Mõne päeva eest kirjutati ajalehes, et juunikuus tuleb Saksamaal rühmitusse G8 kuuluva seitsme juhtiva tööstusriigi ja Venemaa tipp. Kohtumine leiab aset endise Saksa DV territooriumil asuvas kuurortlinnakeses. Toberaan, kust Läänemereni on kuus kilomeetrit. Kui Putin sinna tuleb, siis on see talle omaaegsest teenistusest tuttav paik. Kohtumisel on aga ees väike konks. Kuna Hitler on siiamaani ametlikult toberani aukodanik, peab linn selle kähku tühistama. Vältimaks võimalikku pilget. Ent pajatada tahan ma praegu mitte sellest kohtumisest ja selle nüanssidest vaid sellest, et Eestis oli kunagi ametlikult kohanimi toberaan. 1930.-te aastate keskpaigani tunti selle nime all Pärnust lääne poole jäävad kaunist liivaranda praeguse eestistatud nimega valgeranda. See oli pärnakate armastatud väljasõidukoht, kuhu sõideti loosi alt väljumas uhkes kabiiniga mootorpaadis, mille omanik oli tööstur Markson. Niidu saevabriku omanik, kui õigesti mäletan. Skautidel oli see igasuvine laagripaik, kuhu mindi jalgsi. Vahele jäi küll väike kirbu jõgi, aga see ületati ujudes riided püksirihmaga pea peale kinnitatud. Kui 1968. aastal Eesti raadio estraadiorkestriga Saksa DV linnades ringi reisisime, märkasin ühel tee Vidal nime vaat too peraan ja südamele, kas soe. Huvitav oleks teada, kes omaaegsetest pärnu sakslastest selle nimi Eestisse tõi? Vist küll keegi püriel, kes oli sealtkandist pärit. Praegu aga kuulakem Uno Naissoo laulu valgerand, ka sõnad on tema enese loodud. Kujutlegem, kuidas oleks laulu lõpus korratud nime toberaan, kui nimi oleks muutmata jäänud silpide arv kiusama.