Te tekitate minus mulje inimesest, kellel on mitu pea, mitu sügan, jää mitteühinenud. Need sõnad ütles 25 aastasele Beethoveni üle 1795. aastal tolleaegne maailma tunnustatud muusik Joseph Haydni kuulanud ühel muusikaõhtul mõne aasta eest liini tulnud noore helilooja teoseid. Kas teie teosed on suurepärased? Nad on isegi imeilusad. Ent siin ja seal on neis midagi kummalist sünget, nagu ka teie ise olete veidi morn, kummaline. Kuid muusikustiil, see on alati temaise. Niisiis tabas Haydni juba noores Beethoveni-is midagi kummalist ja sünget. Pole põhjust kahelda, et need jooned olid olemas. Ka hiljem on tavaks saanud Thovinist rääkides pöörata peamist Tähelepanu traadilistele, jahi roilistele, momentidele, tema elus ja loomingus. Ta on nagu titaan, kes isiklikke hädasid ja ühiskonna ükskõiksus trotsides rajab anatee. Aga traagilise jahi roilise kõrval on tema loomingus ka palju lüürilist rõõmsat vahel riskivallatut, jäile, meelikut, muusikustiil. See on alati tema ise, ütles Haydni. Beethoveni leidus kangelasliku võitleja kõrval koht ustavale sõbrale, kirglikule, armastajale, vaimukale, vestluskaaslasele. Mitu südant ja mitu hinge? Need kõik kokku ongi Beethovenit. Inimese eesmärgiks on tunnetada tõde, armastada ilu, soovida head ning teha parimat. Mozarti geenius alles leinab ja nutab taga oma lemmiku surma. Ta on leidnud varjupaiga ammendamatus haidmis, kuid seal jääb ta tegevuseta. Haydni vahendusel soovita veel kord kellelegiga ühineda. Lakkamatute hoolsate õpingute teel võtate telje moodsad Tõi hinge, Haydni kätest üle. Need ja veel paljud teised sõprade kõrgelennulisest stiilis väljendatud head soovid. Mälestusalbumis alustas Bonni suurvürsti noor õue muusik Ludwig van Beethoven. 1792. aasta novembri alguses teed tolleaegse maailma muusikapealinna Viini. Üürikest aega oli ta selles linnas olnud juba viis aastat tagasi. Siis oli suur Mozart alles elus. Tundmatu ponnist tulnud noormehe klaveriimprovisatsiooni olid sundinud Mozartit sõpradele ütlema. Tange seda noormeest tähele. Ta paneb veel kogu maailma endast kõnelema. Nüüd logistasse noormees postitõllas läbi pori ja vihma läbi sõjaväepatrullide ja arvukate tollipunktide Viini poole et endasse ahmida kõike seda, mis maailmamuusikas on silmapaistvat ja endast anda seda, mis südames keeb ja väljapääsu nõuab. Reini äärest tulnud tundmatu, rahata ja kõrgete soosijatete noormees pani Doonau linna muusikasalongid endast varsti kõnelema. Juba temal ruumi ilmumine oli jahmatav. Ei mingit patsikesega varrukatega pitsapood. Prantsuse revolutsioonilisi Sancy Lotte meenutav ülikond, paksud mustad käharate juuksed isemeelselt laiali näolt Ruskjas tõmmu nagu hispaanlane. Kiirete, kindlate sammudega üle keha ettepoole kallutatud astusse, lüheldane jässakas Bonni metslane klaveri juurde. Vaevalt sai ta hakata mängima, kui saali laskus vaikus. Helide jõud vallutas kuulajad. Improvisatsiooni, tekitasid vaimustuse. Tunnustatud virtuoosid, kes asusid uustulnukaga võistlema, pidid tunnistama end lööduks. Kui Beethoven oleks rahuldanud interpreedivirtuoosi osaga, oleks ta rada olnud kiiresti siledalt sillutatud. Ent tõeline kutsumus. Looming nõudis palju visa tööd ja õppimist. Beethoveni geeniuses ühines Laamlasest vanaisa temperament sakslastele omase lisatöötlusega. Temast sai oma ajastu haritu immuusik. Tema haridustee aga on kirev nagu lapitekk. Kooliharidust sai Beethoven vaid neli aastat hiljem täiendas ta oma teadmisi ahnelt raamatutest. Ta luges originaalis ladina ja kreeka autoreid võis vestelda prantsuse ja itaalia keeles. Kuid elu lõpuni oli ta käekiri halb ja raskesti loetav ning isegi emakeeles tuli sageli ette ortograafia vigu, võõrkeeltest rääkimata. Beethoveni muusikaline andekus avaldus kult. Muusikaõpingud olid aga täiesti süsteemitud. Mõnda aega tegeles temaga elatanud õukonnaorganist, kellest õpilasele jäi vaid mälestus, et ta sundis teda mängimise ajal keha ja käsi rahulikult hoidma. Järgmine õpetaja, joodikust isa topsisõber tegi oma pedagoogitööd tihtilugu öisel ajal ja purjuspäi. Tema ainsaks teeneks oli Ludwigi tutvus löödiga. Minoriidi munk. Alanssmann ei suutnud õpilasega üldse ühist keelt leida, kui ta tuli, lausus õpilane tuusaselt. Juba jälle on ta siin, istuks parem kodus oma palveraamatu taga. Oma panuse noore muusiku kujunemisel andis andekas viiuldaja Ravantiini, kellelt poiss õppis viiulimängu. Kõigest sellest süsteemitusest hoolimata mängis kaheksa aastane Beethoven juba vabalt orelit, klavessiini ning võis esineda kontsertidel. Tõsised õpingud algasid aga alles siis, kui poisi juhendamise võttis enda peale Kristjan ETV. See väga haritud ja mitmekülgne inimene ei olnud 12 aastasele poisile ainult muusikaõpetajaks vaid suunas teda ka teel kirjanduse ja filosoofia juurde. Orkestrandi kohta õue, teatri orkestris, viisaga, nooruki kaasaegse ooperimuusika paremikuga vahetusse kontakti. Selle pagasiga varuks juba arvukalt oma helitöid. Saabuski Beethoven, viini, kust ta lühemat või pikemat aega õppis Haydni värsteri Schenkijas oli erijuures, kogudes endasse oma aja kõige suuremate teadmistega muusikute rikkalikke kogemusi. Lapsepõlves oli Beethoven terve ja tugev, tegi hea meelega vallatusi, naeris palju ja lõbusalt ning suhtus kõigesse ümbritsevasse suure huviga. Samas võistaga olla väga keskendunud ja mõtlik. Musitseerimise juurest oli teda raske ära tõmmata ka või seda pikka aega istuda aknalaual, pilk suunatud Reini jõele, selle taga laiuvaile, põldudele ja külatistele ning silmapiiri sulgevatele mägedele. Häbitunne joodikust isa pärast, kes juba keskeas oli täielikult kaotanud oma hea nime ja töövõime mure armastatud ja haiglase ema pärast, kelle surma järel jäi vanem poeg nooremate vendade ainsaks hooldajaks. See oli Beethoveni teinud varaküpseks, kuid mitte hävitanud temas elurõõmu ja eneseusaldust. Muusikuna, kes tahtis oma käekäigu eest hoolitseda ja esinemisvõimalusi leida, pidi Beethoven külastama vini aadlisalonge. Sinna minnes tuli teatud määral ikkagi arvestada etiketinõudeid riietuses ja käituda kohtumises. See oli heliloojale hirmsasti vastumeelt ja niisuguses hiilgavas seltskonnas oli ta sageli morn. Hoopis teine oli lugu siis, kui ta istus sundimatu sõprade ringis. Siis lendasid naljad ja rõkkas naer. Beethovenit oli omapärane rohmakas võitu. Huumor, mis võõrast oleks vahest ebameeldivalt puudu. Tänud. Sõbrad, kes Beethovenit armastasid ja teadsid, kui hea süda tal on, ei pannud talle seda pahaks. 35 Viinis veedetud aasta jooksul elas Beethoven enam kui 30. korteris. Nende seas on odavate üürimajade viletsaid möbleeritud kambreid ja vini kaunimate aadlilosside luksuslikke tube. Tema rahutu vaim, soov olla sõltumatu ja iseseisev ning teha kõike nii, nagu ta ise soovis ja parimaks pidas, sundis teda alatasa uut elupaika otsima. Beethoveni talendi suur austaja, vürst lihnovski palus heliloojal elada oma lossis tema käsutusse Antiga teener. Kuid Beethoven palkas ise teenri. See satusega olema paras suli, kes oma majandusküsimustes üsna saamatut ja üliusaldavad peremeest lausa armutult kooris. Kui helilooja tähelepanu sellele juhiti, ei teinud ta väljagi ega tahtnud niisugust asja üldse uskuda. Peagi loobus Beethoven, kallis Novskite lauas söömisest. Lõuna oli iga päev täpselt kell neli. Et õigeks ajaks lauda jõuda, tuli juba hulga varem kodus olla, oli ju vaja habet ajada ja ümber riietuda. Beethoven pidas paremaks einestada ükskõik millises tahteris, kuhu võis sisse astuda just siis, kui tuli tahtmine ja niisugustes riietes nagu juhtusid seljas olema. Et end tunda täiesti vabana. Lahkus talis Novskite lossist ja otsis endale jälle teise ulualuse. Tema korteris valitses tavaliselt kirjeldamatu segadus, raamatud, käsikirjad, noodid, neid oli põrandal klaveril ja igal pool pärani lahti. Akna ees lehvisid kardinad tuules ja see tuul kihutas lahtisi paberilehti mööda tuba ringi. Laud oli täis tindiplekke, sest tindipotid läksid nagu iseenesest. Helilooja käis ümber. Kogu seda natüürmorti täiendasid siin-seal vedelevad särgid ja sokid ning pesemata toidunõud. Beethoven-il oli veel üks harjumus, millega naabrid tellija maja perenaistel oli võimatu leppida. Istunud pikemat aega laua või klaveri taga hüppas ta äkki püsti, haaras surev veekannu ja paiskas selle sisu endale pähe. Lõbusad nired voolavad mööda turri, tõusnud juukseid ja solisevat põrandale. Supleja ähib ja puhib selle duši all mõnu tundes. Ukselist aega juba koputatakse ja majaperenaise närviline hääl anub härra muusik ehk leiaksite endale sobivama korteri nende veeprotseduuride jaoks. Beethoven alistas pianistina ja improviseerijana Viini väga kiiresti. Ka tema kui helilooja kuulsus kasvas järjest. Mitmed kirjastused võistlesid tema teoste trükkimise pärast honorari olid korralikud. 1800.-st aastast peale sai juba tavaliseks nimede kombinatsioon Haydn Mozart, Beethoven. Mitte ainult Viinis, vaid ka Prahasse. Berliinis helistati tema loomingut. Kuigi muusikakriitikud heitsid Beethoveni teostele pidevalt ette liigset otsitust, aplodeerib kontserdipublik vaimustunult. Beethoven oli sellest tunnustusest õnnelik. Ta võis neid aidata paljusid noori muusikuid tema sõnal ja soovitusel oli kaalu. Sõpradele oli tema enda kukkur alati avatud. Täis siirast rõõmu, kirjutab ta oma heale sõbrale ponni. Kujutle, et keegi minu sõpradest oleks puuduses, kui mu kukkur on parajasti tühi ja ma ei saa teda silmapilk aidata. Pole viga. Mul tarvitseb vaid istuda laua äärde ja hakata tööle ning üsna pea aitan ma ta hädast välja. Mõistad sa, kui tore see on.