Vikerraadio. Kaunist keskhommikut ja ilusat laupäeva ja ilusat nädalavahetust on väga ilus ilm väljas, kuigi suvi hakkab vägisi otsa saama. Aga Meie juttude temaatikat ja konteksti arvesse võttes nii palavat suve lõpu või, või varasügise algust vist ei mäletagi ja see tähendab siis loomulikult seda, et rahvateenrite veel ka selle laupäeva hommikul kell on saanud nüüd juba 11 ja peaaegu kuus minutit on, millest rääkida. Kolleegid Krister Paris, Eesti päevalehest, Neeme Korv Postimehest kaks arvamustoimetaja toimetuse juhti ja mina Altrannamäe Eesti televisioonist täna siis rahvast teenimas. Ja head kolleegidega. Me võime tahta rääkida mis iganes teemadel, aga eelmine või see lõppema hakkab nädal. Ja, ja see, mis nüüd ka tulemas on, tegelikult annab meile selle sundmenüü ette, nii et et mingisugust vaba vabamenüüd me siin täna ma arvan, väga rakendada ei saa. Ja minuga nõus, kui meil selline ühiskondlik saade on ja käimas on vabariigi presidendivalimised, riigikogu voorud on selja taga. No millest me siis Aarne ikka räägime? Ega ometi mitte nendest vahvlitest, mida kolleeg Krister meil hommikul küpsetas? Karta on, et me peame rääkima praamidest, aga see äkki hiljem siis. Jah, loodetavasti loodetavasti siis peale riigikogu valimisRiigikogus toimunud presidendivalimiste ja ja, ja siis septembri lõpupoole planeeritud valimiskogu kokkutuleku ja kõik selle, mis jääb sinna vahele, ehk see lähitulevik ja ja need, mis need sündmused, mis toimuvad siis meie, meie erakondades seoses aga võib olla ka mitte ainult seoses äsja toimunud siis presidendivalimiste nii-öelda esimese etapiga, et see on siis meil täna täna jutuks ja vaatame siis, kuhu meie Meie jutud välja välja tüürivad. No tegelikult ma pean ütlema, et ega, ega enne 20 üheksandat augustit ju meil väga nagu suuri lootusi ei olnud, vähemalt vähemalt mulle. Mulle isiklikult tundus, et ega asjad nüüd nii nii kärts ja mürts ka nagu ei, ei lähe käima tegelikult nagu nad läksid. Selles mõttes oli jah, natukene kognitiivne dissonants neid asju valgustada, sa saad aru, et suure tõenäosusega tegemiste tsirkusega Kristjan kogu peresaade tõigi ära see, mis asja ütles. Et ma näen ja tunnetan midagi muud kui, kui, kui see, mida ma tegelikult kajastanud, ehk siis kajastasime kõik seal presidendivalimisi kogu Eesti meedia tegelikult isegi natukene seda kampaaniat ju tegi praeguse Eesti meedia ehk kale alguses ju kandidaadid kuidagi tahtnud välja tulla, lõpuks tuli Siim Kallas, panin märgi ette maha, aga võib ammu näiteks ka Päevaleht kutsus ülesed doga, tehke ometi tulge välja algatada diskussiooni. Ja siis noh muidugi pärast seda, kui oli näha, et kui palju see rahvale korda läheb, siis, siis oli arusaadav, et seal ei ole õige samm, et ega meil natukene neid parteisid ka ennetasime. Aga siis lõpuks jah, tõesti see riigikogu voorud mul ei tekkinud kordagi tunnet, et tegemist on millegi muu kui, kui vahefinišikasest. No ükskõik, elase küsitlejad, sa saad aru, et see peab olema mingisugune väga tagatubades sõlmitud, selline kokkulepe kuskilt midagi välja ei leki. See on võimalik võimalik näiteks EKRE puhul, kes hääletas alati üllatuslikult nendel kordadel, aga suuremad erakonnad. Ma nagu mõtlesin küll mingi hetk korras, et kui näiteks tuli veel Savisaare enne kolmandat vooru sinna riigikogusse, mis nüüd võib-olla sünnib, aga see kõik oli ikkagi selline, et see peaks olema tohutu tohutu üllatus. Need väikesed märgid ikkagi minu meelest andsid päris sellise hea korraliku, suure pini ja sellepärast, et ehkki jah, ma arvan ka, et vaevalt, et kogu selle meedia plejaadi seas leidus inimene, kes kes arvas, et, et nüüd tuleb mingisugune tohutu üllatus, ma ei tea, asteroid langeb ja ja tõepoolest see 68 häält saadakse kokku, ma arvan, et seal ei olnud sellist inimeste, et aga, aga seda ei saa öelda, pinget poleks olnud, sellepärast et see on ikkagi erakonnad on kasutanud seda situatsiooni ära nii-öelda oma siseasjadega tegelemiseks, avalikuks, avalikku tähelepanu võitmiseks on kui me vaatame need hääletusvoorud, võtame nagu ükshaaval lahti, siis erakonnad ise võtsid sealt punkte kui ka siis püüdsid võtta erakondade sees olevat grupid ja iga iga väike selline aspekt, lisa selle jälle vürtsi nüanss ja ütleme nii, et meedia kajastas seda, seda nagu ikka täiesti täiesti hullumeelsed. Ma arvan, et üks asi, mis oli küll nagu täitsa eriline, et kui Arne ütles siin saate alguses, et see kuidagi nihuke eriline, erilise pingega suve lõpp, siis võib-olla vaikseid pinge hetki on ikka olnud, aga, aga see, see, et nii palju meediat ja sellist pilti näitavat rääkivat kirjutavad, niisama suhtlevad Parlamendis vist pole tõesti enne olnud. Seal oli jah päris mitu sellist kentsakad või lõbusat vahejuhtumit, kus ajakirjanike hordides ära upuvad otsustajad ehk ehk riigikogu liikmed tulid koridori või trepi peal vastu ja siis küsiti alati, et mis te siin teete, et siin siin toimub midagi. Kusjuures jäätmete ja täiesti oli praegu ju rahvasaadikute pidupäev, et praktiliselt kõik, kes on võimelised ennast verbaalselt väljendama, kasutati lõpuni ära ja said lõpuks ometi anda nii palju intervjuusid kui, kui kulud. Ja isegi mõne puhul tõesti näha ka veidike tüdimus ja täpselt imestust, et ka mina rääkisin üheka üsna tuntud saadikuga, kes võitleb nendes haldusreformi vastu siis ja ütles ka, et meil on nii põnevad arutelud näiteks iseenesest võiksid olla ka neid miskipärast kunagi käik kajastata, samal määral nagu nagu siis selle ühe isiku paika panemist avaras asjadega. Positiivne, et poliitika on hakanud jälle inimesi huvitama vahepeal ta kujunes hirmsasti selliseks sõimusõnaks ja nagu ka praegu ütleme, on mõni kandidaat, ütleb, et ta tahab olla nii erakonnaülene, et erakond erakondlikust on nagu alla suruda veenega. Erakondlikust peaks olema just nagu midagi sellist halba ja negatiivset, et tegelikult on erakonnad vähemalt praeguses parlamentaarses korras üks, üks vahendeid kuidas siis inimeste tahet ikkagi jõustuda, et see ja see, et see inimestele korda läheb, huvitab see positiivne. Eks see ole suuresti muidugi meie, see tähendab ajakirjanduse teene. Et meie me mäletatavasti juba seal kusagil varakevadest või, või märtsist aprillist jah, et hakkasime, hakkasime vägisi nagu kiskuma, et noh, et kuulge, et sügisel on, see üritas ikka, küsisin, mäletate jah. Niisugune asi tuleb, et Toomas Hendrik Ilvese ametiaeg saab otsa ja, ja ja hakkasime tirima neid kandidaate siis päevavalgele ja vägisi tekitama neile nii-öelda põrandat. Või on see on see on ju tegelikult see oli ka selle, nende, nende kahe siis selle Toompeal toimunud kahe päeva tagajärg, et meid seal tõesti nii palju oli ja see, kas see rahva huvi loomulikult, kui kui ajakirjandus pidevalt seda üles kütab ja, ja see oli tõesti enneolematu. Toompeal oli vist akrediteeritud seekord pea 200 ajakirjanikku. 85 ERR-ist juhin tähelepanu. Ja kellest muidugi suure enamuse moodustas meie tehnikapersonal, mis on televisiooni puhul, on nagu paratamatu, aga kokku siis lehed, meediat, onlainid, Teled, raadiod, ajalehed, kõik peaaegu 200. Eks muidugi midagi ütleb ikkagi ei või ka sellise demokraatia arengutaseme kohta, kui kui nii palju auru ja nii palju tähelepanu pälvib valimine, kus valitakse yks isik, kellel tegelikult suhteliselt vähe võimutäiust ehk siis isiku valimile ühe isikuga ümber käivad. Emotsioonid on palju suuremad kui tõesti väga oluliste otsuste ümber. Taas kord. Ma nimetaks näiteks haldusreformi. Siinkohal jälle on see, et siin on jälle see koht, kus mina peaks ütlema seda, et minu meelest on Eesti vabariigi presidendi isik nagu väga-väga tähtis Eesti Eesti süsteemis ja kogu selles. Ja sellepärast sellepärast ka, et, et kui me nüüd räägime sellest, et meedia korraldas seda debatti ja ma olen selles suhtes vägagi nõus ja juhtis siis ega siis me ju teeme seda sellepärast, et, et, et me tunnetame, et seda on vaja teha mitte ainult ka lihtsalt lihtsalt mängu ilu pärast ja ma arvan, et üks asi, mis ajakirjandusel nagu ilmselgelt ees seisab, veel on see, et me peaksime nüüd ikkagi kogu selle kriitika, mis selle valimissüsteemi suunas on tekkinud. Me peaksime ka seda püüdma seda protsessi püüdma nagu, nagu nagu juhtida ütlema, et me peame ikkagi sellega tegelema, et me võime, ma ei tea, kas me peame liikuma otseselt Ta kohe otsevalimiste suunas, et paljud inimesed, kes on olnud selgelt otsevalimiste vastu on nüüd hakanud rääkima sellest, et otsevalimised on vajalikud ja presidendi võib-olla volituste ümbervaatamine, nagu see Soomes tehti, eks aga, aga võib-olla mitut tingimata seda, aga kas või jõuaks siis nii kaugele, et ka seaduses oleks ette nähtud, et kandidaadid peaksid olema varem esitatud. Eks väga huvitavaid, nagu mõtteid oli, oli politoloogide veebis Pole, poliitikaguru, kus olin ka paar head mõtet, et esiteks näiteks võiks piirata aega, millal saab kandidaate üles seada mitte nii-öelda ametlikult neli päeva varem nagu praegu, vaid näiteks kolm kuud enne oleks lukku pandud ja nad saaksid hakata tõsiselt tegema kampaania, kuni selleni välja, et võiks näiteks ühe ühe vahelüli, mida ka Päevaleht välja pakkus, et ta võiks näiteks riigikogu ja olekski kohe valimismeestekogu. Aga seal ei oleks, kõik on üks, aga see diskussioon saab olema väga pikaajaline, sellepärast et see protsess, kuidas presidenti valitakse, on praktiliselt detailideni kirjutatud sisse põhiseadusesse. See eeldab põhiseaduse muutmist. See eeldab jah põhiseaduse muutmist, aga, aga midagi midagi ilmselt peab muutuma ja, ja kui siin räägitakse, et meie, meie erakonnad on muutunud tugevamaks, mis tähendab seda siis ka, et järjest tugevamini tõmmatakse iga erakond tõmbab tekki enda poole ja eriti nagu ju koostöövalmidust ei ole, kui me siin nüüd jätame kõrvale selle imeliku käigu, mida, mida nüüd tegid sotside ettepanekul siis sotsid ja reform koos mis, kui vaadata nagu nagu talumatsi pilguga sellele või ütleme noh sellise kaine talupojapilguga, et, et üks üks kummaline kummaline käik see oli muidugi ta tekitas palju põnevust, et vaadata, kuidas siis nagu koalitsioonipartnerite hääled hääled peavad ja noh, selgus, et, et eriti ei, ei pidanud ja kõik see tekitas tohutut tohutut põnevust ja sellist ažiotaaži, aga aga, aga tegelikult see on ju tühi-tähi võrreldes sellega, et me ikkagi peaksime siis meie, meie, Eesti riik ja ühiskond, me peaksime olema suutelised ära valima ikkagi võimalikult head esimest meest või naist meie, meie riigi etteotsa, olgu tema tema volitused siis sellised, et millised nad on, nad on ja, ega, ega nende volituste üle ju valitseb ju põhimõtteliselt konsensus, et ega keegi ei taha ju neid muuta aga aga tehase selliseks, noh, ütleme sirkuseks nagu, nagu ta praegu on. Ilmselt midagi, midagi peab muutuma ja arvatavasti muutub ka, et kuigi tegu on, on põhiseaduse muutmise vajadusega, siis kui me vaatame nüüd natukene ette. Kui nüüd valitav president oma oma viis ameti ja viis aastat ametis ära ära istub, siis midagi peab muutuma, sellepärast et haldusreform ikkagi jahvatab praegu meil, kui me räägime nüüd, kui mõtle haldusreformi all kõike, kõike seda muud, millega, mida see hõlmab, vaid vaid puhtalt, eks ole, valdade valdade kadumist ja ja viie aasta pärast on meil valijakogu kuigi põhiseaduslik institutsioon, nagu ta, nagu ta kirjas on on ikkagi puhas selline riigikogu väike laiendus. See arv kahaneb pöörase kiirusega ja, ja sellisel kujul enam lihtsalt ei ole mõtet. On see, et see arv kahaneb, aga teine asi on ka seesama kahe tooli seadus, mis kehtima hakkab, mis võimaldab ilmselgelt ka paremini hakata erakondade tagatubadel taas. Noh, ma ütlen täitsa otse ära, et nii see tegelikult on nii-öelda kohtade jaotust, kes läheb kuhu, kes mingisugusel hetkel, kus, kus ja kuidas hääletab sellisel juhul sellisel juhul võib-olla on ka see variant, et tõepoolest kui tahetakse midagi kuskil läbi kukutada, siis seda võidakse ka noh, nii-öelda parteikontoritest võib-olla praeguse valimiskogu puhul on, on kindlasti tunduvalt keerulisem läbi viia, aga minu meelest oleks hea ju seada nagu selline eesmärk, et me tõesti järgmisel korral oleksime siis ka nagu tõesti sisukate debattide ees. Et Ma ütleks, et need debatid on olnud tegelikult väga mitmekülgsed, mis on, mis on peetud ja minu meelest ajakirjandus on teinud nii, nii meie kui näiteks Postimehes kui ka kui ka konkurendid on teinud küllalt head tööd, aga samas on seal võib-olla olnud. No ütleme, ma arvan seda, et kui see valimissüsteem oleks natuke teistsugune, siis oleks ka debattide sisu veel natuke nagu, nagu harmoonilisem või fokusseeritum, et praegu on niimoodi, et on seal siukest tilulilu ka sees. Teine variant on see, et kui ta oleks veel rohkem jääda liialda rahvale lähemal mis iganes variandiga siis oleks debattide sisu veel kaugemal sellest, mis on presidendi ülesanded. Kuigi ma arvan, et seal oli tegelikult on hästi positiivne küsiti presidenti kandidaatide käest ka seda, mis otseselt presidendi ametisse. Minu meelest. Kas Toomas Hendrik Ilves vist marozejas peetud kõnes kritiseeris muuhulgas. Talitades Ilvest utreeritud näitajaid, jah, aga, aga, aga põhimõtteliselt teada saada, mida presidendikandidaat ikkagi mõtleb nii-öelda seinast seina teemadel. On, on, on ju, on ju kui hea ja kasulik, et, et me võime ju peame, selles on ja kursis. Ja on ka, on ka muide ajakirjanikele kasulik, et tulistan ise ka, kui olen mõne nende kandidaatidega pea kõigiga, eks ju ka niimoodi omavahel vesteldud, siis see tunnetus, missugune ta on inimesena, see paneb ka nagu intervjuud hoopis annab, paneb teistsugusesse valgusesse. Just ja ta toob ka välja näiteks muuhulgas selle, kas Ta oleks kandidaat, kes suudab samasugust ikkagi turmtuld pidada vastu veel järgnevad viis aastat, kuidas ta üldse pingel käituda. Midagi pole parata, presidendi amet on niivõrd avalik, kistakse välja kõik see, mida sa võib-olla ka 20 aastat avalikkuse eest varjus hoidnud, mis ütleme emotsionaalselt väga raske, nagu. Jah, ja kui vaadata nüüd seda, seda asja, mis siin nüüd Toompeal juhtus ja mõned mõned päevad ka pärast seda, siis kui me räägime nüüd siin pinge all käitumisest, siis no et ma ütleks niimoodi. Neid higiseid, Murne, isegi kurje nägusid nii palju, kui, kui seekord seal kaamerate ees oli ja hiljem siis nüüd ja, ja seda turritamist ja ja kõike, seda ei ole ikka kunagi nii palju olnud, et siin on, siin on ka kandidaatidel üht-teist üht-teist õppida, et me ei tea, mis toimus nendel päevadel, tagatubades või meedia kõike, aga, aga me, me, me nägime, et seal toimus ikkagi midagi väga-väga-väga, põhimõttelist, et ega ega see kogu see protsess ei oleks nii äge olnud. Kui, kui ka need erakonnad sisemiselt ei oleks ikkagi väga-väga lõhki ja ma ei räägi siin, ma ei räägi siin ainult noh, millest viimastel päevadel on kõige rohkem nagu räägitud ehk siis reformi Reformierakonna suurest lõhest ja nüüd noh, vaatame edasi, mis saab Keskerakonna puhul. Et kuigi Mailis Reps sai oma nii-öelda kohustuslikud 26 häält kenasti kokku riigikogus ehk siis kogu kõik oma fraktsiooni hääled, siis noh, mis nüüd selle uue päevavalgele ujunud paberi valguses toimuma hakkab ja, ja kuidas see mõjutab valimiskogu tööd, see on, see on omaette ooper. Miks, miks see paber üldse just jõuame paberit rääkida? Jah, ta välja. Et see on, see on huvitav fenomen, aga aga noh, me võime järjest võtta siin ütleme, Reformierakond on muidugi olnud nüüd lambi all ikka ikka päris päris päris jõuliselt ja ma, ma küll ei tea, kuidas see seal Kadrioru kohvikus räägitu välja välja ujus. Küllap alati on igas seltskonnas on inimesi, kes, kes tahavad natukene tilgutada ja ja, ja see on, see on ka meie, meie leib, et me sellest elatuma Ütleme, kui Reformierakond nimetab ka teisiti hääletavaid saadikuid, kes ju on igati põhiseaduse järgi oma mandaadist sõltumatult, nimetab kohe otsesõnu reeturiteks, saavad sellised sõnad, kõlasid siis Nüüd on täpselt selline kommunikatsioon, tekitab piisavalt paksu meil igatahes jahtuda kui väetamine, et valimiskampaaniat vahepeal tundus valimiskampaania ka avalikkuse silmis ongi ainult Reformierakonna ma pidevalt olid, ainult räägite kahest kandidaadist. See tõi erakonnale hirmus palju tähelepanu, aga see talt lõpuks ei suutnud seda siis ära lahendada ja enda kasuks pöörata. Nüüd on kõvasti kogu kogu erakonna maine ja mõlemad kandidaadid pihta saanud. No tegelikult ju, kui hakata seda protsessi kesi, siis siis ammu-ammu aega tagasi, kui see situatsioon üles kerkis, mida, mille lõppvaatust me siis nüüd või siis me ei tea ju veel, et, et võib-olla on siin veel mingisuguseid arenguid peidus, sest noh, midagi lõplikult ei ole kahe kandidaadi osas lukku löödud. Kui nii võtta ei ole tulnud seda ühte ühte lauset võib olla ühelt inimeselt. Et seda situatsiooni tegelikult ette näha ja, ja oli, oli näha, et peaminister rõivas oli, oli päris keerulises olukorras tegi omal moel ka mingisuguseid mingisuguseid otsuseid, räägiti, mõne jaoks, olid otsused, mõnede jaoks on otsustamatus. Ja oli oli näha, et see asi asi, pöör pöördub nagu sellisesse faasi, aga ühel hetkel oli, oli juba juba nagu hilja, et siis, aga noh, niimoodi need poliitikas käivad, et siis kui on sul kaks halba valikut, siis tuleb valida, valida vähem halb ja niimoodi on see kuidagi kuidagi sinna nagu edasi liikunud. Jama muidugi saab või mis ma saan, ma kujutan ette, millises seisus tegelikult erakonna juht peaminister kogu kogu suve vältel oli, et nüüd nüüd heidetakse talle ette, et tegelikult see, see nii-öelda Kallase otsus või, või ütleme, ühe kandidaadi otsus oleks, oleks pidanud langema tegelikult hiljemalt Augusti alguses, aga, aga ma kujutan ette väga-väga eluliselt sellist situatsiooni, kus sul on kaks väga teravalt eristuvat lõhestatud leeri ja sa püüad kogu aeg nende vahel kuidagi laveerida ja ma arvan, et just sellelt pinnalt sündis ka see nüüd takkajärgi vaadates ikkagi suhteliselt rumal otsus, et et lükkame Kallas Riigikokku ja Marina kaljuranna valimiskokku. Et nüüd nüüd on selge, et, et see, see asi nagu ei, ei tööta või ei, ei töötanud, aga aga, aga tegelikult oleks võinud noh, nii palju ette näha, et oli, oli selge, et see ei hakkagi tööle. Ka tegelikult võiks kerida seda protsessi veel veel kaugemasse aega, sellepärast et kui Taavi Rõivasest sai Reformierakonna esimees, siis need teadupärast oli ka erakonnas nagu teisi valikuid ja, ja need allhoovused praegu ikkagi ju noh, ka selgelt nähtavalt, et annavad endast märku, et on ja on ka teisi teid ja on ka teistsuguseid valikuid. Jah, aga see elus ongi niimoodi, et, et mina endiselt, ma saan aru, sinust teeme see kõik see moraalne majakas ja presidendi kui institutsiooni vajalikkus ja selle üle võib vaielda või, või mitte vaielda, aga see on noh las ta, las ta olla, eks ole. Aga, aga tegu on ikkagi ütleme meie igapäevaelus suhteliselt marginaalse teemaga tema valimine ja tema olemine ja tema, tema noh, ütleme käitumine, tema, tema sellised valikuvõimalused, mis tal on ja nii edasi. Et meie meie elu viib, viivad edasi ikkagi suured otsused, mida üks, üks personaalia nüüd nii nii väga ei ei puuduta ja kui, kui see minu arvates ikkagi üsna marginaalne asi tekitas niivõrd palju turbulentsi, siis näitab see tegelikult noh, asi on ikka ikka väga-väga sügavalt sügavalt mäda ja, ja tegelikult see oli ainult katalüsaator, mis või, või lakmuspaber, mis, mis tõi selle selle asja, noh, nii nii teravalt. Hästi palju ikkagi ka loeb puhtalt ikkagi isiksused. Kui Siim Kallas teatas kohe alguses, et jah, ma tahan, ma tahan kindlasti saada, siis on näiteks Marina Kaljurand, paraku tema kommunikatsioon oli selline, et kui ehitatakse, siis jah, muidugi, et tal on alles hiljem hakanud seda jõulisemalt välja tooma. Ja ma pean tunnistama, et kui ta tuli meile Delfi stuudiosse Siim Kallase pärast seda esimest pärast kolmandat vooru, siis ma arvan ka tunda tohutut enesekindluse, nagu jõudu kiirgas välja, ehk siis ta mõjub sellise tõsise pilise Traanina. Ma ei ole kunagi niimoodi Kallase kõrval pikemalt pikemalt seisnud aga kuna meil oli selline kogu pereraadio sisse toos näidikuid Gustamiseks kasutaksin Siim Kiislerit, kes on tulnud väga hea näitusele pisiidise reformierakonnas ja teisavate kaks reformierakondlaste platvormil Balti jaamas. Tarja Tseegaks Tartusse, ükslaseid Tartusse, Pärnusse, lõpuks leppida kokku, et istume ühe rongi peale ja pärast vaatame, mis saab, kui natuke aega sõidetud ja siis teine ütleb, et ma tahaksin minna Pärnu rongi peale, siis esimene ütleb, aga kuulge, kuhu nüüd enam, kas ta siis sõiduplaane paremini. Noh, väga-väga-väga ilus võrdlus, aga ma personaaliale ehk siis presidendikandidaatidele, kelle, kelle hulka siis jätkuvalt nagu sa ütlesid, ma arvan, päris õigesti. Et kuulub ka veel Marina kaljurand. Ega see asi ei ole ju veel lukus, aga minu jaoks, kui, kui siin meil juba suurde suureks võrdluseks läks, et siis ma võrdleksin seda nagu malelauaga, et Need kandidaadid siiski ei oma ei lippu ega kuninga staatust. Et nad on, nad ei ole ka etturid loomulikult, sest tegu on väga-väga jõuliste ja tugevate isiksustena, kes, kes oma käitumisega oma oma sellise taustaga oma väga-väga suurt rolli kahtlemata, aga, aga nad ei ole, nad ei ole nii-öelda selles selles mõttes ma jagan väga paljuski Ekspressis ilmunud mitte siis kõike, mis seal nüüd viimase lehenumbri mitmeleheküljel oli, aga, aga, aga mulle mulle tundub, et õigus on, on nendel, kes, kes peavad seda rohkem nii-öelda noh, seal Ekspressis oli välja toodud, et see on nüüd, ütleme Kaja Kallase ja ja Keit Pentus-Rosimannuse võitlus, aga noh, ükskõik kes seal Geselleeri leerida eesotsas on, on selge, et ühed on, et nad on väga erinevad seal täitsa. Tegelikult on ju ka see, et noh, nagu ma välja tõin, siin seda, et oli ka teisi kandidaate Reformierakonna juhi kohale, et küllap oleks sealt tulnud ka hoopis teistsugust nii-öelda otsustamise juhtimisstiil põhimõtteliselt ega rõivas on ju ise ka öelnud, et tema otsustamisstiil ongi selline Ta konfliktolukorras pigem nagu eelistab selle konflikti nagu jätta ja siis natukese aja pärast on keskkond võib-olla soodsam. Ja noh, mõned on öelnud, et see ongi nagu väga tark, aga elu näitab seda, et pigem nagu mingid väiksed asjad kerivad suureks, suureks lumepalliks ja siis on lõpuks oht nagu selle alla jääda. Teine asi on muidugi, et presidendivalimiste kogu loogika läheb vastuolu ülena poliitloogikaga, et jah, ütleme koalitsiooniläbirääkimised on küll koht, kus sa pead katsuda jõuda kompromissidele, me ju mäletame, kui, kui raskelt läks näiteks näiteks praeguse valitsuse kokkupaneku puhul aga vähemalt seekord, mis on nagu riigikogus eeldab täiesti vastupidist kõigele muule, kus sa muidu pead koondava enda selja taha piisavalt tugeva elektoraadi saada, valituks saada, mandaati valitsust moodustada ja seal pead sa suutma võita enda poole ka need, kelle vastuse harilikult vähemalt sinu toetajater lähevad, ehk siis olema nii-öelda kõige vähem ma vähemalt või kandidaat, kelle vastu kõige vähem inimesi. Et see on täiesti olemuslikult vastuollu vastu minna sellega, mis sa teed muidu igapäevaselt poliitikuna ilmselt sealses tihu tooma sisse tuligi. Jah, ja noh, ma ütlen veel kord, et tagantjärgi vaadates on, jääb see see otsus ikkagi ikkagi väga-väga arusaamatuks, et et mida siis kuigi ma saan aru jällegi, et, et rõivas on, on, on kahe tule vahel ja talle talle tundub mulle küll tundub, et talle sümpatiseerib nii-öelda Kallase variant rohkem, aga, aga noh, see selleks. Aga ikkagi, et, et mis, millise, millise kohaga mõeldi, kui kui otsustati, et paneme ühe kandidaadi Riigikokku ja teise valimiskokku, mis ei arvata, et ma arvan, et see ei olnud mitte sekundikski üldse üldse kahtluse all. Et kui, kui Siim Kallas kandideerib Riigikogus, et ta, et ta ei saa nii-öelda automaatselt edasi valimiskokku ehk et ta ei ole kolmandas, kolmandas, riigikogu valimised? See on tegelikult täpselt samasugune, kui sa katsud loogiliselt võtta lahti lepingut, sama absurdne leping nagu oli tehtud sotsidega, et kõigepealt toetame teid ja siis, kui ta kaotas meie omale, siis tähendab, et automaatselt puudub igasugune huvi, et. Kaotus on nagu sisse planeeritud. No te tõite siin igasuguseid kujundlike näited, et minu meelest võib ka lausa pritsimänguga siin kujundi sisse tuua, et kuidas kuidas sellisel juhul, kui näiteks ma ei tea, kui oleks olnud, et ma ei tea, mida sa silmas pead, et näiteks kahe reformierakonna kandidaadiga riigikogu voor. Et siis oleks nii-öelda teised erakonnad saanud nii-öelda selle, selle tüli nii-öelda nii-öelda oma kasuks jälle jälle välja mängida, nii et see selles mõttes, et ilmselgelt nagu kuna Reformierakond Ta oli kimbatuses, siis teised nagu püüdsid seda kimbatust nagu, nagu suurendada igal igal võimalikul moel ka praeguses situatsioonis. No kõigepealt võib-olla ütleme nagu pikemalt, siis võib-olla isegi hea, et näiteks juhtunut tolles olukorda nagu, nagu ikka juhtub mõnel pool, kus on enam-vähem jõudude tasakaal ja lõpuks sõltub ühest mõnest väga marginaalselt parteist kummale poole siis kaldub, et kuna ikkagi igal igasugune leping oleks praktiliselt vajanud Keskerakonna paati võtmist, siis oleks olnud tõesti suur lai koalitsioon või siis üldse mitte midagi, mis kokkuvõttes välja tuli, mitte see, et nii nibin-nabin, asi lõpuks ütleme stiilis vabaerakond või EKRE või ütleme, kes iganes võiks olla väikepartei, oma persku, tohutut mõjuvõimu selle üle, mis on lõppotsus. Jah, Toompeal teisel päeval teise teise vooru eel ja ütleme, kogu see päev teisipäevane päev siin saate alguses natuke juba rääkisime, aga, aga, aga ikkagi mingisugune mingisugune lootus ikkagi nagu, nagu oli, vaadates vaadates neid nägusid, kes siis kuuluvad poliitikute poolt otsustajate ringi ja vaadates kasvõi seda, et, et Savisaar ja saabus saabus Toompeale ja ja, ja ikka ikka oodati, oodati ja loodeti, et õnnestub see asi ära teha nii-öelda, et et, et noh, mis oleks praktikas ikkagi tähendanud seda, et keskoleks loobunud Mailis Repsile ja ja oleks asunud siis noh, tõenäoliselt siis Kallase Kallase taha ja, ja oleks oma oma 68 häält kätte saanud. Või siis näiteks ikkagi, et oletame, kui me ennist rääkisime väiksemat vastupanutekitavast kandidaadist, siis kui vaadata rahvaküsitlusi siis Siim Kallas on päris tugeva toetaskonnaga ja üks kõige kõrgema vastasseisuga kandidaat, samas näiteks Eiki Nestori puhul ja seal on väga raske oma egost loobuda ja öelda, et aga noh, hea küll, et ega ta ju meile vastumeelne ka ei ole. Ja aga paraku sellised üllatused jäid, jäid ära? PP mehaanika näitab seda, et ka Keskerakonna häältega ei oleks Eiki Nestor osutunud valituks. Sellepärast et 40 40 tiitel ei tulnud kahe osapoole kokkuleppel. Aga huvitav on ka see, et, et noh, kuidagi kuidagi selline situatsioon on tekkinud, et noh, inimesest saab rääkida ainult niimoodi, et ainult ainult äärmustest kasvõi sedasama sedasama Marina kaljuranna puhul, et et kas ta siis jääb nüüd nii-öelda nagu luuseri positsiooni või saab temast hoopis selline selline selline märter, et et lõppude lõpuks on, on tegemist väga särava inimesega, kes on, kes on kahtlemata, kes inimestele meeldib, kes on teinud noh, hästi oma tööd on ju, kes seal olnud kõik ütlevad, et olnud ka väga head Eesti esindaja, diplomaat, eks. Et lõppude lõpuks elu läheb. Edasi me igatahes Päevaleht kutsusime teda väga jõuliselt üles kindlasti kandideerima, selleks on, on mitu põhjust kõigepealt see, et antud juhul on ikkagi täiesti kõige populaarsem jätkuvalt, kui vaadata rahvas ja seas küsitlusi ja, ja kui nüüd tuleks välja, et ühe partei tagatuba, kes on pealekauba lõhki, võtab ühelt kõige populaarsema kandidaadilt ära üldse võimaluse seda proovida siis jätab see kindlasti väga-väga niru mulje, et nii kena on, usaldus. Tähendab parlamentaarse demokraatia ja eriti siis Toompeal oleva eliidi vastu mitte just kõige kõrgem pluss pluss veel ikkagi jah, see oleks ka Marina enda poolt, kui ta on juba nii palju välja tulnud rahva petmine, kolmandaks igavesti jääksid siis kestnud spekulatsioonid, et ei tea, mis oleks võinud saada, kui tal oleks lubatud kandideerida, ehk siis Marina kaljurannal ei ole mitte mingisugust probleemi saada kätte 21 valijamehe toetust, tuss, allkirjad ja ennast üles panna ja ma arvan, et puhta selle pärast, et seda nii-öelda tagatubades taga tagatubade imagot kärpida. Mulle mulle tundub Christian, et sa rohkem ma siin või, või need, kes seda seda ideed toetavad, ajavad taga rohkem nagu, nagu mängu ilu, et või, või veel veel asja segasemaks ajada ja, ja noh muidugi oleks tore, aga, aga võtame nüüd kaljuranna enda nagu seisukohalt, et see oleks ikkagi nagu sildade põletamine. Ja olukorras, kus uut silda ei ole, veel ei ole veel valmis seda, seda esiteks. Ja teiseks, see annab kindlasti tagasilööke ka tulevikus, kui, kui ta, kui ta otsustab poliitikas kaasa lüüa ja nii edasi. Jah, kui ma oleksin, kui, kui noh, ütleme ma ei tea, ma oleksin puhas, puhas kõrvaltvaataja kuskilt kuskilt kuu pealt või teisest riigist, eks ole, siis siis mängu kuidas oleks see muidugi väga-väga huvitav vaadata, et kuidas, kuidas valimiskogu hakkab, hakkab käituma, aga aga. Juhi tähelepanu kaljurand, ametlikult parteitu. Ei noh, see on, vot see on jutt, jutt, mida ma üldse nagu jutule ei võtaks, et mis mõttes parteitu, et kui sa oled selle valitsuse liige ja see erakond on sinna pannud siis või vähemalt tekitanud selle võimaluse, siis see, see formaalne parteitus, see ei mängi enam mängu ilu, kardan selle hea mängu ilu jah, et see, see ei mängi enam nagu suuremat rolli. Jah, noh, jälle mina ütlen, no võib-olla ministriametis on see natuke teistmoodi, et riigikogu liikmed, kes ei ole siiski erakonda kuuluda, noh, rahvas nagu peab neid justkui erakonna liikmeteks, kui nad on kuskile fraktsiooni kuulunud, aga mina ütleks ikkagi, et lõpp lõpuks on ikkagi nii, et et inimene võib alati tulla ja öelda, et ta siiski ei ole olnud erakonna liige, et kuigi ta on, ta on olnud Ja hääletanud ja eile tuli just ETVst film lell lilli rehvers Stahlist. Kas ka sai alati lõpuni tookord vastu rinda öeldud, et öelda, et mina ei olnud natsipartei liige? Et ma olin küll Hitleriga voodis, aga, aga parteilise jaja vaatasime filmi. Aga jah, eks üks asi on muidugi jah sildade põletamine, et mida siis kaljurand sele sele kandideerimisega teeks, kusjuures tulemus oleks ettearvamatu, siin on, see on, see on tegelikult väga-väga huvitav, et noh, kohtumisi on kõikidel kandidaatidel olnud tohutult siis kohalikes omavalitsustes ja ja siin minu meelest ka vist oli seesama ekspress oma selles mammut artiklis kes tõi selle välja, et sageli kandidaadid tõlgendavad nii-öelda seda, kui need kuskil viisakalt vastuvõetav tehakse ja, ja uudishimulikud ollakse. Nad nad tõlgendavad seda jubeda toetusena, kuigi kui me vaatame, tänaseks vist on teada juba peale riigikogu liikmete viie 18 valimiskogu liiget, et siis personaalselt nimeliselt ja kui nende juurde minna küsima, et keda te siis toetate, siis vastuseks on, on vaikus. Äärmisel juhul väga napp kommentaar, et mee või maa ei ole veel otsustanud. Kuna mis pagana artikkel see oli, see oli üks? Kes see oli üks kuulujuttude kogumik Ei reagolm lehe, hea küll, lihtsalt ma usun, et, et sellel kogumiku oli, oli piisav arv oli piisav arv lugejaid. Et, et me ikka meie kuulajad saaksid aru. Kui ma toon mõne näite lihtsalt ma võtan selle nagu aluseks, ilma et ma selles artiklis klišeed raamatuna Aga igatahes Juhan Kivirähk, sotsioloog, kes on jälginud neid valimisi, kirjutas ka meile kommentaariks, et väga paljud kandidaadid, kes on käinud hästi palju kohtumas koha peal, hindavad enda enda edušansse Justin punktide arvu läbi, aga tegelikult ikkagi inimeste sellised nagu ka ütleme, Toompealt tulevad, liinid on ikkagi märksa tugevamad, kui, kui võiks arvata. Ehkki näiteks üks kandidaat mulle seda kirjeldas, et ta tegelikult ei saa üldse aru, kuidas see seal üleval Toompeal korra leerub, sellega, mis 100, mida ta kuulab maal näiteks võta öeldakse, et ma olen ühe valitsuserakonna liige, toetaja ja siis tuleb järgneva pool tundi üsna ropu sõimu Eesti praeguse olukorra aadressile. Aga küll, aga on see, see on nüüd huvitav aspekt, et kui sa neid valijamehi hakatakse otsustama, siis ma arvan seda et vaadates, kuidas on olnud kasutaks sellist terminoloogiat nagu võimekus, meediavõimekus on kasvanud, et ma arvan seda, et ka neid kandidaate nii-öelda üritatakse töödelda võimalikult põhjalikult töödelda igas, igas mõttes nii-öelda ajakirjanduslikus mõttes ehk siis ehk siis teada saada, et kuidas nad siis, millised saavad nende eelistused olema. Aga lõppkokkuvõttes on see, et igaüks on oma häälega ikkagi lõpuks omaette ja valijamehed, seda ma ütlen küll, et mina panen-panen oma panuse alati selle peale. Ma olen siiamaani pannud, et valijamehed ei hakka siiski lõpuks seda tsirkust tegema, et nad lõpuks ikkagi valivad. Nad lõpuks otsustavad. Ma tahaks ka uskuda, et, et kui on päris lugu pre palju räägitud võimalusest, mis on kauge keeltki rohkem kui teoreetiline, et valimised lähevad tagasi riigikogusse, piisab sellest, kui ka piisavalt suur hulk sedeleid on lõpuks teises voorus rikutud või siis tühjaks jäetud, aga noh, pigem ikkagi inimesed tulevad ja teatava missioonitundega ja teevad ikka oma valiku kuskil ära. No vot vot ei tea, et valimiskogu on siiski piisavalt läbipaistmatu ja inimene tõesti on oma oma tühja paberiga seal kabiinis kahekesi ja, ja tühjaks jääda ja mis võika tühjaks jääda ja, ja kuidas, kuidas ta otsustab ja esimene esimene voor on okei, selline veel proovivoor, aga oletame, et esimeses voorus tuleb seal meil neli, neli kandidaati, no maksimum viis, eks ole. Teises kaks, et see pettumus, kui, kui sinu kandidaat ikkagi esimesest voorust edasi saanud puhtinimlik pettumus, noh, võtame kas või siin? Võtame kas või siin noh, näiteks Reformierakonna toetajad jah, et, et ta võib veel kõhelda sealt kuskilt vallast. Üldse tähtis pole see see, mis vallast ja, ja kus keegi võimul on, aga, aga tuleb sealt ja, ja, ja ütleme, et Marina kaljurand ka kandideerib ja ta tõmbab selle risti sinna kuskile kas kaljuranna või Kallase nime taha ja teise teise vooru kumbki ei pääse. Ja mismoodi ta siis käitub, kui tal jääb üle valida näiteks Repsi ja Jõksi vahel. Ma ei ütle, et ma usun, et, et sellisel juhul sepise pettumus või selline Soov igal juhul ära, ära tingimata ära valida, on oluliselt väiksemad. Või hoopis vastupidine stsenaarium teises voorus on Kaljurand ja Kallas ja kõik need, kes ei taha ühtegi Reformierakonnast. Ja võib-olla üks oluline fakt nagu juurde veel, et kui riigikogus me oleme harjunud, et osa inimesi ei hääleta või näiteks ei tule kohale, siis kui me vaatame seda, mis on toimunud senistes valimiskogudes, siis sisuliselt valimiskogu kogus käib kohal 100 protsenti, et keegi nendest valijameestest ei jäta nagu tulemata, et just vaatasime hiljuti kolleegidega seda, seda statistikat, et niimoodi on, niimoodi on ajaloo ajaloo jooksul olnud, aga muidugi ma ütlen, et kuidas selle, kuidas selle meelsuse kujunemisega on, see on ka nii ja naa, et et kui Krister tõi välja selle, et Kallas on noh, küllaltki selline vastuoluline, et tema toetajaskond on ilmselgelt nagu sind debattidega kasvanud rahva seas, siis samal ajal ka tema vastaste arv on, on kasvanud see osakaal ja siin võib praegu olla ka nii, et nüüd, kui rahva kõige populaarsem kandidaat saab rahva seas, eks ole, saab siis nii-öelda nagu noh, nii-öelda nagu kõrvale lükatud siis võib ka see selline see võib olla noh, mõnes mõttes Kallasele selline bumerang, et Kallas on olnud, sa kasutasid SÕNA taraan kallasemalt kallasemalt tõesti noh, vägev ja ta on nagu tegelikult selle erakonna sees on olnud ka, et ega need, see kohati väga inetuks läinud asi, et, et eks see on ka see, et Kallas on tulnud väga jõulise positsiooniga. Aga, aga see on täpselt see, et, et kui sa paned nii palju jõudu, siis see vastujõud No oleks selle ütlemisega, mida siin ka meie saates ja mida, mida üldse praegu viimasel ajal on väga-väga palju kuulda olnud, et see, et noh, et rahva hulgas kõige populaarsem kandidaat ei kandideeri või peetakse silmas loomulikult kaljuranda, eks ole, et ma oleksin oleks sellega ettevaatlik, et see, see on argument ütleme, poliitika tegemisel jah, jaa, jaa, jaa. Aga, aga üldiselt noh, kõik need küsitlused on, on nagu nad on ja, ja seal on väga-väga palju ka lihtsalt protestihääli kõikidele ülejäänutele ja, ja siis kaljurand kui tõenäoliselt kõige ikkagi no ütleme, rahva hulgas kõige kõige tundma. Kelle, kelle poliittegevus ulatub mitte väga kaugesse minevikku, teised, teised on Kallasest juba rääkima. Mismõttes tundmatu poliitiline poliitilises mõttes jah, et tal oli, tal oli nüüd üks üks esimesi suuri, selliseid, on olnud. Üks tema saadikuajast, noh eriti eriti Venemaaperioodist on muidugi, jah. Me teame seal sündmusi. Need on need, mis asjad, mis elavad. Seda küll, aga ikkagi, kui ma tahaksin teada, mis on ikkagi Marina kaljurannamõtted, siis enne presidendivalimiste kampaaniat ma ei tea, kas ta oligi üldse kirjutanud mõne artikli, kui, kui inimene, kes tahab väljendada oma vaateid, otsese küll ei tulnud pähe, et no küllap oli, aga. No ja me oleme siin nüüd reformile ja kaljurannale ja Kallasele pühendanud enamuse meie meie saateajast, aga on, on veel teine suur erakond, eks ole, kes on jälle järjekordse skandaali keskel. Ja, ja, ja see nüüd valimiskoguni on siis, täna on kolmas täpselt 21 päeva, eks ole, kolm nädalat. Et mismoodi siis keskikkagi tuleb nüüd oma oma kandidaadi ehk mailis repsi taha, kui, kui nüüd see lõhe ja see, see paberi ümber toimub garantiikiri, mis, mida siis kunagine eelmine peasekretär Toobal on andnud siis Keskerakonna kampaaniameistrifirmale ja mille, millest noh, inimesed ei pea pikalt rääkima, sest et kõik lehed on, on täna seda seda täis. Kuidas see hakkab ikkagi mõjutama neid Keskerakonna valijamehi või keskerakonda toetavaid valijamehi? See, see on täiesti ebaselge. Aga sel hetkel on, on Keskerakond suutnud mängida selles mõttes toredat mängu, et jah, Reps on ühest küljest alternatiive nagu Savisaarele ta pidevalt isegi ütleks, et nokitama kallal, aga Savisaar on pidevalt näidanud naerul nägu ja kas Postimehes, kus väideti, kas tänases loos, et, et Savisaare, äkki tahaks ikkagi olla vähemalt ühe presidenditegemise juures EKRE antud juhul ikkagi Repsil on see mõlemalt poolt loomulik toetus olemas? Jah, jah, aga noh, me, me ei tea, mis hakkab toimuma homme siis Meriton hotellis ja ülehomme, kui kui see nii-öelda mässuline osa keskist on, on siis kokku kutsunud juhatuse ja mis, mis otseselt sealt langevad ja, ja, ja noh, tähendab ka ka Reps peab võtma selles suhtes, mida ta veel teinud ei ole, eks ole, peab võtma seisukoha, et minu jaoks nagu kuskil nendes nendes artiklites ja nendes nendes infokildudest, mida me saame praegu ainult kokku panna ja tervikpilti ju tegelikult ei ole, et miks, miks selline käik kena, kui üldse tehti? Või miks siis Toobal alla kirjutas ja tõenäoliselt ka siis, millele erakonna juht oma oma õnnistuse andis või õigemini erakonna juht soovitas, Toobal kirjutas. Aga, aga siin on näiteks minu arust väga-väga kummaline lause tulnud mõnelt Keskerakonna juhatuse liikmelt ja nimelt, et, et me soovime arvata, nad teevad nüüd siis selle ekspertiisi. Et kas noh, on on siis nagu õigustühine või ei ole see see paber ja, ja on öeldud niimoodi, et me soovime arvata, et paber on ebaseaduslik ja keegi ei pea vastutust kandma. Ma tahaks küsida selle kohta, et halloo, et mis mõttes, et mis mõttes ei pea vastutust kandma, kui, kui selline paber on olemas, kui on olemas inimene või inimesed, kes on selle paberi alla kirjutanud ja sellega nõus. Vastutust on olemas kahte liiki, üks vastutus on juriidiline vastutus ja teine vastutus on noh, et see, et mingi asi, mingi asi keeratakse kohe nagu, nagu tuleb nagu praktilisse ellu näiteks sedasama, et mingi raha tuleb välja maksta, teine asi on selline moraalne vastutus ja see on, see on kindlasti kuskil olemas see vastutuse vastutuse osa, muuseas ma repliigi korras ütlen veel, et, et see, kes Keskerakonna juhatus koguneb Voldemar Panso nimelises ruumis, et eks seal üks näitemäng siis saab ikka olema. Ei tea, kas mul oli üldse ikkagi toode niimoodi päeva võrra varasemaks, et see võib ikkagi minna selliseks ikkagi andmiseks korrale. Aga samas on jälle infot, et, et nii-öelda see noh, ükskõik kuidas me nimetame Ratase Simsoni tiib või, või noh, mis iganes. Ei, ei kavatsevad üldse nagu, nagu kohale minna või, või mis iganes, me näeme seda homme muidugi. Seda on vähe töötajaid, näiteks Jüri Ratas ei saakski tulla seda kaugemale. Ja noh, see on, see on vana vana taktika selliste asjade korraldamisel selle siis, kui ei saa teatud inimesed kohale tähtsa teate, see on tegelikult Aga ikkagi see, et ma siin kunagi öelnud, et selline sõna nagu agoonia ja tegelikult on see, et, et Keskerakond on minu meelest nendes nii-öelda protsessides päris palju edasi liikunud ja olen, olen nagu mitme inimesega sealt ka rääkinud ja noh, kes kinnitavad Winuseda tegelikult seda sisetunnet, et põhimõtteliselt see, et rääkida sellisest kahest massiivsest lõhest, ma arvan, et see on eilne päev, seal ei ole enam seda kahte massiivset lõhet. Pigem on, pigem on näha praegu, et tekib mingisugune ühtne jõuline tuumik, kuhu ilmselgelt on nagu, nagu liitumas ka siuksed toredad poliitikud, nagu näiteks isand karilaid, kes siin vahepeal ajas nagu suhteliselt suhteliselt teistsugust juttu. Aga mis on väga oluline, on kindlasti märgiline on, on ka see, et Tallinna linn on liigutamas üsna üsna iseseisvalt oma ametist kõrvaldatud linnapeast. Nii nagu ka erakond ise on, on selgelt selgelt nagu, nagu hoopis hoopis teistmoodi, teistmoodi ühtne, nii et ma, ma arvan seda, et, et seal ei ole see, et see aeg on nagu möödas, kus oli kaks hästi senist massiivset see on, see organisatsioon on edasi. Ei, seda küll, aga kui sa võtad emad ette need nimeliselt, kes raskekahurväest on veel jäänud Savisaar ümber, siis. Aga eks need ei ole kuigi rasked kahurid, kui me arvestame tegelikult reaalset võimalust, et Keskerakonnaga siiski kui sellise võimaliku parketikõlbliku erakonnaga nüütab juba selgelt ka arvestatakse ja, ja mõnegi inimese sellisesse vahepeal ikkagi väga nagu sihukene nukrasse ja ja noh, sellisesse lootusetuse olemusse on tulnud taas selline elujõud, on, on näha, et et ja et on võimalik nagu mingisuguseid muutusi läbi viia see presidendivalimiste noh, nii-öelda värk, kõike seda näitab ja ikkagi väga paljud inimesed on öelnud, et nüüd on võib-olla ikkagi tulemaski see, see, see päris suur Tähelepanuväärne on jah, siin just aeg ajastatus. Et kuidas see pabervälja ujus ja võib-olla see on siis mõeldud nii-öelda surmahoobiks agooniale, aga vähemalt see lõhnab ja paistab väga sedamoodi, et väidetavalt kuu aega tagasi juba Savisaare advokaadid on siis peasekretär Loone näidanud seda paberit, aga on olnud täielik vaikus ja midagi midagi toimub. Et et see ei ole, ma arvan, päris juhuslikult, nii et, et see asi ujus välja presidendivalimistel nii-öelda kahe etapi vahel. Ma arvan ka, et keegi ei lapanud Keskerakonna vanu albumeid, ei kukkunud välja mingi paberi juhtumisi aga selgelt jaheda implekteerib ju praeguses juhtkonnas otseselt ainult Savisaart, Toobalit erakonnas ei ole, Toobali võib isegi põhimõtteliselt sööta huntidele öelda, et tema andis seal lubavat allkirja kriminaalvastutust. Aga kes Toobalit tol hetkel kontrollis praegusest praegustest? Jah, Savisaar. Jah, ja nüüd, siis enne enne, siis vali valijameestele või valimiskogu, siis eks siis paistab, kui, kui jäigalt see see asi üles võetakse või otsitakse siis ikkagi kuni 24.-ni kompromissi, ollakse rohkem vait. Ka ütleme, siin ei ole ju veel kuulda olnud, kuigi see paberilugu on need paar-kolm päeva juba vana, eks ole, et ei ole, ei ole siis Simsoni tiib eesotsas Simsoni endaga ega ega ratas seda olnud väga, väga varmad kommenteerima, et, et meie, meie info seni seni põhineb peamiselt just nimelt mainitud karilaiu sellisel bravuurikalt ütlemisel, et noh, kui neil häid seletusi ei ole, siis saate oma kaua. Aga me ei tohi alahinnata selle paberit, tegelikku mõju seal ikkagi päris korraliku kohustuse võtmine keskerakonnale ja võivad jõuda seal ise isekeskis, mis iganes järeldustele. Lõppkokkuvõttes võib asi jõuda veel kohtutesse ja tuleb hakata maksma summasid, mis võivad erakonna üsna eksistentsiaalset ohtu seada. Teatekarilaid, minu arvates on selles mõttes nagu sellise tema on nagu hea nii-öelda hea linaga poliitik selles mõttes, et ta ta tunnetab, et, et noh, keskerakonnal on võimumängudes võimalik võimalik sekkuda ja, ja, ja ta on, on valmis nagu liikuma siis selle nii-öelda tugevama poole poole suunas. Seda on muuseas muuseas varem ka olnud, et kui mäletate, kui oli see Toobali määramine sinna erakondade rahastamise järelevalve komisjoni, mis oli nagu ikkagi ülim nahaalsus, siis karilaid andis selle kohta, mul on meeles, et andsime päris huvitava kommentaari, et et umbes nii, et et otsus oli konsensuslik, aga mina nagu oleksin sisemiselt olnud kuidagi nagu vastu. Et sihuke selline. No see näitab, et karjäär on potentsiaali teel küpseks poliitika. Ma olen selle poolt. Kas see, kas see meeldib või ei meeldi, me nägime ka äsja siin väga, väga küpset poliitikat näiteks Konservatiivse rahvaerakonna poolt, kes kes ilma igasuguse südametunnistuse piinata selleks, et et kombinatoorikad arendada, siis toetas Riigikogus teises, teises hääletusvoorus ka siis Keskerakonna kandidaati, kuigi kuigi mainiti, et kandidaat oli, oli omal ajal päris selgelt kooseluseaduse poolt Tähtsust vaata, kui napilt tegelikult läks 26, rasked viis oleks olnud Reps. Ja sellega tähendab sellega muidugi EKRE teeb täiesti puhast ja ja uut poliitikat nagu nad, nagu nad iseennast reklaaminud, nii et aga kõik see on üks, üks. Mis puudutab Savisaar, siis väga ilusa loo kirjutas rahvusringhäälingule Tõnu lehtsaar religioonipsühholoog, kus ta räägib väärikast taandumisest ja ütleb, et selle puhul ainult üks asi on raske. Paljud nii-öelda sõbrad kaovad ära, vähesed vajavad meid, paljudele on tarvis meie positsiooni ökowenegi. Ärkasime siin härra karilaiust teistest. Nonii, ega meil väga palju enam tänast saateaega alles ei ole. Vaatame kahtlemata nüüd eelolevat kolm nädalat saavad olema põnevad ja väga-väga töised ja loomulikult see kõik siis kulmineerub 24. Estonia kontserdisaalis. Ja vaatame siis me näeme, kas, kas tuleb see kogu see jada tagasi Toompeale või, või lahendatakse see asi lõpuks Estonias ära. Aga noh, muidugi selle kõrval me saame ka jälgida siin veel teisi asju me siin saate alguses viskasime välja väikse, õigemini Krister viskas välja veksli, et et noh, me peame praamidest rääkima. No no rääkige ma, kas ma, kas ma tohin rahaks minutitel? Natuke rääkida muidugi, oht on see, et ma räägin selle aja kinni, kuna mu vanematekodu asub Muhumaal viimati ma tulin sealt seitse tundi ja 15 minutit Tallinnasse ilma, ilma siis piletibroneeringute see lastega koos ei ole, selline maailma kõige vahvam tegevus, aga, aga. Noh, ja suvi, ma ütleks kuulajale tegelikult Niimoodi, et paljugi, mis paljugi, mis tegelikult räägitakse, paljugi noh, ja jama on selle asja juures hästi palju. Ma arvan seda, et suures pildis me peame siiski praegu nii-öelda uskuma seda, et mingisuguses perspektiivis on see asi parem, aga siin vahepeal tuleb elada üle kõik see aeg, kus sotsiaalmeedias pildistatakse üles lõbusaid sõit laeval, harilaid. Keskpäeval. Kui kestva mina arvan, neid raame kasutan üliharva, et mul ei ole nagu saartele eriti asja, aga aga suur pilt ütleb minu jaoks seda, et, et see on ikka uskumatu saamatus, mis, mida Eesti riik on üles näidanud ühe ühe. Ja vähemalt Vjatšeslav Leedo saab korraliku valurahad neli miljonit siis ühe laeva müügi eest nüüd vist viis ja pool miljonit rendilepinguid veel täiendavaid. Ja et paraku on see nii ja mäletame seda legendaarset võitlust, mida Ta vist algas siis Meelis Atoneni majandusministriks oleku ajal ja jätkus läbi kõikide järgmiste majandusministrite järgmiste valitsuste ja ja, ja eks eks ettevõtja teeb, teeb, mis tahab, keerab riigi ümber sõrme ja ongi nii. Igatahes, aga ma kardan ojaga tulevikku, ehk kui me nägime, mis juhtus Elroni esimestel päevadel, siis nüüd nüüd juht, isegi seda mitte, pole üldse midagi tulemas. Liimile. Nojah, ütleme, et ei ole, aga kui me selle perioodi üle elame, siis kui, kui need laevad kohal on, annaks jumal, et siis natuke oleksid ka merekõlbulikud ja et kõik kõik laabuks, mitte nagu siin Heldronil oli, et et kui, kui, kui see ütleme, oktoobris tulevad kaks ja kus jaanuaris ka see viimane ära tuleb veebruari alguses siis käiku läheb, et siis, kui siis laabub, siis me ilmselt unustame selle selle teema mõneks ajaks, aga, aga selle selle peale mürki võtta muidugi isa. Nii, aga meie jutud on seekord jutustatud. Neeme Korv, Krister Paris, Aarne Rannamäe olid täna siis rahvateenrite stuudios ja soovime siis ilusat nädalavahetustele.