Kurb on mõelda Debora Marandi lahkumiseni, ent veelgi kurvem on teadmine, et tema ärateel saatis teda laupäeval, 28. aprillil purunenud klaaside Clivinud ja räme võõrkeelne sõim. Peale selle Debora Vaarandi oli suur luuletaja, oli ta tasane ja armas inimene. Üks neid, keda võime puhtast südamest ülendada unustamatuks. Ehkki kirjutasin esimese laulu tema sõnadel juba 1950. aastal ja olles üha rohkem võlutud tema luulest, viisistasin edaspidi veel mitu. Palun teid kümmekond aastat isiklikult tuttavad polnud ju tollal laulu loomiseks vaja luuletaja nõusolekut, kõik oli rahva oma. Esmakordselt pöördusin tema poole, kui avastasin üht tema luuleraamatut lugedes, et luuletus uus paat kandis lauluna pealkirja rannakolhoosis. Küsisin, millal see pealkiri muutusi ja sain vastuseks, et polegi muud tunud lihtsalt ajakirjapilt ja sõnatoimetus pani selle pealkirja omatahtsi talle sellest midagi lausumata. Ta lülitudes sellega tollal puhkenud kolhoseerimis kampaaniasse. Edaspidi kohtusime siin-seal, ent viimastel aastatel, kui ta juba harva väljas käis, pidasime pikki telefonivestlusi. Halvenenud kuulmise tõttu oli tal telefonis kõnelejat parem kuulata ja tihti venisid sääraseid silma nägemata ja käe andmata kokkusaamised tunni pikkusteks. Mingil ajal läksime ka sina peale. Lugesin suure huviga tema hiljuti ilmunud mälestusteraamatut ja helistasin, et teda sel puhul õnnitleda. Ta vastas oma tagasihoidlikul moel, mis suurt õnne seal ikka, vana inimene peab ju mälestusi heietama. Tema. Kui jutt läks lapsepõlvele, meenutasin tema algset perekonnanime trull ja küsisin, kas tal oli ka mõni hüüd või hellitusnimi nagu mudilastele ikka. Sain häälest aru, et ta muigas ja ütles. Oli küll, aga see ei meeldinud mulle. Kui edasi pinnisin, sain teada, et teda hüüti Debsiks nimest Debora. Ja naabritele oli ta trulli tepsi. Täiskasvanuna sai ta sellest nimest lahti, siis oli ta lähedastele Teebo. Olen tema luules alati tundnud lausa füüsilist lähedust loodusele. Talle on meeldinud tunda liiva või muru paljaste jalataldade all. Nagu luuletuses ööviiul. Keegi kergelt paljajalu tõttab läbi kastevee oma tundeid laotada lugeja ees laiali, ent loob kujundeid, mis tähendavad enam kui otseütlemine. Kui olin viisistanud äsja mainitud luuletuse, pakkusin seda Georg Otsale, kes oli laulnud mitut mu laulu. Ta luges teksti läbi ja ütles. Anna andeks, aga seda laulda ma ei saa. See on nii õrn ja ometi nii hõõguv, puht naiselik armastuslüürika, et seda peab laulma naine. Usun, et Heli Lääts leidis oma esituses selle, mida Georg Ots mõtles ja Debora Vaarandi soovis.