Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere, 483. Eesti lugu on Ameerika eestlastest, neist, kes Ameerikasse jõudsid pärast teist maailmasõda pagulastena. Kuidas nemad kohanesid Ameerika olude ja vana eestlastega, räägib Tallinna Ülikooli doktorant Maarja Merivoo-Parro. Saate toimetaja Piret Kriivan. Miks ja kuidas Ameerikasse taheti ja kuidas jõuti Hest Ameerika tegelikult ei olnud ju esimene põgenike sihtmärk pärast teist maailmasõda. Ja paljud põgenesid ikkagi eesmärgiga päris ruttu Eestisse tagasi tulla. Olen ise hetkel see suur põgenemine oli aastal 1944 siis väike albumi kaasa ja ja, ja ma mäletan väga paljudes memuaarides ja ka inimesed on mulle jutustanud, et, et neil oli kindel plaan jõuludeks koju saada. Ja see muidugi kahjuks see nii ei läinud. Ja vähe sellest, et nad ei saanud tol aastal koju ka pärast sõja lõppu puu. Mitte midagi nende jaoks ei muutunud. Kojuminek oli asi, mida nad ei saanud teha poliitilistel põhjustel oli neid loomulikult, kes läksid sellise Repatriatsiooni kampaaniaga kaasa kõikides põgenikelaagrites ühel hetkel mõnikord ka mitmel hetkel käisid läbi ikkagi Nõukogude Liidu agitaatorid, kes käisid rääkimas, kui hea ja turvaline ja õige oleks tulla ikkagi kodumaale tagasi. Oli neid, kes läksid selle jutu vänge Hest läksid tagasi ja enamasti muidugi leidsid, et asi ei olnud nii roosiline, kui neile oli mõista antud, aga jah, enamik ei läinud. Enamik jäi ootama selles mõttes, et laagrielu kestis ikkagi väga kaua. Mõned olid kuni viis aastat laagrites, see on ikkagi väga-väga pikka aega, eriti kui on tegemist noore inimesega. See ei olnud mingisugune meelakkumine. Loomulikult, nad olid aktiivsed, eks ole. Ja kui oli juba rahuaeg seda oli läbi, Saksamaa oli jagatud okupatsioonitsoonideks, siis oli, oli võimalik ka elada sellist rahulikku elu tekkisid võimalused tööd teha, majandusse sulanduda, tekkisid võimalused, seltse, voore, näitemängusid, kõike selliste korraldada, organiseerida, me teame, et oli eestlaste laulupidu, nad organiseerisid isegi oma õliga, oli koos baltlastega, kõik see toimis, lastel olid koolid ja nii edasi ja nii edasi. Väga aktiivne, ühiskondlik elu tõesti ütelda pagulaste auks nad suutsid selle püsti panna lühikese ajaga. Aga see ei olnud ikkagi mingisugune eluunistus kellelgi elada laagris. Olud olid väga kasinad, elati väga mitmekesi samades ruumides, ainult väikesed riided olid tihtipeale Milt riidest vaheseinad olid tõmmatud kardinad ette, et pere teistest teistest eraldada. Sõjajärgsel Saksamaal ka praktilisel tasandil oli väga raske hakkama saada. Ameerika tsoonis muidugi oli väga hea elu, võrreldes teiste tsoonidega tulid pakid, kus olid sees igasugused vajalikud toiduained, aga ka ka mittevajalikud toiduained ja sugused maiustused ja, ja, ja sellised brändikaubad, mis pagulasi pidid juba eos tegema headeks tarbijate, eks väga paljud on mulle rääkinud Emmenemsist, eks. Mis on selline legendaarne komm, mis neile on jäänud meelde juba sellest ajast peale, nii et Ameerika tsoonis oli isegi suhtelises mõttes niivõrd hea elu, et toetati näiteks Prantsusmaatsoonis või ka Inglismaatsoonis olevaid eesti pagulasi. Nii et selles mõttes Ameerika oli kindlasti ahvatlusväärne. Pluss ameerika erinevalt teistest Euroopa riikidest ei olnud ju oma pinnal eriti sõda tunda saanud, nende majandus oli suhteliselt puutumata sellest ja olme. Nii et jah, Ameerika kindlasti ihaldusväärne oli, aga mis ei olnud ihaldusväärne, oli see tohutu kaugus ikkagi üle mere minek, tollel ajal oli midagi palju suuremat kui meie praegu adume. Ja, ja ikkagi endiselt väga paljud tahtsid jääda lähedale, sellepärast et endiselt ja seda me näeme tegelikult kogu paguluse lõpuni, mis oligi kogu välisvõitluse idee, et endiselt lootus on. Ja põhimõtteliselt, kui õigesti liitume ja kui maailmaolud natukenegi muutuvad, siis Eesti võiks jälle iseseisvaks saada. Me teame, ta tõesti saigi. Nii et see on põhjus, miks väga paljud pigem ei soovinud väga kaugele minna. Aga isegi oleks soovinud, siis kohe alguses ei olnud võimalik täpselt nagu praegugi teid pagulaskriisid on hästi sellised mitmetasandilised mitmetahulised probleemid ja neid tuleb lahendada oskuslikult ja läbimõeldud ja, ja kui on, siis ma ütlen see hetk siis väga paljudel on arvamus ja sellepärast kõik need liigutused riikide tasandil on hästi aeglased, alati jäävad tegelikult sündmustele jalgu ja niimoodi ka selle uute asukohamaade leidmise otsimisega. Et alles 1948, ehk siis kolm aastat pärast sõja lõppu kiitis USA kongressi heaks lõpuks selle teete seaduse tyyp jäekt despaist Pössens akt, millega anti luba kuni 400000 endist deebeed pagulastest võist Kristjanit Ameerikasse ümber asustada. Ja sellega ei olnud veel ametlikult otsa saanud seesama kvoodisüsteem, millest me rääkisime kahe maailmasõja vahelise migratsiooniga seoses. Et need just kõike kaabel kehtisid, mistõttu oli natuke raskendatud nüüd äkitselt nii palju korraga rahvast sisse võtta, kui need kvoodid kehtisid, aga noh, see lahendati selliseid vaatliku Saalomon like otsusega, et lihtsalt asuti kvoote tugevalt jõuliselt ette täitma. Päris lühikese ajaga ma tean, näiteks Läti kvoot täideti kohe kõvaki 170, kas need ette ära? Ja noh, teiste teiste rahvusrühmadega samamoodi. Aga eestlasi, palklesi üldse oli päris palju selles seltskonnas isegi ebaproportsionaalselt palju. Miks, noh, siin on palju põhjuseid, aga üks, mis päris hästi baasnarratiivis on saanud, on see, et tegemist oli üsnagi haritud seltskonnaga, aga tegemist oli ka seltskonnaga, kes tegelikult tundis ja, ja ka ikkagi veel maatööd ja oli, oli ühenduses nende valdkondadega tegelikult USA poolt oli suur huvi balti pagulasi rakendada kohtades nagu näiteks Mississippi delta, kus pärast orjade vabastamist oli tööjõukriis tekkinud sellega seoses, et nemad olid vabad liikuma ja loomulikult nad ei tahtnud seal nendes tingimustes enam edasi olla. Neil oli võimalik sotsiaalset mobiilsust esialgu küll piiratud koguses, aga siiski praktiseerida ja nad lahkusid massiliselt ja oli lootus, et eestlased just sellistes piirkondades äkki hakkavad Tõele aitavad Ameerika majandust niipidi. Aga loomulikult me teame niimoodi, see absoluutselt ei läinud selleks, et üldse ükskõik kuhu Saksamaalt edasi pääseda, niimoodi ametlikult päriselt elama. Kas Inglismaale, Austraaliasse, kuhu iganes pidin läbima ulatusliku Screenimise protsessi, mis tähendab, et sind intervjueeriti ja korduvalt ristküsitleti tehti taustauuringuid, kõik dokumendid, mis sul vähegi olid, sa pidid neile esitama. Pluss ka selline füüsiline aspekt oli seal. Kindlasti sa pidid olema terve mingit kopsuplekid, mingisuguseid röntgeneid ei olnud nii head, kui võiks olla siis, siis lihtsalt näiteks oli ka selliseid juhtumeid, et ema ei maha, perekond lahkus ja ema siis tuli mõne aasta pärast järgi, kui olud olid tema tervise seisukohast soodsamad. Ühesõnaga, oli väga palju faktoreid, mis võiksid saada takistuseks sellele sinu migratsioonile sinu uue asukohamaale minekule. Kui sa olid suutnud need kõik edukalt seljatada, siis jah, tee oli vaba, aga ainult juhul, kui sul on olemas sponsor niimoodi, et lihtsalt tuled kohale, hakkad vaatama, kuhu saade, kuhu tööd saada, niimoodi päris need asjad ei käinud, pidi olema sponsor, see võis olla isikse, võis olla organisatsioon kes ütleb, et jah, mina tean, Jaan Tamme, tema perekond ja mina olen nõus neile karantiin suurima töökoha, elukoha kõik vajaliku eluks ja, ja niimoodi väga paljud vana eestlased, needsamad, kes olid juba varem Ameerikasse tulnud, said oma rahvuskaaslasi ei täideta. Ja õigupoolest tegelikult esimene kontakt pagulaste ja kuna eestlaste vahel näiteks New Yorgi puhul oligi, oligi seoses sellega, et, et Rootsi pagenud eestlased juba aastal 45 saatsid sinna New Yorgi Eesti majja kirju, kus palusid infot, et kas oleks võimalik eesti pitsi eesti rahvariideid, Eesti hõbeehteid kuidagi turustada Ameerikas ja niimoodi jalga ukse vahele saada. Aga jah, üsna pea vana eestlased saidki sponsoriteks, aga mitte ainult vana eestlased olid teiste rahvusrühmade esindajaid, kes lihtsalt tundsid vaat et või kaastunnet nende inimeste suhtes, kes olid oma kodu kaotanud ja kodumaa aga oli ka suuri Ameerika organisatsioone, väga paljud kristlikud organisatsioonid väga tugevalt massiliselt aitasid pagulasi sisse tuua. Ja samuti ka erinevad vabrikud, erinevad firmad, kes otsisid jõudu just sellepärast näiteks idarannikul üheks kõige olulisemaks Eesti keskuseks alguses sai see plokk, mis on New Yorgis heliks, suur aedviljade käitlemise tootmise, kasutades kõhu täiesti tuhanded eestlased, alguses läksid ja sellepärast ka seal kultuurielu kuidagi plahvatas väga ruttu. Pool rääkisin kohe juba 49, aastal. Aga jällegi, kuna need tööolud iseenesest ei olnud Ameerika kontekstis enam sugugi mitte kõige paremad. Seal oli olukordi, kus palk oli väike, eks ole. Ema ja isa käisid mõlemad tööl, see tähendab, üks oli öösel, teine oli päeval, kohtusid ainult teel tööle või teel koju, ütlesid tere. Siis lapsed olid tarvis lapsi kasvatada sellises olukorras ja see ei olnud kellelegi unistuste elu ja siis väga-väga ruttu liiguti Siibühkist edasi, aga teistest kohtadest erinevalt näiteks Austrias väljast, kus oli väga range. Kui sa ütlesid, et sa lähed viieks aastaks kulda kaevandama, siis seal läksidki 500 lastaks kulda kaevandama või ka Kanadas, kui sa läksid tammi ehitama kuskile, siis pididki tammi valmis ehitama. USA-s kõikide vabaduste maa ikkagi seal oli sponsorlus tähtis selleks, et riiki sisse saada. Kui sa juba seal olid, siis oli võimalike vaikselt niimoodi ylesvoolu ujuda ja keegi otseselt pahaks ei pannud. Ja nii liigutegi üle Ameerika just niimodi liigutigi samast idarannikust siis yle kogu riigi laiali. Aga noh, kui jah, idarannikupiirkonnas sees noh, väga levinud oli näiteks, et kui oli vanematele parim töökoht saada, mis võimaldas natuke raha kõrvale panna ja kuidagi jalgu alla saada, siis anti, anti lapsed ära mõneks ajaks sõprade juurde, tuttavate juurde, teiste eestlaste juurde, aga, aga ma tean ühte ühte perekonda, kes andis lastekodusse kaheks aastaks käisid neid vaatamas, aga üritasid ennast kehtestada Ameerika majanduses ja see õnnestus kahe aasta pärast pere edasi ühinese ja said elada seda Ameerika unelmat värssoni. Neil oma väike majakene ja lapsed läksid ülikooli ja ja selles mõttes oli õnnelik lõpp, aga jällegi see ongi see oluline nüanss, kui me tihtipeale nadi väliseestlaste elu peale mõtleme, siis kuna ühel hetkel testini kontrast meie Nõukogude Eestis elanud inimeste ja väliseestlaste vahel oli niivõrd suur siis me nagu kipume seda taandama sellele, et jah, ameeriklasel hea lihtne elu nõukogude liidus oli raske elu. Ei, see ei olnud kindlasti mitte nii, ka nendele, kes läksid, oli väga-väga raske ja tõesti need füüsilise töö tegijad teha tammi Siberis teha tammi Kanadas kindlasti ühes kohas on, on objektiivsetel põhjustel raskem, aga töö on mõlemal pool ikkagi raske. Ja siin aastatepikkune lihtne tegemine ka kõrgelt haritud inimestele. See oli kindlasti psühholoogiliselt raske. Kõrgelt haritud inimesed või kõrgharidusega inimesed ikkagi pidid Ameerikas alustama lihttöödeks. Ja kindlasti oli muidugi valdkondi, mis natuke rohkem võimaldasid sukelduda uude ellu pisut valutama, reaalteadlased, eks ole, aga humanitaarteadustes väga raske on kanda kinnitada ja, ja samuti ka noh näiteks meditsiin igas osariigis on ju omad nõuded, omad eksamid uuesti presidentuuri läbima ja nii edasi, ja nii edasi, et selles mõttes ka inimestel, kes näiteks alustasid seal samas New Yorgis, said väga hea pakkumise kuskile mujale osariiki siis kui nad, arstid, arstidest räägime, praegu, kui nad olid juba New Yorgis midagi sooritanud, siis oli tarvis näiteks pead helgesse minnes siis Sloveenia seaduste järgi kõik ümber teha, nii et ma tean, ma tean yht arsti, kes on neli korda uuesti õppinud ja ennast just selle konkreetse osariigi tarbeks ümber treeninud ja vot vana eestlastes tekitas see arusaamatus, nemad olid tulnud raha teenima, nemad ei läinud selles mõttes risti ette ühegi töö ees. Nagu me just kuulsime, rääkisin ka pagulaseestlased ei löönud, aga ikkagi neil oli see ambitsioon väga tugevalt sees midagi suuremat teha. Oma eluga. Vana eestlased tihtipeale ei mõistnud seda, miks näiteks noor täies elujõus mees, kellel on veel lapsed, ei või nüüd siis seal siibruckis näiteks seda juurvilja sorteerida, miks tal on vaja minna, raske keerulise graafikuga kuskile haiglasse tasuta tööd tegema, terveks vastaks, noh, et ei, see ei ole ju kuidagi loogiline ja siis naine nüüd peab siis lambivabrikusse orjama ja lapsed on oma pead ja noh, et see ei ole see lõige. Ja sellel tasandil kyll, eriti kui ühte vana eestlane näiteks oli sponsoreerinud kedagi sellel tasandil oli kyll arusaamatusi kerge tekkima. Aga teisest küljest, pagulaste tulek mulle tundub, aitas vana eestlastel omaenda identiteediga ka põhjalikumalt tegeleda, varem lihtsalt ei olnud põhjust. Me oleme rääkinud, et vanaeestlaste hulgas oli vastuolusid poliitilisel pinnal, vasakpoolsed, parempoolsed neutraalsed ja nii edasi. Aga nüüd, kui tulid pagulased neliteistsugune passionaarses sees, neil olid hoopis teised agendad nagu just rääkisin teistsuguseid käitumismudelit, teised väärtushinnangud ja tihtipeale need tulid ka hoopis teisest eestist, selles mõttes, et aga eestlased olid väga tihti tulnud üldsegi tsaariEestist, eks ole. Või siis nad olid tulnud noorest Eesti Vabariigist. Aga need, kes olid pagulased, nemad olid nüüd väga küpsest ka autoritaarseid režiime, kogenud ja sellisest, et maailma hammasrataste vahele jäänud Eestist, aga samas nende selline Eesti riigi riigi ja kultuuritunnetuse kiht oli tunduvalt paksem jällegi seoses autoritaarse režiimiga, me teame, et olid igasugused eestluse kampaaniad, eks ole. Ja sellised väikesed asjad mõnes mõttes lipukampaania ja sellised asjad, kodukaunistamise teemad ja nii edasi, aga see kõik ikkagi muutis nende Eesti tunnetust oli hoopis teistsugune lähtepositsioon ja, ja selles mõttes vana eestlased nagu enne nende tulekut ei adunudki, kuivõrd, et ma ei taha öelda, Ameerikaniseerunud nad olid, aga kuivõrd võlla kosmopoliitsed nad olid. Ja kui nende eestlase tunnetus oli juba selline avatud ja, ja natuke teistsugusel pinnal ühesõnaga omasoodu arenenud. Ja nüüd pagulaste tulek aitas neil seda mõista. Aitäh, ka vana eestlased, need vasakpoolsed, vana eestlased, kuidas nemad siis kohanesid uute tulijatega, arvestades, mille eest põgenesid uued tulijad? Vasakpoolsed, vana eestlased, kui need niidid nimetada, emad yldiselt pagulastega kontakti ei otsinud? Jaa jaa, kui tekkisid sellised, olen lugenud jällegi memuaarides, tõi ka protokollidest, kui on olnud selliseid kokkupuuteid sisendanud pigem põgusad mitte vaenulikud, aga, aga mitte ka sõbralikud ja arusaadavatel põhjustel nemad omavahel eile viinud, aga tegelikult ka organisatsiooni tasandil ka vana eestlastega ikkagi tekkis, tekkis konflikte just selle sotsiaalse kapitali teemadel, sellepärast et kui nüüd need uued eestlased nagu ütleme näiteks sedasama New Yorgi näitel Yorgis oli Eesti maja olemas selleks ajaks, kui pagulased tulid New Yorgi Eesti Majas, taas oli koosolek, kus otsustati, jah. Me hakkame pagulasi aitama ja hakati neid täiesti massiliselt aitama New Yorgi piirkonda. Ja loodeti neist saada hästi palju abi seltsi tees. Dirigent Olli kukke puuris, ta oli tema nimi helgis lausa ütlesite, jestas kui tore. Nüüd me saame omale uusi lauljaid, meie koor palju paremaks ja ühesõnaga igal rindel äridus seltsi ka palju osakondi ja pagulaseestlaste tulekuga seoses jah, loodetigi tekib selline kvalitatiivne, kvantitatiivne hüppe ja noh, loomulikult Eesti maja sai ostetud ka ikkagi 25000 dollarit maksis, seal oli ikkagi laenurahasid ka. Et nüüd on seda lihtsam tasuda iga igast küljest loodeti neist väga palju abi. Ja tõesti osakondade arv. New Yorgi Eesti haridusseltsist, Eesti mitmekordistus aasta jooksul üldine tase tõusis märgatavalt, näiteks väga hea näide on teatriosakond. Kõige esimene näidend, mis üldse New Yorgis eestlased lavalaudadele töid oli Jüri Orgusaare suured vaimud, mis jõudis tollesama Julius Zarei, kes seda kõrtsi pidas tema eestvedamisel alati oli juba 1906. aastal. Aga ka edaspidi tehti eesti algupärandid. Ja nagu ma eelmine kord rääkisin, siis ka igasuguseid tumm näitemängusid väga-väga ilmekalt ja x x näide mul on kohe tuua ka. 1941. aastal käis Eesti haridusseltsi peol ärimees Alfred Kalm, kes oma mälestusteraamatus kirjeldab peo eeskava viimase numbrina esitatud näitemängu järgmiste sõnadega. Kolmandaks ja viimaseks numbriks oli näitemäng. Tumm pole tarvis asi õppida, sest kes hakkaks end sellel vabal maal vaevama. Tütar peseb pesu, ilmub noormees, pakub kompveki, võtad musu ja nad löövad tantsu. Tuleb kurjema, selle meelitab noormees kompvekiga samuti tantsule ja saatke tütre kaasa. Ongi tükk läbi ka kogu aeg mingi klaver, paikatmine taktis, tegelased tantsivad. Aitäh, selline tase. Aastal 49 saabus Saksamaalt Henrik Visnapuu ja algaski siis New Yorgi eesti teatril uus ajajärk. Väga palju muusikuid, väga palju näitlejaid saabus sinna ja ka nendest tuligi see New Yorgi Eesti teatri raudvara ja juba 50. aasta aprillis oli avaetendus Kadi Taniloo lavastus August Mälk, vaese mehe nutu talle ja seda siis teritada siis rahvuskultuurilise saavutusena. Aga jah, Visnapuu kahjuks suri üsna pea, pärast seda, aga teatrielu ka väga aktiivselt läks, edasi hakati paguluses uusi näidendeid kirjutama muusikamaastikul vale olli, kuked tahtis oma koorile täiendust saada, aga aga kui pagulased saabusid ka Estonias lauljad ja nii edasi, siis nendele see koori imponeerinud Nad lõid oma koorid. Ja näiteks New Yorgi Eesti meeskonnal ühel hetkel neil oli üle 100 liikme sellise metsikult massiivne koor ja nad tegid plaate, eks ole, need esinesid suurtes kontserdisaalides. Nii et jah, rindel neid seltse ja neid väikseid rakukesi tuli juurde, nende tase paranes paratamatult. Vana eestlased sattusid sellisesse bee rolli äkitselt, nemad olid seal loonud oma rahadega kokku pannud, teised kohale kutsunud ja, ja öelnud, et me eeldame, et ikkagi ka ühel hetkel hakata liikmemaksu maksma ja asjades nagu rohkem õlga alla panema. Ja kui see juhtus äkitselt ja see juhtus tõesti, äkitselt juhtus palju rutem, kui nad oleks osanud arvata, täiesti inimesed hakkasid liikmemaksu maksma ja tahtsid siis ka saada valitud nendesse juhtivatesse positsioonidesse, siis tekkis see kramp ja selline kõrge et nad tahtsid isegi ühel hetkel panna peale sellist tsensust. Selleks, et inimene saaks üldsegi osutada valituks seltsi juhatusse, teate olema teatud aastad juba seltsis liikmena tegutsenud, mis juba eos välistaks väga paljud uued tulijad. Aga, aga see ei läinud läbi ja juba aastal 1952 ehk siis ajal, mil see TPI immigratsioon veel toimus. Juba säigi, esimene pagulane sai New Yorgi Eesti haridusseltsi juhiks juulis, Kangur oli tema nimi valitses mitu mitu ametiaega isegi nii, et jäme ots läks päris ruttu pagulaste kätte. Siis pagulaste siht oli nagu kõigepealt isikliku elu korraldamine ja siis peaaegu sama suur ülesanne oli eesti keele ja kultuuri säilitamine ja selle hoidmine seal Ameerikas, et neil oleks keskkond. Just sellepärast, et nendel oli suur hirm, et olgugi, et see lootus, millest me rääkisime kogu aeg neil taustal tiksumas, äkki Eesti saab vabaks neil suur ilmet, aga äkki isa ja sellisel juhul nad ju teadsid, missugused nad tõid omal nahal tundnud repressioone, nad aimasid, mis ootab vees Eestit ja nad teadsid, et Eesti kultuuri mingit õitsengut Nõukogude süsteemis toimuda ei saa. Tegelikult see kõik pidi jääma vaba maailma eestlaste ülesandeks ja tõesti, nad võtsid selle omale südameasjaks tohutult palju ikkagi inimkapitali on sinna läinud aeg tundide kaupa igal nädalal raske töö kõrvalt, pereelu kõrvalt annetati oma aega aastakümneid ja mitte ainult Ameerikas, loomulikult üle kogu maakera. Ja võib-olla ka selline roheline dimensioon võttis väga palju ressurssi selles mõttes, et kõik need organisatsioonid, mis ühendasid kogu vaba maailma eestlasi, samuti nõudsid ju aega seal pidada, et neid üritusi korraldada. Ja see kõik sai alguse sellest samast momendist, mil nad olid üheskoos Saksamaal pead-jalad koos nendes ruumides kardinad vahel üritasid midagi luua, ühtäkki nad tõesti läksid maailma laiali, aga need sõprussidemed jäid. Ja sellest tekkiski globaalne eestlased, Nad tahtsid jätkata oma samade sõprade, oma samade seltsilist mõttekaaslastega, aga ühtäkki nad olid eri kontinentidel. Ja sellest tulenevalt, olgugi, et internetti nüüd kõik oli väga keeruline, aeglane ja tegelikult ka raha nõudev. Ütleme nii, et tänapäeval ei mõtle selle peale, aga postikulud tegelikult sellises ajas ja ruumis võisid väga kulukaks osutada telefonikõned väga kallid asjad, aga samas et kõik oli vaja, et koordineerida seda ainult seda rahvuslikku ja sissepoole suunatud kultuuri hoidmist, vaid ka seda poliitilist välisvõitlust, mis, mis aitas luua muljet, et meil on oluliselt palju rohkem kui meid tegelikult oli, nii siin kui seal pool piiri. Eesti küsimus läks palju suuremaks kui Eesti ja Eesti diasporaa tundus kõikides asukohamaadest tunduvalt tunduvalt arvukam, kui ta tegelikult oli. Seda kõike tänu väga edukale lobitööle, aga ka massidemonstratsioonidel koordineeritud tegevusele. Ja tegelikult üks nende eesmärkidest oli ka võitlus Eesti iseseisvumise eest. See poliitiline võitlus oli ka väga tähtis komponent ja eriti Ameerika eestlaste juures vist. Oli absoluutselt oli ja nad väga edukalt suutsid oma oma poliitikutega seda rida ajada ja tihtipeale nad olid ka ettenägelikud ja, ja no näiteks Richard Nixoni õnnestus neil kätte saada enne, kui temast president sai, tema avas, mine Jaapanis Eesti maja linti lõikamas ja Eisenhoweri administratsiooni ajast pärit lippu sinna kingiks. Ja siis alles hiljem sai temast president, aga ta oli juba väga hästi kursis, kes on eestlased ja mis on nende mured. Erinevaid organisatsioone, kes nii linna kui osariigi kui ka kogu Ameerika Ühendriikide tasandil Balti teemat üleval hoidsid, oli väga palju, neid inimesi oli ka palju, olid mõned olulisemad organisatsioonid, teised vähem olulisemad, aga mis oli märkimisväärne, et kuigi väliseestlased ise ka ütlevad kogu oma aktiivse seltsielu kohta midagi sellist, et variatsioonidega seda öeldakse umbes nii, et kui on kaks eestlast, siis on kolm arvamust, neli parteide organisatsiooni. Ja tõesti selliseid kemplemise jätkus ka nendel. Kui vaadata sellist üldist pilti, siis suurtes küsimustes suudeti ikkagi kokku leppida. Väiksed ja suured organisatsioonid suutsid oma tegevust väga hästi ajastada ja on väga ilusaid momente. Väga õpetlikke momenti selles välisvõitluses mida võiks võib-olla tulevikus lähemalt vaadelda. Eesti seltsid, Eesti koolid, klubid, skaudiorganisatsioonid, millel oli nende õitseaeg. Nende õitseaeg algaski pärast seda, kui pagulased olid jõudnud uutesse asukohamaadesse end kenasti seal sellest esimesest sisseelamise perioodist välja rebida ja, ja siis jõudnud sellisesse olukorda, kus meil oli võimalik hästi pühenduda ja annetada oma aega ja oma elu nende asjade hüvanguks ja siis kerkis nagu seeni pärast vihma Ameerikasse erinevaid täienduskoole. Esialgu need võisid toimuda kellegi kodus, mõnikord kiriku ruumides üldse selline ja suhe kirikuga on hästi. Oman Eesti koolidele võõrsil ja need vesitekkidega Eesti majadesse või siis ruumidesse, mida eesti seltsid üürisid, mis ei olnud päris nende enda omad, aga näiteks Läti majas maja ees või ka sellistes suuremates organisatsioonides nagu vaiensiiei vaid abisi ehk Jens Christian sussi Eisen Õiangu emenskristsin, Susi esin siis noorte meeste ja naiste kristlikud ühingud või siis oli selline kift nagu ensionäsinu instituut, rahvusvaheline instituut, mis oligi mõeldud uutele tulijatele, siiamaani tegutsevad, seal korraldatakse inglise keele kui teise keelekursuseid ja nii edasi. Sellised variandid olid ka ja kui esialgu võib tunduda võib-olla kõige ilusama ja kõige mõttekam ja kõige parem variant oli kindlasti see, kui neil oli Eesti maja ja seal kõik asjad toimusid. Tegelikult, kui vaadata koolide protokolle ja kirjavahetust ja, ja mis, mis neile muret valmistab, siis tihtipeale ilmneb, et kõige lihtsam ikkagi oli kuule pidada just nendes samades rahvusvahelistes või Ameerika organisatsioonides, mida ma just mainisin, sellepärast et kui oli Eesti maja olemas siis ta ilmselgelt ei olnud ostetud kooli jaoks, vaid vaid seltsid jaoks klubi jaoks, seal ei olnud õigeid klassiruum, seal polnud sihti, vajaliku inventari tahvlit tuli eraldi hankida, kõik maksis raha ja samal ajal elati seal väga aktiivselt üldse Eesti elu, kuna Eesti Mul sai toimuda ainult nädalavahetustel siis ka põhiline välisEestis, seltsielu pidi ka toimuma nädalavahetustel nädala sees, kõik olid ju hõivatud muude asjadega. Kooliajal tõenäolist seal bridžiklubi, tõenäoliselt seal näiteringi proovid, laulukoorid harjutasid, nii et väga-väga elav tegevus ja, ja lapsed noh, neil oli raske keskenduda tihtipeale ja nad ka ise segasid teisi ja seal oli muresid nende turvalisuse pärast mardi valgemäe mulle ise jutustanud, kuidas tema oma vennaga selgi mingisuguse aktuse ajal läksid istuma New Yorgi Eesti maja trepile ja siis nägid seal selliseid asju, mida laste silmad üldiselt ei peaks nägema. Praegu jah, New Yorgi Eesti maja on väga heas asukohas kohe Empire State Buildingu lähedal, mõned blokid eemal. Aga toona see, see konkreetne kant ei olnud kõige parem, mis on ka põhjus, miks, miks sinna see maja sai üldsegi said lubada endale seda maja sinna osta ja nemad jah, nägid, kuidas tänavatüdrukud end kergendasid rentslisse ja noh, selliseid asju, mis noh ja liiklus oli, eksrong sõitis Eestimaa, enam seda ei ole, aga rong sõitis Eesti maja nagu kõrval mitte maa peal, vaid õhus. Seal oli selline kõrge raudtee ja Sa olid turvalisuse küsimused, aga oli ka lihtsalt see, et lapsed ise käitusid nagu nagu lapsed ikka, jah, teil seal nimetati hullemate nimedega lõhkusid ja noh, neid oli heal juhul, neid oli ju massiliselt, eks ole, kümneid kümneid lapsi ja vähe sellest, et oli lapsi, toodi sinna sinna toodiga kooli eelikuid mitmel põhjusel, esiteks sellepärast, et noh, et nad harjuksid kooliga jäägu, läksid rohkem eesti keelt, aga tegelikult jällegi see tuleb välja pigem intervjuudest ja, ja ka koolide omavahelisest kirjavahetusest, kus õpetajad jagavad omavahel muresid. Tegelikult lapsevanemad olid ju ka väga hõivatud ja nad tervitasid kahel käel võimalusd natukenegi puhata. Ja kui oli võimalik vähegi vähegi võimalik lapsed Anda terveks laupäeva hommikuks ära, siis seda nad ka tegid, mis tähendas, et klassiruumis oli väga erinevas vanuses lapsed kellega sisepidid tegelema, need üksikud õpetajad üleüldse õpetajate roll väliseesti koolis, sellest on ka nad ise kirjutanud, et meeski ärkamisajaga Eesti ärkamisajaga, et need lisaks sellele, et nad pidid kõik õppematerjalid ise tegema, koolitunnid läbi viima, olema seal noh, tänapäeva mõttes sotsiaalpedagoogi eest kooli juhtima, samal ajal ja, ja ka tegelikult tegema valgustuse teavitustööd, miks üldse on vaja lapsi kooli tuua ja nii edasi ja nii edasi, et õpetajate, kes samuti enamasti olid vabatahtlikud erinevalt näiteks Rootsist, kus riik toetas uusasukate oma kultuurimeel, kes oli vabadus kõigile ise end ja oma organisatsiooni üleval pidada siis see kõik oli jah, väga koormav õpetajate jaoks. Aga kui neil ei olnud nende nende linnas Eesti maja, siis neil ei olnud ka mingit põhjust seda kasutada, mida ei ole, seda ei ole ja siis nad läksidki, jah, seda teed, otsisid mingeid muid ruume, aga sellisel juhul ei pidanud enam rahuldama kohtadega, kus toimub 100 muud tegevust veel korraga, kus lapsed ei mahu ära, kus ei ole mööblit, kus on ohtlik ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et nad said nagu kaubelda omale kõige paremad ruumid said hinna üle kaubelda. Nende käes oli nagu selline jäme ots nendest dialoogides plusse tegelikult õpetas neid selline omaette haridus, mitte selles kitsas rahvusringkonnas tegutseda, vaid see nüüd viis kogu selle organisatsiooni laiemale Ameerika vabatahtlike ühenduste pinnale. Lõppesid sellist kodanikudiplomaatiat ja mõnes mõttes see andis neile jõudu ja võimu juurde, et just nimelt neid suuremaid välisvõitluse projekti hiljem läbi viia tuli juba käpp sees selles vabatahtlike organisatsioonide ringkonnas endiselt USA-s mõtlesin, kuna seal on vabadus igaühel end ise üleval pidada ja oma ja tekkide täitmist otsida. Sisesäilida oluline kool võtmetähtsusega Ameerika eestlaste organiseerimisel. Agas kauplus. Võitlusega tegelesid siis ikkagi sinna kaasati lapsi, kes olid tõeliselt huvilised või kuidas? Sinna ikke kaasati kõiki lapsi, keda vähegi sai, nii et jaa suhtluses kaasa muti ja 40.-te lõpul, 50.-te alguses pani jalad alla, kõikjal üle maa Eestis ka ütles, kusjuures huvitav on see, et erinevates riikides erineval määral võimalust seda Eestis kauplust arendada oli riiki, kus, kus ka üks ikkagi nutiüsna üldist skaudiharidust ja ei olnud võimalik neid Eesti katseid näiteks teha ja Eesti aumärke anda ja nii edasi ja või eestivormi hoidku selle eest, aga Ameerikasse oli võimalik, kes on näinud Ameerika gaididel, minu meelest on väga kaunis vorm. Aga niiskautidesse, kui ka koolidesse värvati, toodi kogu selle valgustustöö tulemusena loomulikult ka lapsi, kes ei arvanud, et see on kõige parem ajakasutus pärast seda, kui nad on terve nädala rasket koolitööd teinud ja nende Ameerika sõbrad loevad koomikseid kuulad muusikat, siis nemad ja pidid siis tihtipeale, kas kauplus pool olid ühele päevale paigutatud, sellepärast et väga paljud pidid ikkagi väga kaugelt sinna saabuma. Nii et kõige pikem selline retk, mis mina tean, üks perekond aastaid sõitis 360 miili edasi-tagasi iga nädal. Ühel päeval nädalas, et oma lapsi tuua Eesti kooli ja sellepärast paigutati ühele päevale lähi pluss seesama aspektid, siis on vanematel rohkem võimalik oma asju ajada. Ei pea kogu aeg edasi-tagasi lastega hästi ka sõitma nii peale laste seisukohast see päev võiks kujuneda päris pikaks. Aga suhtlus oli loomulikult, noh, me kõik teame, see on ikkagi väga selline põnev ja, ja selliseid teistmoodi momente pakkuv ettevõtmine, seda enam kui lapsed kasvavad linnakeskkonnas siis selles mõttes ta oli ikkagi populaarne ja ja nende laste jaoks, kes olid liiga kaugel keskustest, kes ei saanud tulla, nendele tehti lausa üksikskautide süsteem, kus nad kirja teel siis läbisid oma skaudikursust. Ja tihtipeale need käisid Ameerikas skautides tegid siis seda Eestis kauplust nagu individuaalsel baasil kõrvalt. Aga see kõik võttis raha ja kogu see lastega tegelemine, lapsed kui tulevik selgelt õigustatud, põhjendatud ja selle tõttu ka ei peljatud küsida raha annetuste näol erinevateks ettevõtmisteks soetati ju maatükke, Longaylandi oli Eesti laste suvekodu sealsamas Leickwoodis või järvemetsal, nagu nad ütlevad, oli suur, siiamaani on laagriplats ja mujal samuti ja sellega seoses jällegi oli ka inimesi, kellele see see teema üldse ei meeldinud ja ma võin jälle ette lugeda ühe kirja, mis oli jäänud arhiivi. Mis just esindab siis seda teist poolt, kellele, kellele see kõik vastukarva oli. Kui järjekordne annetuste kampaania läks käima, saadeti laiali dollar kaardid. Ehk siis väga palju raha ei palutud keetvadki kaart tagasi, pange dollari juurde. Kaardilt väga viisakalt koostatud, aga üks nendest saabus tagasi ilma annetusteta, ilma andmeteta, küll aga vabale pinnale mitte käsitsi, vaid trükimasinaga taotud järgmised sõnad. Minul on ainult see raha, mis raske tööga olen teeninud ja väljajagamiseks neile, kes kargavad ja kerjavad, minu raha ei ole. Need, kes on osanud endile kelku ja kivi Malle ärel korjata, võivad isendi kelku pidada. Igatahes kõige tolgusemad loomade ilmas on need kahejalgsed sead, kes lapsi maa peale teevad ja siis kirjamisega tahavad neid elatada, häbenege ometi vähegi, ärge saatke ühtegi kirjamise kirja teise järel. Nii et selles mõttes kõik ei läinud alati lepase reega, aga see kriitiline mass positiivselt meelestatud inimesi on olemas ja kauplus ja samuti sai üheks globaalselt eestlasi ka noori eestlasi ühendavaks jõuks. Tegid suuri maailmalaagreid ja see oli nüüd see koht, mured taga tihti mõistsid, et ahaa, see eesti keel, mida me oleme hirmsasti õppinud ja seal eesti koolis käinud ja, ja kõik ikkagi pingutustena see eesti keeleline parem omandamine, seepärast kogu elu ju väljaspool perekonda käis, mõnikord pahatihti ka perekonna sees käis inglise keeles? Ist nendes maailmalaagrites. Nad said aru, et eesti keelel on laiem funktsioon, sest muidu tehti ka seda nalja, et eesti keel on emakeeles, ta räägibki ainult minu ema siin maailmas. Aga laagris nad said aru, et tõesti eriti vana sel ajal, kui inglise keel ei olnud veel nii levinud rahvusvaheline keel siis rootsi eestlastega või siis Saksamaa eestlastega saigi just nimelt eesti keeles räägitud. Ameerika eestlased ei osanud eriti muret saksa või rootsi keelt, kellega nad kõik oskasid eesti keelt, igaüks natukene oma aktsendi natuke oma murrakuga, aga seal nende Lingo Frankas oli see, mis võimaldas neil seal skaudilaagris ühiselt aega veeta. Ja siis nad hakkasid mõistma selle eesti kultuuri omandamise praktilist funktsiooni. Kui tänase saate alguses rääkisid sa vana eestlaste ja pagulaste omavahelistest suhetest, siis üheksakümnendatel oli järgmine eestlaste laine, kes Ameerikasse läksid, kuidas nemad kohanesid nendega, kes juba kohal olid. Just nagu selle eelmise suure tuleku puhul, nii ka nüüd tegelikult väga oluline olin siis nüüd vana eestlasteks saanud endiste pagulaseestlaste abi nendele, kes olid tulijad alguses noh, kogu selle laulva revolutsiooni Eesti taasiseseisvumise valguses oldi vaata väga positiivsed, sest seal vahepeal sellest me täna ei jõudnud rääkida ka vahepeal olid erinevaid organisatsioonidest Nõukogude liidu poolt, kes olid tekitanud sellist paksu verd vähemalt üritanud tekitada paksu verd väliseestlaste ja kodueestlaste vahele. Ja, ja oli noh, poliitiliselt keeruline kodumaa külastus oli väga tihti mitmetes väliseesti ringkondades lausa tabu ja nii edasi kogu see suhtlus kommunismi hirmus spioonide hirmus ja komplementeerimise hirmus oli, oli olnud katkendlik, ütleme nii. Aga jah, selles taasiseseisvumisel puhangus sellise värske ja vaba õhkkonna tingimustes oldi esialgu väga, väga abivalmid, aga kahjuks see maksis pahasti kätte, oli neid, kes läksid, teised olid ütleme nii kaririste, õppertenniste, ilusat eestikeelsete sõnadega, kes läksid sinna ja ei käitunud väärikalt isegi ju me teame, oli üks mõrv, millest on väga palju juttu olnud, nii et üsna pea nii nende halbade kogemuste najal kui ka seetõttu, et saabus ka väga palju illegaale, kes kogu selle ilusa töö ja sellise eestlaste renomee. Meie oleme tohutud seadusekuulekad ja väga organiseerunud ja väga väärikad selle selle renomee ja kuidagi noh, väga palju plekke tekkis sellele seoses illegaalide tegevusega Ameerikas, nii et need roosilised suhted väga kaua ei kestnud. Aga jällegi asi ei ole väga mustvalge, saabus ka häid andekaid, seaduslikke inimesi ja suhteid. Üldkokkuvõttes, mis mina olen näinud oma välitööde käigus, on ikkagi nende vahel, kes on otsustanud väliseesti pärandit edasi kanda nende eestimaadega liitudes kogu selle seltskonna püüdlusi jätkata on ikkagi Tallinna Ülikooli doktorant Maarja Merivoo Parro rääkis sellest, kuidas eestlastest pagulased pärast teist maailmasõda Ameerikasse jõudsid ja seal oma elu sisse seadsid. Nüüd olge palun hästi tähelepanelikult, sest see helilõik, mida me kõigepealt kuulame, see on väga lühike, mängime seda ainult ühe korra. See on Alfred Hitchcocki 1946. aasta spioonipõnevik ust kurikuulus stseen, kus käri granton parajasti päästnud Ingrid Bergmani elu ja kõla filmi lõpulause. Halastamatut konspiraatorit, meest, kes ütles, kurjakuulutavad sõnad. Aleks, kas saaksid tulla sisse. Tahaksin rääkida sinuga. See mees oli Juhan Treisalt Hiiumaa mees, kes, kui mängis teadaolevalt 122. Hollywoodi filmis lähemalt temast eesti loo kodulehelt, nagu ka järgmisest eesti mehest lauljast ehitajast Ameerika Hääle reporterist Harri Verderist suure sõjapõgenikust, kes laulis 40 aastat New York ikkagi eesti meeskooris ja ka paljudes Ameerika koorides. Muusikasaadete juht Vello Mikk kohtus Harri värderiga Leic uudis. 1997. aastal. Tava oli siin ja seal, et miks te läksite sinna Saksa sõjaväkke, aga tegelikult viimane oli mobilisatsioon vist umbes 944 kus võeti kuni 45 aasta vanused mehed, õieti siis Saksa sõjaväkke. Ja peale seda siis. Raske all ja siis avas muidugi võimalus Ameerikasse välja rännanud ja siis kasutasime seda selle tava kohaselt või et noh, et Ameerikas on ju kõik nii hea ja, ja seal saab kõike ja siis käib seal, aga eks see Ameerikaga valmistas teatud pettumusi. Siin tuli väga raskelt töötada, et midagi saada, laulan teid ju kogu aeg saatnud, aga öelge nüüd, kas laul päästis ka sõja aastatel selle raskusest ja masendust? Lauluga, nii et ma olen laulnud väga noores eas. Moodustas kvarteti Tartus. Ja siis peale seda, kui ma võõrgi Maigi mängisin kitarri neliteistaastasele vanalüüsigi tarre ja mängisin seda kogu aeg ja siis laulsin ja see oli ka sõja ajal mul kaasas lihtsama kitarre loomulikult, aga jah, täis ja siis hiljem pärast sõda, ma töötasin isegi vangilaagris, töötasin varieteegrupis, kus ma siis laulsin ja mängisin ja pärast seda siis muidugi hiljem, siis ma hakkasin õpingutega laulu alal õieti Saksamaal sai see algus. Ja nii ta on käinud, kes hiljem sai täiendatud Ameerikasse tulles ja olen esinenud isegi teatud kohtades näetegi. Aga ega laulmisega nagu põhielatist ei teeninud, eks ole, seal kõrvalarvestus. Ei no muidugi, põhielamine oli ikka nii, et sa pidid tööd tegema ja ma sattusin Alol juba ehituste peale, tähendab majal ehitused ja 100. asjad kõik sellega ja ka see lauluga on väga raske midagi saada, sul peab olema midagi Ameerikas, mis tõmbab, sai pea tegelikult oskama laulda vaid lihtsalt see, kui meie väike nii-öelda see kinnik, miilits, väike vigur on seal küljes, et liftis inimesi õlut. Pluss veel see, et ega siin üksinda ei tee midagi, siin peab ikka agent olema ees ja taga ja mänedžer, kes müüdakse. Täpselt niimoodi, näiteks kui oleks ma teadnud seal Ameerika ele valu tulles siia, siis oleks võib-olla ühtegi teist asja teisiti teha. Nojaa, aga samas on ikkagi teie laulud jõudnud Eestisse ja nüüd võib neid mängida, see on tore. Lisaks sõdurilauludele olete ka teinud selliseid rahvalikke meloodiaid, ütlen, mida, nagu rinne laulis ja teine on isegi Artur Rinnega võrreldud isegi natuke. Kunagi ma kuulsin Instituudi kiri, et see on Ameerika Artur Rinne, kes laulab, kuna ma laulsin samu laule ja vaat nende lauludega, nii et, et see jalg nootsev selliseid ja siis sai kirjutatud noote lihtsalt mälestuse vastavalt, mis veel oli jäänud laulud ja sellised ja ja need siis ma mõtlesin, et jah, et eks need on lihtsalt tuletab meelega vanu, vanu viise ja vana meloodia nendele, kes on umbes minuvanused inimesed, kui sellised. Ja neid oma 70 aastase elukäigu juurest tagasi mõtlete, millist aastatel aastakümneid tahaks uuesti korrata? Väga raske öelda. Tunne võib olla kahju sellest, et Eestist ära tulema. Aga see oli paratamatu, olin sõjaväes ja sõjaväega kaasa tuldud ja võib-olla kui oleks Eestis olnud ja Eestis elavad ja Eestis seda laulu kunsti harrastanud ja edasi viinud, siis aga ma ütlesin, seal kõik oleks, oleks, on hea poiss, novell. Halloo. Halloo.