90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist minule Urmas Vadi, joosta on 2002. See aasta nimetatakse rahvusvahelise ökoturismiaastaks rahvusvaheliseks mägede aastaks. Miks mitte pöörata mägedele natuke rohkem tähelepanu, muidu nad seisavad nii nukralt ja tummalt. Ida-Afganistanis viiakse läbi operatsioon anakonda. Ameerika Ühendriikide väitel on Taliban ja al-Quaedaga kaotanud 500 võitlejat. Selle käigus sel aastal toimub Eestis Eurovisiooni lauluvõistlus pea sama palju kui eurovisioonist. Räägitakse ühest plekist välikäimlast, mis paigutatakse Tallinnas Toompeale. Rahvas hakkab seda kutsuma miljoni. Peldikuks. Alustab tegevust Tartu vangla Pärnus Akadeemia kraata, mis on Eesti kunstiakadeemia Pärnu kolledž? Kaks aastat hiljem kool suletakse. Wimberg on ilmselt üks kõige pikemat kasvu eesti kirjanik kes enamjaolt on kirjutanud lapseliku luuletusi. Sel aastal annab kirjastus Varrak välja Wimbergi proosaraamatu lipame. Mõned ütlevad, et see on romaan, mõned, et ei ole. Igatahes on see igati ja tore raamat, kus Wimberg väga teadlikult jätkab. Ja samas lõhub eesti klassikalise kirjanduse traditsiooni. Esiteks kirjapilt, mis näeb tal vahepeal välja selline, justkui oleks keegi tulnukas, kes eesti keelt ei oska istunud põõsa taga kirjutanud üles kõik, mis ta kuulis, on sellised sõnad nagu teatas kahe tõhiga ja ärkasin kahe kõhiga. Aga asemel kirjutab Wimberg vahest. Neid veidrusi pole ka üleliia palju ja lugemist ei sega. Kogu lugu ise aga on nagu eesti romaanides ikka. Minnakse Le, Krõõt ja Andres lähevad maale, läheb Nipernaadi, Veera Saare Uku, arus lähevad mees ja naine maale. Villem krossi romaanis talvepuhkus läheb naine maale sauna kütma. Lihtsam oleks vist küsida, kes ei lähe maale ka Vilde pisuhännast, ütleb Ludvig Sander piibelehele. Ainult Parsil elab luule, ainult Wommil sigid, suur idee. Kõik meie kultuur on tulnud laudast Aganikust. Nii ka Vimbergil. Tema peategelane, noor töötu, oma palgast elav eesti filoloog, läheb oma vanaisa juurde lipamäele. Vanaisa sureb ja noormees jääbki maale elama. Paratamatult meenuvad Runneli read, oh tule, noor ja tugev mees ja vaata ringi veski sees. Ja selle maalemineku juures on huvitav see, et Wimberg ei ole kuidagi irooniline vaid tema jaoks. Lisaks mingitele nostalgiliselt mälestustele ongi seal midagi olulist juured või nii? Lipame lõpus on ka järeldusena toomas Liivilt. Wimberg kirjutab oma põlvkonna elust ja arusaamadest ning ta teeb seda oskuslikult robustselt. Ta teeb seda rõvedalt. Ent tänase Eesti elu ongi rõve, see tähendab Wimbergi kirjeldus on adekvaatne. Eelkõige esindab Wimberg vastandpoolust Pariisi Brüsseli orientatsiooniga peenutsevale Õnnepalu kirjandusele. Sellist kirjandust.