Kaja loodimisel on seekord Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu ja põhjuse Toivo teid täna saatesse kutsuda andis tegelikult Eesti naistoimetajate seltsi hea sõna auhind, mida nad andsid välja kümnendat korda ja just Teile Toivo Tänavsuu, nii et palju õnneauhinna puhul. Aitäh naisterahvaste lemmik olla on ju tore. Millal teil endale viimati midagi väga head ja toetavate öeldi? Hea sõna. Selle sama auhinna raames kolleeg Madis Jürgen tõi välja, et mina olen see, kes tuleb esimesena varavalges toimetusse ja lahkub sealt siis õhtul, kui teised juba toidule lähevad, aga ta siiski eksis. Ta vaatas mööda, et mida see kõik tähendab tegelikult mis tähendab seda, et inimene on saamatu, ta ei saa oma tööga nominaalajaga hakkama ja peab tegema nii-öelda ületunde. Et juba tuntud spordiarst Kristjan Port on ju öelnud, et ainult loll on see, kes teeb liiga palju tööd. Nii et mida ma tahan öelda, minul kui ajakirjanikul on väga suur arenemisruum, ma vaatan väga paljudele kolleegidele Ekspressis eelkõige üles oivalise ajakirjanduse igas kategoorias on mul väga suur arenemisruum. Ja näiteks küünilisuses olema suhteliselt algaja veel. Ja kui kass, kliinilises on teil eesmärk omaette oleneb küünilisusest, aga noh, natukene sellist maitsekalt küünelisust, kerget vürtsi see kindlasti rikastab. Ja kui siin hea sõna nominatsiooni seal oli kirjas, et see auhind läheb ajakirjanikule, kellel on selline laitmatu keelekasutus või selline lummav stiil siis ma arvan, et meie keeletoimetaja Katrin Hallas võib selle kohta nii mõndagi rääkida. Minu kuul. Mida te teete, kui te hommikul enne kukke ja koitu lähete toimetusse, kas see tähendab, et ei saa kodus töötada? Tavaliselt ma lähen välja kahel põhjusel vara. Üks põhjus on see, et tuleb viia laps kooli. Teine põhjus on see, et midagi olulist on vaja ära teha. Näiteks teisipäeva hommikul. Toimetaja ootab mingit lugu, mis peab just selleks ajaks hiljemalt valmis saama. Ja siis mõnikord kas või öö läbi toimetuses. Esmaspäeva õhtust teisipäeva hommikuni. Sageli. Tee sõnastust, kontrollite fakte otsiti veel mingeid allikaid. No kõike, mida on tarvis teha, aga sageli ma tegelen ka fondi tööga, eks kirjutan näiteks vastuseid. Kas me toetame, millises summas, Me toetame, kedagi peavad olema perfektselt viimistletud, kuna see on selline nagu ametlik garantiikiri sellele patsiendile haiglaapteekrile summa, see tähtaeg, see tingimused, need väga täpne peab olema seal. Ühesõnaga, hea sõna on hea mõtte väljendus aga et saab väljendada ka teoga. Ja kui ma küsisin teid tundvatelt inimestelt, et no räägi mulle taeva kohta mõni lugu, siis kõik hakkasid rääkima sellest vähiravifondist kingitud elu, mis tähendab seda, et kaks aastat tegutsenud fond minu vaatenurgast nagu hakkab varjutama mõjukuse poolest seda viieteistkümnendat aastat, ajakirjaniku elu, kas teile ka tundub? Jah, tõepoolest selles mõttes abielluma rikkunud, kedagi petnud ei ole, et minust selles mõttes väga põnevat lugu kirjutada, selles mõttes ei saa. Aga fondi puhul tõepoolest meie. Meie hea sõna on järgmine. Meil Eesti inimestel kogu eesti rahval on tegeleda, jõukohane, meil on see võimalus kinkida annetamise läbi kõikidele Eesti vähihaigetele see õlekõrs. Et kelleltki tõmmataks vaipa alt nii-öelda oleme igaüks iga inimene Eestis saab annetada mingi summa on see üks euro kuus, on see 100 eurot kuus? Kõigil natuke, kui iga eestlane paneb ühe euro, saamegi miljoni kokku ja jääb meil annetuse eelarve ülegi jääma, igale vähihaigele, kinkida võimaluse lootuse seal see vähim, aga parimal juhul ka elupäevad tervise, see on meile jõukohane see meie hea sõnum ja, ja kui keegi midagi annetuskasti poetab, natuke saab ise ka seesmiselt helgemaks ja paremaks inimeseks, seda on lihtsalt näha. Kuidas näha silmadest absoluutselt, kuidas inimesed lähevad särama. Hiljaaegu jagasin ühte fotot meie Facebooki lehel kus Martin ja Mart Helme valimiskogul seal Estonia ees olid just poetanud midagi midagi kasti ja vaadake ise, kuidas need inimesed särasid rõõmust, nad said teha midagi head. Ja see ongi see, see asi, mida me pakume, me ravime haigeid, aga me ravimiga terveid. Ehk siis me ravime tervet Eesti ühiskonda. Kutsume koonduma võitluse eest omade elude nimel. Toetama inimesi, keda, keda me tegelikult ei tunne, on seal mõni narva proua, kellest me meil puudub selline isiklik side, kes ta on ta meie inimene. Ja meil on jõukohane teha talle see, see kingitus, kinkide, Dallase lootus. Enne kui me läheme abiväed juurde, räägime mõne sõna siiski ka annetajatest, et teil peab ikka olema väga hea nina, Toivo, et leida üles see koht, kus need prisked rahakotid liiguvad, et ükskust ei märgati. Just oli see valimisteaegne Estonia esine, aga, ja hoolimata sellest, et teil on kas 100 või juba juba 200 vabatahtlikku, kes kogumiskastidega ringi käivad, kus teise iga ürituse puhul väljas olete. Ise olen nii palju kui võimalik, kui parasjagu ei leia inimesi siis lähen ise. Mõtlesime ravimeid, ravime ka terveid inimesi sellega, et me anname neile võimaluse teha head. Ja keegi ei tule teile ütlema, et ma maksan makse. Haigekassale peaks sellest jätkuma, mõni tuleb ütlema, haigekassaga on meil eraldi selline suhestumine, et me ei me süüdist haigekassat, nendel on ka tegelikult käed seotud paljuski neile ka antakse reeglid, et ministeeriumi poolt mida, mil määral, kui palju. Kui me ütleme, et tervishoid võiks kõike rahastada ikkagi meie solidaarne tervisekindlustus, siis me tegelikult ütleme, et sinna on vaja raha juurde ja nüüd on küsimus, kust see raha tuleb, kas me oleme nõus maksma rohkem sotsiaalmaksu selle nimel. Siis meil vähendati sotsiaalmaksu ühe protsendi võrra, teatavasti Eesti teeb sellist nii-öelda säästu, tervishoidu väga hästi teeb tegelikult nende vahendite juures aga tervishoiu rahastamine eraldi teema, selles me oleme Euroopas ikkagi nagu sabas särki, et nimekirjas. Haigekassa teema lõpetuseks, kas selle kahe aasta jooksul, mis vähiravifond on tegutsenud, on nad arvatavasti teie tegevuse mõjul pannud mõne ravimi, mis siiamaani ei olnud kompenseeritud kompenseeritavate Nimekirja ma loodan, et see on olnud meie tegevuse mõjul, sest anname sellise, ütleme referentsi näitame oleme ostnud ravimi kahele, viiele 10-le inimesele, see ravim on toiminud reaalselt. Inimestel on seda vaja. No ravimitootja ilmselt on ka hinnas veidi vastu tulnud, lõpuks aga see komplekt kokku annabki selle, et ühel hetkel jõuab soodusravimite nimekirja see preparaat. Aga haigekassa, Mul meil on konstruktiivsed meeldivad suhted, ma olen neid kutsunud mõnikord, et okei, te ei saa ja kõigile inimestele ravi tagada. Tulge meile appi, me anname teile kastid, aidake meil raha koguda juurde. Millegipärast nad ei ole tulnud, aga see oleks neile suurepärane võimalus. Kuid nende raha ei ole, siis kogume koos juurde ja kõik inimesed saavad oma raviga. Noh, jääb loota, et et nad on arenemisvõimelised. Räägime nüüd nendest inimestest, kes abi küsivad. Esimese tegevusaasta jooksul mäletamist mööda te saite ravimiteks raha välja jagada, kas oli 200000? Eurot esimesel aastal kogusime annetustena ligi 250000 eurot välja, jagasime ligi 80000 eurot, justkui raha jäi üle. Kõik said abi, kes taotluse esitasid, mitte keegi ei jäänud ukse taha. Aastal kogusime juba 630000 eurot annetusi. Märkimisväärne hüpe, eks enam kui kahe poolekordne ja välja jagasime ligi pool miljonit juba. Jälle aasta lõpuks olid tegelikult kõik kogutud vahendid ravidesse suunatud, midagi ei jäänud üle, seekord. Sel aastal, need numbrid kasvavad veelgi. Sihime sinna miljoni euro kanti. Meie aasta lõpus ja ühtegi senti järele. Kas need kaks aastat näitavad, et abivajajate rahaküsimuste hulk kasvab samas tempos kui annetuste hulk? Kindla peale isegi abivajadus suureneb kiiremini. Et me mõnikord oleme pidanud tegema sel aastal selliseid valikuid, keda me saame toetada. Otseselt otseselt olnud olukord selline, kus on kaalukausil üks inimene, keda me toetame, teine, keda me ei toeta, vaid ühel hetkel suve lõpus, meil lihtsalt tekkis olukord, kus vabad vahendid jooksid nulli isegi veidi miinusesse ja pidime umbes viiele inimesele ütlema, et meil hetkel ei ole võimalik Teid toetada. Pöörduge kuu aja pärast, siis loodame nagu paremat tulemust. Aga kes seda otsustab vähiravifondis, et patsient A saab abi patsient b ei saa, patsient Tseedeegee jälle saavad abi. Meil on nõukogu, kus on siis hetkel kuus liiget, neist neli on tuntud onkoloogid, Peeter Padrik, hele Everaus Kaldributnik ja Kristiina Ojamaa ja nemad on siis selline aju ja otsustusmehhanism, meil, me tegelikult ei veel kord võrdle nagu patsiente, et kellel on rohkem lootust, kellel on vähem lootust, kes võiks saada, kes pigem mitte. Me lihtsalt vaatame, kas taotlus vastab kriteeriumitele kriteeriumi. Et oleks Honkoloogiline ravim kriteerium, b et oleks midagi sellist, mida haigekassa pole nõus toetama, isegi kui teha eri taotlus selleks kriteerium, see metsaravi oleks näidustatud tollele haigusele, tollele patsiendile ja kriteerium teie ka, et neil oleks fondis piisavalt raha. Ja kui need, ütleme, linnukesed on iga kriteeriumi juurde tehtud, siis see toetus on tegelikult tagatud. Abi saab ainult selle ravimi väljaostmiseks, mille raviarst on välja kirjutanud just. Kas seda ravimit tuleb osta Eesti apteekidest või saab osta mingitel teistel tingimustel piiri tagant kuskilt. Põhimõtteliselt saab ka piiri tagant osta. Ei ole seda niimoodi piiritlenud, et peab olema ainult Eesti apteekides, tavaliselt see tuleb kas haigla apteegist või mõnest kodukohalähedasest apteegist digiretseptiga. Rääkige meile, palun selle fondi tegevuse aja jooksul mõni mõni edulugu. Üks edulugu, mida ja ma järjekordselt esile tõsta on igal pool, on must pereisa Alar Tupp, kellele me aitasime eelmisel kevadel 2015 soetada melanoomi ravi, mis maksis letihinnaga 160000 eurot kuus. See oli siis kuur ja see 160000 eest sai patsient tegelikult sellise umbes liitri pooleteise jagu vedelikku mis tilgutati tema veeni iga kolme nädala tagant neli korda. Alar, ta läheb suurepäraselt, ta elab, kasvatab lapsi, käib tööl, on rõõmuks oma oma perele ja nüüd tema, tema tütar ja tema ise on käinud meil abiks annetusi kogumas juba järgmistele inimestele. Ja nii see käib tegelikult, et me tõmbame Me terve selle perekonna sageli kaasa oma missiooni ja inimesi, kelle vanemad on meilt toetust saanud ja võib-olla juba lahkunud. Oma võitluse lõpetanud aga käivad nüüd meil abiks annetusi kogumas. Et me tegelikult nagu ühendame, ega seal valimiskogul, kui me käisime korjamas annetusi, siis. Me nägime seda, et, et Siim Kallas ei saanud piisavalt hääli, et presidendiks saada ja Allar Jõks ei saanud piisavalt hääli ja keegi ei saanud piisavalt hääli. Aga kõik koondusid nagu üks mees või naine vähihaige taha. Ehk siis meil käis annetuskasti juures kõik presidendikandidaadid, kõikide parteide funktsionäärid nii Savisaarele, VR kui ka Simsoni leer, kõik leerid kõik valijamehed igast Eesti nurgast eesti keelt ja vene keelt rääkivad inimesed. Vaesed inimesed jalutasid mööda, annetasid meile Odini sõdalased, kes käisid Tammsaare pargis kogunemas tulid meie kasti juurest läbi politseinikud ajakirjanikud, täielik toetus. Täielik mandaat oli siis antud vähihaigele ja seda me teeme. Tegelikult ühendame inimesi ühe eesmärgi nimel. Siin vist peaks ütlema, et haiguse ja surma ees on kõik võrdsed. Nii, ta on nagu üks pastor ütles, et surivoodil tema ühtegi atesti ei tunne. Jaja muidu koos teonkoloogidega on teil hea? Kindlasti, sest meie ju aitame arstil paremini oma haigeid ravida. Veel üks käik on olemas. Kuidas teised heategevusorganisatsioonid teisse suhtuvad? Kahe aastaga on vähiravifond saanud Eesti suurimaks heategevusfondiks ja, ja eks ju kõik heategevusfondid on annetusrahade mõttes ju konkurendid. Mingil määral on, aga me käime kehastiku koos mittetulundusühingute ja sihtasutuste liit korraldab selliseid koosviibimisi ja väga hea meelega olen seal alati kohal. Ma arvan, et meid ei maksa nagu võrrelda või veel vähem kuidagi vastandada, et see on selle konkurenti ja toon tolle hunt. Erinevad asjad, kui keegi kogub vähihaigetele või kui keegi kogub näiteks laste huvihariduse jaoks või narkomaanide või koertele kassidele, et neid asju ei anna omavahel võrrelda ja isegi see määratlus, et Eesti suurim või, või või mitte Eesti suurim ta nagu ei oma selles mõttes sellist kaalu või sisu tegelikult. Me ei saa ka selles saates jätta, rääkimata Hille Tänavsuust teie emast, kellest see fond alguse sai ja ja kellega minagi olen alati tervitusi vahetanud ja juttu rääkinud siis, kui oleme kuskil pressikonverentsil varasematel aastatel kokku saanud. Kuidas te saite üle sellest tühjast kohast, mille ema kaotus tekitas? Kui midagi head selles näha veel siis seda, et tegelikult ma ju valmistusin selleks ette juba aasta enne ema surma oli ta ühel päeval, kevadine päev oli nii viletsas seisus, et ma tegelikult juba kujutasin ette, et ma järgmine päev teda ei näe enam. Ja olime seal Mustamäe, tema kodus ja ma teadsin, et ta oli just hakanud võtma seda uut ravimit, mille ta siis paljude toetajate, nii tuttavate kui ka võõraste inimeste abiga sai see ravim tegelikult tõstis ta jalule. Paari nädalaga oli ta sellises konditsioonis, et võis vabalt käia metsas puid tegemas või marju seeni korjamas ja, ja lapselapsi kantserdamas. Ja haigust justkui pealtnäha polnudki kuskilt paista. Ja kui ta siis lõpuks sellele alla vandus, selge see, et et mina kaotasin hea sõbra ja sellise suure suure eeskuju, et kellega ma sain absoluutselt kõigest rääkida. Ja võib-olla seda leina ma elasin kuidagi teistmoodi üle kui läbi läbi pisarate, et pigem võib-olla andis mulle jõudu tema temani imelise fond just sel ajal käima lükata, kui me, kui me pidime temast siis nagu lahti laskma. Ja umbes samal Ajal, kui ema suri. Meil oli juba esimene patsient, esimene abisaaja, kes oma taotluse esitas. Ja nimel tegutsedes võib-olla see lein selle võrra jäi selliseks ebatraditsiooniliseks. Mingeid niisuguseid mõtteid, et võib-olla see ravim, mis andis alguses väga head tulemust, et see jäi aasta võrra näiteks hiljaks või ei. Ei, mitmeid positiivseid aspekte oli seal veel, esiteks see, et ema oli suur kirjutaja, eks ole, oli 50 aastat kirjutanud igale poole igasuguseid asju, pidanud päevikuid, teinud meeletult tööd mingite arhiividega ja ese aasta, mis talle juurde anti. Ta õnnestus oma arhiiv ikkagi suurepäraselt korda teha, praegu me istuks vennaga seda otsas ja laiutas käsi lihtsalt, mida me teeme nende käsikirjade virnadega. Ema kirjutas kõik läbi sorteeris nagu pakkis kõik ilusti ära, pakkis asjad, ütleme niimoodi ilusti ilusti, täna on meie jaoks ja see oli suur asi meile. Ja, ja minu jaoks ka veel vähem tähtis pole see, et et kui ma ise olen kristlane ja ema oli justkui selline kange Nõukogude naine, kes ütles, et, et noh, ta küll ei, tal puudus. Kuramus ta ütles, et jah, ole sina seal oma kirikus ja kiida ülistama jumalat, aga ma tulen noh, mõnikord võib-olla ka vaatama, mis te teete seal, aga mul nagu seda suhet ei ole, et siis siis ma nägin tegelikult, et ta ta kohtus. Ta kohtus Jumalaga enne oma surma seal diakooniahaiglas. Ja minu jaoks on see suur tunnistus. Arhiivist veel rääkides, kas seal on midagi, mida saaks välja anda trükis. Ma arvan, et seal on nii mõndagi, seal on palju asju tegelikult küll oma omandanud ema, lapsepõlvelood. Kohila kooli ajaloost on juba raamatuid tehtud emailis Kohila kooli esimene lend. Ja seal on üht-teist veel küll naiskoorimaterjali ja aga kõige tähtsam on ikkagi nagu meie pereringi asjad, ehk siis suur raamat minu enda sündinud inimese loost, kus olin ju umbes aasta aega pärast oma sündi koos emaga haiglas kahepoolse kopsupõletikuga ja, ja ema hindas vaat et mineku peal, arvestades ka toonast meditsiini. Millised võimalused toona olid? Nii et selline väike imega Te olete ühes raadiointervjuus öelnud niisuguse lause, et mina ei oska muretseda. See on mulle tõeline üllatus, sest kõik ülejäänud inimesed, keda ma tunnen, oskavad seda. Nad muretsevad suuremal või vähemal määral. Kuidas teie ilma hakkama saada? Ju ma ikka muretsen natuke millegi üle ka aga võib-olla see on natuke teistmoodi, ma näen seda, et nii palju asju, mis kuidagi nagu ohustavad inimesi nende nendes sfääri on see kasvõi küberrünnak meie arvutile, mis võib iga päev juhtuda midagi, võib õnnetus juhtuda, mõne meie lähedasega haigeks jääda, igasugused viirused, võidurelvastumine käib see nii-öelda justkui Eesti kui tulevane nii-öelda lahinguväli kogu aeg, me loeme meediast seda, et et ostame ikka veel mõne tanki ja siis meile tekib paar kriipsu turvalisust natuke juurde. Ja inimesed otsivad asja, mis on kindel, millele võib toetuda. Ja mina olen selle leidnud. Oleksite kirikust. Ja nagu nagu piibel mulle ütleb, et sealt tuleb see rahu, mis on ülem meie mõistmise, mida me ei mõista. Me võime ennast sundida olema rahulikud. Me võime enda mõtteid suunata kuhugi. Aga sealt petetakse muuseas ja, aga sealt tuleb selline rahu, mis on sügavaim ja mida me lihtsalt ei mõista. Kust see tuli? Me lihtsalt ei muretse oma ema pärast ka. Kui ta oli tegelikult diakooniahaiglasse nädalaid juba nii-öelda hinge hinge ära andmas, siis ma tegelikult ei muretsenud, ma teadsin temaga ja saab kõik korda. Ma arvan, see teadmine oli suureks taheks. Absoluutselt. See on selline asi, mida, mida ma ei suuda seletada, mida, mida ma ei suuda mõista. Aga selles on mingi mingi sügavaim rahu ja mingi sügavaim lootus, et kõik läheb hästi. Öeldakse, et teaduses on see, kus tuleb kõik asjad ära seletada ja usuelus on kõik see, mida tuleb lihtsalt usk. Jah, eks minagi olen maadelnud jumalaga küll ja küll ja teen seda siiani. Aga olen õppinud teda ka nagu lapselikult usaldama ja minu elus töötab. See on minu tunnistus, mida ma oskan öelda? Kristlasena te olete kaitsnud traditsioonilist abielu ja, ja ühes raadioväitluses, teil on niisugune lause, et abielu on ainult tugevatele. Mina omalt poolt võiksin tõestada, et, et üksindus on ainult tugevatele või et ma tean kümneid inimesi, kes tunnevad ennast abielus olles üksildasena. Kas te usute, et inimest on võimalik ümber nyyd talle nii-öelda aru pähe panna? No kõigepealt ma usun seda, et tugev perekond tugevad peresuhted on see, mis on nagu terve ühiskonna alus. Et mida vähem on meil katkisi, kärgperesid seda parem ja mida, mida rohkem on meil nii-öelda Ühe naise mehi või ühe mehe naisi ja lapsi, kelle vanemad omavahel ei kakleja. Kelle suguvõsas valitsevad sellised meeldivad suhted, seda parem. Oleks küsimus, küsimus oli selles, et kas te usute ette teise inimese veendumusi on võimalik muuta ainult läbi isikliku eeskuju ja, ja armastamise ehk siis ka minuõppele tund olles siis nii-öelda traditsioonilise abielu pooldajatele keeris, on see, et kuidas öelda ebameeldivaid asju välja armastusega. Kuidas seda teha nii, et minust ei jääks mulje kui sellisest suurest vihkajast ja hukka mõista, sest see on see kunst. Narva kindlasti seda, et et inimene, tema, tema vajadused, ihad ja soovid on ülimuslikud, ehk siis inimene võib teha ükskõik mida, peaasi, et ta on õnnelik. Ma ei arva, et see printsiip kehtib. Et on, on veel keegi, kes on meile kirjutanud teatud reeglid, mis ei ole kirjutatud selleks, et meid meid piirata, meid kuidagi käskida, omandada ja allutada vaid selleks, et meil oleks vabadus tegelikult. Siit me jõuame selle teema juurde, et kui oli kooseluseaduse suur arutelu, siis minu meelest ühe vähese ajakirjanikuna teie võtsite positsiooni ja kaitsesite traditsioonilist perekonda. Milliseid järelmeid see teile kaasa lõi? Alguses oli muidugi kõva ja kõva laks, tuli kohe vastu sealt, et hakkasin Facebook'i kaudu saama vägagi sügava intellektuaalse laenguga küsimusi ja, ja selliseid filosoofilisi mõttepüstitusi, millele kõigile tundus, et peaks nagu midagi vastama ja kuidagi vaidlema ja midagi tõestama. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistsin, et minu parim võimalus midagi teha on see, et ma ütlen välja, mida ma mõtlen. Ma ei hakka pikalt kellegagi vaidlema, argumenteerima ja näitan isikliku eeskujuga sealjuures, et see, mida ma ütlen seda ma ka teen. Kogu see arutelu tõi kaasa kohutavalt palju niisuguseid vastikuid arvamusavaldusi, vihkamist, solvanguid, mis mitte kuskile ei viinud, ei viinud lahendusele lähemale, ei viinud asja edasi. Kas seda oleks üldse saanud kuidagi teistmoodi menetleda? Võib-olla mitte Maran, inimeste aur tuli nagu välja lasta. Ja nüüd on see teema kõigile juba tüütav. Keegi sellega ei tegele, kõik on just rahul. Elu läheb edasi, ma arvan, et tegelikult meedias on päris palju selliseid teemasid, ma ei võrdle nüüd otseselt kooselu seadusega, aga ei ole üldse selliseid. Mingis mõttes pseudoasju, mille üle käib kohutav jahvatamine. Tuhandeid ja sadu tuhandeid tähemärke kirjutatakse, kõik arvavad midagi. Ja mis tegelikult, et meid tervikuna mitte kuskile edasi. Et meedia tekitab niisuguse mulli, elab ise seal sees ja taastoodab seda. Ja näiteks üks hea näide viimasest ajast on poliitika ehk siis sisepoliitika parteipoliitika. Kui kolleeg Krister Kivi ütles, et sport on midagi sellist, mis on kohutavalt ülehinnatud maailmas siis mina ütleks, et parteipoliitika on midagi väga sarnast. Ehk siis me loeme, võtame jälle need päevalehed lahti ja seal jälle mingisugune lugu. Millised on seal parteide omavahelised suhted, mis parteides toimub? Simsoni leeri Savisaare leer, Oudekki Loone ja Mailis Repsi, eks me näeme seda, et uus presidendi kantselei direktor, küsimus kas ta on oma töös piisavalt objektiivne, kuna tal on poliitiline taust kogu aeg, see poliitika käib sealt läbi. Gaasikustele puudist tuleb uudist ja, ja inimestele läheb korda see, mis vähemalt poliitika on neist väga kaugel inimestel läheb korda ja tervis kas tullakse toime oma palgaga kuni järgmise palgapäevani. Kuidas lastel läheb, kuidas nad koolis hakkama saavad, kuidas lastelastel läheb need asjad, mis inimestel lähevad reaalset korda. Aga teinekord tundub, et poliitilised asjad lähevad nagu ajakirjanikud kohutavalt kihevile. Näib, et see on maailma kõige tähtsam teema, ütles seal Putin jälle mingi ühe lause või ütles Donald Trump kellegile naisele midagi solvavat? Kõigi tahavad kõik, arvavad valve arvamusliidrid, kõik on rivis ja teevad oma oma tähtsat ülimusliku tööd. Ja ma sageli tunnen ennast seal kuidagi nagu imelikult seal koosoleku laua taga ka, et mulle mulle tegelikult ei lähe see niimoodi korda. Juurde, mis teil õnnestub välja otsida ja looks kirjutada nende lugude juurde, me kohe jõuame. Kaja loodimisel on täna ajakirjanduspreemia hea sõna värske laureaat Toivo Tänavsuu. Neljapäevases Eesti ekspressist portreteerib Euroopa kontrollikotta suunduvat Juhan Partsi ja teil jagu Partsi kohta häid sõnu, täpselt kahte lausesse. Üks on see, et riigikontroll, kullerina sai ta ju väga hästi hakkama ja teiseks on see parts, julgeb otsustada, ei karda vastu haukuda ja kindlustab endale seljataguse. Teie ülejäänud hinnangud on leebelt väljendudes sarkastilised. Kui ma seda loen, siis ma mõtlen, et Toivo Tänavsuu võib-olla nii hea kristlane, kui ta tahab, aga selleks hetkeks, kui ta kirjutab, peabki oma ligimesearmastuse ja andestamise kappi luku taha eest ära panema. Kui sageli te tunnete, et kristlikud põhiväärtused ja ajakirjanduslikud eesmärgid on täis risti? Ei saa sageli need, kes on patuta, see võtku esimene kivi visaku, eks ju. Et sageli nii ta on, aga ma ütlesin alguses, siis künism on midagi sellist, mida ma alles õpin. Meil peab seda natuke toimetuses olema parasjagu mitte liiga palju. Ja kui inimene midagi õpib, siis ta Ta eksib, et inimene käib koolis. Kontrolltöö ei tulnud välja ja mul samamoodi, aga Partsi kohta ma arvan, et see oli siiski suhteliselt positiivne lugu, et selline avaliku elu tegelane on, on ka sellise meeldiva kriitikaga harjunud, ma usun. Ja see aitab tal ehk paremini nüüd valmistuda selleks tähtsaks kuulamiseks, mis tal on Euroopa Parlamendis kindla peale. Kuidas niisugused portreelood Eesti Ekspressi toimetusest sünnivad, et toimetuses on koosolek ja igaüks mälus kaevab, mida ta selle avaliku elu tegelase kohta mingit luukere mäletab, kas see käib nii? Umbes nii jah, et hea lugu on. On ta portreelugu, on ta mingi muu lugu minu arvates see, mis sisaldab väga paljusid erinevaid lugusid. Ehk siis väiksed infokillud, mida rohkemate allikatega on võimalik rääkida, kes annavad lisaväärtust, seda mõnusam on, see on see mahl, mis sealt siis lõpuks kontsentradina järgi jääb, kui ebaoluline välja visata. Ja umbes selliselt lood sünnivad, muidugi alati on, on hea, kui on ka selline isiklik nii-öelda puutepunkt või Touch asjal juures. Meenub kas või kuidas kolleeg Andrei Hvostov kirjutas Jürgen Ligist hiljaaegu portreeloo mis oli väga niisugune Ekspressilik mahlakas. Te tunnete isiklikult, ma arvan, kogu Eesti poliitilist eliiti ja kõiki ärimehi ja, ja teate nende noh, meeldivamaid ebameeldivamaid külgi. Kas ei koormatäidete, kõikidest inimestest peaaegu kõike teate? Ma ei arva, et ma tean liiga liiga palju, isegi on on nägusid, kes mind ei tunne, keda mina ilmselt ei tunne, kuigi nime Win võin teada. Ma olen ise olnud võrdlemisi kriitiline oma niisuguse allika töö suhtes, et on, on kolleege, kellel on infoga kanalid, palju jämedamad torudega ja ja palju stabiilsema vooga, et sageli mul tuleb minu teemad kusagilt välja kaevata raske tööga labidas kätte ja higipull otsa ees kuskilt ebaolulise andmekuhja vahel. Ma olin sügavas hämmingus, kui ma lugesin seda teie lugu. Et Hollywoodis liigub ringi Ivo Felti teisiti, siis te võtsite öösel telefonitoru ja helistasite. Tähendab, kust te leidsite üldse niisuguse inimesega? Kuidas te sellest teada saite? No see info tuli meile toimetusse, mitte minu kaudu. Kuna ma Ivo Felti tunnen, siis võtsin selle loo tegemiseks. Ja oli kohe selline tunne, et seal peaks nagu mingisuguse eksperimendiga tegema, et mitte lihtsalt kirjutama. Kuidas asjad on ja selline jama seal keeb teisel pool ookeani. Ja siis kontakti leidsin internetist avarustest. Tegin endale nii-öelda valeidentiteedi, ehk siis kehastasin kellekski marsselogaabrielsiks. Esimene nimi, kes mulle nagu pähe lõi, lihtsalt mõtlesin, mis on esimene nimi marssela Gabriels. Kehastasin ühte. Frylens ajakirjaniku vabakutselist, New Yorgi ajakirjaniku. Inimesed läksid selle õnge ja rääkisid ennast sisse lihtsalt. Ma ei tea, mis sellest tänaseks hetkeks vanemad on igatahes võrdlemisi vaikne, on see, see libaIvo Felti seltskond olnud, viimasel ajal ei ole nad kuskil kaladel figureerinud enam. Kuuldavasti on neil siis ka EFTA, ei uurimine seal. Aga kuhu see siis kõik jõuab, saame ehk kuulda lugeda peagi. See FBI uurimine tuli siis tänu sellele osaluseksperimendiga artiklile. Ma usun, et nad võtsid selle arvesse sest sellises faasis, kus asi jõuab juba uurimisorganitele, on iga selline nagu täiendav infokilde, mida saab kasutada siis kurikaelte vastu ju äärmiselt oluline. Ja, ja see, kui nad uurimise seal ise räägivad, et nad on keegi, kes nad tegelikult pole. See põhimõtteliselt ongi selline tõend ju, mida raske on ümber lükata. Eesti sõitsid USAsse, Montanas, leidsite sealt Apple'i kaasasutaja Steve Wozniacki ja viisid teda kokku tema kunagise koolipõlveaegse kallimaga, kes on eesti tüdruk Kristi. Täpselt nii jah, selline parem linn Leedus ühel tehnoloogiakonverentsil, mille peaesineja oli Styyboozniack, tuntud ka kui Apple'i kompuutri, nii-öelda tegelik leiutaja Steve Jobs oli küll ettevõtte nägu, aga tema oli selline nagu müügi müügi ja turundusmees rohkem. Ja tegin pika intervjuu. Intervjuu saamislugu on eraldi lugu, kus siis tuli nii-öelda leedukate vahel laveerida ja natukene nutikas olla, et üleüldse ligi pääseda. Ühesõnaga see intervjuu tegemine lõppes sellega, et kui konverents lõppes, Steve Wozniacki ettekanne lõppes, ta pidi minema oma hotelli ja olid korraldajad talle teinud sellise paketi väikse lauakese sinna laua lauale ta ei jõudnudki, sest ta samal ajal vestles seal hotellis minuga ja pärast seda intervjuud ütles, et ta on nii väsinud, et ta läheb magama. Aga intervjuus küsisin siis temalt, kas tal on mingisugune side Eestiga õhkõrn, mingigi ja ta ütles, et tal oli kunagi eks, Kölfrenud nime ei mäleta, mingi Kristi oli kuskilt Mexico Cityst oli tulnud olid koos umbes aasta jagu käinud sealsamas riid kolledžis, kus ka Steve Jobs käis ja kus Jobsi Wozniacki siis oma ärile tegelikult nagu aluse panid sõpradena. Ja sinnapaika see jutt jäi, mul tekkis kohe mõte, et huvitav, et kes Kristi ikkagi oli ja kuidas ma ta üles leian. Jõudeksikast. Mexico City oli mingisugune koht, kus ta varem oli, oli elanud. Helistasid märksõna ja siis oli vaja guugeldada, teha üks selline tõsine guugeldamine. Päris pikalt seal erinevaid märksõnu proovisin ja katsetasin ja lõpuks leidsin Kristi õe kes töötas New Yorgis, müüs Hispaania veine. Ja tema kaudu leidsin Kristi. Sain teada. Kristi elab sellises suurtest keskustest kaugele jäävas linnas nagu, mis sula Montana osariigis väga sihuke lage osariik. Elab, üksi, elab vanatüdrukuna elav vähihaigena. Haigus on kaugele arenenud. Ja, ja kui ma Kristiga kontakti sain, siis siis kirjutasime päris pikalt ja kohe tekkis idee. Kuna Kristi ütles, et tema niisugune eluunistus võiks olla veel Läks Steve Wozniacki oma kunagist boyfrendi, kellega ta polnud 40 aastat suhelnud siis ma mõtlesin, et need kaks inimest peab kokku viima ja ja siis, ja lihtsalt Steve Jobs, kes tavaliselt lendab üle maailma ringi, annab ettekandeid iga ettekande eest, kasseerib 5000 eurot või dollarit. Oli vaja tema graafikusse sobitada ja alguses tundus, et see on võimatu, sest tal on tõesti järjest-järjest-järjest kord Austrias, Itaalias, siis kuskil Aasias tagasi Ameerikas käib ja räägib oma sedasama, Apple'i sünnilugu. Aga õnnestus joonestus just nii, et see oli seal umbes 1000 kilomeetrit, on sealt Californiast, mis suulasse ja sti Wozniacki sõitis selle maa maha autoga. Sest ta põhimõtteliselt vihkab lennukeid. Sellepärast, et talle ei meeldi check Kinnis olla. See läheb nii palju aega ja kui sõit on lühem kui 12 tundi autoga, siis ta helistab autot. Ja tuligi, saime seal väikses linnakeses kokku Wozniackil koos oma naisega, kes oli selgelt ärritanud, et mingi selline kohtumine aset leiab. Aga Wozniacki ütles, et rahustas ta maha ja ütlesin, et ei ole hullu, kõik on kena ja Kristi tuli ka sinna. Kristi ei teadnud, et ma Wozniacki sinna toon. Korraldasin ühes kohvikus neile niisugusi, üllatus, kohtumise. Ja siis taandusin. Kaks inimest olid teisel pool lauda, rääkisid vanu mälestusi, tegin nii-öelda aega tasa, vaatasin pilte, vanu armastuskirju. Mina tegin märkmeid ja tegime ühispildi. Ja kuna Wozniacki graafik oli, oli väga tihe, siis oli ta kolme tunni pärast juba. Läks ja sõitis edasi. Et selline selline tore kohtumine ja olen olen Wozniacki pärast kirju vahetanud, küsinud temalt mõningate Eestis esile kerkinud äriideede kohta, olen küsinud temalt, kuidas Tesla ka sõita on, ta ostis endale ka seal Tesla. Testinud tema peal siis veel mingisuguseid, kasvõi näiteks e-residentsuse kontseptsiooni, mille kohta tal oli ikka väga soojad sõnad Kristiga samamoodi. Ma usun, et ma lähen talle veel külla. Ehk praegu tal tundub, tervis on. Selles mõttes on hea, ta saab endaga hakkama ja elab kvaliteetset elu ju saanud ka head ravi. Olen Kristi perekonnaliikmetega suhelnud, hiljem neil isegi külas käinud. Et selline lugu. Elu jutustab imelisi lugusid. No ma arvan, et ei ole päris seesama inimene pärast seda lugu seal kohvikus. Et midagi see pidi ikka teie mõtlemismustrites ka muud. Ma ei oska öelda, mul on lihtsalt hea meel, et et sain täita ühe naisterahva sellise suure unistuse. Toona võib-olla tundus, et, et see haigus on, on nagu järsem, et võib isegi jooksevad, aga võiduhetkel tundub, et midagi võib-olla see kõik andis hoopis Kristile ja tema tervisele. Täiesti uskumatu lugu ja seda ma tean ka päris kindlasti, et see kirjavahetus läks neil nüüd omavahel edasi. Ja me ei tea, kuidas see kõik veel ükskord lõpeb. Kas teil on ka elu jooksul hüütud toitsiks familiaarsed? On küll, jah, koolis olin ka hüüdnimega toru. See viitab teie kasvule ja teie nimele on registreeritud niisugune firma nagu toitsin vest, mille tegevusalad olid kutse-teadus- ja tehnikaalane tegevus. Kas on teil praegu kalles? Tiksub ja tegin nii-öelda OÜ tööd. Mingi aja praegu enam enam ei tee, aga noolid teatud kirjaprojektid. Olen näiteks EAS-ile tootnud start-upidest lugusid ja videoid. Pisteliselt veel ühteteist. Start-upide teemalist blogi te olete kunagi pidanud inglisekeelne niisugune ühe mehe blogi, mille eest te saite Eestis ettevõtluse edendaja auhinna aastal 2010 ja see, see projekt läks mingil Euroopa konkursil edasi ka, kuidas seal läks? See oli tõepoolest selline huvitav välgatus minu tööalases tegevuses algas kõik sellest, et külastasin esimest korda Silicon Välit räniorgu ja ma sain kuidagi sellise nagu inspiratsiooni laksuga ma sealt tulin, et ma pean hakkama nagu välja tooma neid Eesti start-upe ja kirjutama neist inglise keeles ja suhteliselt noore ja rohelisena võtsin ma selle kohe teha, tegin sellise ütleme eesti oma tehkranži, eks ju, et ekransson, tuntud startup portaal uudisteportaal, tahtsin midagi sarnast teha. Võrdlemisi kriitikavabalt kirjutasin kõikidest idudest, mis kuskil kellelgi peas on juba tiksuvad, võib-olla ei ole isegi peast kaugemale jõudnud lihtsalt idee tasemel. Ja tõepoolest pandi tähele seda EAS-i poolt ja, ja saadeti siis mind ka Ungarisse ühele sellisele üleeuroopalise konkursile. Aga mingi aja pärast ma panin selle blogi siiski kinni. Tundus, et igasuguseid idusid on, on liiga palju, et neist nagu kirjutada, tundus, et kõigist ei olegi põhjust kirjutada veel. Siis hakkasin keskenduma neile, kes on juba jalad alla saanud ja ja tekkis natuke rohkem kui kriitikameelt. Nende idude suhtes. Üldiselt kogu see vaidlus, mis praegu käib, et kas parem töötada McDonald sis kui idufirmas, loen ma kuskilt portaalist pealkirja. Minu meelest on väga hea töötada nii McDonald sis kui idufirmas, mina olen näiteks töötanud Stahlis Viimsis, ma olen teinud hotooge ja liikluskindlustuse ja müünud bensiini ja Kabanusse. Kõige tähtsam on see, et mida inimene ise tahab ja, ja kõige tähtsam on see, et inimene oleks rahul sellega, mida ta teeb. Kas ta siis arendab mingit äriideed? Jumala pärast, kui see talle meeldib, kui see tundub talle õige, kui ta suudab sellega kuhugi läbi murda, kui ta suudab selle ümber mõttekaaslased leida, investorid ära rääkida, siis andku minna, sest startup me mõtleme selle termini peale justkui peaks olema nagu Skype või nagu pleite või tegelikult tinglikult on ju ka startup see mees, kes siin politseipargis seda kohvikut peab jalgratta seljas, sõidab hommiku siia ja teeb midagi, mis talle meeldib, mis talle pakub teostust, eneseteostust, mis mis talle pakub sissetulekut, mis teeb tema kliendid rõõmsaks, mis pakub klientidele mingit pättust. Ja ma arvan, et ega ta vägisi seda ei teeks. Tal on tõenäoliselt suhteliselt hea käive, aga siin see kriitika on põhjustatud ikkagi sellest, et startup'id saavad väga head toetust, aga käive pole see, mida on oodatud ja nagu nad ei täida neid ootusi ja lootusi, mis neil hambad. Asi läheb toksiliseks, kui startup idele hakatakse jagama riiklikku raha, minu arvates. See raha võiks tulla ikkagi investoritelt, kes riskivad oma rahaga. Ja kellel on ka sel alal ilmselt suuremad kogemused, et kui riik hakkab riskikapitalisti mängima ja siis ma arvan, et ei tule väga hästi välja. Kuuldavasti te olete oma säästude väga edukas investeerija. Kas te võite lähema minuti jooksul anda algajale väikeinvestorile praeguses majandusolukorras finantsolukorras kaks head soovida? Sest tegelikult ma ei ole üldse edukas investeerija, ma ei tea isegi, kust selline väide mul isegi ei ole sääste eriti ära paigutatud. Kõik on ära paigutatud, minu investeeringud on, on minu lapsed suure pere fänn tegelikult, ja hetkel on mul kolm last siis kolmele seitsmene ja, ja 13. Ja ma üritaks investeerida neisse, kuigi mul on kogu aeg suured võlad, ehk siis need on armastuse võlad. Ma ei suuda piisavalt oma töö kõrvalt neile tähelepanu osutada. Arvan, et lapsed on hea investeering ja ja mis puudutab rahalisi investeeringuid, mul ei ole näidet absoluutselt palju. Kohe kindlasti ei ole. Aga praegusel ajal soovitakse, et ennemini aktsiaostu või kinnisvara või tuntud majandusajakirjanik Riskida Ma soovitaksin küll, aga mitte täispangaga. Ma ise olen tegelikult riskialdis, ma hea meelega ostaks selliseid aktsiaid mis on näiteks kinnisvarafondide omad. Hea meelega investeeriks kinnisvarasse, hea meelega isegi investeeriks start-upidesse. Raha peab liikuma. Aga seljatagust tuleb ka kindlustada, aga kindlasti ma ei ole mingisugune paaturgude ekspert mingisugune investeerimisalane nõuandja lihtsalt investeerimisalast nõu võiks anda need, kes investeerimise alal tegutsevad. Ma arvan, et see on selline kuldreegel. Nii on küll stuudio seinal näitab, et, et tuleb pakkuda viimane viimane sööt. Toomas Hendrik Ilves oma viimases kõnes või intervjuus presidendina ütles, et tõde kaotab olulisust, faktid ei loe ja hinnangud võetakse idia, kust. Ma arvan, et see kirjeldab kogu meie ümbritsevat elu, kuidas ta niisugustes oludes ennast ajakirjanikuna ja kodanikuna ja isana tõestate. Kas te lasete ennast häirida nendest oludest, mis on ümberringi? No way, millega mina isegi olen kinnitatud, on, on jumala. Ja ma loodan, et ma seal kompromisse idee on suur probleem poolest, et väga paljud asjad on inimeste jaoks jäänud pinnapealseks. Ei süvene, me ei jaksa tegeleda asjadega, süvitsi me ei jõua. Anname ennast absoluutselt kõiksuguste asjadega, millest paljud meile midagi kasu ei anna. Ega me saame sellest alles hiljem aru, et sellest ei olnud meile endale mingit. Kas just tundub, et peaks võtma ja veel tundub, et meile piisavalt? Me kõik õpime, kuidas seda tasakaalu tegelikult leida, mina samuti. Aga palju edu teile sellel teel, Toivo Tänavsuu aidaa. Tänases saates oli külas siis ajakirjanduspreemia hea sõna värske laureaat, Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu, saatejuht oli Kaja Kärner ja uus külaline on saates loodetavasti juba nädala pärast kuulmiseni.