90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Aasta on 1950. Tartus võetakse maha Gustav Adolfi monument. Otepääl kõrvaldatakse vabadussõja monument ja seda tehakse ka mitmel pool mujal Eestist. 23. mail väljub Balti jaamast esimene otserong Moskvasse Nõukogude Liit ja Ameerika tegelevad võidurelvastumisega. 25. juunil algab Korea sõda. Aga mis toimub samal ajal Shipping kleenhorni palavikus? Seda teab muidugi mis mappi ja eelkõige aga ta Kristi, kellel ilmub. Jaan teatame mõrvast, see endal 45. romaan 72-st romaanist. Tegin veidi statistikat ja tuleb välja, et sellel ajal, kui Kristi kirjutas, on ta kirjutanud enam-vähem raamatu aastas. Aga mis siis ikkagi toimub? Shipping Leghorn'i alevikus, eksika mõrv, mõrv? Ei muud. Huvitav, kas Agatha Christie lon raamatuid, kus ei toimuks mõrva ega isegi mitte mõrvakatset lihtsalt kruvitakse, kruvitakse pinget. Aga midagi ei juhtugi? No ilmselt mitte, Kristi teadis, mis tema lugejaid köidab ja ta ei tahtnud oma publikut alt vedada. Selles raamatus teatame, mõlemast algab kogu lugu pihta siis, kui kohalikus ajalehes ilmub teade, teagi toimub alevikus mõrv ja muidugi toimuka. Aga miks on ikkagi kata Kristjani popule? Aarne? Muidugi ta oskab väga hästi oma lugu jutustada ja pinevust kerida ja tähelepanu nagu krimkade ikka eemale juhtida. Tõeline mustkunstnik. Aga midagi on siin veel ja ma nimetaksin seda soojade mõrvade sündroomi koomiks, mis ei ole tänapäeva kurnatud keskeline mees, nagu uurija mullander, vaid meeldiv, puhasta, kes liigub ringi kusagil väikekodanlikus ja hubases alevikus. Soe nagu vanaema ainult selle väikese iseärasustega, et ta tõmbab mõrvu ligi. Nii, kui mis mappi välja ilmub, toimub mõrv. Kogu keskkond on nii meeldiv, siis ei tundu isegi mõrvad jubedad. Võiks öelda, et mis Maple rehabiliteerinud surma nagu juhtus, siis juhtus, aga joome teed, ajame laua taga juttu. Küpsised. Peamine sõnum on ikkagi see, et elu on ilus ja isegi kui elu otsa saab, juhtub see ka soojalt koduselt. Nägulataks kohalik pagar, sulle paberkotis, kortne. Kujutame ette, et kui meie enda suguvõsast peaks asetleidnud mõrv ja me ootame oma elud, kas uurija tulekut siis loomulikult eelistame seda puhast vana daami Mullenderile. Kui ilmub Hollender, siis on kindel, et kõik, mis on halvasti, läheb veel halvemaks. Kuna kommentaari aeg on piiratud ja kogu raamatut ei jõua ümber jutustada. Ütlen huvilistel vaid niipalju, et mõrvariks osutub raamatus teatame mõrvast täiesti üllatuslikult šarlot.