90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1958 Nõukogude Liidu au ja uhkus, maa tehis, kaaslane, sputnik. Üks. Kui ta on läbinud 70 miljonit kilomeetrit, siseneb neljandal jaanuaril atmosfääri ning süttib Suurbritannias paigaldatakse tänavatele esimesed parkimisautomaadid. Eestis toimub esimene Muhu väina regatt. Kuuendal oktoobril läheb raadioeetrisse esimene Päevakaja saade. Sel aastal sünnib Michael Jackson madonna Doris Kareva. Aastal 58 jõuab Eesti Draamateatris lavale Egon Rannetti näidend kadunud poeg. Raamatukese otse tekst veidi hiljem. Ilmselt on see näidend üks kõige rohkem mängitud tekste eesti dramaturgiat lisaks tervele Nõukogude liidule ka Ungaris Saksas ja isegi Hiina rahvavabariigis. Aksel Tamm mäletab kadunud poja esietendust selliselt. Istusin teatri rõdul ja tõepoolest tundsin, kuidas maailm elas kaasa kadunud pojad kojutulekule. Muidugi oli see Siber, kust vaevatud ja kaltsus mees koju tuli. Muidugi oli see Venemaa, kus teda oli muserdatud ja närutatud. Muidugi oli see nõukogude võim, kes teda oli tallanud. See oli näidendi algus, esimene vaatus harilikuga vaata jaoks Eesti inimese jaoks. Siis aga algas mustkunst kadunud poja väsimus, muserdus ja trotslikus oli ainult mask maski taga. Ta oli spioon, jätiversant ja nüüd mängis etendus ka keskkomitee sekretäridele. Nii hoopis huvitavam kui Egon tunnetti. Näidend on temast seniajani ringi liikuvad kuulujutud. Näiteks sellest, et tegelikult ei kirjutanudki maania kivid ja leib mitte Egon vaid tema naine Vaike rannet veel liigub kuuldus, et ka mitte vaike rannet ei kirjutanud neid romaane, vaid keegi kolmas, keda Egon, et hoidis kinni oma keldris. Aga on muidugi ka reetseid, mälestusi, siint, Debora Vaarandi oma. See, et rannet just kirjanikuks Türgis on pannud mind kõvasti mõtlema. Ta töötas ju kriminaaljälituses, seal oli võimalik jõuda üsna kõrgele. Kirjandus. Rannet tahtis, maksku mis maksab kirjutama hakata. See oli üsna koomiline. Vahest Kahale Kaarel Ird, kes teadupärast ka ise polnud mingi malbeke ütles peale Rannetti näidendi lavastamist. Järgmisel korral sama autoriga kokku puutudes tuleks tallesseivaldist masin järele kutsuda. Kuidas suhtus Ranneta oma tekstide kriitikasse? Kui Oskar Kruus oli kirjutanud kadunud pojast mitte kõige helistavamalt siis korraldati kunstiklubis istung, kus rannet süüdistas, et Ameerika luureamet Oskar Kruusi üles otsinud ja kadunud poeg on maha tehtud nende käsul. Ja meie ohetame, vahetame, et mis see Kender jälle tegija, ütles. Rannetti kõrval on Kender poisike.