja Lartsatas parda taha kobrutavasse vette. Madrus halises ja nuttis, rabeles pikali veest libedal tekil, püüdes millestki kinni haarata, et mitte parda taha haigutavasse sügavikku libiseda. Kuid pidet, millest käega arvata ei olnud ning sõitleks kindlalt poordi suunas. Just sel momendil, kui Fredi oli saatusega leppinud, tundis ta end kraest krahmatavat ning püsti tõstetavat raks tabas tugev hoop ta lõuga. Sellele järgnes veel teine, mis paiskas madruse umbreelingu nurka tekile. Pootsman, kelle kühmus tugev kuju, hädise kägara kohal kõrgus, viibutasin rusikaid ja karjus Sakkorradi persevest, meri kakanud angerja värjas täita Emalase päästeparvega minekut. Hirmunud Fredy tundis, kuidas tugevad käed ta uuesti püsti rabasid, tuuseldasid ning raputasid. Väga ülejäänud relvavendadest, saab see sind koerapoega ei huvita, jah. Las upuvad nõnda või. Jälle raputati teda mehiselt. Fredy peitis pea käte vahele ja nuttis valju häälega härral äral luuksustatatilleristades. On ütles ka päeva pootsmani. Viha oli juba lahtunud. Eluaeg ei olnud ARNO nahahoidjaid sallinud, aga siin missa poisikesest ikka tahad. Hirmul on tõesti suured silmad, kuid õpetust tuli sellistele vendadele anda. Ta lisas oma häälele kurjemad jumet, kui tegelikult tundis ning käratas Fredid kraedpidi ringi keerates. Anne ütles, Anne ütles. Korrad, kui mees tahad olla, vaheta lapid ja lase siva pakile, muidu usu. Pootsman viivutas oma rasket rusikat madruseninal saada soo korrodi parveta kalda poole kumama. Mõnuga kuklasse saatis ta noormehe minema. Konteinerist välja pääsenud parv kihutas keereldes ja omatahtsi tuule jõul mööda laineharju kaldal mustendavate kaljude poole. Just nagu põgenedes hirmude ja õuduste eest, mis olid laeva ootamas.