Tere ringhäälingu sünnipäev keelesaates keele saate ajaloost, sest tuleb välja, et keelesaade on vaated pea sama vana kui raadio ise. Meil ei ole pakkuda arhiivist teile kõige esimeste keelesaadete tegijate hääli, küll aga hilisemaid legendaarseid hääli. Kõigepealt, mis oli alguses, räägib raadioajaloo uurija kuldmikrofoni omanik Vello Lään ja siis kuulama, kui kauaaegseid, keele saate tegijaid, mari tarandit, Henn Saarit ja nende mõtteid, keelest, hääldamisest, käänamisest, pööramisest ja paljust muust. Mina olen keelesaate toimetaja, Piret Kriivan. Keelesaade. Raadioajaloo uurija Vello Lään tere tulemast keele saatesse redele enne kui me hakkame rääkima, või enne, kui teie hakkate rääkima, millal oli eetris esimene keelesaade ja kes seda tegi siis kui vanad on need sõnad, mida me kasutame raadiost ja ringhäälingust rääkides. No vaat selle sõnaga ringhääling on huvitav lugu seetõttu, et ta on täpselt teada, kuna see sündis nimelt 22. novembril 1923 istus tollane postivalitsuse ülem rikkanud laua taha, lõi lahti ameti märkmete raamatu. Talle ei andnud rahu mõte, mille kohe paberile pani. Et kas meie keelemehed ei saaks välja mõelda uut sõna, mis raadiotelefoni kaudu saadetava ring kõnelaulu ja ettekande üldmõistet välja ütleks näiteks niisugune sõna nagu ring Tallinki. Ja jäigi keelemeestel nuputamine ära, sest sobiv sõna oligi leitud. No arvata võib, et selle sõna loomisel lähtus rikant tuntumatest võõrkeeltest. Tähendab ju saksakeelne run funk sidemeid pilduma, särama inglisekeelne vodka string laiali levitamist. Aga enamik eurooplasi on ikkagi kasutanud sõna raadio. No soomlastel on üles raadio ja prantslastel Radio diffusioon. Venelastel Radio Vishaania. Raadio muuseas on ka täpselt teada prantsuse teadlane ränly mõttes selle tänapäevases tähenduses välja 1890. Ladinakeelne radio tähendab Kiiehkamist. Aga nende emakeelsete terminitega oli meil algul suur tegu, näiteks teadustaja, mis on nüüd väga suupärane, kasutati kaua aega, halloo, naine, halloomees isegi mikrofonist, selline sõna läks käiku 34. aastal, kehtestama ametlikuks nimetuseks Ringhäälingu konfereerija. Hiljem siis tuli asemele diktor. Nii et Felix moori ristiti, küll ette leiaks ja välja hüüdjaks. Sama segadus oli muude mõistetega. No näiteks kõlarile eelistati kõvasti rääkija või lisakuuldetoru. Ma lappasin enne 1900 neljakümnendat aastat ilmunud eesti sõnaraamatuid entsüklopeediat ja otsisin, et kas sõna kuuldemängu kohta On midagi? Ei ühtki rida. Pakuti välja saatemäng. Nii et kui esimene kuuldemäng 28. aasta veebruaris Tammani koidikul läks eetrisse, siis oli saatemäng ja v kasutati kuunelmad soomekeelse kuunelma järgi. Näitejuhile taheti nimeks anda kuuldejuht, lavastajale muidugi kuulest, jaa. Aga sõnade kuuldemäng, raadioteater loojaks on teatritegelane Voldemar Mettus, seda ma olen nüüd takkajärgi nii palju uurinud. Heliplaatide salvestust nimetati kolmekümnendatel aastatel lõikamiseks. Aga kui käiku läks magnetlint 36. seitsmendal aastal, siis ei meeldinud see sõna Jaan Rummo-le tema, kas pruukima salvestust ja nii ta jäigi. No näiteks ühe mõistega on minu arust oldud hädas reportaaži, auto või helisalvestusbuss. Ikka pikad rasked sõnad. Nii et kui vahepeal võeti D hõbehall kasutusele siis minu arust on see väga-väga õnnestunud, nimetas tuli sellest, et 50 aastat tagasi olid meie ringhäälingubussid hõbehalli värvi. Raadiokuulajad tüüt tänapäeval enam Aponeerijaks ei riskita ja raadiomaksust kõrvalehoidjad raadijäneseks Camite, sest raadiovaks jumal tänatud, meil on ta ära kadunud. Aga ka teistes riikides suhtuti nendesse. No kuidas öelda, põrandaalustesse kuulajatesse kehvavõitu taanis, öeldi sohikõrvadega eetrikuulaja. Rootsis oli planku piletimees Saksamaal Freweller, no seda võib tõlkida nurjatu jultunud seaduserikkuja mõnel pool Euroopas isegi raadios, nii et väga halvasti suhtuti nendesse, kes jah, raadiot kuulasid, aga, aga maksust ei tahtnud kuulda. Aga hallo naine Piret Kriivan on eetrisse, kõlab ägedalt. Aga esimestes keelesaadetes, ega me ei tea, mida nendes rääkida ja kui palju neid samu sõnu kasutati ja millest üldse jutt oli või kui palju on teada, et millal oli esimene keelesaade ja kes seda tegi ja mis tema seal rääkis? No mina oleks arvanud, et esimene keele saate tegija oli Felix Moor, sest tema oli ideaalse hääldusega. Kadestusväärse emakeelevaistuga valdas ka võõrkeeli, aga, aga tema jäi skeemale, sest esimene keel oli hoopis esperanto. Kuues veebruar 1927, nüüd mõelge ise, kui kooli poolteist kuud vaid ringhääling elus olnud ja lektor jõger. Aga märtsist hakkas esperanto keele kursus taanba insener Villem Vaher. Ühtlasi avaldas siis ajakiri ajaleht raadio õppijate abistamiseks vastavaid tekste. Ka edaspidi asendati need õppetunnid esperantokeelse nädala kroonikaga. Aga esperanto-eesti esperanto liidu juhatuse liikmed lõid agaralt kaaslasest. Noh, nemad olid oma ala propageerimisest huvitatud ja kuulate regulaarselt Lätis, Soomes, Rootsis aga leidus kaugemal, nii et esperantokeelseid saateid Inglismaalt, Poolast, Ungarist, Jugoslaaviast tuli tagasisidet. Nii et minu arust võidakse rahul küll olla, et ei jäänud, need saated nii-öelda Kadoviku ei läinud. Aga siis esperanto kestis kuni meie selle esimese iseseisvusaja lõpuni. 40. aastal oli seekord paari päeva jooksul aga eesti keel võeti juba 1928, Richard Cross oli mees, kes seda Kress, kes seda siis tegi. Aga millegipärast nad ei leidnud head vastukaja. 35. aastal katsetati uuesti, siis läks asi paremini ja kestsid siis need eesti keele tunnid, tõsi küll, ma ei saa täpselt öelda, mis seal räägiti, aga ma loodan, et seal ikka uutest sõnadest ja ja mis, missugune keelepruuk parem oleksid ka juttu oli. Soome keele oskust. Seda vankrit hakkas vedama kirjanik Richard Janno. Tema esines Tartu stuudios üks kord üle kahe nädala ja tegi seda üle 10 aasta. Vähemat aega 30 31 olid saatekavas saksa keele tunnid pool tundi nädalas. Ja jällegi ei leidnud head vastuvõttu. Hoopis paremini läks inglise keelega. Lektriteks oldi ülikooli õppejõud, esialgu Peters. 34.-st aastast tuntud keeleraamatute tegija Silvet. 36. aastal ilmusid ka tänuringhäälingule keelte kursuse õpperaamatud eraldi algajatele ja edasijõudnutele. Prantsuse keele õppijatele anti ka Ringhäälingu kulul välja õpik. Nimelt võeti 34. aastal kavva prantsuse keele õppetunnid ja lektoriks oli ülikooli magister kallista kann. Tema tegi tööd kuni 41. aastani ja prantsuse keele tundi pidevalt kasvas. Suvel oli vaheaeg nende keeltesaadetega. Ah, kui sai valmis Türi raadiojaam, siis loobusid Tallinn ja Tartu õppuste transleerimisest, pakkudes sel ajal muusikat, nii et kuulajal oli võimalus valida. Aga ega nende keeletundidega võib öelda, et vene keel oli algul tagaplaanile 37. aastal ikkagi vene keelega, alustati Dust. Ja muidugi teine maailmasõda, see, mis pani nüüd võõrkeeltele suuremat tähelepanu. Jaanuaris inglise ja saksakeelsed uudised, meenutagem, et oleks 39 jo teine maailmasõda, algas märtsis 40 prantsuse ja rootsikeelset nädala kroonikad. Nii et ega ei saa öelda, et nüüd enne sõda, kaheksas ringhäälingus ei oleks võõrkeelsetele saadetele üldse tähelepanu pööratud. 27. juuni 40 siis olid selle seisuga koguni viies keeles päevauudiseid, need olid mõeldud välismaale. Need olid siis soome, saksa, rootsi, inglise ja vene keeles. Teadustaja, hilisem kirurg Anatoli Chevalier. Tema oli seni lugenud prantsuskeelset nädala kroonikat ja soome keeles pakut, uudiseid iga päev teistes keeltes vaheldumisi erinevatelt päevadel. Ja leidsin isegi, et kirjandussaateid pakuti võõrkeeltes 30.-te aastate lõpust merich neide, praellaar. Tema kirjutas oma saadetest ka raadiolehes. Ja need olid siis kirjandussaated, eesti kirjanduse saated aga inglise, prantsuse, saksa ja vene keeles. Ta ise oli polüklots, meri ja tavaliselt Ta oli tegu retsitatsiooniga, see tähendab, et meri luges luuletusi või proosapala ette sobiva muusika taustal. No ta ise ütles selle kohta nii, et eesti luulet ju vähestes riikides mujal pool väljaspool Eestit tuntakse. Nii et ringhääling täidab seda lünka ka saadab luulet eesti kultuuriõit tõlgete kaudu teistesse keeltesse ja nii võidetakse uusi sõpru. Selline enam-vähem pilt, mida ma üldse sellest ennese kaheksast võõrkeelsetest asjadest tean, sest häda on ju selles, et üheksanda märtsini 44. aasta tulekahju ka, kui Estonia hävis siis läks kaotsi ka kogu meie ringhäälingu arhiiv ja, ja paraku ei oskagi öelda, mida täpselt nendes saadetes alati tehti. Selge see, et osadele ainult õpetati keelt, aga teised kasutasid keelt jällegi Eesti kultuurisündmuste tutvustamiseks mujal Euroopas. Ja siis pärast sõda, siis tuli juba keelemees legendaarne keelemees Henn Saari. 69. aastal õige aga muide regulaarselt soomekeelsed saated algasid peale teist maailmasõda juba 14 märts 47. Et ega ei saa öelda, et nüüd üldse ei oleks võõrkeeria algul olnud. 59 algasid siis rootsikeelsed saated ja näiteks venekeelne päevaga ja algas 1983, teisel jaanuaril esperantokeelseid 1987. Regulaarselt saksakeelse saated 92, aga ega nende keelesaadetega nii-öelda, et ega nad nüüd kuigi kaua alati püsinud nad mõni aeg käisid ja kui selgus, et vastu ka ei ole ja ja inimesed ei reageeri siis vahetati millegi muu vastu välja. Aga kui nüüd vaadata nende ligi 90 aasta peale tagasi, siis tundub mulle, et võõraid keeli on praegu kõige vähem raadioeetris. Kogu ajaloo vältel üldse see on täitsa õige ja ma olen ise ka seda mõelnud, et kas siis need muud suhtlemisvahendid noh, eelkõige arvuti kaudu, mis tulid siis võtsid selle kanali nagu sulgesitelt inimesed kasutasid midagi muud ma ei oska muud, mida välja arvata, sest tegelikult ta minu arust eestlased räägivad praegu võõrgi rohkem kui kunagi varem. Rääkis Vello Lään Richard Kressi juurde korraks tagasi tulles, siis loeme Gustav Adolfi gümnaasiumi kodulehelt kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Richard Kressi kohta, mida tema kaasaegne kirjanik Ilmar Sykemäe on öelnud. Richard Kress oli keeleuuenduse pooldaja ja keele Aaviku isiklik sõber. Seepärast ehtisid tema kõnet ja det nagu pind ja kirjutet ning paljud uudissõnad. Tahvlile kirjutades kasutas ta alati soomepärast ö Aabet ehk Igrekit. Kui keelesaate ajaloost rääkides hakat. Ta ajas tagasi minema. Lähemalt. Siis oli Mart Ummelas oma keelesõnumiga ja maris Johannes keele kõrvaga. Keelekõrv oli aga mari tarandi juhtimisel esimest korda eetris viiendal jaanuaril 1994. aastal. Mari Tarand esines ise ka maris Johannese keele kõrvas. Keelekõrv. Tere, alustame keele kõrvalsaatega ja täna on stuudios selle saate sünnitaja ja pikaajaline. Toimetaja Mari Tarand oma keele tähelepanekutega hakkame sind kuulama huviga. Mulje, see oli kohe meelde, et kunagi möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel üks kooli direktor, kelle emakeel ei olnud eesti keel, ütles, et sünnitajate koosolek on. Ma arvan, et vene keele oskajad said aru radiidisquezzabrani. Nii. Jah, Ma olen täna siin nagu tavaline raadio, kuule, kuigi mitte päris tavaline, sest rohkem kui nelja kümmet aastat raadios ei saa ma nii lihtsalt õlgadelt ära heita. Aga ikkagi ma otsustasin, et ma kasutan niisugust vormi, et katsun siin teie ees mõtelda niimoodi, nagu minu mõte keeleradadel keeleküsimuste juures vahel liigub. Kui ma mõnel ilusal pool päikselisel talvepäeval oma tubades ringi liigun midagi tehes ja eks ikka raadio. Aga muidugi ei ole see nii, et ma räägin lihtsalt, mis sülg suhu toob. See oleks teie alahindamine. Te ei saa ma öelda, et ma räägin suu puhtaks sest see tähendaks, et mulle mingi asi teiega ajada ja nüüd ma siis lõplikult ütlen, mis ma kõigest sellest arvan. Veel võiks öelda, et võib-olla hakkan tuiskama nii, et suu suitseb. Aga tahan rääkida tõtt ja nii nagu ma olen tundnud ja mõelnud. Aga selle suu sõna võtsin ma siin suusõnal kasutada selleks et ikka sedasama keele mängulisust ja oma rännakuid keeles teile näidata. Ja saate lõpus, Me jõuame uuesti suu juurde tagasi. Nüüd aga kõigepealt mõnest kirkast hetkest, mida kuulnud olen. Minu vana sõber räägib, helistab kolmeaastane lapselaps. Kuidas elad, kuidas jänese tunne on? Laps on ilmselt kuulnud, et viimastel aegadel teised vanaema enesetunde järele küsivad ja mis liigutav segu armastusest ja loovusest sellel teel, millel laps õpib oma emakeelt kasutama. Saatesse tulles ma ütlesin juba oma kolleegile, et kas meil on küllalt jänesekindlust ja tekib huvitav vastand jänes ei ole just eriti kindel loom ja jänese tunne võiks olla see see võbelev, habras ja natuke kartlik tunne. Oma asjade pärast. Teine laps aga rääkis mulle, et metsas elavat kummutised kummut neil kodus on, aga võib-olla elavad kummutised kummuti taga. Üks rõõmus hetk oli see, kui kuulsin raadiost intervjuud Lauri Vahtrega, mille lõpul küsitleja ütles. Tänan teid selle intervjuu eest. Ja Lauri Vahtre vastas. Arvata, mida võtke heaks. See tegi mulle kohe mitmeks tunniks rõõmsat meeleolu. See on vastus, mis kipub kaduma meie keelest ja mille asemel on sageli lihtsalt palju tänu ka minu poolt või ka mina tänan või suured, tänud, suured kummardused ja kõik muud mitmuses asjad. Siin ongi nüüd jälle see minu Kartaago koht, tsete Rumitsenso, mida olete minu suust kuulnud enne ja mida ma siinkohal veel kordan. Ma ei ole uute huvitavate keelevormide ja võimaluste vastu, vaid vastupidi, nende poolt. Aga niisugused iidsed pikast tarvitamisest heaks ja kindlakskujunenud suhtlussõnad, tervitused, head aega, ütlemised uute kõrval võiks meeles hoida ja edasi kanda ka vanu. Sellepärast ongi tore, et näiteks tervist mida suhteliselt vähe praegu kuuleb, on meie tervisesaate algus sõna. Muide see sõna Tervis, Tervis või tervis hakkasin praegu mõtlema, on olnud minu lapsepõlves mulle üheks komistussõnaks, sest tol ajal oli kinnitatud üks ja kindel välde ja minul oli ta oma murdetausta tõttu just nimelt. Praegu on niisugune aeg, et ütlen, ma tervis või tervis, mõlemad on lubatud, aga siis peame ka teadma, et kas ma ütlen, et viidel palju terviseid Ta kallim saatis neid või tervisi südamelisi saadan ma sulle nii sisse, teretamine, tervist, tervist ja Eno raud on vaimukalt parafraseerinud oma lasteraamatus, kus pisike sööbik räägivad haigust, haigust ja haiguseid. Kui ma kuulen raadiost ja hetkeks kõhklema löön siis saan ma aru, et ka selle sõnaga on samamoodi võib nüüd nii haigusi kui haiguseid. Aga kõikide nende tervitustega kõik need tere ka minu poolt ja teised kerad sõnad on umbes nii arvan ma nagu soovi kontsertidega, mõnikord on ju väga ilusad kõik need laulud, punased roosid, valged roosid, roosid sulle, roosid emale. Aga kui üks neid soovib, siis järgmises saates soovivad teised täpselt samu laule. Ja kui ma ühel hommikul kuulsin, et keegi tervitas oma vanaema Beethoveni palaga Eliisele oli mul jälle niisugune rõõmus, tunnustav tunne südames. Terved Marise Saadet, Mariga saab kuulata ka vikerraadiovaramust. Keelemehe Henn Saari keelehooldetöö keeleminutid kestis vikerraadios 30 aastat. Miks Henn Saari keelesaadet tegi keeleteadlase enda sõnadega, et rahval oleks korralik tarvitamiskõlbulik vahend mõtlemiseks suhtlemiseks ja mõtete vormistamiseks nüüd ja tulevail vääril. Aga kuulake ise. Nimed on tüütud ja müstilised. Nad on sõnad, kuid mitte samad. Kui sõna hakkab nimeks, pole ta enam see, mis ta on. Ja taga hullemaks. Küsimus pole mitte ainult tähenduses, vaid ka grammatikas. Tähenduse pool on mõistetav, Kännu Kukk tuli tuvast välja soput, asja tegi nalja. Et ta mitte kuudist ei tulnud, vaid toast. See lubab oletada, et pila Laul käis algselt kännu talu peremehe pihta, kelle nimi võis olla kukk. Aga võis ka mitte olla. Kummalgi juhul polnud tegu sulis loomaga, vaid teistmoodi kahe jalgsega. Kui nimi ei olnud kukk siis rääkida metafoor ist tähenduse ülekandest mingi sarnasuse alusel käesoleval juhul lihtsalt Uljasse mees Suku kuulumise alusel mees enese peale uhke nagu kirju kukk. Kui nimi aga oligi kukk, siis see ju ei viita isegi soole seal tingmärk, häälikute või tähtede kombinatsioon, mis perekonnale osaks saanud nomitega juhuslikult saanud vaid inimühiskonnast pandud nimesid pannakse, eks ole. Lääne kukk võib olla uhke, kui kukk, aga ka mitte. Ja kui on, siis on, see on võimalus mängida topelthelgiga mängune ise, kukk ja uhke ka, nagu kukk soputab koguni mingis mõttes. Ja nimena lakkab sõna olemast tema ise. Kuid kõneleja ja kuulja ei unusta päriselt, mis ta enne oli. Ja sellest kogu see häda. Nimelt sellega, et nime grammatiline külg ei taha püsida sellena, mis tal sõnast peast oli nimeks saanud. Sõnal on mingid topelt või lõhastatud olemus ja seda nii sisu kui ka grammatilise kuju poolest. Ühed vähenevad nime, nagu oleks see juhuslik kombinatsioon. Teised tunnevad nime taga ikka endist sõna. Ka neid häirib, kui käänamist väänatakse. Ja paistab, et siin on tegemist koguni asja ja hinge looduseseme ja vaimse sümboli seosega. Otsekui nõnda siis, et perekonnanimeks võeti või pandi mitte tähtede rida, vaid asi, olend, amet, vanker, karu, kukk, Sept, mänd, kask, mägi, maripuu. See on väga vana ja tõepoolest kuskilt hinge sügavusest tulev Aru saamine nimedest. Aastat 400 tagasi oli Tallinnas Vaimu eesti koguduse peale üks pastor keda hilisem baltisaksa ja ka eesti trükisena nimetab nimega Georg Müller. Sõna- Müllar tähendab saksa keeles Möldrit kaasa ja paberites on tema perekonnanimeks. Möldrit tähendab sõna, mis on kirja pandud vähemalt kaheksal kujul. Ja kõige sagedamini on see Muller ja nii ka tema enesekirjutatuna. Aga ladinapäraselt kirjutab ta oma nime o'ga Mollerus. Mõnes isegi ühes samas dokumendis on nimi kord uuga, kord hooga. Nii oli nimeks möldri mõiste, mitte täpne sõnakuju. On teada, et tööandja kolmveerand tagasi pandi perekonnanimesid eesti talurahvale. Paljud peremehed võtsid nimeks mingi meeldiva, eriti kodutaluga seotud eseme. Ilmselt tegemata probleemi sellest, kus lõppev nimeks oleva sõna sisu ja algab tema pelg, vorm. Virvega n taga Otepäält Sihva kandist saatnud pika kirja kus kurdab, et perekonnanimede vähendamine on avalikkuses käest ära. See kirja algab nõnda minu kooliajal 1933 kuni 44 tädi, et pärisnimed, mis on tarvitusel üldnimena, käänetakse nii, nagu selle üldnime käänamine ette näeb. Näiteks mägi, Mäele jõgi jõele. Kui nime algkuju on omastavaline käe siis nimi jääb mäemäemäele ja sellisel juhul on ametlikes dokumentides nii, et eraldatakse algtüvi ülakomaga. No tähendab, ma jutustan vabalt edasi, kui nimi on mäe siis vormisse mäe leevõime L või mäe ka kirjutatakse apostroof sisse. Apostroof eraldab nime nimetavalise kuju vormi lõpposast. Kui kirjutada ilma apostroofitta Mäele või mäega, siis tuleb eeldada, et nime nimetav kääne on mägi. Seega tavalise sõnaga samane. Kurtmist põhjustab siis see tõsiasi, et näiteks orkestri juht Paul Mägi ei ole enam mägi mäemägi vaid mägimägi Mägit Bigoni mägimägimägi nagu no kuhu pudi pudi pudi, eks ole. Ütleme seda tähtsalt teaduslikult, nii et nimi on siirdumas astmevahelduslikus tüübis astmevaheldus, ettusse tüüpi. Ja miks? Esiteks seepärast, et teda nähtavasti ei käsitleta enam kui asja, kui looduseseme nimetust, millega perekonnal olnud ennemuiste lähedane seos vaid peetakse tähtsamaks säilitada nimeks olevat tähtede või häälikute rida tervena ja muutumatuna igas käändes. Teisi näiteid oleksid sealtsamast virvega kännukirjast veel kigu tigule luht, Luhtile, uba, Ubale, ja samuti muidugi känd kändile tema enda nimi, millega võib keegi olla säherduste moodi ümber käinud. Omast mälestusest tuleb meelde ehmatus, kui oli üks spordiseltsi jõud ja selle tegelasi. Hanna rääkis oma seltsist kui jõudist. Võrdleme siis jõud, jõujõudu, jõud, jõudi, jõudi. Ja nüüd, head kuulajad, Hanvel üheskoos põhjust küsida, on selline käändtüübi vahetamine, tühi müür või on seal ka mingit mõtet? Ja peame vastuseks endale tunnistama, et mingil määral seal on see ajakäsk. See muide ei tekkinud mitte 50 aastase võõrvõimu ajal, nagu kirjasaatja arvab, vaid oli juba täiesti olemas Eesti vabariigi esimese elu järguasutustes kantselei deskohtutes advokaadibüroodes. Ühe vahendina, nüüd küllaldase nime täpsuse saavutamiseks kasutati algkuju seal nimetava käände lisamist sulgudes. Ja ütleksin, et see moodus kõlbaks praegugi. Ja no teine meetod oli nime kui sõna käänamise muutmine ja see võttis puhuti kaunis võikaid vorme, näiteks nagu kuuskile Pärtel poegile filoloogid. Nemad mõtlesid välja eelkirjeldatud mängu apostroofi ehk ülakomaga. Mõelnud seda nii rangelt vaidlema, rääkisid rohkem, et kui sild silla ja silla silla vahel soovitakse vahet teha siis eraldatakse ülakomaga tüve nimed, tavaline osa. Vaadake, kui mina oleksin jurist ei oleks rahulreegliga, mis käsib millestki olematust midagi olevat välja lugeda. Ma mõtlen siis seda, et kui on vorm silla ilma apostroofitta, siis peab sellest järeldama, et nimi on hoopis sild. Loomulik on ikkagi millestki silmanähtavast midagi välja lugeda ja eimiski jätta eimiskiks. Ja nõnda, Ta on asi tolle apostroofiga jäänudki. Soovitan teda soojalt nimetavalise tüve eraldamisest kõigi lee, kes seda kirjas selguse mõttes eraldada soovivad. Seda küll ikka on ka, et meie press kasutab seda võimalust liiga vähe või üldse mitte ka ühe märgikese puudumisele anda juriidilist tähendust. See oleks üsna üsna meeletu. Vaadake, ma ütlesin, et ajakäsk ja just juriidiline see käsk ongi teadusfüüsilist isikut täpselt tähistada on ju viinud koguni selleni, et tähistus käib, topeltnime, dubleerib, isikukood ja isikukood dubleerib nime. Ja enamik meist on juba päris kindlasti hakanud pidama loomulikuks et Toomas Uba ei nimetata Toomas Huaks reportaažid. See kõlaks paljudele juba harjumatu väljendina, eks ole. Kuid nimede oma kahepalgelisus ess, nimisõnana nimi nimena, nad on vähemalt eesti keeles väga tõrksad, alluma mingitele lihtlabastele reeglitele. Terve hulk nimesid, mida me lihtsalt ei saa käänata lihtsamalt kui sama kuju lihtsana. Vägisi saab, loomulikult ei saa. Meil oli näiteks mägi, aga nimeks on ka org. Lihtsustatud omastav olektsioon, orgi, mis tuleb hoopis sõnast ork. Kurg on teine selline, eks ole. No känd ei anna küll lausa teist sõna. Laenamisest känd, gängi, kliendi kõlab siiski väga madalalt vaimset taset, võib-olla ka odavaid tindi, Jürismi kus minuealisele inimesele lihtsalt satud, käänamine iseäranis vastu hakkab. Need on hästi avalikult tuntud isikute nimed. Oli meil kirjanik Richard Roht. Roht ei ole kirjakeele sõna koju kirjakeeles on rohi. Ja seega võiks olla õigustatud väänamine roht Rohti Rohti. Kuid ma lihtsalt ei tule sellega toime ning suudan vaid ütelda, et kurgsoo ja ummiktänav on Richard Rohuraamatud. Olen ja eluaeg harjunud kuulma ja rääkima Aino kaldast ja tema mehest Oskar kaldast. Ja kui nüüd loen lehest Oskar või Aino Kallasest siis mõtlen, soomlased, võiksid Aino Kalda lasemesta puhua Koscan ainukallasista. Mõtlen ja kahtlen väga. Teete. Iseasi on, kui mõni hoopis vähem ajalooline ja kultuuri tähtis kallast tahab käänduda, nagu lauljatar Maria nimi on inimesi oma isiklik sümbol ja nimi, kui sõna koosneb kõigist oma käänetest. Ning kui inimene teab ja tahab, et tema nime käänded on just niisugused siis pidagem sellest lugu ja ärgem hakakem talle omast suurest tarkusest midagi. Määrus paremat peale painama. Seejuures ka mitte Oskar ja Aino Kaldale, kes väga tõenäoliselt ei oleks kalla see taganud oma nime mitte esimese hooga ära tundnud. Omamoodi võtmejuhtumiks on saanud praeguse Eesti presidendi perekonnanimi. Seda käänatakse massiliselt ja avalikult meri, meri Merile ja on koguni ette tulnud, et osastav Ki on ajalehes mitte korrektne Merit vaid samuti Meri. Küsisin kord presidendi pojalt mardilt, on nende perekonna soov ja tahtmine. Kui õigesti aru sain, siis on see asi niimoodi lihtsalt kuidagi läinud ja perekond pole probleemi teinud. Kuid on indiviide, kes aluseid isikuid alates diplomaadist ning seispiri tõlkijat Georg Peetrist ise tunnevad ja kellele isa ja poja laialdane tuntus tuise populariteetmite ka tundmatu ei ole. Ja siin kuulub sääraste hulka. Meil oli veel hiljuti kuskil kukla taga vaikne küsimus, mis juhtuks, kui keegi äkki käänaks avalikult, nii nagu meie oleme noorest peale harjunud Lennarti perekonnanime käänama meri, meremerd, mis juhtuks? Tean kahte eesti keele inimest või eesti keele inimest kelle hiljutistest kirjutistes esineb käänamine, meri, mere märg näides, kirjutab Rein Kull. Nii on päris asjakohane meenutada president Lennart Mere sõnavõtu Wiedemanni keeleauhinna kättesaamisel. Ja nüüd palun 10 päeva tagasi Postimehes, tõlkija ja publitsist viietaili Belobrovtsev. Ta võrdleb riigikogu esimehe ja kogu riigi esimehe käitumist ühes spetsiifilises keelelises situatsioonis ja lausub nõnda. Küllap pole härra savil erinevalt härra merest lihtsalt teada võimalik asja laulu, et no ja edasi läheb, suur pikk lause. Kirjutab Java proftsus härra merest Se trükitakse. Ükski issand ei mürista, ainult natuke kodust tunnet, tekib meie kodu oleks sedasi nagu paremini korras. Lingemägi Kirna Saarne 1000 asja tahaksin sulle veel öelda, laulis kunagi harali Ander 1000 asja oleks öelda ka veel nendesamade eesti perekonnanimede grammatika kohta kuid miski hakkab otsa saama, on need sõnad suust või minutid, kellast. Ja sellepärast veel vaid üks proosaline märkus. Meie eesti filoloogid oleneb taas vabadus aastail kõigile ametnikele, juristidele ja büroo krattidele tungivalt ja soojalt soovitanud lauses data kui kõik dokumendid, nõnda et inimese nimi esineb seal kõigepealt nimetavas käändes. Nõukogude bürokraatia saatjast olnud olijale võib see tekitada ehk ränkagi peamurdmist, kui põliseks eeskujuks on täitilineyPadješ. Aga te teate ju, kuidas asjad lähevad. Siis lähevad, kui lükata. Nii rääkis keelemees Henn Saari keeleminutites 1999. aastal. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja aasta on 2016. Ka uuel, 2000 seitsmeteistkümnendal aastal on keelesaade eetris ikka püha päeviti kell kolm ja kordusena neljapäeva südaööl ja vikerraadio kodulehel paramus. Kõike head kuulmiseni.