Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Püüame jätkata meie suure plokiga, film alustasime muidugi heida mastaapne sadamast nagu ikka aga püüame siis selle sissejuhatava osaga kuidagi edasi liikuda ja nagu me oleme ikka teinud, tulevad meil kõrvalpõiked siia-sinna. Kas siis tulenevalt nendest näitlejatest, et räägiks natukene ka nende elukäigust, kes meil tulevad või mõnede teiste inimestega seoses paratamatult ületame selle tingliku piiri, oleme, mis meil on kokku lepitud, ehk aasta 1953 Stalini surma-aasta, aga seda me oleme teinud ka varem. Eelmine kord oli meil juttu vene tummfilmi väga olulisest figuuristlevkule šovist ning tema ühest saavutusest, mis on läinud kinokunsti ajalukku nime algule, šovi efekt. Ja natuke oli meil sellest ka juttu, kuidas iga järgnev kaader määrab siis selle või jätab niisuguse mulje, kuigi see eelnev kaader on ikka üks ja sama inimene ühe ja sama näoilmega. Aga kas siis järgmine näitab lõbusat neidu või oli see kurb seen siis vastavalt jääb ka mulje, et selle inimese näoilme on olnud erinev ja teinud tema tuntud eksperiment. Ta on läinud ajalukku nime alkule šovi geograafiline eksperiment. Ja seda on natukene raskem lahti seletada, aga üritaks. Kõigepealt ühes kaadris on näitlejanna, ta liigub mööda Moskva tänavaid ja mõõdub ühest objektist, mis on vaatajatele kindlalt seonduv Moskvaga. Siis järgmistes kaadrites on meesnäitleja ja ka tema liigub mööda Moskva jõe kallast. Mõlemad nad naeratavad ja toimub nende kokkusaamine. Ja see kokkusaamise koht on ka väga täpselt markeeritud, sellepärast Nende selja taga on Gogoli ausammas, nii et kogu see visuaalne pilt jutustab meile, et need sündmused leiavad aset Moskvas. Ja vot need sinna vahele kuule show paneb ühe kaadri, kus on toni Kapitooliumi meile kõigile tuntud hästi hoone. Ja hiljem pärast seda jällegi need näitlejad jalutavad Moskvas mööda Breczisteski pul vaarit, hiljem saksa Põlvarkoogolinime. Nüüd lõpukaadrites mõlemad meesnäitleja naisnäitleja astuvad treppidest ülesse ja need trepid meile ei näidata küll, kuhu nad lähevad, Me näeme ainult neid trepp. Ja need trepid on Moskva Kristus, lunastaja, kiriku sissepääsutrepp. Nii et kogu see eelnev lugu meil räägib, et need näitlejad liiguvad ja toimetavad Moskva linnas. Nüüd, kui ta oli seda kõike demonstreerinud ikka sellele välja valitud seltskonnale, siis kõik olid veendunud ja vot selle aktsendi panis suur kaader Kapitooliumi, st et kui nad nüüd kuskilt trepist tõusevad üles, et siis nad sisenevad Ki Kapitooliumi sisse, nii et lihtsalt niisugune näide, kuidas üks mingisugune kaader võib vot muuta seda keskkonda. Ja see eksperiment ongi siis läinud, kuivõrd selle nime all geograafiline eksperiment. Lühidalt muidugi seda sõltuda natukene põhjalikumalt lahti. Aga ega me ei pea nendesse detailidesse süüvima mis on, aga huvitav, kui rääkida nendest esimestest Nõukogude-aegsetest filmidest siis nii mõnegi puhul võib nende tegelaste seas, kes mängivad seal rolle ära tunda ju väga olulisi inimesi ja inimesi olulistena mitte sellepärast, et nad on läinud kinokunstiajalugu vaid nad on olnud, mis teiste erialade esindajad ja me tunneme neid piss millegi muu pärast. Ja üks näide meil ju oli, see oli 1925. aastal ekraanidele jõudnud film malepalavik sellest filmist natukene rääkisime ja selle filmiga jussi osta. Kas sa seda suurt huvi male vastu, mis nõukogude maal tekib? Need on need Moskva rahvusvaheliselt turniirid? Se filmist valmib selle esimese turniiri ajal. Ja seal me võime näha mitmeid tolle ajaga mitte ainult tolle aja, vaid ka tänapäeva vaatevinklist lähtuvalt suuri maletajad, suurmeistrid no näiteks kappablanka ja üheks taoliseks filmiks, kus me võime näha jälle ühte inimest, kes pigem on läinud ajalukku hoopis hoopis muu valdkonna esindajana. See on 1918. aastal valminud film. See film ei ole eriti pikk 35 minutit. Ja selle filmi pealkiri on preili ja huligaan. Ja see film on vändatud Vladimir Majakovskit stsenaariumi Türgi. Ja ta mängib selles filmis ise pearolli. Nii otsehuligaan laava ongi Vladimir Majakovski. No ma arvan, et enamusel meie kuulajatest on Majakovski silmadega käes ja võib kujutada ette päris hästi, et huligaani rolli sobib ta suurepäraselt, nisukene jõuline inimtüüp. Muidugi see stsenaarium pole mitte 100 protsenti originaalne. Selle aluseks on Majakovski võtnud itaalia kirjaniku Mondo amiid siis loo. Ja see lugu kannab pealkirja tööliste õpetajanna. Kuid Majakovski teeb seal väga olulisi mugandusi ja ta toob filmi tegevuse originaalis kirjanduslikus, originaalis on see loomulikult Dahlia. Aga Majakovski variandis leiavad sündmused aset revolutsioonieelsel Venemaal. Ja ka seda filmisooviga korral võib siis vaadata aga igaks juhuks täpsustusena, et püüan neid filme, kuna ju täpselt ei tea, millest jutt tuleb. Milline film just parajasti tekib meil, et Nad võivad tulla Facebooki kodulehele ka tagantjärele, aga vähemalt sinna ma ta kindlasti panen. Olgu siis ka lühidalt sisu, sellepärast et ei ole ju meil kõigil nii palju aega, et neid vaadata ja ei pea ka seda hui olema. Aga kuna tegemist on ikkagi Majakovskit stsenaariumi ja tema rolliga, siis veel kord paari lausega ka selle filmi sisu. Nii et see huligaan, keda siis mängib Majakovski, näeb juhuslikult ikka niisugused asjad juhtuvad juhuslikult ja pealkiri juba meelel ütleb, keda ta siis läbi juhuslikult näeb ta juhuslikult ühte imekaunist õpetaja annat ja armub temasse. Kuidas siis leida tee oma kallima juurde, loomulikult see huligaan läheb siis kooli õppima noh ja kuulapsele õpetajanna poolt antud tunde ja neid juhtub üks niisugune lugu, et ühes tunnis keegi. Aga tegemist on ju nisukest pool täiskasvanud inimestega, mõleka täiskasvanud. Nii et me võime järeldada, et see oleks nagu niisugune tööliste kool pigem Nõukogude variandis, kuigi siin on revolutsioonieelse Venemaaga tegemist, niisugune õhtukool töölisnoortekool. Igatahes üks klassikaaslane solvata sõda õpetaja annab ja muidugi huligaani närvid ei pea vastu ja ta annab talle ühe Too. Nüüd peatselt ootab teda ees Ta maks ja see lüüa saanud tegelane võtab siis ja kaebab oma isale, isa kutsub kokku sõbrad ja nad kuskil tänaval ründavad seda huligaani. Ja huligaan saab raske noahaava. Ja need anda siit elust lahkumas ja vahetult enne surma, mis on tema viimane soov, millest ta unistab, ta pöördub oma ema poole. Ema kutsuks tema surivoodi juurde selle õpetaja, anna, kellesse ta on armunud ja õpetajanna ja lõppkaadrites suudleb teda huultele seda huligaani. Ja tema unistus nagu täitub vahetult enne surma ja siis ta suleb silmad ja lahkub siit elust, vot niisugune film Barakovskis stsenaariumi järgi ja majakovskiga pea rollis. Kusjuures on huvitav, et kui seda filmi demonstreerib DK kahekümnendatel aastatel, nii et valmista 18 hiljem jookseb tagaekraanidel veel ka kahekümnendatel aastatel. Ja kohe 18. aastal oli täiesti normaalne, et kui inimene lahkub siit elus, siis selle episoodi juures näidatakse ka vaimulikku, kes seal toas viibib. Aga nagu me seda teame, kahekümnendatel läheb juba lahti sõja religiooni vastane propaganda. Ja sealt surma episoodi juures lõigatakse vaimulik ära, nii et demonstreeritakse üsna pea. Las seda filmi natukene kärbitud kujul. Ja seda õpeta ei annad. Selles filmis mängis üks tummfilmide ajastu väljapaistvamaid näitlejanna asi erakordselt kurva saatusega inimene. Ja ka temal tahaks natukene peatuda, tema nimi on Alexandra rebikova. Ja ka teda võiks vaadata, kes seda Kovib. Leidsin ühe väga huvitava pildi, kus ta on mängimas ühes näidendis rolli nimega piim võiks vaadata, kuidas siis võib välja näha, eks näitlejanna, kes kehastab piima. Nii et niisugune huvitav pilt. Ja ta oli tuntud helilooja Vladimir rebikovi lapsendatud tütar. Nii et kodus sai ta ka üsna palju kaasa ja alustab oma karjääri, nagu väga paljud nendest, kes meil olid ikka sealsamas anšenkovi stuudios. Ja tõesti peatselt kujuneb temast juba selle selle zhanri kipp tegija. Ning Majakovski kata tutvudki just nimelt selle filmi prellija huligaan võtete käigus. Ja sõbralikud suhted Majakovski ka olid, tal säilisid kuni poeedi surmani, nad olid väga spetsiifiliselt kohe ma selle juurde tulema. Aga vähemalt need lähedased suhted olid. Ja nad mängisid koos teel ühes filmis. Ja see film valmis täpselt sellel samal 1918. aastal. Selle filmi pealkiri on päris keeruline tõlkida, kas võiks olla midagi sellist nagu filmiga aheldatud või filmi poolt kuidagi vangistatud nõelsõnaga, sa räägid nagu millestki sellisest, mis juhtub inimestega, kui nad on täiesti filmi poolt hullutatud või midagi taolist. Kuigi selle filmiga Majakovski isa rahule ei jää. Ja ta ütleb, et need visuaalsed pildid rikkusid kogu selle tema algmõttes. Nii et see kõik läheb kaduma. Alexandra rööbikoval oli selles filmis episoodiline osa ja ta mängis seal ühte must lanna rolli. Hiljem on ta väga huvitavalt selle kohta meenutanud ja kirjutanud. Kirjutus avaldati 1940, nii et vahetult enne sõda et Majakovski oli loonud paviljonis, kus filmi võtted toimusid. Nonii, vard filmiliku atmosfääri. Ja tundes natukene Majakovski loomingut ja üldse teda kui nisukest mängurid selle sõna parimas ühenduses olevat ise olnud niivõrd nakatunud sellesse mängu mängu kinosse. Et seal valitses mingi eriline õhkkond ja rebikuga kirjutab, et kuigi ta tol ajal oli juba niivõrd tuntud näitlejanna, kellele pakuti ainult juhtrolle ole vaata ise pöördunud Majakovski poole palvega, et kas ta saaks selles filmis mängida siis just nimelt teda lummas otse keskkondse suhtlus. Kogu see atmosfäär. Ja ta jutustab veel ühe väga toreda episoodi, mis iseloomustab väga hästi Majakovskit kui luuletajat, kunagi oli ju meelde mos päris pikalt juttu selles plokis Stalin ja kirjanikud. Ja lugu on järgmine. Majakovski oli kinkinud rebikovale oma poeemi pilv pükstes. Ja möödub natukene aega ja kas filmivõtetelt või kuskilt sõitsid nad koos voorimehega koju. Ja rebikova olevat öelnud, et poeemis vestlevad, peremees on minu jaoks väga palju arusaamatuid kohti. Ja võtnud siis raamatu välja ja lugenud majakovskile mõned kohad. Ja ta ütleb, et ta oli seda teinud kuidagi heatujuliselt ja noh, pigem niimoodi natukene tagades, aga mitte midagi halba mõeldes. Aga tundlikkonnatuurina, kui sa ikka ütleb poeedile, et kohad on aru saanud raamatut, siis Majakovski olevat väga süngeks muutunud ja sisuliselt karatanud, et te ei saa millestki aru. Ja lisanud sellele, et ma olen kaasajas suurim luuletaja. Nii et see epitajad, mille Majakovski hiljem Stahlil antis ei olegi väga mõõda Majakovskit pidas ennast kaasaja suurimaks luuletajaks. Ja mis ta siis edasi ta jääb, ta olevat rebikova käes, selle raamatu rebinud ja tõmmanud tükkideks ja heitnud siis tänaval. Nii oli siis Majakovski reageerinud sellele tähelepanekule, et mõningad kohad tema loomingus jäid näitlejannale aru saamatuteks tulema nüüd Aleksandr rööbikova karjääri lõppu juurde, see lõpeb inetult. Ja teda tabab haigus, mida mina ei oska, pole selle valdkonna asjatundja kuidagi eesti keelde tõlkida. Venekeelses variandis Anse baseedava käisin. Ja mis on selle haiguse tulemus või millesse väljendab nii nagu mina aru sain ja nagu nüüd konkreetselt rebikova puhul kirjeldatakse, selle haiguse tulemusel moondusid, tema näojooned, tähendab midagi, midagi juhtus. Aga mida see tähendab näitleja rannale, näitlejanna-le, kes oli hästi primadonna, mängis neid juhtivaid rolle. No see oli temale lihtsalt vapustav löök. Ja kui nüüd vaadata, millal, milline on see aasta, kui haigus teda tabab, siis on aasta 1919. Ja nüüd siia juurde on vaja tuua tema sünniaasta on 1896. Nii et 96 sündis 19, tabab see haigus, seega tegemist on ju väga noore inimesega noor inimene, seda pilti võib vaadata kaunis naine ja selline haigus. Pärast seda ei mängida enam mitte kuskil praktiliselt ei väljuga oma korterist, võtab vastu ainult väga läheb lähedasi inimesi kuigi on abielus ja üksi ta ei ole, aga see trauma on ikka väga-väga tema jaoks oluline. Raske on seda kõike mõõta ja 1957. aastal ta lõpetabki elu enesetapuga. Nii ta elust lahkub. Aga nendes filmides Kozmajakovskiga on ta mänginud ja tol ajal oli väga tuntud nimi. Mis aga puudutab seda testfilmi, mille pealkiri on siis niivõrd raskesti tõlgitav Sakkovana film Mai on ta vene keeles just niisugused tüüpilised Majakovski sõnademängud. Siis sellest filmist on säilinud vaid fragmendid. Ja kogu see stsenaarium sai kirjutatud koos Majakovski koos Lilia Prikiga aga liilia Prikist, kui meil oli juttu majakovskist, siis täpselt samuti rääkisime ka temast. Sellepärast et tema roll ja tema lähedus majakovskiga olid ju väga paljus määravad, määravad nii tema isiklikus elus kui ka loomingus need koosnevad, seda, seda tegid. Ja kuna selle filmifragmendid on ainult säilinud ja sisu nagu terviklikuna ei ole siis väga paljus selle filmi kohta, mida see film endast kujutab, sädame teamegi tänu nendele märkmetele sõnadele, mis kuuluvad Lily rikile. Ja seda filmi paistab, vot nende nende lõikude järgi, mida ta on kirjutanud, paistabki peaaegu võimatu kuidagi kuidagi ümber jutustada. Ana vähemalt, et oleks mingigi aimdus, mida see film endast kujutas siis võib-olla need esialgsed lauset, mis peaksid siis filmivariandis olema, kaadrit väiks, neil peatuda, siis me saaksime natukene ettekujutust, kuidas Majakovski mõtles ja millist filmida tahtis teha. Ja saab siis ka aru, kui mõelda Majakovski ideele, et seda realiseerida kuidagi filmikeeles on erakordselt raske ja siis saab ka selgeks, miks ta võib-olla jäänud selle lõpptulemusega rahule peab. Tegelane on kunstnik ja kunstnikes igavleb nisukene igavlen Fintele klient. Ja nüüd ta jalutab mööda tänavat peab inimesi ja näeb pargipingil ühte istuvat naisterahvast ja istutama kõrval hakkab vestlema sukena viisakas vestlus. Ja mis siis järsku juhtub, järsku muutub see naine läbipaistvaks ja mida siis kunstnik näeb, näeb tema südame asemel. Kui need seda kõike rääkida, siis paistab kuidagi erakordselt triviaalne. Et selle naise südame asemel on hoopis kübar ja ehted ja midagi nihukest kergemeelset. Mida me siis sellest järeldame? Väline üldsegi ei ole kooskõlas siis sellega, mis inimese sees peit. No neid nagu pettunud kunstnik läheb koju ja kodus ootab teda naine ja kunstniku üllatuseks on ka naine läbipaistev, nii et ta näeb, mis on sistama naise sees. No ja seal on siis kastrullit, potid ja pannid. Et naisel on siis nisukene roll, tema ainult mõtleb pottide ja pannide. Seejärel kohtab see kunstnik oma sõpra. Pall ja mängukaardid seejärel kohta siis kunstnik bulvarilt jalutab, ta on nagu kuidagi masendunud ja vot seal kohtabki ta mustlasneidu, keda mängis Alexandra Reebiko, meeldivad nad üksteisele ja väga onule kunstnikule ta meeldib. Ja pole ta erandina üldsegi läbipaistev ja tõeline inimene, kunstnik kutsub ta enda juurde ateljeesse. Ja lõpuks ta nagu leidnud seda, mida ta otsib ja nüüd hakkab ta teda maalima. Aga kuidagi pintsel ei taha ikka liikuda ja liikuda ja liikuda ja mida aeg edasi, seda rohkem läbipaistvamaks ka muutub, see Aleksandra seebika, ütleme siis nii. Ja nüüd ta näeb, et kat all on südame asemel midagi muud ja need on mündid, nisugune, siis pilk, tohutu pettumus kõiges. Ja tegemist olnud läks siis nagu mingisuguse imedemaaga. Ja palju igasuguseid muid sündmusi leiab seal aset, meil ei ole mõtet nendel kõigil peatuda. Aga lõpukaadrites ongi kunstnik, rongis sõidab ta siis kuskile minema ja no nagu otsibki siis mingisugust imedemaad, kus aga siis see vastuolu selle välise ja sisemise vahel oleks siis kuidagi lahendatud. No midagi sellist, Neeme võime ette kujutada ja eriti kui peame silmas, millised olid tolle aja tehnilised võimalused, niisugune Majakovski idee, inimloomus kuidagi seda lahendada. Et visuaalselt võis paista küll väga saamatu ja väga kuidagi naiivne. Nii et täiesti arusaadav, miks Majakovski selle tulemusega rahule jäänud. Aga kui tulla nüüd tagasi Majakovski ja Reebikova filmi juurde prellija huligaan siis selle lavastajaks oli ka väga tuntud nimi. Ma ei mäleta, kas ta meil kuskil vilksamisi käis läbi või mitte. Aga selleks oli Jevgeni Slavinski. Ja kui vaadata, mida temast kirjutavad filmi teatmeteosed, siis tema kohta öeldakse, et tegemist on vene operaatori kunsti koolkonna ühe rajajaga, nii et väga oluline mees, pigem siis mitte niivõrd lavasta kui operaator. Ja tema tee filmi juurde on ka väga niisugune huvitav kuidagi partner. Ja see leiab aset 20. sajandi alguses. Ja tema poolt valitud eriala ei viita millegiga, ta jõuab filmi juurde, ta on mett, vend Feltšev ja ta lähetatakse tööle tuntud laeva peale, see on jäälõhkuja järk. Ja vot seal hakata pildistama, seal hakata pildistama ja fotograafiast jõuab ta filmi juurte ja väänata, kes seal siis niisuguses algses variandis oma selle filmi, mis käsitlebki, kuidas laev seal jääde vahel ujub ja nisukene, olustiku kirjeldav film. Ja miks ta võiks olla meie jaoks veel huvitav ja järsku keegi teab tema käekäiku seoses meiega natukene rohkem. Aga veelkord meie jaoks paras, nii väga tähtis piga pääs teatmeteostes öeldakse, et ta oli ühe firma ja see on vennad, pateed. Firma peakontor oli Pariisis ja ta oli selle firma Moskva esinduse korrespondent, millega see firma tegeles, oluline, ta peamiselt tegeles sky filmide levitamisega ja filmide tootmisega ja taoline siis firma ja ta oli selle firma korrespondent, läheb tatuna 1908. aastal Tallinnasse, siis Tallinn kannab küll täisnime, pole oluline. Tallinnasse ja siin ta vastutas sky kõikvõimalike kroonikavõtete eest, mis puudutasid Vene impeeriumi kogu seda piirkonda, nii et laiemalt mitte ainult siis Eesti kubermangu alad, vaid kogu kogu laiem piirkond, nii et võib-olla tema nendes kaadrites ma ei tea, palju neid on säilinud, palju ei ole, aga on ka midagi, mis puudutab Eestit. Selle firmaga. Vennad pateet on seotud veel üks, seega kellele, mis võib meid huvitada lähtuvalt sellest valitud temaatikast. Kui see firma pärast oktoobripööret natsionaliseeriti siis selle baasil organiseeriti esimene nõukogude heliplaatide tootmine. Ja vaat need esimesed jällegi plaadi, millel on jäädvustatud Lenini kõned, ongi siis vot selle firma nii-öelda baasil tehtud. Nii et ka sellega pärast oktoobrirevolutsiooni nad sealt tegelased muidugi siis juba kuulus kõik riigile. Meil oli Jevgeni Slovjanskist natukene juttu, kui sai mainitud 1916. aastal valminud Puškini ainetel padaemandat. Ja tema oli just see, kes sai hakkama nende enneolematute võtetega, nii et teatud rakurss, mida varem keegi ei kasutanud, üks, millele kriitikas juhiti negatiivselt, tähelepanu, Need on ka, võtad vaevalt kunagi, kuidas siis nii, et keegi niimoodi midagi ei näe, miks siis kasutatakse niisugust ebaloomulikku võtet? Need kuuluvad talle ja ilmselt eksperimenteerimine oli tema niisugune kirg, sellepärast jällegi teatatakse. 1927. aastal oli tema poolt esmakordselt, nüüd ma ei tea, kas siis nõukogude maal või laiemalt kasutusele võetud veealused võtted, nii et niisugune kuppel oli ehitatud, kuhu sai siis kaameraga raiuda, see lasti vee alla ja sealt siis oli võimalik neid veealuseid võtteid teha. Pärast sõdas oli neljakümnendatel aastatel töötas ta Mosfilmis, aga eriti rohkem dast hiljem juttu pole olnud. Veel mis veel kord puudutab seda preili ja huligaani, siis see film taastati 1968. aastal. Ja mis on neid huvitav, et siis, kui toimus selle filmi taastamine siis pöörduti ka tuntud helilooja Juri Buzzco poole palvega dialoog selle filmi juurde, muusika, nii et tegemist on ikkagi mõni võib öelda tänapäevase heliloojaga, vaatasin, ta surmadaatum on 2015. Ja väga ulatuslik looming. Jaguna järsku keegi meie kuulajatest mäletab, et eelmine kord rääkisime sellest, kuivõrd oluline ühe filmi näitel, mis linastus siinsamas meil Eestis Faust selle näitel, kuivõrd olulist rolli mängib muusika et saadavad seda emotsionaalset, täielikku elamust filmist. Nüüd olekski võimalus, kuna panen ka selle filmi Facebook kodulehele. Nii et kes soovib, võib siis vaadata prellitia huligaani kahes variandis, ilma muusikata ja koos Buzzco muusikaga. Tegin seda ja tuleb veel kord öelda ja veendusin, et ikkagi, kui filmil on muusika spetsiaalselt sellele loodud muusika siis kuidagi vaatamine oli emotsionaalselt hoopis-hoopis midagi muud. Nii et seda saab siis kontrollida. Jaa, selle filmi alustel või sellest filmist inspireerituna on kirjutatud ka balleti libreto. Selle autoriks on Aleksander Belinski. Kuidas sealpool Šostakovitši muusikat ja see ballett jõudis lavale Leningradis 1962. aastal ja ka sellega tasel prellia huligaani lugu sellepärast, et 70. aastal tehti telefilm ballett preili ja oli maal. Ja seega me võime öelda veel kokkuvõtvalt öelda, et Majakovski roll kas otsene või kaudne vene nõukogude kinokunstis on ikas silmapaistev või vähemalt küllaltki oluline. Ja oluline on ta ka sellepärast. Need ei ole kaugeltki ainsad filmid, mille puhul me võiksime Majakovskit nimetada. Veel varem ühes oli küll samal 1918. aastal aga märtsikuul kirjutas ta stsenaariumi Londoni ainetel Jack Londoni aitajatel Martin iideni ainet. Ja selle filmi pealkiri võiks olla tõlkes mitte raha pärast sündi, luu. Ja ka selles filmis mängib ta peaosa. Ja on teada, mis selle filmi kohta üldse on teada, et selle esilinastus oli niisugune oluline sündmus. Ja sellel esilinastusel viibiscaluna chars kehtivus oli tol ajal kogu selle kultuurielu juht. Aga nii palju kui õnnestus, vaadata ta siis vähemalt need allikad kõik kinnitavad, et pole leitud tänase päevani ühtegi selle filmi eksemplari. Ja seda vaatamata asjaolule, et filmi demonstreeriti mitmes linnas ja mitme aasta jooksul, aga yhtegi pole säilinud. Ja veel üks Majakovski stsenaariumi järgi vändatud film vähemalt katse seda lõpuni vändata on nüüd hilisemast ajast, see on aasta 1928. Ja ta kirjutab stsenaariumi, mis oli pühendatud oktoobrirevolutsiooni 10.-le aastapäevale. Ja selle filmi pealkiri on Majakovski likult nisukene mänglev ja kõlab järgmiselt. Oktšabriouhhov ja diaca Lukov. Arvata juba 28. aastal tähistada oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, sellise pealkirjaga filmiga polnud kuidagi kohane. Ja samast aastast on tal veel üks stsenaarium ja selle filmi pealkiri on mitmes erinevas variandis. Ta on kas kolmekesi, aga on ka variandis lapsed. Ja jällegi ei ole see mitte Majakovski originaalstsenaarium, vaid aluseks on ahenry lugu ja nisukene, igavene teema, prints ja kerjus. Ja miks see film on veel oluline, selle filmi puhul on vahel kirjutatud, et see on esimene teos kus lavale on toodud niisugune lugu lapseröövist. Ja milles siis film jutustab, seal on kolm poissi, pärinevad nad erinevatest sotsiaalsetest kihtidest, üks on siis endise Bushi laps, teine kodutu ja kolmas on pioneer, niisugused kolm last. Ja arusaadav, kuna juba jutt ole prints ja kerjus, siis milline on see sõnum? Et kui nad vahetavad oma riided ära, siis nad muutuvadki, nii et see väline muudab selle sisemise ja saabki PUR Suist, järved, Shoi ja nii edasi. Aga kui jätta nad kõik rõivasteta, siis neid eristada ei saa. Ja ta oleks kuidagi lõpuks kõik, niipalju kui õnnestus leida. Mis puudutab seda alateemat Majakovski ja kino Mcovskija film siis on tal ka veel üks stsenaarium, mille puhul on täiesti kindel selle autorlus kuulub majakovskile ja sõjaon aastast 1920 ja tegemist on agitfilmiga. Noh, me teame, Joe Majakovski lõi kaasa selles organisatsioonis nagu okna Rosta propagandistlik kaagitatsiooniga tegeles. Ja selle filmi pealkiri ongi rindele. Nii et kutsutakse seal minema rindele. Ja siis on veel üks film, mille kohta ei õnnestunud mitte midagi leida. Ja see on vähemalt nii on seda märgitud, see on aastast 1913. Nii et kui on loetelu, mis on ära toodud, nimetas Vene kinokunsti puudutavates raamatu, vot just nimelt Majakovski osa vene filmiloomingus siis selle pika pika loetelu, no mis ei olegi nii väga pikk, sellepärast et me ju nad kõik peaaegu jah, tegelikult kõik nimetasime. Siis lõpuks on toodud ka, et 1913 nagu oleks midagi Majakovskit stsenaariumi järgi, aga ei leidnud mitte kuskil. Ja lõpuks ei ole see meie jaoks ka tähtis, sellepärast et see film, kui ta ka oli kindlasti midagi hästi lühikest ja kuulub sellesse perioodi, mis meie jaoks on ainult sissejuhatus. Aga toobri praegudsuse järgsel ajal on jah, Majakovski olnud seotud mitme filmiga ja neist vast kõige olulisem just nimelt see preili ja huligaan. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba edasi.