Kuna käesoleva saate pealkiri sisaldab endas ühtlasi ka küsimuse, siis võiksin sellele vastata kohe üsna lühidalt, hästi elavalt. Kahtlemata pole kunagi varem nii arvukalt meie vabariigitöötajaid kolinoril astunud nii otsese kontakti kunsti ja kunstnikega. Kunstinädalakomisjoni esimees Ilmar Torn ütles kümmekond päeva tagasi sellesama mikrofoni ees, et kunstnikud teevad neid oma igapäevaseks loomingulises töös vaheaja ja pühendavad kogu aja kunstiviimiseks rahva hulka. Aeg oleks kunstinädala kokkuvõtteid teha, küsime nüüd, mitu kilomeetrit on kunstnikud läbi sõitnud näituste korraldamiseks ja kunsti tutvustamiseks. Palju külalisi, ateljee uksele koputanud ja palju teoseid on müügisalongist rännanud kodu seinale. Kunstisaalis on rännanud meil välja teoseid rohkem kui kunagi varem sellise lühikese ajavahemiku jooksul. Need on läinud seni juba üle 250. ATI-le ustele koputama asja siis muidugi koputati ja koputatakse veelgi kuid tuldigi sisse lahtistest ustest, sest meil olid ju lahtiste uste päevad võis näha sageli kunstnikaadilile ustaga, isegi sabasid kunstihoones, kus hoones, sest kõik ei mahtunud korraga sisse. No näiteks võib ütelda, kunstiinstituudis käis päeval ühe päeva jooksul üle 500 inimese, põhiliselt kooli noorem. Ja muidugi sõitnud on meie kunstnikud ka üsna tugevasti Narvast võrust kuni saarteni välja. Ja eks autoomanikud, kunstnikud on üsnagi kõvasti oma kumme kulutanud, bensiini raisanud. Kunstinädala üritused haaravad kogu vabariiki. Kuidas möödusid need 10 kunstile pühendatud päevarajoonides? No ma võiksin doosil mõne konkreetsema näite. Näiteks Lihulas oli väga soe vastuvõtt seal nimelt valmis äsja sovhoosi uus klubihoone kus oli juba sisse ehitatud vastavad võimalused kunstinäituste korraldamiseks. Ja me kunstnikest tegid seal oma näitusegraafik Hugo Mitt ja akvarell-ist Valli Lember. Bogatkina vastuvõtt oli üpris soe, jõutud kõiki kohtumisi ära korraldada, küll taheti kooli lastega vestelda küll täiskasvanud kunstihuvilistega. Nii et Lihulas ei ole taolist elevust kunsti ümber varem olnud. Ka väga elav oli kontsert näiteks Kingissepa linnas, kuhu üldse väga harva või kunstinäitused ulatunud. Seal olid samuti väikegrupinäitus nimelt kaks graafikut, kiirend ja lehis viimanegi akvarell-ist. Politseil oma töödega ja kohtusin inimestega üle terve Saaremaa. Kui kunstihuvilised ja ka isetegevuskunstnikud tulid oma töödega, et saada nõuannete ja näpunäiteid. Nii et Kingissepa linnas oli see ka öelda teatav suur silmus. Tublid läheb meil kunstiline nädal Võru linnas, kus on maalija, Hallopija, graafik, Kesko, Lepa näitus Kreutzwaldi muuseumis. Terve Võru linn elab praegu selle näituse ja üldse kunstinädalal tähe all. Võru leht kirjutab kunstist rohkem kui vastu ilmselt 10 aastaga kokku. Ja ka Võru rahvas on loonud väga tiheda kontakti kunstnikega ja kunstiga. Et näitusi oli üle vabariigi poolesaja ümber isegi rohkem kui võtta koos Tallinnaga ligi 70 neist rajoonides umbes 30, kui. Kõigil kunstinädala näitustel esitatud tööd kokku tuua ja ühel näitusel välja panna, missuguse näitusesaali peaks valima? Kahtlemata on meie vabariigis sellist suurt hoonet ei ole. Võib-olla mahuks kõik see vastak Moskva kesknäitusesaalidesse kui umbkaudu arvestada kõiki neid lühemaajalisi näitusi, väikese grupinäitusi kui lugeda ka näitesteks neid, kus kunstnikud neil sõitsid siin, ütleme, kohtadele, rajoonidesse võtsite oma tööd kaasa sealsamas panid välja kasvõi seina äärde. Kui kõik kokku lugeda, siis julgelt oma 1500 kuni 2000 tööd oli ikkagi neil päevil rahvale vaatamiseks väljas. Nii et üsna üsna julge maneeži täis kunsti. Igasuguseid näitusi, kohtumisi ja muid üritusi oli nii palju, et kunstinädala kava asemel tuli trükikojast välja väike raamat. Omaette peatüki moodustavad selles kunstnik kontrollretked koolidesse ja tööstusettevõtetesse. Enne kui seltsimees torn võtab kokku nende tulemused. Kuulame, mida ütleks inimene, kes juba enne kunstinädalat on teinud taolise kontrollkäigu pea kõikjale. Kui suuri kunstiväärtusi leidub kunstikaitseinspektori Mai Lumiste arvates vabariigiettevõtetes asutustes, koolides, kultuurimajades ja klubides. Erineva väärtusega kunstiteosed igale arvult väga palju üle 2000 võiks öelda, nende hulgas vanemast kunstist palatskondism sajandist kuni käesoleva ajani, kuni meiega Teniste töödeni. Kuidas neid hoitakse? Üldiselt viimasel ajal hoitakse paremini kui varem. Viimastel aastatel säilitatakse paremini teoseid. Näiteks meil paar kuud tagasi oli juhust kogeda, kui kenasti on eksponeeritud kunst Narva-Jõesuu kolhoosnike puhkekodus. Ruumid on ka uued, puhtad ja kaunid, neid väga palju graafikat seal seal hästi Basporteeritud, ilusti raamitud ja ka hästi eksponeeritud, mistõttu ühesõnaga mõjuvad väga hästi. Võib-olla tuleks põhjust otsida siin kunstipropagandas ja kunsti nädalas. Kindlasti, ega tal veel tegelasi igal aastal on kutsikale teinud oma töö teataval määral ja ühesõnaga neil aegadel, kus sellega öeldakse rohkem tähelepanu ja inimesed hakkavad rohkem mõtlema selle üle, et kuidas nemad oma kunsti peaksid säilitama hoidma ja kuidas seda eksponeerima. Kuid varasemal perioodil esines nii nähtusi, et näiteks üks kortoni. Me leidsime Jõelähtme kirikus kanade toidu all oli üks väga ilus vana, 15 sajandi ristimisvaagen käsitsi tehtud kustutustöö, ühesõnaga täiesti muuseumiväärtusega ese. Kui palgad ei ole suutelised tagama esemetele küllalt häid töötingimusi, siis lihtsalt oleme praktikas kasutanud teoste üleandmismuuseumidele näiteks meie möödunud aastal teine tila rajoonist suurepäraselt, väga kõrge kunstiväärtusega puuskulptuurid pärinevad esimesest sajandist ja praegune restaureerime kavatseme paigutada mingisse Tallinna muuseumisse, et nad oleks kõigile nähtavat. Need on täitsa unikaalse väärtusega töödel, need keskaegsed riskipuuskulptuurid taolise vaatlusega teosega liiduga mujal nõukogude liidus. Mida te üldse võiksite öelda meie klubide rahvamajade ja avalike kohtade kujunduse kohta teil on nagunii tulnud neid väga palju. Enam-vähem sama miselt asukate kohta, et viimasel ajal on meil väga nii arvukalt juba positiivseid näiteid, näiteks on siin Tallinnas Rida klubiruume mis on kujundatud kaasaegselt. Siis on ka Lõuna-Eestis tehtud rida ühiskondlikke ruume, mille kujundamisel on kaasa löönud meie tuntumad kunstnikud. Seltsimees torn, mis kasu oli kunsti nädalareididest? Tallinnas me korraldasime kontrollretke 16-sse kooli tulemused, kahtlemata on tõhusad nende retkede jooksul. Kunstnikud andsid kohapeal otsest nõu, mida teha ilusaid, mida teha paremini, kuidas ruume kujundada, mis värve, kuhu panna. No näiteks siin võiks tuua näitena 25. keskkooli, kus tunti väga suurt huvi just oma ruumide edasise kujuneb suhteliselt, oleks suvel kapitaalremont ja tahtsid, et me aitaksime siis neile nii-öelda teha väikene projekt, kuidas ruumid kujundada. Ja kahtlemata nüüd, kui nad tõesti meie projekti teostavad saab see kool tükk maad kaunimaks, kui ta oli varem üldse kuldse nädala puhul nii sitke. Sealt ilmnes väga huvitavad sellised enda algatusi. Näiteks Tallinna Türkeda kommunist korraldas oma oma sisemise väikese konkursi paremini kujundatud Tsehhile letti oma reservi isegi väikesed rahalised preemiad. Praegu seal käib kibekiire sättimine. Meigikunstnike osavõtul tehakse seal niisugune ülevaatus ja žürii otsus jäävad kahtlemata, siit juba kasvab välja edaspidi negi suhtlemine kõigest sellest, mis ümbritseb töölisi töötajaid IGA PÄEV. Või teine näide meie masinaehituse tööliste ametiühingu vabrilt. Komitee lõi kunstinädala puhul meie kontakti. Nimelt teil oli seal kultuuritöötajate aktiiv koos kultuuriaktiiv. Ja palusid, et meilgi kunstnik põlectionile seletatakse, räägiks uutest põhimõtetest näitliku agitatsiooni kujundamisel käitises. Ja ilmneb, et seal on hakanud juurduma arusaamine, et ühte kui teist tuleb meie täiesti teistmoodi. Ja see kontakt kahtlemata meil jätkub või vastu ehk edaspidi veel süvenebki näiteks juulikuus. Sama ametiühing kutsub kokku oma süsteemi kommunistliku tööbrigaadide nõupidamisel kus samuti tahetakse meie kunstnike abi. Et selle rääkida kunstiküsimustes ja esteetilised kasvatamisest. Kunstinädala ühel õhtul on ette nähtud isetegevusliku skulptuuristuudio asutamine Tallinna mereklubist. Savinõu toanurgas seina ääres ootab 10 uhiuut modelleerimispukki ja kokkulepitud kellaajaks koguneb kolm korda nii palju inimesi. Kunstihuvilisi on rohkem kui tööriistu. Jah, seda küll, aga me jagame need kunstihuvilised gruppidesse. Meil on ka jube leitud juhendajad, kes ühiskondlikel alustel hakkavad neid gruppe juhendama. Lootsime näha pensionile läinud meremehi vormis ja kartaaltega teistel aga siin on eranditult noored neiud ja noored mehed. Ehk klubi juhataja tutvustab meile, kes on need kunstnikud päeva hommikupoolsetel tundidel. No siin on ka meremehi, alustaksime siis võib-olla Eesti riikliku merele ülema asetäitjast seltsimees Johannes nüanist. Siis on siin sellised seltsimehed nagu Valentiine Vahter, Viimsi kolhoosist, kondiitrivabrik, galeri töötajaid, keskarhiivist on tulnud terve grupp inimesi, siis on ene in trükikojast Guemmunist. Samuti on siin Tallinna ehituskoolist grupimeister Keller Volta tehase treial laast jäänud ja palju palju teisi. Aga jubema stuudio aadressil. Esimese kirja saabus meile rakest ühelt sovhoosi töötajalt seltsimees mesinik, ka tema tahab osa võtta meie stuudiotööst. Aga esialgu tal on võimalus ainult üks kord kuus külastada stuudioid, ülejäänud aja hakata tegutsema mittestatsionaarselt. Kujur kalju reitel on esimesed juhtnöörid andnud ja töö läheb lahti. Seltsimees reitel, kui iga kunstinädal teile nii palju tööd juurde toob, siis varsti tuleb ajapuudus kätte. Ajapuudusest saame üle sellega, et rohkem meie kunstnike niisugusele tööle praegu õnneks mul head kolleegid, kes aitasid seda töökoormat kergendada, seltsimees määran, skulptor seltsimees viies Nad võtsid meelsasti meil teise ja kolmanda grupi juhendamise oma peale. Algajad kujurid õpivad teiste isetegevuslike kunstnike töödest, sest seltsimees Reieri poolt eeskujuks seatud ordamenton voolitud pioneeride palees. Nii seltsi reitel on ka seal skulptuuriringi juhendaja. Mida võib täna algavast tööst loota. Loodan kõige paremat, sellepärast et inimesed, kes on asjast huvitatud olnud kokku ja teine asi on see, et kui inimesed entusiasmiga hakkavad midagi tegema, siis sellest tuleb alati kindlasti midagi välja. Millele esimese näituses lubati teha, seda ei julge veel öelda. Aga kindlasti teeme. Aga missuguste tulemusteni üldse võib asjaarmastaja kujur jõuda? Meil on eesmärk, et asjaarmastaja võitlemegi, isetegevusliku kunstniku töö ja professionaalse kunstniku töö vahe minimaalseks ära kaob, nii et seal õieti peaaegu. No vahet ei olegi. Täna, 22. aprillil lõppeb kunstinädal kuid kunstinädalal külvatu tärkab, kasvab ja võib mõne aja pärast suurepärast vilja kanda. Loodame, et kunstinädalal loodud sidemed mujalgi püsima jäävad. Jah, ehkki see ametlik ajavahemik või kutsuda lõpeb töö veel jätkub. Meil kesta veel terve rida, näitusi kestab, tuleb jälle kohtumisi, arutelusid, meetrist, arutelusid. Ja meil on veel küllaltki rahuldamata soove ja avaldusi siit-sealt, kus palutakse tulla kunstnike külla tuua, tõid kaasa. Nii et edaspidi me kahtlemata, et sovetlik suudame rahuldada kuigi vastavaks, sedapuhku kõiki soove ei suutnud rahuldada. Kas kunsti hulka kirju Kunstnike liidule toob kire hulgaliselt, toob just eeskätt igasugused küllakutseid ja ka mõningaid ettepanekuid ühte või teist asja teha. Kunstinädala saated tõid raadioligi kirju, loeme ette ühe koha kuulajeraali. Jah meil on siin üks viieaastane tüdruk, kes kui värvid kätte saab, maalib, kui mitte ilusamaid, siis kindlasti arusaadavamaid akvarelli kui neid, mis müügil võidu väljaku ääres. No muidugi on väga hea, kui on selline noor kunstihuviline, kes armastab maalida, võib-olla temast kunagi saabki tõeline kunstnik. Kuid varsti oli siiski hea, kui teha otsus kunsti üle nii sügavalt järele mõtlema. Selleks veel meie kunst ongi mõeldud, et õpetada, aidata rahval aru saada meie kunstist ja kuigi esimesel näituse külastamisel võib olla kõik, ei saa veel aru sellest mõttest sellest tööst, mis kunstnik on kätkenud oma loomingusse siis ei maksa sellepärast veel meelt heita, käega lüüa, vaid tuleb teisele, kolmandale järgmistele näitustele otsida kontakti kunstnikega. Ja küllap pikapeale hakkab kujunema kuldse mõistmine. Ja see lõppude lõpuks ongi. Meie suur sihtkunstinädalal ikkagi. Teha kunst võimalikult arusaadavaks laiadele rahvahulkadele. Kuulajatalson Pärnust pahandab, et kunstnikud Tallinna kaubamajas roosidega vaipu kritiseerisid ja nende ostjaid maitsepuuduses süüdistasid. Vanemad inimesed on selle aja sees elanud, kus olid niisugused vaibad ja raske on neid teistmoodi mõtlema panna. Kui on juba kord roosidega vaip, kuhu ta siis panna. Ega iga aasta saab uusi osta. Ja kes tahab, las ostab. Moodi vägisi peale sundida ei saa. Sellele võiks vastata nii, nüüd ikkagi aeg läheb edasi ja meie elu läheb edasi. Ega me ei saa elada minevikus. Võib-olla need inimesed, kes praegu on juba vanemas eas oma nooruses riietusid kahvlid teistmoodi oma nooruses võib-olla ei lennanud lennukiga jälginud televisioonisaateid kuid sellega ollakse harjunud, aga miks me siis peaksime oma arusaamises, kunstist ja arusaamises kodu karmistamisest olema nii kinni minevikus, nii tardunud ka siin ikkagi peaks sammuma ajaga kaasas korrigeerima oma tõekspidamisi arusaamisi?