Tere hommikut, rahvateenrite stuudios, kus suurele suvele vaatamata on istet võtnud kolm kommentaatorit. Täna siis Peeter Ernits Maalehest, Mart Linnart Rahvusringhäälingust ja saatejuhi rollis, seekord Sulev Valner, millest ei tasu küll välja lugeda mingit muud märki kui lihtsalt seda, et Aarne Rannamäe ja Lauri Hussar on mõlemad puhkusel ja, ja Eestist ära ja ja selle tõttu selline asendamine suvine et mis siis meie jututeemad täna võiks olla lisaks ilmale ja spordile? Võib-olla liiklusele, mis on tavapäraselt siin suvel nagu kõige rohkem jutuks olnud vanad spordist vast ei räägiks ilmast juba juba nagu võiks rääkida. Aga ega ta on selline keskmine Eesti suvi, et et pole, pole nina hiilgavalt soe, aga pole ka vist väga-väga hull, selline selline ebakindel nagu alati, et ei tea, kas ülehomme on päikseline või ei ole. Kui siin niimoodi ajakirjanduses üldse avalikult on selle suveilma üle kõvasti virised, siis ma ei näe selleks põhjust. Minu meelest on selline päris tavapärane Eesti suvi olnud, ei saa teda eelmise suvega võrrelda, aga eks eelmine suvi oli erand ja minu meelest võib täiesti rahuldav ilm, ütleme niimoodi. On on kõvasti hullemaid kohti kui me, kui me vaatame, jälgime välisuudiseid, siis lõunal Euroopas kohutav kuumalaine, seda vist. Seda vist tegelikult eestlane endale väga ei tahaks, kuigi kuigi puhkajana kindlasti võib olla ühe või kaks päeva, kannataks hästi ära ja saaks palju päikest, aga kuskil kolmandal oleks, oleks hea meelega kodus tagasi. Ja Oxfordi kanti vaadates jälle jälle sellist uputust nagu kah ei katseks, sest jaapanis väriseb. Nojah, aga samas on jälle teatud lokaal seda asja, et ma ise olen näinud seda pilti. Tartu lähedased. Mõned alevi külal mäletavad sellist kohutavat vaatepilti, mis oli siin. Millal te nüüd oli natuke aega tagasi, kui tuli ikka selline rahe rünnak, mis seal? Paar tundi oli lausa valge päevas, nii nagu saab Stalingradi suurtükiettevalmistustuli ja pärast tuli siis mingi kahe kolme kuni viie sentimeetrised jääkuul ja nii-öelda taevast et saak ja kes pea välja pistis poole nelja paiku sai, pea oli muhke täis või auto mõlkis, noh, mõni vend üritas oma kallist autot tekiga katta, aga siis sai vastu pead, nii et nii et tõeline hirm oli, vähemalt suhteliselt kitsale alal, seal Tartumaal näiteks sellist asja pole olnud. Ilmselt Eestimaal. No loodame, et midagi nii hullu, vähemasti lähema paari päeva jooksul vähemasti Viljandis ei tule, et kus folgirahvas vabas õhus saaks rahulikult oma pidu pidada, et täitsa kadedust tekitav kindlasti on nendele, kes seal kohal ei saa olla aga, ja meie siis võiksime nüüd rääkida sellest, et võib-olla suveilm polegi, kui polegi nii kohutavalt hea, siis riigikogul eile antigi nagu signaal, et oleks aeg hakata jälle töö peale mõtlema, et et lihtsalt see puhkuseaegne kohtumine valijatega asendada taas erakorralise istungi, mida siis rohelised on need suutnud, võib öelda siis sellise pika puhkuse vähemasti vähemasti peaaegu ära lõhkuda, kuigi noh, kas neil õnnestub sellena, et, et selle augustikuus ka see erakorraline istung tegelikult toimub, et see on vist veel küsimärgi all. Ma kaldun ka arvama, et suurem osa saadikuid just eeskätt koalitsiooni poole pealt ikka peavad suviseid kohtumisi valijatega olulisemaks, kui, kui sinna erakorralisele istungile kohale tulla. Ja see 21 allkirja, kes siis nagu on nagu nõus 13. augustil kohale tulema või vähemalt istungit kokku kutsuma. Aga kuna seal peab olema tunduvalt rohkem neid kohal, siis võimalik, et see 21 või veel, mõni tuleb sinna kohale, aga kuna koormidesse kokku, siis saab rahulikult ka ka nemad valijatega kohtuda ja ülejäänud, kes juba kohtumadeks. Aga samas tunnistagem, et rohelised muidugi asetasid valitsuse ja eriti valitsuse juhtpartei väga kenasti kahvlisse, sest Reformierakond on küll selgelt öelnud, et neile ei meeldi see mõte, et, et kuidagi erakorraliselt tulla augustikuus arutama seda noh nii-öelda nende meelest nagu tühja jututuba pidama. Aga teiselt poolt jälle oleks, ilmselt võib arvata päris ebapopulaarne ka see, et nad suvel lihtsalt ignoreerivad kokku kutsutud istungit ja kui siis õhtulehes on suured pealkirjad, kuidas näed, saadikud ei viitsinud kohale tulla, et väga ebapopulaarne, eks ole. Et siin saab olema ilmselt ka erakondade mainekujundajatel kõvasti peamurdmist, et kuidas sellest teemast välja tulla, et et niiviisi, et, et ühtpidi nagu ei toimuks seda, mida ei taha, aga teiselt poolt enda maine jääks selle jälle kabu Tomaks aja rohelistel on praegu ja selline tervitus peaminister Ansipile, kes nad elegantselt ukse taha jättis nüüd et see on selline väike tagasitegemine, võib ka niimoodi käsitleda seda, et väga ebameeldival rahulikul sellisel suvisel ajal, eksju veel et kui peaminister ja tema partei üldse valitsusel suhteliselt eufoorias, et kõik on suurepärane, nüüd äkki mingid rohelised, kes siis mängiti küll osavalt auti, mingil hetkel jäeti keskkonnaministriportfellist ilma, kes oleks nende kvootide jagamisel seal oluline tegelemine olnud? Anti oma poiss tähendab, et reformierakondlane Jaanus Tamkivi selle koha peale selle asemel et Marek Strandberg või Valdur Lahtvee või keegi teine ja, ja praegu siis rääkida mingisugune erakorraline olukord, et midagi, midagi on õhus. Sest see läheb nagu selle põhiselle joonega, et kõik on suurepärane, pilt läheb järjest paremaks läheb sellega nagu raskelt vastuollu. Aga kuidas teile tundub ikkagi, kas siis on midagi tegelikult tõhusad, kas siis, et kas roheliste poolt selle istungi kokkukutsumine on nüüd tundub ennekõike lihtsalt eneseupitamise mäng, et nüüd suvel nagu avalikud pildile pääseda või on seal taga tegelikult ka see, see tegelik ühest küljest tegelik mure ja tegelik soov sellega noh, midagi saavutada, kuhugi välja jõuda, et kuidas noh, mis, mis tunne teil on jäänud? No eks ta ikka mõnes mõttes selline poliitiline mäng natuke. Ma arvan, et just see, et, et kas seda energiapoliitikat, mis loomulikult on väga tähtis ja mida peaks arutama, et kas seda peab tingimata arutama erakorralisel istungil 13. augustil võiks, või võiks seda arutada, kas septembris, kui riigikogu nagunii tuleb tuleb korraliselt kokku. Aga eks ta selline väike torge koalitsiooni poole on ja, ja et ta on pihta läinud, seda näitavad ka suhteliselt närvilised vastused koalitsiooni poolt, noh kui Jürgen Ligi kirjutab oma blogis sellise lause, et noh, eks sinna mõned opositsiooni lollid tulevad võiks ikka natuke korrektsemalt väljendada, noh, kes see, kui kui keegi istub Riigikogus, kus nüüd teisel pool seda opositsiooni poolele, kas see veel ei tähenda, et ta loll on selle pärast? Aga, aga noh, üldiselt ma arvan, et eks see erakorralise istungisurumine oli, oli poliitiline manööver, aga jah, ma arvan küll, et et tegelikult ma ei, mul ei ole küll sellist informatsiooni, et see peaks nüüd olema nüüd kindlalt nüüd enne kui korralise riigikogu kui tulemuseni, et midagi pole juhtunud otseselt noh, tegelikult on sama see ikkagi saastekvootide drastiline vähendamine, eks ju, mille peale on suuresti viimased aastad ka Eesti energia, mitmed muud ettevõtted oma oma elu nagu rajanud ja, ja Eesti energia siin üle kahe, kaks kuus 2,6 miljardit nii-öelda saanud nii-öelda vaba raha liht lihtsalt eks ju. Kunagiste selle saastamise tulemusena, mida siin toodeti siin Kirde-Eestis elektrit arvel, siis ja nüüd, kui Euroopa komisjon Euroopa tahab seda ligi poole võrra vähendada, see on väga seda võib seda serveerida korralise asjana ja et on, on vaja kiiresti arendada ja pealegi veel kui peaministri Se Ignalina lembus ja, ja kõik need, ma tean, nende visiitide ja nende kuu päevalist, võib-olla seal on mingisugune mingisugune mingisugune moment, millele annab viidata erakorralisele istungile just nimelt augustis, nüüd 13.. Aga ja samas ma juhin tähelepanu, et roheliste üks juhte riigikogus on aastaid olnud Eesti Energia palgal. Ma räägin, Valdur Lahtvee selleks ja see mees teab suurepäraselt, et ka Eesti Energia siseelu ja, ja ka strateegiaid ja kõiki neid praegu on ta hoopis nii-öelda roheliste nii-öelda juht riigikogus. Nii et see, selles mõttes muudab ta Eesti energiale selle partneri suhteliselt ebameeldivaks mees teab lihtsalt seest, kuidas aga muidugi minu meelest üks huvitav koht roheliste enda suhtumise koha pealt nüüd ongi needsamad saastekvootide vähendamise teema, mis iseenesest ei ole küll lõppenud, eks ole, Eesti riik lubas selle kohtusse viia ja ütleme, mingi vaidlus seal toimub ja ja väga võimalik, et, et see, et see number ka äkki siis ülespoole natuke korrigeerub, kuigi ma ei usu, et, et selle vaidluse tõttu näiteks Euroopa Liit pakuks Eestile kaks korda rohkem noh, võidakse võib-olla noh, teha mingi väikene selline noh, vastutulek, et et nii-öelda tülist välja tulla, et antakse, noh, ütleme noh, nii-öelda 10 protsenti juurde. Et siis noh, nagu öeldakse, et saate, saate natuke leevendust, aga aga, aga just, et ilmavaateliselt ajaliselt peaks ütlema, et see on ju väga tore, et eesti riik saastab vähem. Et see peaks ju, aga, aga ma ei ole seda roheliste suust kuulnud, et, et minu meelest kogu selles vaidluses mina ei ole üldse roheliste suust kuulnud nagu, nagu seda minu meelest nagu esimest loogilist mõtteviisi, mis peaks kogu selle energia tootmise juures olema. Et rohelised ei räägi noh, kuigivõrd vähemasti seda, et et, et esimene priori teed peaks olema ikkagi lihtsalt see, et, et Eesti riik kulutaks vähem energiat, kulutaks vähem elektrit. Et praegu käib ikkagi jutt, et kas, et, et Eesti riik peab nagunii palju elektrit kulutama, eks ole, et küsimus on lihtsalt, et kuidas seda toota, et kas seda toodetakse põlevkivist? Kas seda ostetakse noh, väljaspoolt sisse tuumaenergia baasil toodetud elektrit drinavi seda toodetakse taastuvelektrit. Aga, aga kuidagi nagu aksioom on see, et toota tuleb igal juhul palju ei ole, tegelikult siis ei ole võib-olla jälginud sellest Marek Strandberg eelkõige teisele poole vähem on seda juttu rääkinud ikka pidevalt, et toonud seda seda selle näiteks, et kui, kui väheefektiivne meie majandustegelikult selle koha pealt on, et selline just energeetiliselt et siin annaksid väga kõvasti nii-öelda muuta seda nii-öelda efektiivsemaks. No tegelikult, eks siin nende saastekvootide ümber vaidluse põhi põhitähtsus on ju see, et, et kui meil on suurem saastekvoot, millest me toodame vähem, siis on võimalik see ülejäänud kvoot kellelegi maha müüa, kes jah, selgelt, et ja selles mõttes, et noh, kui meil nüüd vähendatakse seda kvooti ja me ei saa seda kellelegi teisele müüa, siis, siis teine saaks nagu ka vähem saastada, et noh, selles mõttes muidugi siin niisugune roheline roheline lähenemine on olemas, aga see on ja samas väga ebapopulaarne, sest see tähendab Eesti majandusele selgelt survet. Tähendab küll, aga ma mäletan, see, kui nüüd räägitakse viimasel ajal hakanud rääkima nii-öelda saastekvootide vähendamisest dramaatiliselt ja üks ütleb, et oh, pole häda ja teine ütleb, et on küll väga suuri siis mõni aasta tagasi veel paar kolmandast ka see oli veel noh, see Meil on selline valdkond, millest noh, praktiliselt keegi ei rääkinud ja et mis asi see üldse on ja ma mäletan, kui Villu Reiljan oli keskkonnaminister veel kui minu mäletamist järgi tema tegi selle jaotuse. Ja mäletan veel kusagil aastapäevad enne seda, kui me uurisime, et kuidas see hakkab olema siis, et kuidas neid jagatakse, neid ära, siis ausalt öeldes keegi ei kujuta ette, mis asi see üldse on, aga, aga, aga need, kes juba teavad, ütlesid, et sellest sellest tuleb nii suur raha ja minu mäletamist Villu Reiljan oli, kes siis mitmes seltskonnas nagu ütles too poisid, et sealt tuleb ikka sellist pauku ja hakkab tulema. Ja nüüd ongi see käes ja see 2,6 miljardit, mida energia on nüüd viimase kahe aasta jooksul saanud nii-öelda vaba raha, tähendab, tegelikult on puhas selline õhu müümine, saastekvoot on puhas õhu müümine sõna otseses mõttes selline või nagu surnud hinged omal ajal, ma olen võrrelnud seda nende inimestega arutelud surnud hingede müümiseks, ühel mõisnikule, nii palju teisele naapidi ja annan sulle ja sa maksad mulle selle eest, eks ju, see on nüüd muutunud selliseks kaubandusobjektiks teistpidi vaadata seda, et noh, nüüd Euroopa liidus olles küll loodame, et me oleme kaitstud ja meil on ühine turg ja nii edasi piimakvoot on palju räägitud, siin kaubeldakse, saab juurde, lehmad annavad, aga need kvooti pole, eks ju. Nüüd puutume kokku teisega sellise, et nüüd on veel aasta kvoot, eks ju, et igal pool nagu kvoodid, nii nagu omal ajal võib-olla Nõukogude liidus mingisuguseid. Kuidas nimetati seal fondid, fondid, eks, ja et, et me oleme väga reguleeritud maailmas nüüd ja nüüd, kui nüüd pealinnast või Brüsseli poolt, eksju Euroopa komisjoni poolt, et on tehtud nagu otsuseid poistelt, hakkame vähendame, kellel vähendame poole võrra, kellel vähem, eks ju ja ja nüüd siis üks üks osariik või on nagu suures hädas. Nii et see kvoodimaailmale viitab, see näitab seda reguleeritus tegelikult, eks me võime küll kohtusse vaevalt et me ei ole nõus sellega, et mida siis nii-öelda pealinnas Brüsselis on, on nagu otsustatud, eks ju. Kohtuveskid jahvatavad teatavasti aeglaselt, aga mis sellest välja tuleb, et noh, tõenäoliselt nii päris ei jää. Natuke antakse järgi vast nii nagu ka muude nende kvootidega, aga või trahvidega ja kui, kui selline täida, siis tulevad trahvid, eks ju, noh, need suhkrutrahvid ja veel muud, mida siin on tundra, veinitrahvid ja mis siin kõik on veel väiksemad asjad. Nii et teistpidi see näitab, viitab sellele filosoofiliselt sellele, sellele uuele reaalsusele Euroopa Liidus, kus me oleme gootide maailmas eksinud. Aga kas see ei ole mitte osa ikkagi sellest protsessist, mis milles ju ka Eesti valitsusjuht osales koos kõigi Euroopa valitsusjuhtidega, kui nad mitte väga ammu tippkohtumisel otsustasid, et kogu Euroopa seda seal ta siis saastamist üritatakse, üritatakse drastiliselt vähendada lähema ajaperioodi jooksul, eks ole, seal oli jutt oli 20 protsendi CO2 emissiooni alla võtmisest, et loogiliselt seesama saastekvootide vähendamine on osa sellest samast, millega näiteks peaminister Ansip siis sellel kohtumisel kenasti nõus oli. Eks ole, ainult et siis oli jutt teoreetiliselt mingist üle-Euroopalistest vähendamisest, nüüd on jõutud nagu konkreetsete otsusteni, et aga teie riik peaks nüüd tegema seda jah, kuna see on meie, teie riik, tähendab meie riik on just see, kellel, kes oli enne maailma üks suurimaid saastajaid nii per capita sedasama süsinik-süsinikdioksiidiga südamele just tänaseni, jah, ja nüüd. Ja sellest nii-öelda, kuna see baas läbi tuli sealtpoolt just nimelt ja tänu sellele on see nüüd löökus ja tuleb, eks ju, on meil suuremaid, eks. Jah, aga samas ega see muidugi väga eetiline ei ole, kui, kui, kui teades, et tegelikult meil ei ole nii suurt kvooti vaja, et, et loomulikult ei ole see oma surnud hinge niux. Et me juba vahepeal harjusime ära tegelikult saama midagi, mida võib nimetada hõlptuluks. Harjusime mitte väga pika aja jooksul oleme seda saanud, eks ole, aga harjusime ära, et nii peabki olema ja nüüd järsku oleme paika pannud juba ja Eesti energia kui selline monopoolne ettevõte nagu eriti on juba arvestanud sellega nii-öelda surnud hingedetuluga, eks ju, suure tuluga, eks ju, veel mida on võimalik investeerida kusagile mujale ja, ja, või, või väidetavalt nüüd hoida seda elektri hinda nii-öelda tänu sellele kontrolli all. Ja, ja nüüd, kui see langeb ära, siis võib öelda ohupoisid, et nüüd tuleks hektariga hinda tõsta, noh majandusminister Parts on suhteliselt suhteliselt sandis olukorras, eks. Mida siis öelda, loomulikult ta ei saa seda lubada, ei tohiks nagu ministrina, et see nagu halvab või mõjub halvasti kõigile, eks ju. Tootjatele, ja no ilmselt kõvasti ju küsimus selles, et kas nüüd see kahekordne vähendamine on jälle jõukohane või noh, normaalne, eks ole, see, et ütleme, meie senine, see eesti saastekvoot oli nagu natuke suur, et seda sai nii vabalt, aga ma rõhutan, et see ei ole mitte midagi reaalselt, see on selline tegelikult selline virtuaalne raha, tähendab selline. Pole midagi, et me peame ära müüma kusagilt või andmani tüki oma ihusse noh, surnud hinged tegelikult. Nojaa, aga teised mis seal väga konkreetne miljardit kroonid, eks ole, mis on maailma hambad jäävad saamata, aga see ei ole midagi. Me müüme mingisugust metsa, näiteks müüme 2,6 miljardi eest või müüme mingi terast või, või rapsi või mida iganes, eks see on selline jah, seda võiks võrrelda näiteks lapsetoetusega, mida sa saad lapsest, keda sul ei ole. Aga mina sellesse vähendamisse nüüd väga ei usu, sellepärast et meenutame, kuidas me üritasime oma suhkrut vahtra maha kaubelda, seletades, et me keedame moosi ja teeme kompoti ja mis iganes ja noh, ei, ei saanud nagu eriti maha natuke sai, aga noh. Aga natuke on väga vähe, aga vähem nimetame natuke. Kõik oleneb jah sellest, et kui, kuivõrd need meie siin laua taga ei ole ilmselt nii kursis sellega, et kui täpselt ikkagi nüüd need kvoodid, eks ole, selles uues suurusjärgus on välja arvutatud ja millal see baseerub, et kas see on, et kas see on nii-öelda vaidlustatav lustatavaks seal ongi küsimus, kui, kui ikkagi on olemas mingid selged kriteeriumid, mille järgi see ei ole eriti hästi vaidlustatav peale emotsionaalse argumendi, et miks niipalju siis tõenäoliselt ei saa? Jah, sest noh, mis seal salata paraku Euroopa liidus kipub olema, on niimoodi, et igasuguseid asju vaidlustada on lihtsam ikkagi suurtel riikidel nagu nagu Prantsusmaal või Saksamaal, kui kui nüüd mingid väiksed ja uued tulijad tahavad ka vaidlustada oma asju, siis, siis see nii hästi välja ei tule. Aga noh, ütleme Eesti valitsuse kaitseks võiks öelda juba nii palju, et eks eks asjaga tegelevad ju kõik riigid maailmas, noh, et jah, et lepita küll seal Brüsselis kokku, et tuleb saastet vähendada, aga noh, samas Kyotos lepiti kokku, et tuleb kliimasoojenemise vastu võidelda, aga samas, kui üks konkreetne riik näeb, et ta peab sellepärast kõvasti tootmist vähendama, siis, siis ega ta seda ikka teha ei taha küll. Nii et kui me nüüd tuleme selle algse teema juurde tagasi, siis ilmselt ainet Riigikogus väga tõsiselt energeetikat arust arutada ju tegelikult on, on küll, et selles ei ole nagu kahtlust, nüüd on natuke võib-olla ainult küsimus selles, et kas seda, et kas roheliste poolt esile kutsutud erakorraline istung ei või osutada sellele teemale ka selles mõttes natuke karuteenet, et kui see ei ole väga hästi ette valmistatud kui ei ole tegelikult väga hästi noh ka eelnõud ja ütleme see, et kuhu see istung võiks jõuda, ei ole nagu kokku lepitud samastuda tähelepanu muidugi ühiskonna tähelepanu samas poliitikul lõpuks, kui sa oled rahva esindaja ja praegusel hetkel roheliste esindaja siis noh, ma kujutan ette parimat võimalust leida selline sobilik aeg suhteliselt hapukurgiaeg ja tulla sellega välja oma asjaga, mis muul ajal võib ära vajuda või mattuda, ei tea, milliste skandaalide või muude asjade sekka minu meelest ainult üks aplodeerida selle peale korralise istungi käigus ei oleks keegi seda eriti tähelegi pannud. Ei ses mõttes absoluutselt õige, rõhutan, et roheliste fraktsiooni juht parlamendis on Eesti Energia palganud pikka aastat ja säästva Eesti Instituudi juht enne seda pikalt, eks ju. Nii et kompetentsi taha tõenäoliselt küll ei jää, nii et et jääme lootma, et see istung tuleb, sisukas, et see arutelu viib kuhugi. Ehkki see muidugi ei sõltu isegi ainult sellest, et kui kompetentsed rohelised on, vaid see sõltub ka sellest, kas kõigil ülejäänutel on, on huvi selle aruteluga kaasa tulla ja on huvi, milleni jõuda selle arutelu tulemusena, see ei ole vist ainult algatajatest. Loomulikult saavad, on ikka vähe. Aga võib-olla jah, suvine teema võib-olla tõesti võib-olla ei ole kuigi võib-olla kui oleks tõesti nagu mingid uputused siin tuleksid nüüd augustikuus vahetult enne seda plaanitavat erakorralist istungjärku nii-öelda kui taevaisa näiteks, et asi on midagi Oxfordi moodi või midagi sealt Lõuna-Euroopa moodi. Noh et see nagu suunaks, et midagi on korrast ära, sest tõesti kliimaga on natuke ikka midagi korrast ära. Aga jah, no aga teistpidi ju võiks ka öelda, nii et väga-väga sümpaatne on isegi see, et, et kõik arutelud ei pea ju tulenema sellest, et kustutad parasjagu tekkinud tulekahju. Et mõni oluline arutelu võiks ka lähtuda sellest, et sa püüad mõtled ikkagi kaugema tuleviku peale perspektiivis ette ja ja kui tõesti praegu Eestis on ikkagi tegelik probleem on ju selles, et kas meil aastal 2016 selle ringis on ikka nii palju elektrit, kui, kui me, kui me tõenäoliselt vajame, et siis siis sellega sellele tõesti on vaja täna mõelda, aga samas ei ole justkui veel tänane tulega. Aga samas need kõik need ringid nii-öelda ühendamine kas siis Poolaga või ümber balti mere ja kõik need kaablid siin Soomega ja nii edasi. Ja see, selle energeetilise julgeoleku küsimused, mida on siin arutatud ka viimase aasta jooksul üsna kõrgel tasemel, tegelikult see on teema, teemade teemadeks tegelikult energeetika ja selle energeetiline julgeolek nii kitsamas kui ka laiemas mõttes, nii et kõik muud on nagu suhteliselt sellised. Aga mis teile tundub, et kui siiras on roheliste nagu mure ikkagi sellele torusse ehitatavat tuumajaama pärast just selles osas, et et kui Soomesse ehitatakse tuumajaama, siis selle vastu nagu meie rohelised väga ei sõdi pole ka muidugi, eks ole, justkui osalust. Kuigi, kuigi siin on juba nagu vihjatud, et Eesti võib kaaluda ka tulevikus Soome rajatavasse tuumajaama osaluse kaalumist. Et see oleks ju, et sel juhul tekiks küsimus, et huvitav, kas Soomest tuumajaam on selline nii-öelda valge ja Leedu tuumajaama must. Et nii-öelda selles, et ühega nagu sobib ennast siduda ja teisega ei sobi. Et Leedu tuumajaamast on saanud nagu teatud mõttes nagu selline koll, et praegu sellega nagu sellega nagu hirmutatakse lapsi, et need noh, kui Eesti läheb noh, piltlikult öeldes kujundit utreerin kõvasti, aga et, et see on nagu need see, et, et midagi õudsat, kuigi, kuigi samas Euroopa liidus, eks ole, me teame, et tuumajaamasid noh, ikka on päris palju tuumaelektrit. Ilmselt Hiina, Hiinas ehitatakse see see jaam kas Eesti osalusel või ilma selleta, et noh, selles suhtes Eesti roheliste võitlus on nagu jah, natukene tuuleveskitega. Ja teisest küljest on selgelt elektrit on vaja kusagilt saada. Ja niisama see, mida Liive on siin ja Eesti energia on rääkinud, et ega see ei ole ju mingi nüüd, et Eestil läheks nagu täitsa tuumaenergia peale üle. See on tegelikult selle nii-öelda selle hajutamine nii-öelda nende selle portfelli hajutamine, et osa tuletuselt tuumastaja osa tuleb erinevatest kohtadest, eks ju. Et see ei tähenda sugugi, et Eesti hakkaks nii-öelda tuuma tuumaelektririig saama. Sellist plaaningi pole olnud. Nojah, et kuidagi huvitav on nagu jälgida seda debatti selle pinnal, et, et sealt Leedust selle tuumaelektri ostmine sellel oleks nagu natuke silt küljes, et see on selline ebaeetiline elekter. Et see oleks nagu mingi sihuke natuke määrdunud elekter, et samas, kui meil on Soomega kaabel ja kui me sealt juhtumisi ostaksime elektrit, mis on toodetud tuumajaamas, siis noh, tegelikult me ei saaks seda teada tõenäoliselt kunagi, et kus see, kus, kes seda vahet tegelikult teeb, midagi, seal ei ole mingi lõhna ega maitset juures. Kust ta tuleb, elekter, elekter, aga noh, selge see on, see on ilmselt selline teema, ühesõnaga teemat siin on, et siis tõesti targad riigikogulased teevad oma. No ta ei ole jah nii seksikas nagu see nii-öelda linnavalitsuse suvepäevadel kella selles Edgar Savisaar istus, eks ju, mida saab nädalaga kedrata siin aga aga olulisem, oluline on ta igal juhul ta ikka kõvasti olu siis see on väga oluline. Nonii, aga laseme siis sellel sellel asjal nagu küpseda. Ja vaatame, mis siis meil üks rahvateenrite ka toimunud väike muutus sel nädalal. Eilse uudisena tuli siis see, et et Eesti Post vahetas õigemini vabastas senist juhtkonda. Vahetus pole veel päris toimunud, me täpselt ei tea, kes võiks olla potentsiaalsed tulevased uued juhid. Need on need nüüd ka üks selline iseenesest esimesel pilgul nagu hästi selge ja loogiline teema, eks ole. Eesti Post on langenud kahjumisse eelmisel aastal juba päris suurte ja sel aastal nagu eriti suurde ja sellises olukorras postikäive. Vot see number, seda kusagil miljardi ringis, kahjum oli üks, 20 miljonit. Nojah, aga ikkagi ütle maffia kahjum, kahjum. Ja selles mõttes on ju loogiline, et nõukogu kaalub juhtkonnavahetust või vahetab juhtkonda, kui firma on kahjumis. Aga ometigi, kui hakata, nagu asjale järgi mõtlema, tekivad siin vaikselt küsimused ka. Et, et kas see, et kas see nii üks-üheselt lihtne lihtne teema ongi, ehkki jälle samas nii nakkusele energeetikagi puhul ilmselt teemat peaksid arutama? Noh, võiks öelda, et teema nagu pädevaks arutamiseks on vaja omada hästi palju andmeid, mida, mida väljaspool seda valdkonda olevatel inimestel. Jah, sest et noh, tõepoolest nagu sa ütlesid, et see 20 miljoniline kahjum, et et kas see uus juht, kes oli ametis olnud kaheksa kuud vist ja et kas see kahjum nüüd tõesti on tema juhtimisvigade tulemus või kas ta oleks selle kaheksa kuuga saanud nii kardinaalselt midagi muuta, et sellest kahjumist välja tulla, noh, kaheksa kuud on natuke lühike aeg, see on üks, üks eelarveperioodis. Sisuliselt. Pandi nagu vastutama asjade eest. Noh, sest tegemist on ikka väga suure riigifirmaga, eks ju. Et sa tuled Saare maavanema, muuseas, see mees oli ju 14 korda, valitsus lollitas teda kinnitades kolme kuu kaupa tema maavanemaks ka teeks jälle niimoodi taas iga kolme kuu tagant ja, ja nüüd siis tulles hoopis teise valdkonda juhtima. Nende, need päris kohe, sa ei pruugi üldse aru saada, mis sellesse toimubki, rääkimata sellest ja kaheksa kuu pärast nii-öelda. Vabastada noh, natuke siin paneb mõtlema küll, eks no nagu sa, Sulev ütles, et ega, ega me ei tea neid taustu ja sise siseintriige seal ju väga hästi, aga aga mõni aeg tagasi käis läbi ka selle kohta, et et nagu selle uue juhtimise juhi juhtimisstiil on niisugune, tekkisid, tekkisid sisevastuolud ja, ja väga paljud tippastme ja keskastme juhid hakkasid lihtsalt eesti postist ära minema. Noh, ka see võib muidugi üks põhjus olla. Heino ilmne on, et Eduda ei saavutanud, see on nagu ilm, et selles mõttes ei saa vastu vaielda, et lahkumine ilmselt on nagu noh, on raske vaielda. Aga küll on jah, tõesti seesama küsimus, et kas tema saab vastutada selle olukorra eest, et mis, mis tekkis, eks, et ka kui palju see peaks olema, ütleme, eelmise juhtkond panna ja ka eelmise nõukogu ja ka eelmiste majandusministrite teema ja mina mäletan küll, et Ma eile nende selle teemat kommenteerib Eesti Posti nõukogu esimees Meelis Atonen, mitte väga ammu oli ise majandusminister, kes tegeles eesti postiga, määras ametisse eelmist nõukogu ja, ja ütleme nii, et tema peaks tegelikult üsna hästi teadma, kust see asi kõik pärit on, sest valitsemise juures on tema koos oma erakonnaga kõik need aastad olnud viimasel ajal pole sealt kordagi eemal olnud või on ka seda, et kui eesti poiss tahtis tõsta postmargihinda, siis seda tal ei lubatud teha? Noh, loomulikult iga iga hinnatõus on ebapopulaarne ja, ja rahva rahvale ebameeldiv, aga samas tõstetakse tariife ja kogu aeg noh, Eesti energia tahab tõsta nüüd Tallinna vesi, et noh, eks üldise inflatsiooni taustal on see võib-olla ka paratamatult minu meelest on pigem kui me arutame, seda, ei, tuleks arutleda siin, kas härra Deiw tema isikuparameetrid või, või muid selliseid asju pigem arutada, ma arvan, nii palju, kui mina tean, seal taga selline pikemaajaline, selline ideoloogiline konflikt. Tähendab, tegemist on, mis asi on Eesti postiks. Igaüks teab, mis asi on postiljon. Postkontor, mis on ja kui tähtis on, on see infrastruktuur, postiljon kui ka postkontorid nii-öelda Eesti maapiirkondades. See valdavalt siin suhtleme nii-öelda interneti teel ja, ja ma ei tea, kui tihti me kirju saadame. Aga samas me tellime jõule, eesti tellitakse lehti mida just needsamad nüüd postiljonid, kes ei ole kuigi kuigi hästi tasustatud, eks ju, teevad oma väga raske tööd sõltumata ajast ja tuisust või kuumast ilmast või ükskõik millest, eks ju. Ja, ja, ja see on, on jälle oluline ja üks suund, mida on senine Posti juht Eesti Posti juhtkond hoidnud on see et kuna Eesti Post täidab nagu palju laiemat funktsiooni kui puhas äriettevõte siis selle taustal ma ei imesta, et kui selles 20 miljonini. Aga kui seda lahti lüüa nüüd, miks, kust see tuleb, ma arvan, tuleks pilt nagu välja. Et ma rõhutan, et Eesti Post vähemalt eelnev juhtkond, tippjuhtkond on pidanud seda liini oluliseks, et Eesti Post täidab ka palju laiemat funktsiooni kui üksnes mingi äriettevõte praegu Meelis Atoneni tulekuga uue nõukogu esimehe tulekuga ja nagu ma aru saanud, et nüüd on keeratuse teine lehekülg, see tähendab seda, et kui on äriettevõte, riigi äriettevõte, siis ta peab olema igal juhul tootma nagu kasumit, eks ju, kasumit on võimalik toota noh teatavasti sellised väheefektiivsete nii-öelda osade äralõikamisega, noh alles mõni nädal tagasi lugesin kusagilt terve terve pakett, postkontoreid on nagu müügis või on juba on juba müüdud, aga igal juhul puhul ja, ja nagu ma aru saan On liikuma hakanud, mida see tähendab tegelikult, et Eesti Eestimaale Eestimaa elanikkonnale eelkõige? Tegelikult, eks ju, see on palju olulisem teema ja seda võiks nagu arutada ja, ja teiselt poolt, et kuidas siis kas või need kojukandehinnad ja nii edasi, mis mis puudutavad kõiki, kes ajakirjandust tellivad, olgu nad siis kroonika või, või või mingisugune ajaleht ja nii edasi. Jah, see tundub küll, et siin võiks ju küsida, et kas siia on koer maetud, kas Eesti Posti nagu põhitegelema või põhitegevuse mõõtmise vahend on tõesti ainult nii-öelda kasumi kahjuminumber, et muidugi suurde kahjumisse langemine hea märk ei saa kindlasti olla, aga, aga tõesti, sest Eesti põhieesmärk peaks nagu olema, et kiri jõuab kohale, ütleme regionaalne areng on tegelikult siin väga õigesti põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder korduvalt seda rääkinud, aga noh, Saaremaal esinedes lihtsalt ajakirjanikud panid selle kirja, mida ta on ka mulle tunduvalt varem rääkinud ja pikalt, eks. Et regionaalministri institutsioon on tegelikult suhteliselt selline. Kuritegelik tegelikult Eesti riigile, tänu sellele ma rõhutan, et ka muuseas ka rahvastikuministri institutsioon, mõlemad on olemas sellised ja alati saab öelda. Põllumajandusminister Seeder rääkis regionaalministrist muuseas, kes on tema erakonnakaaslane ja et mõttetu. Et kuna teised ministrid ja saavad öelda, et meil on olemas ju regionaalministriks, tema tegeleb, aga samas tal ei olegi isegi seda ministeerium või mitte, eks ju. Portfelle nahtakene majandusministrist sõltub võrratult rohkem regionaalpoliitika või kellegi teisest kui regionaalministrist, eks ükskõik mida ta räägib, sama, ma rõhutan, on rahvastikuministriks täpselt samasugused institutsioonid, meil on olemas füüsiliselt alati saab öelda, on olemas selline, aga tegelikult tema vägi on ikka väga väike või tegelikult on ta selline komejant tegelikult mõlemad. Ja, ja siit tuleks tagasi nüüd Eesti Posti selles ideoloogilisel vaidluse juurde, nii palju kui mina tean, on see, et Eesti Post on üritanud praegu kas see nii on või, aga mulle tundub, niimoodi, on üritanud täita seda regionaalset Regionaalse tasakaalustatud arengu, sellist ühte komponenti ja võib ka niimoodi öelda, et võib-olla see 20 miljonit ongi just sealt tulenevalt, kui hakata vaatama lihtriik, mis on tervikuna on jätnud selle tegemata või mitmed muud asjad, et oleks võimalik inimväärne elu, ükskõik kus koha peal sa Eestis siis elad väikses Eestis jah, siis Eesti Posti vägisi kasumisse viimine võib lõppeda nagu samuti nagu nagu läks raudteega, kus vaadati, et reisijatevedu noh, ma ei tea, Obinitsa või kuhugi, ei tasu ära, sõitjaid on vähe, ebarentaabel lõikame liini ära, see, kuidas inimesed seal kohale saavad või sealt linna või kuidas nad üldse liiguvad, noh küll nad ise vaatavad, riik on halb peremees ja, ja, ja igaüks vaadaku ise, kuidas saab, et noh, eks see riigi funktsioon muidugi peaks olema see ikkagi ka, et et ta kasvõi maksab peale tahvlitel asjadele, mida, mida lihtsalt on jah, sest teistele ei mõtle, ma rõhutan, et peab olema. Eesti on piisavalt väike riik. Meil peab olema ja keegi ei tohi kannatada, sellepärast et ta vale koha peal elav või tahab elada, võid elada, õppida ja töötada, eks ju, ja ja siin on see kaks momenti, mis on üliolulised Eesti, mitte ainult Eestile, aga Eesti-sugusel riigil regionaalne komponent, mida siis esialgu täidab nii-öelda regionaalministri ja põllumajandusministri sõnastatud igatahes on see suhteliselt kuritegelik, et selline on olemas, aga ei ei ole talle ka võimalusi antud ja teine on rahvastikuminister täpselt samas situatsioonis, eks ju, et need pinged erinevate kogukondade, erinevate erinevate selliste maailmade vahel noh, reaalselt neid nagu lahendataks, no võimalusel, eks siin ole ikka seesama teema, millest palju on räägitud, õhuke riik ja see ongi tegelikult see, ma arvan, et Eesti Posti see konflikt on praegu just taandub sedasama kas õhukene või, või see natukene vähem õhukene riik, eks ju. Jah, et, et kindlasti on ju hea hea lihtne retsept, ega Meelis Atonen teab väga hästi, kuidas Eesti post kasumisse jõuab, eks ole, et lihtsalt ebarentaablid, tas maapiirkondades pole ju vaja iga iga päev vähemasti neid asju üldse laiali vedada, eks ole, keskendume Tallinnale, Tartule, Pärnule ja, ja seal on asi väga rentaabel kindlasti. Kuigi seal on ka konkurents muidugi. Et erinevalt maapiirkonnast, eks ole, Tallinnas on mitu firmat, kes on valmis sul neid lehti laiali kandma, aga aga siin Obinitsas tõesti kõik taandub selle viisi sandub, taandub väljaspool suuri keskusi ja selles on see, see kasu. Kahju on, et metsatallu rivaalile, lehe või kirjaviimine ongi olemuselt väga ebarentaabel asi. See on sama, et Eesti riik kui hakata lauditi tegema, kui tulen tagasi jälle põllumajandusministri seedri juurde, kui, kui see oli riigikontroll tuli välja sellise sellise stsenaariumiga, et 10-st põllumehest seitse peab varsti lusika lauale panema. Kanna välja, nii-öelda sureb välja lihtsalt, eks ju. Siis minu meelest, kas tema ütles seda, et tegelikult kui, kui riigikontroll teeks auditi Eesti riigile siis tuleks samasugune järeldus. Mõttetu mõttetu investeering, mõttetu tegevus, eks ju. Noh ma arvan, et seesama eesti postiga võiks sedasama asja parafraseerida, no aga eks see on seesama teede ehitamine sinna maapiirkondadesse, ühistranspordi korraldamine sinna piirkondadesse, koolide rajamine sinna maale väheste õpilaste jaoks. Kõik on täpselt sama, sama osa, aga, aga see kõik peaks lähtuma ikkagi ühest ja samast loogikast. Et tegelikult Eestimaa igas punktis peab olema võimalik ikkagi põhiteenused kätte saada. Et jah, teine võimalus, et siis osta seda, seda teenust mingilt erafirmalt, jah, aga sellele tuleks siis maksta dotatsioone ja, ja noh, ma ei tea, kas see väiksemaks seda küll ei läheks, igal juhul ma arvan ka jah, kus Eesti Posti kahjum, et selles mõttes saab huvitav olema, kellast saab siis Eesti Posti uus juht ja kuidas ta tegelikult lahendab selle dilemma, et et ikkagi saavutada saavutada kasu, mida siis nõukogu ehk omaniku esindaja nõuab ja samal ajal säilitada senine tegevuse võrk, eks ole, võimalikult heal tasemel, nii et inimesed ei nuriseks, et enam kiri või ajaleht sinna tallu õigel ajal ei jõua. Et need, see on suhteliselt selline köietrikki moodi teema, aga noh, ma kujutan ette, et kuna seda senist Eesti Postijuhti kahtlustati keskerakondlikest sümpaatiatest, siis tõenäoliselt no uus juht valitakse teistsuguste inimeste seast. Ja eks siis saab näha, kuidas missioon siis õnnestub. Jah, aga ikkagi sama, et see, eks näis, kas, kas eriti õhukese riigi ideoloogia jõuab ka Eesti Posti maailma, tähendab nii. Aga vaatame siis, mis, mis ka sellest saab, et kas see teema on nüüd siis praegu niisuguses kujunemise järgus, et kuidas sellega siis, kuidas targad otsused edasi arenevad. Kas me võtame järgmiseks sellise sellise teema, et meil ilmus üks ülevaade Eesti rahvastikust kus siis räägiti, et lapsi sündis küll eelmisel aastal rohkem, aga mitte piisavalt inimesi suri küll vähem kui eelmisel aastal, aga mitte piisavalt, et iive lõpuks positiivseks saaks. Rahvastikuteadlane Kalev Katus ju ennustas koguni, et asjaolude heal kokkulangemisel võiks Eesti iive positiivseks kujuneda alles 2040. aastal mis on nagu suhteliselt sünges stsenaarium, ütleme niimoodi. Ma arvan küll reaalne. Kuigi ta ei ole nagu ilus vale on nagu ilusam, tundub karm tõde, aga jah, ja noh, sellel on muidugi see üks asi on kurb see, et meid lihtsalt vähemaks jääb. Teine asi on see majanduslik efekt, mida see annab. Et see tähendab ühtlasi ka seda, et ikkagi vanemaid inimesi tuleb rohkem ja neid palgatöötajaid, kes raha teenivad, jääb vähemaks. Ja paratamatult kerkib järjest teravamalt üles küsimus, et tuleb kusagilt viisakalt Ta tööjõudu sisse tooma. Aga see on, kui nüüd Kalev Katuse juurde tagasi tulla temaga sel teemal rääkida, siis see on üks selliseid suuremaid kurikaelu. Et näitas ka see, et siin praegu vananemise, Eesti on eriti intensiivselt vananev, tuleneb eelkõige just sellest, et omal ajal need, kes siia sisse toodi, et nemad on jõudnud sellesse pensionäri ja nii-öelda sellesse loojangu staadiumisse, ei anna vaat just selle. Ja see tähendab seda, et need mõtteavaldused peaks tooma uuesti üksused on et ütleme, venelased, need seekord ei ole võib-olla mingid kusagilt mujalt eksin, see pole oluline, kes nad on, aga nad on, mitte meie, eksju, siis lükkan lihtsalt sama asja edasi, et me ei lahenda seda, seda, seda, selle olemust, aga lükkame probleemi taas edasi. Ega see ei ole muidugi mingisugune Eestis avastatud, muidugi Euroopa on selle tee juba läbi käinud ja üldine selline. Aga lihtsalt katusepilk on lihtsalt kõrgelt ja ta näeb nagu selgemalt, kui meie siin all putukad askeldame. Värskelt tuli teade, et vanemahüvitise ülemist piiri tõsteti natukese. Iseasi, et kas see nüüd just on see võluvits, kuhu seda raha oli juurde vaja anda. Jah, sest noh, see ülempiir on ikkagi see, mida nagu väga vähesed vanemad saavad, et sealt vist väga suurt juurde kasvõi tulema kallal kulutusi kasvab küll. Nojah, lihtsalt, et, et noh, see ülempiir on ikkagi päris suur, et, et noh, see on väga väike osa nendest vanematest, kes seda hakkavad saama. Ja mis, mis on see võluvits, mis nüüd peaks selle sündimuse panema suurenema ega? No üks millest ta muidugi räägitud siinsamas, et ta on ikkagi see, et, et vanemahüvitise kan tõesti lahendatud lapse esimesed poolteist aastat. Noh, võib öelda, et on lahendatud. Aga et see, et mis saab ikkagi kaheaastase lapse vanemate olukorrast, kui veel lasteaias Sõime kohtasid ikkagi endiselt, no see on nagu lugesin hiljuti hiljuti aeg liigub kiiresti mõne kuu tagant nii-öelda Prantsusmaa kogemust. Kuidas sedasama, kuidas on saavutatud see, et Prantsusmaa väidetavalt on, on kõige suurem keskmine laste arv naiste kohta. Ja Euroopas ja, ja need retseptid olid suhteliselt lihtsad, üllatavad mulle ma nüüd mälu järgi tsiteerin, aga point oli selles, et ja samas tööhõive prantsuse naistel on väga kõrge. Aga, aga see muidugi alati ei ole üheseid lahendusi, aga mis mind nagu üllatus oli see, et Prantsusmaa on nagu lahendanud ja seejuures üsna pikka aega sõltumata sellest, kes on nagu võimul olnud, on see, et, et prantsuse naine niipea kui ta on sünnitanud, et kõikidele lastele on tagatud sisuliselt nagu tasuta, nii nii lasteaiakoht Või ma mäletan, isegi seal oli, et sa võid ka nii-öelda bonne palgata, aga see ei maksa sa ise siis vaid riik või oli see omavalitsus maksab mõte on see, et et sul ei ole seda muret selle lapsega, et sa võid rahulikult nii-öelda lapsi teha ja samas jätkata ka oma tööelu ja, ja sul on tagatud. Et su laps on heades kätes kuni koolini ja seejuures tasuta. Ma küsin, miks Eesti ei võiks sama asja teha? Ma arvan, see investeering oleks palju olulisem kui kui, kui mitmed muud, mida me siin räägime. Siin jõuame jälle otsapidi selle õhukese riigi juurde, et põhimõte on see, et me anname igale ühele raha saage ise hakkama, mitte selle asemel paigutada see raha tõesti sellesse infrastruktuuri, noh, lasteaedade rajamisse ja nii edasi. See see oht meil on, praegu oli ka selles samas raportis millele viitasid eilsele selle statistikaameti, seal oli ka need eelkooliealiste lasteasutuste arv, mis on nagu vähenenud küll eralasteaedu on nagu natukene juurde tulnud, aga see oli nii-öelda mikroskoopiline tegelikult, eks ju. Aga samas defitsiit on väga suur. Ma küsin, et miks ei võiks tulla sellise algatusega valitsus välja, et. Ja ta mingisugune lähema aja jooksul nii palju uusi lasteaedu, eks ju, või või vabastada need vanemad nende eest tasumisest, eks ma arvan, see Eesti riigil tulevikku suunatud oleks palju kasulikum kui väga paljud muud sellised asjad, millega me tegelema. Nojah, aga koalitsioonilepingus ja eelarve sealsed parateegias on vist prioriteedid juba rahad mujale jagatud ära, et see siis võiks sellesse mingi muu ära, võiks olla võimalus, kes sellist asja nii-öelda. No vot ei tea, oma programmi ajal, ahah, see on isegi olemas. Aga muidugi, teine pool asjast on ka see, et kindlasti meie iive liiguks tunduvalt lähemale sellele positiivsusele, kui meil ikkagi ka maanteedel näiteks ei saaks surma aastas ikkagi vast paarisaja inimese jagu rohkem, kui, kui tegelikult peaks saama. Mis on ometi noh, jälle selline eesmärk on 100 inimest, et oleks see on ka muidugi öelda, et me planeerime juba 100 inimest saab surma aastas maanteedel, aga, aga isegi see on praegu rosoonistus. Nojah, sest paraku need inimesed on suurelt osalt ikkagi ikkagi need, kes on veel noored täies tööjõus ja kes kellele lapsetegemise lapsetegemise EAS on tegelikult aga see muidugi ja ausalt öeldes ei ole ka ainult riigi küsimus, et see on ikka igaüks meist nii, kuidas sõidab, et mul on endal värske kogemus nii-öelda võrrelda, kuidas on sõita Tallinna Tartu vahel Tallinna-Pärnu vahelisele maanteel, kus sa pead õhtul nii-öelda vastutuleva auto voolu puhul võib olla sellise teekonna jooksul vähemalt neli, viis korda korralikult pidurdama, et see sulle vastutulev möödasõit ja ikka eluga pääseks. Ja sina ise muidugi samuti selle juures ja samas sõitsin siin paar päeva tagasi Turust Helsingisse, kus muide ei ole sugugi neljarealine kiirtee kõik aeg vahepeal on täitsa selline Tallinn-Pärnu vahelise tee analoog, aga ei, ei tehta selliseid möödasõite. Ei olnud kordagi sellist tunnet, et ma peaksin muretsema mingi vastutulev möödasõit ja äkki ei mahu ära ja ma pean äkki pidurdama. Ei tekkinudki kohe niisugust olukorda, et täitsa mõtlen, et teekond umbes sama pikk kui, kui näiteks Tallinna-Pärnu vaheline Turu, Helsingi on Tallinna Tartu vaheline, aga ma sõitsin sealt väiksema lõigu, aga noh, tõesti lihtsalt liikluskultuur. Maanteeamet ütleb siin, et lihtsalt et kui need salakaamerad pannakse siia, et see peaks nagu mu Euroopa analoogi kolmandiku võrra nagu vähendama seda numbreid, mingi sihuke üldine minu meelest mentaliteedi. Eesti riigis on praegu mentaliteet, mille kohta väga ilusa lause ma lugesin sellest Hansapank Marketsianalüüsist majanduse kohta kus oli selline lause, et Eesti valitsus see käis, et Eesti, et kui Läti valitsus muretseb, siis Eesti ja Leedu valitsused suhtuvad majandus eesseisvates ohtudesse külma vereliselt. Ja minu meelest suhtuvad ka täpselt samamoodi, nagu Eesti valitsus suhtub külmavereliselt, suhtuvad ka Eesti liiklejad külmavereliselt ohtudesse, et et tegelikult võib ju, et tegelikult võib juhtuda ja juhtubki fataalseid asju ja väga paljudes muudes asjades. Eesti inimesed suhtuvad uskumatult külmavereliselt sellesse, et äkki läheb õnneks. Et me elame praegu ajastus, kus inimesed mõtlevad kusjuures just tihti kaliku riiklikud planeerijad mõtlevad, et äkki läheb õnneks noh, pronksiöö ju tegelikult läks õnneks, aga sellesamasugune riskikäitumine tegelikult, et äkki läheb õnneks, kusjuures läkski, eks ole, lõpp pidi minna ja, ja ilmselt paljud muud asjad sellesama energeetikast rääkides, eks ole, me mõtleme, et, et äkki läheb õnneks ja me leiame kuskilt selle elektriallika. Nojah, liiklusest me oleme juba siin sama laua ümber nii mitmeid kordi rääkinud, aga nojah, kui sa rääkisid nendest samadest möödasõitudest, siis ikka on tunne, et kihvt on ju mööda sõita, tead, paned teine maha, et sa oled nagu niisugune võitja tunne on. Võib-olla aitaks seda suhtlust natuke muuta, näiteks teadmine, et sõita sõites kiirusega 90 kilomeetrit tunnis kulub bensiini väga kõvasti vähem kui sõites 120 kilomeetrit tunnis. Mul just üks tuttav hiljuti rääkis, et prooviks korra sõitis ka Tartust Tallinnasse vahelduseks eeskirjade järgi, nii nagu peab 90 kilomeetrit tunnis ja no ikka kõvasti kõva bensiini kokkuhoid oli. Mul oli endal kogemus, ma sõitsin hiljuti järelkäruga, mõtlesin, et noh, järelkäru oli, oli autol väga, et ilmselt nüüd rüüpab bensiini, nii et jube. Aga pärast paaki täites avastasin, et ei, sugugi, pigem pigem oli äkki äkki läinud natuke vähem hoopis. Sest et ma loomulikult jah, et möödasõidul, jah, ma täna hommikul tulin taas selle Eesti kõige viimase aja kõige jõhkram osa sellest liiklusõnnetuse paigas mööda kus on need möödasõidujäljed, on tänaseni näha, just ma pean silmas selle nii-öelda mitte nii-öelda niitvälja õnnetuse või natuke tegelikult Klooga õnnetuse kus on möödasõit väidetavalt Recasteks. Need jäljed lõppesid baseks kahe laiba ja ma ei tea, kuidas selle kahe teise meesterahva tervis on. Jäljed on Paldiski maanteel tänaseni näha, igaüks võib vaadata, adrenaliini tuli adrenaliini tuli jah, aga, aga tulite muudeks? Jah, see on niisugune kurb tõdemus, aga et selles mõttes, mida siin suvel võiks tõesti väga paljudel eluvaldkondadele, mitte ainult liiklusele, eks ole soovitada, et nagu jahedamat pead, natukese ei ole küll nii kuum suvi ka, et need peaks hirmsasti pead kuumaks minema. Aga miskipärast ilmselt see on ilmselt see tuleb ka lihtsalt mingi ajaga, ega, ega seda, see me võime siin saates manitseda ja ja kes iganes. Ja samas on tegelikult siseminister Peeter Pihl ma arvan, suhteliselt õigesti nii-öelda muutunud nagu prioriteediks selle liikluse olukorra ja ja politsei on tõesti viimastel nädalatel eriti. Enne oli peaaegu märkamatu, on näha vähemalt punkt üks, ma näen teda seal, kus ma ei ole aastaid näinud neid eri paikades ja ma kuulen, kas ja noh, näiteks siin isegi võetakse ka oma politseinik rajalt maha ja konkreetseteks. Politseiohvitser kirjeldas, kuidas ta poisid Haapsalus oli tegemistest peatasita ja. Sõltumata sellest, et sa oled politseinik ma arvan, on antud korraldused, eks ju, karmi käega menetleda sõltumata sellest, kes sa oled, eks. Nonii meil juba hakkab aeg niiviisi lõppu jõudma, et ma nüüd vast päris suuri uusi teemasid üles ei hakka võtma, sel nädalal suurim, vast välisteema oli see Bulgaaria medõdede pääsemine Liibüast. Marty jälgisid seda põhjalikumalt, eks ikka jah, noh, see lõpplahendus oli nüüd nagu õnnelik ütlema, aga, aga kogu see probleem on ikkagi kohutavalt komplitseeritud, sest noh, kui, kui ühel pool on nüüd ütleme küsimus, et on vaja päästa inimeste elu ja teisel poolpõhimõte, et välja pressijatega ei astute läbirääkimistesse, siis läänemaailmas eetika kohaselt tuleb valida see, et päästa inimesed ja loomulikult oli see täiesti õige. Aga samas, kui nüüd ikkagi premeeritakse Liibüat kõigi nende koostööprojektide suhete arendamisega selle eest, tegelikult ta hoidis süütuid inimesi kaheksa aastat vangis neid piinates siis see teeb ikka nagu meele mõruks küll ja jääb nagu hinge kriipima. No samas kui seda lubati, eks, siis peab sellest kinni pidama, aga, aga võib-olla jah, nende koostöö projektidega võiks ikkagi olla nii nii tagasihoidlik kui võimalik. Jah, et sama analoogila võib-olla peaks ka Talibanil, eks ole, pakkuma koostööprojekte, et nad nad lõunakorealased lahti laseks? Jah, jah, sest, et noh, on üldine põhimõte terroristidega läbirääkimistesse asuda, sellepärast et siis nad meil tekib tunne, et terror tasub ennast ära. Et siin on jah, kõvasti mõtteainet ka Eesti välispoliitikajuhtidel, et mis seisukohti võtta, me oleme küll väike, aga siiski osaline selles maailma ütleme ka arvamuste kujundamisest selles ka Euroopa liidu arvamuste kujundamises, kuidas käituda. Aga menüüd tänaseks siis tõmbame otsad kokku, stuudios olid Peeter Ernits, Mart Linnart ja Sulev Valner, loodame teil soovime teile ilusat nädalalõppu.