Seda marssi mängitav prakkides. Seda põrutavad mehed punaste rinna Isistega mundrikuubedes, nii et nööbiread rinna peal hüppavad. Seda marssi mängib ta ka valges kontserdisaalis ega. Pole vaja puude varjus. Seda mängitakse lennuvälja betoonist stardirajal, nii et helikopteri tiivikud värelevad. Täna on seal lennuväljal nii kaugele, kui silm ulatab suured valged telgid ja kümnekorruseliste majade aknad ümber lennuvälja täis uudishimulikke nägusid. Täna ei saadeta siit üles üle helikiiruse lennukeid. Siit stardib täna üleliiduline noorte matkajate kokkutulek. On kaheksas september. Siit kolm kilomeetrit eemal lõid kremli kellad 18 tähelepanu. Nende sõnadega avas kokkutuleku hallipäine mees. Ta kannab laiade punaste lamp passidega rohelist mundrit. Tal on vanainimese likult roosad põsed ja imeliselt sirge rüht. Tal on uljad, silmad, ta on see mees, kes tervitas meid kohalejõudmise puhul marssal koonias. Nüüd kuulutab ta kokkutuleku avatuks. Õigupoolest on see olnud asjust rääkimine, kes aga vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja kahju silmast. Ütleme siis kohe alguses ära, et see kokkutulek oli teine üleliiduline petsi kestis kolm päeva, et sealt võtsid osa iga vabariigi oblasti rajooni parimad matkajad. Et osavõtjaid oli kaks ja pool 1000 toimus deviisi all, mitte kedagi ei unustata ta mitte midagi ei unustata. Et seal olid esindatud kõik 10 miljonit noort inimest, kes sel suvel lahingu ja töökuulsuse teedel olid matkanud. Et elati sõjas telkides ja söödi sõjaväekatlas keedetud toitu. Et tähistati moskva mehise kaitsmise 20 viiendat aastapäeva. Et vahetati häid ideid, et tehti võistlusest kokkuvõtteid ning et meie vabariigi delegatsioon tuli tagasi mitme esikohaga. Et mitmed meie matkajad said auhinnaks telgi magamiskoti ja madratsi. Ja lõpuks olgu tagasihoidlikult, aga uhkelt tähendatud, et Eesti Raadio noortesaadete toimetuse korrespondent sai matkavõistluse valgustamise eest auhinnaks kella Baliot. Sellega on vanade asjade meeldetuletamine otsas ja nüüd võib rääkida sellest, mis otse Moskva uku tuleku graafikusse ei kuulu. Aga selle suure matkavõistlusega seotud on küll. Kuidas tekkis seesugune kümneid miljoneid haaranud võistlus? Oli määratu suur maa-ala, kust veerandsada aastat tagasi sõjamasin üle veeres kahurid, mürisesid, lennukid, undasid, pommid, vilistasid ja selles meeletus möllus oli sõdur, oli inimene. Ühel hetkel tajusse inimene erilise selgusega, et tema kätte on antud maa ja rahva saatus. Ja see inimene tegi kõik, mis suutis. Ta asetas rängale kaalukausile oma elu. Lahingud mürisesid edasi, mõnikord hävis terve väeosa lahingutega käidi läbi pool maailma. Ja inimene jäi tundmatuks kangelaseks. Ma ei tea, ehk mitte täpselt nii ei olnud tundmatu kangelase sünd. Mina olen seda näinud kinos ja lugenud raamatutest. Aga ma tean nii nagu iga teinegi noor inimene. Et seal, kus miljoneid hukkusid, jäi tuhandeid vaprat tundmatuteks. On olemas tundmatu sõduri haud ja on olemas igavene tuli. Ei ole olemas tundmatuid kangelasi, on ütelnud Julius Fuczyk. Olid inimesed oma mõtete, oma, tunnete oma unistustega. Läinud aastal võtsid meie maa noored inimesed enda peale futsiku sõnade teokstegemise. Algul olid need üksikud matkad, ent liikumine laienes ruttu. Ja esimene üleliiduline matkajate kokkutulek prestis möödunud aastal oli juba suursündmus. Tänavune teine kokkutulek Moskvas oli oma ulatuselt enneolematu. Järeldage seda kas või komsomoli keskkomitee sekretäri Chezneavičiuse kõnest kokkutuleku avamisel. Raske on loetleda kõiki marsruute, ei arvata kokku kilomeetreid, mida matkajad sel suvel läbi on käinud. Ligi 10 miljonit noormeest ja neidu on kogunud fakte, mis pakuvad lisa meie maa ajaloo koostamisel. Poisid ja tüdrukud toovad unustusehõlmast välja üha uusi ja uusi kangelasi ja kangelastegusid. Valgevenes on loodud ligi poolteist 1000 muuseumi ja lahingukuulsuse tuba püstitatud ligi 3000 mälestusmärki. Kasahstanis käisid tuhanded noored kodusõja kangelase Chapajevi poja juhtimisel läbi kogu legendaarse Che Bajevi diviisi lahingutee. Muredodesse alased uurivad kuulsetes Odessa katakombides tundmatuteks jäänud partisanide võitluslugu. Mitte ainult tundmatuid kangelasi ei avasta, paarikümneaastane inimlaps. Olen näinud, kuidas avastatakse tuntud kõigile teada kangelasi, nii nagu mõnd vana tõdegi isiklikult enda jaoks. Sõitsin mitu päeva kaasas ühe matkagrupiga, Moskva 41. aasta kaitseliinidel. Oli see vast lõbus seltskond. Bussi tagumisel pikal istmel istujad võinuks kõik arvata filharmoonia estraaditrupi koosseisu. Ent kui olime mõnikümmend kilomeetrit Moskvast välja sõitnud, kui nägime tee ääres kaevikuid ja tankitõkkeid, oldi bussis imeliselt vait. Keegi ei tahtnud rääkida ei siis ei tagasiteel. See oli mõtlemiste aeg, see oli enesesse vaatamise aeg ja igaüks mõistis, mis teises hinges sünnib. Niimoodi oli see kogu suure matkavõistlusega. See oli nagu kahekihiline elu, pilt, majad, inimesed, kinod, naljad, laulud ja siin-seal ootamatult augutses kangas. Mõni unustatud keldri seinale jäänud nimi, mõni buldooseri poolt välja toodud mürsk. Kohutavate sõjamälestuste kogum vana tuttava inimese hinges. Käidi mööda maad ja avastati maid iseeneses. Üheksanda septembri lõuna paiku ütles üks eesti matkaja kuulsal Borodino lahinguväljal. Niisuguse lause. Polnud see mingi naljahammas teada puha, kust see mees oma usu võttis. See oli tähelepanu, väärne lause, sellepärast räägin nüüd ära selle eelloo. Lugu oli nõnda, et eelmisel päeval oli marssal Ivan Stepanovitškoonias oma sõjamälestusi rääkides jutustanud, et kui 41. sügisel kõige kriitilisemad ajal kavandati sakslaste tagasilöömist Moskva alt oli tee ääres silt, et Berliini 2000 kilomeetrit. Keegitiorkin oli kirjutanud söega sildile. Jõuame kohale. Marssal tahtis tollele sõdurile uljuse ja kindla veendumuse eest medalit anda ning andis käsumees üles otsida. Otsiti, aga ei leitud. Selle peale ütleski nüüd üks terase matkagrupi liige, Prodinoos polnud see mingi naljahammas teada puha, kust see mees oma jõu võttis. Küllap ta ammutas jõudu usust oma maasse ja rahvasse, mida on sajandeid püütud vallutada ja kunagi pole vallutatud. Siin Prodinaa lahinguväljal toimus 154 aastat tagasi seitsmendal septembril 1812. aastal Kuulus Prodino lahing. Vene armeed juhatas Kutuusov prantslasi Napoleon. Buratino lahingu 100. aastapäeval rajati prodenioosse vene sõdurite ja ohvitseride vabatahtlike annetustega 35 mälestusmärki. Need mälestusmärgid seisavad Prodinaa väljal nagu tunnimehed, meenutades vene armee jõudu ja kuulsust. Buratino lahinguväli on suur, see on 48 ruutkilomeetrit sellest kaugest metsast kuni eemal paistva kirikuni. Meie seisame selle kuulsa lahingupaiga keskkõrgustikul nõndanimetatud raievskiretuudil. Vaadake nüüd põhja, lõunasse läände. Giid näitab meile kuulsat Buratino lahinguvälja. Kui oleme kõik läbi käinud, kui hakkame ära minema, astub meie juurde üks keskealine mees ja küsib. Olete Tallinnast? Oleme küll. Ta on sõdinud Eestis, nüüd pärite tuttavate inimeste ja tuttavate paikade kohta. Ja siis äkki selgub, et siinsamas Buratino lahinguväljal on ta läbi teinud sõja kõige raskemad kuud. Septembri, oktoobri novembri 25 aastat tagasi räägib Andrei Ivanovitš Jefimov. Kaks meie rinnet olid hitlerlaste poolt läbi murtud ja saksa armee tungis meid otse Moskva peale. Neid võtsid vastu tankid, peatasid saksa vägede edasitungi ja seejärel tõi kõrgem väejuhatus siia oma reservid. Need olid Kaug-Idas karastanud väeosad, kes olid võidelnud kodusõjas ja kuulsaks saanud Hassani järve lahingutes. Kõik need betoonist totid, mida te näete siin on meie poolt 41. ehitatud siit mitte kaugele, norm, mida hakati hüüdma surma oruks. Nõnda ägedad lahingud käisid seal veel sel suvel leidsid kommunistlikud noored surma aru samblaga des tervete kihtidena tühja padrunikesti. Niimodi sõlmub tegudest ja mälestustest, ajalugu. Samm-sammult taastavad seda enese jaoks matkajad ja siis äkki märkad, et vaprust on läbi sajandite nagu teatepulka edasi antud. Ainult et keegi pole kunagi märganud, millal ta selle eelmisel sugu põlvelt üle võttis. Ehk tegi mõni meist seda tol korral Borodinoos. Lõpetagu see mõttemosaiigi kooli õpetaja biotor, ta Võõdav, kes näitas meile mälestusmärki seal kõrgustikul, kus oli Kutuusov komandopunkt. Mõni meeter eemal on mälestusmärk teisele Kutuusov ele kes sajand hiljem suure isamaasõja ajal siin kangelasena langes. 82. laskurdiviisi kuulipildurite selles väeosas olid esindatud kõik rahvused, ka eestlased. Väeosa juhatas kuulse Kutuusov nimekaim Kutuusov. Kolm päeva pidas väeosa sakslasi kinni ja langes viimase meheni. Nüüd seisavad mõlema kultuur sovi mälestusmärgid kõrvuti. Jutt matkajate üleliidulist kokkutulekust poleks täielik, kui me ei räägiks õhtustest jutuajamistest, küdev ahju juures. Suures telgis istus ühel õhtul Eesti delegatsiooni ringis marssal Clevnikov. Taustalt laienenud. Murrangulisem esile tantsinud pardi teie kaks tuntud partei teete, naised õppisid minuga koos linde, kes 1918. aastal Need olid Anvelt ja sihver. Seal oli teisigi eestlasi. Üht mäletan praeguseni, kas palett oli ta nimi? Tema oli meil patarei komandöriks. Need on pikad ja põnevad lood, mida sel õhtul räägitakse. Siin on seitsmeteistkümnenda 18. aastal lahingud, töö ja õppimise jutt, mälestused viimasest sõjast. Ühel teisel päeval tekkis autogrammi soovijate suur summ marssal kasakovi ümber. Lisaks auto grammidele saatis marssal neile oma parimad tervitused. Väljaku meie ülevaadet nüüd lõpetada üks marss, mida ei mängi mehed frakkides, vaid punaste rünna esistega mundrikuubedes ja mitte kontserdisaalis, vaid lennuvälja starditeel.