Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Tahaksin täna alustada ühe uue teemaplokiga. Ja selleks võiks olla film ning kino. Ja kuigi me oleme ju kunagi erinevate episoodide puhul kasutanud tanud filme kui näiteid puudutanud mõne näitleja elulugu, kes on meil millegipärast olnud vajalik illustreerimaks seda üldist ajajärku, aga tervikuna kogu nõukogude aegset kino, kogu nõukogude aegset suhtumist sellesse kunstiliiki Me ju käsitlenud ei ole. Nii et kui tulevad mõned kordused, siis andke andeks, aga püüaks seda vaadata tervikuna. Aga teha seda ikka nendes ajalistes raamides, mis meile on ja mida märgistab üks diktaator. Varasemasse aega, kui teeme mingit sissejuhatavat osa ja võib-olla ka mõne filmi või mõne näitlejaga lavastajaga ka järgneval perioodil lihtsalt kasutame selle aja ära. Ja mis võib-olla oleks kohe sissejuhatavalt natuke erinev võrreldes selle varasema ajaga, varasemate tähelepanu juhtimisega, on neid saatel oma kodule lehekülg Facebookis ja püüan, üritan vähemalt need filmid tollest ajast, mis leian, panna sinna üles vaatamiseks ei ole ju mõtet kõike kirjeldada, siis me ju üldse kuskile muidugi põhisüžee peamised tegelased võib-olla millele tasub tähelepanu rohkem pöörata, sellest räägime. Aga kui me kuulajatel on soov neid filme vaadata, nad on ju ikkagi rariteedid iga päev, neid ei näe. Mõnedki neist, milles ka täna tuleb sissejuhatavalt. Ta on ju läinud maailma kinoklassikasse. Ja see võimalus on olemas, nii et see võib-olla oleks võrreldes varasema ajaga niisugune positiivne muutus ja üritan sinna panna ka näitlejate pilte, nii et ka neid on võimalik sealt vaadata. Ühesõnaga natukene abimaterjale seal oleks tänapäev ju niisugust lähenemist võimaldab. Ja kui selle filmi teemaga alustada, siis just nimelt neid huvitavast aspektist me ju ei peatu mitte niivõrd sellel kunstilisel tasemel kuigivõrd. Ideoloogilisel tähtsusel on juba Lenin pööranud filmikunstile. No erilist tähelepanu sadama Peame, seda on näha nii tema kirjutiste variandis kui ka väga paljude mälestuste puhul. Autorid meenutavad, kuidas Vladimir Iljitš Lenin suhtus kinokunsti, kui tähtsaks ta seda pidas. Ja nõukogude ajal see oli aasta 1973 ilmunud nisukene kogumik, mis kannabki pealkirja pealkirja, mis lähtub leini poolt öeldud lausest kõige tähtsam kõikides kunstiliikidest siis sinna pandud punkt. Ja järgmine lause on leninkinost. Ja selles kogumikus on ära toodud, tsiteerides bolš projevitš, et üks tema lause üks tema seisukohta meenutab midagi na kohta, Lenin olevat juba öelnud aastal 1907, nii et oktoobripöördeni on veel 10 aastat. Seal Lenin iseloomustab tolleaegsed kino, me muidugi peame arvestama, milline kaheksa on kõik seal veel suhteliselt lastekingades. Aga ütleb see kodanlik kino, see on köik üks labane, spekulantide, käesolev vahend mõjutamaks masse ja pigem mitte tuttamas, vaid ta kasutab sõna laostamas masse. Ja vot see on kõik, mida see kodanlik kino pakub. Ja muidugi see tulevane kinos sotsialistlik või kommunistlik kino, sellel on hoopis teised ülesanded. Nendest ülesannetest räägib ta näiteks pikemalt oma vestluses Lunadžarzkygason aasta 1922 on ka Lenini kogutud teostes. Seal ta ütlebki sel tuntud lause lause, mida on korduvalt tsiteeritud, et kõikidest kunstidest on meile kõige tähtsam kino. Ja ta avab ka selle sisu, mida see siis nüüd tähendab, esmapilgul on ju kõik väga tore väärt inimene peab oluliselt kunstiliste filmide, võiks kõik loodusfilmide, ükskõik millist tegemist ja näitamist rahvale, aga ta ütleb otseselt kõige olulisemad on Kroonikat ja kroonikaid, võrdleb ta tolle aja ajalehtedega. Nii et vot seesama propagandistlik ülesanne, mis on ajakirjanduses. Me teame, et juba tolleks ajaks kogu ajakirjandus on kontrolli all. Et kinol peab olema täita täpselt sedasama üles ja juba siis järgmise sammuna võiks toota ka lavastuslik ja filme, nii et ta otseselt paneb paika selle kinotööstuse hierarhia. Milles ta veel räägib ja mida ta peab veel väga oluliseks. On pedagoogiline aspekt, mis on iseenesest ju väga õiged filmid võiksid olla, eriti kui tegemist on mitte lavastuslik ja filmidega, ka nende puhul, samuti Epnelju, võib-olla mingi taktiline pedagoogiline ülesanne. Lähtuvalt sellest seisukohast ju kogu foto- ja kino tõestus allutatakse dekreediga 1919 27.-st augustist hariduse rahvakomissariaadi-le, nii et kõik, mis seondub selle valdkonnaga, on nüüd allutatud sellele rahvakomissariaadi-le. Mälestustes võib leida ka, et Lenin ise olevat meeleldi filme vaadanud, kuid me peame jällegi paigutama aja konteksti, selle lauspalju, siis neid oli vaadata ja millise kvaliteediga tänapäeva lähtepunktist vaadates need kõik olid. Igatahes kui ta ka selle vastu, mis kinoekraanidel jõudis, huvi tundis, siis polnud see huvi muidugi võrreldav Stalini huviga. Ja seda esitsensori rolli, mida Stalin ju täitis ja millest ma kunagi räägime. Pikemalt seda Lenin loomulikult enesele ei võtnud. Ja leidsin ka ühe väga huvitava episoodi mälestustes on ära toodud film mis olevat Lenini väga meeldinud. Komöödia, mille pealkiri on vooriats imetegija. Üritasin seda silmi leida ja ei leidnud, nii et säh nendest filmidest üks, mida mida näidata ja vaadata ei saanud, nii et kui keegi meie kuulajatest kuskil selle leiab siis võib ju aidata Ta ja paigutada ta kuskile nähtavale kohale, et saaksime seda vaadata. Igatahes ja ei leidnud ka mitte midagi selle filmi kohta, mis siis oleks selle sisu, aga midagi pole parata, ega niikuinii kõiki asju ei jõua. Aga seoses Lenini ka on veel üks teema, mida sisse juhatanud, võiks käsitleda, see on Lenin roll nõukogude filmides, teame, et neid filme on ju väga palju. Ja kui vaadata, milline on esimene nõukogudefilmidest, jätame nüüd need kõik kaadrid, mida me teame ja mis seal kroonikat, kus seal Lenin esineb näide eriti palju aga kus Lenini osa mängib mõni näitleja siis esimeseks on Eisen, Steini film, tober. Ja selle näitlejavalik on päris huvitav, selleks on üks tööline, nii et mitteelukutseline näitleja Vassili Nikandrov. Ja kuna selleni kandroliga on seotud veel üks kõmuline natukene siis võiks paari lausega temal peatuda, oli tehasetööline metallurgiatehasetööline lõdva linnas, ilmselt ei ütle see lill paljudele mitte midagi permi krais vaatasin, tänase päeva seisuga elab seal 63000 inimest, nii et küllaltki suur linn. Ja kuidas leiti, kuidas siis tema peale satuti. Ta olevat juhuslikult mängi nutnud nagu juhtunud mingisuguses väikeses episoodiliselt rollis nagu rahvast palutakse filmide juurde. Ja see oli 25. aasta film valgete tagalas. Ta ei mänginud seal mitte Leninit, vaid lihtsalt mingisuguses episoodis. Ja seal siis ilmselt, kas keegi, kes oli oktoobri filmi laastamisega seotud, märkas, et on mingisugune sarnasus Leniniga. Ja teine võib olla põhjus, et see sarnasus tuli ilmselt välja juba isegi varem, nii et see ei olnud niisugune vastus keegi nüüd tagantjärele, sellepärast et vähemalt tema lühikestes elulookirjeldustes on öeldud, et ta mängis 20.-te aastate keskpaigas Lenini rolli teatris. Näidend oli pealkirjaga 1917, nii et ju siis midagi pidi olema. Ja mingi niisugune sarnasus paistis silma. Ja need, need teatmeteosed, kust ma nime võib leida, toovad ära aga tema surmadaatumi eaka nendelt detailikastel peatuma, mida seal vahepeal tegi. Ja selleks surmadaatumiks on 1944. aasta. Aga mis puudutab seda kõmulist säigakest, mida võiks nimetada pigem pseudokõmuliseks seegakeseks, sellepärast et ilmselt mingisuguse tõega siin tegemist ei ole. Ja see pärineb aastast 1991 murranguline aasta. Ja siis kuna pääseb ju kirjutama midagi sellist, mis ei oleks varem kõne allagi tulnud siis lisaks tõesele informatsioonile tuleb palju huvitavat. Kui vaadata ja meenutada 80.-te lõpus puu, 90.-te alguse ajalehti, ajakirju, siis väga palju tuli nende lehekülgedele informatsiooni, millest meil varem ei olnud ju aimu mingisugust arhiiv, dokumendid, seda on hästi palju. Ja ühes Nõukogude Liidu Venemaa tol ajal juba ajalehes ilmub siis kirjutis selle kohta Lenini mausoleumis. Lamagi, mitte Lenin, vaid tema asemel on seal nii kandra, samana laegas, Leninit olevat mänginud, jääd lugu Aleks veel sensatsioonilist. Kummalisel siis on kirjutatud üks inimene teatas, et see ei ole mitte lahkunud Nikandrov aita ongi näitleja, kes seda rolli seal mängib. Nii et sinna on ta siis paigutatud Lenini keha on juba kadunud ja seal ta siis on. Ja veel ühe detailina on lisatud, et mõnikord olla isegi magama jäänud jäänud ja oli kuulda, kuidas ta seal hingab. Noh, jätame need niisugused koriaalseksid kärale, aga see iseloomustab väga hästi aega 90.-te algusest, kuni nisukesi lookesi kirjutati. Ameleda pakkus lihtsalt huvi, kuna seadus selle esimese Lenini osa täitnud mitte elukutselise näitlejaga Nikandroviga. Mis aga puudutab seda filmi oktoober, siis on kinod Loogia viimane osa tuletama lihtsalt meelde. Esimene film sellest sarjast on aastast 25 ja kannab pealkirjas streik tummfilm. Ja see oli üldse esimene täispikk film. Ja sai ta ka Pariisi maailmanäitusel hõbemedali. Ja kui vaadata, mida selle filmi kohta kirjutatakse, kuidas kriitika reageerib, siis on valdavalt väga positiivne. Aga tagantjärele on öeldud, ega see filmikeel laiale publikule niisugune meelepärane tulnud ja seega vastu, et eriti soe ei olnud. Aga on üks väga huvitav, huvitav dokument. Kas dokument on õige sõna või mitte, aga aastal 2008 kunagi sattus kätte. Pöörduti 50 asjatundja poole palvega, et nad koostaksid nimekirja 100-st paremast vene filmist aasta oli 2008, nii et võib-olla tänapäeval oleks sinna tulnud juurde film ja paigutati need filmid pingeritta ja seal selles loetelus streik sai auväärse 26. koha, nii et filmikriitikute filmi asjatundjate arvates oli tegemist ikkagi väga hea filmiga. Teine triloogia film on tunduvalt võib-olla nimekam või veelgi kuulsam. See on soomusristleja Potjomkini otsa sama kuulus potsioonudki minuealised inimesed, seda muidugi ajaloo õpikutest mäletavad napationkini nimi muidugi nigunii seoses muude asjadega varasema ajaga. Aga see on laegus, puhkad, mäss viienda aasta revolutsiooniliste sündmuste käigus. Ja film räägibki nendest sündmustest. Ja kui vaadata Ta hinnanguid selle filmi kohta, siis vahetevahel on öeldud, et see on üldse üks maailma võib-olla parimatest filmidest. Kunagi oli meil juttu ka filateelia Ast ning 65. aastal kui möödus 40 aastat selle filmi ekraanile jõudmisest, siis anti välja nõukogude malka vastav postmark. Nii et sündmus peetakse väga oluliseks. Kuid selles triloogia esimeses kahes filmis streigi sepationkkynizi Leninit pole, nii et Lenin ilmub alles oktoobris. Ja mis seda filmi veel puudutab, selle filmi pealkirja siis eksport variandis? Ma ei tea, kas igal pool aga kirjanduses on, et Ameerika Ühendriikides linastus film pealkirja all 10 päeva, mis vapustasid maailma, nii et vahetevahel võib-olla leiab selle pealkirja all. Nüüd pärast Potjomkini edu olevat, ei Stenile antud, kõik resurssid nii palju, kui oli vaja just nimelt selleks, et Ta film oktoobrirevolutsioonist oktoober. Ja kui me vaatame neid aastate numbreid, siis on ka arusaadav, milliseks sündmuseks oli filmi ekraanile jõudmine planeeritud see oli oktoobrirevolutsiooni 10.-ks aastapäevaks. Kuid ei jõuta jääekraanidel, film jõuab alles 28. aastal. Ja kui vaadata, kes olid rakendatud ka selle filmi juurde konsultant idena, siis seal mainitakse groups kaja, nime näiteks nightclubs ka isiklikult andis seal nõu. Ja seal on veel üks väga tore konsultant, kunagise nimi on ju meil olnud seoses nende sündmustega Bodvoiski. Ja miks tema konsulteerimine on huvitav, sellepärast Ta mängib, filmis ei ole eriti suur episood, aga ise ennast, nii et nisukene roll. Kuid Jänedal saanud 10 aastat vanemaks, aga oma rolli ole vaata seal siis päris edukalt täitnud. Ja Kunnase silm taastada on meile kõik tuttavad 27 28, see on ju vahetult enne seda, kui Stalin võtab kogu selle võimu oma kätesse 29 saada, takse Trotski nõukogudemaalt välja, aga sisuliselt on ta juba kaotanud igasuguse mõju. Kuid me teame suurepäraselt, milline oli näiteks Trotski roll seitsmeteistkümnendal aastal just nimelt nende sündmuste puhul. Mida see film pidi heastama ja arusaadavalt filmivariandis Trotski peaaegu ei ole episoodiliselt siin ja seal. Ja teda olevat mänginud üks hambaarst, kes väliselt sarnane stratskile, nii et niisugune väike episood. Nii et kogu seda filmi kokkuvõttes on see ideoloogiline võltsing, mille eesmärk oli näidata oktoobri revolutsiooni sündmusi, pöörde sündmusi, just nimelt selles valguses valguses, mis oleks selle prožektori asetanud just nimelt Stalini peale. Üldiselt kaasel Lenini rolli täitmisega ju rahule ei jää jäädud, kuigi kriitika nagu andke, siis saab öelda, et Lenin oli halb, ekraanil. Aga on tuntud Majakovski hinnang temale ausad selle filmi kohta ja konkreetselt nii kandrovi rolli teostamise kohta. Ja Majakovski ütleb otseselt, et vastik on vaadata, vastik on vaadata, kui inimene võtab Leniniga sarnaseid poose. Tee pleeninile sarnaseid kehaliigutusi. Ja selle välise sarnasuse taga on tuntav täielik tühjus, täielik mõttetu puudumine. Ja siis ta tsiteerib veel ühte seltsimees, nii ta kirjutabki, et üks seltsimees, et tema on sellega nõus. Et nii kandrovileenin ei meenuta mitte niivõrd Leninit, vaid vaat nisukesi elutuid, kujusi Misson Leninile hiljem pärast surma püstitatud, nii et selline hinnang Selle filmi nagu ka kõigi teiste filmide operaator oli ka väga tuntud nimi. Läti päritolu mees. Vene allikad hirmutavad teda, Eduaardiks tantsis Edwards ise ja oli pälvinud ka kolm Stalini preemiat. Nii et hiljem pärast siis Läti inkorporeerimine Nõukogude Liidu koosseisus oli juba sõjajärgsetel aastatel sai ta minu teada ka Läti teeniliseks, kunstnikuks on siis selle filmi operaator. Kuid kui vaadata kogu seda Stalini ajajärku, siis vast kõige sagedamini on Lenini kujutanud näitleja, nimekas näitleja, Maksim Šprauh, jaan pälvinud peamiselt just nimelt Lenini rollide täitmise eest ka kolm Stalini preemiat. Ja mis on huvitav, sageli kui vajadus natukene vaadata neid inimesi, siis püüan otsida nende pildid üles. Ei ole väga keeruline. Tänasel päeval ei anna Rascanis leida kahte nii mitte sarlastid nagu Stroughia Lenin. Nii et ilmselt grimmi läks päris palju selleks temasse leenil vormida. Ja probleeme on natuke ka sünniaastaga, ta on sündinud aastal 1900 niiet tunduvalt parem kui Lenin ja oli siis ka mängides oli vaja teda ta natukene vanemaks, ütleme siis niimoodi. No pole oluline. Ja on ta päris palju Lenini rolli mänginud ka teatrites, nii et kui vaadata tema näid Stalini preemiaid siis nendest kaks esimest olid just nimelt rollide eest teatris. Ei jaa, mängis ta Leninit mitte ainult Stalini ajal, vaid me võime teda näha Lenina ka hilisemate filmide variandis, näiteks 57. aastal. Leninist jutustav film, jutustused Leninist ongi kohe otseselt sellise pealkirjaga. Ja 1966.-st aastast filmis Lenin Poolas. Nüüd veel üks näitleja, nimetame siis nad kõik enam-vähem kõik peaks olema vähemalt nii palju neid leidsin. Kes on Lenini rollis olnud ja seda filmides Lenin oktoobris nendest filmidest kindlasti rääginasse film valmis 37. aastal. Lenin 1918. aastal. See film on aastas 39 ja seal on Lenini rollis Boris Žukin. Maa on jällegi vähemalt pildi foto järgi tunduvalt rohkem Leniniga sarnane. Ja suured väga noorelt. Nii et 39. aastal sellel samal aastal, kui Falmib see film 1918. aastal. Nii et Stalini preemia saab ta postuumselt pärast surma. Nüüd veel üheks näitlejaks ja filmiks, kus võib Leninit näha. See on 1938. aastal ekraanidele jõudnud film, suurt kuma. Ja selles mängib Leninit rohkem, ta pole teda kuskil mänginud, jällegi teatrilavadel tihvlissis Tbilisis põhiliselt tegutsenud näitleja Konstantin müske. Kui nüüd vaadata sõjajärgseid filme, siis on üks päris huvitava saatusega film. See on valminud aastal 1947 ja selle filmi pealkiri on valgus Venemaa kohal. Natuke kohmakas tõlge, aga no enam-vähem midagi sellist ja seal mängib Leninit Nikolai kalašnikov. Ja tema kohta on öeldud, et ta oli Lenini ka sedavõrd sarnane et Krimmi polnud vaja, mingit erilist grimmi polnud ja et kui ta asus siis Lenin mängima siis piirduti vaid sellega, et kleebiti talle vuntsid ja habe ja oligi Lenin valmis, nii et ja sarnasus. Ja varem oli ta Leninit mänginud teatris korduvalt. Ja väidetavalt kuigi ja selle kohta on mälestustes päris sageli meeneid. Et groups ka üldiselt polnud ju rahul selle Lenini esitamisega teiste poolt. Meie kuulajatele peaks vist olema meelde üks nimi, Slavkil oli Lenini made kell ja väga pahandas groups, seal olid siis need näitlejad, aga siin olevat kups ka andnud oma heakskiidu. Ja kui vaadata, kus, siis ta peamiselt tegutseb, kus siis teater paikneb Omskis ja seal need roll, mida tal tuli veel täita, nii et ei ole mitte ainult et sa mängid Nikolai kalašnikov, siis Leninit filmides ja teatris. Tal oli austav roll mängida Leninit ka majja oktoobri demonstratsioonide ajal. Kuidas siis välja nägi? No enam-vähem nii nagu Rio karneval, nii et nisukesed kaunistatud autod ja ühes lahtise kastiga veoautos siis seisis Lenin, Kalesnikutada seal kujutas ja tema kutsus sealt siis üles kõigi maailma tatarlasi ühinema, niisugune roll, väga kaua neid rolle mängitud, hiljem keelatakse taoline asi täielikult ära. Ja neid Lenineid võib siis uuesti näha juba pärast neid 80.-te lõpuaastaid Moskva punasel väljakul jalutab neid mitu tükki, pakuvad võimalust pilti teha, aga tol ajal see lõpetatakse üsna pea. Ja selle filmi valgus Venemaa kohal aluseks on Nikolai Pokoodini näidend Kremlikku randid. Tuntud dramaturg oli ka väga pikalt ajakirja teater, peatoimetaja on jäänud niisugune peamine suunaandev ajakiri. Ja on pälvinud kakaks Stalini preemiat. Ja milles selles filmis on juttu, seda reedab juba Pealkiri film näit tab Leninit ja Stalinit just nimelt selles rollis, kuidas nad elektrifitseerivad Nõukogude Liitu, nii et kõik need edusammud ja vot siit see valgus Venemaa kohal. Aga miks ma ütlesin, et sellel filmil oli niisugune keeruline saatus? Paistab, et suse ja kõik on ju suurepärane. Aga Stalinil lab olevat film meeldinud. Stalinit mängis selles filmis Mihhailov Kelovani. See nimi Meil oli, aga tuleme tema juurde kindlasti tagasi. Ja väidetavalt kuis film lõppes. Stalin olevat sõnagi lausumata saalist lahkunud, mitte midagi negatiivset, rääkimata positiivsest seal ei olnud. Aga see kehakeel juba ütles kõigile. Ilm talle ei meeldi. Aga kui film Stalinil meeldinud, siis on arusaadav, et võetakse vastu otsus, kuulutatakse film poliitiliselt igaseks. Ja see film lebas riiulitel 30 ja rohkem aastat, enne kui jõudis siis asjatundjate jaoks jällegi ekraanidele. Nii et sellise saatusega film. Nüüd veel üks film, kus Stalini eluajal on Leninit kujutatud, kannab pealkirja unustamatu 1919. aasta. Ja selles filmis mängib Lenini Pavel malt Tšanov. Neid ei hakka nendel filmidel pikemalt peatuma võib-olla tuleva mõne juurde tagasi, kui seal on midagi filmilikult huvitavamat ja meid huvitab pigem mitel Lenin, vaid Stalin. Aga veel üks Stalini ajal Leninit kehastanud näitleja oli Mihhailov, kand ratsev Katema kooli teatris mänginud korduvalt Lenini. Ja nüüd lihtsalt vahemärkusena need kõik ju rollid ei olnud ju mitte ainult ja need valikud, kes Leninit mängib ja kuidas mängib, need ei olnud ju ainult otsustada teatriüldsuse poolt või lavastajate poolt. Filmilavastajate poolt kõikide nende otsuste taga oli loomulikult ka julgeolek, nii et see ei tulnud allagi. Et mõni inimene, kes on millegi poolest omakasu rotatsiooni või on tal mingisugused kalduvused ja väga alkoholilembeline inimene või veel midagi kahtlast. Et sellisele inimesele usaldatakse Lenini rolli mängimine. Ja jumal hoidku selle eest ilmselt oli eesti teatriloos, on üks niisugune episood, vähemalt nii räägitakse, kui üks näitleja ei hakka nimesi nimetama. Asjatundjad teavad olevat väidetavalt mängides Lenini rolli hiljem selles samas Krimmis ilmunud linnatänavale ja sellega tekitanud paksu pahandust ütlemis vähemalt kadust. Niisugused asjad muidugi tuli ette näha tol ajal julgeolek poolt ja sellepärast kõik need, kui me rääkisime kunagi, milline tähelepanu oli nendele kujudele, no siis võib arvata, kui põhjalikult kontrolliti neid inimesi, kes siis neid rolle võisid mängida. Ja muidugi Lenini kujutamine Nõukogude filmikunstis lõpes Stalini surmaga arusaadavalt. Neid filme tuleb ka hilisemal ajal. Ja kui vaadata seda hilisemat perioodi, siis muidugi ületamatu Lenini osatäitja on juuri Kaiulov. Ja ta on ühes oma intervjuus öelnud, et ta on Leninit mänginud 18. filmis tervelt 18 filmi on olnud, kostan Lenin. Ja kuna tegemist on Saaremaa inimesega, siis mingisuguseid Stalini preemia ta saada jõudnud oma rollide eest. Aga tal on kaks riiklikku preemiat. Ja lihtsalt vahemärkusena Stalini preemiatest oli meil kunagi päris pikalt juttu. Need riiklikud preemiad on aastast 1966 ja neid omistada digikuni 91. aastani. Ja kui need riiklikud preemiad loodi, siis ilmub niisugune väga huvitav teade. Ja päris põnev oleks vaadata, palju inimesi sellele teatele reageerisid. Oma toimetamistega teatatakse, et kõik need, kellele on omistatud omal ajal Stalini preemia on Stalini preemia laureaadid. Neid on meil ju kas või täna olnud mitmeid, et need võivad köik vahetada oma medalid ja dokumendid riiklike preemiate, medalite ja dokumentide vastu, nii et kunagi said Stalini preemia. Siis lähed selle medaliga silla, sild kontorisse ja sulle antakse siis riikliku preemia, dokumendid ja kõik muu atribuutika vastu. Seda riiklikku preemiat üldiselt loeti pingereas preemiate pingereas pärast Lenini preemia järgmiseks ja Lenini preemia, millest meil ka pole juttu olnud, lihtsalt olgu siis need aasta arvat mainitud sõda jagati aastatel 1925 kuni 35 siis oli paus. Ja uuesti 50 seitsmendas kuni 91. aastani. Mida need preemiad rahaliselt vähendasid? Lenini preemia oli 10000 rubla. No see on ikka kolossaalne summa ja riiklik preemia poole väiksem 5000 rubla. Ja kui vaadata palju inimesi keskeltläbi aastas selle riikliku preemia said, seal olid veel eri valdkonnad teaduse, kunsti ja nii edasi siis ligikaudu 100 inimest. Ja neid, kui rääkida, kuidas juuriga juurov jõudis selle Lenini rollini või Lenini mängimisener töötas ta Saraatovi linnas teatris. Ja kui tal noore inimesena poleks seal ühes näidendis usaldatud Lenini roll, siis võib-olla poleks ta oma sõda Lenin Yanat saanudki katakse ning 1961. aastal ongi juba see esimene film, kus ta Leninna esineb. Ja selle filmi pealkiri on sajandi alguses. Ja vähemalt ühes intervjuus meil oli nüüd natukene sellest juttu, kuidas toimus valik Stalini ajal seal rolli täitmiseks siis muidugi natukene hilisemal ajal võib-olla see kontroll polnud, et selline mitte niivõrd põhjalik aga üks episood, mida ta ise ühes oma intervjuus kirjeldab järgmine 1974. aastal töötas ta Moskva väikses teatris. Ja parajasti teater tähistas oma tegevuse 100 viiekümnendat juubelit. Nii et 150 aastat tagasi oli teater asutatud. Ja vastavalt sellele sündmusele oli siis ettenähtud ka teatril tegelaste näitlejat, teiste autasustamine, aunimega tõsta andmine. Ja need teatri peanäitejuht oli tolleaegse kultuuriministri furtseva kaadioosne huvitav kuju tema juures ja esitab talle nimekirja. Ja nimekiri oli just nendest näitlejatest, kellele kavatseti või paluda sooviti saada Vene Föderatsiooni rahvakunstniku au nimetus. Kajorov ütleb, et ta juba teeneline kunstnik oli ja siis kõrgem aste on rahvakunstnik. Ja ilmselt peanäitejuht kujundlik, furtseva seda nimekirja vaatab, tutvub selle nimekirjaga olevat niisuguse positiivse iseloomustus joonena lisanud. Vot praegu ongi head alles seda rahvakunstniku tiitlit anda, sest ta kavatseb astuda kommunistliku partei liikmeks ja selle peal olevad furtsuva väga imestunud, öelnud, et mis, et kas ta ei olegi parteis. Pole parteis lisata ja mängib Leninit ja tõmbab selle nime nimekirjast välja maha lihtsalt ei ole enam võib-olla näide repressioone, ei ole sellist kontrolli, aga fakt, inimene mängib Leninit ja ei ole, tõi liige oli Furssova jaoks sädavad šokeeriv rahvakunstniku aunimetus inimene ei pälvinud, vähemalt tol korral ei hakanud vaatama, kuidas need asjad arenesid edasi. See oleks vast sissejuhatuseks või selleks sissejuhatuseks, ma arvan, et me teeme veel mõned sissejuhatused, vaatame natuke, ütleme võib-olla vene filmi varasemal ajal, sellepärast et see ju kõik võetakse üle ja liigumegi tasapisi mööda seda teemat edasi, et jõuda juba nende filmideni, mis olid otseselt ütleme siis peaaegu et lavastatud Stalini poolt lavastatud vastavalt sellele, mida Stalin võis soovida ja kuidas nendesse filmidesse suhtuti, kuidas neid hinnati, kes oli see viimane A ja O, kes otsustas, kas need filmid ekraanidele jõuavad või mitte. Ning lõpetuseks veel kord siis meeldetuletusena, et kui on soov neid filme näha, kõike muidugi ei jõua sinna panna. Aga mingisugune valik siis Müstilise Venemaa Facebooki kodulehel võib neid filme leida ja vaadata. Ja sellega võikski täna lõpetada.