Vikkerraadio. Tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja sel nädalal on huvite natukene teistmoodi. Me oleme Mehlis Üloga koos väljas ja külastame erinevaid paiku. Täna oleme näiteks võtnud tee ette ühte põnevasse galeriis Tallinn Arts teisgalerii on seal, kus on väljas kunstnik Ado Lille tööd ja lisaks sellele veel teisigi põnevaid töid. Kohtume siin kunstnikega, aga räägime kingitusest tingimustes kui ka üldse maailmanägemisest. Ma üritan ennast ka selles kunstiellu sisse elada, ma tavaliselt ei ole see inimene, kes külastab kunstisaale. Aga väga tore, et, et selle töö ja, ja nende tegemiste käigus on võimalik ka tõesti tulla ja teha ühest kunstigaleriist saadet. See on väga põnev. Kusjuures ma arvan, et neid inimesi on ääretult palju, kes ei ole oma elu jooksul eriti tihti kuhugile kunstigaleriisse sisse astunud. Rattad võib-olla muuseum, et lähed, käid KUMUs tiiru ära või vaatad Kadrioru lossis ringi, vaatad, oo, ma nägin ära selle autori töö, aga kaasaegne kunst, kaasaegsed kunstnikud, need tekitavad natukene võõristust, ma ütlen sulle, kui keegi ütleb mulle, et nad on kunstiks, muidugi, kohe aukartus. Ma ei tea enam, kuidas inimesega rääkida, kuidas käituda. Täpselt sama tekib näitlejate ja kõigi teiste meistritega. Me püüame täna natukene seda müüti murda olemas ümbritsetuna kunstnikest ja, ja kunstiteostest ning räägime ka sellest, mis filmi saab täna näha ETV-s, mis viib meid omakorda siis Rwandas autor Reimo Sildvee tuleb siia kunstigaleriisse meile külla. Et siis anda aru sellest, mismoodi see film sündis. Tuleb nende kaunite naiste keskele, kes siin seintel on? Adme ei öelnudki, et millest need tööd räägivad, enamus on naised. Kõik mehed on seostatud muidugi naised ka. Nii ja siis anname võimalusega inimestele tervitada ja häid soove edastada, et meil on lehekülg huvitaja, punkt, vikerraadio poee, seal on foorum ja siin on tegelikult juba eile sisestatud ka mitmeid tervitusi, mida me ka eile ette lugesime, aga, aga me jätkame täna. No näiteks kohe algusest, võtame siit eilse tervitus, helgi kirjutab ja tervitab, soovib rõõmsat aasta lõppu saate tegijatele oma sõbrannadele maimule viiule Hellele eelile Tallinnast ning eilsele Läänemaalt. Või siis Eevi tervitab kõiki 1966. aastal Türi sovhoostehnikumi lõpetanud tüdrukuid 50 aasta möödumisel kooli lõpetamisest ja nimi oli öeldud juba Evialise tarvitaja. Toredad tüdrukud said tervitused kätte, nagu näiteks Tiiu tervitab oma abikaasat urmast venna ja venna naiste ning ka isa isa nimi on siis nüüd kiiduliidul kildul selgelt kliendi vist on siis see koht, kus tuleb kuid võimalik igalühel tervituseks veele meelisi nüüd Melchior. Ja Urmas kirjutab, et hilised sügis tervitused vahetu talve eelvanematele, millale ja Victorile, õele, nelile, sealt edasi Tõnule, Rainerile, Aivarile ja Laurale, Kehrast. Vot neid alguses on tehtud, kuuleme nüüd Ringo Stari ja siis juba juttude juurde. Kutsume teid täna hoopis teistsugusesse maailma, kus te olete tavaliselt harjunud. Oleme siis üsna raadiomaja lähedal, tegelikult Tallinna südalinnas, Tallinn Art Space galeriis ja meie kõrval siin on kunstnik Jaak Visnap, kes tegeleb just nimelt selle selle galeriiga ja, ja vaatab, et siin kõik toimiks, et siin oleksid tööd väljas. Mismoodi sa julgustad mind ja minusuguseid inimesi jaga Kristad, kes võib-olla nii igapäevaselt kunstigaleriisse sisse ei astu, et miks võiks näiteks astuda sellistest kohtadest läbi ja ja kuidas siin võiks ennast tunda. Jah, ma, mina tera, mina siis koleristina isegi ukselt vahel kutsun inimesi tänavalt galeriisse, sest tegelikult ega siis küsimus ei ole ainult kunstis. Küsimus on uutes ideedes ja inspiratsioonist. Tihtilugu mõtlen, et kui inimene, kes pilti vaatab galerii seinal või mõnda objekti tegelikult vaadates pilti, leiad sopis mõne lahenduse oma igapäevaelu küsimusele et kunst on võib-olla vahend, mis aitab meil mõelda ja elada. Aga ma tean, et mul on tunne, et millegipärast on kunsti ümber tekkinud mingi müüt või selline aur või aura, mis iganes, et tavainimene kardab seda, meil on juba koolipõlvest öeldud, et kuidagi joonistada ei oska ja siis on nagu kõik läbi ja tõenäoliselt sa ei mõista mitte midagi, mida on tehtud. Ja siis hakkavadki inimesed vaatama, et mida ta nüüd selle pilliga tahtis öelda, mis asi see nüüd on ja et äkki ma ei saa aru, mida ta nüüd kardame nagu rumalaks jääda, kunstnik. Silmas seda kardetakse ja tegelikult see on paljude inimeste probleem, kus halb kunstiõpetaja või selline negatiivne mõte kuskilt nooruseajast lapsepõlvest saadab inimest kogu elu ja ta käibki ringi, silmad maas ja isegi mõttes on niisugused negatiivsed mõtted ja lausa kunstivihkamine on Eesti rahva olemas. Aga tegelikult kunst tegelikult oma väljendab ikkagi loovust ja, ja see on kultuur ja tegelikult noh, sellest peab üle saama tihtilugu mõtlen, et vajutage Ei nupp asemel oma peas või mõtetest sisse, Jahnup. Aga te saatekunstist järgmisel hetkel juba hästi aru. Päris tore on see, et me oleme kunstisaalis, aga me ei saa ju ometi näidata seda, mis parasjagu siin ümberringi on. Aga kui kuidagimoodi iseloomustada seda Tallinn Art Space galeriid, siis siin on ümberringi naised, paljad naised ja siin on ka südameid küllalt. Kas võib öelda, et see on nagu selline armastuse galerii, sest et igal galerii on ju mingisugune? Profiil antud hetkel küll, kui me vaatame neid teoseid seintel, kasvõi neid kostabi graafikaid, siis paljud nendest töödest räägivad tööd, räägivad armastusest ja inimesest. Et noh, võib-olla me olemegi teinud sellise näituse, mis siis ka kõnetaks tavainimest, et ka inimene tänavalt tuleb, võtab julguse kokku hingab välja ja tuleb galeriist sisse, et Me me ei taha inimesi kunstiga peletada, me tahame inimesi ikkagi kutsuda kunsti juurde. Ja Ado Lillenäitus on tõesti see, see, mis tõmbab tegelikult ikkagi inimesed jäävad seisma galerii akna taha ja, ja, ja seisavad seal minuteid ja julgemalt tulevad sisse. Tegelikult. Meie eesmärk on ikkagi seda aastakümnetega tekkinud, seda Need eelarvamusi kaasaegse kunsti suhtes ikkagi kummutada. Ja meil on tänagi siin kunstnik kohal, et Tallinn Art Space ei otsi mitte Konrad Mäe neid kadunud maale vaid Me tutvustame tänaseid Eesti loojaid. Et me ütleme, et kunstnik elus kunstnikud vajavad tunnustust ja suhelge selle elusa tänase kunstiga, te saate sealt palju rohkem emotsioone kui sellest vanast kunstist, mis kunagi on tehtud. Vana kohta öeldakse seda, et ta on nii ilus, kõik jäävad seisma, kõik saavad aru, millest on millest lugu räägib, millest pilt on, et tänapäeval nagu kunstnikud nagu ei joonista enam ilusasti, mis sa selle kohta ütled? No mina olen kuulnud ühe kunstiteadlase käest sellist lugu, kuidas kolmekümnendad aastad Tartus oli siis see uue kunstinäitus. Oletame, et aastal 1934 ja siis need ballaslased teevad näituse tulevad linnakodanikud kunstisaali ja nad ütlevad, et kas see on siis kunst ja nad sülitavad kujutada ütelnud ballasvaste tööde peale, sülitavad, ütlevad, et see ei ole mitte mingi kunst. Et tegelikult kunst käibki oma ajast ees ja me peaksime olema no ikkagi tolerantsemad ja üritame aru saada, et mis maailmas tehakse ja ja millega eesti kunstnikud tegelevad, et me ei saa olla nii konservatiivid kui me, kui meil on suurepärased muusikud ja meil on suurepärased teadussaavutused, et me ei saa olla kunstis nii 100 aastat maas, et me peaksime ikkagi tulema tänasesse päeva ja me oleme, kui me selle teeme selle sammu, siis me oleme õnnelikud. Mul on hea meel, et kunstnik Ado Lill on ka täna siin ja me saame temaga juttu ajad, aga enne veel jaak, mind huvitab selline asi, et sina kui litograaf, tuntud-tunnustatud Sa oled olnud ka õppejõud ja nüüd oled aastaid tuvisid maalinud, mis oli, mul on nagu täiesti üllatav, et et miks tuvid, aga see selleks. Tuvid on väga armsad ja nüüd on su projektiks ja südameasjaks südamed. Mis see on, mis sõnumit kannab ja miks sa südametega tegeleda? Ma hakkasin südameid, maalima ühte perf peale ühte performance'i, kus ma siis läksin vastuollu kunstnike liiduga ja kunstnikkonnaga ja siis ma sain aru, et kunstnikurelv on pintsel ja hakkasin maalima südameid ja tegelikult need südamed tähendavad seda, et inimesed peavad hakkama mõtlema ja elama rohkem südamega mitte ajuga. Sest aju viib meid stressi, viib meid, tekitab kahtlusi, võib-olla isegi mingid suured konfliktid maailmas on sellest, et inimesed on liiga ajukesksed. Et kui me elame südame järgi ja julgeme teha julgeid, teha julgeid otsuseid ja tegusid südame järgi, siis tegelikult see on võib-olla tunduvalt õigem. See võib olla, aga jah, minu südamed tegelikult sümboliseerivad siis inimest, kes on ideeline, kes on, kes ei karda elu ja inimesed, kes teevad suuri asju, need on siis minu, minu maalidel. Kui vaataks neid südameid äkki natuke lähemalt kirjeldaks ka seda kuulata, et missugused need südametööd on? Meelis, ma jätan sulle kirjeldamise, kuidas sa näed sedasi nagu kunstivõhik, nagu sa ütlesid. Sa oled see inimene, kellele need pildid on mõeldud ja kellele peaksid hamba see sõnum kohale jõudma. No kui nüüd päris aus olen, ma paneks selle südamepildi või siin on neid neli tükki, selliste ma paneks, mis on alla saanud vist ja Ma paneks lastetuppa, sest et nad on natukene naivistlikud, ma loodan, et ma ei tee kuidagimoodi liiga kunstnikule, aga põhimõtteliselt kui seda kirjeldada, siis siin on üks suur süda, millel on käed ja jalad, ehk siis inimese keha ja pea asemel on üks suur suur selline punane süda ja naerata, naerata ja muidugi süda mõjub väga positiivselt, seda küll, et see mulle meeldib ja, ja, ja lastetoas oleks väga kihvt. Oled sa kindel, miks ta ei võiks olla näiteks kontoriruumis, kus on selline südames on joogapoosis ja hõljuk taevas. Võib ka olla, et vikerraadiosse sobib ka väga hästi. Või siis kaks südad, kõnnivad kohvrid käes ja on teel kuhugile taustaks helesinine taevas või lihtsalt lihtsalt sina, kuhu nad lähevad. Või siis üks mees, kes on süda, kes on pilvedes. Ja 30 ütleme meie nüüd siin nagu arutasime, et, et mida me siin pildi peal näeme, nägime midagi, mida ka sina oled siia pannud. No minu arust nägite küll noh, see parempoolne üleval süda, kes on pilvedes, tegelikult olengi mina. Et tihtilugu inimesed süüdistavad mind, tead, jaak, sa oled maast täiesti lahti, inimene, sa ei saa üldse aru, mis, kuidas maailm toimib, et sa elad pilvedes. Ja ma olen aru saanud, et kui kui kunstnik teeb oma kunsti, siis ta mingis mõttes peabki elama pilvedes või kui näiteks Ka ma näen, et mitte ainult kunstnikud, iela pilvedes, suurte ideedega inimesed, ettevõtjad, muusikud, kõik inimesed, arstid, kes teevad kõik, kes teevad asju südamega ja suurelt, on teatud mõttes elavad ei saa olla kahe jalaga maas, et tegelikult kirjanikud ka kindlasti, et nad teevadki asju selles pilve pilvetasandil, et jaa. Ma tahtsin küsida lihtsalt ühte näidet siia juurde, et kui sa räägid, et tuleks teha asju südamega, kas sul tuleb meelde mõni olukord või situatsioon oma elus, kus sa mõtlesid, et ah mõistusega pärast, ega ma niimoodi nüüd, aga mul on see suur süda sees või siis suve süda sees. Et ma kuulan oma südant ja teinud hoopis teistmoodi seda asja. No ütleme niimoodi, toome sellise lihtsa näite. Minu jalad tõid mu siia Maakri tänavale ja minu süda ütles, et siia tuleb teha galerii ratsionaalselt mõeldes, seal tundus täiesti võimatu projekt, arvestades kõiki neid numbreid ja asju, aga oma südames ma tundsin, et see on see õige koht ja ja galerii saagu siia ja nii juhtus. Ja samamoodi ma olen võib-olla palju otsuseid teinud elus ebaratsionaalselt, et paljude jaoks, aga hiljem selgub, et see on õige või näiteks räägime kunstist. Mis, mis on kunstimõtte. Me elame siin sellises kapitalistlikus turumajanduslikus ühiskonnas. Inimesed on igapäevaselt siinsamas, Maakri tänavalt, tulevad advokaatide ja juristide juurest välja, aetakse mingeid paberiasju ja ükskord galerii uks oli lahti ja me kutsusime ühe inimese galeriisse. Ja ta ütles, et oli näha, oli, et on noh mitte noh, ta on tubli, edukas inimene. Aga ta oli, silmis oli näha mingi mure, tuli galeriisse. Veetis siin üks tund aega aega ja paar päeva hiljem. Üks minu teine kolleeg Kalaristoli siin. Ta ütles, et see naine tuli tagasi ja ta ütles, et aitäh, et te mind sisse kutsusite, et ma tahtsin minna koju ja teha enesetapp, puu. Aga tänu teie galeriile ja kunstile te andsite mulle nagu uue vaatenurgaelule. Et sellised südamlikud hetked üldse, kus sa inimest võtad võtab ennast kokku ja kõnetad või tuled oma sellest mugavustsoonist välja ja üritada aru saada, mida sa süda üld üldiselt ei, ei peta. Aga mis juhtub nii, et me selle südame nagu kuhugile kinni paneme, et me ei lase tal öelda, ei lase tal rääkida, sest kui sa vaatad linnapildis ringi ma isegi kõndides mööda linna, ma vaatan, kui palju inimesi tuleb vastu, kellel on silmad juba tuhmiks läinud ja tõenäoliselt süda enam juba ammu ei ütle mitte midagi. Veel tuksub küll, ma arvan, et inimesed on väsinud ühel hetkel inimene ütleme, noor inimene, alustab elu sellise optimismi ja entusiasmiga, aga kui inimene saab 50 60, kui ta näeb, et see orav rattas elu läheb edasi ja mitte mingid arved on. Kui ta kuidagi see elu raskust tuleb peale ja sa näed, et ja see lähebki lõpuni välja, siis tekib selline murde murdumishetk. Aga mida mina oma südamega teen? Mul on siin üks südame, selline suur maskott. Ma lähen vahel panen selle omale südame tõmmanud nagu üle ja ma lähen tänavale ja teate, kui vana sa oled? 41, okei, ma lähen selle südamega tänavale ja ma kõnnin ringi ja siis ma kutsun lihtsalt heast mõttest, suhtlen inimestega ja, ja vanade ja noortega ja, ja siis ma mõtlen, et kui mulle ollakse, on üks töökoht öelda, kui sa tahaksid mingit tööd teha näiteks järgmised 20 aastat oma elus ja siis ma tahaksin ollagi seesama mask otsida, teate kui palju see muudab maailma sate toode naeratuse näole, lapsele ja täiskasvanule mingile vanale sihukesele inimesele, kes muidu üldse ei naerata. Ta, et see siin on see võti, et me peame tulema, et maailm ootabki seda, et me tuleksime sellisest asjalikust ratsionaalsest tõsisest olekust välja. Jaak Visnap, aga mismoodi sulle tundub, kui vaadata praegu sellist ühiskondlikku elu ja kas või poliitikat, et kus on need asjad, mis vajaksid võib-olla sellist südame häält ja, ja kus sa näed, et on seda südametust ka palju? Südametust tegelikult südametus tekib siis, kui me elame liiga Exceli tabeli ja selle A4 formaadi järgi igas et tegelikult võib-olla. Me oleme jah, suures plaanis ikkagi jõudnud sinnamaani, et me teeme liiga ratsionaalseid otsuseid, et kui me vaatame, teeme mingi väikse, vaatame, kas asi tasub ära või ei tasu. Mulle tundub, et kunstist rääkides läks hoopis. Ma käisin Kurgjal oksjonimajamuuseumis ja ma lugesin sealt seal, giid rääkis, et kui vanasti põllumees pani vilja maha ja ta esimesel aastal sai ühe sendi kasumit, siis ta oli juba noh, ta oli juba plussis ja ta tegi järgmine aasta jälle. Aga me kogu seal mingi projekti majandus- ja, ja see on tegelikult võtnud. Sest noh, lõiganud ära selle, et me teeksime asju idee nimel, et mina arvan, et inimesed peaksid rohkem elama idee nimel. See annab ikkagi elule sisu ja sellist entusiasmi. Kui palju on sul siin veel kunstnikke ja nende töid väljas kostabi asju, ma nägin sinu abikaasa, kunstnik Kadri, ales maa maal. Mulle väga meeldib. Kus on üks tore naine peal. Jaan Toomiku autoportree või Jüri Arraku litograafia, mis on meie graafikakeskuses trükitud, et meil leiab siit või Evi tihemetsa jõulusiin, on jõulude teemaline teos ilusti kuusepuu lit litograafia. Et meie juurest leiab päris palju sellist ikkagi kaasaegset graafikat ja, ja, ja maali, et me tegeleme sellega, et kunsti oleks ainult noh, selline kättesaamatu, vaid me oma selle graafikakeskusega teeme sellist kunsti, mida inimesed saavad ka osta kingitusteks ja, ja tähtpäevadel. Mulle meeldib see, te teete siin ka erapidusid tegelikult või see kõlab kuidagi väga kahtlaselt praegu, kui me seal mingid erapeod kuskil galeriis. Aga selle üks mõte on see, et inimesed sõpruskonnaga tulevad siia ja nad saavad sind maalida. Ja ma arvan, et läbi nende pidude inimesed saavadki kunstist paremini aru teie kaasaegsest kunstist. Et läbi selle kunstitegemise tekib tohutu, vallandab tohutu rõõm ja inspiratsioon, et mida tavaliselt kogenevad, kogevad kunstnikud, aga nende kunstipidude ajal tõesti ma näen, et kaob ära see tõrge ja sellepärast me olemegi võtnud fookusesse etc. Kui inimesed ei jõua muidu galeriisse, siis läbi nende kunstipidude nad avastavad kunstid. Tulles galeriisse rahulikult sisse või peab ikka mingi dresskood või kuidagi käitumisnormid ühe pildi ees pean seisma vähemalt kaks minutit, siis tegema tõsise näoga. Või näiteks kasvõi see, et kas tavaliselt kunstigaleriisse sisseastumine maksab midagi, ka see küsimus? Või pean lahkuma pärast maaliga? Ei, kui muuseumisse minnes peate ostma pileti, siis reeglina galeriid on avatud ja tasuta. Ja ma arvan, et mingit eelkoolitusi küll ei ole vaja, lihtsalt tuleb, avab oma meeled olla uudishimulik elu suhtes ja öelda, et ma tahan näha midagi uut ja teistsugust ja siis te näete Nii mina igal juhul olen ühte uut ja teistsugust näinud, ma usun, et meelis Sinaga, sest siin ees ja teises ruumis ja me oleme tulnud galerii taharuumi, kus me ringi jalutasime, eesruumis naljas, erootiline Ado Lill, mitte tema siis tema töös naistest, mis nagu naisena ma pean ütlema, et see on tegelikult väga ilusad, kuigi noh, ütleme on Ruben see naisi, kes nagu ei meeldi nii ja kui on veel teistsuguseid naisi, kes meeldivad natuke rohkem, aga tema naised hoopis teistsugused värvilised. No kujutad sette rohelist naismeilitsi, laeva kujutatud, aga teised raadiokuulajad. Ja ka minu arust eile sa ütlesid, et nad ei ole nii väga ilusad naised, sa oled vahepeal oma meelt muutnud. Tead, ma hakkasin mõtlema selle kohta lasin mõtte vabaks, et vaata, võibolla naine, kes on ilusasti joonistatud, nagu ma näen praegu siin kadri ales maa pilti, kus on üks selline kaunis blondiin imeilusate kingadega ja vaatab DNA koodi, on ja näeb väga hea välja selline selliseid naisi, toide, tema naised on ütleme, kus nägu ei ole väga palju näha, kuigi ma vaatan siin nad on nagu selliseid, kuidas seda nüüd öelda ütleme kus tõesti, jah, ei ole nägu ja näojooni näha. Aga figuur näha ja see figuur, värviline vormid on, vormid on näha. Selles mõttes Altermann, vormid on näha ja värvid on näha, et kui sa hakkad neid sedasi vaatama, mõned on ju väga ägedad, just et kus on erinevaid punased naised Ma ütleks, et on näha ka mõned asjad, mida tavaliselt varjatakse nii üleval. Meelis on kunst lihtsalt aga meil on hea võimaluse kunstnikuhärra endaga rääkida, kust ta saab inspiratsiooni, miks ta maalib naisi, kuidas ta selleni jõudis ja kuidas tema pilte vaadata või kas ta mõtleb ennem, et et kas ma nüüd peaksin joonistama nii nagu see modell on, või joonistan ta natukene kurvikama või vähem kurjust? Aga kuulame muusikat ja siis juba jätkame juttu kunstnikaadolile. Ja tuletan meelde, et meie saate vahendusel võib ka tervitada oma lähedasi saata häid jõulusoove ja aastavahetuse soove juba ette. Ja meie lehekülg huvitaja punkt vikerraadiorelee on avatud nendele tervitustele. Esimene tervitus. Näiteks kasutab võimalust tänada saatejuht meilist ja meie ühist kaasvõitlejat usuteaduse instituudis Jaanus tormit Ruhnu saarelt. Urmas Saupõld. Ta ütleb, et jõulutervitused õnnistustega kõigile Tartu Pauluse koguduse töötegijatele osaühingu autosõit hingelistele ja kõigile, kes kannavad hoolt ligimeste Parema käekäigu eest. No vot siis, ja mõmm ka ei saa muud moodi, kui tervitab lemmiksaatejuht Kristo diameelist, aga head kuulajad, tervitage ka teisi, keda te pole tükk aega näinud, kellest olete mõelnud, olete ta telefoninumbri ära kaotanud, idi aadressiga raadio on see võimalus, et saata tervitus. Ja siis üks tervitus veel, jah, Meelis. Ja üks tervitus veel, Urmas. Aga selle ma lugesin Selles on lugusid ette, juba vaatame, mis tähendab, viibib kunstisaali, siis läheb kõik sassi. Ei, seda oli kahest kohast korraga lihtsalt juba. Ma arvasin, et, et see on nagu ühest kohast võetud, aga, aga siis Tõdise kohta veel üllatus-üllatus. Nii, aga meie üllatus on see, et me oleme täna Tallinnas Space galeriis, mis asub Maakri tänaval, ümbritsetud suurtest-suurtest klaasist majadest ja ise on selline pisike kahekorruseline, siin vastas on veel puumajad. Ma ei kujuta ette, kui kaua nad siin veel seisavad, enne kui nad kas siis maha võetakse. Uued klaastornide asemele ehitatakse. Aga oleme meelisega siin, et rääkida natukene kunstist, kõlab hirmutavalt, eks ole. Aga tegelikult ei ole asi nii hull. Meie kõrval on kunstnik Ado Lill, kelle näitus on üleval ja pealkirja all erootiline Ado Lill saan ma nii aruandesse, kunstniku Se näitusid terad. Teetööd on põnevad selle poolest, et temaalite naisi vähemalt viimased 17 aastat olete te seda teinud? Jah, olen sellega, miks, jah, sellepärast, et niimoodi aja jooksul sain aru, et. Ma alasti modelli maalimine, joonistamine oli üks kõige raskemaid asju. Meesterahvast ei ole viga, tema musklid ja kõik on selge, kohe. Aga naisterahvastega niisama ei ole. Siis ma hakkasin, ma tahtsin ikkagi näha, et kui, kui palju ma suudan teha. Mul on tunne, et naisi on kergem sellepärast, et nad on nagu sellised nagu vaasid. Need niisugune joon läheb lihtsalt, aga mehed on kandilised. Üldiselt see ei saa niimoodi olla, ei saa naisterahvast ka niimoodi. Sa pead oma mõtte siis juba tema anatoomia teadma, kuidas see võib-olla. Et see sa eemalt vaatad. Aga sa ei oska seda. Kui õhu sulle öeldakse, joonista nüüd, mis, mis sa nägid? Ta ei oska. Mulle tundub, et need naised on ka julgetes värvides, et siin on oranžid naised ja rohelised ja ja kollased, et millest selline julge värvivalik See kuskil pole öeldud, et ma ei või teha värvilises aids. Ma lihtsalt armastan värve ja niimoodi on need pandud ka. Et noh, värvid on mul kogu aeg olnud ja neid on kiidetud. Oskan värvi kokku panna. Absoluutselt. Ma olen sellega nõus ja teie ja sellega on nõus ka kindlasti need, kes omavad tee kunsti, sest seda on ostetud nii Austraaliasse, Itaaliasse, Hispaaniasse, üle maailma laiali läinud, need tööd. Jah, kahjuks jah, et tagasi enam ei näe, midagi tagasi ei saa. Teie lugu on huvitav veel, selle poolest olete 84 aastat elanud, ilmasse on pikk aeg, palju olete näinud ja kunstnikuna seda enam on vaja sellist teravat silma või teravat närvi, et aru saada, mis toimub. Öelge, kui palju on nagu aeg ja suhtumine. Kunsti muutunud üldse selle aja jooksul minu meelest on küll väga palju, väga palju juba siis, kui ma Tartus ülikoolis olin, siis ma sain juba aru, kui, et, et see seal oli kellelegi näitus oli ja ma vaatasin, et tal oli täiesti teine juba teistmoodi juba teevad, et et noh, siis ma sain ka aru, et see, see ei ole päris see, mis praegult noh, mis enne seda oli, nüüd hakkas juba täiesti teistmoodi maalimine ja te olete ka graafikat teinud ja sellist poliitilist ma tegin selle. Sellepärast, et nad ei võtnud kolm aastat minu maal üldse näitusele ei lastud. Siis mul hindu täis. Siis ma mõtlesin, et kuna ma töötasin tol ajal presidendi kantseleis ja mul oli seal suurepärane see ülevaade, mis toimub tegelikult suurtes niisugustes noh ütleme niisugune poliitbüroo värkides just. Ja siis siis ma sain aru, et ma pean kasutama vot seda näitama nendele mis tegelikult on. Ja hakkasite tegema selliste poliitiliste graafikat, kus on mehed ilma peataja ühele? See ei ole otse välja öeldud ja igasugune ütleme nagu, nagu noh, kuidas seda öelda. Vaktsiin, mis seal kirjutatud linnad. Linnud ühel häälel, siin on siis kujutatud ühte meest, kelle käsi on seotud nööriga ja üles tõstetud. Aga see on nagu meie riigikogu ei ole. Mitte midagi ei ole muutunud lahedel. Aga tulles nüüd teetööde juurde veel tagasi, et, et nüüd enam sellist graafikat ei tee, olete ainult naiste peal. Täna, ma lõpetasin ära kohe järsku Aniks mul ei olnud huvi enam. Ma sain, see pandi need tööd, just need poliitilised tööd pandi näitusele välja, kuigi kõige tahad vool tagumise seina peale sinna. Ja siis tulid need poliititegelased ja siis läksid siin naersid. Nad ei saanud aru, et tegelikult nende pihta see asi käib. Nii olemist. Aga nüüd need tööd, mis siin väljas on, kui mitme aasta maalid need on? Siin on neid oma 20 vaatajat rohkemgi. Ei, ei siin praegult ja palalisin 16 maali, maalisin ma tänavu aastal aa nii palju. Aga siis on, see on varasem varasem maanik. Põnedantsin. Milline on teie enda lemmik või, või mismoodi te valite näiteks modelli või seda, et kas igast naisest võib teha aktimaali? Ei, iga igas naises ei saa tööst, aga miks ei saa, ma ei oska öelda, vot see proportsioon, kuidas on, mul praegu on üks daam, kes sobiks väga, tahaks modellina tulla, aga ta nisu ta nii kõrge ei mahu pildi peale ei mahu. Tõesti siis ongi niimoodi, et, et kui sa leiad selle. Ja kui ta püsib, aga on niimoodi, et mõned on viis aastat ja, ja rohkem käivad. Aga kas teil on oma kindlad modellid või vot on ikka ma räägin, viis aastat käib üks noh, aga neid on veel Vidodellidele vaest on kolm ja aga noh, väga palju võib-olla vaja, peaasi, kuidas, kuidas on nende välimus ja kuidas nende kuidas nende suhtumine on. Aga ma pean ütlema, et ma ühtegi naist neist tänavatelt ära ei tunneks, sest nende nägudest ma aru ei saa. Asi ongi selles. Ma ei, ma meelega ei tee portreesid. Et nad ei saa, et nad ei taha, et võib-olla nende nägu on seal, aga keha see ei ütle midagi. Kehad on neil ilusat, ei ole vaadanud selliseid Rubensi naised. Kõik nendest? Ei, mul on ikka see noh, modellid on ikka valinud kohe, olen niimoodi, et igat ühte ma ei hakka maalima. Nooremana olin siis Valklas portreesid, mõningaid tegin, mulle ei istu see. Aga nägusid ma jälle tahtsin tehast. Aga mismoodi tulevad need värvid, et see inimene võiks olla vot seda värvi kas roheline või oranž või roosakas? Seda ma ei oska öelda. See mõned asjad on niisugused, et naise ise ka aru, miks ma niimoodi teen, aga tal on tehtud. Tulevad inimesed küsima ka, et miks te niimoodi olete teinud, ei ole küsinud keegi midagi. Aga nad ei julge küsida. Mul on küsimus meeste kohta ka, et vot siin maalide peal on naised ja naine ja aga meest ei ole kõrvale joonistatud, et miks. Ma olen ühe, üks üksainuke kord, mul paluti üks meesterahva alasti meesterahval maalast teha ja siis ma tegin Dali kuskilt. Siin Tallinna lähedal oli mingi kirik ja ta oli kiriku kellalööja. Aga ta oli väga ilusad praemusklid ja kõik selle ma tegin ära seost maxi säravast 100 ja rohkem ma ei ole soovinud. Aga see vist ongi nii, et iga kunstnik leiab nagu oma mingi asja, mis talle meeldib. Kui te vaatate, hakkate vaatama neid igasuguseid kunstiraamatuid, näete. Maalide maalitud on ju ikkagi naisi suhteliselt vähe. Mehi. Aga võib-olla siit tuleb see, et noh, mehed on maalinud lihtsalt naised, mehed ei kipu mehi maalima. Naised jälle, millal nad tulid maalikunsti küllaltki hilja. Jah seda, seda ma ei oska midagi öelda. Aga, aga mina ei ole. Vaata, ma ise olen mõelnud, vahest võib-olla see asi oli tingitud minu puhul ka sellest, et. Kuidas seda nüüd ilusti öelda? Et ma kuni keskkooli lõpetamiseni olin mina, minul, minuga tegeles ainult naised, minu vanaema tädi, kõik ei olnud kedagi, kes oleks meesterahva olnud noh, et loeb väga palju, kui see väike noormees ja sul sul on isa näidata. Igal juhul on tunnetajaga naisi, armastate, muidu ei tee neile liiga. Aga kas vahel ei ole? Ma ei tea, feministid, populaarne asi praegu tulnud ütlema, et miks te naisjoonistatud kuidagi või normaali. Et ei olegi ühistud? Teate, kes on tavaliselt tee kunstiostjad, need mehed on need naised. Naised. Või, või näiteks vot mis on väga huvitav. Haka saime tuttavaks modelliga, hakkasime temaga koos töötanud, et need niimoodi niimoodi niimoodi. Ja need poosid, mis võeti siis ma mõnikord jäin juba, mõtlen vaata et muidu räägitakse, et vaat mis asja ta seal oma algus Russibutlus. Üleüldse ilus ja on paha, aga. Et nemad nagu panevad poosi päikeses modellid, mina selle, see ammu juba tagasi oli aeg, kui see, ma hakkasin maalima, siis modellid tulid sisse, mulle üks teine kunstnik ütles niimoodi, vanem mees oli, ta ütles niimoodi. Sa võid neid tead joonistada, maalida aga härrasmodellile kätt külge pane, sest ma küsisin, et mis pärast võlts siis asi lõppes sellega. Et kui sa praegu maksad raha modellile, siis hiljem ta võtab selle raha küll, aga aga ta enam ei poseeri, vaid ta huvitab juba hoopis midagi muud. Et ei tohi nagu minna ka väga isiklikuks modelliga, seal me peame ikka tööalane puhtalt suhet ei ole need. Aga kui vaadata üldse ringi, siis kas kas seda häbi sellise halastuse ja alasti olemise ees on võib-olla ka liiga palju, et, et ma vaatan neid maale, mis on siin Adolil teie poolt tehtud, et, et siin on nagu kõik vormid on kenasti näha ja, ja midagi pole ära peidetud. Et noh, kas me võiksimegi olla natukene julgemad. Muidugi võiksime olla, aga siin on ju noored, ma olen juba vaatanud, et tulevad juba niisugused noh, ütleme mõni vaatab minu oma ka, et kas nüüd ikka päris iial jalad laiali, et kui tal oli jalad laiali. Ma pean ütlema, et ega kõigil ka nüüd ei ole. Õuga teistele. Ta tahab, ega mina ei hakanud noomima. Koristan kuivas. Julgemad, aga mis nendel järgmised tööd te ikka jätkate naistega? Ja, ega ma midagi rohkem elamismul on juba noh, vähemalt seda ma arvan, et ma oskan, aga ma ei hakanud midagi muud enam tegema. Vanus on ju ka ikka nii, ma arvan, et olete nii kaua maalinud, et te kindlasti oskaksite ka maastikumaali teha. Ma ei taha, mulle ei meeldi üldse, võiksid, meil oli suvemaja, oli olemas siis varahammustust, ajastest mõtlesin, no ta ütles, et sõber ütles, et kuule, sa võtad mere äärde, lähme sinna lohusalus, et võtame mere äärde, hakkame maalima, seal võtsin ükskord kaasa selle praami, mille pääl lõuend, põndy. Jumal hoidku, kärbsed tulid. Igasugused putukad siis lõpptulemus oli see, et tuli suur niisugune puhang, lõi mu selle raami ümber. Siis ma võtsin, ütlesin, mõtlesin, lõpp. Iseenesest on see hea, sellepärast et vähemalt on meil nüüd väga hea aktimaali ja maastikumaaliga võivad tegeleda teistesse teised. Ma väga tänan teid, Ado Lill selle lühikese intervjuu eest ja teie tööd on siin galeriis väljas, kus saab teie töid veel näha? Alles oli seal. Vallas oli, nüüd oli ka üks. Mõni raamat osta olete välja andnud, palun, kus on? Ei, ma praegu kohe ostma ei hakkaks, aga ma mõtlen, et kui nagu kellelegi huvi on, et siis et ole, on täiesti olemas. Teede- ja on altar, mitu raamatut aitavad nad on niimoodi teinud õigenena kataloogidest justest. Liivrand ja Eero Kangur. Need on kaks, kes minu töid on niimoodi vaatanud ja kirjutanud ja see on ka tähtis. Kindlasti. Aga oma silm on kuningas, kes tahab näha, tulgu ja vaadaku, aitäh. Adolil mema eelis jätkame siit, ma arvan, nüüd ühe looga, mis tegelikult on nagu pilt, see on jääre lugu, peitepilt ongi selle nimi ja fantastilised sõnad. Fantastiline lugu. Pärast sõda räägime Ruanda filmist. Nonii jõgid, hõbeõhk tulvil, päikeseme. Seal lamadel rannal punane sall. Jai pärlendad. Siis tõuseb katmata, hävita maalast, näengi rinda vannijalad, käed. Lööd tiivad valla ja hetkega, hool. Sus taeva taustal vait. Hea täis on pilt, mis rahu ei. Mis aina korre kõrvale. Ei ole kindel, kas elus Jaloo? Kõik pole elektrit veel. Kas kõik, mis näen kõnga väliselts mis pildil oleva näliin? Boyon, vaid kujutlust sinust ja unesosinad täis. On jõgi soe nagu punane. Päiksesimman keset vett. Seal Vämad alasti pajude suppoviison nõrgumas. Nüüd siis ka tervitused, mis on tulnud huvitaja, punkt vikerraadiolehele ja aivar kurvits, ütleb, et ta tervitab siis Pärnust viis napit, Jaak Visnap bit. Ehk siis sedasama inimest, kes meil siin galeriis on. Ja tema ise on Pärnus, nii et ta tervitab siis jaagu ja, ja Sonsor oimu, kur Vitsut just. Ja oma ristiema Eha kõrvitsat ning venda andres kurvitsa jõululaupäeva puhul soovime ilusat jõululaulu Anne veskilt ja tervitab ka vikerraadiot ja ma pean ütlema, praegu aitab Anne Veskit ta enam ei saa, sest lihtsalt ei mahu saatesse. Ja aga tervitus, Mark Soosaarele läheb edasi küll. Nii ja siis näiteks on meil veel tervitus marguselt, kallis sõber Aarne Põder, paidest tervitame sind, soovime sulle palju õnne sünnipäevaks. Inda Margusega. Tervitame perekond riistu ja, ja vanaema mandrit, räime, last saabuvate jõulude puhul. Perekond saan Tartusse adapterit, tervitused edasi. Ja nüüd on tegelikult see aeg, kus me peaks tuletama teile meelde, et lisaks raadiol on olemas televisioon, televisioon, televiisor, televisioon, kus saab vaadata filme täna õhtul kell 22 40. Pärast foorumit on järjekordne dokumentaalfilm sarjast. Maailm meie maailm just. Ja seekordne film viib meid Roondasse. Ja meil on siin galeriis külas Reimo Sildvee, kes on selle filmi autor ja, ja ERR-i ajakirjanik film randast, aga, aga me teame, et sellel maal on väga traagiline minevik. Mismoodi see ka seal, kus külastasid Ruanda, et kas, kas see kajastus ka inimeste eludes tänaseni ja kindlasti tervist, see kajastub randa inimeste elus tänaseni, sellepärast et kõik see genotsiid, mis seal toimus, kus 100 päevaga tapeti umbes miljon inimest, see on, sellest on möödas vaevu 20 aastat. Ehk et see kõik on seal tegelikult olemas. Need, kes tollal olid elus ja jäid ellu, mäletavad väga hästi peagu igalühel on oma mingisugune seos või, või lugu sellega olemas. Ja kahtlemata muidugi kogu selles ühiskonnas. On ka, et sa põrandasse sattudes peaaegu et kohustuslik, kuna nii-öelda austusavaldusena, selle riigi ja selle süsteemi ja selle korra vastamist seal täna on külastajate kindlasti genotsiidi memoriaali. Et kogu seda õudust, mis seal tehti, nad nad tänaseni eksponeerivad seal veel kolpasi laipu nende, selles naturaalses keskkonnas piltidena, fotodena, jätti mõnikord siis ka päris öelda esemetena, mis, mis sellest hetkest on alles, et seal on väga tugevalt tänases kultuuris sees ja lisaks muidugi genotsiidi eitamine on seal suurim kuritegu, mis seal üldse olla saab. Ja see Filma Su tegelikult korilladest ja nii see on tegelikult sellel riigil on olemas selline hoopis nagu helgem pool kaha ja see ongi need, sellised mägigorillad. Väga haruldased loomad, keda maailmas on, on alles viimastel andmetel kuni 800 loomale üldse randas neist on umbes 300 looma ja randa on, on huvitav näide sellest, kuidas sellised üliharuldased, loomad, kes vajavad kaitsmist, selleks, et nad alles jääksid, on pööratud ühest küljest nagu sissetuleku allikaks ei oska minu filmi pealkiri gorilla majandus ehk et igaüks, kes tahab, kellel rahakott on puuga seljas või osta pääsme gorilla perekonna juurde ja võib veeta täpselt ühe tunni metsas selles džunglis ja olla koos gorilla perekonnaga ja näha, mida nad siis teevad. Enamasti inimesed satuvad sinna ajal, kui gorillad on hommikusöögi lõpetanud, mõni veel natuke näkitseb, enamasti nad juba omavahel sotsiaalsed suhtlevad ja neil peagi hakkab selline lõunauinaku või selline ma ei tea, siesta aeg või midagi sellist, ehk et nad on rõõmsad ja rahumeelsed, et see on see hetk, vaadatakse mõnede gorilla perekondade juurde, kes on nii-öelda harjutatud sellega ka inimesed, see muidugi ei tähenda, et sa saad minna eestlane nende keskele ja justkui istuda nendega söögilaua taha, et sa järgid distantsi. Aga kuivõrd see on tihe džungel, tihe, mägine džungel ja gorillad ei tea, et noh, distantsi hoidma, siis, siis tihti juhtub ka seda, et, et turistidega meie selle filmimise käigus sattusime selles mõttes gorilla perekonna keskele, sest see on tihe džungel, sa, sa ei tea, 20 pealine seltskond on ühel hetkel, nad hakkavad kõigist nurkadest sinu kõigist ilmakaartest sinu poole tulema ja heli läks ka meie filmiselt. Trish Märten vahe kindlasti suudaks veel elavamalt kirjeldada seda, kuidas maailma kõige suurem privaatisa gorilla, keda kutsutakse hõbe seljaks, Honda on ta nimi, ta kalu umbes 250 kilogrammi, ta näeb välja noh, kujutage ette king kongi ja võib-olla natuke väiksemas mõõdus tormab rinnale tagudes niimoodi läbi läbi džungli ja ja siis möödub sentimeetri kaugusel. Issver kui äge, viimane küsimus mulle, kas sa tundsid, kätan sugulaseks gorilla raamatut. Ikka veel, muidugi muidugi, aga ma arvan, tegelikult kõige rohkem selles filmis see loodusfilm, tahan öelda siia, see on, see on nagu sugemetega, kõige rohkem on, tegelikult tundsin sugulust nende inimestega, kes seal elavad ja kes gorilla tõesti sellest turismist, mis sinna juurde on ümber ehitatud, elatavad, et ma arvan, nendega on kõige suurem sugulustunne. Ma loodan, et täna õhtul kell 22 40 pärast foorumit seal vaadata ja seda tunnet ära tunda. Igal juhul aitäh sulle, Reimo Sildvee põnev film, gorilla majandus täna õhtul ärge magage maha seda, mina arvan, et seda võib vaadata ka, kui loodusfilmi võib vaadata kogu antropoloogilisi filme võib vaadata ka, kui lihtsalt. Tegelikult on see film, tegelikult on see film juba ka ETV kodulehel hetkel vaadatav. Nii et kui te jõua õhtuni üleval olla, tehke see tegu ära ja vaadake lõunapausi ajal aitäh ja meil meelisega on ka nagu aeg vist otsad kokku tõmmata. Jah, nende kaunite naiste keskelt, Me lahkume Tallinn Art Space galeriis oli meie tänane saade ja homme oleme jälle täiesti uues kohas. Just ja Meelis mäe peal on sinuga kaasa. Ma ei jää siia galeriisse. Et tänased saatejuht Meelis Süld, Krista taim ja kuulmiseni