Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Eestis elav pas kiirlannafjusa, häirollinnanade laulsite nii hingestatult, meie saate alguseks, mis lugu see õieti oli? Rahvusooperilaulja laulda bash kirik ees ja nii sõitsime Nindiga bash kirjassija kaasanisse suurfestivalidest osalema. Kes need ooperilauljad olid, Villu Vald, noh, üks oli ja demagaalime bash kirjas Niili korda. Kihiline ja põnevate ideedega Baskeeriter siin Eestis elades, aga tuleme nüüd tagasi teie lapsepõlve. Ma olen sündinud värskorstanis ühes väikeses külas, kus inimesed teavad ise teises nägu oma piiriliiget lapsepas. Igal lapsel on mõnus ja lõbus, näiteks linnainimesed ütlevad Nad ei tea ja ei tunne isegi oma naabreid. Ma olen rahvas viisakas ja avatud. Kevadiste ja suviste ja sügiseste põllutööde ja majapidamistöödega aidatakse üks tees, näiteks kevadel kaartoliidistuta, mis ja sügisel korjamis seda süzel, heina valmistamisi ja kokkupanekuga ja lapsed igal pool aitasid kaasa ja lapsepõlvenägu, kõik lapsed, mängisime hoovis. Lasteaiad ei olnud ja seega siis jäi meil vahele. Aga teil oli nii väike küla, et seal lihtsalt juba sellepärast ei olnud seda lasteaeda. Kool oli seal kaheksa klas peres, meie õppisime siin külas. No koolis me veel jõuame rääkida, aga teil oli üks tore traditsioon, see hanede kitkumine, et vaesed haned tehti toiduks sügisel ja kuidas see hanede lugu on? See on tänapäevani säilitatakse, meil on isegi neid, kes ma olen mitu korda Riias ja nendel kaabas kirikult oli ühendus olemas, nad iga sügispidu seal valdavad ja kutsuvad meid külla ka siin on külas näiteks kasvatatakse igas majapidamises kaks kolempiiri hanesid osa näpojadega, keda sügisel toiduks valmistatakse. Igal piirile on 20 25 hani lüüsile piire naine, jooks 20 hanekitkumine on igav ja raskete ja koostise külaelanikuga, seda tiheson lõbusam jääk. Kiiren, kuidas see töö siis käib, et räägitakse omavahel juttu ja laulavad ja omavahel räägivad? Aga nagu juba öeldud, lapsed olid ikkagi kõikide tööde juures ka abiks või siiski, lastel lasti vahel niisama olla ja mängida, kuidas sellega oli? Et lastele ei lasta nii palju tööd teha see hanede kitkumine üheskoos, see traditsioon on, sest tänaseni seal külas ja aga kas oli veel selliseid rahvuslikke traditsioone ja rituaale näiteks, mis olid no ikka väga-väga vanad ja mis olid ka seal külas ja teie peres samuti? Vaat see on Hannes suuliat Päres viisatakse, kui all jõgi ääres, et järgmiseks aastaks sooliks rohkem Haani päras sulises tehakse padjad, ka tehakse kingitud siks pruuti jooks. Ühesõnaga, hanesuled visatakse jõkke, kui see voolab ja siis järgmisel aastal sünnivad palju Hanipujad, päris hea traditsioon. Aga milliseid kingitusi tehakse siis, mis neist sulgedest ütleme, ma sain aru, et suled on patjadest, sulgpadjad ja niimoodi aga veel midagi spetsiifilist tehakse sulgema. Sest kõik tehakse ja Bangkoki määramiseks ja ka tehakse niisugune. Kookide määrimiseks pealt ja teie kasvasite üles niimoodi, et elasite üheskoos vanavanematega. Ja ja no meie kasvas seal Ulys vanavanemate juuresoleku ning sellest tulenes austus vanema põlvkonna vastu. Vanaema vanaisa olid usklikud, bastusid ramadaanikuu ajal islami kombel. Säilitatakse selleks puhuks maitsvaid rahvarooga sellel pühal piidi kodus püsima rahvaroogade lõhn, kaid, laod ja kutsuti külla üksikud inimesed, vanimaid inimesi. Kuid vana vanimaid enam polnud, jätkasid seda traditsiooni minu fan mad praegu mina teen seda oma kodus ja olen mitmeid aastaid Me islamipühade ajal kutsunud külla. See on tegelikult väga tore ja väga armas, et siin Eestimaal küll elades päris kaugel kaskrostanist ikkagi, kui on mingi rahvuspüha, siis te laua peal need rahvusroad ka on. Kirjeldage mõnda rooga, mis teil seal laua peal siis on rahvustoit? Mida valmistatakse palju meilansi, antuid pärmitaignas ja see on kartuliga ja lihaga, hakklihaga. Ilukad pirukaid, aga magustoit? Mine kingin teile täna Tšaktšak, see küpsitaks suur pidujooks, kui on külaliste vastuvad, kui on näiteks pulma Sämma, kust vaid praetakse asjajahus, leegid, tükid ja tares need missiga, pannakse formidesse. Väike väike nimetatakse aktsiaka, väike väike jääb, tõlgitakse niimoodi, väike, väike või väga väike, siis ütleme jäiste sõnadega ja varem oli palju rahvast. Guyan pidu pas kirjas kutsutakse palju, palju rahvast, sellepärast saan natuke natuke, kõik saaksid proovida siia liiget, kui Ansurtud seal on seal ja, ja sellepärast ei pea, see toit on seal missiga seal kaua säilitatakse. No see on siin nüüd krabistanud, see tõepoolest on siin meie ees laual Tšaktšak meega loen ma siit ja ja tõepoolest, siin on sellised väikesed tükikesed. Väga huvitav, igal juhul seda Eestimaal tavalisest poest osta ei saa ja faškiiri kultuurikeskuses on väike müük või. Ei, meil ei ole üks jan, meil on siin Eestis igal aastal septembrikuu korraldatakse vähemusrahvaste keevad. See on Eestimaa Rahvuste Ühendus, osaleb. Osta see on septembris, tänavuseks aastaks on september juba ammuilma läbi. Kui me tuleme tagasi teie Paškiiris oma sünnimaal elatud aastate juurde, siis kui suur oli tol ajal Raskortostanis, näiteks erinevus linna ja maa vahel? Oi, ma ei lase niiskusel külas, mine unistasin illus linnas. Ja siis linnas said lapsed käia huviringides muusikakoolid ja sporditrennides meelsilles võimalus polnud. Kui meie külla tulid koolivaheajaks lapsed linnas, siis Me imetlesime neid. Rääkisime omavahel, grusiini keeles räägime. Lindistasime nendele, nukkadestasime, kes räägib vene keeles, kes tuli linnas ja kes tegeles spordiga, meil ei olnud niisugune maalinis bajaanimängija meie külas, kõik mängivad bajaani. Ja loota, et keegi ei tea, aga lihtsalt meie, Ma jään, mängime ise järgi. Ja minu pooliks. Huviringides käia, no see on nüüd väga huvitav asi, mis te fluusa ütlesite, et teie kadestasite siis linnalapsi, kes tulid koolivaheajaks siis teie külla niimoodi puhkama, et hea küll need huviringid huviringideks, muud ahvatlused, mis linnas on, aga teie kadestasite seda, et nad rääkisid palgad ka tega valgekadega, kadestasin valge kadedusega ja seda, et nad rääkisid vene keelt. See oli raske selle peres, kes elab linnas, nad kütsid rääkida. No see kõik toimus Nõukogude ei sugugi soovitav rääkida Paškiiri keeles, vaid tuli ikkagi rääkida võimalikult vene keeles ja sellel asjal on mitu päris lihtsat selgitust, vene keel on see sõpruse keel ja üle terve nõukogude liidu kõigil üks. Ja teine asi on see, et kui sa lõpetad kooli ja sa räägid vene keeles, on sul lihtsam saada, no kasvõi kuskile ülikooli sisse. Aga seda te mäletate ometigi oma lapsepõlveaastatest ka, et koduste rääkisite mõistagi ikkagi Paškiiri keelt. Ja, ja külalastega rääkisite ka ikkagi postiili keeles. Vot kui ma tulin Eestisse, mina. Praegu inimesed vaimustavad, ütlevad, oo, sinu lapsed oskavad Baskeeri keelt. Mul ei ole niisugune ees märglit lapsed tühjaks, kas kirik lihtsalt mine ise? Ei teadnud histikelt jää rinnikel, sellepärast minu lapsed räägivad vabalt Parskeere keelt. No öelge selle jutu peale mõni lause Paškiiri keeles. Kuidas te sattusite Eestisse? No minu abikaasa tõi mind Eestisse, meelasime pask kirjas ja ta on minu klassivend ja ta oli meremees. Ja ta tõi mind Eestisse, see on 30 aastat tagasi, jäävad 86. aastal mee tulime. Sellel aastal oli 30, minu abikaasa suri juba 22 aastat tagasi, ma üksi kasvatasin Eestis lapsi, elan siin ja. Kuidas te hakkasite siin kohanema kliima ja inimeste ja toiduga ja kultuuriga ja selliste asjadega? Talle meeldis mulle kohe jää sealinn. Kaansid ja inimeste käitumine tänaval, vaat läbi valgus Forgivad meil keegi ei säilita, kes jõuab, lähevad hulli tänava pärast poes, Boscontorides, kvali kliinikos, muuseumis ja teatris oli teenindus väga kõrgel tasemel. Mis ilmnes kodumaa omas. Tatari keelega sambast kirikil sarnanes Jan sugulaste rahvas Soomassas mas, kergelt on niisugune pehme nomine, läksin oma tahtel eesti keelde kursustele, tol ajal olid need Tassulistid ja eksam oli. Kiitis mind ja minu eesti keele sõnade hääldusoskus, ta ütles sulle vaja õppida, seal kyll lamab, kuidas öeldakse, kyll lamab ja. Ma ei teagi, mis ta sellega mõtles, klišeesid ja see on sõnasõnaline tõlge, ma saan niimoodi aru, et teie keeleoskus oli passiivne, teil oli vaja praktikat ja Te nimetasite ka sõnateater, et saite siis selle eesti keele ikka nii palju selgeks, et läksite ka eestikeelsesse teatrisse või käisite siiski Vene Draamateatris, Tallinnas. On eesti keele teatrisse lihtsalt vot mina kodus vaatan minu lapsedki Eestist ja lasteaeda ja mina vaatasin eesti saadet Enda jooks, kuidas kõlab, õpetaja ütles meile, kullake, see on Eesti Raadio eesti teatris. Käige minu oma lapsega ka, käisin. Ja seal ka aitas ja tänapäevani ma püüan õppida eesti keelt. Mul ei ole seal kõrgel tasemel distikel, lihtsalt inimesed, mind saavad aru ja. Aga te hoiate oma vaimu kogu aeg erksa ja kogu aeg proovida juurde ja ei ole. Ja teie poeg ja tütar, nemad käisid eestikeelses lasteaias? Tütar kees vene aga poeegee siiski kool, mõlimad, lapsedki eilset inglist kallakuga koolis tüterkees veel eesti keele kursustele, tarbist koolis, nendel oli väga range eesti keelde range inglise ja saksa keelt ja ta valdab eesti keelt. Kahesti Apojega on Eesti ja lasteaed ja eestikul lõpetas. Ja olete ilmselgelt ka muidu igati Eesti inimene ja muide, kodakondsuse olete te saanud 1994. aastal, eks ole? Varem oli see asi raskem, raskem ja õppisin hästi ja no minu ambikassassuricilajal mul on kaks last ja mul oli vaja seal töö jaoks kodakondsus- ja mina väga suurkoormusega õppisin. Käisin kursustel ja äppisinud, kui inimene papuga ka ja räägib, kui sul on eesmärk, sean, võib õppida ja saada tulemused. Saavad ka hiina keele selgeks, eks ole. Aga teie abikaasa, enne kui ta meie hulgast lahkus, kas temaga natukene eesti keelt õppis, et koduste rääkisite, ilmselt koduste rääkisite paskyiri keeles, aga kuidas temal selle eesti keelega oli? Teie olite helge pea ja olete jätkuvalt, aga faškiirlanna, nagu te olete mõistagi tegutsete väga aktiivselt Paškiiri kultuuri ühenduses, olete selle esinaine juba 15 aastat, 15 aastat on ka Abaškiiri kultuuriühenduse vanus ja nendele taastada limi. Juubeliühendus kannab nimesi sagisel, mida see tähendab? No see on isegi nimi, järk, palju seal liikmeid on täna? Eestis elavad vähe. Ei olegi nii vähe, tatarlased, tantsem, tatari rahvas, meie sugulaste rohkem 1000. NSVL kiki oli 360, talisen marskerlastad, tatarlased oli 5000, aga niidan tatarlaste. Palju ja kõik need 114 Paškiiri, kas nad elavad siis mööda Eestimaad laiali või? Laiali Meljand näiteks aktiiv Kohtla järves ja rakveres ja Tapa linnas tulevad, kui meil on mingi pidu, üritus, tulevad kõik Tallinnas ja igalt poolt kokku ja, ja muidugi. Te tunnete kõiki 100 14 kümmet ikkagi, kuidas neil eestimaal läheb, et kas sama kenasti nagu teil fluusa? Vot näiteks on palju tatari Paškiire, rahvaskis tuli nõukogude ajal. Nendel on ka see eriala, on olemas, aga eesti keel ning jaoks oli raske. Nad ei valda palju inimist eesti keelt ja nad ei saanud töötada oma kirjala järgi. Teevad mõnda muud tööd, teevad ja nende jaoks ma olen eeskuju, mis te seal paskiiri kultuuri ühenduses teete ja kui tihti te kohtute. Meie kulturismis tähistas eelmisel aastal oma juubeliviisteist aastat oli, meie ühendus peetakse üheks kõige aktiivsemaks vähemusrahvaste seltsides jäsistid meie toime. Rahvuspidu Sabantui tatarlastel ja tatar rahvad, eks ole, tatarlastel nimetavad Sabantui vas killast, nimetavad haavand või miljans. Niisugune vahe on. Ta sama pidu on lihtsalt, nimetatakse teistmoodi, suu asi ka korraldavad, seda pidu on, nendel on aga tuim. Ja see on sadanud või meie Sabanduile tulevad. Kui Eesti sai taas iseseisvaks, tikkisid rahvast, ühendused, see on 30 aastat tagasi, oli juba paljudele kultuuriühendus, selle asja on 30 aastat, aga meile ainult riist ees. Esialgu olime tatari ühendusega koos ja kuna tatarlased Jabaškiiridanud sugulasrahvas. Meil on sarnane keel, kultuur üks usk. Tatari kultuuriühendusüritustesse. Võtsin mina ja minu pere aktistelt osa varem ei olnud vat siidi. Ja mind kutsuti Tatari kultuuriühendustele, mängime bajaani laulma. Mängime isse, seisvuslike artistidele, saata muusikat, neil on lapsed ka tublid pillimängijad ja lapsed ka mängivad tutter, mängid flööti, klaveri, aga poid mängis löödil ja Rail, vaat see rai on teil üks põnev rahvus keel ja, ja see on baski rahvuspill kurai, mis kasvaks ainult uraalissi anud taim, see on taimes, tehakse viis aug sügisel põrsas, korjatakse, kuivatatakse ja praegusi puid ka tehakse, aga tegelikult on naturaal tossas tehakse kuraini imeline põõsas, milles tehakse pilli nimega kurat ja isegi meie basskiiri lipi peale joonistatud. See on ikka nii tugev märk täitudefnark ja nagu ma aru saan, te olete ikka väga usinad. Võib-olla see on 30 aastat tagasi, kõik kultuuriühendused oli avatud ja näiteks Tatari kultuuri ühinedes oli avati 30 aastat tagasi. Aga meeviis. Panna te olete jätkuvalt värsked ja energilised. Võib-olla on meie rahvas ka aktiivsel kord, mina kirjutasin, see on projekt. Kirjutasin, et kutsuma Eestisse niisugune. Minu viga parandamiseks üks istie naistele. Ta ütles mulle, mida sa kirjutasid. Kõik teevad ise ja kõik tiivad tissi ja ilusa Hairulina Eestis elav pas kiirlanna. Te käite täna tööl? Ja, ja ma töötan, räägime sellest. No mina töötasin, kui ma tulin Eestisse, alustasin omad lasteaias, lasteaiaõpetajana töötasin 20 aastat, võib-olla rohkem trass, mina astusin Tallinna tervishoiu kõrgkool ja. Omal ajal te õppisite Tatarimaa pealinnas Kaasanis, ülikoolis, mida te seal õppisite ajakirjaniku Irjale ja aga see eriala jäi sinnapaika praegus, ehkki samas on see teile ilmselt elus olnud väga kasulik. Ja te oskate, nagu öeldakse, sulge käes hoida ja. Tahan eeldavad milliamber, kirikul tõrjus nendest näiteks Eestimaa rahvast ühendustes, mis kõik üritused magajastan, etno viibis ajalehtedes. Vot kui Salavat you live oli 260 aasta juubel. Mina olin initsiaatori ja mina olen koostaja ja minu ajakirjanik. Eriala aitab. Ma arvan, raamatu koostada ja kirjutada. Siis on see suurepärane, aga tuleme siis teie tänase töö juurde, millega te ka olete, nagu ma aru saan, väga rahul. Ja ma olen rahul ja töötan õiena ja mina vahetasin oma piiriala üle, 20 aastat töötasin lasteaiaõpetajana ja kolm aastat tagasi lõpetasin Tallinna tervishoiu kõrgkooli, töötan õiena. Kuse mõttedel tuli minna Tallinna tervishoiu kõrgkooli õppima. No esialgu te aitate Eesti abivajajaid, aga kunagi võib-olla lähete tütre juurde, eks ole. Mõistagi tervishoiu kõrgkoolis õppisite ka eesti keeles ja muidugi no te olete ikka väga tubli näitaja teile, väljadel, sugulasi siin külas käib, kordas Taanist. No oli paljusi on minu viinud ka, tulid ainult minu vanimaid ei tulnud, nad mõtlevad siia nii kaugele, Ambaškords taanissenist, Don ja vanemad on elus. Ei, kaks aastat tagasi surnud ja nad ei, nad ei käinud ja maainimesed ei tulnud, mõtlevad seal mina iga aastal siia, ma töötasin lasteaiad, mille olin puhkus kogu aeg. Suvel, mine ise, olin past kirjas igal aastal. Nii et ise olete käinud seal tihti tihti ja kuidas see tunne on olnud, et Te lähete nüüd Eestist, eks ole, no Eesti on iseseisev maa, taasiseseisvunud maa ja siis lähete sinna oma kallile sünnimaale, mis kahjuks on, nagu öeldakse ikkagi Venemaa koosseisus ja nõnda edasi, et kas te olete tundnud mingit imelikku vahet või ei ole selle peale mõelnud, sest et sünnimaa on sünnimaa. Nii et kodu on ikkagi siin ja kodu on siin ja mis ma tahaksin öelda veel, kui moteerid lihtsalt igatsesite meie säilitama. Nad toituvad meie korraldame oma bash, kiri, traditsioon, peod siin Eestis. Minu sugulased mõtlevad, teie nägite Eestis rohkem baskid tatari diaatri kontserti, kui me elame ja külastamas Jan vars kirjas. Päris huvitav paradoks ja suur tänu Eestis elav Paškiirlanna fluusa ei rullina saatesse tulemast. Meil olid stuudios Haldi, Normet-Saarna ja Maristamba. Ning lõpetuseks laulate defluusa ühe pas kirja tatari rahvalaulu. Palun.