Tere kõikidele kuulajatele. Täna on võtnud kutse tulla meie saatesse vastu kirjandusprofessor ja viimased 25 aastat tõesti televisiooni raadioajaleheartiklite kõnekoosolekute raamatute kaudu meile kõikidele väga tuttavaks saanud professor Rein Veidemann, tere tulemast saatesse. Tere päevast, tere kutsumast, ma jälgin teie saateid hoolega ja mul oli suur au olla kutsutud teie saatesse. Teil on sügisel sünnipäev sellel esmaspäeval juba 70. järjekorras, nii et tagantjärele veel palju õnne. Kas te armastate sügist? No kus ma pääsen, kui ma olen sügisel sündinud, seejuures süda sügisel, kui hästi see kõlab sügise südames, see on peaaegu nagu luuletus, eks see on ilmselt siis ka mõjutanud minu niisugust tundelist hinge üldiselt muidugi ja ma olen kaalude tähtkujus, kes on kaalud, kõiki kaalusid tervitan. Ma ei ole küll astroloogi ega, ega selline ebausklik, aga mingid jooned, inimese sünniaeg temasse jätab või istuma tähendab noh, kevadel lapsed on alati väga rõõmsad ja, ja nad sünnivad, elujõud on kõik kohamas ja nii et või siis talvel nad on kõik valmis ees ja ühesõnaga seal mingid asjad seal on. No minuga käib kaasas siis melanhoolia näiteks ja, ja tundelisus mis on juba noorest peast ja mis oli siiamaale kadunud, ikka teatud kalduvus niisugusse võib-olla paatusliku esinemisja mõnikord lausa eksalteeritud esinemismida, niisugused ratsionaalsemad kolleegid, sõbrad ütlevad Veideks jälle, keeras nuppu peale ja üle keeras ja siis noh aga kuhu ma pääsen enda eest, ju ma siis olen niisugune ja ju siis on ka minusugusel meie üldises tunde ja, ja, ja sõnaväljal oma koht. Aga selle poolest te oletegi, huvitav, et ei ole niisugune akadeemilises rahus ja kogu aeg monotoonne, et see, et te olete nii emotsionaalne teeteid huvitavaks. Ja ma ei tea, kas ta nüüd huvitavaks teeb, hea sõnaga seejuures ma muidugi pean väga lugu oma kolleegidest, kes on, kes on intro, vertsed, intro võrdsed ja ja seejuures teevad nad väga palju kasulikku tööd, võtavad sõna, võib-olla neid on isegi igavavõitu kuulda. Aga, aga seejuures, kui sul kõrvad on kikkis, siis see tarkus jõuab igal juhul ka sinuni. Nii et selline mitme mitmekesisus, mitmekesisus rikastab. Kultuuri ma arvan, et te tõenäoliselt ei mõtle iga päev oma elu kõige pingelisematel aastatele, siis kui te olite rahvarinde eestseisuse ees. Istu ja kui te olite Eesti Kongressi ülemnõukogu riigikogu liige, ma kuulasin raadio arhiivist üle teie sõnavõtte loomeliitude kultuuripleenumil, millest varsti saab ju 30 aastat ja kuulasin teie intervjuud Balti ketis, tulite Kehtnas? Ma arvan, et see ei ole ainult teie puhul, nii et kogu see vaimustus on asendunud rahul revisega ja et niisuguse koostegemise asemel igaüks meist. Ta ajab oma väikest asja, oma väikest rida. Kas teil on natuke kahju ka, et kõik, võib-olla ei ole läinud Eesti elus nii nagu iseseisvuse taastajat omal ajal arvasid, et läheb? Aga kunagi ei lähe niimoodi, nagu sa loodad või nagu sa unistad. Ma olen tõesti elus väga palju unistanud. Jaa, jaa. Ja nüüd ma pean möönma seda, et väga paljudest unistustest saavad mälestused, nii on see elus. Elukaar on niimoodi ja ma usun, et see on iga inimese puhul on niisugune asi. Temagi mõtleb, et et, et ma tahaksin, et minu tulevik näeks välja niimoodi minu isiklik, tule dile isiklik elu aina unistab, kes siis sellest teisest, kas suurperest või ilusast elamisest ja aga aga siis, siis ta märkab, see, mis talle kätte antakse ja mis temani jõuab. Et kui see ka on pool sellest, siis, siis ta leiab, et ikkagi on hästi läinud. Nüüd, mis puudutab rahvarindes siis minu kui poliitiku ellu 90. aastate algul, siis tõepoolest need olid kantud. Need olid kantud kujutluses Eestist kui sellisest puhtast hästi hoitud, kuna ma olin 80 aasta algul, hakkasin käima Soomes ja, ja siin väga palju. Kas minu kujutlust, et, et mina tõesti siia ma räägin, et et Eesti on põhjamaa ja peaks kuuluma skandinaavia kultuuriruumi, ta kuulubki sellele on juba ammu osutatud. Valtoscandia kultuuriruum, mida me esindame. Niisiis, minu jaoks ei ole põhja maa või uus põhjamaa, see ei ole minu jaoks mingisugune niisugune avastuslik loosung, vaid ma leian, et see see peakski olema ja eks see kujutlus oli siis, kui ma tormiliselt sellesse ühiskonnaellu sisse läksin. Aga, aga jah, mis, mis siis juhtus, mis juhtus? Juhtus see, et ma ei kujutanud ette et meid läbi raputada, et kahe ühiskonnakorra vahetumine oma riigi kättesaamine, et kõigepealt see ühiskonnakorra vahetamine toimub nõndanimetatud šoki ravi kaudu, šokiteraapia sellest palju räägiti. Ja see, see tekitas erakordselt palju uut ülekohut, seda ma ei kujutanud ette. Mulle tundus, et meil on nagunii ülekohtumõõt täis, me oleme selle ära maksnud juba kõikide oma ohvritega alates 40.-st aastast. Nii küüditatute hukkunut, aga kes vähegi on arvutanud ja lugenud, see teab, et Eesti on Euroopa nii-öelda rahvastiku ja ma siis oma mastaapide väiksuse tõttu sõjas Poola kõrval kõige rohkem kannatanud rahvas. Jama. Ma arvasin, et see limiit on täis nüüd et kui me nüüd saame oma riigi kätte ja hakkame üles ehitama siis seda uut riit, ruut ühiskonda hakkame, taastame kapitalismi. Mida, mida Naiga taastasime muidugi siis kuna mina kuulun sellesse põlvkonda, kes oli vaimustatud inimnäolise sotsialismi võimalikkusest mis tookord 60. aasta lõpus, mida ma võisin siis unistada, kui kõik oli suletud ja ainult pragudest imbus meile jäänud siis oli muidugi seal selle kohal oli Tšehhoslovakkia ja ise inimnäoline sotsialism ja see vahetus, see kujutas inimnäolist sotsialismivahetus, minul 90. aasta algul inimnäolise kapitalismi kujutlusega, aga pole seda ega teist olemas? Ei ole jah, paraku ei ole. Nüüd küll peab tunnistama, et et 2000. uues aastatuhande algul võib-olla on see üldine, niisugune vooluideoloogia ning sellega kaasnev siis valitsemisviis ja meetodid, võib-olla seal on siiski suurenenud see sots reaalne mõõde, nimetame seda niimoodi siis, et ja rohkem hoolimist, seda on tõesti tulnud, et see, see hoolimist, kuigi see kunagi ei ole palju hoolimisega, on niimoodi, et ei ole kunagi palju. Aga noh, seda see, see mõõde on natukene ikka lisandunud. Nüüd aga jah, siiski see põhiline, mille nimel tookord sai rabatud. See, see on käes, see raam on olemas, põlvkonnad on vahetunud ja ütleme, see minu toonane, millega meie olime seotud selle vastutusega. Me oleme selle eest vastutanud ja see selle vastutuse osa täitnud. Ja nüüd muidugi paljud kibestunud, et ei ole läinud niimoodi, et inimese elu oma lühiduse tõttu ei ole võimalda, ei võimalda näha siin, kelle piimajõgesid ja pudrumägesid ja, ja ikka me oleme kuskil seal keskmiste vaeste riikide hulgas võrreldes rikaste riikidega vaesemate riikidega, kuigi just äsja lugesin, et me oleme pääsenud siiski juba niisuguse nimekirja, kus me nähtaval oleme. Võib-olla ta ongi, mina ei ole kibestunud. Ma ei ole kibestunud, ma olen mures, kui ma olen, siis ma, siis on see mul alati mure ja see, see mure on niisugune suunatud sellele, et et et ei kaotataks seda, et ei mängitaks maha neid seda sümboolset kapitali, sotsiaalset kapitali. Kui ma kasutan berburdi terminoloogiat, mida me oleme omandanud ja mis tuli nagu meie põlvkonnaga kaasa meiega, siis koos teiega tuli kaasa ja aitas siiski ja viis meid iseseisvusele ja andis meile tagasi riigi. Nii et see on see minu põhimure, aga mitte kibestumust. See on, see on väga hea. Tulles selle sotsiaalse hoolivuse juurde, ma mäletan, et üheksakümnendatel aastatel ja ka juba 80.-te lõpus Teid kasutati palju, kui väga head teksti koostajad, teksti loojat, te kirjutasite avaldusi, pöördumisi, petitsioone. Te kirjutasite koos mõttekaaslastega väga paljudele asjadele alla. Aga nüüd ma vaatan, et teie nime enam ei ole. Harta 12 koostajate nimekirjas Te ei kirjutanud alla 101 kultuuritegelast Rail Balticu vastu. Kas teile tundub, et sellel kõigel ei ole enam mõtet või lihtsalt taandute akadeemilisse rahusse? Akadeemilist rahusta muidugi asi kaugel, kõigepealt akadeemiline kogukond, sinna ma enam väga hästi ei mahu ja see on ka väga lihtsa seletusega, sest et see eeldaks seda, et ma iga päev iga nädal loeks mõne teoreetilise allika läbi ja ja oleks laual mingisugune süvauurimus, istuksin arhiivis või raamatukogus, seda ma enam ei ole ja ma olen emeriteerunud professor. Tõsi küll, selle, kus arvestus on teadustööde arvestus ja sinna mu lõik üht-teist iga aasta midagi lisada. Aga aktiivsest akadeemilisest elust sinna taandunud ei ole. Pigem elama oma seda seisuste, milleks ma nüüd tõepoolest üha rohkem ja rohkem arvan end tundvat Literaadi seisus. See on üks ilus sõna ja literaat, see on väga väärikas sõna, aga see nõuab palju, muide olla literaat ja, ja need petitsioonid, need kuulusid kallitaraadi, ta on. See on siis inimene, kes toimib, tegutseb avaliku kirjasõna ja üldse avaliku sõnaväljal aga avaliku kirjasõnaväljal toimija, kes kirjutavad ka kirjutavad alla, teevad projekte, avaldusi, artikleid, medalite raadid ja need on juba valgustusajastust pärit, et niisugune niisugune seisund või, või niisugune kuuluvus inimesel nüüd, mis puudutab nendesse viimase aja petitsioonidesse, et kas ma pean neid mõttetuteks? Ei, ma mõttetuteks ei pea neid, kuid kuid mida ma näen, näen ma ju seda, et et ega, ega need ei muuda ju midagi, need ei ole, ei ole ju peatutud. Võib-olla midagi peatatakse, midagi muudaks, kui kõik allkirja andnud inimesed suudaksid koondada enda ümber omakorda inimesi ja mitte ei oleks seal sotsiaalvõrgustikus ja kui asi on nii hull, siis tulgu tänavale. Vaat seda ma tahaksin näha. Kui tullakse siis tänavale, siis on kõik nähtaval. Aga see on meeleavaldus, mida nad teevad ja kirjalik meeleavaldus. Ja see on omal kohal. Nüüd neil aegadel, kui mina tõepoolest kirjutasin, siis nende kirjalikele meeleavaldustel järgnesid sinna järgnes midagi viimal Vistmist järgnes oli see, et oli mingisugune jääkeldri jahutusjahutusoperatsioon. Mul on mulle kui kirja inimesele, et sinna jääkeldrisse nad koguti ja paraku sinna ka jäi. Minu viimane niisugune tõeline, ma ütleksin, pooleldi meeleheitlik osalemine petitsioonis oli aastal 2007. Ja, ja seal ma sain muidugi sildi külge. Ja see on ka mingi ettevaatlikuks teinud. Kas sellele järgnes juba eelnesse kommarite ahju ja siis muidugi väga inetult ja silditati meid punasteks professoriteks. Margil pöörasin sel naljaks ja ütlesin, et see on mulle väga uhke nimega, kas punane, seda merevärv südamevärv, nii et ma olen punane professor uhkusega aga mitte siis selle süsteemi mõttes, kust me tuleme ja millest vabanemisel ma oma osa siiski mingil määral tajun. Ja tookord ja seal see see pöördumine oli, oli pöördumine mõistusliku käitumise suunas. Sest et ma teadsin tookord ja olen siiamaani veendunud, et kõik see oleks võinud olemata olla, oleksime suutnud seda teha niimoodi, et ei oleks seda katastroofilist märatsemine Tallinnas puhkenud. Et me oleks saanud selle pronkssõduri ära viia sinna, kus ta koht praegu on väga heal kohal. Selleks tuleb teha siis, kui, kui Tallinna südalinnast viidi ära Lenini pronkskuju, aga, aga see ongi just see viide, et et mida me jätsime õigel ajal tegemata, küllap see nimekiri on pikk. Ei, ma arvan ka, et see nimekiri on pikk ja praegugi need need, need pöördumised on lähtuvalt sellest, et et midagi tegemata, midagi jääb arvestamata, midagi jääb läbi mõtlemata. Eesti televisioonis olid mul hirmus kahju, et seda saatesarja ei ole, mõtleme veel saated ja seesama, ütleme enda allkirja petitsioonile mõtleme veel saate ja see oli ju kogu aeg tõmbas tagasi, tähendab ja seedis läbi mõtlesid, siis piiras raamistas. Et siis ametkonnad vastutavad inimesed, otsustajad, nad said sealt mõtteid, nad said innustust, aga nad said ka pidurdust sealt kaasa. Nii et selles mõttes see nagu minu õpetaja Ülo Vooglaid on öelnud. Ühiskond toimib kahel põhimõtteliselt printsiibil edasi sidestamine ja tagasisidestamine. No vaat see tagasisidestamine, see, see jätab meil soovida edasi, sidestamine käib sageli niimoodi, et anname teile ette, projekt on siin ja me teeme selle. Ja, ja nad on nüüd etteandjad, otsustajad leiavad, et see oma omaenese tarkusest mina, kirjandus, inimesena tean, mida tähendab omaenese tarkusest tasub meile mõelda tagasi Vilde peale ja nii edasi. Ja, ja Kitzbergi Koidula sadamate Koidulas tahavad ka, läheme kõigepealt sinna kasvõi. Üks petitsioon, millele te alla kirjutasite, jääb 15 aasta 2002 kaks Eestit sotsiaalteadlaste kiri. Missuguseks te hindate selle kirja mõju oli ju väga palju artikleid pärast seda ühiskondlik arutelu oli mõned teaduslikud konverentsid, aga Ta jääb vist umbes sinna ja suunda, kuhu jäi ka rahvuslik kokkulepet. Ühiskondlik lepe, ühiskondlik lepe ja. Ja see ühiskondlik lepe, kuna me oleme mõlemad oma abikaasa Andra Veidemanni poliitikas olnud ja tema isegi rohkem kauem ja kõrgemal staatusega poliitika olnud ja tänapäevanegi peab oma siis poliitika, vestlussaadet, televisioonis, oma saade Tallinna televisioonis, vestlussaade, siis ma tahaksin öelda, et see ühiskondliku leppe idee on meil nagu perekondlik, kui nii tohib öelda, mõtlesime Andraga tookord koos, et et Eesti vajab seda, see kahe Eesti puhul eriti aktuaalseks ja teatavasti Arnold Rüütli presidentuuri oli ka väga tihedalt seotud just nimelt selle ühiskondliku leppe. Kõigepealt läbirääkimisel selle võimalikkuse läbirääkimisega ja käivitus ja Andra hakkaski seda vedama ühiskondliku leppe sihtasutuse kaudu, millest hiljem sai koostöökogul. Nii president Toomas Hendrik Ilves kaotas selle ära ja tegi koostöökogu, mis muidugi taandas selle selle asutuse staatust kohe, sest ühiskondlik lepp, et seda me pidasime silmas ikka väga laiaulatuslik ja see oleks olnud nüüd niisugune raamdokument, kus kõik ühiskonna osapooled ja nende esindused oleksid osalenud, oleks olnud monitooring või seire, sellep täitmise seire. Ja see oli siis suunata tõepoolest erinevate kogukondade ja siis erinevate ühiskonnakihtidevahelise leppe tegemiseks teatud suuremates küsimustes, mis mis oli ette näha, et need toovad konflikte ja süvendavad Eesti ühiskonna lõhestumist siis eestlased ja vene kogukond tohutu määratu Venegomisse siiamaani jäänud ja kogu aeg me peame tunnistama seda, et pidevalt oleme silmitsi nende, kuidas me saaksime vältida nende endassesulgumist ja nende, et me ei tunneta neid ei taju ja et nad ei ole nagu osa meie Eesti riigist ja ühiskonnast, mida nad ju peaksid olema. Noh, nad on juba siin tervelt kaks-kolm põlvkonda. Esiteks, mis me nüüd näeme, kaks Eestit, me näeme seda ju, et see on selles mõttes täiesti selgelt tajutav siis tühjeneva ääre maastunud Eesti näol ja, ja siis siis suuremate keskuste, aga nendes suuremates keskustes omakorda Tallinnasse liikuva siis Eesti elanike näol, nii et see ei ole kuhugi kadunud. See kaks eestitane isegi võib-olla rohkem nüüd kolm Eestit ja seda muidugi ka tookord isegi püüti naeruvääristada, et mis te siin räägite. Kahest Eestist meil on tegelikult üks Eesti, on, on 10 100 Eesti, et igalühel on oma väike Eesti olemas, esines, peab paika, kuid küsimus on selles, kas nende erinevate väikeste eesti eestide vahel on silda ja kas erinevate Eestit ühendavad võrdsete võimaluste sild. Sest see, mis on, tagab ühiskonna sidususe, on, on siiski just nimelt võimaluste võrdsus, võimaluste võrdsus, sest inimesed ei ole võrdsed ja oma elu jooksul nad ei ole ka võrdsed. Ka loodus juba seab ette niimoodi, et ühed on jõulisemad tugevamad ja ka siis see erisus on ju olemas kogu aeg ei kao mitte kuhugi mitte iialgi. See, mida taotlema peaksid vähemasti see etteantud erisus tekkiv erisus. Et see oleks tasandatud siiski nõrgemate ja, ja, ja nende suunas minust muidugi räägin natukene ka see minu maailmaga, vaade, mis, mida võiks nimetada sotsiaaldemokraatlikus maailmavaateks. See räägib kindlasti minus kaasa, ega me ei ehita seda seejuures respekteerides teistsuguse maailmavaatega inimesi. Aga, aga, aga siis ma räägin oma maailma. Pinnalt ja selle teema lõpetuseks veel, et see ühiskondlik kokkulepe ja rahvakogu ja jääkelder Need kõik sumbusid kuidagi. Millisesse Meile kõneleb. See kõneleb ilmselt sellest, et, Võib-olla et häda ei ole siiski nii suur, et enam ei tee, noh, hea küll, võtsid kuulda ja, ja see kanaliseeriti ja see suubub selle tõttu. Et loodet, et siis uue, niisuguse poliitilise võistluse kaudu ja uute valimiste kaudu, mis on esindusdemokraatia omane ja loomulik, et selle kaudu siis pääseb nii-öelda ma ei ütleks, et võidutsema, aga, aga domineeriva masse positsiooni mingisugune uus lähenemine, millest tulenevad omakorda siis poliitilised otsustused ja poliitiliste otsustuse kaudu toimub korrektsioon. Aga seda ei ole toimunud nii et see sumbus seal umbes sellisesse kujutlusest tähendab kodanike liikumine vabakondade liikuma ja tõi meile uue erakonna. See on ikkagi suur pluss koguni kaks erakonda seal formeerus ümber Eesti konservatiivne rahvaerakond ja vabaerakond, nii et selles mõttes ei jääkeldri protsess päriselt kuhugi ära ei ole kadunud vabaerakond, nüüd on nagu selle pikendusena ja tahan tähelepanu juhtida sellele, et ühiskondliku leppe nüüd räägivad sellest tööandjad, töövõtjad, poliitikud, poliitikud peaaegu et iga nädal kuskilt kuuled jälle ühiskondlikku lepet, vajad sellest sellest asjast. Aga paraku nad on, täidavad erineva sisuga seal taga on ikka omakasu oma mingisuguse rühma siis selle kogukonna poliitilise erakonna kasu. Nii et seda ühiskondlikku lepet, mida, millisena ta algul välja oli mõeldud seda, seda praegu siiski ei ole ja eesti koosti kodu, mille nõukogu liige ma olin ja istusingi aastaid seal see on väga tänuväärt organud on presidendi juures. Ma ei tea, kas ka uue presidendi juures ta jääb, ta teeb inimarengu aruande, ta seirab, seirab aga eelmisel ühiskondliku leppe sihtasutusele vaid tohutu võimalus koondada just nimelt talve ikka aktsiooni institutsioon, seda ei ole praegu. Ja see oleks vaja oleks tingimata vaja. Eesti koostöökogu võiks ikka nagu Murphy juurde saada. Te jälgite väga tähelepanelikult ühiskondliku elu. Kas teie hommik algab lehtede lugemisega või te vaatate juba arvutist, mis eelmisel õhtul, mis on järgmise päeva Pealkiri? Minu hommik algab lehtede lugemisega ja meil on nii palju lehti käik et mu kodulinnaleht, kust ma pärit olen, Pärnu leht käib muidugi kõik üleriigilised lehed, nädalalehed. Jah, mu hommik algab lehtedega, see ma kuulun sellesse põlvkonda. Ja kuna noh, me, meie pere sissetulekud võimaldavad siiski lehti tellida, ma tean seda, et väga paljudel ei ole see võimalik, lihtsalt et nende sissetulekute tõttu. Ja et on kõik ära, kõik on paigas ja ei saa lehte tellida ja nooremal põlvkonnal nemad muidugi loevad internetist, nüüd ei loe enam internetis ka nüüd loevad. Ma ei tea, see nimetatakse, mis need on, Aipäädid ja ja Aifoonud ja, ja kogu nutitelefonid on nüüd see põhiline, kus loetakse, kui loetakse, aga mina loen ja kas te tunnete Eesti elu ära selle põhjal, mida te lehtedest laed? Tunnen küll. Teate, ma pean ütlema seda, et. Ma olen ju Postimehes nii-öelda pooleteramees. Siis võiks öelda, et priviligeeritud eristaatusega kultuurikriitik aga siiski nende koosseisuline kriitika 15 aastat juba. Nii et. Ja nende ja siiski uue põlvkonna auks, kuna ma olen. Arvatavalt olengi praegu Eesti ajakirjanduses viimane. Teeme nüüd jutumärgid, sest ma ei taha enda kohta öelda vanur. Jah, aga olgu, mina olen siis vanema põlvkonna ajakirjanike esindaja ja mis peaaegu et üks viimastest, kes võib-olla maakonnalehtedes on veel minuealisi ajakirjanikke, aga mina olen seal ja tahtsin siiski tunnustuseks öelda, et minu meelest Eesti uus ajakirjanike põlvkonda on väga head, tööd teeb ja selles mõttes ma tunnen ära Nende kaudu, nemad toovad ju Eesti elu kõikides oma vastuoludes ja nii edasi toovad ju lugejateni ja seda nad teevad siiski enamasti kõrgprofessionaalses tasemel. Nii et selles mõttes, kui me kunagi hakkame lugema lehti, ütleme ka 50 aastat hiljem keegi loeb, võtab ette siis ma usun, et ta saab. Mitte ma ei räägi umbsust, ma tahan loota, et ta saab siiski üsna adekvaatse pildi, mis oli 2010. 15. või sellel ajal, mida me praegu enda suhtes nimetame kaasaegs. Täna on Kaja loodimisel kirjandusprofessor Rein Veidemann. Akadeemiline rahu ja rahutus. Te olete lugenud kirjandust Tartu Ülikoolis Tallinna Ülikoolis, Saksamaa südames, Göttingeni ülikoolis, kui te neid kolme võrdlete, mis iseloomustab seda akadeemilist õhkkonda igast neist kolmest. See on, see osutus, olid teist väga armas ja see võimaldab mul tõepoolest nüüd esile tuua need kolm erinevat palet. Ma käisin tõesti 2004 või 2003, olin kättingenis kolm nädalat ja lugesin seal eesti kultuuri eesti kirjandust. Siirus saksa keeles. Et olin, valmistusin selleks nädalat kolm, kolm nädalat oli jah seal ja siis nende tuli seal lugeda erinevates auditooriumites väikestele seminarirühmadele, nii et ühtlasi katsetasin ka Göttingeni raamatukogu. Ja siis ma Vaat see oli tõeliselt akadeemiline linnake, ta ongi muide temal see Göttingeni ongi Saksamaa üks selline kõige klassikalisem Nendes ülikoolilinn ja väga kaua aega juba 18.-st seitsmeteistkümnendast sajandist. Nii, ja siis ma, kui ma seal oma selles elukohas või mis mul oli antud seal külaliskorter külalisprofessoritele siis, kui ma sealt jalutasin selle tänavat mööda, see muidugi kõik see täna meenutas Tartu Tähtveret. Aga see oli selles mõttes veel akadeemiliselt täidetud, see Tähtvere, mis kunagi ka eesti ajal võis olla, oli täidetud kõikvõimalikest professoritestikum, õhtul seal jalutasin, akendes olid tuled, selline sume, nisugune, leebe, kollakas, beež valgus oli akendest vaatas mulle vastu, akna taga olid kirjutuslauad, kirjutuslaudade taga olid paljanduva pealaega professorite peanupud kummardunud jõua kohale, klassikaline pilt, laua peal olid tornid, erinevad raamatut ja siis ma jälgisin sealt tuli nii huvitav vaadata seda. Ja siis aeg-ajalt tuli, läks keegi sisse, üliõpilane või või keegi kolleeg ja läksin siis mõnel akna taga oli juba kaks ja kolm inimest, professor oli kedagi vastu võtnud, nii et seal ma tundsin, et ma oleks nagu ajas tagasi läinud kuhugi 19.-sse sajandisse, kus akadeemilise professori on sellised tõesti niisugused väärikad ja nad on, nad on ise nagu elavad raamatud ja, ja nendel on nii-öelda imede eraprofessuur või tegelesid siis oma juhendatavate üliõpilaste kodudes, nad käisid kodus ja muide, me käisimegi ühel professoril külas ja too professori kodusi oli, kuna nad saavad väga kõrget palka võrreldes nüüd Eesti professor Me oleme kerjused saksa professori kõrval. Nad saavad kõrget palka, Nad võisid ilusaid vastuvõtte kodudes teha. See oli üks järgmine akadeemiline keskkond, on muidugi tark. Üks väga oluline osa minu elust alates aastast 1969 kuni 1980 ikkagi üks päris suur peatükk minu elust ja, ja Tartus. Ma muide kirjandus on kirjandusmuuseumi sekretär, aga, ja siis hakkasin paralleelselt juba lugema kursusi, nii et Ülikoolis aspirandina. Tänapäeval on väga raske seletada, mis asi on aspirant siis oli, aga see on väga ilus sõna aspiranud hingaja, aspiraare, need, ma hingasin seda siis teadmisi ja, ja, ja valmistusin selleks. Minul olid siis nende kandidaadi miinimumeksamit esside kolm eksamit olid, igaüks kestis kuus tundi. Seal oli, see oli seitsmekümneil aastatel oli veel niisugune katsumine tulevase teadlase katsumine. Et et see jah, ja ma sattusin elama ka Tähtverre. Kirjandusmuuseumi folkloristide Erna normann oli, oli lahkunud siit ilmast, temast jäi korter järele ja see Tartu linnavalitsus siis andis selle mulle tookord kasutada ja ma olin siis seal need ka veel viimased kaks aastat ja pärast olin ma juba professori ametikorteris, kui ma ise professorina oli, nii et see Tartu on nagu, seal on selline asi nagu tänaval lähed kohe sul kolleeg käeulatuses. Nii et üks, üks päev kaks tundi ja kõik inimesed on sul kättesaadavad ja see on, see on jälle oma omaette niisugune väga-väga kuidagiviisi. Noh, oluline ja annab sellele õhustikule palju juurde. Ehk siis sellist suhtlemist, niisugust sünergiat, sünergia võimalust on, on suurem, oli, oli Tartus kahtlemata ja see on siiamaani kindlasti ja kõik need kuidagi elutempo oli seal aeglasem ja Tallinna Ülikooli tulles isegi praegu Tartusse lähed sa kõik, äkki äkitselt oled nagu ikka ajaliselt mitte maas. Aga kuidagi see elutempo on natuke teistsugune Tallinnas Tallinna Ülikool kus ma 10 viimased 10 aastat on õpetanud, mis mul on hea meel, et see ülikool on moodustunud nüüd ühtseks campuseks, neil on Tallinna tehnikaülikool ja meil on Tallinna Ülikool. Ja ma peaksin ütlema, et et need aastad, kus ma tulin kõigepealt Tallinna Ülikooli Eesti humanitaar, Laar instituudi õppejõuna ja siis hakkasid need muutused toimuma nii, et see Tallinna pedagoogikaülikoolis kasvas välja Tallinna ülikool siis ma leian, et sellele ülikoolile perspektiiv on väga hea selles mõttes. Et kuid ja paremgi või selles mõttes, kui ta rohkem just nimelt ennast identifitseerib Tallinna linnaülikoolina Tallinn University, et et see hakkaks nagu toimima linn ja ülikool, ülikool ja linn. Et mitte jooksma selles Üleeuroopalises ülem maailmses konkurentsis, kuhu qaeg Tartu ülikool ei, peaaegu iga kuu loeme jälle mitmendal kohal ta seal on. No mis siis, ja meil on kõigepealt tähtis on see, et meie ise tunnetame oma tähendust ja Tallinna ülikoolil kui noorel ülikoolil seisab, see niisugune identiteedi nii-öelda täiustamine, võib-olla vormistamine tulevikus lähitulevikus veel ees, sest see on tõesti väga noor, alles 10 aastat nüüd ennast tähistanud. No mis me 1000 802632 Tartu Ülikooli ees on võrreldamatud ja, ja selles mõttes siin on Tallinna Ülikoolis on seda, niisugust noorte ja, ja seda ringlust on rohkem tunnetatav. Väga rahutu on see, ühelt poolt on see küll väga kena, aga, aga mis on iseloomulik ja see ei ole enam ainult Tallinna ülikooli seal nüüd viimastel aegadel, tõenäoliselt tekkides ülikoolis, loodan, et mitte käkkingenis niisugune orienteerumine nišist. Oi, see puudutab iga eluala. Ahah. Näete siis nii, et see seda märkan. Noh, ja mis siis sellest on, kui ma seda märkan? Lihtsalt möönan, et nii ongi, mulle teeb see, mul on kahju sellest, et see, et see niisugune missistumine ja fragmenteerumine toimub aga ma saangi vist ainult väljendada kahjutunnet. Kuidas te selle kahjutundega hakkama saate, et elu ei ole niisugune, nagu ta võiks olla ümberringi? Ma saan hakkama ilmselt sellega, et ma mingisuguses hingepõhjas olen siiski optimist. Ehk siis mul on siiski tunne, et kogu aeg valdab mind tunne, et et me oleme võimelised või mingil hetkel olgu siis meie endi puudutakse Eesti enda elu või, või, või siis ka laiemalt, kus me nüüd oleme lülitatud ikkagi mingite oluliseks korrektiivid leiavad uuesti aset juhul kui ollakse midagi valesti tehtud või millal midagi ollakse kaotatud. Ehk taasleidmise võimalus siiski eksisteerib paljude asjade puhul ja teate milles, mille suhtes ma olen väga ütleksin, isegi allergiline püüan kogu aeg mõõta ja kaaluda, ma olen kaalude tähtkujus seda, et ei oleks, et ei toimuks niisuguseid muutusi, mille sees ma aiman, et sellele järgneb pöördumatus. Et, et enam ei ole võimalik tagasi pöörata muidugi kõigepealt kogu loodus, eks ole, seda nüüd on maailm tervikuna juba tunnetanud Kyoto lepped ja, ja, ja, ja nüüd veel lisaks, mis Pariisi. Et saadakse väga hästi aru, kui on 2,3 kraadi. Kliima soojenemine on kõik siin õieti midagi või demograafiline, me saame väga hästi aru, mida Taagepera kunagi ütles, demograafiline vetsupott, hoidku jumal meid sinna piirini jõudmast, nii et see on minu kõige suurem kogu aeg, ma püüan mõõta selles mõttes, et ja siis ma siis ma vist hõikaksin ja karjuccini võib-olla lausa püüaks, teeksin seda, oleksin valmis karjuma siis et hoidku jumal, ärge tehke seda. Ja teate, ma olen seda õppinud sellest, et oma muidugi õpetajalt JÜRI Lotmanilt, TEMA kultuurisemiootika-st ja tema omakorda oli saanud 80. aasta lõpus vaimustuse hilja Brigošinilt päritolu belgia füüsikult, kes siis käsitles nõndanimetatud lahknemist protsessi, Pifurkatsiooni protsessid, pil, furkatsiooni hetk, sn lahknemist, punkt, kus pärast seda, mis on toimunud, seda enam tagasi pöörata ei saa ja see läheb, see läheb, läheb ja läheb. Nii et, et on siis ajaloos kõikides protsessides võib-olla niisuguseid lahknemist punkte enam tagasi pöörata ei saa. Vaat tundmine ja seetõttu iga otsus, mida tehakse Eestis iga otsus peaks olema saadetud sellest, mitte hirmust, aga sellest vajadusest kaaluda, kui ma otsuse teeme, mil määral võib see mõjutada olukorda sinnamaani, et meie otsuse tõttu kujunevat uut reaalsust enam tagasi pöörata ei saa. Aga inimese ettenägemisvõime on väga puudulik? Jah, paraku küll. Aga mis teha trahvi siiski, et kriitilistes olukordades ta ettenägemisvõime kuidagiviisi. Taastub kui te rääkisite, Neid pilte, mis avanesid Göttingeni linnakeses professorit akendest, siis mul tuli meelde äkitselt kuidas üliõpilaspõlves käisime kahekesi tegemas Ülo Torpatsi juures ladina keele arvestust. Tuba, kuhu ta meist juhtis, oli maast laeni täis raamaturiiuleid raamatuid täis raamatuid olid virnades põrandal. Tema tohutu suurel kirjutuslaual kirjutuslaual põles rohelise kupliga lamp ja sinna lambi alla oli must kass keeranud ennast kerra ja vot niimoodi. Me tegime arvestusi, kes on teie elus veel peale Juri Lotmani. Inimesed, kellele teil on põhjust. Tänulik olla, oi, neid on väga palju, neid on väga palju. Need on ka praegu minu paljud kolleegid, kellele ma tänulik olen, aga ütleme, õpetajatest rääkides siis muidugi alates mu Esimesest emakeele ja kirjanduse õpetajast tookord siis emakeele õpetajast algkoolis või põhikoolis tänapäeva mõistes loola öösel Pärnus siis üsna niisugune Pärnut mastaabis väärikas suguvõsa, köslite suguvõsa, nii et et loola öösel läks abiellumisel, läksid sinna suguvõsa ja, ja väga ilus naine, oli ta pealegi. Kõigele lisaks pealekauba on väga halb sõna nii ja me muidugi lapsen lastena kõik imetlesime teda ja loola keesel. Äkki oligi tema see, kes, kes avastas, et minust tulevase litaraadi, sest et tema viis meid Lähemal ja rääma kool, see oli viis Pärnu jões äärde ja, ja kõik algas Pärnu jõel jääminekust. Läksime seda vaatama. Teate täna nende praegustel aegadel nii haruldus jõel jääminek, aga tookord oli eriti paks jää, väga tormiline oli see minek ja isegi laes jää lahti, sulanud ära ja ei pääsenud jõgi vabaks ja oli vaja isegi õhkida jääd Pärnu lahes ja kui seda tehti, siis ükskord hakkas minemas, missugune suurejooneline pilt? Jääminek ja me pidime kirjutama kirjandi, selle ja me kirjutasime ja selle ja siis ta laskis mul seal ette lugeda, sai kirjandi klassile ja see on niivõrd ere mälestus mul meeles, et tõenäoliselt sealt minu Literaadi kutsumus ilmeski tema siis On üks õpetaja muidugi, edasi on juba neid keskkooli päevilt, et aga, aga ma tulen otse ülikooli ütleme, sealt tehakse kohe Dorpatis, kas v minagi tegin Dorpat selle eksami patuga pooleks, pean ütlema, et ega me palju ei õppinud ja kahju küll, ta oli väga tark inimene. Erakordselt tark inimene, aga ta oli. Ta oli nii hea inimene, et seetõttu kurjasti kasutati ära tema headust. Siis muidugi Richard Kleis antiikkirjandus, siis Harald Peep, minu pikaaegne õppejõud ja hiljem ka minu väitekiri oponente Karl Muru praegu veel tervitusi talle Elvasse. Väärikas eas siis Eduard Laugaste, Arnold Kask, Juhan peegel, Juhan peegel, no ma võiks öelda, et ta peaaegu et minu ajakirjanduslik isa, nagu ta enamusele meil on, nii et tema jättis mind aitas mul jääda Tartu Ülikooli ja minust sai ajakirjanik tänu temale kultuuri kirjanik ja, ja, ja sealtpeale ja muidugi Lotman, Jüri Lotman, kelle, kelle teoseid ma esimesena hakkasin tõlkima eesti keelde. Kuratlikult raske ja, aga kuidagiviisi hakkama sain sellega nii et et ja tema kodus käisin ja, ja me saime, ma käisin tema loengutel ja minuga peaaegu minust neli aastat vanem, aga traagiliselt siiski varalahkunud Jaak Põldmäe minu õpetaja ühtlasi mulle ka võiks öelda, sõpruskonda kuuluv aga mu enda sõbrad, et ajad olnud minu enda sõbrad. Teoloog Toomas Paul no väga suur õpetaja ja Jüri Talvet, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppejõud Ain Kaalep kirjanike hulgas kõik, kõik nad on mulle midagi õpetanud. Võib-olla see kõlab jälle paatuslikud, nagu te näete, ma pidevalt pean võitlema. Üllatuslikult ei ütleks midagi, aga ma siiski ütlen seda, et ma pean ütlema, et minu õpetajad on kõik need mõnes mõttes ka need, kellest ma kirjutanud olen, järjest rohkem kirjutanud olen Runnel, Kaplinski, Paul-Eerik Rummo peaaegu kui võtavad kokku need arvustamist, kirjutan igaühest võiks raamatutäie arvustusi juba saada, peaaegu igalühel. Pakkuda vastu nendele monograafiale, nii et alles siin sünnipäeva puusas konverentsi ilmnesidki, et et minu kirjutiste hulk on 2300 ligi 2300 kirjutist olema ema elu jooksul kirjandusest ühiskonna elust kirjutanud, nii et see oleks päris, kui see kokaraamatuteks panna vist saab juba pool raamatukogu küll, aga nii, et neid õpetajaid on palju. Ja, ja, ja see ongi minu rikkus, see on minu rikkus õpetajalt, et me saamegi oma selle nii-öelda algse rikkuse. Iseasi, kuidas me seda kasutan. Vaat see on nüüd see asi, kas me kulutame selle ära, võime, rikastame seda omakorda ja üritame seda edasi anda. Ma olen püüdnud edasi anda. Te olete kohutavalt töökas. Kui te rääkisite oma koolipoisi mälestusest Pärnu jõe ääres siis mul tekkis mõte, et Te kindlasti olete arutlenud selle üle, kuidas teie elu oleks kujunenud, kui te oleksite sündinud 10 aastat varem ehk 1936 või 10 aastat hiljem, 1956, et kui väga te olete oma ajastu laps. Ma olen kindlasti oma aja laps, me kõik oleme oma aja lapsed just nimelt see sünniaeg mis antakse meile, antakse meile ette niimoodi, et me ei ole selle, me ei ole valinud omale sünniaega, inimesed ei saa valida sünniaega vähe sellest. Kuna nad ei saa valida sünniaega, siis on nad nii-öelda nakatatud Neile järgnevasse sünniaega kaasa andud järgnevatest aegadest kõigi nende järgnevate aegade õuduste ja kõigi võimalustega samuti, nii et loomulikult, kui ma oleks sündinud 1936 siis oleks väga suur minu võimalused, maks näiteks 49. aastal Siberisse olnud küüditatud, aga võib-olla et oleksin vanud, kuulunud, koostaks saanud, jäi ka kirja inimene oleksin kuulunud kõigele vaatamata sellesse põlvkonda, kuhu kuulub praegu näiteks Mats traat, kes kohe saab 80. Nii et ikkagi 60.-te põlvkonda oleksin ma nii-öelda oma vaimsetes pürgimustes ilmselt laekunud pärast seda mitte siis sellesse põlvkonda, kus olid ees Jaan Kross, Ain Kaalep, siis ütleme siis arbujatest koolitatud põlvkond vaid pisut hilisem, aga ilmselt koos nendega või siis oleksin olnud seal, kus 40. sündinud Lauristin ja nii edasi. Aga 46, mina kuulun sellesse põlvkonda, mida maailm tunneb beebibuumi põlvkond ja praegu ongi niimoodi, et et üksteise järel, kui vaatate sünnipäevakuulutusi tohutu massiivi, Mesi tähistavad oma 70.-st sünnipäevast suur põlvkond ja ikka sinna satub ühtesid ja teisi, kes mingi oma teo või panuse poolt on silma paistnud. Nii. Ja kui ma oleksin 56. aastal sündinud, siis oleksin ma olnud selles põlvkonnas, kes oleks nii-öelda pidanud teostama ennast seitsmendate aastate lõpus aga mõtleme, mis tähendab, seitsmenda aastate lõpp Eestis. See oli kõige tumedam aeg, kui palju nõukogudesse inimestelt noorelt inimesed, kes lõpetas keskkooli Energiat, saada kellestki ennast teostada, 79 80, enne kui Brežnev suri ja mingisugune koidu kiilakas kuskil meile jälle Kotma väga raske, siis oleksin ma ilmselt väga palju võitlusi pidanud pidama selleks, et just nimelt selles keskkonnas ellu astu Ena määrata ja siis selgub, 80.-te aastatel oleks ma ilmselt olnud moodustanud väga suure osa sellest noortemassist, kes läks kaasa laulva revolutsiooniga ja sealt edasi juba Nemad moodustavad selle esimese nii-öelda võitjate põlvkonna, kes siis noh, 90. aasta algul hakkas Eestit nii-öelda tegema ja ümber tegema ja hakkas määrama ja no nii, et kuskil 50.-te aastate keskpaigas vist on Mart Laar ja kus need on sündinud ja seal vot niisugused oleksid ja niisugused need jaotused, kuhu me kuskile satume, nii et satume ja kuna eksistentsiaalne elutunnetus on mulle omane eksistents Salism filosoofilise vooluna on mind pütkestanud ja aidanud mul vaadata seda ilma ja mõtestada seda ilmaelu ja inimese elu sisse tõepoolest ütlema. Martin Heideggeri sõnadega me kõik oleme heide, et maailma heidetud, nii et ja see, mida me selles heidetuses pärast heidetust endast tegema hakkame kas ei saa kunagi valmis? Inimene ei saa kunagi valmis, nii et kogu aeg muudkui aga liigud selle poole, et see ükskord saaksid valmis. Te olete tähelaevas, mis teist on tehtud, öelnud? Niisuguse lauset olemine pole muud kui kellekski saamine. Kas teist sai see, keda te tahtsite? Teist saaks? Jah. Aga mismoodi Moskaksingi vastake nüüd. Minust on saanud see, kes ma olen. Aga seda ma kinnitan, et tee iseenda poole. On lõppematu tee, iseendaks on alati lõppematu ja mida ma rõhutada tahan? Jällegi kõlagu see, kui kõrge lennuliselt see tee iseenda juurde kulgeb läbi teiste. See on see vana, need Emmanuel levinas siis Martin puber, vanad juudid, keda ma lugenud nemad, nemad toetavad, et, et inimene saab alguse teisest. Ja siis ja inimene ise saab selleks tema identiteedi, see kulgeb teiste kaudu. See, see on peegeldus, teine on alati inimese enda peegeldus, aga ta on ka sellest peeglist läbi minema ja teise sissevõtmine iseendasse. Nii et sel määral siis lõpu lõpuks iseendaks saamine, mis eneseteadvus aga. Aga siis siis jah, siis lõpuks sa ütledki, et vist on tõesti läinud nii, nagu on läinud. Ja tuleb olla rahul sellega, mis sa oled. Ma ei raatsi jätta küsimata oma väga lemmikut küsimust, mis on see tühja tooli küsimus. Teie vasakul käel on üks tühi tuul. Kui me istutame siia mõttes kahekümneaastase Rein Veidemanni ja on aasta 1966, mida te talle ütleksin? Ma ütleksin talle, et sa suudad, Rein, ma ütlesingi seda. 66. aastal olin sõjaväes. Pea vastu. Sa suudad, sa tuled tagasi. Sul on veel võimalus, alati on võimalus, kuni elad. Seni on võimalus, õnneks. Need mõtted võtame tänasest saatest kaasa, aitäh, Rein Veidemann, väga huvitava intervjuu eest. Lisaks aitäh teile, aitäh kuulajatele. Aitäh kuulajatele. Saatejuht oli täna Kaja Kärner ja uus kaja loodimise saade jälle tuleval lau.