Lugupeetud kuulajad. Lubage teid nüüd kaasa kutsuda külaskäigule Eisenachi linna, mis asub Saksa demokraatliku vabariigi edelaosas. Väga meeldivate nõus olete, niisiis asume teele. Aga kuhu siis alguses minna? Paneme ette kõigepealt turule. Kui me sealt edasi Bachi tänava poole liikuma hakkame. Läänest, vana käsitöölise maja. Seal elas kunagi Ursula kotta, kes võttis oma hoole alla väikese Martin luteri. Siis keerame vasakule. Sammume mööda Johann Sebastian Bachi tänavat ja näeme maja, õigemini krunti number kuus. Vanasti kuulus see Lemmer Hirtide Johann Sebastian Bachi ema perekonnale. Bachi isa Johan proosius sai selles perekonnas koduväiks. Omandas Eisenachi kodanikuõigused, jäigi Eisenachi elama. Veel paar sammu, mis viivad meid mööda igivanadest majakestest. Ja me seisame praegu lageda Bachi ajal, aga tihedasti ja siksakiliselt täis ehitatud platsike sees. Parimat kätt seisab praegu Johann Sebastian Bachi mälestussammas. Mees, aga väikesel kõrgendikul on maja number 21 suure meistri mälestusena püsima jäänud hoone. Jah, tänapäeval ei ümbritse maja enam need suured puud, mis Bachi ajal siin kasvasid kuna need pole sajandite katsumustele vastu pidanud. Praegu kasvavad siin uued puud. Aga läheme mööda treppi, Astangut üles ja astume sisse uksest nagu igal aastal umbes 75000 või veelgi rohkem külastajat kogu maailmast. Veel 1964. aasta alguses võttis siin külalisi vastu majahooldaja direktor Konrad Freise kes veel 82 aasta vanusena innukalt töötas. Üle 40 aasta tegutseda siin majamuuseumisse. Tema on seda maja kogu aeg hoidnud säärases korras, et võib ütelda. Just nii nägi välja see maja. Kui Kümneaastane Johan Sebastian 1695. aastal pärast oma vanemate surma siit Eisenachi ära sõitis, Edda oma vanema venna juurde Ordurphy elama asuda. Nagu öeldud, tuleb meil majas omapead ringi vaadata, sest direktor Kondrat Freised nii kodu- kui välismaal kõrgelt hinnatud Bachi uurijat pole enam elavate kirjas. Heidame kõigepealt pilgu vanade instrumentide muuseumi, mis asub vasakut kätt esimesel korrusel. Bachi aegadel kasutate seda küünina ja panipaigana. Instrumentide hulk võtab siin silmad lausa kirjuks. Neid kõiki tänapäeval helisema panna on aga paiguti üsna raske. Mõnedki rohkem kui 400 aastat vanad instrumendid ei püsi enam kuigi hästi hääles. Ja klahviinstrumentidega on niisugune lugu, et meie käed ei taha nendega kuidagi kohaneda. Nimelt olid klahvid omalajal märksa kitsamad, mõnikord isegi poole võrra kitsamad, tänapäevast võrreldes. Aga alustame nüüd ringkäiku. Nii kõlab instrument nimega klaas harmoonik. Telje külge on kinnitatud klaasist kausikesed. Umbes õmblusmasinad Allamise põhimõttel pannakse kogu see värk keerlema. Mängija niisutab sõrmes, äädikavees tiburutab keerlevaid kausikesi. Missis helisema hakkavad. Põhimõte oli umbes samasugune, nagu tänapäeval lõbusas seltskonnas veiniklaasidega tehakse. Selle instrumendi, mida äsja kuulsite, on ehitanud säärane suurus nagu tulevane Ameerika president Benjamin Franklin. Kui ta 1762. aastal Londonis saadikuna töötas. Järgmine instrument on pärit umbes sellest samast ajast. Seal tšembalu, mille on ehitanud Gottfried Silbermanni koolkonna meistrid. Aga muuseumis on veel vanemaid instrumente. See klavikord on ehitatud umbkaudu aastal 1600. Klaveril on aegade jooksul olnud väga mitmesuguseid erinevaid kujusid. See instrument, mida nüüd kuulete, On tahvlikujuline, nõndanimetatud tahvelklaver. Mehhanismiks on tal metallvasarat ja Betaaliks ei saa seda just nimetada sest mitte jalaga, vaid hoopis põlvega. Tuleb liigutada kangi, millega sumbutati või tugevdati heli, sel ajal, kui Mozart oma sonaate kirjutas. Nii et praegu kõlab killuke muusikat Mozarti aegsel klaveril. Lõpuks said klaverit tiiva kuju, nagu me tänapäeval tiibklaverit tunneme. Selle klaveri siin Eisenachi majamuuseumis. Tänud Julius Treier, kes oli muuseas Schilleri köeti kõrval üks suurimaid saksa luuletajaid. Ta käis muuseas koos sellega ka võtan purgist koolist ja põgenes sealt Kuuschilleriga. Naise kaudu tekkisid streigheril sugulussidemed tuntud pillimeistrite firmast täieriga. Hiljem puutus treisser Viinis kukuga Beethoveni ka. Ja klaver, mida te nüüd kuulete, võiks kanda Beethoveni klaverinime. Oya vanade keelpillide häälestus, kitsad klahvid, need on vast probleemid. Vähemasti orelite puhul on olukord pisut lihtsam, sest viljad ei lähe nii kergesti häälest ära ja pealegi on neid kergem järele häälestada. Nüüd kõlabki, üks vana koduorel. Muuseas, kui soovite, võiks seda orelit, positiivi tema kolme registri ja 150 vilega nimetada tänapäeva kohvergrammofon eelkäijaks, huvilisi niivõrd sündmatu võrdlus üldse on lubatud. Sest sellel orelil on küljes rullikud käepidemed, külaskäikude puhul võetisi, orel positiiv musitseerimiseks lihtsalt kaasamängija, kes istub seljaga instrumendi korpuse poole peab ise tuult tallama. Pedaalid jalgade mänguks, nagu neid tänapäeval orelil tunneme, puuduvad. Nüüd aga tähelepanu, kas seda pilli tudete? See oli viiul? Jah, nimelt trompet, viiul, Johann Sebastian Bachi oli sääraseid koguni kaks tükki, kui ta Grettimist Leipzigis rollis, et Toomas Kanteri ametisse astuda. Nii vähemasti selgub leipzigi tolliaruannetest, mis imekombel alles on jäänud. Ühtteist viiulitest olemasolevail andmeil ainukest kogu maailmas. Te äsja kuulsite, tegi selle pildi. Erilist ehitust on kerge seletada omal ajal kehtinud õukonnatseremooniat ega sel ajal, kui muusika mängis võis kergesti juhtuda, et valitsev vürst astus uksest sisse. Selja peale pidi otsekohe kõlama vürsti tervitav fanfaari signaal. Selleks tuli aga instrumenti vahetada. Johann Sebastian Bach, kes oli väga praktilise mõttelaadiga inimene laskis lihtsalt viiuli kaela sisse ehitada trompeti, huulikud riiulikorpusesse kõlad rehtri. Just sisseastumise puhul kõlas siin saalis tõenäoliselt umbes midagi säärast. Eks ole pisut kunsti profoneerimise maik on sellel küll. Aga mis teha? Aeg nõudis oma osa. Noh, aga kui juba kõlab trump, et siis ei tohi ka trummid puududa. Muuseas asjaolu, et Bachi majamuuseumis säilitatakse ka vana sõduri trummi pole sugugi juhuslik. Üks Bachi esivanemaid, nimelt Kaspar oli 16. sajandi alguses toimunud suure talupoegade sõja üks tuntumaid revolutsioonilisi rahva juhte koos Mattias Grünewaldiga kuulsa maalikunstnikuga, kes on loonud isen heimi altari maalitud. Nii Caspar Bach kui kamatjaskrünevalt olid talupoegade juhi Toomas mültseri lähemad kaasvõitlejad. Kaks aastat pärast õnnetut Franken hauseni lahingut, seega siis 1527. aastal organiseerisid nad uue talupoegade ülestõusu millest aga reetmise tõttu midagi välja ei tulnud. Nüüdki astub instrumendi juurde, mis näeb välja nagu kohver. Kui me kaane lahti teeme, märkame seal sees peeglit. Pealtnäha koosnebki kohvri sisu peamiselt tualetttarbest. Kui me aga lähemalt uurima hakkame, siis avastame kohvrist ka keele. See on reisikohvri kujul ehitatud harf, klaver. Ehitusaasta 1805. Järgneb-il on vist küll alati vaid hädapäraselt käeks olnud. Ei ole ju nõndanimetatud nael viiulil võimalik korralikult mängida. Vahel viiul koosneb nimelt poolikust tünnist, mis täidab Versonaatori osa tünni ülemise serva sisse on taator mitmesuguseid eri pikkused naelad. Mida siis suure poognaga helisema pannakse. Kuulake, veenduge ise. Muusika see küll pole, pigem mingi kurioosum. Omaette hämmastav monstrum on pill, mida nimetatakse klavi orgaanumiks ehk teiste sõnadega. See on orel ja klaver ühes tükis. Kõik keeled ja viled mahuvad ühte suurde kasti, mis on umbes üks meeter, 80 sentimeetrit pikk, üks meeter kõrge ja 70 sentimeetrit lai. Kõigepealt kuulata seda instrumenti mängimas nagu klaverit. Nüüd aga klavi orgaanum oreli kujul. Mingi nauding, säärane mängimine küll ei saanud olla eriti veel antud juhul, kus õhk lihtsalt äkki otsa sai. Nimelt on antud pillil see häda, et tahan pisut valesti konstrueeritud tallalaud, millega mängi ise, tuult peab tallama, on lihtsalt liiga väikese jõudlusega. Aga siin vastas seisab ka üks klaveri eelkäijaid spinet seitsmeteistkümnendast sajandist. Sellel võib rahumeeli mängida, siin pole mingit hädaohtu karta. Aga nüüd, lugupeetud kuulajad, kuidas teile see instrument meeldib? Nii külas Filharmoonikute mee harmoonium ja vanaema taraga puuduvad veel registrid ja keelte asemel on tal helitekitaja yks. Siin muuseumis on veel paljugi muud huvitavat näha. Näiteks üks Viola pumpoosa, mille Johann Sebastian Bach ise konstrueeris 30 erisugust viiulit ja veel palju, palju muud. Ent lahkumine kunagisest küünist praegusest muusikainstrumentide hoiukohast ja vaatame veel pisut majas ringi. Vahepeal aga kuuleme katkendeid Bachi teosest. Muusikaline ohver. Astume nüüd üle vahekoja ning avame vastas asuva ukse. Jõuame endisesse talli, kus praegu on suurkogu igasuguseid lehmakelli. Kõige suurimad neist kaaluvad mitu kilo ja mitmedki neist on üle 500 aasta vanad. Kui te nüüd poole trepi võrra ülespoole läheme, satume tibatillukesse kööki, kus Bach ema sündinud Elizabeth Lemmerhirt pidi rohkem kui 12-le perekonnaliikmele süüa keetma. Tuli toit aga majas elavaid linnamuusikuid. Elutuba neljakandiline Jon mugavasti sisustatud sohvatoolidega paremal pool akna all on klaver, millel Johann Sebastian juba väga noores põlves harjutas ja kuuldavasti veel suure innuga ja vabatahtlikult. Neli trepiastet viivad siit vanemate magamistuppa. Suure abieluvoodi ees seisab häll nagu selle sümbolina, et siin sündis Johann Sebastian Bach. Läheb nüüd edasi maja ülejäänud ruumidesse, mis asuvad kunagise künnikohal teisel korrusel. Siin on neli tuba, suur ruum, kus linnamuusikud harjutasid ja kolm magamisning elutuba sest linna muusikadirektor Johanna Roos usbach suurebachisa pidiga linna pillimeestele peavarju andma. Nii elu- ja magamistubades asubki praegu Bachi muuseum selle sõna otseses mõttes. Seinu ehivad vanaaegsed, krabüürid ja maalid Bachi kaasaegsetest ja tema eluga seotud paikadest. Klaasvitriinides seisavad Bachi originaalkäsikirjad ja tema teoste esikväljaanded samuti osa pahvide perekonna kodusest biblioapteegist. Bachi poolt raamatusse tehtud kriipsutused ja arvukad ääremärkused kõnelevad nii mõndagi tema maailmavaatest ja ellusuhtumisest. Koolitarkuseraamatuist leiame Bachi enda joonistatud tabavaid karikatuure oma õpetajate kohta. Väga väärtuslik Von Bachi teose fuga kunst, esimese trüki eksemplar, Bachi enda tehtud korrektuuri märgetega. Täieliku ülevaate saame siin ka pahvide perekonnast, esivanematest, lastest, lastelastest ja ka nende järeltulija ist. Sõja ajal sai Bachi majamuuseum Eisenachi tugevasti kannatada. Pärast sõda aga on seda hoolega taastat. Kuid kord juhust on viibida Eisenachi. Soovitame teilgi kindlasti isiklikult külastada Bachi majamuuseumi. See on küll väike, aga vaatamisväärne.