Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Aasta 2016 jääb igaviku seik spiri aastana. Möödus 400 aastat maailma kõige kuulsama ja kõige saladuslikuma näitekirjaniku William Shakespeari surmast mis puhul maailm tähistas suure Williami surematust tema loomingus. Nagu prohvetlikult kuulutab Sekspiri sonett 107. Su auks jääb püsima mu luulesammas kui vürsti hauad. Lõhud ajahammas. Raadioteatris jäädvustati aastal 2016 kõik 154 William Shakespeare'i soneti Harald Rajametsa tõlkes. Solettide lugemine sai teoks Eesti Kultuurkapitali ja Briti Nõukogu toetusel. Idee autoriks on näitleja Rein Oja. See on ette lugesid 77 näitlejat 76 meest ja üks naine Merle Jääger, kes mängis Hamletit 13. lennu diplomilavastuses. Täna kuuleme sonett 91.-st 123.-ni. 154 William Shakespeare'i soneti. Soletid number 91 kuni 101 esitavad. Tõnu Oja, Riho Kütsari, Alo Kõrve, Jaan Rekkor, Märt Avandi, Andres Noormets, Aivar Tommingas Rolguncel, Riho Rosberg, Peeter Jürgens, Hans Kaldoja. Mõnud uhkeks teeb ta konst, mann sünnib ära mõnd varakus, mõnd jälle keha jõud, mõnd õnnestavad rõivad, karra sära, mõnd jaht, head hobuse ja koeratõud ning igal ise loomul. Igal tujul on oma rõõm, mis muudest parem näib. Kuid minu õnn ei ilmne sellel kujul neist asjust kõikides ta üle käib. Su arm on mulle parem sünnipärast ja kallim kui on kalli rõiva hind ning rõõmutoovam reibast jahikärast. Kõik uhkus minu on. Sest oman sind. Ent olen armetu, sest võta mult kõik selle ära, võidio armutult. Eks riisumin siis ära minust küsi. Ent minu oma oled eluaja mu elu kauem, kui su arm ei püsi. Sest sinu arm vaid on ta võimaldaja ei ähvarda mind halvim ülekohus, kui vähim lõpetab mu elu varem. Su tujust sõltudes, ma oleks ohus, kuid näen, et ees mind ootab seisund, parem. Ei saa haavata mind olles muutlik, kui hülgad mind, on see mu elu turm. Ma olen õnneõiguslike suutlik, sest õnn on sinu arm. Ja õnn on surm. Mis puhtust, aga plekk ei riku peagi. Sa võid olla võlts ja ma ei teagi. Nii elanika eeldades truudust ja lasen Betall. Nii armu näivust, pean armuks märkamata selle puudust su südame ja vaate vastu käivust. Su muutust masu silmades ei hooma, sest nendes elada ei või vaen. Nii paljudel põue võltsi loo. Ma loen ilmes sedamaid, kui näkku kaen. Ent taeval vist sild luues oli nõu, et sinu näos saab Sully armuase. Ning kuhu silka veaxubja põu ei sinu pilgud paha paista, lase. Eeva õunaks saab surm ja noorus. Kui veetlusele sul ei vasta voorus. Kes võivad valud ja kui te ei tee ja oma võimutegudes ei näita Moid üles küttes külmad on, ei tee. Ja kiusatuse lend ei lase läita. Kui neile taevas avab helde süle. Nad säästavad, mis looduselt kord said. Nad isandaks, on oma ilme üle kui teised, kõik on nende teenrid, vaid. Ent suvelill, mis laotab lõhnu häid ehk üksnes enda jaoks küll elab, sureb umbrohust, avatumaks saab kui täid. Ta reostavad tõuk, ta juuri pureda. Ka kaunis öö määrdununakalt. Roosa roiskub hoopis haisvamalt, kui malts. Kui meeldivaks ja armsaks, teed sa häbi, mis nagu tõuk, kes rüüstab liiliat, son imekaunist, punga närib läbi. Mis võlus, küll on sinus varjul pat. Kui kuuldus mõnes sinu ajaviites näeb kerge meelt, mõnd vallatust peab veaks. Dalaitasin saab ainult pigem kiites. Su nimi halva jutu pöörab heaks. Küll on neil pahedel vast elupaik, mis omamajaks valinud on sind, kus iluloori all mistahes laik jääb peitu puhas, paistab pealispind. Suur eelis on see armas, pelga seda. Hea nuga halvas käes, võib erineda. Kes peab su veaksu noorte keevat tarmu, kes peab just Heaksu vallatuste, Vente. Nii head, kui vead on kõikjal leidnud armu vead heaks teeb see, et sina teed neid tempe. Eks selle sõrmuses, kes kannab krooni näi ehtsanaga võltsitud ju veel nii sinul küljes nähes jooni, neid õigeks arvab inimeste meel. Kui hõlpus lambaid petta oleks. Soel, kui karva moondada võiks lambanahaks. Kui hõlpus imetlejaid samal moel sul oleks hukutada, kui sa tahaks. Nii ära tee. Nii armastan sind, maa, et sinu au on minu omaga. Just nagu tall, mu eemalolek oli mu sõber sinust ainsast rõõmust aastas. Mis tarretus, mis pimedus sai voli, mis hall detsember kõik nii paljaks laastas. Ja siiski oli suvi küpses saak ja tuli sügis tulvil raske süli kus paisus kevad, vallatuse taak, kui lese üsas kadunud kaasa küli. Ent mulle näis ses viljakuse suures vaid vaeseid lapsi sünnitavata. Sest suvi ja ta rõõm on sinu juures, kus pole, sind ei laula linnud ka. Või kui, siis kurvalt. Nii et lehtes puud on kahvatud, kui kartes talvekuud. Sust eemal olin kevadel mu arm. Kui kirjus rõivas uhkeldas aprill. Ja kõike maa peal täitis noorus Tarm. Ning tantslas sünksatturlgi. Naerukil. Kuid linnulaul ja lilled lõhnavooga ja värvidega neid ei pannud mind siis maha saama. Suvemuinaslooga. Neid ande noppida mul puudu. Sild. Ei hoolinud. Ma liiliate valgest. Ei kiitnud Roosi sügavpunase tooni. Need ainult aimu andsid sinu palgest. Et igatsesin selle armsaid jooni. Mu hinges olid talv, olin ängis mu meel vaid sinu varjudega mängis. Tõrelesin kevad kannikest miks ta varasemal õhnamee on pannud mu sõbra hingusest ja tema pehme palge purpur seal veri minu armsa südamest. Su kätma heitsin ette, liiliale juukseid majoranis näha võis ning ühes roosis vastast suppale Su valget jumet näitas teise õis. Ja kolmas puna valkjas topelt varakult lisaks oli võtnud hõnguga kuid varguse eest nuhtlus tuli paras tõuk õitseajal surnuks erasta. Vee hoidki lilli nägin arvutult. Lõhnad, värvid, varastatud Sult. KUS OLED muusa? Onunud seal sootuks on laulda, sest mis annab sulle sära? Kas raiskad üllast hindu? Värsiks hootuks. Ja tühjas kiidus tumestad end ära. Taas onustaja, muusa, elustugu soo värs. Sa laula vastu laisa mainet taas sellele, kes peab soluulest lugu kes annab oskust Sulele ning ainet. Loid muusa, vaata minu sõbra palet. Kas aeg on jõudnud sinna kortse künda? Kui on, siis pole tarvis kaunist valet vaid aega. Rüüstajat sa karmilt ründa? End võid mu sõbra enne kuulsaks kiita. Kui ajavikat suudab ilu niita. Laisk muusa kuidas heastad vaikimise truus tõest, mis värvitud on ilu küllas. Mu sõbrast õega elab ilu ise ning teda ülistades oled üllas. Kas mitte muusa? Mulle sai vasta, et tõetruud värvi värviga ei kata. Ja milleks ilu tõe eest pintslit kasta, kui parim parim on just segamata. Sa oled tumm, sest kiituda ei vaja. Kuid sina teha võidet kiidus kaua ta püsib läbi tulevase aja ning elab üle oma kuldse haua. Tee muusa, et mu arm veel pikki aegu nii kaunis paistaks nagu näitab praegu? Soneti number 102 kuni 112 esitavad Tambet Tuisk, Sten Karpov, Ain Lutsepp, Sepo Seeman, Andres Mähar, Eero Spriit, Martin Veinmann, Priit Loog, Juhan Ulfsak, Aarne Soro. Mu arm vaid välispidi nõrgem näib. Ent tugevneb ja kasvab üksi äri. Kes tundeid kuulutades ringi käib, see armunimega teeb alpiäri. Laulsin siis, kui arm meil oli uus. Hõiskasin kui õitest lõhnas, kevad. Kuid Vaitsja Plaulga filomeela suus kui suveküpsed päevad lühenevad. Küll polnud suvi kaunis ainult siis kui ööbik hüüdis öös. Ta veetleb veelgi. Ent pöörast vilet liiga täis on hiis. Eks magususest toimu, maitse meelgi. Ma vaikin vahel nagu künnilind. Et mitte lauldes tuimaks teha, sind. Mu muusad vaeseks teeb ta kida keel. Nüüd, kus tal toretsele põhjust küll ta aine paljalt väärt on, rohkem veel kui ehituna. Minu kiitus küll. Nende ära laida, et ma vaikin nüüd see ilu, mida peeglist hästi tead, ei vaja minu kehva luulerüüd. Ta häbistab mind, tuhmistab muread. Kas pole? Taanduse püüdis patt, kui see vaid rikub asja, mis on hea. Ent muud Eneymowersid taotlevad, kui kiitasinud nad lugu muust ei teha. Eks rohkem palju rohkem, kui võib väita mu värss. Sooma peegel sulle näite. Nii nagu esmalt nägid sild, mu silmad, sa püsinud ikka kolme talve vilu on peletanud kolme suveilmad. Kolm kevadet on närbunud sügispruuniks kolm korda, puud on varisenud paljaks ja kolm aprilli põlelt kuumaks juuniks. Ent sinu värskus jäänudki on haljaks. Kuid nagu osuti ei seisa kellal vaid numbreid mööda, hiilib tasapisi ka sinu palge veetlev jume. Sellal kui paistab püsiv, muutud salamisi nii, kardan. Tulev aeg ei näe su hurma sest sünnib pärast ilu suvesurma. Mu armeedeemi ebajumalaid ei ole mulle puuslikuks, mu armas. Kõik laulud on mul ühe kiitus vaid üht üha ülistama olen varmas. Hea on armas, täna. Homme hea. Ta ime üllusel on kindel püsi. Eks see mu värski nii vangis pea, et üht vaid väljendan ja muust ei küsi. Ja truu, ilus luuleks mõikab, sest hea truu ja ilus vaheldan vaid sõnu ei hooli värskest välja mõeldistest. Kolm ainsas koos, see on mu mõõtja mõnu. Hea, truu ja ilus. On küll lahus käinud. Meid kolm pole koos veel keegi näinud. Kui möödaläinud aja kroonikais loen inimestest kõige kauni maist. Kui kiidetakse riimes ilusais mõnd kena rüütlit, ammu surnud naist siis näen, et pildid ilule on truud ja muistsel Sulel näidata püüd jalga, silma, kulmu, kaela, suud, nii kaunina kui on, et sinul nüüd null kiitjail ilmneb ennustaja vaim. Nad juba tollal kujutlesid sind, kuid ähmaselt, vaid näha suutis aim sust lauldes, taid jäi napimaks kui hind. Ent meil, Kell sind nüüd näha on hea meel. Silm vaatab küll, kuid kiiduks puudub keel. Ei, minu kartused, ei ennustaja, maailma vaim, mis paljud ette näeb veel piiri määranud, kui pika aja muu arm nüüd ohust pääsenud mulle jääb Kuu oma surmavarjutuse talus ja süngeil prohvet, teil jäi kinni, suu kaob ebakindlus, lootusel on alus ja pika rahu õitseb õlipuu. Nüüd selle kosutava ajanestes, mu arm on noor, siin surmal pole võimu, ta kiuste elan selle värsi kestes. Las hirmutab mõltuntsi. Tumma hõimu suv auks jääb püsima Mu luulesammas. Kuid rösti hauad lõhub ajahammas. Mis on veel ajul paberile kanda kui kõik on avaldanud ustav meel mis on mulle öelda uut või teada anda mu armust ja soo illast laadist veel? Ei midagi, ent justkui palvetama pean iga päev taas samad sõnad suus. Ei vana vanaks loe Meliit ansama. Ja sinu nimi mulle ikka uus arm värskeks jäär ja hoiab kõige kallist ning ajavaenule end vastu seab. Ei kohkub kortsudest ja juuksehallist ning vanadust vaid oma teenriks peab. Ta ilmutab veel sealgi esmast hurma kus aeg ja märgid näitavata surma. Oh, ära ütle, et mul võlts on põu kui eemal olles põlen leegil loiul. Mul endast lahkuda ei ole nõu ja minu hing on sinu rinnas hoiul. See on mu armukodu rännuteelt taas naasen, ekslemine ei saa kesta ning muuta aeg ei suuda minu meelt toonise v et oma plekke pesta. Sa ära usu, kuigi loomust mul küll kimbutavad iga verevead, et hülgama, see oleks küllalt hull, ei millegi eest, kõike sinu head, ei millekski maailmas muutma, peal VAID SIND Moroos Mademas näen ja tean Jah, tõsi, olen käinud siin ja seal ja näidanud narri kirjus rüüs ja müünud kalleid tundeid turu peal ning süüdi armu solvamise siis. Tõepoolest truudusele vaatas silmul võõrikult ja kõõrdi. Kuid mu rind. Need, kõik on möödas. Sinu olgu see, mis püsiv on ja muud mul pole soovi. Mu vana sõber iial, ta sai teema armuderituseks säärast proovi. Fortuunad minu pärast sõitle saa ja tema süüks mu halvad teod, sa arva v narri leiva sain talt eluks maa. Et minu kombetki on narri karva. Mu nimel selgete märki küljes, näed, kõik olemus mulle välja näitab seda, mis on mu töö just nagu maalril käed. Mind aitab puhtaks saada. Uueneda. Ma tahan juua rohte äädikas. Kui raske haige kuulekalt, mu arm. Mõru maik on mulle tühiasi ja paras parandus ei paista. Karm. Mu sõber, tunne mulle kaasavaid. Sest piisab siis son terveks sedamaid. Su arm ja hellus pühib märgima, mis keelepeksu otsa ette lõi. Sa kiidad, mis mul head ja silut paha ning teiste jutt mind häirida ei või. Sa oled mu maailm, vaid sinu keel võib kuulutada mulle au või laitust. Kõik muud ei loe, moderaskestas meel ei tunne teiste torkeidega paitust. Ei ole mulle teiste hääli vaja neid kõrvad kinni, olen hoolest prii, mis räägib sarja ja, või meelitaja ükskõiksust, sellist põhjendandmani. Mu meel ja mõte sulle on nii truu, et siin maailmas surnud näib kõik mu. Sonetid number 113 kuni 123 esitavad Robert Annus, Jüri Lumiste, Indrek Sammul, Jan Uuspõld, Andres Lepik, Merle Jääger, Ivo Uukkivi, Margus Tabor, Marko Matvere, Hendrik toompere juunior ja Aleksander Eelma. Me lahkumisest peale on mu silm mu vaimus. Teine, mis mind juhib teel. Poolpime on vait, loomulikult maailm näib tema läbi nähtavana veel. Mul igast kujust on vaid hämaraim. Kas lind võilill on pilgu ees? Ei tea. Ei kiireist varjudest saa osa vaim. Ja enda püütud kinni silm ei pea. Sest midagi ta õieti ei näe. Me kõik ilus, kui ka ilge hajub oks. Taeva ronga, tuvi, Meremäe. Kõik ümber kujundab ta sinu näoks. Muuks võimetuna tulvil üksnes sind. Mu üliustav meel. Nüüd petab mind. Kas ehk mu meel nüüd sind kui krooni kandes jood kuningate mürki meelitust või oma silmast? Talle õigust andes pean kõnelema kui algeemikust. Et silm armult õppust sai. Kunst teha võib sinu näoga ingleid konstrumist võimuta kauniks näotu vorm ja keha vaid pilgu libistades üle neist. Ei silm vaid meelitama meelt on varmas meel suureline kuninglikult joob silm teadmismeelemaitsele narmas ja tema suulae järgi peekri toob. Kui jook on mürk, siis silm, mis segab, seda, jääb süüta ise enne maitstes teda. Nood read on vale kus kord kirjutasin, et armastada Hellemalt ei võigi ma enam sind ei mõistnud. Arugasin, kuis kasvaks leek, mis kõrgele Jul õigi. Meid aia 1000 tuju vapustavad ju aina muutes kuningate meelt. Ja tehes tühjaks vanded. Teelt. Kord hüüdsin, kartes aja õelat voli. Just nüüd, mu armastus on palavaim. Sest kindel ainult ebakindlus oli. Ja see, mis käes ning muust mul puudus aim. Kuid arm on laps. Ning siis moleksis keel. Täis kasvuni jäi kasvada talvel. Ma uskuda ei saa, et murda suudab truud hingeliitu katsumine, karm. See pole arm, mis muutustes end muudad ning lahus viibijaist ei lahku. Arm. Ei. Arm on igikindel märk, mis teel meid julgustab ja mida torm ei väära ning tähtmis laevu juhib ulgu veel ja mille väärtust kõrgusmõõt ei määra. Arm pole ajanarr. Kui roosisuud ja palged aia sirbi ees on ohus, ei muuda armu tunnidega kuud ta kestab, kuni saabub viimne kohus. Kui see on vale, siis on vale seegi, et luuletan või armastab meist keegi. Mind süüdistada, et vähem kui on sünnis. Ma olen heaga tasunud su headust. Et unus mul su armas ukse künnis ja rikkunud ma olen tänu seadust, et võõraste jaoks olen võtnud mahti ja sinu kallist õigust meile andnud, et purituultele mul olnud lahti, mis kaugele su silmist mind on kandnud. Mu eksimuste kohta arvelt pea ja kahtlustust veel kuhja Omalt poolt. Mind kurjustava pilgu märgiks ja kuid äralendu lase vihanoolt. Sest mul on õigustus, eks nõnda just ma proovinud su armupüsivust. Nii nagu isu ergutuseks leeme, vürtsitame suule Kerbeks maitseks või okserohtu sisse võttes teeme end haigeks nimelt haiguse eest kaitseks. Nii täis Sornsusest ehk küll ei saa, sest iial küllalt tahtsin mõrurooga heaolust iivelduse püüdsin ka veel terveks, arstid end tõve hooga. Mu armukavalus läks üsna segi ning ärevil veel olematust veast, niiviisi tervest põde ja ta tegi kui halvaga ta ravis läilust heast. Ent mulle selgeks sai, et nii ei tohi vaid mürgiks sinust. Haigele on rohi. Mis jookisid sireeni silmaveest, ma jõin, mis aetud ilgeis põrgunõudes kui lootus aina pages hirmu eest. Ja kaotajaks jäin võidulegi jõudes. Miks eksituses viibis süda hull, kui arvas, et tal suurim õndsus käes. Kui silmad koopast välja tulid, mul mind vapustava palavikuväes. Oo, halb on tuluks. Pesin ju, sest et paha najal paremaks saab parem. Ning arm, kui kerkib, taasta rusudest on tugevam ja kaunim veel kui varem. Nii naasen õlule laidu magus häbi. Kuid kolmekordselt rikas halva läbi. Et kordsa olid karm, nüüd kiidan heaks, mu hingele on tollest piinast kasu, sest kui ma pole vask või raud, ei peaks ma nüüdse süüga kuskil leidma asu. Kui sind mu karmus tabab, nagu mind kord sinu oma, on see sulle põrgu kas tõesti minu kalk türanni rind, kui vaeb su valuverest, nüüd ei nõrgu? Eks meenuta, too mure öö ju mulle kui valusalt suur vaev, Me hinges keeb. Et nagu sina mulle siis nüüd sulle ma salvi tooks, mis põue terveks teeb. Ent Lunaks loen ma sinu toonast, sööd ja nõnda olemegi tasa. Nüüd. On parem olla halb, kui halvaks peetud ja kergem teada ennast eksivad, kui saadad teiste kohtu ette veetud süüks arvatav, kuid sündimata patt. Sest teiste soi pilgud mind ei aita, kui välja lööd mu vere mänglev uhk, mis hea näib mulle seda kurjaks laita võib iga mitmekordselt kurjem nuhk. Ei, olen, mis ma olen. Nende reeglid ei kõlba minu süüle mõõdupuuks. Ei jää ju raisus mõttekõverpeeglid Mushirgust kujutades loomutruuks. See keelepeks peab üldist Paed silmas, et kurjal võimul kurja tee maailmas. Su kingist parem märkmik on mu aju täis kirjutatud kestvat mälestust, mis iial nagu lehed ei haju vaid püsib ikka keset kaduvust või seni, kuni elamast ei keela mu aju ja mu südant loodusel ja põrm ning unustas neid veel, ei neela su pilti selgelt. Säilita mu meel. Ei pea oma pügal pulgal armuarvet. Ei, vaene paber küllalt näitasinud. Zuckingil minu jaoks ei ole tarvet. Mullustavam on märkmikku ustav rend. Kui sinu meelespidamiseks vajaks ma abilist end, loeksin onustajaks. Ei aeg, sära hoopletmil muudab, ma selles ei näe mingit uue märki püramiide püsti panna suudab taas vägevalt vaid mukis muistset värki. Et elu meililapp on ajamääralt, siis masseks peame taas su vana koli ja paljut enda looduks, loeme vääralt. Ei mõtle, et see kõik kord enne oli end mina trotsi sind ja su arhiive imestamis sinu heitlik pale. Kas kaenzo rikuid või nüüd seid Viive, näen, et sul tõtliku vaheldus on vale. Muutumata muuks kui see, mis olen sinu kiuste truuks. Kuulsite sexpyrison ette number 91 kuni 123 eesti keelde tõlkinud Harald Rajametssari 154 William Shakespeare'i soneti on valminud Eesti Kultuurkapitali ja Briti Nõukogu toetusel Shakespeari aasta tähistamiseks. Näitlejad valis Pille-Riin Purje, helirežissöörid Külliki Valdma ja Külli tüli. Muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Raadioteater 2016.