90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1942 esimesel jaanuaril kirjutatud Hiina-Ameerika, Suurbritannia, Venemaa ja veel 22 riiki alla leppele, et neist keegi ei tee eraldi rahus Saksamaa, Jaapani või Itaaliaga. Eestis on endiselt Saksa okupatsioon ja sellel aastal lõppes kampaania, mille käigus koguti sõdurite jaoks sooje riideid kokku üle 300000 eseme. Luule kohta räägitakse, et võrreldes proosa ja eriti romaaniga palju operatiivsem ja käib Ajaga kaasas sel aastal ilmubki Henrik Visnapuu luulekogu tuuleema, see on midagi arusaamatut. Kokku on see üks Mareepas millestki, mida tallatakse regivärsivormis. Seal liiguvad ringi sellised tegelased nagu kalev ja Toolse rüütel maa pealkirjas mainitud tuuleema. Mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob, kui tegemist ongi mingi väga peene ajastule omase allegooria, aga mis tahab eesti rahvale midagi öelda või üldse kellegile midagi öelda siis ikkagi jääb küsimus, mida ja kellele meil eestlastel on ikka olnud raskusi oma ajaloo jäädvustamisega. Oksanen oma puhastusega proovis seda teha, aga lõikame, polnud rahul. Ene Mihkelson on oma romaanides seda teinud, aga tema tekstid on isegi eestlaste jaoks liiga keerulised. Mis siis veel prantslastest rääkida? Tuleks teha nii, nagu on teinud juudid aastal 42, teeb oma päevikusse esimese sissekande Anne Frank. Seda päevikut on nüüd tõlgitud rohkem kui 60-sse keelde. Ta on arusaadav, lihtne ja seejuures väga liigutav. 13 aastase juuditüdruku sissekanded kahe aasta jooksul mil tema perekond end Amsterdamis varjab natside eest. Ja kogu aeg on üleval oht, et natsid tulevad ja tapavad nad ära. Ja kahe aasta pärast nad tulevadki. Anne Franki isa jääb ellu ja jääb järgi ka päevik. Ma võin vabalt uskuda, et Anne Frank oligi olemas. Oli tõesti tema kirjutatud päevik, isegi kui ei olnud ka sellisel juhul on see väga hästi välja mõeldud. Muidugi vorm, mis oleks lihtne ja annaks toonast aega kõige paremini edasi. Loomulikult päevik või siis kirjad siis edasi. Kes võiks olla see, kes kirjutab? No kindlasti mitte mõni vanainimene, nemad on saanud juba elada ja nad ei tekita nii suurt kaastunnet. Pigem oleks see noor naine, aga veel parem, lausa teismeline tüdruk, kes kirjutab säravalt vaimukalt. Ja selle elurõõmsa oleku taustal tuleks natside jõhklased eriti hästi esile. Seepärast miks ei võiks meilgi nüüd lähiajal mõni selline päevik kusagilt metsavenna punkrist välja tulla ja punker ise võiks olla täiuslikult säilinud, nii et me saaksime sinna teha memoriaali.