Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust, mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal aga Isamaa, Jabeta mulle eestimokk, eesti lugu. Tere eestlaseid Ameerika Ühendriikides. Esimene saade algab nüüd esimestest eestlastest Ameerikas. Päris algusaastatest kuni teise Maailmasõja alguseni, räägib Tallinna Ülikooli doktorant Maarja Merivoo-Parro. Saate toimetaja Piret Kriivan. Esimesed teated Ameerikasse välja rännanud eestlaste kohta. Kui kaugele ajas tagasi me võime minna või peame minema? Me võime minna tagasi lausa seitsmeteistkümnendasse sajandisse, kui toonasesse Rootsi koloonias väidetavalt kaks meest Revalist pärit meeste ameti tegutsesid, aga need ei olnud ilmselt Eesti. Mina tean, et eestlased, aga nad olid siit pärit. Nii et selles mõttes sama nagu Läti ikkagi 17 sajand on märgilise tähtsusega. Aga kogukondadest rääkida saab alates 19.-st sajandist siis kui oli juba orjusest vabanetud passi seadus kehtis, inimesed võisid kiikuda paljud liikusidki Ameerikasse. Aga nende kohta nagu nimeliselt ja täpsemalt ei ole teada, ilmselt midagi. On mõningaid, arvuliselt on mõningad elulood ja arvusid on ka pakutud. Arvud ei olnud väga suured. No põhiliselt mis, mis võib-olla Eestis üldse eristab teistest immigrant gruppidest Ameerikas, mis on väga tähelepanuväärne, on see, et meie ründasime Ameerikat lausa kahelt rannikult korraga, nii vaikselt, ookeanilt, kõige atlandilt tulid eestlased ja miks sellepärast et väga suur osa nendest esimestest migrantide said meremehed. Loomulikult teiste rahvastel oli ka meremehi, aga ikkagi üldiselt sellised suured migratsioonivood. Itaallased tulid ikka põhiliselt Atlandi kaudu, hiinlased tulid ikka põhiliselt Vaikse ookeani kaudu, aga kuna meid põhimõtteliselt on nii vähe, siis meie migratsiooniloos, need mõlemad suunad on väga olulised, mis on huvitav minu meelest suuremas kontekstis hoida meeles, aga arvuliselt arvatakse, et ikkagi tuhandetes mõõdame me neid inimesi ja, ja samuti kogukonnad olid väga erineva suurusega, nii et idarannikul New York, eks ole, väga atraktiivne koht, seal oli neid rohkem, aga seal olidki siis põhiliselt rannikualadel, põhiliselt olidki meremehed nende seltsilised ja näiteks naisterahvaid võrdlemisi vähe oli aga võrdlemisi vähe, nii sugudevaheline tasakaal seal täielikult puudus, see oli, oli keeruline äsja olu aga näiteks keskmaal, Tacootades lõuna- ja Põhja-Dakota Wisconsin sellised piirkonnad olid jällegi vastupidi üsna kenast soolisest tasakaalust, sellepärast et sinna liikus eelkõige farmindusest huvitatud inimesi, kes olid väga tihti mitte esimest korda avantüür tegemas vaideid kõigepealt ära proovinud, kas Samaara või Krimmi või mõne muu kaugema Venemaa otsa ja siis selle olukorraga mitte rahul olnuna liikunud mitte Eestisse tagasi, kus nad juba teadsid, et neil asi ei edene, vaid siis tsid uue uue loosipileti ja läksid sinna. Ja need kogukonnad ja olid, nagu ma ütlesin, sooline tasakaal oli seal rohkem paigas, inimesed rändasid peredena suguvõsad Ena. Ja näiteks kõige esimene küla oligi Wisconsinis Hermaküla, seal oli ka esimene Eesti kirik. 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse vahetuses oli ligikaudu 80 inimest mis oli kontsentratsiooni mõttes juba päris suur number eestlaste jaoks. Tolles kontekstis. Aga need meremehed, kellega on keeruline lugu, nagu sa ütlesid, nemad võtsid endale ameeriklastest õige või kes teab, mis rahvusest naised ja, ja nagu sellist kogukonda ei moodustanud. Või kui võtsid, sellepärast et kui olid majanduslikult keerulisemad hetked, siis on näha, et üleüldse see kogu Ameerika ühiskonnas abielu tasakaal langeb, inimesed ei, ei võta seda sammu ette, ei raja perekonda ja nii edasi. Ja loomulikult oli ka armastust, oli enne, nii et abiellute esimene Eesti paar või kõrts, Zarei kõrts või viru saun, nagu seda kutsuti Manhattanil samuti sellel sajandivahetuse paiku. Selle omanik Julius Zarei näiteks oli, abiellus rootslasega rootslanna aga ja tema kõrtsi väisasid väga palju ka Soome tütarlapsed. Sellest on juttu mälestustes, kellelegi sai siis hästi tantsu lüüa ja temaga pakkus peavärsi just nendele samadele õnnetutele mitte ainult eestlastele, vaid ka näiteks üks lähedal oli seal 14 rootslast, magas tal öösiti seal tantsuplatsil, kus õhtuti oli tants, öösel olid siis töötud rootslased ja tema oli esimene rahvusvaheline Eesti Maja, kus nii eestlased, rootslased, roomlased said kohtuda, oma kogemusi, vahetada, elu nautida ja siis jah, nagu öeldud, ka peavarju, kui oli raske olukord. Kas selle kõrtsi asukoht on teada? Ilmselt teda olemas enam küll ei ole, aga muidu kohta umbes on teada. Olemas kahjuks ei ole, asukoht on teada, aadress on isegi olemas, mul hetkel peas ei ole. Numbritest rääkides siis statistika on, on väga seinast seina, näiteks ametliku statistika kohaselt kahekümnendatel oli juba 70000 Eesti päritoluga inimest Ameerika Ühendriikides. Aga samal ajal meie tee eestlaste häälekandja aastal 32 arvas, et, et New Yorgi aladel võiks olla umbes 4000 inimest ja siis Baltic Times aastal 39 pakkusid maksimaalselt 60000 inimest minu jaoks kõik need numbrid tunduvad kohutavalt suured, aga statistid ka. Tol ajal oli eriti keeruline valdkond, sellepärast et väga tihti jõudlus oli, oli selline, et näiteks igas korteris käidigi ühe korra aga ei arvestatud selle tõsiasjaga tööliste puhul, et samad korterid, need voodid, mis seal olid, olid kolmekordselt välja üüritud inimesed käisid vahetustega tööl, kolm meest magas samas voodis, mitte korraga, aga siis kolm korda Päevase unekott vahetus seal sees. Ja, ja sellepärast väga paljud inimesed jäid lahendamata pluss kuni, nagu korrutada kolmega. Justkui võiks, aga samas samas on ka endised kuni Eesti iseseisvumise, nii ega eestlast kui eraldi kategooriat enamasti yldse ei rakendatudki, me olime Vene tsaaririigist pärit, järelikult venelased. Ja läbi Venemaa, kui me just Venemaa juurde jõudsime läbi Venemaa läks ka eestlasi, siis päris suur hulk Ameerikasse. Jah, läkskil läks tõesti ja ka Kanadasse ja teistesse riikidesse, siis keskAlberta koloniseerimis protsessis Kanadas olidki just need mitmekordsed Eesti migrandid aga oluliseks teguriks arengujõuks siiamaani nende pärandit seal hinnatakse. Kui 1905. aasta revolutsioon ja pärast seda lahkus Eestist suur hulk inimesi enamasti vasakpoolsete vaadetega Aga just, ja see on ka siis esimene pagulaslaine, mida tihtipeale ei räägita, et, et see on ka täiesti pagulaste laine. Need on inimesed, kes jah, ei saanud enam siin ei tundnud turvaliselt arusaadavatel põhjustel ja lahkusid nende hulgas ka paljud hiljem Eesti vabariigis väga olulised tegelased ja tabelid läksid Ameerikasse, jah. Ja juba 1906 asutati San Franciscos Ameerika sotsialistliku ühisuse juurde Eesti natukene. Ja, ja neid Vasakpoolseid seltskondi kerkis siin ja seal veel üles aastal 1909, nad said hakkama suure teoga Eesti ajalehte, uus ilm hakkas ilmuma New Yorgis. Ja see on üks väga pikaajaline välja. Alles aastal 89 lõpetas ja ta on võrdlemisi demoniseeritud tagantjärele tarkuses, sest jah, täiesti ühel hetkel sai temast konkreetselt propagandistlik väljaanne. Jah, ühel hetkel ta oli väga Eesti vabariigi vastu. Ta oli hiljem Nõukogude okupatsiooni poolt ja kõik need patud tal on. Aga kui koodi 1909, siis ei olnud veel Eesti vabariiki, polnud teist maailmasõda, polnud nõukogude liitu, tal oli hoopis teistsugune vaimne lähedus, näiteks. Jah, Kuusates peatoimetajatest rääkides näiteks Linda Jürmann, Eduard Vilde armastatu tema samuti lühiajaliselt seda lehte juhtis. Ei saa öelda, et tema oleks nendes suurtes pattudes süüdi olnud ja üldse, kui vaadata neid maailmasõjaeelseid uue ilmaväljaandeid, siis seal on väga palju sellist, millest meie endiselt ka praegu näiteks Eestis räägime. Millega ühiskond, globaalne ühiskond ei ole veel hakkama saanud näiteks uue silmas väga palju heideti naiste diskrimineerimist. Naistel ei ole võrdsed olud, rassismiga tegeleti kolonialismi pärandi halbade külgedega. Need on tegelikult igihaljad teemad ja see leht tõstatas need eestlaste kontekstis. Aga muidugi lisaks poliitikale, seal oli hästi palju teateid tegelikkusest, seal oli teeoludest elamistingimustest, Ameerika eri paikades, sest et mis töölisi ikka huvitab see, kus oleks parem parem elada. Jaa, muidugi kosjakuulutusi, peokuulutusi ja lubati väga palju etendusi, oli neil, mis minu meelest on huvitav see suur. Oleks väga huvitav minna ajas tagasi, näha neid etendusi, need olid enamasti tummad näitemängud. Aga need teemad olid hästi binaarsest opositsioonist kantud, need olid sellised vastandamisele üles ehitatud raamat, nagu ma võin, mõned pealkirjad näiteks härra ja teener kiriklane ja sotsialist, sellised värvikad etendused, tehtiga näokattepidusid, ehk siis ma arvan, maskipalle. Ja kunagi ei unustatud mainida, et kui vastasleeri eestlased uue ilmapeole ei tule siis nad on vaimselt nõrgad. Sest need peod olid sageli ka tuluõhtut. Mida rohkem rahvast, seda rohkem tulu, seda uhkem. Nii et uus ilm oli ka vähemalt pidudel väga avatud, teisele seltskonnale raevukalt avatud. Seal oli ka palju kiropraktikute reklaame, kuna töölistel olid kehalised hädad, eks ole, üks korduvdeemon ülikonna reklaamid, pidevalt kallinevad ülikonnad ja muidugi eestireisid edaspidi, kui juba juuksed oli rohkem ja Eesti on iseseisev, siis ikkagi nagu refrään, et see oli nii vasak- kui ka kui ka neutraalsetes lehtedes. Minge Eestisse, külastage Eestit, sotsialistlikud rakud olid olemas New Yorgis, Philadelphias, Bostonis, San Franciscos, portlandis, Connecticutis, Pennsylvanias jätlisi, Detroitis. Sa nimetasid vastasleeri, see tähendab seda, et vasakpoolse maailmavaatega inimesed vastandused teistele eestlastele sain ma õigesti aru. Jah, kindlasti need vastandasid enne Eesti vabariigi vähem, aga pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist toimus ikka väga-väga ulatuslik selline jagunemine sellepärast et need, kes olid vasakpoolsed, kommunistid, sotsialistid, nad ei saanud aru, miks on vaja Eesti riik, kui nüüd olukorras, mil Venemaal on lõpuks ometi toimunud edukas revolutsioon. Miks seda Eesti riiki üldse vaja on? Aga see oli jah, yks pool sellest medalist teine pool olid vägagi iseseisvusmeelsed ja, ja seal oli ka oluline selline kristlik suund. Sest tegelikult esimene tõeline kogukonna aktivist oli ikkagi kirikuõpetaja. 1896. aasta jaanuaris saabus pastor Hans Rebane New Yorki. Teda kutsus sinna Saksa Evangeelse Luteri sinod, mis öises aias ja teistes osariikides. Selline organisatsioon kutsus Hans Rebase tema jutlusteks nii eestlastele kui ka lätlastele. Ja järgmisel aastal ta juba alustas eesti mees eestikeelsel häälekandja avaldamist, nii et see uus ilm värvikas, uus ilm ei ole sugugi mitte esimene juba 1897 ja hakkas ilmuma Ameerika Eesti Postimees, mis tõotas tuua lugejana kiriku ja poliitikas sõnumid ja ka kohaliku koguduse asutamiseni jõudis Rebane sellel samal aastal 1897 aga alles pärast seda, kui, kui needsamad Lõuna-Dakota osariigis peamiselt karja kasvatajatele leiba teeninud endised Krimmi eestlased oma koguduse said. Ja kui rääkida nüüd sellest vastasseisust üldiselt, siis muidugi poliitilistel põhjustel on väga lihtne mõista, miks see võis tekkida. Aga on ka, mul on ka üks humoorikas seletus sellele, kui soovid kuulda. Hea meelega. Väga hea, selline härra oli kunagi nagu Alfred Almen, kes saabus meremehena Argentiinast USA aste aastal 1908, nii et oluliselt varem, kui need suured veelahkmealad realiseerisid, ta ise oli siis 21 ja ta teadis, et tema vend pidada juba neli aastat Ameerikas elama ja ta lootis siis venna sealt üles leida ja samuti uut elu alustada Ameerikas. Ja nagu ta ise kirjutab, siis tol ajal temal immigratsiooniks mingeid takistusi ei olnud. Ainuke raskus oli selles, et tal ei olnud raha sellepärast, et palkade kätte ei saanud, kui ta selle laeva missiooni niimoodi poolel teel katkestab ja maha maksusaamiseks on ka võimalusi. Ja seal ei olnudki muud varianti, kui jätta kõik oma asjad laeva uuel maal kuidagi alustada. Tuligi laevalt maha esimesena laeval polnud taskus pennigi, ta ei teadnud oma venna aadressi, ei teadnud, kus vend üldse on, teadis ainult endale Ameerikas ja tema asuski otsima sedasama Zarei kõrtsi seda viru sauna, millest oli juba juttu. Hea õnne tõttu, leidis selle. Ta sai teada, et kahjuks vend oli liikunud juba Kanada piiri jälle nende suurte järvede peale. Et kindla, aga seal Zarei kõrtsis seal viru saunas ta sai öömaja on täpselt nagu need kodutud rootslased, nii ka tema ööbis seal tantsusaali pingil niikaua kuni ülemisel korrusel lõpuks avanes üks üürituba. Et paar-kolm nädalat oli, oli pingipoiss. Aga jah, kui ta laevalt esialgu maha tuli, siis tal oli väite tükk seepi taskus, selle ta müüs teisele eestlasele kinni sendi eest. Leidis kahe ostja. Ja siis ta laenas ühelt eestlaselt kaks dollarit ja pärast aiast pelgaks dollarit ja kui see raha otsa lõppes, siis tal oli juba töökoht ka olemas ja saigi mul jalad alla, võlad makstud. Nii et kõik kõik toimis, nagu tema jutustab, siis alguses kõik lugesid uut ilma sellepärast et see ju vahendas olulisi sõnumeid üle kogu maasuhted. Hakkasid järk-järgult halvemaks minema just nimelt esialgu poliitilisel pinnal. Eesti Vabariigist ei rääkinud veel mitte keegi, ka mitte Eestis, eks ole. Aga, aga just sellisel üldisel maailmavaatelisel ja võib-olla sellisel väga intensiivselt raevukalt poliitilisel pinnal hakkasid need mõrad tekkima. Ja Alfred Halman ise väidab, suur roll oli selles kõiges, ka tema bändil, tal oli vokaalgrupp nimega Miristajate gäng ja nemad käisid ikka pidudel esinemas, neid oli umbes 12 meest, nad laulsid ja uus ilm tahtis nyyd kah oma peol esinemas näha. Aga midagi seal oli juba käärima läinud ja nad ei tahtnud esineda seal peol. Peole nad muidugi läksid, nad ei olnud vaimselt nõrgad. Kuusilm ütles, kes ei tule vaimselt nõrk, teadnud vaimselt, et nad ei tahtnud seal esineda, aga nad peole ikkagi tulid. Tore ju. Aga seal peol oli olnud väga karm eeskava, et needsamad tumm näitemängud, millest ma enne rääkisin, seal oli üks näitemäng, mis aasis ohtralt nii seda Zarei kõrtsi, viru, sauna, kogu seda seltskonda, kes sinna ümber oli, oli kogunenud, seal oli ka üks Paul ema süda oli ümber tehtud, sõnad olid selliseks lorilauluks tehtud. Mõnitasid siis seda joomarlus ja kõike seda, mis seal Zarei kõrtsis nähti. Ja mõnitati ka August Halmani liitklubina tõid ostnud omale mati ja nad maadlesid seal peal seda mõnitati ja kõik sattus pilke alla ja siis müristajate gäng solvus ja nad läksid tagasi Zarei kõrtsi võtsid maha kõik uue ilmakulutused lehti seal sellest päevast alates enam ei levitatud. Ja vastupidi, asut isegi Omalt poolt kiusama näiteks needsamad kosjakuulutused vastati neile fiktiivsete ilusate tüdrukute piltidega varustatult armastuskirjad edasi-tagasi, kirjutati nende armuvalus kommunistidega etis pärast nende üle naerda. Ja üks säärase kiusamisohver isegi tegi enesetapu pärast. Jah, asjad läksid väga teravaks, aga võib-olla kõige suurem organisatsiooniline vastasseis tekkis siis, kui nagu ma ütlesin, kui Eesti vabariik välja kuulutati 1918 siis loodi Ameerika Eesti ühisus, mis deklareeriti oma eesmärkidena heade riiklike kaubandussuhete seadmise USA ja Eesti vahele. Eestile USA-poolsete juure tunnustuse saamise nimel tegutsemise Eesti jaoks annetuste kogumise ja ka Ameerika eestlaste igakülgse abistamise ja toetada mõtlemise ja ka USA pinnal eesti eestlastega seotud kultuuripärandi kogumisel. Ja korraldas koos Leedu Läti Ukraina organisatsioonidega suure protestiaktsiooni või sellise iseseisvuse toetamisaktsiooni aastal 1919 5000 demonstrandiga New Yorkis, kuulsakaaniagi oli ees digilobitööd, et Eestis ikkagi punase ristiga kõik asjad sujusid. Ja need ühingu esindajad jah, pidasid otstarbekaks paluda ma olen nende diplomaatiliste teenete paremaks sooritamiseks ta mingit ametlikku tunnustust Eesti vastloodud vabariigi poolt. Aga noorukese Eesti juhtkond oli väga ettevaatlik, seda lubanile kunagi ei tulnud just nimelt sellepärast, et nad olid teadlikud sellest, kuivõrd oluline on see vasakpoolne seltskond New Yorgis ja nad kartsid, et nad lihtsalt mängivad valede inimestega ja, ja kas nad saavad ikka usaldada. Äkki nad hoopiski pööras kõik pea peale, nii et seda ametnikku tunnustust ei saanud. Küll, aga lõpuks, kui Ameerika juure tunnustas Eestist 1922 siis sai Ants Piip tuli ja hakkas eestlasi ja Eestit esindama Ameerikas ja siis siis sellist palju rohujuure tasandil oli sellest Ameerika Eesti ühisusest ka loomulikult uus ilmuma, lehes kuulutas, et sama organisatsioon on halb, paha ja kõige progressiivse ja hea vastu ja pesevad raha ja kõik halvad asjad pandi neile süüks, niiet dist sellel hetkel, kui üks seltskond oli õnnelik, et Eesti on olemas, siis teine seltskond oli kurb, et Eesti ei pääse sinna kommunistlikusse paradiisi. See vastuolu jäi püsima kuni teise maailmasõjani. Kas nendele reaalses elus seal tekitas probleeme või nad olidki nii lahus, et nad ei puutunud enam kokku? Jah, see seltskond jah, lõhenes ja kui ka hiljem üritati näiteks New Yorgi Eesti maja, mis osteti enne pagulaste saabumist, kui, kui tehti samme, et ühist seltsimaja luua. Et juba eos jäid vasakpoolset kõrvale. Ja loomulikult pärast seda, kui pagulased tulid, siis igasugune suhtlus lõppes. Aga paralleelselt selliseid kaks Eesti elu seal New Yorgis ikkagi toimusid, mõnikord võimude ajasid nad omavahel sassi. Aeg-ajalt oli probleem näiteks mingi võõras rahani ilmunud kontole uuritud järgi selges ahah, see on uue ilmaraha, siis tuli see kuidagi nendeni toimetada. Ja punapaanikaga seoses, mida, mis aeg-ajalt siis USA-s on, on 20 sajandi jooksul pead tõstnud siis punapaanika puhkudel see vasakpoolne seltskond kannatas küll. Et võistamisi toimus ka nende ruumides, näiteks. Kahekümnendail ja kolmekümnendad aastad läks Eestist ka sinna mandrile. Ameerika mandrile enamasti mindi, suurem hulk läks Brasiiliasse Ameerikasse siiski ka. Kuidas Ameerika neid vastu võttis, kas uksed olid kogu aeg avatud ja kui palju siis mindi? Eestlastel ei olnud väga hea kuulsus tol ajal, eks ole, rassism oli veel väga tavaline igapäevane mõtlemismudel ka Euroopa rahvad, kõik oli trassideks jaotatud, eestlased olid sellise negatiivse spektri poole peal nii meie keele tõttu, mis ei olnud euroopa keel kui ka sellepärast. Me olime soomlastega lähedases suguluses soomlaste kohta on lausa kohtupretsedente minu teada, kus nende migratsiooni on keelustatud või piiratud, aga oluliselt. Aga miks soomlastega sugulus oli halb, sellepärast et Soomes, eks ole, elasid meie sugulasrahvad meie keele sugulasrahvad, kes juba genotüübi väljanägemiselt ei olnud euroopalikud ja arvati, et ka eestlased ja soomlased on kõige ohtlik omad migreirujat just nimelt sellepärast, et me välimuselt meenutame eurooplast, aga sisemuses isegi mind selleni välja, et äkki meil mustad luud ei ole üldsegi meie selline vaimne maailm, kindlasti ei saa olla vabadust armastav ega peremehe sorti, meil ei ole oma riigi suur ajalugu, suurt ajalugu pole olemas, ei ole ennast ise osanud valitseda. Ja Me varjame selliseid salakavalaid slaavi mõjusid, eks ole, see kõik tohutult kallutatud selle kõige ütleme see oli väga kallutatult ida inimeste vastu ja sellepärast arvati, et kui eestlased tulevad, siis nad aitavad kaasa ameerika rassilise enesetapule kuna jahme segunemine märkamatult ja siis äkitselt ühel hetkel on USA-s kõik halvasti, selline väga vildakas mõtlemine ja kehtis päris pikalt siis eestlastele ei antud, lihtsalt lubasid. Meie kvoote ka, väike jah, 100 ringis aastas, aga tegelikult et noh, selline eestlaste väga negatiivne nägemus eestlastest, see natukene sai kärbitud sellega seoses, et eesti riik tekkis, et siis selgus, et ohoh nad ikkagi on vabadust armastavad ja peremehe sorti näiteks selline asi ilmnes, aga aga jah, see kvoot ei olnud meil väga suur, aga iseenesest mind ennast ka ei olnud väga palju, nii et erinevalt mõnest teisest rahvusest kõik need kvoodid olid mõeldud selleks, et Ameerika rassiline rahvuslik kultuuriline koosseis oleks selline, nagu ta tol hetkel oli, need määratigi, selle järgi kui palju nad kedagi tahaksid seal tulevikus näha ja, ja siis pilt oligi siis nende minapildi peegeldus, eks ole. Nii et see Vazbeks änguseksümfaasistants, valge anglosaksi protestant, sellisesse ideesse, kuvand, kas ideaalist migrandid. Soomlastel ja lätlastel oli sama väike kvoot. Enam-vähem soomlastel ja lätlastel natukene teistsugune lugu, aga, aga põhimõtteliselt jah, et me keegi ei olnud migrandid. Aga see kvoot jah, ei olnud suur, aga mõnede rahvaste puhul see täideti ette ära, kuna neid lapsi nii palju, siis see kvoot nagu selle aasta kvoot sai täis, siis hakati juba järgmise aasta kvooti täitma. Aga eestlaste puhul seda, seda muret ma ei ole täheldanud, et massiliselt inimesed oleksid hädasid, nad ei mahu Ameerikasse ikka leiti see võimalus, et minna. Aga rääkides nüüd maailmasõjavahelistest suhetest võib-olla eesti kogukondade vahel, siis jällegi seoses sündmustega Eestis toimusid teatud grupp peerumised, kui laulupidu, siis muidugi nii uus ilm kui ka parempoolsed lehed või ütleme, neutraalsed lehed soovitasid minna kohale, seal oli võimalik erinevate laevareisidega liituda. Propaganda käis mingi Eestisse, aga, aga kui näiteks toimus meil kommunistlik riigipöördekatseaastal 1924 ja tõlgendati väga-väga erinevalt kuni 23. aastani, uue silmas kirjutati valgest Eestist. Pärast 20 neljandat aastat ja süüdlaste karistamist hakati kirjutama timukat Eestist. Selliseid kõnekad kujundid näiteks tulid mängu aga üldiselt kahekümnendatel kolmekümnendatel, kui välja arvatud muidugi tohutu majanduskriis, mis kogu Ameerikat mõjutas. Siis võib öelda, et eestlastel läks seal päris kenasti, nagu ma, nagu ma rääkisin, New Yorgis jõuti isegi oma maja soetamiseni laenuga küll, aga siiski see oli esimene väliseestlaste eesti maja. Varem oli ka, eks ole kirikuid olnud, aga jah, eesti seal on nagu klubihoonena seltsi hoone, mis on päriselt eestlaste oma. Jah, minu teada seni esimene. Kahekümnendatel kolmekümnendatel toimus siis agar aktiivne seltsi ja kultuurielu oli Eesti maja, olid koolid, kirikud, teised seltsid. Just enne Eesti maja ostmist rentisid erinevaid ruume Harlemis Manhattanil, siin ja seal. Aga kui vaadata neid fotosid, mis on väga hea kvaliteediga, väga ilusat mustvalget võtet, kontraste on korras, kõik on väga hästi tehtud fotosid, siis on väga keeruline aduda, kui, kui ammu need on ikkagi tehtud selles mõttes, et need inimesed näiteks baseerivad seal kolmekümnendatel prospekt Parkis, baseerivad rahvariietes istuvad murul, on lõõgastunud nagu tavaline Instagrami või Facebooki pilt meie laulupeost praegu. Et see on hämmastav näha, kuivõrd küll lähedased me nendele ikkagi selliselt üldised olekud oleme, kuigi meie lood on nii erinevad, aga kuidagi. Ja nende seltsielu elas seal väga-väga aktiivselt, kõik toimis, seal oli näitemänguringid, seal olid laulukoorid, neil olid oma üritused. Nagu ma rääkisin, leid oma bändid, ansamblid ja nad suhtlesid väga palju soomlaste, lätlaste, leedukate, teiste värskete tulijatega. Silmapaistvaid eestlasi 30.-test aastatest, Ameerikast. No yks inimene, kes mulle kohe meelde tuleb, on Ludvig juht, minagi vana kontrabassimängija, minu hea õppejõud Meeme Saareväli, Georg Otsa koolist ja Estonia teatri orkestri kontsertmeister tema mulle juba varajases nooruses, rääkis Ludvig, juhtis nii et see on esimene väliseestlane, keda mina tean. Ja tema oli väga andekas. Kontrabassimängija alustas noorukina siin väe puhkpilliorkestris, aga lõpetas kontrabassisolistina Ameerikas. Just kolmekümnendatel hakkaski tema karjäär seal koguma, nii et ta hakkas mängima bostoni sümfooniaorkestris 34. aastal ja 45. siis temast sai juba õppejõud. Aga ta anda jah, ta on tuntud oma virtuoosliku ja intonatsiooni puhta mängu poolest, aga ta oli ka seltskondlikult aktiivne nendes samades albumites ma olen näinud. Mulle meeldiks pilt aastast 38, kui ta pidas kõnet bostoni, eestlastele oli hästi palav päev, päike paistis ja oli näha, et hästi palav päev. Valgesse riietatud pintsak oli maha võetud, käsi oli põõsas, tema selline tugev otsmik natukene leevendas ja juuksed heite üle pea kammitud ja ta oli ainukene, kes seisis keset päikeselaiku kõiki läinud inimesed, kogu pidu, seltskond oli puude varjus natukene eemal. Aga jah, tema pidas seal, kuidas seal kõnet ja kõik kuulasid ja tal oli, tal oli selline ühiskondlik positsioon kindlasti olemas, aga, aga ühtlasi on näha. Ja seda ka pärast teist maailmasõda veel. Et ta annetas ennast ka Eesti kolonii hüvanguks, nagu öeldi, andis heategevuslikke kontserte ja oli üldsegi tundub, et kihvt isiksus. Ludvig juht on võib-olla üks selline karakter, kes tasuks meelde jätta. Ja yks tegelane, kellest väga vähe on juttu olnud yle üldse. Aga kes minu meelest väärib tähelepanu sellepärast, sest ta on aastakümneid mänginud olulist põnevat rolli väliseesti ajaloos. Ameeriklastest häälosen Tokio orgi, Lelle demanni metallurgiainsener ja tema spetsialiteet oli rauamaagi kõrgahjude tsemendipõletuse teemad ja aga tema ise viib oma karjääri tagasi juba selle hetkeni, kui ta oli seitsme aastane, oli karjas karjapoiss ja tegi omale savist õõnsa pardi, mille sabas ja kõige sinna puhus, siis tuli kuuldavale vile. Nii et insener, lapsest saadik, aga temast ja eluõhtul sai siis, kui skantseni osariigi vana eestlane, vana eestlaseks kutsutigi, seda inimest, kes oli saabunud enne teise maailmasõjapõgenikelainet. Aga ta oli elanud väga kirju elu, tal jäänud mitmest varandusest ilma ja teeninud mitu uut varandust. Aga tema roll väliseesti ajaloos sellise eluõhtule jõudmisega sugugi raugenud. Tema rajas võib-olla hiljem jõuan selleni tagasi, seda väga olulise stipendiumifondi mille kaudu väga paljud pagulaseesti olulised isegi võiks öelda tugisambad said kogeda seda akadeemilist mobiilsust, millega Ottokiordele pise nooruses rinda pista sai ja, ja seeläbi kuidagi kogu seda Eesti etnilist identiteeti tema oma annetustega nagu sai edasi viia. Aga, aga kust ta ise Ameerikasse sattus, see on väga põnev lugu. Tal oli väga karm kasvatus. Ta väga hindas oma isa isegi oma fondi. Stipendiumifondid nimetas oma isa ärkamisaja tegelase Jüri Lellep järgi. Aga isa käsi oli karm. Ta on sellest oma mälestustes kirjutanud. Ja ema suridel, kui Otto Georg olin noor ja ta vend Hans, võttis Sato Peterburgi kaasa. Esimesel õhtul kohened andsid Jakob Hurda kadus ja hõrk töötas koos tema teise venna Jaaniga, kes oli samuti pastor. Aga Hans ja Jakob Hurt olid välja läinud kuskile mingeid asju, nii et prantslanna proua hurt võttisoto vastu vaata mäletab, et ta rääkis väga ilusat eesti keelt. Ta andis poisile magusat teed või saia. Ja kuidagi see sisseelamine seal läks väga edukalt. Ta puutusega küüneriti suguvõsaga kokku. Põnevaid karaktereid, eluteed oli veelgi hiljem, muide Tallinnas oli siis Kadrioru pargis jalutades sai tuttavaks noor advokaadiga, kelle nimeks oli Konstantin Päts ja nii edasi, nii edasi. Tema elulugu on ju selliste asjadega tikitud, aga tulles tagasi Peterburi juurde tema vend Jaan, see noor pastor väga kaunis noormees, olen näinud pilti todasama, kes Jako purjega asju ajamas, kui otto linna jõudis tema pakkuski seda suurt ja sügavat armastust anna haavale. Mida Anna Haava noorene tunde sai hetkeks kogu ülejäänud elu igatseda, sellepärast jaanianna, kes olid tutvunud kunagi Karl August Hermanni laulukooris. Nad jätkasid suhtlemist ka siis, kui Jaan eestist ära sõitis. Ka paraku ta jäi Leok keemiasse. Ta sõitis Šveitsi ravimi, Anna Haava läks ka sinna, aga ravi ei olnud edukas, jaan surigi noorelt. Aga võtto ise. Jaani noorem vend sattus Ameerikas suuri tegusid tegema niimoodi. No kõigepealt ta käis Viljandi kihelkonnakoolis, hiljem Tallinna reaalkoolis, õppis Riias Preisimaal doktoriks, sai Saksamaal metallurgia alal. Aga kroonu sai ta kätte taastad enne maailmasõda ja sundis ta ikkagi väeteenistust tegema. Ja ta oli selleks ajaks juba 28 aastane, enda arvates täismees spetsialist. Ja see rividrill ja see noorte ohvitseride tallaaluseks olemine see oli temale niivõrd kurnav ja alandav, mõjus tema vaimsele tervisele väga halvasti, ta isegi plaanis mõrv, enesetapp, puu, et enda ja oma otsese ülemuse piinad lõpetada. Aga õnneks ta pihtis seda meeleheidet ühele mõistlikule tegelasele. Edaspidi läksid asjad ülesmäge, kõik jäid ellu. Armeeteenistusest lahkuski natukene enne maailmasõja algust, reservlipnik, kuna aga kui maailmasõda algas, siis loomulikult reservlipnik läks jällegi kohe kaubaks ja tal ei olnud pääsete, sattus Uuralites kanti, nägin, seal tegeletakse nikliga. Aga mitte eriti edukalt ja siis ta haistis võimalust oma erialast tööd teha hakkas kirjutama kirju, hakkas ennast promoma maha müüma olulistele tegelastele. See asi läkski tsaarini välja. Tsaar andiski talle sellise, ütleme, sõduritegevusest vabastuse. Ja vähe sellest, et ta sai sellest marssimisest ja otseselt sõdimisest vabaks. Ta sai vabaks ka põhimõtteliselt Venemaast arendustele, hästi palju raha Ameerikasse. Et ta uuriks seal maad, otsis head tehnikat, et mida siis saaks Venemaal niklitööstuses kasutada. Ja ta saigi raha ja volitused seitse Ameerikasse aastal 1917, kui möllas suur sõda. Ta jõudis augustis kohale, aga juba oktoobris, eks ole, oli Venemaal revolutsioon, mis tähendasid, side katkes, ühtäkki ta oli täiesti vaba tegema mida iganes, raha selleks ajaks oli juba otsa saanud. Mis ta siis tegi, ta rääkis Columbia ülikooli juurde, hakkas tegema edasi Neid nikli uuringuid, millega ta nagu alustas, eks ta võib-olla mõtles, et ühel hetkel ikkagi tsaarivalitsus või noh, ütleme seesama riigikord tuleb tagasi, siis ta saab oma missiooni lõpetada. Riigikord ei tulnud tagasi ja ta ei saanud oma missiooni lõpetada. Ja lõpuks ta, ta pani hoopiski teaduslehte kuulutuse, et otsib nüüd ta on sellise sellise kvalifikatsiooniga kohe leidis pakkuja. Ja siis siis ta jõudiski tsemendivabrik kandi juurde, kes võimaldas tal panna püsti oma isiklik katsejaam. Ja ta hakkaski katsetama järgnevat, taastad Meetasidki sellises leiutamise, palavikus, leiutas erinevate sponsorite all ja müüs kõik need asjad maha. Ja nagu ta ise ütles, siis andis talle maigus õhupõhjajälge talle. Ja ta jätki jätkaski sellega jällegi tal oli väga põnevaid kohtumisi, ta oli ise seal idarannikul suhtles Ameerika eestlastega, seal aga ka teiste rahvastega, näiteks ta veetis Longaylandi kohe New Yorgi külje all, veetis Sikorskiga väga palju aeglasi kõrski üritas seal erinevaid lennumasinaid katsetada. Hiljem nagu me teame, tema arendaski legendaarses ikovski helikopteri. Aga Otto Lellep, valige seal tegelane. Ja üks tema uurimisassistentide näiteks oli Harvardi tudeng eestist eestla eesti poiss, nii koondas enda ümber seda intellektuaalide seltskonda, mis Ameerika eestlaskond pakkus. Ja Eesti iseseisvumise järel. Ma rääkisin, et see organisatsioon Ameerikast ühisus üritas saada mingisugust ametlikku luba et kõiki neid olulisi samme teha, aga nemad seda ei saanud. Küll aga pakuti Ottole konsuli kohta. Seda tiitlit ta ei ihaldanud, ta oli ikkagi hingega uurija leiutaja, aga ta vajadusel ajas teiste inimeste passi asju. Nii tegi seda praktilisel tasandil küll seda teed, aga ei soovinud tiitlitega muud muid kohustusi, nii et Ameerika eestlaste elu ta ikkagi aitas. Mindi praktilisel tasandil pidevalt. Aastal 26, ta tuli üle 10 aasta jälle kodumaale, jällegi palavikuliselt leiutasin ja siis tuli välja oma pensionisambaga, mis sai tema kui leiutaja ja siis saksa firma, kes ostis polüneesias järgi sai nimeks pool ja neid ahjusid jah, müüdi üle kogu maakera 102 Mänd järgmise 10 aastaga ja, ja väidetavalt siis inimkond säästis igal aastal miljoneid dollareid tänu tema ahjule. Aga muidugi see ahi läks rohkem kaubaks sellistes kohtades, kus tööjõud oli odav, maak, kallis. Nii et näiteks Ameerikas, kus tööjõud oli ikkagi juba võrdlemisi iseteadlik sinna vist, mida need kolm ahju 120-st tööst seal suur, aga jah ja ei säästnud tööjõudu, kui tööjõud on odav, siis ta seda ei säästnud, aga, aga ta võimaldas praktiliselt vaktsineerida selle tulemi, mis sellest sisse pandud maagist kättesaadav metalli kogu seda võimendas ja vaktsineerida. Aga pärast selle leppoli leiutamist oli Saksamaal rahuaja lõpuni. Ja siis USAsse jõudis tagasi 40. aastal, kui ta oli juba 56 aastane. Jällegi ta pidi otsast alustama, sest et oma varanduse ta pidi Saksamaale jätma, seda ta sealt kätte ei saanud. Aga ta oli ettevõtlik, kõgenud tunnis olulisi inimesi, siruta jalad alla, jällegi sellised riigid nagu Mehhiko, Argentiina, kus tööjõud ei olnudki kallis, vajasid tema teeneid väga-väga palju. Mõeldud siis eluõhtul, kui ta oli oma ikkagi üsnagi koguka varanduse väga palju patente õlidel käelisele varanduse kokku kogunud, siis ta otsustas sellega toetada just nimelt Ameerika eestlaste kogukonda. Eesti üliõpilaste toetusfond loodi selleks esialgu, et anda üliõpilastele laenusid, et nad saaksid ülikoolis käia, aga 50.-te lõpus juba tulid mängu stipendiumid. Ja sellest saigi lõpuks peamine suund, kuni tänaseni tõesti annavad aastal endiselt raha. Lellep oli suurannetaja, aga tahtis anda veel enamat ja siis loodiks Jürile läbi ehk siisoto isa nimeline fond mis hakkas noori pagulaseestlasi Soome saatma. Kuna säili, kultuuriliselt, keeleliselt, geograafiliselt ka kõige lähedasem Eestile ja ühtlasi vabas maailmas siis väga paljud hiljem pagulaseesti kogukonna tugi, sammastik sirgunud isikut nooruspõlves käisidki oma etnilist identiteeti otsimas tugevdamas. Just nimelt Fotol Ellepi stipendiumi Jürile lepi nimelise stipendiumi abil. Aga jah, see on pikem jutt, võib-olla jõuame selleni tulevases saates, aga, aga Otto Lelle armas vana Estoni skantsenist on erakordselt suure panuse andnud mitte ainult metallurgiale vaid ka sellisele globaalsele väliseestlasele ka. 50.-tesse jõuame tõepoolest nädala pärast, aga selle saate lõpetuseks enne teist maailmasõda. Kui palju siis oli eestlasi Ameerikas ja kus nad olid, missugune see üldpilt oli? Vahetult enne teist maailmasõda jällegi hinnanguid eestlaste arvukuse kohta on väga erinevad, aga nad jäävad sinna 40000 ja 60000 kanti, isegi mis minu tagasihoidlik arvamus seal ilmselt on, võib-olla natukene yle paisutatud, arvestades, et kui teise maailmasõjapagulased tulid neid oli 12000, siis nemad väga oluliselt mõjutasid kõiki neid kogukondi, mis olid tekkinud nii, et kui seal oleks tõesti olnud nii palju rahvast juba ees, siis nende osalus ei oleks saanud olla niivõrd märkimisväärne, et ma ise pakun isegi, et selliseid aktiivseid eestlasi ilmselt oli alla 10000 ikkagi riigi peale kokku. Aga täpselt kahjuks keegi öelda ei oska. Väga paljud kogukonnad tegutsesid koos teiste rahvusvähemustega, rentisid ühiselt ruume, aga nagu öeldud, New Yorgis oma maja olemas mis saigi väga oluliseks sidekeskuseks ja, ja saatkonnaks ja postkontoriks ja tee laadaks ja milleks iganes siis kui oli pagulaste vastuvõtmise hetkest Rääkis Tallinna Ülikooli doktorant Maarja Merivoo-Parro, saate toimetaja Piret Kriivan. Õnneks saame saate lõpuminutit pühendada väga-väga andekale ja edukale eesti mehele Ameerikas kontrabassistile Ludwigi juhile, kes tõi saalitäis nii Eesti kui ka Ameerika publikut. Mälestusõhtul Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis 1994. aastal rääkisid lugusid Ludwigi juhi abikaasa lähedased, sugulased. Jah, tõesti, nii nagu ma teile praegu olen, see viimane kontsert Viieteistkümnendal, mäletan, mul oli ka küllaltki, ma olen Treffneri gümnaasiumi lõpetanud ja mul oli palju koolivendi, kes mind ründasid, muretse mulle ka pilet ja, ja, ja tähendab nii, et et istekohad, kõik täis, ka seisukohad, uksed olid lahti ja inimesed seisid seina ääres uste peal. No see, see kontsert oli lihtsalt niivõrd, mulle meeldejääv ovatsioonid läksid pidevalt tulisemaks olemuslikult Vanemuises ma räägin sellest 15. septembris toimunud Vanemuise kontserdi eest ja mäletan, kui ta mängis viiuldajat maiuspala saates mustlasviise. No see oli selline üllatus selle publiku meile sellise tehnilise üleolekuga, et, et tõesti, kuivõrd ma kuulsin siin ühes saates nimetati, et kontrabassi pakaniini siis tõesti tema tehniline, see kõrri, aga see oli selline, et see lihtsalt inimestele oli üllatus, et kuidas on üldse võimalik kontrabassil sellise tehnilise üleolekuga seda pala esitada. Muidugi need ovatsioonid tahtnud lõppeda ja siis kui see, ma ei tea, kas ta oli kuus või seitse pala juba ära olnud või oli rohkem neid lisada. Ja lõpuks siis kõlas ema süda, aga juht lõpetas kõik oma kontserdi tema südamega ja kui ta selle oli mänginud, siis mitte mingil juhul midagi enam ta ei mänginud. Ja see viimane hetk, kui viimane akord kõlas esireas istus Jaan Tõnisson, ta tõusis püsti ja läks, marssis lavale, terve saal oli püstipäi ja oleks ta siis ma minulile elus meelest, milline vaimustusetorm sellel momendil, kui need kaks rahvuse suurkuju teineteist embasid, lavale seal lihtsalt unustamatu aegadeks neid inimesi kindlasti veel on elus. Vähesed külgest tollel õhtul Vanemuise kontsertsaalis. Aga see oli niivõrd meele, jääb õhtu ja tõesti, mul oli üllatus ja tõesti see nii oli, et kui ta oleks olnud võimalus talvel mõni kontsert anda, siis ka need majad oleks täis olnud. Tallinnas oli nagu niisamuti see ainus kontsert, mis siin toimus, 14. see oli ka kohe välja müüdud. Ma lugesin ka vanemate arvustus tartu kohta, kirjutas selle kontserdi uuest arvusse aulu Rosenter ja Tallinna kohta Lemba ja ka nende arvustused on, kõik kattuvad sellega, mis Nukerdanastusi rääkis. See oleks neid näiteks vaheküsimus. Ega ei mäleta, mis pill tol ajal oli Ludvig juht Itaalia päritolu Rudyeri juba siis siis oli see pill oli tal kaasas ja ta on 250 aastat vana. Ja ta isegi oma mälestustes kirjutab niimoodi, et kui tema selle pilli sai, siis ta pidi kaks aastat tegin niivõrd kõvad tööd, tal oli juba heliplaat valminud Ameerikas ja siis selle heliplaadi järgida, võrdles ennast kontrollis, et ta annab selle selle uue pilliga ja selle pilli kõla ja kõik tähendab kokku, tal tuli mõnda käsi ümber õppida, et kaks aastat tegi väga tõhusat tööd ja ma arvan niisama nagu ma juba ütlesin, et taevas oma kuus tundi trenni ja siis ta saavutas selle selle kõrge taseme, millega ta siis nüüd lõpuks need viimased suur saavutus, et Ameerikas juba toimus. Tõsisemaid ja lõbusamaid ja veel lõbusamaid lugusid Ludvig juhist vikerraadiost Eesti loo kodulehelt. Näiteks pikemalt sellest, mida kõike Ludvig juhi korterinaabrid bostonis pidid elama. Nimelt ei harjutanud juht mitte ainult ise. Kui tema oma kontrabassiga lõpetas, algas harjutamist naise vend, tšellokunstnik Karla kirjutas Päevaleht 1939. aastal, kui lõpetas Karl lamp Asus asemele Ludwigi juhi abikaasa proua manda juht, kes on teatavasti lauljatar ja kui lõpetas proua juht, siis oli selleks ajaks juba Symphony hoolist tagasi saabunud Ludvig juht ise. Ning hakkas pihta oma kontrabassiga. Mis veel seal korteris juhtus, sellest siis kodulehelt saate ise lugeda. Pikemalt. Saate lõpetab aga Ludvig juht ise kontrabassil. Klaveril saadab teda Olav Roots.