Tuglas, kui ta selle maja saatusest oma elu lõpul rääkis pani südamele, et ta ei tahaks, et see maja jääb surnud majaks. Et ikkagi elu jätkub, põlvkonnad vahelduvad, nagu ta ütles. Tuglas pärandas oma testamendiga kogu tema valduses oleva kultuuri varateaduste akadeemiale, mille liige ta oli 1946.-st aastast. Ja selles samas testamendis on ta ise ka fikseerinud, et ta näeks seda majamuuseumi eeskätt kui uurimisbaasi ja mitte niivõrd siis iga päev turistide poolt külastatava muuseumi. On meil siis kaht tüüpi külalisi. Ühed need huvilised, kes tahavad lihtsalt tutvuda selle majaga nende ruumidega, mis olid Tuglase koduks, neid huvilisi olnud õigegi palju ja väga erinevatelt maadelt ka sellistest kaugetest meile, kaugetest maadest nagu näiteks Austraaliast või Mongooliast rääkimata Euroopa riikidest ja rääkimata Skandinaaviamaadest ja kuidas nad selle majaga rahule on jäänud. Seda peegeldab ehk meie külalisraamat, millest väljavõtteid ka töövihikus mõningaid all ära toodud. Teiselt poolt on meie maja külalisteks need, kes tahavad kasutada neid materjale mida siin majas leidub ja neidki, On väga mitmetelt elualadelt. Inimesega polnud eeskätt muidugi Teaduste Akadeemia Kirjanike liit kui, kui testamendijärgsed pärijad. Aga on üsna sageli olnud ka nii pikema aja vältel uurijaid Soomest arvestades Tuglase erilisi sidemeid, kauaaegsed, sidemed Soomega, on see ka mõistetav. Ja muidugi ka on meil üsna palju olnud üliõpilasi nii Tallinna pedagoogilisest instituudist kui ka Tartu riiklikust ülikoolist, kes oma kursuse või diplomitööde jaoks materjali hangivad. Anname eeskätt neid materjale, mida mujalt saada ei ole, kas või üks näide. Tuglasel on üle 7000 ajalehe väljalõike, mis käsitlevad eesti kultuuri laiemalt siis mitte ainult kirjandust, vaid, vaid kõiki kultuurivaldkondi ja, ja mitte ainult meie väljaannetest, vaid ka eesti kultuuri kohta käivat materjali võõrkeelsetest väljaannetest. Ja nende kohta võib tõepoolest öelda, et et neid mujalt ei olegi kättesaadavat. Tuleks mainida veel üht, Tuglase testamendis mainitud ettepanekud, nimelt iga-aastast kirjandusauhinda novelliauhinda mille Tuglas oma summadest rajas. Mida antakse välja alates 1971.-st aastast igal aastal Kirjanike Liidu juhatuse poolt. Sellised pidulikud üritused, nagu siis ma välja auhindade kätteandmine toimuvad siin majas Tuglase sünnipäeval, teisel märtsil. Meil on viimastena aegadel kujunenud niisugune tihe ja meeldiv koostöö Tallinna teadlaste majaga ja koostööst nendega, me korraldame siin majas kirjandusõhtuid ja eeskätt me alustasime just Tuglase novelliauhinna laureaatidest, nendega kohtumisest. Ja see sellised kirjandusõhtut jätkuvad ka tulevikus. Peale on siin majas läbi viidud mitmeid väiksema koosseisuga kirjandus, üritasime eesti kirjanduse tõlkijate seminarid. Üht traditsiooni võiks veel mainida. Teatavasti oli Tuglas tänini ilmuva ajakirja looming ja esimene toimetaja, selle ajakirja asutaja ja loomingu esimene number ilmus 27. aprillil 1923 niisiis 58 aastat tagasi. Rajal on meeldiv tava, et Loomingu toimetus, praegune toimetus tuleb sel kuupäeval 27. aprillil siia majja ja ja me räägime siin ühiselt, siis Tuglasest ja loomingust ja varasemast ja tänapäevasest loomingust. Nüüd, kus selline korraldav töökataloog, Kiseerimine jaa, jaa, kartoteeki tegemine on lõpetatud. On Tuglase kogutud teoste väljaandmisel ettevalmistamine. Õieti küll Tuglas ise suutis oma elu lõpul kõik oma kogutud teoste käsikirjad veergudelt üle redigeerida. Meie ülesandeks Need Tuglase parandused käsikirjadesse sisse viia, kommenteerida, kui seda vaja on. Ja see töö on praegu käsil. Tuglase töid on seni üsna hulgaliselt tõlgitud paljudesse võõrkeeltesse juba kolmekümnendates aastates alates. Et peatselt on ilmumas esinduslikud kogud novellikogud saksa ja inglise keeles. Ja just praegu on käsil Tuglase mälestuste tõlkimine soome keelde. Just praegu viibibki Tallinnas Tuglase teostajad soome keelde tõlkija Raili kilbi ülem kellelt on varem ilmunud väikese Illimari ja Tuglase novellivalimikku eestindus. Ja praegu tutvub ta Tuglase mälestuste köite nende parandustega, mida Tuglas tegi veel viimases redaktsioonis oma elu lõpul. Jah, selles majas on, ma olen olnud mitu korda varem. Esimest korda olin juba aastal 1957, oli juba kavas, et ma võiksin kunagi hakata Tuglas tõlkima, tema novellikogu oli kavas ja päikene Ilmari juba väike Illimar oli juba kavas ja nii saime siia tulla. Ja olin ka tol ajal tutvunud Ellen niiduga, kes on minu väga hea sõbratasin ja temaga koos vist tulimegi siia Tuglase juurde. See oli suur elamus kuulda tema väga head pehmelt, laulavad soome keelt ja, ja tema mälestusi Soomest. Pärast seda esimest korda ma olen olnud viis-kuus korda veel Tuglase elu aja siin majas ja tutvunud ka proua Elo Tucklasega. Ja pärast surmas ma siis olen nüüd teist korda ja olen Tallinnas, et Soomendada Tuglase memuaare, olen väga uhke selle üle, et ma seda Soomendamist saan, tehase. Soome oli ju Tucklasele väga lähedane, ma tema viibis seal kui pagulane sajandi alguses pikalt mitmed korrad ja elas Helsingis ja Helsingi Ligeduses Aulum külas. Tema mälestuste Soomendamise ka Soomendamise puhul ma olen neil radadel käinud mööda Soomemaad, kus Tuglas Karendas Helsingis ja siis veel Ahvenamaa, kus ta elas paar korda. Möödunud suvel käisin Ahvenamaal autoga läbi need kohad, mis Tuglas jalutades käis, mõtlen, et tema on siis ei olnud väga reibas, kus tema pikad teed on. Jalatsi käin, Tuglas ütles siin. Kui ma siin käisin temaga kokku, sain alati, et tema tahab kord veel elus tulla Soomemaale, kui on sügisene aeg ja pihlakamarjad on punased. Oma mälestustes ta kirjutab Soome ja Helsingi sügisest ja ütleb, et teist nii ilusat sügist kui Helsingi sügis üldiselt on ta kunagi kuskil ei ole näinud. Tuglas oli ju Soome Kirjanduse Seltsi auliige ja Soome Kirjanike Liidu auliige. Ja köige selle tõttu. Nüüd on plaanis pidulikult võtta vastu tema 100 aastane juubel, kui sees. Minul on nimelt arvamine, et kirjeldusse ei peatu kunagi ei tule kunagi temal lõpp ja isegi peksust katsetamist, mis meil praegu näivat võib-olla natukene motiveerimatut, kuid nad jätavad alati oma jäljed. Me võib-olla mõtleme, et mõni ekspressionismi oli ainult üks vormiline vigurdamine, ei pärast seda ei saada enam nii kirjutada, kui ennenic kirjutati samuti kui maalikunstis. Pärast intressionisti ei võida enam maalida, nii nagu enne seda ma ei kuulu, igatahes mitte nende hulka, kes arvavad, et minu põlvega lõpeb. Paar kunst ja see on all allakäik. Ja seda tuleb ainult Iraanist võtta. Seedib võib-olla mõnes suhtes siiski edasi. Mulle näib küll, et kodanlaste maade kirjandus on, on teatud ummikusse jõudnud ja näiteks müstikat harrastas liiga ja kõigis sooviks praeguse aja tehnilise arengu ajajärgul. Teiselt poolt c ühiskondliku kirjanduse suund, mis meil on. Ma pean seda täitsa terveks ja väärtuslikuks. Maalin kaasa elanud natsid Venemaal, kui ütleme, Majakovski ilmus ma nägin teda esinemas ja ja kes arvaks, et sellest kujuneb niisugune suurkuju. Siis selgus meil hilja Petrogradis, kuulasin 1000 15. hakkavad õitsema, kus ma sellelegi salaja elasin ja siis ma nägin niisugust mõni Igor läänin, võib-olla paistis palju vastuvõetav moonad publikule kui Majakovski. Ja, aga ma mäletan ka niisugust korda, kus majakovskile kallaletungide mingisugune vana stiili esteet ja karjub, et see pole luule, see pole luule. 50 aasta pärast seda keegi ei tea. Mcovskites rahulikult, et noh, mina ka ei tea seda, aga astuge nii, 200 aasta pärast, siis siis räägime jälle. Astuge sisse, nii on, on kõikide puhul. Mul on arvamine, et kui ühes organisatsioonis, rühmas, kusagilt koolis või kuskil linnas 20 noort inimest harrastab kirjandust. Nende hulgas on kaks-kolm tykki, kes sinna kirjandusse