Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia, Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on meil stuudios Maarja Vaino, tere maarjatere ja Kaupo Meijel, tere. Tere. Tänase saate teema tõukus novembrikuisest ajakirjast Akadeemia, kus on ära toodud üks ports prantsuse luuletaja Joom apolineeri kirjutatud anekdoote. Need pärinevad esimese maailmasõja ajast ja need on tõesti sõna otseses mõttes anekdoodid. Ehk siis tegu ei ole mitte väljamõeldud lugudega, vaid selliste väikeste lugudega ajaloost, mis nii-öelda suurde, kuhu ei mahu. Ja kuigi need anekdoodid on väga ajastukesksed ja räägivad rohkem esimese maailmasõjaaegse Prantsusmaa kliimast kui meist siin tänapäeval viisid need siiski mõttele, et mis roll on üldse anekdoodid huumorile tänapäeval. Tänapäeva Eestis tundub jõuetu, et selline. Ma ei teagi, kuidas öelda, muhe huumor on kuhugi tahaplaanile kadunud ja valitsevaks naljaliigiks on meil selline ärapanev iroonia. Ja tõesti, anekdoodikultuur kui selline on mõnevõrra tahaplaanile nihkunud, aga siin ma näen pigem sellised, kuidas öelda ajaloo ja sotsiaalpoliitilisi põhjuseid, mis mõte on rääkida anekdoote, kui kõigest võib otsesõnu rääkida, nii et võib-olla on asi selles, aga, aga võib-olla me jõuame sellest täna rääkida. Aga mõtlesimegi siis, et räägiks natukene sellest, mis seisus on üldse meie Nalija arusaam naljast. Kas meie nali on ühiskonna mõttes kuidagi terve või oleme jõudnud tõesti mingisugusesse tupikusse, kus me enam ise ka teisiti ei oska olla, kui ainult arvame, et hea huumor on see, kui keegi haiget saab. Liisi liisi lainest on oma anekdooditeemalises uurimuses, mida ma siin natukene lugesin, saateks valmistudes toonud esile just sellesama, mida sa ütlesid anekdootide kohta, et anekdoodid on tõenäoliselt kadunud ära sellepärast et tsensuur on ära kadunud ja et ei ole enam vaja sellist kuidas öelda põrandaalust vestlusviisi, millega sa justkui räägid olemasolevast, aga samal ajal kuidagi äraspidisel moel. Ja ta toob mõningaid nalju ka, et üks nendest oli, oli päris tore, mis võib-olla illustreeribki just seda nõukogude aegset olukorda, et haige, palun kõrva-silmaarsti vastuvõtule Talle seletatakse, et sellist arsti ei ole, on kas kõrva või silmaarst, haige, jääb endale kindlaks, mul on vaja kõrva-silmaarsti vastuvõtule, kuna ma kuulen üht, aga näen hoopis midagi muud. Ja tõenäoliselt see oligi põhjus, miks nad anekdoodid tol ajal niimodi vahasid ja miks mõnes mõttes meil neid tänapäeval enam vaja ei ole, kuigi saan nii sellest artiklist kui ka muust. Mingil määral on anekdoodid hakanud ka meil tagasi tulemata. Keegi alles hiljuti ütles, et ta kuulis üle aastate jälle seda poliitilist anekdooti, aga ma kahjuks ei mäleta, mis oli. Eks jah, et see anekdoodi või naljakultuur kui Eesti vabaks sai, muutus päris tugevalt, eriti siis, kui oli see hea nähe näha ajakirja piker järgi. Piker ju vabas Eestis üritas veel ilmuda, üritas moonduda, aga sellist endist taset ja endist populaarsust ei saavutanud ja kahjuks taga kõnges. Et samal ajal oli ju pikk nõukogude ajal mitte ainult huumoriajakiri, vaid ta intelligentse huumoriajakiri üks esimesi, kui mitte kõige esimene Eestis, kes avalaseteks Daniil Harmsi või sellist mõnusat absurdivärki ja väga kõrgekvaliteedilist, millel on ju koht tänapäeval ka täitsa olemas. No 2011.-st aastast ilmub iseenesest 12 korda aastas ajakiri pilkaja, ma annan ühtlasele numbrit näinud ja noh tegelikult ma ei teagi, kas peaks sellest üldse rääkida, jah, sellega on kurb. Tublid inimesed teevad ja kisuvad seda nalja, jama paariga isiklikult tunnen, kes sinna kirjutavad ja nad on mulle ajakirja näidanud. Mina ei saa aru, keda nad pilkavad või miks nad seda teevad. Eesti karikatuur on olnud kogu aeg väga kõrgel tasemel, aga selle ajakirja järgi on see täiesti olematu ja juttude tasedega. Huumuril peab ju ka olema teatud kirjanduslik tase. Et nagu me loeme näiteks Andrus Kivirähki või Mart juurelt, et nad ei ole lihtsalt humoorikad, nad on ka väga heal suurepärasel kunstilisel tasemel kirjutatud. No kui sa praegu ise mainisid karikatuure, siis tegelikult see viib ühe hoopis teise teema juurde, mida ajalehtede toimetajad mulle ikka kurtnud. Et Eestis napib karikatuurikunstnik ja see on ka üks selline kunstiala, mis on noh, ma ei tea, kas sattunud põlu alla või millest ei hoolita, eriti et ta oli kindlasti palju olulisem nõukogude ajal. Aga samal ajal siin ma ei näe küll mingisugust sellist sotsiaalpoliitilist mõõdet, sest kui mõelda näiteks ka mingisuguste suurte rahvusvaheliste väljaannete peale, kui ma mõtlen näiteks ajakirja The Economist peale, kus on alati väga hea karikatuur seal New York Käri karikatuuri teine testi koonilisele Et siin on võib-olla hoopis Eesti väiksus või ma ei teagi, mis, Jah, et ega tegelikult ei olnud ju karikatuurikunst mitte ainult nõukogude ajal oluline, vaid ka iseseisvuse esimesel perioodil, kus legendaarsed karikaturistid kori, kas see tuleb meelde ja neid oli ju kõvasti rohkem? Ka toona tegelikult õitsesid, õitses poliitiline karikatuur, et ma ise kori karikatuure väga palju vaadanud ja ma ütleks, kuskil 40 protsenti annab täiesti tuimalt uue tänapäeva ja nad on ikka teravad ja ikka no kas nüüd just nii-öelda naljakad. Ega see edun Vatwani karikatuur, mis võitis Pulitzeri preemia, ega otseselt naljakas poliitiline karikatuur, ta oli terav ja noh, tänapäeval ei tundugi enam nii terav. No just sellepärast, et tänapäeva karikatuur eriti võtta ei ole ju ka eksplats tuima järjekindlusega trükib ära kori karikatuure, mis sobivad tõesti tänapäeva nagu rusikas silmaauku. Ekspressis on ka Heiki Ernits ja päevalehel on ju ka suurepärane Ilmar. Vabandust. Päevalehele teeb meil Hillar Mets. Ilmar trulli, tervitas Ilmarile, ta teeb väga vahvaid pilte jätkuvalt ekspressi lasteluuletuste juures. Ja teeb ju ka väga lahedaid karikatuur Urmas Nemvalts Postimehes vanad mehed, kõik vanad mehed, vana nõukogude aegse mõnusa karikatuuri kooliga. Jätkuvalt teravad ja, ja jällegi ei ole lihtsalt lihtsalt nagu mõtlev inimene, vaid on ka väga tugeva käsitööoskusega inimene ja tõelised kunstnikud, on nad ju kõik. Aga lähme äkki edasisele iroonia teema juurde ja nii-öelda eneseirooniliselt võin nentida, et me sujuvalt unustasime ära tänase sirbi tutvustamise ja ma siiski paar asja mainin ära, mis ma arvan, tänase teemaga haakuvad. Nimelt arvustab lehes Kaarel tarand Mart Kadastiku raamatut ja marjustini sajandit ning Mart Soidro arvustab Kadastiku ja Jaak kaljut, et noh, kui see nüüd ei ole huumor, siis mis veel ja selline ikka väga terav ja valus, sest et ega Soidro ju teistmoodi nalja ei saagi teha kui tema. Noh, ma ei tea, patsient karjub. Neid lugusi Ma ootan küll väga suure huviga, et mitte ainult et olles ise pikalt ajakirjanduses töötanud, aga nende kahe autori nägemus Mart Kadastiku raamatust või siis raamatutest seda tahaks täitsa lugeda ja millisele järeldusele nemad siis jõuavad ja eriti Soidro puhulale oleks seda päris põnev teada. Kogu see raamatu välja andmine muidugi ise on päris niisugune kena, irooniline või võiks isegi öelda sarkastiline akt. Aga mul tuli meelde ennem kui ma just rääkisin ennast karikatuuridest, aga poliitilistest karikatuuridest, et Eestis võib-olla see on niisugusel rahulikul sammul astub see poliitiline karikatuur, aga Prantsusmaal on ikkagi Charlie Hebdo põhjustanud lausa massimõrvasid põhimõtteliselt, et et see poliitiline karikatuur maailma seisukohalt ei olegi sugugi kuidagi marginaalne ja on päris palju isegi ühiskondlikke sündmusi mõjutanud. Mis muidugi toob mulle omakorda meelde tänasest silbis oleva Jüri Kolgi loo, millega otseselt ma ise ei tahaks nõustuda, aga mis mõnes mõttes just juhib tähelepanu sellele, et kuidas poliitiline huumor siis, mida ka tegelikult see pilapildid Charlie Hebdo ess kujutasid endast võivad kaasa tuua haiget saamist ja et võib-olla ei maksaks nagu osatada kellegi teise jaoks mingisuguseid asju, mis on neile kas pühad või teevad haiget, et siin on see küsimus, et, et kuidas keegi huumorit tõlgendab, et ta oli välja toodud see, et et huumorimeel on inimestel väga erinev ja, ja et see sõltub mingimäega ühiskondlikust kontekstist ja et mõni inimene mõistab musta huumorit väga hästi, aga, aga teise jaoks võib tõesti tekitada lausa mingi viha reaktsiooni, et, et selles mõttes on ka huumor ju, ta ei ole mingi lihtne nähtus. No selle kolgi kohta võib küll öelda, et kuigi ma saan aru, et võib-olla tõesti kui ta kiidab siin poliitkorrektsust oma loos poliitkorrektsus on surnud, elagu poliitkorrektsus on ilmunud sarjas orgi traagika. Noh siis ma saan täitsa aru, et mingisugune terve mõistus ja teatav empaatia võiks säilida, aga Kolgi läheb siiski nagu teise äärmusesse, kus ta väidab, et kui me silmad ikka hästi hästi kõvasti kinni pigistame, siis võib-olla maailm on parem koht. Aga rääkides huumorist ja sellises temperamendi, siis ma otsisin välja 1822. aastal välja antud prograusi entsüklopeedia kus on väga pikk artikkel teemal huumor ja humoristi, ehk siis humoorikas. Ja siin minnakse ikka kohe asja algusesse, siin minnakse nimelt Tõlkisid pokraatuse Agaleenuseni ja hakatakse vaatama, et kuidas on siis seotud omavahel need nii-öelda keha huumorit, kus sõnajalgu segi on saanud ja arutletakse ka selle üle, kuidas on omavahel seotud huumor ja meeleolu. Ja siin toetutakse siis teistele klassikutele ja öeldakse, et huumor ja tuju ei ole kohe kuidagi seotud. Et tuju ja huumor on just sellised vastandid. Seda on siis väitnud, et selline saksa poeet nagu Lessing ja siin katsutakse siis defineerida huumorit, aga kõige toredam on selle pika artikli algus, kus öeldakse nüüd eesti keelde panna, siis kõlab see nii, et pole kerge väljendada selgitusi ja hinnanguid selliste nähtuste nagu huumor ja humoorikas kohta. Nii et entsüklopeedia kohe alustuseks teatab, et teema on raske. Ma kommenteeriksin siia juurde veel ühte psühholoogilist uuringud, mis on tehtud kus üritati kuidagi klassifitseerida inimesed, kes millisest naljast aru saada üks psühholoog on siis välja toonud, ei pruugi seda tõsiselt võtta, aga, aga olgu need tema tulemused siin välja toodud. Leidnud, et inimesed, kelle jaoks on elus olulised korde korrastatus, peavad koomiliseks tuttavaid olukordi ja eelarvamusi, peegeldavaid nalju ja pigem loomingulised inimesed, kellel hakkab kiiresti igav ja kes otsivad uusi väljakutseid, armastavad seevastu näiteks käri, Larssoni, naljapilte lahenduseta Püante ja absurdihuumorit. Nii et nagu ta järeldab, siis anekdoodieelistuste põhjal saab inimese kohta palju. Teada Kaupo, kuidas sinuga on? Mis mõttes hästi? Ma hakkasin praegu kohe meenutama käri Larssoni töid. Ma olen ise käri Larssoni fänni, mul on kahju, et enam ei joonista, et nad elavad ja ta lõpetas joonistamise ära, et absurdi absurdihuumor sai tõsise löögi. Sellega. Nii, aga sina oled selline, noh kui ma tohin öelda, humorist, sest et sinu päevakommentaare, mida sa vikerraadiost kuulates vahel ka lugedes ei jää mulle kunagi märkamatuks, Nende, selline soe ja humoorikas alatoon, et mulle tundub, et sina oled üks selline vastuvoolu ujujatest, kes üldiselt niimoodi ei tegele süstemaatiliselt, inimestele jalaga tagumikku löömisega, vaid sinu huumoris on selline soojus ja ja ka teiste inimeste mõistmise soov olemas, et kas sulle endale tundub, et sa oled selline hea inimene? Noh, see on haruldus, väljasurev liik. Haruldus, ma arvan neid inimesi, kes on soojad ja mõnusad, et nüüd on kindlasti Eestis peale minu veel mitu tükki. Mitte küll palju, aga lihtsalt kõik ei mahu vikerraadio eetrisse, et inimestele jalaga tagumikku andmine on selline, kui rääkida allegooriliselt, on kahjuks selline asi, millega saavad inimesed ise suurepäraselt hakkama. Seda ei ole sageli vaja kellelgi teisel teha, et enamus jamasi, mida näiteks meie avaliku elu tegelased mõtlema näiteks poliitikud ju teevad, ega keegi tee seda nende eest, nad tõmbavad endale ise piltlikult öeldes vee peale ja alguses on naljakas, aga lõpuks on see kõik hirmus hirmus kurb. Aga äkki on asi kuidagi eestlaste loomuses? Siinkohal ma tsiteerin karnerzbon vääri doktoritööd eestlaste Emmdeemilistest haigustest, mida ta kirjutas nüüdseks juba rohkem kui 200 aastat tagasi. Siin ütleb ta järgmist, ka see rahvas, eestlased siis ka see rahvas püüdleb rõõmsa meele poole, et hetkekski unustada oma rõhuvad elutingimused. Kuigi toores vaim saab osa üksnes metsikust ja möll labast rõõmust, jääb võõraks rahulikule. Puisusele nojah, aga selle taustal, mida oli päris kena küll öelda on, on see, et kui me hakkame meenutama meie erinevaid esinduskontsert esinduskultuurisündmusi noh, natuke laulupidu noh, sageli ei meenuta mitte laulupidu, vaid sellist laulumatust, eks ole. Presidendi vastu aastapäeva kontsert on väga sageli väga tumedates toonides. Iga endast lugupidav asutus ka ennast avab, paneb ikka Annemaasiku rändaja õhtulaulu, mis on maailma kõige masendavam laul, paneks nagu selle käima või veel hullem, kutsuvad Annemmaasiku enda laulma ja noh, kõigil nagu, et on näiteks noh, avatakse suurepärane, mingi muuseumihoone on maetud meeletuid miljoneid eurosid, kõik tulevad kohale, nutavad on ju, et noh, näiteks rõõmus olema, raha tuleb ja on õlle kappasi kuskil näidata. Ta kuidagi me ei julge rõõmsad olla. Noh, võib-olla see Eesti ajalugu on lihtsalt olnud selline, et kui miski on nagu tõeliselt pidulik, sisse, ongi matus, eks ole, et, et see lõpuks lõpetab inimese vaevad. Ilus, nüüd on tal lõbus ja nüüd on ta lõpuks hea, ollakse raske, elu on möödas, et lõhna selles mõttes, et see ongi ülim, ülim niisugune hetk, mida. Eestlase Abbotti hoovis ja, ja et me kõik loodame nii üksikisikuid kui rahvusena, et küll me lõpuks ikka ära surema. Et vanadel inimestel, ma ei tea, ma praegu eriti palju vanu inimesi ei tunne, aga saad tundma, taan tundma ja tavaliselt ikka öelda, et küll ma küll mina varsti sinna mulla alla aru nagu ära ja saad saatevust, rahu ja siks. Ega sageli ka perekondlikud sündmused hiljem laskub mingi juubel või, või sünnipäev, totra, sündmuse jõulud, et noh, et varem või hiljem hakkab see surma selle peale ja siis üks mu noor hõimlane hakkab kogu aeg seal itkema. Nakake, lõpetage ära. Täitsa tore olla, mis asjade surma, jutukogu aeg vaja veel? See on huvitav jah, kuidas see on kindlasti kultuuriline eripära, et, et ma arvan, et see ilustan sinu suguvõsa kokkutulekutel jaajaa. Aga ma küsiks siis hoopis nii, et muidugi jah, jõudsime kohe surmani, eks huumorist. Et kas iroonia on üldse huumor, sest jällegi pöörduda sellesama 1822. aasta entsüklopeedia juurde, siin on olemaski artikkel iroonia, mis on oluliselt lühem, umbes pool lehekülge ja selles artiklis ei mainita kunagi sõna huumor, küll aga öeldakse, et iroonia on kreekakeelne sõna, noh, mis tuleb siis kreekakeelsest sõnast, mis tähistab teesklust ja sellele saksa vastet ei ole, aga tuuakse ära üks selline kunst, sõna, mis eesti keelde tõlgituna saksa keeles. Ernst eesti keeles tähendab see siis nagu tola tõsidus. Nii et siiski irooniasse ka mingisugust sellist naljamomenti nähakse, aga samal ajal seda ei seostata üldse huumoriga. Äkki oleks siis õigem öelda, et eestlastel üldse puudub huumori ja meil ongi ainult selline selline masti kirvitamise soov? Noh, tegelikult on ju olemas ka veel selline mõiste nagu satiir. Et mis jääd sinna huumori ja iroonia vahetajale. Satiir võikski olla selline iroonia, mis on, samal ajal ka lõbustab testi satiiritraditsioon on ka väga tugev tänu nõukogude ajale ja see ei ole minu arvates eriti ära kadunud, et kui ma olen juhtunud nägema neid tänapäevaseid stand-up, comedy etendusi, mida siis teevad, et Eesti inimesed siis seal on, see piir on tegelikult väga tugeval kohal ja noh, see on juba ka mujal väga tugev, on siis iroonia, eriti eneseiroonia. Ma ei tahaks sellega nõustuda, et eestlastel huumorimeelt ei ole, minu meelest mis on, ma ei oska neid loomulikult kõikide maade rahvastega võrrelda, aga mulle tundub, et eestlaste üks tõeline andekus seisneb sõnamängus, et nagu väga kiiresti, kui on mingisugustki olukorda kommenteerida, leitakse just eesti keelest mingisugused sellised vaimukad väljendusvahendid. Viimati loomulikult noh, leiti see, see poliitiline nali ikkagi, et kui oli valitsuskriis, oli siis seesama, et rehvivahetus uus ratas alla, eks ole, ja muud niisugused et need tulevad tavaliselt hästi kiiresti ja need on kuskil just kommentaariumides ja sellistest kohtadest, kus sa näed just seda nii-öelda rahvanalja. Et see keelepõhine nali ja, ja no tõenäoliselt seetõttu on ka eesti luulekultuur väga tugev olnud, et mingisugune keelepõhine väljendusviis on minu meelest päris hästi ikkagi meil alles ja tihtipeale ta ikkagi suudab siukseid vaimukusi endast välja välja loopida. See on kindlasti oleme tänu võlgu tugevale haridusele ja keeleharidusele. Vähimagi irooniata ütlen, et ilma ilma hästi omaenesekeelt tundmata ikka keelenalja ei tee. Või kui teed, siis kukub see välja väga kohmakalt. Totakalt. Keelenaljad on ju asjad, mida on ka väga raske tõlkida. Et need ongi, mis jäävad tihtipeale tõlkimatuks ja mis muidugi puudutab keelt, siis paratamatult nende puuduseks on see, et nad ajas kaotavad kindlasti endas midagi, et ütleme, kui me praegu loeme mingeid 100 aasta vanuseid nalju, siis ainult see kontekst võib-olla ei ole meile kaduma läinud, vaid ka see, kuidas seda väljendatakse, ei tundu meile naljakas või tundub naljakas hoopis teistel põhjustel. Nojaa, aga igasugune nali, vanane, virutuna vaatame kas või mingisuguseid 50.-te 60.-te komöödiafilme, olgu kodumaiseid või välismaised nad on meile kindlasti tänapäeval naljakat hoopis teisel põhjusel, kui nad omas ajas olid naljakad, kui mõelda näiteks kõik need eesti komöödiaklassika, 60 70.-te filmid, noor pensionär ja eks sellised asjad, noh, nad on naljakad küll, aga ma olen täiesti veendunud, et umbes pooled asjad on naljakad hoopis muudel põhjustel kui toona. Juba kasvõi see toonane olme on seal natuke piinlik ja natuke naljakas ja natuke kurb ka. Ronali nende filmide nali õrnade ajas võimendunud nalja eluiga näitab juba see, et kui ühte nalja nagu liiga pikalt on, siis noh, nagu Reformierakonna näitel, et siis see lihtsalt lõpetatakse ära, noh, mis on ka normaalne seda huumorivõtmes oodata. Et siis on see ju äärmiselt loogiline, et kui oleks kõigil tänastel poliitikutel sedavõrd hea huumorimeel nagu on seda ainult Jürgen Ligil, siis oleks kogu seda asja ette aimanud ja osanud võib-olla vältida mõne uue naljaga välja tulnud. Aga see vist on see koht, kus võiks kuulata muusikat ja äkki siis kuulame ikkagi ühte sellist iroonilist kodumaist pala. Nimelt Vaiko Eplik andis välja uue albumi kirevase ja kuulame selle pealt lugu, frakid ja seelikud. Lähebki tseeri imenerluse liiga. Meeli kooli ajal taas Resõbra ja peame otsima miski tootmist. Seelikut päevitame pojengisalus Abu Alvarezi tuur. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ja Kaupo Meijel, kuulasime äsja muusikapala frakid ja seelikud Vaiko Eplik uuelt albumilt kirevase ja see on selline selgelt irooniline lugu, mis räägib meist nüüd ja praegu ja irvitab Eesti elu-olu üle ja seda lugu just neid kujundeid kuulates tuli mul kohe meelde ka kori ja tema karikatuurid, mis samuti näitasid eestlasi kuskil sellise talutare ja siis euroopaliku parketiga kaetud salongi vahepeal, kus ollakse juba ilusad riided endale selga aetud, aga päriselt ei osata veel olla. Ja justkui on veerand sajandit mööda läinud sellest, kui me siin Euroopa parketi peal hakkasime üritama kõndida, aga mulle tundub, et nagu ikka, vahel tuleb selliseid olukordi, kus nagu ei osata olla ja siis võib-olla see iroonia just ongi õige või eneseiroonia ongi see õige võte, millega millega siis maailma enda jaoks. Nojah, aga siin on jälle see oht, et nii kui keegi võtab sõna eneseirooniliselt, siis rääkides mitte nii väga endast, vaid ütleme, rahvusest, siis saab ta järjekordse sildi endale külge, et ta noh, osa on küll isa eestlane vihkab kõiki eestlasi. Kuidas ta julgeb niimoodi ütelda meie kohta? No aga Kivirähk ja Rehepapp ütleb eestlaste kohta ainult halba, aga ma ei tea kedagi, kellel see raamat ei meeldiks, kõik armastavad seda. Mina küll ei armasta seda raamatut. Okei, raamat, aga ma ei ütleks, et ta on super raamat, mulle näiteks meeldis tema maailma otsas niiviisi näiteks hulka rohkem kirjandusteosena. No vot, vot see on selline sooja huumoriga ja ja siin võib-olla ongi asi selles, et see ei ole ainult rahvuse sellises iseloomus, vaid et selline soe ja sõbralik huumor vist ei lähegi massidesse. Et kui ma siin olen juba näiteid saksa kultuurist toonud, siis mul on meeles, kuidas üks tuttav mulle kuskil kümmekond aastat tagasi kurta, siis kui ma imetlesin tema juures kodus olevat Teodor fantaane kogutud teoste sarja ja küsisin, et kas ta tõesti ei viitsinud kõiki neid lugeda, sest see on selline nunnu Pieter meier, like 19. sajandi kirjandust. Ja siis ta ütles, et muidugi on, et et see on ikka palju parem huumor kui Wilhelm Busch, mida meie vist olema ka maks ja Mooritsa lapsena lugeja oli päris jõhker, mis seal ikka tõeliselt räige ja sadistlik, aga see läks massidesse, samal ajal kui Teodor, fantaane, sellised kodused ja armsad asjad. Need huvitavad tänapäeval ainult mõnda endast väga kõrgel arvamusel olevat intellektuaal ja nii et asi ongi selles, et laiad rahvahulgad tahavad mitte ainult teistele jalaga tagumikku anda, vaid neile ka meeldib, kui neile endale antakse siis vähemalt keegi märg. No aga uuringud on ju välja toonud ka selle, et nii eneseiroonia kui üldse selline võib-olla natukene jõhkram, naljategemine, aitabki reaalsete inimeste eluga paremini hakkama saada, et, et see, see, kui sa saad teise üle naerda, aga ka iseenda üle naerda kuidagiviisi lõõgastab sind või aitab selle elu mingisugusegi juhuslikkusega või kontrollimatusega toime tulla ja, ja seetõttu mida jõhkram nali, seda rohkem sa saad, mõnes mõttes nagu endal mingit sisemist pinget välja elada. Noh, ja muidugi, aga see on ju täitsa noh, füsioloogilised evolutsiooniteadlased on ka arutlenud selle üle, et kust tuleb üldse soov naerda ja ja põhimõtteliselt see naermine noh, mitte Soobaid vaid naermine tulenebki kergendustundest kõige kõige põhjuseks on kergendustunne ehk siis, et see juhtus teisega, mitte minuga vabastava naeru. Põhimõtteliselt termin. Aga ma tooksin veel, kuna ma olen siin, nüüd nagu mingi uuringute esindaja, mingisugunegi. Võtad kõige igavam asja maailmasse on naljateoreetik. Jaa jaa, aga siiski see räägib inimeste kohta ja no huumorit on ju väga noh, praktiliselt võimatu ära seletatud, mis siis, no võib igasuguseid uuringuid teha, näha, et mis aine meil kuskil vallandab, aga tegelikult on ikkagi võimatu öelda, miks. Me naerame ja miks, miks see kõik meid. Miks meil seda vaja ikkagi on, aga siiski oli väga huvitav. Ta on üks selline teooria, mis, kus tehti uuring tutvumiskuulutuste kaudu ja kokkuvõttes siis leiti, et naised otsivate tutvumiskuulutustes huumorimeelega meest ja mehed reklaamivad ennast naljaga. Ainult et seal oli veel suur vahe, et kui mehed soovisid siis naisele meeldida naljatledes peenetundeliselt, aga kui nad on nagu meeste seltskonnas, siis nad teevad hoopis nagu selliseid ülbeid, räigeid, agressiivseid ja seksuaalseid nalja. Maarja, sa istud siin koos kahe mehega, sa räägid asju, mida ma tean lapsest peale, jah, nii see on, et mis ma selle teadmisega peale Raadiokuulajad ei ole kõik nagu teie. Ei, aga tegelikult, miks ma seda hakkas rääkima, oligi sinu evolutsiooniline jutt nimelt selle põhjendusena, miks, miks nagu naised otsivad huumorimeelega meeste mehed ennast naljadega reklaamivad toodigi see et see eelistus on evolutsiooniliselt juustega, et huumor on märk inimese intelligentsusest ja et kui mees on terav, meile on ta ka tark ja seetõttu ellujäämisvõitluses edukam, et see oli see nii-öelda evolutsiooniline link, mis, mis mul lihtsalt tekkisi nutuga. Aga see on muidugi huvitav noh üldiselt ju ka ühiskonnas olgu siis selleks valdkonnaks poliitika või kultuur või ütleme, nii-öelda avalikus elus hinnatakse inimesi, kes suudavad head nalja teha ja eelkõige hinnatakse inimesi, kes on võimelised iseenda üle naerma. See tuuakse ju ikka välja kui mingisugune hea märk, et oh, see peab olema intelligentne inimene, ta suudab ennast distantsilt vaadelda, mis tähendab, et tal peaks olema siis empaatiavõime ja kui tal on empaatiavõime, siis ta hoolib teistest inimestest ja nii edasi. Noh, mõnikord ongi võib-olla ajastus ja see maitsekas teema, tuleb ka ju. Et mäletame arvamusfestivalil suvel oli üks võimalik presidendikandidaat ühe ettevaatamatu tema poolt kindlasti naljana mõeldud märkusena sai ju selle eest vastu päid ja jalgu absoluutselt igalt poolt. Sai ja, ja mul hakkas ikka täitsa nagu kahju, isegi. No see ongi see, kui huumor ja poliitkorrektsus ja kõik sellised asjad omavahel segamini aetakse, et kui ikkagi öeldakse, et ühest kohast alates naljad ei ole lubatud, sellepärast et see solvab mingit grupp, eks ole, et aga noh, mõnes mõttes nalja mõte kogu aeg ongi olnud see, et kõikvõimalike gruppide elu mille iganes, üle, mis erineb nalja teha, sest et muidu ta ei oleks naljakas nimelt. Et natuke teise teemaga haakuvalt, et mul enda, et mis mulle nalja valmistab või mida ma tõeliselt naudin ja fännan on ju tegelikult ühiskondlik Kuu satiiri kõige parem esindaja, see on teleseriaali Outback mis on äärmiselt päevakajaline, väga intelligentne ja ühes Sauspaki osas. Nad viskasid nalja AIDS i üle ja selle point ei olnud ju miski muu, kui nad avastasid ise, et nad naeravad AIDS i üle ja seal oli, ma kahjuks ei mäleta, mis oli see täpne aeg. Aga nad ütlesid seal välja, oletame, et seal kaks, kaks aastat. Et asi muutub, traagika muutub naljakaks kahe aasta jooksul. Täpsemalt saad Sauspagist vaadata. Et seda ongi või paju nii-öelda uurimise mõttes oodata, millal hakati tegema? Üheksa 11 on ju teemal nalja ja just Ameerikas ja tegelikult ka siin, et noh, praegu ka, et ega me väga värskete asjade üle noh, igaks juhuks enesetsensuuri pärast ei hakka kuskil avalikult nii-öelda nalja tegema, aga võib-olla kuskil kolme kuu pärast nii-öelda seni tuleb need naljad üles kirjutada, et millal on siis see õige aeg selle naljaga iroonilise vahel ka hetkel valusa, aga kolme kuu pärast täiesti ajakohase või sellise leebema tunduva naljaga nagu esile tulla? Päevapoliitikas muidugi tehakse? Nojah, aga mis meil viimane, kõige kurvem sündmus oli, kui valitsuse vahetus ja kõrvale jätta Ameerika presidendivalimine, noh, liiga lihtne, kusjuures ma vaatasin ka Ameerika presidendivalimiste teemalisi priid karikatuure, millest 90 protsenti jooksis lati alt läbi ja tegelesid ainult soenguga. See ei ole absoluutselt huvitav, oluline ega ammumite. Naljakas, milline soeng on Ameerika valitud president? No selle isikliku või ka kollektiivse traagika ja sellele naermise puhul tegelikult ju on olemas selline asi nagu naeruteraapia korraldatakse ju naljalaagreid ja neid tegelikult ju korraldataksegi selle mõttega et kui inimene noh, peaaegu nagu õpetatakse seal naerma, et tema, just nimelt tema ajus vallanduksid need erinevad ained, mis ta teevad õnnelikumaks ja, ja see õnnetunne siis teoreetiliselt peaks säilima ja aitama tal selle oma valu ja kõigega hakkama saada edasises elus ka, et, et selles mõttes noh, üks asi on see puhas meelelahutus või et meil on lihtsalt toredam, kui kui me elus ei ole midagi väga halvasti, siis on ju väga tore, saab nalja, aga et tal on tõesti avastatud ka või, või noh, rakendataksegi täiesti sellist teraapilist või noh, haiguste ravi mõttes kasutatakse nalja. Teil on muidugi, siin, meenub muidugi ka kohe tujurikkuja küüditamis sketš, mis sai ju esimese hooga üsna vastakad vastukaja, aga tegelikult vist ikka inimestele meeldis, mõjus kuidagi vabastavalti kergendavalt. No see Estonia sketšist isegi sai veel rohkem vastakat vastukaja. Jah, oli küll, kuigi nendest mõlemast sündmusest on ju väga kaua möödas on, et kas me oleme valmis küüditamise Estonia nalja tegema, et noh, et üheksa, 11 nalju on, tehakse juba ammu. Et. Ilmselt sõltub ka nalja iseloomust. Kuidas sa seda nalja teed, kas sa teed seda pahatahtlikult õelalt või sa teed seda sellesama sooja huumoriga? Ja vot siin tulebki üks selline nõme teema, tegelikult ma isegi ei taha seda öelda, aga nüüd ma juba alustasin pooleli jätaks selline nõme teema, mis lääne ühiskonnas järjest nagu suuremat tähelepanu kogub, meieni pole see õnneks veel jõudnud ja ma kardan, et minust saab nüüd selle maaletooja nimelt see nii-öelda kultuuriline sobivus on üks selline küsimus, mis on eriti Ameerikas just tõstatunud. Ehk siis eesti keeles öeldes, kellel on õigus, millist lugu rääkida, kellel on õigus, millist nalja teha? Mis on ju Ameerika ühiskonnas jõudnud täpselt sellise jaburuse. Neegrid tohivad ainult neegritest nalja teha ja valged ainult valgetest ja, ja siis hakatakse veel täpsemalt jälgima seksuaalseid eelistusi ja seda, millise erakonna poolt keegi hääletab ja nii edasi. Ja see on seesama poliitkorrektsuse teema mõnes mõttes ja selle kassett. Nojah, see nukker, kui nii läheb, selles mõttes, et mõnes mõttes on ju noh, naljategemine peakski olema lihtsalt osa meie igapäevaelust, ilma et me mõtleksime selle peale, et me kedagi solvame. Sest et nalja puhul on ju esile toodud seda, et mis tavaliselt millegi teeb naljakaks, ongi see, et ta mingil põhjusel ei vasta reaalsusele, eks ole, ja seetõttu ta muutub meie jaoks naljakaks, ta vastandub või mingit ootamatut vänt või seda nalja loogikat on ju üritatud seletada, et mis elemendid inimeste ajavad naerma, et, et noh, et alates sellest, et karu räägib umbes nii Aga vaat siin ongi see küsimus, et kas nali on konstruktiivne või destruktiivne. Et kui me alustasime seda saadet, siis katsusime sõnastada seda erinevus, huumor ja iroonia vahel. Sedasama 1822. aasta saksa ns ropeedia näiteks iroonia kohta ütleb, et iroonia ei tulene kurjast südamest ega teeni jubedat eesmärki, vaid katsub olla pedagoogiline ja aidata inimest, aga mulle tundub, et tänapäeva seal linnavalitsuse Vironia väga kaugel sellest Selline jõhkram siis või otse ütlevad või mida sa mõtled selle all? Mõtlen seda, et ta just nimelt ei ole konstruktiivne, irvitab kõige ja kõigi üle ega paku midagi sellist positiivset lahendust, samal ajal tõesti kui karu räägib lihtsalt armsat nalja Nojah, hoone muidugi olukorras, noh kui sa asetad ennast reaalsesse metsakeskkonda kohtad seal karuga, kes räägib ja konstruktiivset juttu selle seejuures, ma arvan, et see mõjub pigem nagu Tulles tagasi kirjandus näidete juurde, kui ma enne võrdlesime siin kiviräha rehepapi ja maailma otsas, et need on minu meelest küll üsna head näited sellisest konstruktiivsest, restoratiivsest, huumorist üldse, Rehepapp ju. Tegelikult ta loob ja ühte sellist, sellist negatiivset müüti eestlasest, aga samal ajal ma ei tea, võib-olla siis eestlased on piisavalt intelligentse huumorimeelega, et nad on seal omakorda ümber pööranud. Ja selle negatiivse kaudu nähakse midagi positiivset, aga igatahes see maailma otsas, see oli lihtsalt selline soe ja ilus raamat, kus saab nalja ka, aga seal kindlasti ei torgita kedagi kista mingeid haavu lahti ei minda identiteedi kallale. No ja on orav on ju ikkagi mõnes mõttes Rehepapist märksa laiahaardelisem eestlaste identiteedi ühest küljest konstrueerimine, aga teisest küljest sedasama müüdi kinnitamine väga jõuliselt Ivan Orava enda näol, kes on ikkagi jäänud mingiks väga selgeks sümboliks, keel on omistatud needsamad omadused ja kes sellisena püsib. Ikkagi koondkujuna, aga siin on ju Kivirähk ise öelnud, et ta ei saanudki aru enne, kui see teoks oli saanud, millise koletise loonud on. Ta katsus luua kõige lollima ja nõmedam eestlase ja sellest sai ootamatult rahvuskangelane. Nojah, et autoril puudub kontroll selle üle, et mida tema tegelane teiega, Ivan Orav on tegutsev jah, jätkuvalt edasi. Jah, selles mõttes meil ju minevikust õieti ei olegi võtta selliseid niivõrd koomilisi tegelasi, kes tundub praegu jah, et aga noh, selliseid väljamõeldud karaktereid, no midagi Vilde loomingust võib-olla leiab ikkagi piibeleht või midagi, aga noh, kes on võib-olla mõeldud ka algusest saadik sellise iroonilise kujuna, kes on jäänud meie teadvusesse, aga et et kui järgi mõelda, siis meil selliseid väga kuulsaid nii-öelda koomilisi tegelasi ju meie kultuuriruumis tõesti ei ole. Tulevad ju siiski pähe vesipruul ja see Jaan Tatikas satikas. Ja no porno ja ka kindlasti muidugi luts, kelle kiir võiks arvata, et on üks niisugune üsna koomiline tegelane üleni. Ja, ja siiski jah, Vilde looming, noh, nemad, nemad kindlasti jah, et Vilde ilmselt ikkagi on tõesti seal meie huumori alguses on suutnud midagi midagi luua, aga aga see võib olla tõesti räägib sellest, et meil niisugust väga meie naljad on tõesti kas eneseirooniliselt või siis väga poliitiliselt kipuvad olema, et nad on olnud nagu nõukogude aegsed, tõstis anekdoodi ja tasemel, et sellist väga väga sügavat naljakirjandust kui sellist meil ju vist ei ole. No meie saateaeg hakkab otsa saama ja tundub, et me ikkagi ei ole kaugemale jõudnud sellest samast tõdemusest, mida enne sai tsiteeritud, mille Karnats Fandaar ütles, et ikkagi meie meie nalja eesmärk on see, et saaksime hetkekski unustada oma rõhuvad elutingimused. Jah, tegelikult igaükskõik, mis sündmus on, et alati võib ju ütelda, ma ise kasutan seda enese tuju tõstmiseks, peaasi, et nalja saab. Selle mõttega seisast lõpetamegi stuudios on Peeter Helme, Maarja Vaino ja Kaupo Meijel, aga Kaupo soo valisid siia saate lõppu veel ühe võõramaise muusikapala. Selle kohta, kuidas on jah, et meil selline eesti oma huumorilaul ikka paroodialaul millel on ka hästi läbimõeldud sõnum, et ei ole väga tugeval tasemel, et või mitte väga tugeval tasemel, vaid häid tegijaid on vähe. Teevad ju väga vahvalt küll, Jaan Pehk näiteks sabu Ilves, aga kuskilt tuleb see piir otsa. Aga nii-öelda vaba lääne laulu huumor on väga tugeva ja pika traditsiooniga. Ja üks kaasaja isegi natukene noh, ta tegutseb praegu ka, on viirtall Jenkovi ja valisin siia laulu bob. Et mis on hea näide sellest intelligentsist huumorist. Et kas ta nüüd kuuldes sellest aru saate, aga ta muidugi viskab nalja-Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Bob Dylanile ja võtnud baasiks ühe tema laulu, aga read selles laulus on tegelikult Palindroomid ehk siis ühtepidi lugedes ja teistpidi lugedes on täpselt sama sisu ja nende laulusõnade kirjutamine on autoril olnud tõsine kirjanduslik väljakutse, need on sellega suurepäraselt minu arvates hakkama saanud, et selline intelligentne huumor. Aitäh tähelepanelikku kuulamist, kuulmiseni.