Eilses heategevuskoolis mõtisklesime, mis peaks ühiskondlike murekohtade parandamisel olema riigi ja mis annetajate õlul. Ning lõpetuseks jätsime kuulajad juurdlema küsimuse üle, kas need, kes ootavad riigilt siin suuremat panust, soovivad seda täiendusena oma vastavatele jõupingutustele või siis hoopis nende asemel. USA kohta käivad andmed ütlevad, et õige on see teine vastusevariant kui võrrelda omavahel kaht soo, vanuse, hariduse ja sissetulekute poolest sarnast inimest, kellest üks on inimeste heaolu tagamisel ja selleks ressursside ümberjagamisel üldiselt riigil suuremat rolli nägevat demokraatide valija ja teine vabariiklane kes tähtsustab neis asjus enam üksikisiku vabadust ja vastutust siis suurema tõenäosusega annetab ja annab seejuures suuremaid summasid vabariiklane reastades USA osariigid selle järgi, kui suure osa oma sissetulekutest inimesed heategevuseks annetavad ja kõrvutades neid hiljutiste valimistulemustega näeme samuti, et esimese 20 seas on pealinn Washington DC ainus, kus valijad eelistasid demokraatide kandidaati Clintonit. Samas tagumise 20 seas võitis Clinton 15. osariigis 10 aastat tagasi ilmunud raamatus toonaseid värskemaid valimistulemusi analüüsides. Samade tulemusteni jõudnud Artur prõks seletas seda nii, et vasakpoolsemad valijad tõlgendavad oma poliitilist eelistust justkui indulgents sina. Et nemad on oma heateo ühiskonnale juba valimiskasti juures teinud. Äsjases uuringus vaidlevad autorid talle küll vastu ja näevad põhjust pigem selles, et vabariiklaste seas on rohkem religioosseid inimesi ning religioon on tõepoolest annetus käitumist soodustav tegur. Kuidas aga on lood seosega annetamise ja jõukuse vahel? Kui püstitada küsimus, miks Eesti inimesed on suhteliselt närbid annetama tuuakse ühe põhjusena tavaliselt välja ka meie keerukas ajalugu. No mida ei saaks sellega seletada. Ja fakt, et jõukamate lääne ühiskondadega võrreldes oleme ju tõepoolest endiselt tagapool. Kas siis on nii, nagu tavaloogika ütleb, et annetamine on eelkõige jõukamate inimeste privileeg ja vastutus? Ja kui nii, siis kui rikas peab olema, et annetada. Vaadates esmalt taas USAd, kus selliseid andmeid kõige enam kogutud, näeme, et vastus on nii ja naa. Tõesti jõukamate seas on annetajaid rohkem ja annetussummad mõistagi suuremad. Annetajad, kelle kuusissetulek on meie rahas umbes 16000 eurot ja rohkem annavad kokku ligi poole kogu USA heategevusrahast. Ent kui vaadata osakaalu sissetulekutest, on heldamat just kõige napimate tuludega inimesed. Kui miljonärid ja miljardärid annavad heategevuseks keskmiselt kolm protsenti oma tuludest siis kõige vaesemat keskmiselt kaheksa protsenti. Seega teisi aidata saab tõepoolest igaüks. Seda enam, et heategevusvõimalused ei piirdu ju ainult raha andmisega. Seda on ka vabatahtlik töö ning endale mittevajalikke, kuid kasutuskorras asjade loovutamine aga ka mitmed igapäevased valikud keskkonna heaks näiteks võime annetusest suuremagi heateo teha, säästliku tarbijana vähendades võimalusel lennureise liha söömist ja igasugu odava, aga ruttu rämpsuks muutuva träni ostmist. Kuid jääme oma rubriigis ikkagi raha targa annetamise juurde, mis on samuti kättesaadav palju enamatele kui seni. Muidugi võimegi jääda ootama, millal ükskord oleme heategevuse jaoks justkui piisavalt rikkad aga suuremat potentsiaali näen kahe mõtteviisi muutmises. Esimene neist on see, et käsitleme heategevust kui võimalust aeg-ajalt selle abil lahendada mõne hätta sattunud inimese probleeme mitte aga võimalusena lahendada probleeme ühiskonnas tervikuna. Viimane on justkui liiga suur ja seepärast vast kättesaadav ainult kõige jõukamatele või siis riigile maksuraha abil. Aga täpselt sama loogikaga nagu maksud on ka annetused kokku panduna suur võimalus teha suuri asju. Keskmine Eesti annetaja. Ja tuletame meelde, et see tähendab meil umbes ühte inimest viiest annab heategevuseks praegu ühe protsendi oma sissetulekutest. Meie keskmise palga puhul tähendab see umbes ühte teist eurot kuus ehk 40 senti päevas. Summa, mille puhul paljud meist näiteks söögikohas sularahaga makstes ütlevad pikemalt mõtlemata, et tagasi pole vaja. Ainuüksi selle 40 sendi kasvatamine päevas 80-le tuks juurde üle 10 miljoni euro ja kes ütleb, et selle rahaga ei saa teha suuri asju. Teine levinud mõtteviis on annetamine küsimise peale. Anname siis, kui näeme meile korda minevat üleskutset ning juhtume parajasti olema heldest tujus. Tõeliselt oluliste asjadega toimime aga ju teistpidi. Kellel on selleks kodulaenu tagasimaksmine, kellel säästmine pensioniks peaaegu kõigil igakuist elektri ja muude arvete maksmine? Nendega arvestame juba oma eelarvet plaanides. Samamoodi võime suhtuda ka heategevusse, otsustades kas kindla summa või siis protsendi sissetulekutest, mida alati ainult annetamiseks kasutame valides selleks välja ühiskonnas kõige suuremat muutust kaasa toova organisatsiooni. Üx veelgi mängulisem võimalus, sest kuigi probleemid on sageli rängad, olen veendunud, et heategevust võiks teha hea tujuga. On teadlikult otsida võimalusi annetamiseks säästa. Küllap on meie kõigi päevades võimalusi, kus mingi summaga võiks kusagil mujal sootuks suuremat kasu tuua. Suitsumehel näiteks jättes ostmata pakk sigarette, noh alustuseks kasvõi üks, kuus sõpradega väljas piirduda kahe õlle asemel ühega mõne sõidu tegemisel isikliku auto asemel ühistranspordiga või võimalusel hoopis rattaga või jala ja nii edasi. Kõik nimetatud ja küllap leidub selliseid veel kümneid, on seejuures heategu ka tervisele või keskkonnale. Homses meie lühisarja eelviimases osas naasenaga annetuse saaja valimise juurde ja mõtleme, kas rohkem kasu toob annetamine sinna, kuhu annavad ka teised või hoopis sinna, kus meie annetuseta midagi ei oleks.