Tere päevast, hea vikerraadio kuulaja, kell on saanud 11 ja viis minutit. Olete saade täna alustab ning täna on stuudios Ainar Ruussaar BNS-is Peeter Kaldre ETV-st ja Lauri Hussar vikerraadiost. Ning alguseks soovime teile heade Tartu rahu 80 kaheksandat aastapäeva, Tartu rahu. Mõistagi üks Eesti iseseisvuse nurgakivisid ja jääb ka selleks, kui ta vaadates see kirjutatakse Tartu rahustan tänastes ajalehtedes, siis näiteks SL õhtulehes hakkab silma, et palju rohkem räägitakse sündmustest 20 aastat tagasi, mil tähistati Tartu rahu 60 kaheksandat aastapäeva ja Tartu rahust endast kirjutatakse oluliselt vähemalt mis te, mis teie hinnangul see põhjus on, et miks küll, miks küll ei, keskendub ta pea sündmusele? No ilmselt on põhjus selles, et need sündmused, mis toimusid täpselt 20 aastat tagasi, on nagu öeldakse, meedia elava huviobjektiks olnud tänu sellele, et oli peaminister, Ansipi juhtum ja see, mis nagu üles kaevata, et mismoodi ta tegelikult siis käitus olles tark, Rajoonikomiteesse võimu juures ja, ja see on selline teema, mis tekitab kindlasti eriti SL õhtulehte kirjutama ja siin on just kirjutatud nende sündmuste kohta, täna toimub ju tartus kahjuks ajaloo konverents, kus kus on täpselt see teema üleval, rahvuslased korraldavad seda, kus on just juttu sellest sellest, mis toimub tõsi, ja siin võib tulla mõningaid uusi fakte ka Ansipi rolli kohta välja, kuigi vaevalt usutav, et, et see midagi niisugust faktipõhist oleks. Ja ma jagan Peeter arvamust tegelikult. Tegelikult selle Tartu rahu olemuse lahkamine toimus väga, väga usinalt ja pärast 20 aasta taguseid sündmuseid, kui ilmus hulgaliselt ajaloolaste kirjutisi, ilmus ka monograafiaid ja, ja see teema, ehk siis Tartu rahu roll, Tartu rahu olulisus Eestis 93. 94. aastani 96. aastani, mil tegelikult ratifitseeriti lepiti kokku kui Eesti-Vene piirilepingus, mida, mida, mida siiani ei ole sündinud, kus tegelikult oli see Tartu rahu ja kogu aeg üleval noh, rahvuslased ju kogu aeg nõudsid, noh näiteks Petserimaad tagasi ja, ja, ja, ja nii edasi, aga olgem ausad, riigi teataja avaldab Tartu rahulepingu tervikteksti, nii et tegelikult igaüks võib seda sealt nii internetis kui ka paberkandjal lugeda. Mis Tartu rahu puudutab, siis mind on Tartu rahu järgsete sündmuste puhul kõige rohkem üllatanud see, et seda lepingut oli vaja täpselt samamoodi. Ma olen, nagu seda oli vaja Eestile, sest tänu sellele tegelikult võib-olla Nõukogude Venemaa üldse ellu jäiglasest läbi Eesti õnnestus neil oma kullakoormad uuesti rahaks ja seeläbi siis vajalikeks kaupadeks vahetada ja vaesuses vireleb Venemaa sai natukenegi natukenegi toorainet, riideid, relvi, mida iganes. See vähemalt vähemalt angel ajal vähemalt on seda kuidas öelda, vähemalt on seda hea uskuda või, või hea tagasi vaadata, et selline väikene Tartu rahuleping pealtnäha muutis, niipalju siis globaalse ajalooprotsessi. Aga Venemaal ma olen viimasel ajal lugenud, on ka hääli ja Tartu rahu on Venemaa suhtes olnud väga ebaõiglane ja enamgi veel. Ajaloolane ma kahjuks ei mäleta ta nime on ju nõudnud, et Eesti vabandaks genotsiidi pärast, mille ta korraldas nende valgete kallal, kes jäid sõjakeerises siia. Nii et see on päris päris päris üllatav käik. Aga ilmselt ei tasu seda ju võtta. Tõsiselt. Puudutades veel 20 aasta taguseid sündmusi, siis tõenäoliselt ei saa me kunagi teada seda, kes ikkagi ütles selle lause et see, keda koer on korra näksinud see enam tänavale ei tule, küll aga me võime esitada siinkohal küsimuse, et huvitav, mida teeb. Andrus Ansip tänasel päeval Ardo Rahu 88. aastapäeval ehituskontroll kontrolli enne saadet järgi, mida, mida Andrus Ansip täna teeb? Sinu esitasid oma versiooni. Mina esitasin oma Jelena jah, et ta osaleb küll pidulikul pidulikul aktusel vist Tartus, jah, et mis algab õhtul. Kontsertõhtul kell seitse Vanemuise kontserdimajas. Pidulikul ämma sünnipäeval ämma juurest käib läbi enne või pärast. Jah, tõmbame sellele teemale joone alla ja läheme aktuaalsemate teemade juurde. Aga võib-olla oleks siinkohal paslik ära mainida ka eile toimunud sündmus, kus asutati siis mälu instituut? See just puudutab neid sündmusi, mis on toimunud ENSV ajal ja, ja, ja sovjeti võimuloleku ajal. Siis üsna oma töö lõpus, tõenäoliselt peaks jõudma ka 88.-st. Just nimelt, et kui me siin arutame, et mis võis toimuda 88. aastal, siis loodetavasti mälu instituut, mis, mis asutati ja kui ajaloolased siin oma õla ja käe ja mõistuse alla panevad, siis tulevad ka need asjad välja, sellepärast et olgem ausad, kaheksakümnendad aastad on ju meil ajaloos täiesti läbi kirjutamata. Täiesti läbi kirjutamata tegelikult olid need ikkagi just nimelt kaheksakümnendad aastad olid noh, mitte just kõige helgemad aastat selle, see nõukogude perioodi juures, kui jätta siis neljakümnendad viiekümnendad, eks ole, kõrvale. Kaheksakümnendad aastad olid tegelikult need aastat, kus ilmselt iga eesti inimene tundis, kuidas kraane keeratakse kogu aeg nõksa rohkem kinni, need olid Androopovi ajad, kui inimesi püüdma. Päevasel ajal tänavad veel poodides ja kinodes, kui te mäletate, miks te tööpostil ei ole. Iseenesest võib-olla võib-olla mõtetes hea algatus, Need olid Brežnevi Brežnevi lõpuajad, need olid tegelikult ajad, kus tõepoolest mitte midagi ei olnud saada, need olid ajad, kus, kust poliitilisi dissidente pandi pandi julmalt istuma, need olid ajad, kus nõukogude armees sõna otseses mõttes kiusati taga rahvuse põhjal sinna sundvärvatud sõdureid, nende hulgas eestlasi. Tegelikult mälu instituut on minu meelest erakordselt erakordselt kasulik, erakordselt väärtuslik ja hea algatus, et soovin ainult. Ja kaheksandate aastate lõpp paistis ju silma veel selle poolest, et need olid hästi skisofreeniline, avastad, et me olime nagu ühtpidi veel Nõukogude liidus, samal ajal käis laulev revolutsioon, sinimustvalged olid juba välja toodud ja ma mäletan, olete klassik läinud, minu meelest oli see 88. aastal, kui mul õnnestus käia Eesti NSV kultuuri päevadel Vietnami sotsialistlikus vabariigis kus oli siis kaasas ka ansambel justament, kes andis seal kontserte ja me ametlikult kuulasime veel Nõukogude Liitu. Aga kõigil kaasas sinimustvalged, märgid, vimplid, mida siin kuskil väikestes töökodades streiki, eks ole, sellised. Ja siis me püüdsime vietnami lastele seletada selle, et mis, mis värk nagu käib siin Eestis, see oli täiesti võimatu. Mul on hea meel veel ühe asja üle, kui ma tänasest SL õhtulehest loen, siis Ainar oled siin öelnud, et sinule oli teine veebruar jätkuga sündmus, sest see päev oleks äärepealt tähendanud, et sa viskad ülikooli ajakirjandusosakonnas lusika nurka, sest sa pettusid ajakirjanikutöös totaalselt. Erinevalt sellest, mis toimus 20 aastat tagasi, lubatakse mind tänasel päeval vikerraadio eetrisse ja ma pean tunnistama, et lubatakse rääkida seda, mida ma mõtlen, veel lubatakse, veel lubatakse. Jah, sest kui vaadata sellest aastast kehtima hakkavad isikuga on andmete kaitse seadust, siis väga paljudest asjadest võib-olla üldse peagi enam rääkida ei saa. Sina, Einar käisid ka sellele sellel nädalal kõneainet pakkunud konverentsil isikuandmed ja meedia ja seal üles üles tõstatanud küsimused viitavad küll sellele, et, et see seadus, mis, mis võib-olla kahjuks on natukene avalikkuse huviorbiidist välja jäänud. Et selle, selle puhul on tegu küll sellise üsna üsna üsna vasturääkiva seadusega, kui mitte öelda diaburaga. Räägime siin õhukesest või paksust riigist, siis siis noh kui, kui seda ja uute andmekaitse seadust vaadata või noppida sealt välja mingisuguseid, et siis noh, õhukese riigiga ei ole nüüd küll enam tegemist, see riik on nii paks vähemalt see, mis puudutab kõikvõimalikke regulatsioone, siis sooline võrdõiguslikkus või, või andmekaitse ja selle seaduse suurim puudus on tegelikult see ta ei sea nagu selgeid piire, et annab võimaluse üle reguleerida. Ja, ja kui on võimalus üle reguleerida, siis noh, me teame ju erinevate riikide ajaloost ja meie oma väikesest ajaloos seda, et kui on võimalusi reguleerida, siis pigem reguleeritakse üle kui alla Ma juhiks tähelepanu selles seaduses siis kõigepealt sellele määratlusele, mis asi on üldse delikaatne isiku isiku kohta käiv anud andmestik ja, ja sellel esimesel kohal kirjutatakse nii delikaatsed isikuandmed on esiteks poliitilisi vaateid, usulisi ja maailmavaatelisi veendumusi kirjeldavad andmed välja arvatud andmed, mis on siis seadusega ettenähtud korras registreeritud eraõiguslike juriidiliste isikute liikmeks olemise kohta. Ehk siis miks see, miks on nüüd nii-öelda poliitilised, mõtlen siinkohal nagu esikohale toodud, et see on nagu päris hea küsimus. Et jah, minu jaoks see ei, see ei tekita nagu probleem, et kui sa oled erakonna liige, siis on see informatsioon on avalik ja, ja selle avaldamisega ei ole mingit probleemi. Pigem on siin tõepoolest võib-olla see, et noh, näiteks kui. Kui Peeter Rebane astub keskerakonda, kas me tohime sellest rääkida? Jah, sel hetkel, kui ta on erakonna liige, on see informatsioon avalt, aga kui ta on keskerakonnameelne pott, tõesta, ehk siis ma just tahtsin öelda, et kui näiteks ajaleht kesknädal kirjutab need Peeter Kaldre kommunistlike vaadetega, siis Peetril on õigus ja reaalne võimalus nõuda Jüri Vilmsi sihtasutuselt kohtu kaudu hüvitist. No kes nädal on minu jaoks niivõrd autoriteetne ajalehte, et kui tema kirjutab, siis ma pean ma pean iseendasse vaatama ja ilmselt tabame ennast mõttelt, et Keskerakonnal ongi õige. Aga aga vaataks veel seda seadust sellepärast et selliseid jaburaid sätteid on päris palju. Siin siin räägitakse mingist ülekaalukast avalikust huvist mille puhul võib siis nii-öelda kui andmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikud eesmärgil töödelda, mis teie hinnangul see ülekaalukas avalik huvi on ja kas ja kes kestaks nii-öelda määratlema selle ülekaaluka avaliku huvi? Ma pean vastama, nagu andmekaitse inspektsiooni juht Urmas Kukk. Ma ei tea. Ilmselt mitte keegi ei tea, mis asi on ülekaalukas avalik huvi, kas ja 1000 inimese huvi on ülekaalukas avalik huvi. Kes mõõdab avaliku huvi, kes korjab kokku 100000 inimese? Emotsioonid selle kohta, et nad soovivad teada saada ühe või teise juhtumi kohta veidi rohkem detail. Määratlus on nii ebamäärane, mis tegelikult annab alati võimaluse öelda, et ülekaalukat avalikku huvi ühe või teise sündmuse puhul ei olnud. Mina jääksin ikkagi nagu mina tuleksin nagu maa peale, et ajakirjandus peab ikkagi nagu ise arusaama ja, ja oma regulatsioonide põhjal toimima ja arusaam sona põhjendatud milliste andmete avaldamine on põhjendatud, milliste andmete avaldamine ei ole põhjendatud. No kui, kui näiteks kui. Turuväravas lastakse maha Tallinna. Kõrge ametiisik siis noh, ilmselt ei ole põhjendatud ajakirjanduses kirjutamaks turu väravas lasti maha, kes, kelle mees ja kõik, et see, see johtub inimese või selle uudisekünnise ületava sündmuse sisse sattunud või seal osalevad tegelase prominendid. Samas on prokuratuuri seisukohal, et kui raskes alkoholijoobes 36 aastane Mati teeb üliraske avarii, on, siis ei tohiks seda uudist edastades rääkida ei selle mati inimestega vanusest, vaid vaid tuleb rääkida meeskodanikust. Kus istus autoroolis, kust me teame, et, See on kodanik. Mehest tuleb rääkida, sest me ei tea, võib-olla ta, tal ei ole kodakondsust. Juba siis me oleme kaitstud materjale, me saame rääkida. Tundmatust Amurdsest purjus mehest ja, ja, ja tegelikult isegi Gurjev isegi avariipaik võib, võib, võib viidata teatavatele noh. Detailidele, mis, mis, mis võivad kohalike elanikkonna hulgas viia selle tundmatu murdesse purjus mehe kokku reaalse isikuga, nii et need, kust pagan seda piiri tõmmata, kus on see ülekaalukas avalik huvi? Mina ei tea. Vaata, et sa ütlesid, et ajakirjandus ja ajakirjanik ise või toimetus nagu ise otsustab, peaks peaks otsustama, okei, sa võid otsustada, aga seaduses on ju võimalused, sinu otsust ei peeta miskiks. Kui sa kirjutad mingisugusest turu varblasest imeliselt, paned talle, kui vana ta on, löödi seal maha, tegi seda, ma arvan, et sinuga ei juhtugi mitte midagi. Aga probleem on selles, et kui sa kirjutad mingisugusest vennast, kes on näiteks poliitik ja kes on ütleme, isegi valitsevad Erakonna valitsevate erakondadega lähedalt seotud isik, sa kirjutad sellest, sa mõtled, et see ongi avalik huvi, eks ole, avaldad selle ja see seadus näeb ette võimaluse, et riik võib sind kohtusse anda, sa võid sellest saada karmi trahvi. See on nagu see poisigi rohkemate, isegi kuni suvaline ametnik võib tõstatada sinu vastu geiši. Nii et sa saad nagu välja selle, et seadus on jõuliselt jõuliselt toetada Kaldre. See praegu, Peeter, sa oled täiesti õigel teel, see seadus ei kaitse mitte tavalist inimest ja tema delikaatseid isikuandmeid, ehk siis ei kaitse seda vanamemme, kes ootab pisarad silmis, et teda naabri raadidel õnnitleda. Jah, või, või lehesabas? See seadus kaitseb ametnikke ja poliitikuid ja ärimehi. Seadus kaitseb neid inimesi, kellel on kas parteilise tagala või kuulivesti tõttu võimalik anda ja ta võita ajakirjanduslike protsessi kohtus. See kaitseb ärimehi, kellel on piisavalt raha, et kohtus pikki protsesse algatada ja neid võita. See kaitseb selgelt ametnikke, kellel on võimalik võimalus seadusele viidates öelda. Tegemist ei ole ülekaaluka avaliku huviga ja Peeter, ma vabandan, et ma kasutasin su perekonnanime otse-eetris, ilma et ma sinult lubamisest No me leppisime enne saadet tegelikult vaikimisi kokku, et võib kasutada selles saates on perekonna pealegi ustel tegi otsa lahti. Lauri, ma väga vabandan, ma loodan, et te olete mulle selle andeks vikerraadio teel, aga, aga ma tahaks. Ma tahaks öelda. Mitte küll mitte, küll sisuliselt oponeerida, et ma niimoodi arvaks, aga vähemalt üks Eesti vabariigiminister on küll väga selgelt välja öelnud, et et ärge nüüd seda seadust tõlgendades ka lolliks minge. Seda meie jahi tegeleda käsitleda ja küll ajakirjandus saab oma oma tööd edasi teha ja pole see mingi soo vormistamine. Jah, no justiitsminister Rein Lang küll küll sellele nagu viitas, et kõik vaatavad nagu lambakari vaatavad riigi ja valitsuse poole, et tegite seadused, öelge nüüd, kust see piir tõmmata taia, et otsustage ise, et noh, demokraatlik ühiskond noh kaasa arvatud ajakirjanikud, et otsustage ise, et mingit miks, miks te kogu aeg nagu riigi poole ammuli sui vaatate. Et noh, annaks jumal, otsustame siis otsustame siis ise, ainult et see otsustamine kestab esimese pretsedendi. Esi esimese näidisprotsessini ja meenutaksin siin hea sõnaga Reformierakonda, et ja seda juhtumit, kui nad olid veel 15 aastat õigel teel ja kui nende kaks tipp-poliitikute valli baarist otse politseisse sattusid, et tegelikult Mingi teise nimega kohvikaga. Võimalik kas kohviku andmete avaldamine ei tea. Ühesõnaga mingist mingist mingist pealinna kohvikust viidi nad mingisse pealinna politseisse mingid tegelased, kes kuulusid mingisse erakonda, et, et kui palju see praegune seadus annaks võimaluse näiteks neil inimestel viidata nagu eraelu puutumatusele delikaatsetele andmetele ilmselt ollakse. Ehkki tegemist oli, te mäletate küll? Jää mäletama. Ta on juba nii-öelda ka telekaamerate ees intervjuule ühe teise poliitikuga juhtus siis on nagu väga keeruline öelda, et teda sellel hetkel seal ei olnud või et ta hoiate sellel hetkel intervjuust keeldus, sest kui ta ta võib küll tagantjärele, et öelda, et ta ei ole sellist intervjuud andnud, aga siis on siis tekib nii-öelda ajakirjanikel see võimalus realiseerida ikkagi see intervjuu, sellepärast et, et et tõenäoliselt see kokkulepe, kas intervjuu toimub või ei toimu, lepitakse ikkagi enne intervjuud kokku, mitte pärast. Naljakas asi nende, nende, nende regulatsioonide puhul ja, ja üle regule tsoonide puhul on see, et kõik viitavad need üks mees sellele, et Euroopa liidus kehtivadki sellised noormid, sellised normatiivid, sellised nõuded, et mis Eesti nüüd siis nüüd siis nii väga nii väga eriline on, et mina küll ei tea, et ma ei, ei oskab prantsuse keelt ja ma ei oska nagu väga palju hinnata prantsusekeelset ajakirjandust, aga nii palju kui ma loen prantsuse meedia tõlkeid või prantsuse uudisteagentuuri uudiseid, nii palju ei ole seal võime küll öelda, et prantslased küll ei ole isikuandmete kaitsega nüüd nagu lolliks läinud peast. Ma tahan ainult selle teema lõpetuseks öelda küll ühe juhtumi, mis mul kohe meenub nii-öelda isikuandmete ja kõige sellega seonduva ka, et et võib-olla ka pisut sellele seadusesättele tuginedes ja mitte ainult leidsid aset sündmused ka ühes Tartu ööklubis ja viimast korda mainima siis siinkohal Tartut, kus kus ei lastud pildistada ka üht väga prominentseid poliitikuid, kelle nimi on siin saates juba Juba täna ka kõlanud, nii et, et noh, et, et see näitab Ka mingil määral, kuidas seadustesse suhtutakse ja kuidas neid tõlgendada. Aga regulatsiooni on vaja, sest kui lugeda, kui lugeda, mingisugust regulatsiooni, on vaja, sest kui lugeda internetipäevikuid ehk siis blogisid, siis üks, üks meie endine kolleeg Inno Tähismaa Tema blogi müüb sinna ka reklaami maksab vihjete eest ja noh, see on nüüd see on nüüd igasuguste seaduste mõistes minu meelest küll ka üle piiri minek, et kas me siis reguleerime, miidid mingit moodi. See oli nagu üldsegi, et noh siis ma nagu tunnen, et mingisugune regulatsioon on vajalik ja teine asi loomulikult loomulikult lastelaste õigused, et õnneks Eestis ei ole sellist juhust, kuna ei olnud ja ma loodan ka ei tule nagu hiljuti toimus Leedus, kus Leedus väga soliidne ajaleht, nagu meil Postimees Leedus Riitas sai teada, kuidas üks ühes Leedu maakohas kasuisa vägistas oma teismelise tütre tere. Ja seletus Rytas saatis loomulikult kohale fotograafi ajakirjaniku. Selle lapsega tehti intervjuu ja järgmisel päeval, kui ajaleht oli ilmunud laps poos ennast üles. Mingisugust regulatsioon on vaja. Kas see on ajakirjanduses seest tulev eetika regulatsioon või mitte, aga aga võtame mingi grupi, võtame kasvõi lapsed. Noh siin on vaja regulatsiooni. Ei no loomulikult regulatsioone vaja, aga kui, kui minister lang ütleb, et ajakirjanikud ärge ärge minge lolliks, ärge tõlgendanud seadust niimoodi, et midagi teiega ei juhtu, siis mina küsiks, et miks on lolliks läinud seadusandjad, kes sellise seaduse kirjutavad, mis võimaldavad selliseid kahetise asju. Ja mulle meenub, kui kui see teine, teine suur teema, mis praegu üleval on sellest täna vist pikemalt ei räägi, see töölepingu uus seadus, siis minister Lang ütles niimoodi, et ärge võtke seda seadust tõsiselt, selles mõttes, et alati võib töötaja otse leppida tööandjaga kokku kasvõi suuliselt, mis see seadus siia puutub, aga vabadus on ju olemas, seadus näeb ette hõrjetuid asju selle eest, kui mis võidakse töövõtjaga teha tegelikult. Juristid viitavad selle seaduse puhul küll küll erinevatel aspektil töölepinguseaduse puhul siis et õigus nõuda tähendab kohustust läbi rääkida. Ja noh, ega nüüd Meie teiega siin ega ega väga paljud inimesed Eestis ei tea kõiki neid juriidilisi nõkse ja nippe, mida üks või teine seadusesse kirjutatud formuleering tähendab, ega tegelikult töötaja ei tea väga hästi. No vot, ma kujutan ette, et näiteks üks helkurteki töötaja tavaline liinitöötaja läheb tööandjaga ehk siis oma ülemusega rääkima. Ja õigus tuleb rääkida, äkki ma tööandja selja taga on juristid, kes teavad täpselt, millest räägitakse, millest kokku lepitakse see vabandage väljenduse eest, kesk keskharidusega mammi ei tea sellest asjast mitte midagi, ta lepib enda meelest midagi kokku, aga see, mis järelmid sellest tulevad, seda ta ju ei tea. Aga ilmselt ei ole see Eesti probleem, vaid hommikumaailmasse. Aga samas on nagu imelik, et Reformierakond jookseb ikkagi selle seadusega nagu vastu seina ja alles sellel nädalal ju Andrus Ansip riigikogu ees ka seda seadust riigikogu infotunnis kaitses ja ta ütles, et kehtiv seadus on kantud klassivihast, et selliste nõukogude aegset retoorikat kaasatati siis riigikogu infotunnis, mis on muidugi huvitav, et, et tegelikult olgem ausad, ega Eestis tuleb ju ka tänasel päeval töötajate kahjuks kaitsta, kes on, kes on selle töölepingu mõttes siiski nõrgem osapool ja mina tean väga paljusid ettevõtteid, kus väga mitmetel põhjustel ei sõlmitakse inimestega töölepinguid, lihtsalt sellepärast, et et on oluliselt lihtsam inimesega tekitada mingisugune teine töösuhe, mis, mis tegelikult oma oma sisult on tööseaduse rikkumine, sellepärast et sellisel kujul töösuhet, kui inimene töötab 40 tundi või rohkem ühes asutuses nädalas, siis, siis ta peaks tegelikult olema varustatud ka töölepinguga, seda ei ole niimoodi, et mingil määral neid regulatsioone tuleks üle vaadata küll, ma olen nõus, et võib-olla sinna ettevõtjad on, on nii-öelda selles hüvitise mõistes pisut keerulises seisus, aga aga, aga, aga niimoodi ka ei saa seda seadust vastu võtta, et seal läheb nagu täiesti nagu ühest osapoolest mööda ja lihtsalt kirjutad kuskil kabinetivaikuses või jumal teab kus kohas selle seaduse valmis ja siis ütled, et see ongi nüüd see eelnõu. Sellisel kujul see ju nagunii seaduseks ei saa. Sest väga paljud ministrid on juba oma kooskõlastuse jätnud, sellele seadusele andmata. Õnneks on arutelu selle töölepinguseaduse kohta nüüd nüüd muutunud suhteliselt tormiliseks ja viidates tagasi sinu juba kõlanud sõnadele, et kahju, et andmekaitse ja isikuandmete kaitse seaduse vastuvõtmisele ei eelnenud taolist suurt diskussiooni, suurt arutelu, mis kestab juba nädalaid Eesti ajakirjanduses ja avalikud Ja kui Ansip ütleb, et vana töölepinguseadus oli kantud klassivihast, siis mina küll viimastel aastatel ei mäleta ühtegi seaduseelnõu, mis oleks Eestis õhutanud klassiviha, kui see töölepinguseadus, sest vaadakem neid meeleavaldusi ja mis, mis loosungid seal on, seal on just klassivastuoludest kantud loosungid paraku väljas. Noh, loodame versus vaesed, loodame, et see ei lõpe. Alamad kihid ei. Ei taha ja ülemad kihid ei saa. No kui üldse seaduse muutmise teed jõutakse minna, see, et see seadus kütab nii palju kirgi, et mina olen kin kindel, et seda seadust või isegi veel veel selle aasta jooksul parlamenti jõuda, sest kogu see ring algab otsast peale, sest vastasel juhul kui, kui sotsiaalminister sellega väga kiirustaks, siis võivad koalitsioonipartnerid teha üsnagi ootamatuid. Sa ja seaduse peab välja kuulutama lõpuks ikkagi president, kes ei pruugi seda välja kuulutada. Tsete rätsep, rätsep. Ja alati on võimalik uuel õiguskantsleril vaidlustada see seadus. Ja minna sellega Riigikohtusse või nõuda parlamendile selle muutmist, nii et et siin on võimalusi küll ja küll. Uuele, tõenäoliselt õiguskantslerile soovime tuult tiibadesse, aga kui siin juba nii-öelda Eesti kõige populaarsem must blogist juttu oli, siis samavõrd huvitavate telesaadete lubas sellel nädalal ka Tallinna linnapea, kes siis ostis eetriaega või, või vähemalt lubas osta eetriaega uuelt ülipopulaarselt telekanalilt Kalev, sport. Aga kuna saade nagu tehnilisest teostuse poolest kukkus läbi, siis, siis teatas keskkonnaga konna suursponsor Oliver Kruuda, et või vähemalt tema esindajad. Et jah, selle saate eest seekord veel raha ei võeta, aga muidu oleks telesaade läinud maksma 37000 krooni, mis oleks mõistagi olnud mitte Edgar Savisaare enda taskust, vaid ikkagi Tallinna linnakassast. Tehniliselt ja teostuslikult perfektselt ideaalselt otse telesaadet ei ole olemas mitte kusagil maailmas ükskõik millise otsesaate puhul võib norida siin Ameerika Ühendriikides, BBC, Suurbritannias võib norida kaamera nurga, valguse, rakursi, sõnakasutuse ja mille iganes üle otsesaate võlu ongi see, et see on otse. Äkki on sind trikk? Äkki keskerakondlik linna valitseb peagi hakkama Edgar Savisaare esinemistest Oliver Kruuda-le kuuluvale Kalev sportkanalile maksma, sest iga kord on mingisugune tehniline aps, mille pärast Kalev sport vabandab ja millele eelneb linnavalitsuse siis nii-öelda kerge üleolev protest, et noh, tehniliselt ei olnud kõik korras. Ma siiski pigem usuks seda varianti, sest noh, ma ise vaatasin seda saadet ja see, need tehnilised viperused ja see, et telefonikõnet ei olnud kuulda ja läbidunud ravisid tegi kogu selle vaatamise piinlikuks tähendab, jättes kõrvale nüüd täiesti selle poliitilise nurga sellele saatel, siis seal sattusid piinlikku olukorda nii saatejuht, vabandust, saate vahendaja Andres Raid. Kui ka siis peaesineja, saatejuht. Tähendab saatejuht Savisaar, mulle tundub küll, et saatejuht oli siiski Edgar Savisaar, sellepärast et kui vaadata, kes alustas, saate, alustas seda Edgar Savisaar lausega. Tere, mina siin. Jaa jaa. Tere, tere, Tallinn, Eesti. Ajakirjanik tunnistas täiesti avameelselt kohe alguses üles, miks ta seal on. Ta mainis seda, et teatavasti on praegu majanduses kõige tulusam vahendustegevus ja tema on selles saates lihtsalt vahendaja ja selle vahenduse tasu eest. Täna seda linnapead. Jah, aga ma tahaks kohe ära õiendada siin selles saates kõlanud isegi mitte pooldajad, vaid veerandtõed. Kui Edgar Savisaar ütles, et kui Andrus Ansipil on igal kuul vikerraadios oma tunded, siis võiks ka Edgar savisaarel endal saade olla. Edgar Savisaar loomulikult jättis poole, rääkimata, sellepärast et et ka opositsioonil on vikerraadios igal kuul üks tund sellesse opositsiooni tundida. Millegipärast siin vikerraadios ise väga küll ei kipu ja ta ja teisalt unustas ta, rääkimata sellest, et selle traditsiooni, et peaminister võiks siis igakuiselt ühel päeval Vikerraadios esineda, selle algatas ta ise 1990. aastal tüüpiliselt Edgar Savi saarlikult. Veenab tõde veerand tõdeda tõepoolest ilmavalgele veinile. Andrus Ansip ka siin vikerraadios üks kord kuus esineb. Aga mina olen rahul, muide lasku käia selles mõttes, et esiteks on Edgar Savisaar ei ole Tallinna linna kord hea, niivõrd hea esineja oli meedia mitmeküllus. On on ainult tervitatav, et tegelikult ma sooviksin, et taolisi saateid oleks rohkem, kus erinevad tipp-poliitikud saaksid, esineb, ma võin seda saadet vaadata ja seda saadet vaatama. Aga meedia. Aga mõistes on see minu jaoks Eraver, ma olen, ma olen sinuga nõus, see asi on selles, kelle rahadega vaen. Jah, ma olen sinuga nõus, kui kehtib see skeem, millest sa siin just äsja rääkisin, et lõpuks maksab selle kõik kinni. Kalev, meedia ja, ja siis ei ole tõepoolest kellelgi midagi ei toimi, et iga kord on mingi tehniline aps, mille pärast Ma ei pea kukrut kergendama, aga kui linna linnakodanik maksab sellise reklaam saate kinni, kus tegelikult nii-öelda vastaspoolt ei olegi esindatud või on esindatud sellises võtmes, et viimane sõna jääb alati savisaarel, siis ajakirjanduslikust saatest me sellisel juhul rääkida. Ja me ei nõus, et sellepärast ma pakkusingi algul selle skeemi välja, et, et kui võib-olla Kalev Spordi omanik ja Tallinna linnavalitsus veel ei olnud jõudnud selle skeemi nii, ehk siis see esimene saade vingu juhus, siis, siis palun arvestage minu välja pakutud stsenaarium. Ma sooviksin, et see saade jätkuks, aga mitte linna raha eest. Ja kui nüüd rääkida selle kogu selle projekti maksumusest, siis tuleb tunnistada, et Edgar Savisaar on osav poliitik, sest selles saates esinesid ka opositsiooni esindajad. Juske, sotsiaaldemokraat, kes väitis vist ühes lauses, et kogu see projekt läheb maksma üle 20 miljoni ja siis esines Rajasalu reformierakonnas, kes rääkis vist üle 40-st miljonist ja mille peale siis linnapäise teades, no näete, opositsioon ise ka ei tea, kui palju see saade maksab, räägivad vastuolulist juttu, aga küsimusele, et kui palju ta siis tegelikult maksab, jättis loomulikult Edgar Savisaar vastamata. Aga see on, ma olen Raineriga lauset, seda saadet on kindlasti väga vaja, sellepärast et vaatame, kas või neid esimesi reageeringuid, kui palju on humoristide tööd. Andrus Kivirähk on saanud juba väga mitme toreda mõtteavaldusega hakkama ja ma olen täiesti kindel, et kui nädala lõpus on siin eetris meil ärapanija saade siis pool sellest kindlasti hõlma hõlmab Kalev meedias nähtud Jah, aga ma tahaks natukene siin spordihuviliste eest seista, et kui nüüd selgub, et Kalev Spordist kujuneb hoopiski selline poliitik Totot seal ühele sa oled väga valel teel, Edgar Savisaar, kas ta on poksiliidu president, kas ta ei ole seotud Eesti sumoliiduga poksiliidu president ei ole mitte Kalev Kallo võimalik. Kes on, kes, saab varsti Tallinna teine Monbergi, tähendab tegelikult. Poliitikud erinevad poliitikud on ju seotud, eks ole, Meelis Atonen nüüd küll riigikogust lahkunud poliitik on seotud minuteada orienteerumisliiduga. Kristiina Ojuland seotud Toomas Savi Suusaliit, Kristiina Ojuland iluuisutajatega. Otsene seos Kalev spordiga. Hussar mul juhtus eile täiesti juhuslikult näppu selline ajakirjaniku tennis muuseas 100 lehekülge paks klantsajakiri. Mida annab välja siis tenniseliidu juht Urmas Sõõrumaa. Ma püüdsin kokku lugeda, mitu fotot on seal Urmas Sõõrumaa selles selles ajakirjas minu meelest ma sain kokku kuskil 10, siis lõpetasin lugemisel. Aga. Sinus räägib puhas kadett, ei kui, kui, kui sul oleks piisavalt rahalisi võimalusi anda välja ajakirja. Mis asi. Ujumine näited ja sa käid ujumas regulaarsel suur ujumis. No siis sa võid sinna panna nii palju oma fotosid ujumispükstes, kui sa soovid, ei ole kellegi asi. Oma raha eest, aga järgmises kuus. Uus linn talli, kuidas koos selle saate nimi oli? Tele teleuus teleTallinna ja siis saame jälle sellest sellest saatest rääkida. Tal on muuseas kolm kordust. Ahah, nii et kui on olemas eile otsisin seda kordust ei leidnud. Aga ma arvan, et lõpetaks siinkohal reklaami tegemise sellele telekanali väära ja puudutaks ainult saates kõlanud ühte väidet, nimelt ütles siis Edgar Savisaar seal seda, et ühel korteritehingute väidetavale arhitektil Elmar pal suurt osalust üldse nii-öelda Tallinna korteritehingutes ei olnud, tema allkiri olevat olnud üleüldse ainult 15-l tehingul ja ja nüüd sellel nädalal siis selgus, et et Tallinna linnakomisjon suurt tööd teinud ja on välja selgitanud, et neid korteritehinguid olevat olnud tervelt 3000 ja enamus neist olevat kõik olnud ebaseaduslikud ja keskmiselt müüdi vist kortereid 6000 krooniga, nii et et ma tean, minu külmkapp on kallima. Andrus Ansip küll ütles, et, et seal Tallinna linnas saab siis osta kortereid külmkapi hinnaga, aga mina ütleks, et selle eest ei saa isegi Või no iga 6000 krooni eest saad ikka külmkappi väiksema vaiksema saab ja, aga ma ütlen, minu külmkapp oli kallim. Millest võib järeldada sinu honorari suuruse ja eks ole, aga. Väikseid Ainar Ainar oli, see on puhas laenuraha oli, see oli, see oli väike vihje taas võlgu elatud elu oli väikeriigi taas kesknädalale. Oleksite Ainar öelnud ka tema honorari suuruse, siis oleks Lauri võinud sind uue seaduse põhjal isikuandmekaitseseaduse põhjal ilmselt kohtusse. Ma arvan, ma pean tunnistama, et ma ei tea Aga korteritehingute juurde jah. Eks ta, eks ta päris valus on, et kui kõik on võrdsed, siis mõned on võrdsemad kui teised ja, ja neid loomade farmi aegu siin Eesti vabariigi algusaegadel oli ikka. Oi pagan, kui palju, et nüüd siis tuleb lihtsalt tõdeda tagasi vaadates, et oli nutika maid inimesi ja nad oli vähem nutikaid inimesi, kusjuures. Mina sinuga, Lauri, kuulun nende vähem nutikate hulka, ma ei tea, kuidas Peetriga. Jah, ei, mina kuulun ka teie hulka, nüüd. Noh, vähemalt saime me teada, et me kuulume vähem nutikate hulka kes ei saanud sellise raha eest endale kesklinna No enam minna ei saa, sellepärast et kõik kuriteod on aegunud, kui need üldse kuriteod olid, ega me ei saa enam öelda, kuriteod olid, need olid lihtsalt. Kuriteo kuriteoks ei saa neid asju nimetada, me, me saame ikkagi rääkida kahtlastest korteritehingutes, mis, tõsi küll, ei ole, muuseas, selle isikuandmete kaitse seaduse vastu. Siinkohal kohe vabandan, kahtlastest korteritehingutest saame rääkida Ta, mille puhul üks kõige tuntum fakt oli ilmselt see, et see mõjutas ka oma ekspeaminister Tiit Vähi poliitilist karjääri. Aga mitte eriti rohkemat kui mu. Nii et korteritehingut ainukene kahjukandja oli Tiit Vähi, kas Villetate armastatud ametist loobuma? Mäletan, ma saan aru, et see on nagu sinu. Ma ei mäleta isegi seda. Kuidas, kuidas rahvas ilkusto tollase Tiit Vähi juhitud KMÜ koalitsioonivalitsuse üle öeldes, et nende loosung on koostöö kompetentse korteritehingut, ehk siis tegelik loosung oli koostöökompetentsi ja kodurahu, mida nad enne valimisi kasutasid, et noh, tegelikult rahva suur Eestis selle kohe kooste kompetentse korteritehingud. See teema on ju varemgi üleval olnud. Tagantjärgi tuleb tõesti tunnistada, et mõnel läks hästi, mõnel läks nii nagu tavaliselt. Ja kui vaadata seda nimekirja, kes seal on kortereid erinevate skeemidega saanud, siis ei saa ju öelda, et tegemist oleks mingi erakondliku asjaga. Seal on ju inimesi seinast seina, erakonnast, erakonda siin on maksnud ainult see, kellel on olnud raha. Ja see on läinud linna valitsevad, mis rahaga on tehtud, on nagu mingisugune küsimärk nüüd siin edasi, mille, millele ilmselt ei saagi jälile, et kelle kaukasse on läinud see ja nõnda edasi. Ja paljud ju ka loobusid sellest. Kui ma ei eksi, siis president Toomas Hendrik Ilves tahtis küll osta kunagi, kui armetus seisundis on üks üks krunt seal kesklinnast loobus, oli sni. Ja sellega seoses tuleb veel vist mainida küll ka seda, et, et need inimesed, kes tõenäoliselt olid selle skeemi arhitektid, on ammu juba nii-öelda riigivõimu juurest lahkunud ja nendel kõigil on kopsakad eraärid, ei pea nad enamus siin riigikogus ega ega valitsuses vaeva nägema ja, ja need inimesed on nii-öelda oma teenitud, pensionile suundumas või suundunud juba. Aga korteritehingute teema lõpetuseks tuleb vist vist öelda küll seda et ega neid õppetunde ju sarnastes skeemidest ei, ei ole, ei ole saadud, ei ole tehtud ja meenutame siin kas või seda, et maadevahetustehingud oli suhteliselt sarnane skeem, mida, mida lihtsalt üsna jõhkralt nahaalselt ära kasutati, nüüd sellel nädalal, siis lõpuks keskkonnaminister jõudis nii kaugele, et sellisel kujul neid maadevahetustehinguid enam läbi ei viida ja selle sisuline nii-öelda määrus ja ja konkreetne eelnõude pakett on ka valminud, aga samas on juba maad on juba vahetatud ja mõned mehed on, on rikkamad kui teised. Noh, ja kui palju on siiski meile teada neid fakte, kus mitmekorruselised eramud on lammutatud ainult seetõttu, et nad on ehitatud veepiirile või merepiirile lähemale, kui seda seadus näed? Erilist tõusu-mõõna ei ole, aga mina olen Eestimaal näinud küll mitmeidki väga võimsaid mitte ajutise iseloomuga ehitisi, mis on merepiirile lähemal, kui seadus seda ette näeb. Ja taolisi asju ilmselt on sündinud ja sünnib, sünnib veelgi, et. Ei saa mainimata jätta, et sellised inimesed istuvad ka Riigikogus. Jah, ja õppetunnid õppetunnid õppetunnid et, et kui palju ja ja millal me siis ikkagi neist asjadest õppima hakkame? Politsei on oma nii-öelda õppe õppetunnid kirja panna, ta öelnud vähemalt, et mida nad on siis pronksi eest õppinud ja ja peamine õppetund, nii nagu me võime ajakirjanduse vahendusel lugeda on olnud, see politsei ei osanud kõike ette näha ja ei osanud ette näha, et see sündmus just selliselt kontrolli alt väljub. Kuidas hinnata nüüd nii-öelda politsei järeldusi, millega nad sellel nädalal seoses pronksi väga valmis said? Noh, kindlasti oli, see oli sein hinnang adekvaatne, et, et noh, mina olen aru saanud, et mitte ainult politsei, vaid ega, ega ilmselt keegi riigistruktuuridest ei kujutanud päris hästi, et milliseks see pronkssõduri teisaldamine ja sellele järgnev aeg kogu aeg kujuneb ja eestlane on pigem ikkagi selline rahuliku loomuga ja, ja ei, ei usu erilisi vägivalla puhanguid. Seda enam, et ma mäletan väga täpselt et seda selle asja nii-öelda müstifitseerimisele aitasid väga palju enne pronkssõduri teisaldamist kaasa ka Venemaa ja vene poliitikud, kes rebisid särke ja ütlesid, et Venemaa eriüksus asub pronkssõdurit kaitsma, eks ole, taolisi taolisi selgeid, selgeid lollusi, eks ole, et, et noh ilmselt oli või täiesti selgelt oli peataolek, mis kestis paar päeva. Minu jaoks oli see ülestunnistus natukene üllatav, sellepärast et mina olen nagu siiamaani ikka kuulnud vastupidist juttu ka valitsuse tasandil, kuidas põhjendati seda pronkssõduri äraviimist ja teinekord kindlad andmed olema, teadsid täpselt, mis oli tulemas? See oli üks põhjus, miks ära veidi pronkssõdur siis, kui ta hakkas Öise vahtkonna aktivistide protsess. Need neli suurepärast inimest, kes praegu kohtu all on, siis ju kapo teatas, kuidas juba mõni aasta varem vist kuulati pealt telefone ja filmiti salaja, teati täpselt, mis on tulemas, nüüd kasutatakse need andmed ju kohtus ära. Kuidas siis järsku selgus, et politsei ei osanud hinnata, mis võib tulla? See oleks isegi terve mõistusega inimesele olnud, aga arusaadav? Ta ütles endine kriminaalpolitseinik Koit Pikaro sõnul selle nädala vikerraadio saates, et tema hinnangul oli tegu selge juhtimiskriisiga, et see praegune politsei juhtkond lihtsalt ei julgenudki või ei osanudki nagu selles olukorras reageerida ja, ja sellepärast lubati niivõrd ulatuslikult meeleavaldajaid sinna pronks pronkssõduri vahetusse lähedusse Rahvusraamatukogu ette, mis, mis tingis siis kõik järgnevad sündmused, et tegelikult nad peavad nii-öelda seda võtme võtmeprobleeme ikkagi seotud sellega, et meeleavaldajad said nii ulatuslikult koguneda sinna rahvusraamatukogu kõrvale ning sellest tingituna rullusid siis ka lahti 26. aprillisündmused. Ilmselt peab selle väitega nõus olema taoliste otsuste tegemine, millisel, kel sa, sa, sa annad selle jäiga karmi otsuse, et nüüd tuleb teha nii, nüüd peab politseiahelik käituma niimoodi, nüüd kasutatakse psühholoogilise survemeetodit, nüüd füüsilisi survemeetodid. Nüüd hakatakse inimesi arreteerima. Nüüd pekstakse laiali või ootame, need ongi, need ongi erakordselt kriitilised otsused ja taoliste kriitiliste otsuste puhul noh on muudetud sõja kulgu. Me teame taolisi taolisi näiteid või otsuseid ju ajaloost väga palju ja taoliste otsuste puhul eeldatakse, et tagantjärgi vaadates tehakse õigeid või mitte õigeid otsuseid, et see ongi keeruline otsus, ma olen selles mõttes pika nagu nõus ja üldse ei süüdista politsei juhtkonda. Politsei juhtkonda pareerib ju väga lihtsalt, öeldes, et kui me oleks varem jõudu kasutanud, siis oleks meid süüdistatud ebaproportsionaalse jõuga. Võimalik, et neil on õigus, võimalik, et meil ei olnudki nagu nii-öelda teist võimalust, et viga viga kogu viga. Ja selles, et lubati inimesi nii massiliselt koguneda, aga siinkohal tekibki seesama küsimus, mis siin juba õhtu õhku visata, et kui kui kõiki neid andmeid korjata ja kui olid juba, kui oli infoolev informatsioon olemas selle kohta, et, et need ässitajad ajavad inimesi kokku, miks siis enne seda juba ei tegutsetud ja miks ei suudetud ennast. On inimesi eos laiali, kõik on väga lihtne. Kas hiljem? Võimalik kohtus kohtus tõestada, et noh, kinni võeti, kinnivõtmine oli põhjendatud ja nii edasi, et kõik on, kõik, sõltub tõendusmaterjalidest. Kui piisavalt tõendeid oli, siis jah, ilmselt oleks tulnud mingi osa osa märatsejatest või õhutajatest enne juba elimineerida. Ei no vaata, tegelikult ju asi on lihtne, see kriisipesa oli ju küllaltki kitsas, ütleme Tõnis Mägi Rahvusraamatukogu ja kui natukene pead tööle panna, siis oleks ju eelnevalt saanud välja mõelda selle, et kuhu need asjad hakkavad hargnema. Tatari tänav, eks ole, kesklinn, see oli ju täiesti laokile jäetud, seal ei olnud ju mitte kedagi. Mulle meenub enne teist maailmasõda kui Stalini juures kogunes nõupidamine. Ja Stahlil teatavasti meeldis selline ilustatud pilt ja Stalini kindralid, temale kuulekad kindralid mängisid läbi stsenaariumi, mis juhtub siis, kui Saksamaa tungib nõudeliidule kallale ja loomulikult Stalinile meeldida. Näitasid seda, sakslased tulevad aga võidukas punaarmee paiskab kähku tagasi, jõuab välja Kesk-Euroopas. Ja siis tuli 1000 chowski astus laua juurde ja näitas, et tegelikult praegustes oludes toonase seisu juures tabab Nõukogude Liitu hävitav kaotus. Ma millegipärast. Ma arvan, et näiteks Ants Laaneots, kaitseväe juhataja on selline mees, kes, kes suudab stsenaariumid läbi mängida ja näha ette olukordi. Temasugust, meest oleks vaja ka võib-olla politsei strateegilise mõtlemise juurde. Nojah, mina ei, mina ei süüdistaks ikkagi politseid siin tagantjärgi, sest et politsei, mina olen näinud, mina olen näinud kordi, kus, kus Nõukogude Liidu lagunedes Kaugemale Aasias keelati just nimelt linna südames oluliste hoonet sümboolsete väljakute juures igasugused meeleavaldused, mis kandusid slummidesse kuni, kuni kus nad kasvasid rahvustevaheliseks konfliktiks. Noh, meenutagem kas või Bakuu Bakuus toimunud vere vere veretööd, mis, mis tegelikult millest sai alguse pikk verine sõda Armeenia, Aserbaidžaani vahel, Mägi-Karabahhi pärast ja nii edasi ja nii edasi. Ja tegelikult kui kesklinn oleks olnud ümber piiratud ja siin ei oleks võimalik olnud meeleavaldajatele vaatlejatel tegutseda, ilmselt oleks ka nii-öelda see jõuk, see hulk kandunud kuhugi mujale. Ei, ma ei mõtlegi seda, aga mõtlen, ma lugesin, ilmselt oleme kõik lugenud Ekspressis neid telefonikõnesid, mis on tulnud just sealt Westmani hoolitsust, eks ole, Tatari tänavalt, kuidas inimesed karjuvad appi, politsei, teda ei ole tegelikult seal oleks võinud ju olla patrullid väljas, mitte et oleks takistatud, aga politsei oleks pidanud kohal olema, seal. Seal oleks olnud juba sellel hetkel tõenäoliselt patrullidest vähe abi, seal oleks olnud vaja päris suurt hulka märulipolitseinikke, kuna kuna inimesed olid juba agressiivsed nii või teisiti kuna, kuna nende suhtes oli juba jutumärkides jõudu kasutatud, kuigi kivid lendasid ju ennem nende poolt. No see on nii-öelda seal nii-öelda vaidluse politsei tunnistab politsei, tunnistab täiesti selgelt. 20. 26. aprilli õhtul polnud politseil piisavalt varustust, sellise mastaapse rünnaku tõrjumiseks polnud vahendeid õigusrikkujate kinnipidamiseks ega vahendeid enda kaitsmiseks. Ilmselt nii soligi. Hoolimata sellest, et aasta ennem juba uuriti jälgitav Nüüd on seal pandi kirja, jah, nüüd on selleks 20 miljonit eelmise aasta eelarvest lisaeelarvest eraldatud. Loodame, et need kiivrid ja filmid on vähemalt. No peaasi, et me õpime ja kõige hullem on see, kui ei õpi Ühe huvitava huvitava ette heita välisministeeriumile, öeldes, et kriisi esimestel päevadel välisministeerium ei suutnud kuidagi välismeediaga hakkama saada. Jah, ja võttis selle kohe ka tagasi järgmisel päeval. Huvitav, miks. Keegi helistas kellelegi, eks ole? Jah, see süüdistus oli naljakas, see palli viskamine oli naljakas, et kuna see kommunikatsioon neil aprillipäevadel tõepoolest ei toimunud ja, ja ei toiminit ei toimunud 26. aprillil mitte mitte üheski Eesti nii-öelda riigi valitsusstruktuuris väga hästi siis noh, sellist palli loopimist on iga nagu, nagu tõepoolest nagu natukene naljakas pealt vaadata, vähemalt mulle tundub see naljakana, et et meie, eks ole, tagasime tänavatel korda nii väheste vahenditega, kui oli, aga välisministeerium ei suutnud vastata vene ajakirjanike kõnedele või vastupidi. Ma ei saa sellisest asjast nagu ausalt öeldes päris hästi haru. Midagi sarnast või vähemalt sarnane diskussioon toimub sellel nädalal ka Eesti Päevalehe arvamuskülgedel, kus kõigepealt ajakirjanik Raimo Poom kirjutas sellest, et välismeedia irvitab Eesti üle ja õigusega ja selle põhjus on välisministeeriumi tegemata töös ning järgmisel päeval ilmus siis välisministeeriumi kantsleri Matti maasika vastus Raimo Poomile, milles ta leiab, et välisministeerium ei ole midagi valesti teinud, et välisministeerium on, on algatanud õppetundide analüüsi ehk Lessons löönud protsessi ja et nad on omad järeldused ikkagi teinud ja püüavad, püüavad paremini hakkama saada. Samas Raimo Poom siis süüdista peal välisministeeriumit selles, et ta välisministeeriumi ei suuda ka näiteks välismeediasse on ta piisavalt olulisi sõnumeid kas või seoses näiteks Eesti-vastaste küberrünnakutega. Sellel nädalal ilmusid kaks sellist Eesti üle, irvitavad artiklit üks siis tehnoloogiaajakirjas maiad ja teine Briti päevalehes Guardian, milles leitakse, et et see küberrünnak Eesti vastu oli, oli ühe noormehe ehk Dmitri kaluskeewitzi, kes siis on selles ka süüdi mõistetud ühes väga väikeses küberrünnak kui episoodis küll, et et kui on nagu üks inimene ainult selle taga olnud, et siis on ju tegu tõesti naeruväärse naeruväärse teemaga, mille Eesti on nii-öelda rahvusvahelise avalikkuse ees tõstatanud, ehk siis ehk siis teema, mis ütleb, et kübersõjad on tõsine probleem ja et nendega tuleb väga-väga põhjalikult tegeleda. Vaata seal on nagu, nagu see asi, et hüva, beti lehed võivad kirjutada, aga olgem ausad, see, see küberteema Eesti osanud seda suurepäraselt müüa. Tegelikult see on üks väheseid asju, mida Eesti tänu nende aprillisündmustele osanud maha müüa. 105 150 protsendiga tuleval nädalal tulevad jälle kokku NATO kaitseministrid siin meie naaberriigis ja, ja jälle on see teema päevakorras ja Eestisse tuleb küberkeskus ja ameeriklastele on sellega väga-väga hinge läinud ja nii edasi, nii et ma arvan, et midagi rohkemat sealt võtta. Ja ma olen sellega täiesti nõus ja, ja, ja ei ole seda seda kogenud, aga väga paljud minu tuttavad, kes on tegelevad innov infotehnoloogia vallas, on, on väga-väga murelikud olnud, sellepärast et Eestis on veel palju muid asju, mida võiks sama efektiivselt maha müüa, aga ei ole suudetud müüa näiteks kõige viimane versioon meie ID-kaardist, et see pidi panema ikkagi Saksamaal, Itaalias ja Portugalis IT-inimesed ahhetama, et kui, kui sa ikka paaris võtad selle ID-kaardi välja, ütled, et näed, meil, Eestis on selline vidin ja sellega saab teha seda ja seda siis. Sealsed IT-inimesed pidid olema ikka täiesti jahmunud, säravate silmadega vaatama seda, seda, seda meie jaoks täiesti igapäevast tavalist ID-kaarti. Või sinuga nõus, aga meil on jälle mahajäämus paljude paljude IT-teenuste osas, mis nii-öelda ei ole ID-kaardi põhised ja, ja selles osas Mu sõnum tuleb muskleid pingutada, just sõnum on pigem nagu see, et eestlased Ei suuda ennast võib-olla piisavalt hästi müüa, et see küberteema on üks, millega on suudetud müüa, aga, aga noh, mobiilse parkimise, nagu mulle teada on, varastasid meilt iirlased ära ja müüvad seda väga edukalt Portugalis iidega. Mart on meil asi, mida võiks väga edukalt müüa, seda teenust võiks müüa, sellega võiks Eesti raha teha. Eesti ettevõtjad võiksid taoliste asjadega raha teha ja siin võiks küll välisministeerium nagu, nagu oma kogemuste ja teadmistega abiks olla. Kuidas, kuidas Eestit paremini müüa? Seega ei saa Eestit, õigus on nii mati maasikal kui ka Raimo Poomile, mina arvan küll, loodetavasti teevad kõik, kes seda kuulata. Ei asjassepuutuva loodan väga selgelt omad järeldused. Loodetavasti teevad kõik oma järeldused ja kuidas inglise keeles kõlaski. Lessons loll less. Loodame meiegi, uus nädal toob. Teisipäeva jääme siis ootama huviga USA presidendivalimiste uusi arenguid, mis, kus siis 22. osariigis, eks ole, toimuvad eelvalimised ja eriti huvitav on see, mis hakkab toimuma demokraatide leeris. No pärast teisipäeva on selge need kaks nime, kelle vahel valitakse Ameerika Ühendriikide president. See ei pruugi veel päris selge on see, et kui enam-vähem, kui need hääled enam-vähem Sealt või osariigid jagunevad võrdselt, siis võib, et võib juhtuda, et see protsess läheb veel edasi. Millegipärast meenus mulle praegu üks rahvateenrite saade enne eelmisi Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi, kui keegi üks rahvateenrite seda esitas. Küsimuse, et miks me üldse nii palju räägime Ameerika presidendivalimistest ja üks teine rahva teener ütles. Kuulge, me valime ju maailmale juhti. Jumal hoidku, nii ongi. Ja mis, mis saab meil selle vastu olla, kui, kui presidendiks hakkavad kandideerima meesterahvas ja naisterahvas, kes on siin Tallinnas korraldanud omavahel viinavõtmise võistluse kahe käega poolt, kuigi ma saan aru, et USA ajakirjandus sellel teemal nii et et eks, eks nendel on ka oma perspektiive, kuidas sellele vaadata. Uus nädal toob meile ka kindlasti huvitava vaidluse valitsuskoalitsioonis teehoiukava üle ja jääme seda siis huviga ootama, kuidas rahastada Eesti teedeehitust lähiaastatel. Sellega on rahvateenrite saade läbi ja tänased rahva teenrid olid Peeter Kaldre, Ainar Ruussaar ja Lauri Hussar ning soovime teile ilusat laupäeva jätku. Rahva teenrid