Tere, 2016. aasta saab kohe kohe läbi ja et need eelnevad 365 päeva on olnud erakordselt sündmusterikkad toonud meile emotsioone, olgu need siis rõõmsad või kurvad, siis oleme saanud ka naerda ja nutta, aga me oleme saanud ka uue presidendi ja valitsuse maailmas on endiselt paiku, kus pole rahusõda Süürias ja endiselt kestvad konfliktid ka mujal, näiteks Ida-Ukrainas. Krimm on endiselt okupeeritud ja venelased elavad alaliste sõjaväeõppuste rütmis. Kohati tundub, et, et maailm on ära pööranud ning traditsiooniline poliitika enam ei toimi. Aga me püüame siin rahvateenrite saates igal laupäeval ikka kokku võtta selle, mis lõppevast nädalast on meie elu kõige rohkem mõjutanud, siis täna teeme nii, et võtame kokku lõppeva aasta ja saates on täna tavapärase kolme rahva teenri asemel neli ja tänane koosseis on siis Aivar Hundimägi äripäevast, Peeter Kaldre, Urmet Kook ja Mirko ojakivi Eesti rahvusringhäälingust. Tere, tervist. Tervist esmalt eile ja ka kuulajatele siis head vana aasta lõppu. Aga ma plaanin teha küll kohe sissejuhatuse meie saateosaliste abil kokku pandud aasta sündmuste edetabelist, aga et ka teie saaksite lisaks mulle ennast natukene soojaks rääkida, siis mis on need üks kaks sündmust teie enda arvates, mis tõenäoliselt meil tänases saates jutuks ei tule. Aga mida te ise lõppevast aastast oluliseks peate? Võib-olla, Aivar, sina, sina alustad. Kui ma seda edetabelit, mis saates osalejad kokku panid ja saatsid, vaatasin, siis ma prognoosin, et meil ei tule jutuks LHV börsile tulek sellel aastal, aga aga ma ise hindan seda üheks top viieks sündmuseks Eestis, et et see on selline märgiline ja rubla aitab. Noh, kindlasti aitab kaasa sellele, et inimesed rohkem mõtleksid, kuidas ise hakkama saada ja vähem loodaksid riigile, sest sest riigist õnneks või kahjuks ei sõltu niipalju, kui, kui me tihti lehti lugedes või raadiot kuulates arvame. Peeter kuna mul on praegu pooleli üks suurepärane raamat Mihkel Muti Eesti ümberlõikaja siis ilmselt veel ei tule väga palju jutuks see teema, mis on ju aeg-ajalt ka tõustudenud, on ehk siis nõndanimetatud vana ja uue Euroopa erinevus. Ja Mihkel Mount väga sellises lõikamas oma omale tuntud iroonilisel moel teeb väga hästi selgeks tegelikult meie uued tulijad ehk Ida-Euroopas, kes me oleme Euroopa Liidus ja NATOs ikka päris ei küüni veel nende Lääne-Euroopast tasemele, selles mõttes, et lääneeurooplased vaatavad meid ikkagi, kui noh, ütleme natuke alamat sorti rahvast, päik, väikesed, tublid, aga mitte päris meie kaalukategoorias. Ja miks ma selle näite tõin, on see, et me ilmselt ei jõua rääkida sellest, et lõppeval aastal tulid need ida ja Lääne-Euroopa erisused päris hästi välja kas või seoses pagulaskriisiga kas või seoses Ungari käitumisega, ilmselt jõuame rääkida ka sellest, mis on toimunud lõppeval aastal Poolas kes on võtnud suuna hoopis teisele poole, kui meie traditsioonilised lääne väärtused või on siiamaani arvanud. Ma võtan Peetri jutusabast kinni ja see on kaks võib-olla sündmust, et lõppevast aastast oli minu jaoks selline sündmus, mis tähistas ühe väga pika protsessi lõppu, oli neist Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmimine Raadil. Et seda on ikka väga pikalt oodatud ja ka viimane faas ei läinud väga lihtsalt ja, ja tundub, et, et inimesed on selle hoone juba väga hästi omaks võtnud. Ja välismaalt on väga palju hinnatud just selle arhitektuurset lahendust, mis oli ju algselt ju Eestis väga suure kriitika all. Aga miks ma ütlesin, et ma seoks selle Peetri Poola teemaga, siis järgmisel aastal toimub Euroopas samuti ühe suure muuseumi avamine nimelt Poolas saab valmis teise maailmasõja muuseum ja kindlasti saab olema väga huvitav, milline see välja nägema mitte ainult maimude arhitektuurselt, vaid just nagu milline muuseum saab olema seestpoolt. Ma ise tõstaks ka lõppevast aastast esile Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmimise Tartus aga lisaks veel ka Eesti paaris aerulise neljapaadi pronksmedal Rios, mis on selles mõttes märkimisväärselt oluline sündmus, et iga olümpiamedal omab spordi järelkasvu mõttes väga olulist motivaatorit ja eeskuju, mida need neli meest andsid, on ma arvan, väärt vähemasti aastalõpusaates esiletõstmist ja ka mitte mitte spordisaates. Nii, aga nüüd asja juurde ja me räägime täna saates kolmest suuremast protsessist, mis lõppevat aastat kõige enam saatma jäävad, üks neist on seotud siis laiemalt Eesti sisepoliitikaga ja Eesti eluga, teised kaks Euroopa Liidu tulevikuga ja maailma tulevikuga. Ühesõnaga tänasest saatest jääb välja universum, aga see oli ka selline ainukene ebaõnnestunud nali tänases saates. Kuid eile lõppes meil kõikide rahvateenrite saateosaliste seas toimunud küsitlus, palusin nimetada viis sündmust Eestist ja viis välismaalt, mis lõppevast aastast kõige rohkem siis märkimist vääriks ja 10 praegust saate osalist ja lõppeval aastal loodetavasti ajutiselt saatest lahkunud Lauri Hussar panid kirja oma edetabeli ja mille kokkuvõte võiksime nüüd kohe siin saate alguses ette kanda, et see Eesti sündmuste top viis. Me panime esimesele kohale, Reformierakond kaotab võimu, ehk siis valitsuse vahetus. Sellest me räägime ka saates pikemalt, aga 17 aastat Eestit juhtinud erakond kaotas täiesti ootamatult võimu. See oli meie arvates kõige olulisem sündmus Eestist ja poliitikaga, jätkame Savisaare langus ja muutused keskerakonnas. Sealhulgas leidis ka siis märkimist Savisaare kriminaalsüüdistus Kolmandale kohale üllatava lõpplahendusega lõppenud siis presidendivalimised ja Kersti Kaljulaidi saamine presidendiks. Ja seal üks rahvateener märkis ka veel seda, et seal eriti märkimisväärne on see, et Eesti sai naispresidendi ja neljandale kohale. Me paigutasime. Riik asus tegelema haldusreformiga. Viies kuues koht läksid jagamisele. Eesti Rahva muuseumi uus hoone sai valmis ja parvlaevasaaga, et ükski laev ei valminud tähtajaks. Riik ise asus liine teenindama. Ja välismaa sündmuste edetabel esimesed kaks kohta läksid jagamisele täiesti samade punktidega Brexit ehk siis brittide tahe lahkuda Euroopa Liidust ja Donald Trumpi valimine järgmiseks Ameerika Ühendriikide presidendiks, kolmas koht. Terror Euroopas. Nissi Berliini Brüsseli rünnakud, neljas koht, sõda Süürias ja väga suur inimohvrite arv ja viies kohte Türgi riigipöördekatse. Ma ei teagi, teeme kiire püha sellise kokkuvõtte veel, et mis see tabel näitab? No minu meelest näitab see tabel, kui me jätame kõrvale Eesti sündmustest Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamise ja võib-olla mõnes mõttes saab kõrvale jätta ka sebraamides, aga kui kaugele on ka see seotud, et need põhisündmused on omavahel väga selgelt nagu seotud. Et Reformierakonna sisekriis muutis nad, et presidendivalimiste järel haavatavaks seda haisid, teised erakonnad ära ja see viis ka valitsusvahetuseni. Ja samamoodi kui sa vaatad neid maailma sündmusi, mis meil sinna topi, pääsesid, siis omal moel on nad kõik nad kui seotud on seotud olukorraga Lähis-Idas on seotud suure põgenikekriisi ja selle järelmitega. Ehk need sündmused on väga tihedalt omavahel seotud. No ma ütleks ka see Eesti top kolm sa esile tõid Reformierakond, Keskerakond ja presidendivalimised, need on tõesti omavahel väga tihedalt, et ühe käe kolm sõrm just saekaatri mehe terveks, et üks tingis teise, eks ole, see, mis toimus presidendivalimistel, indikeerinud juba seda, mis hakkab juhtuma ka ütleme Toompeal. See, et Reformierakond kaotas võimu, oli tingitud otseselt sellest. Ta kukkus, pikaaegne Keskerakonna liider Savisaar. Kui Jüri Ratas sai Keskerakonna etteotsa, mis tegi võimalikuks Keskerakonna, sest noh, ma tean, et ei tohi öelda, aga parketikõlblikuks muutumise ja, ja siis ka valitsusse minekuni. Jah, nagu sa, Urmas ütlesid ühe käe kolm sõrme. Aivar sinu tähelepanekud võib-olla nende välisteemade puhul, mis, mis on ka selline ühine joon on, et kõigi pea kõigi nende teemade puhul võib-olla isegi terror Euroopas on, on ikkagi väga nagu selle märkimisväärne Volme roll ka Venemaal olnud, et, et see on nagu selline lõppeva aasta, kus Venemaa on ikkagi väga tugevalt tulnud taas maailmakaardile, et pärast pärast seda Ukraina konflikti puhkemist Maailma asjad võiks ikkagi võtta veel kukuga selle märksõnaga, et senine Lääne elukorraldus, mõttelaad, see, millega me oleme harjunud, on kokku kukkunud. Ja noh, ma ei ütleks, et see Venemaa nüüd siin põhisüüdlane on, muidugi roll on tal tugev. Aga see Lääne-Euroopa oma mugavustsoonist on sunnitud nüüd pea ees välja tulema, eks ole, või jalad ees välja tulema. Kuna seal taga on terrorirünnakut pagulaskriis, Reksid Parempoolsete võidumarss väga paljudes Lääne-Euroopa riikides, muidugi kroon on peal Donald Trumpi näol. Ma ütleks ka mõned sündmused, mis edetabelisse ei mahtunud, aga mis leidsid mainimist reaalpalga kiire kasv. Selle reformierakonna teema puhul rõhutati veel ka seda, et Reformierakond hakkab lõhenema, mis on siis märkimisväärne NATO vägede suurem kohalolek, seda teemat mainiti nii välispoliitika kui ka Eesti teemade seas siis maksumuudatused, LHV börsile minek, suured korruptsiooni juhtim juhtumeid ja siis nagu ma ütlesin, esimene naispresident ja välisteemade puhul, mis toppida ei mahtunud selline tõejärgne või tõepõhjata ühiskonna levik. NATO suurem kohalolek Ida-Euroopas, Venemaa mõjuvõimu kasv, dopingujuhtumid, mis väsisid rahvusvahelist olümpiakomiteed, USA vabakaubandus, Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vabakaubanduskokkuleppe läbikukkumine ja siis Poola õigusriigi probleemidega Zika viiruse hirm, et et aasta lõpus siin enam seda Zika viiruse probleemi enam ei mäletagi ja siis üks teema, mis on täiesti meie mälust ka kustunud, oli see kusagil septembri lõpp, oktoobri algus, kui saarte ja mandri vahelt kadus vesi ära. Et need ei mahtunud tabelisse, aga hakkame pihta hoopiski sellise eestiteemadega, et jõuda saate lõpuks ka siis välismaale. Muide, Urmet, kas sina oled nõus, et kui keegi oleks tulnud sinu juurde aasta alguses jutuga ja rääkinud, et aasta lõpus me elame Eestis, kus Reformierakond on opositsioonis, kus meil on naispresident ning keskerakonda ei juhi Edgar Savisaar, siis? Tõenäoliselt oleks siit kerge muigega suhtunud, võib-olla naispresidendivarianti ei oleks aga kerge muigega suhtunud, sest Marina Kaljurand oli ja pigem teise nime puhul oleks sellega päris tõsiselt arvestanud. Aga et Reformierakonna presidendivalimistega alguse saanud selline sisemine lõhenemine oli võib-olla kõige suurem nagu murrang Eesti nagu poliitikas. Et see erakond on olnud ju väljapoole kõige ühtsem erakond. Nad on sees küll vaielnud väga palju oma asjade üle, aga välja poolannad käitunud ühtsena. Ja ma arvan see, et see erakond läks presidendivalimistega sedavõrd katki et kus. Kuule seda kõike teab, on ja mäletab, onju, et tal oli kaks leeri, et üks oli siis Siim Kallas toetav erakonna leer ja teine siis Marina kaljuranda, et see esimest korda näitas Reformierakonda ka konkurentidele lõhestatuna. Konkurendid hoidsid seda, et Reformierakond ei ole ühtne, on kergesti haavatav. Ja see kindlasti lähendas neid poliitilisi jõudusid, kes võib-olla mingil muul ajahetkel poleks hakanud koostööd omavahel tegema. Ennekõike ma mõtlen siin IRL-i ja Keskerakond. Jah, kui keegi oleks minu käest küsinud, siis võib-olla nendest kolmest asjast ma ei oleks osanud ennustada Reformierakonna kadumist, valitsusest. Naispresident tõepoolest oli õhus oli tõenäoline, et võib naine saada Eesti vabariigi presidendiks ja teine asi, väga paljud märgid näitasid ka juba ju eelmisel aastal. Ja aasta alguses sellest, et keskerakonnas tuleb neid pilvi järjest rohkem ja rohkem ja rohkem. Ja kui me meenutame neid kahte eelmist esimehe valimist, kus Jüri Ratas mitte palju kaotanud Edgar Savisaarele, Kadri Simson ka teps mitte. Pluss veel need kõik need kriminaalsüüdistused, mis Edgar Savisaare kohal asusid need tema lähiringi mahinatsioonid kahtluse alla sattumise. Ainult et kinni paneme seda süüdistuse esitamisel, et see nagu viitas sellele, et asju kuhjub liiga palju ja see võib tulla. Mis seda valitsuse vahetust puudutab, ma nüüd ei jõudnud üle kuulata rahvateenrite aasta esimest või teist saadetega tegelikult selle teemaga, nagu ma tean, et siin saates ka arutelu käigus, arvestades, et presidendivalimised võivad olla selline noh, tõukejõud arvestades ka, et järgmisel aastal on kohalikud valimised, kus, kus osa erakondi tahab midagi muuta, et, et selles mõttes see ei saa öelda, et see oli, oli nagu suur üllatus pigem tulemus või, või kuidas see tehte oli võib-olla üllatav, et ehitussee, et Reformierakond tõesti nii oskuslikult võimult eemale puksiti kiiresti. Kõik rääkisid, kui võimalik on, et siis on midagi veel Reformierakonna Keskerakonna? Vaat seal tekkiski selline isetäituv nagu ennustus, et, et nii kui keskerakonnas toimus, muutus, president sai, sai valitud, siis tundub, et läks teiste erakondade puhul võidujooksuks, et kõik hakkasid kahtlustama, et partnerid tahavad neile nii-öelda nuga selga lüüa. Paranduse oodatav muutus oli võimuvahetus keskerakonnas, sest kui vaadata seda, mis keskerakonnas selliseks otsustavaks pöördeks oli, oli ju Kadri Simsoni saamine fraktsiooni esimeheks tagasi. Kui Edgar Savisaare tahe oli fraktsiooni juhtimise peaks üle võtma Jaanus Karilaid, sellest käsust mindi üle. Seal räägiti pikalt sellest, kuidas erakonna juhatuse tahte vastu on mindud ja peale seda valimist tegelikult Edgar Savisaar ei võitnud erakonnast mitte mingisuguseid valimisi enam, kõik hääletused juhatuse tasemel fraktsiooni tasemel võitis Kadri Simsoni ja Jüri Ratase tiim, kaasa arvatud see, et presidendikandidaadiks praegu ei mäletagi väga paljud seda, et tegelikult ju Keskerakonna presidendikandidaadiks tahtis saada Edgar Savisaar isiklikult. Aga ta ei saanud, sest Taali erakonnas kaotanud võimu ja see tegevus ju algas sisuliselt eelmisel aastal kongressi järgselt, kus Kadri Simsonit ei saanud Keskerakonna esimest ja kuna poliitikas väga teravalt jälgiti seda, mis toimub keskerakonnas. Kui oli selge, et Keskerakond on muutumas ja see jõudude tasakaal erakonnas on muutunud, siis noh, ma arvan, õigus on see, et kõik rääkisid Keskerakonnaga mingil tasemel läbi, aga Reformierakond tegi ühe valearvestuse, et need läbirääkimised teisel rindel käisid nii kiiresti, seda ei osanud suured kombinaatorid isegi mitte karta. Sellise väikese humoorika kõrvalepõikena võib tuua mängu ka liblika tiivalöögi efekti. Et nimelt Jüri Ratas kandideeris eelnevalt ka Eesti olümpiakomitee presidendiks, kus ta jäi ühe häälega alla Urmas Sõõrumaale. Ja noh, siin on see asja kunagi tõestada, sest need valimised olid salajased, aga on öeldud, et see üks hääl, mis tal puudu jäi, oli hääl, millega ta oli arvestanud võrkpalliliidu poolt. Võrkpalliliitu esindas siis valimistel Hanno Pevkur, kes aga ise ei saanud osaleda neil valimistel ja, ja siis esindas võrkpalliliitu piss. Vilja Savisaar-Toomast. Ja tema hääl läks hoopis Urmas Sõõrumaale, nii et oleks Jüri Ratas saanud selle ühe hääle oleks valitud olümpiakomitee presidendiks ja võib-olla oleks kogu see suur edasi nii ära ära jäänud. Aga noh, see on selline pisut humoorikas. Okei, no seal saab alati rääkida sellest, et siis võiks täna olla Eesti vabariigi peaminister, kas Kadri Simson või Mailis Reps. Ma lisaks ka humoorika, võib-olla siis repliigi siin Urmetele otsaga juba huumoriga asi läks. Et kui ei oleks Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna suitsumehed. Sest mine tea, äkki siis poleks seda valitsuse vahetust toimunudki, sest nemad suitsunurgas. Kes ei mitte suitsu lapsega õues õue, sest Aktuaalse kaamera suitsuruumist õues pilti teinud tehtud suitsu, muuseas, olukord on muutunud, Jevgeni Ossinovski peale valitsuse vahetumist on jätnud suitsetamise ja Margus Tsahkna sealt majast on ära viidud kaitseministeeriumisse. Et Jüri Ratasele rahulikum. Aga siis kui ütleme seda Keskerakonna liini natukene veel edasi arendada, siis Keskerakond üleüldse tegelikult on ühest küljest huvitavas olukorras väljud isolatsioonist, aga teises suhtes erakonnana see erakond on väga keerulises olukorras, sest selle valitsuse vahetuse ja ka Savisaare langemise üks oluline märksõna oli võlakirjad mis keset kuuma suve kusagilt ilmusid. Jutt käib siis Paavo Pettai endise Keskerakonna kampaaniameistrifirmale miksild mitmesaja 1000 euro suurusest nii-öelda siis sisuliselt vabast võlakirjast, mida esitajale siis tuleb nõudmisel hüvitada. Ühel hetkel need siis ilmnesid ja selgus see, et juhatus eelmine juhatus siis ei olnud teadlik ja, ja see oli hea ettekääne kokku kutsuda Keskerakonna erakorraline kongress. Et ühest küljest need võlakirjad justkui mängisid olulist rolli Edgar Savisaare võimu kaotuses, aga teine asi on see, et nii keerulises rahalises olukorras kui praegu Keskerakond ei ole tõenäoliselt erakond ka kunagi olnud. Jah, suurepärane, luksuslik peakorter tuleb lihtsalt maha müüa. Aga teisalt on Keskerakond võimul ja mulle tundub, et, et see lõppeva aasta saastamis, mis tähistab pikaajalist Keskerakonna võimuloleku algust, et ma julgeks tõmmata paralleeliga Reformierakonnaga, et et mulle tundub, et et nüüd on Keskerakond saamas sellesse rolli, kes võib sobivaid partnereid vaadata, et tema, ma ei näe nagu seda riski praegu, et tema populaarsus võiks väga järsult langeda. Ja kui sa oled võimul, siis on sul lihtsam ta rahalist toetust erinevate ettevõtjate käest, et ma arvan, et see Keskerakonna majandusseis ei ole üldse nii nii hull pikastus lisaks võimulolek. Tagab ka selle, et väga palju sellist erakonna noh, kuidas ma ütlen administratsiooni või inimesi saab võtta riigi palgale ehk need kulud kukuvad nii-öelda erakonna Enda seest ära. Aga mina siiski mingit riski näen. Keskerakonnale, just nagu järgmist aastat silmas pidades on see, et teatud mõttes on Jüri Ratase endiselt ikkagi Edgar Savisaare pantvang. Esiteks riigikogu fraktsioonis endale vist 28 kohta, kui ma ei eksi, et 27, kaks täitsa on seitse, kaheksa häält, mis on selgelt ikkagi endiselt, et Edgar Savisaare toetajate omad. Ja teisalt, eks see tõehetk saabub järgmisel aastal kohalikel valimistel Tallinnas. Et kui peaks juhtuma tõesti see Edgar Savisaar otsustab Tallinnas välja minna oma nimekirjaga ja tuua sinna näiteks suureks häältetõmbajaks ka veel näiteks Yana Toomi või kes iganes siis see kindlasti Jüri Ratase positsiooni erakonna esimehe kohal väga selgelt nagu kõigutab. Et see on kindlasti väga suur tõehetk järgmisel aastal, et kuidas ja mis taktika aga läheb Keskerakond kohalikel valimistel just Tallinnas. Keskerakond saabus koalitsiooni suhteliselt ootamatult ja ma arvan, mõned, võib-olla see oli sotsiaaldemokraatidele ja Isamaa ja Res Publica liidule selles mõttes kasulik, et läbirääkimistel nad said nõksa rohkem asju Keskerakonna jaoks oli oluline tulla välja isolatsioonist ja kasvõi see, et kui kiiresti see toimus, selle ma arvan, elav näide on Martin Repinski saamine maaelu ministriks. Eesti taasiseseisvunud Eesti kõige lühemat aega ametis olnud minister väga mitmete skandaalidega paistis silma, et see oli see üks indikaator, mis näitas, et Keskerakond võib-olla endalegi ootamatult koalitsiooni pääses. Aga kas ka teile tundub, et kõik käis liiga kiiresti, mis võivad selle nii-öelda kiirustamises sellised negatiivsed küljed olla? Kiirustamise põhjus oli väga lihtne, et üks põhjus oli see, et miks IRL ja sotsid tahtsid seda kiiresti ära teha, oli see, et Reformierakond ju paralleelselt ju rääkis ka Keskerakonnaga läbi ja tegelikult pakkus ju keskerakonnale palju paremat positsiooni valitsuses kui, kui oli kolme erakonna koalitsioonis, et see oli kindlasti üks kiirustamise põhjus, miks IRL ja ja sotsid seda tahtsin kiiresti näiteks ära teha. Aivari kombel ei panustaks ikka nii täie rauaga Keskerakonna pikaajalisele võimulolekule, sellepärast et nagu siin eelnevaltki jutuks oli, sisemised vastuolud on ka päris suured. Ja ei ole, see erakond ei ole ju ühtne. Ja tõesti kohalikud omavalitsused näitavad, et, et milline see Keskerakonna kande positsioon tegelikult on ja kui palju on neid pettunuid ja neid, kes ei ole rahul sellega, et Edgar Savisaar enam ei ole partei esimees ja teiseks sõltub see loomulikult ka sellest, mis juhtub nüüd Reformierakonnaga. Et kas uue esimehe valimine kuidagi ületab selle lahkheli, mis selles erakonnas on või mitte. Kui ületab, siis reformierakonnal on võimalus, on šanss, ükskõik mis kombinatoorikad kas üksinda või koos kellegi teiste teisega või teistega uuesti ikkagi võimule tulla. Kui üldse tullagi Reformierakonna tuleviku juurde, sest me valisime tegelikult ka ju aasta sündmuseks siin rahvateenrite osaliste poolt just selle, et Reformierakond pidi opositsiooni minema 17 aastat, nagu nad ise ütlevad, õigel teel aga nüüd selgus, et see tee ei olnudki õige, et oli mõneti tupiktee, et ma ei ole näinud kunagi Reformierakonda nii halvas seisus kui praegu selles mõttes, et nad suudavad siiamaani väga edukalt tegelikult seda oma probleemide sasipundart erakonna sisse paigutada, kui keskerakonnas käib, ikka ütleme, avalik kandmine ja, ja noh, me teame ka sotsiaaldemokraatidest mõned ajad tagasi, kus käis elav kisma ütleme, Isamaa ja Res Publica liit, on kogu aeg oma kaklusi pidanud avalikult, et Reformierakond on nagu selles mõttes olnud üks uskumatu kamp, et avalikult ikkagi musta pesu pole pestud, et, et seda on tehtud öösel ja salaja. Et mis te arvate, kas nad suudavad säilitada sellise sisemise ühtsuse ja näidata seda ka väljapoole või, või pigem ikkagi see konflikt on vältimatu, et süüdlaste otsimine, et miks me võimul ei ole ja, ja see, see jõuab ühel hetkel ikkagi nagu väga teravaks teravaks minna. Ma anun, et see konflikt, kas siis vaibub, paisub mõned lahkhelid seal sisendada, et see sõltub väga palju, rääkige sellest, mis tulemuse teeb Reformierakond kohalikel valimistel. Nad valivad praegu jaanuari alguses uue esimehe. Oluline on, millise tulemuse see esimees teeb ja kui nad peaksid põruma kohalikel valimistel, siis siis ma arvan, need pinged hakatakse juba mõtlema riigikogu valimiste peale, siis võivad need pinged seal nii-öelda eskaleeruda. Aga mis seal turu või see indikaator on, on, on see Tallinn-Tartu, Tartu, kus ollakse olnud pikemalt võimu luure. Suuremad linnad ja, ja ütleme siis noh, Tallinnasse nad juba tegelikult eelmistel valimistel võib öelda ikkagi ikkagi põrusid jää seisuga alla IRL-ile, eks, et see tingis ju osaliselt ka selle valitsuskoalitsiooni tollase muutuse, et sotside kaasamine, et ma arvan, et see on võib-olla teine küsimus, on, ma ise ei ole hästi aru saanud nüüd selle uue esimehe valimise kontekstis, et, et mis on nüüd see ütleme perekond, kallaste selline ambitsioon või eesmärk selles erakonnas, et nad, kas nad on rahul, et et rõivas astus tagasi, toimuvad mingid muutused või nad ikkagi on sellised teravad oposi opositsionäärid Reformierakonna sees? Üks lõppeva aasta selliseid kummitavamaid küsimus Eesti poliitikas on minu jaoks see, et miks üleüldse perekond Kallas, et ühel hetkel nii vaikse joone valisid, et kui seal presidendivalimised olid nende kandidaatide valimise faasis oldi väga jõulised. Sügisel, kui presidendivalimised selles mõttes läbi kukkusid, et Siim Kallas ühes ja teises voorus ei saanud vajalikke hääli, kokkulepped ei pidanud siis Toriseti, aga ühel hetkel kuidagi nii-öelda võeti väga madallende, et teie, teie oskate seletada, et mis juhtus, mis juhtus Siim Kallasega? Noh, ilmselt juhtus see, et ta adus, et tal ei ole nii palju toetust selles erakonnas, kui ta, kui ta ilmselt arvas ja eeldas ja ega see pole ju Siim Kallasele esimene kord, kus ta põrub mõne ameti poole pürgimise. Aga mis puudutab nüüd kohalikke valimisi ja reformierakonna tulevikku, siis tegelikult on ju reformierakond üks vähestest Eesti erakondadest Keskerakond muidugi kaasa arvatud, kellel on väga lojaalne valijaskond kelle toetusprotsent on kogu aeg üle 20. kukub natukene. Aga mitte niimoodi nagu näiteks sotsidele üles-alla mägi käib, eks ole, või IRL või IRL, eks ole, kui vabaerakond või EKRE mis iganes. Et mingisuguse lojaalse valijaskonna toel nad oma tulemused jäävad ikka ära. Et kas seda tõlgendatakse põrumisena või mitte, noh, seda näitab aeg, kui palju, kui palju kohtad silma jäävad. Mis te arvate, kas Reformierakond võib veel üritada koalitsiooni pääseda nii-öelda selles parlamendikoosseisus ehk järgmise aasta kohalike omavalitsuste valimiste järgselt minnakse keskerakonnale kosja. No kui tekib Tallinnas selline võimalus, et Keskerakonnal on vaja kellegagi teha Tallinnas koalitsioon, et on näiteks ei saa nii palju hääli või Keskerakond on lõhenenud ja tekib näiteks Tallinna baasilt näiteks liit selle nii-öelda Ratase, Keskerakonna ja Reformierakonna baasil siis loomulikult need võnked võivad üsna pea vastukajad, aga ka Toompealt aga väga palju määramatust järgmisel aastal kohalike valimistega seoses, et selles mõttes suhteliselt raske nagu öelda, kas nii või naa, aga reformeraga. Võimule kindlasti kui talle, kui Keskerakond talle seda võimalust pakuks, siis siis muutus toimuks kiiresti ja mis näitab jällegi seda Keskerakonna positsiooni selles uues valitsusliidus ekspositsioon on, on väga hea, kui nad on ühtsed, kui, kui see Savisaare nii-öelda leer ei, ei hakka protestima Savisaare leer long raske proteistes, Savisaar ise on tegelikult väga keerulises seisus. Me rääkisime Keskerakonna majandusseisus, Savisaar ise rahaliselt väga raskes seisus, tal on peal võlad ja kogu see korruptsioonisüüdistuse, et, et me ei tea, mis sellest saab ja ei saa ka lahendus. Tõenäoliselt järgmisel aastal. No eks koalitsiooni tulevik sõltub paljuski ka IRL-ist ja sotsiaaldemokraatides. Et kui praegu on ju irvhambad, on öelnud, et tegelikult on ju Jüri Ratas üks minister Tsahkna ja Ossinovski valitsuses. Et kui Jüri Ratas nüüd mehistub ja ta on, nagu öeldakse, ära viskab. Ja kui sotsid IRL mingisuguse asja teevad, mis on täiesti vastuvõetamatu, siis on loomulikult võimalik selle koalitsiooni päris kiire lagunemine. Eesti ploki lõpetuseks peaks natukene rääkima ka presidendivalimistest. See, et Kersti Kaljulaidi ist sai 81 häälega riigikogus kuuendas voorus Eesti vabariigi praegune president on kindlasti väga üllatav, aga, aga võib-olla sellistele poliitgurmaanidele palju põnevam on kogu see saaga, et kuidas kaljulaid president näiteks sai, et kunagi juba aasta alguses algas see protsess erakondade sees. Avalikult läks teravaks kusagil seal aprilli lõpus, kui Siim Kallas esimesena teatas, et tema hakkab pretendeerima siis terve suve väldanud klus reformierakonnas, et kumb siis on Reformierakonna kandidaat, et kas siis välisminister Marina Kaljurand või Siim Kallas või siis ka veel Urmas Paet, kes lõpuni passis siis kogu see temaatika, kuidas otsisid endale presidendikandidaati ka vabaerakond, kuidas siis ühel hetkel koos IRLiga suudeti kokku leppida Allar Jõks siis. Ja siis Eiki Nestori vintsutused, kus ühel hetkel oli selline seis, et riigikogu esimehel polnud nii palju hääli, et riigikogust teda kandidaadina üles seada, siis sellised reetmised Riigikogus põnevad valimiskogu voorud mõneti üllatuslik, kuidas teise vooru jõudsid Allar Jõks ja Mailis Reps või ilma, eks Siim Kallasel siiski fot mälu vahepeal petab. Aga ja, ja siis see üllatav lõpplahendus, kus sisuliselt paljude jaoks väga suure teadmatuse all tegutsev riigikogu vanematekogu suutis presidendi paika panna ja kui muidugi lõppeva nädala Eesti Ekspressi meenutada, siis oli seal üks selline sotsiaaldemokraatide nägemus presidendivalimistest, kuidas nad kõikides voorudes kõike kontrollisid ja lõpuks tegid Eestile presidendi, et vahepeal jõulude järgselt on muidugi huvitav ka selliseid muinasjutte lugeda, aga aga eks seal selline terake tõtt ka oli, et aga võib-olla teie selline üldine järeldus presidendivalimistest, et ühel hetkel hakati rääkima põhiseaduslikust kriisist, et kes siis on president, kui president ei suudeta ära valida ja ja siis ka see, kuivõrd sassi tõesti suudeti omavahelistes suhetes minna. No üldiselt nähakse selles presidendi valimas valimiste kampaanias negatiivset külge, et ei suudetud valida ja nõnda edasi kriis ja nõnda edasi. Aga tegelikult olid need presidendivalimised minu mäletamist mööda kõige huvitavamad. Sellepärast et kõik need kandidaadid, kes alguses välja tulid, nad ju sõitsid läbi kõik maakonnad, mõni isegi mitu korda, nagu ma aru sain. Ja, ja need väitlused debatid olid ju päris teravad ja, ja põhimõtteliselt noh, seda muidugi iroonilisem on see, et tegelikult sai presidendiks hoopis see, kelle seisukohtadest alles tagantjärgi saame teada, mis nad on. Nii aga Urmet ja Aivar, teie tähelepanekud veel lõpetuseks eesti ploki lõpetuseks. Minul sama sama tähele balt petega tõesti olid nagu põnevat seekord need need valimised ja, ja see tulemus ei ole, ei ole sugugi halb, pigem pigem võib öelda, et ju väga hea, et me küll ei tea, me näinud meie praegust presidenti nendes debattides pikalt ja põhjalikult, aga tegelikult ma arvan, et Eesti avalikkus no ütleme, et päris hästi teab ikkagi, või, või üks osa siis avalikes teab mida, mida meie president arvab ja mis on tema seisukohad, et tulemusena. Ahjaa, mina seda veel ei ütleks, et ma ütleks nii, et stardipositsioon Kersti Kaljulaidil on väga hea. Aga see, et kas temast saab ka väga hea president nii sissepoole kui ka välissuhtluses? Ma arvan, et selle koha pealt on veel liiga vara nagu öelda, et üks asi, mida ma võib-olla ootaks, et kui praegu ju tegelikult ju arutatakse väga erinevaid asju, kuidas meie valimisseadust ja võib-olla ka põhiseadust ja mingeid asju nagu muuta, et justiitsministeeriumi töögrupp koosnevad edasi. Et, et ühte asja võiks siiski üritada meie presidendivalimiste korras muuta ja see on see, et et valimiskogus kasti lahti lastud valged hääletussedeleid ei lähe arvesse. Ehk see võtab sellist poliitmängurlust tublisti maha ja tõstab nagu poliitika usaldusväärsust inimeste silmis, et et ma arvan, et see oleks võib-olla selline asi, mis, mis oleks võib-olla sellises riigiõiguslikult nagu kõrva taha panemist valimistest. Just ja lõpetades selle teema ikkagi selle Eesti Ekspressi loo parafraseerimisega, siis seda lugedes minul jäi üks küsimus vastuseta, et kuhu ikkagi kadusid Eiki Nestori seitse häält, et kui seal mängurlusega tegeleti nii planeeritult ja kalkuleeritud valimiskogus, kuidas me saame kindlad olla, et sotsiaaldemokraadid ise seitset Nestori häält ära ei kaotanud, aga jäägu see siis sotsiaaldemokraatidele selliseks aastavahetuse mõtlemiseks. Aga alles jäänud 20 minutiga peame me kogu maailma valu kokku võtma. Alustame võib-olla Brexitist, et see on üks kahest meie välisteemade tabeli võitnud teemast, aga kuna Euroopa Liit on see liit, kuhu ka Eesti kuulub, siis britid soovivad ju siit välja astuda, siis tegemist on ju ka meie kodumaise teemaga. See mõjutab meid väga selgelt. Aga kõik sai alguse siis paari aasta eest, kui Briti konservatiivide liider, sel aastal brittide peaministri ameti maha pannud David Cameron sisepoliitilise punktivõidusoovist lubas, et ühel hetkel toimub siis rahvaküsitlus teemal, kus britid saavad vastata, kas nad soovivad jätkata Euroopa liidus või mitte ja Lõppeva aasta jaanipäeval see rahvaküsitlus ka toimus, 48 protsenti soovis, 52 ei soovinud samas siiani Pole midagi juhtunud. Ehk siis. Me oleme praegu targemad ainult selle teadmise võrra, et 52 protsenti kasti juures käinud inimestest ei soovi Euroopa liidus brittidest jätkata, aga midagi nad teinud ei ole. Artikkel, viitekümmet käivitatud, pole. Ma vestlesin hiljaaegu ühe välispoliitika, väga hea asjatundja ka, ma ei tea, kas ta tahab, et ma ta nime ütlen. Kuna ma ei ole seda küsinud, siis ma ei ütle, aga tegemist on väga autoriteetse inimesega ja kui ma hakkasin nagu seletama umbes niimoodi sellist mõtet, et noh, et brittidel oli küll Brexit ära, aga noh, ega oma liitlaskohustusi ju ei, ei unusta ja tegelikult nad on ikka noh, enam-vähem paljudes küsimustes meiega ühel positsioonil siis tema vastas lihtsalt, et see, mis on Suurbritannias toimunud, see on häbiväärne abiväärne selles mõttes, kuidas terve riigi saatus toodi ohvriks siseparteilisele võitlusele. Ta pidas silmas just seda Cameroni lubadus panna ta hääletusele, sest keegi ei uskunud, et Brexit tegelikult läbi läheb. Kõik arvasid ja olid kindlad, kõik olid kindlad, et tegelikult britid ikkagi tahavad jääda Euroopa Liidu ja nüüd palun Jah, et täpselt, et võib olla kuulajale, meenutas ka, et Cameron nii oma kehva konservatiivse seisu nimel selle idee välja käis ja, ja sattus lõpuks selle nii-öelda pantvangiks ja ja sellepärast hukkus. Kaise kukkus. Jah, ja pooled britid ärkasid suure šokiga, kui nad teada tegelikult. Läbime jällegi jällegi öelda, et me olime selles mõttes nagu ettenägelikult, et me teadlikud planeerisime Aktuaalse kaamera erisaates, sest meie täiesti täiesti nagu arvestasime selle võimalusega, et, et tuleb Brexit ehk see referendumil tuleb ei, et et Trumpi võidu puhul me niivõrd ei osanud. Jah, mürk ei osanud, aga see meeleheide oli brittidel päris suur, et esimese hooga ju hakati tõesti organiseerima uut referendumit, kus siis ka nii-öelda kaamerate ja mikrofonide ette ilmusid inimesed, kes ütlesid, et ma ütlesin ei, aga tegelikult ma siiski mõtlesin ja et inimesed ehmatasid ära, keegi ei saanud aru tegelikult mis keegi mõned ikka said aru, Faraaž sai kindlasti aru, mille poolt või mille vastu ta hääletas. Aga siis Aivar, kui rääkida majanduslikust poolest, mis sa arvad, kas britid juba kahetsevad seda, et nad ütlesid ei, et vaadates seda, mida nael tegi, siiamaani teeb, samas jällegi on positiivseid efekte. Kui vaadata sellist brittide, näiteks keskmise palganumbrit, siis kõige kiiremini kukkunud keskmise palganumber Lõppeval aastal Euroopas seda on väga raske hinnata, et selle seda majanduslikku mõju, et seal on, on kindlasti plusse-miinuseid hästi palju sõltub ikkagi sellest, mis edasi saab, et mis tingimustel kogu see lahkumine toimub. Mismoodi britid peavad kõnelusi teiste riikidega, vanad Austraalia Ühendriigid, millised need suhted kujunevad? Mulle endale tundub, et see protsess nagu majanduse poole pealt ei, ei ole võib-olla nii valulik või hull nagu brittidele, et kui, kui siin kampaaniat ajal alguses öeldi, et need sidemed on ikkagi nii tihedad ja, ja tõenäoliselt jäävad, jäävad ka tulevikus, et kas siis Suurbritannia on Euroopa Liidu liikmesriik või mitte. Pigem võib sellel olla selline noh, me ei tea, meil tulevad järgmisel aastal mitmed valimised siin teistele riikides ja mida, nagu kardetud, et, et see võib olla ka selline nagu doominoefekt, et, et anda nagu sellist teistes riikides sarnastele jõududele nagu tuult tiibadesse, kuigi mulle tundub, et, et kas see hirm ei ole võib-olla päris tugevalt realiseerunud praegu. No kõige tõenäolisemalt räägitakse, et Hollandi ühel hetkel viib sarnase referendumi läbi, aga ma arvan, see brittide hirmutav näide on kõigil ees ja, ja esimese hooga ju kõlasid ka väited, et brittide lahkumine üritatakse teha nii ebameeldivaks kui võimalik, et selline hirmutav õppetund teistele, et siin küll jah, mängitakse kordamööda seda head ja halba politseinikku. Võib-olla Eesti seisukohalt on oluline see, et Eesti ja Suurbritannia olid Euroopa liidus sellise ühtse majanduspoliitilise nägemisega, sellise liberaalse majanduspoliitika pooldajad mõlemad, et et selles mõttes Eesti kaotas sellise väga tugeva liitlase selles vallas. See on kindlasti meie jaoks oli halb, nagu seal on Brexit selle pärast. Aga paradoksaalsel kombel tõi see kaasa selle britid siis teisipidi üritasid siis seda korvama hakata sellega, et nad on hakanud võtma suuremat ja tugevamat rolli Euroopa julgeoleku teemadel ja ja ka see, et siia Eestisse tuleb päris palju Briti sõdureid, on, on üks selle nagu, nagu märke. No see on muidugi NATO otsus nüüd ja ei seda, küll aga britid ise Briti kaitseminister Michael Fallon, keda mul on au isiklikult tunda 90.-te keskpaigast. Danton öelnud seda ise välja, et, et see Brexit üks tulemus on see, et me tahame oma liitlaskohustuste mahtu ja tugevust suurendada. Ma muidugi ei tea, kui liberaalne on meie praeguse valitsuskoalitsiooni majanduspoliitika, sa rääkisid siin, et brittidega olime sarnased, selle kohta mürki ei võta, aga mis selle Brexitini Need on Euroopa liberaalide liider. No reformi vormiliseta võib-olla, aga mis on selle Brexit'i juures üks positiivne asi, et et ta lõi nagu kõigutas seda Euroopa liidu juhtorganite mugavustsooni? Kaagutavad, mis nad kaagutavad meie siin Brüsselis ütleme nii nagu peab, eks ole, ja nüüd samamoodi, et kui, kui see Brexiti tulemust oli teada, et oi, me teeme teile nüüd raskeks selle äramineku, eks ole, see ülbus ja see niuke arrogantsus ütleme seal teistsuguste mõtete suhtes, et ma arvan, et see oli nüüd kõvasti kõikuma Brüsselis. Aga mis te arvate, mis Euroopa Liidu tulevik on, kui tõesti nüüd algaval aastal britid käivitavad selle artikli ja mingist perspektiivist saab endale eesistumiseks vähemalt teema. Kui me siiamaani on räägitud teistele. Teemade esinemise ajaks, et Brexit saab meie teemaks, siis brittide väljaaitamine Aga kuna aeg tiksub halastamatult alles jäänud minutit, me peaksime kogu muu välispoliitikale pühendama, siis ma tea, teeks kusagilt sellest sasipuntras algust, et siin juba saate alguses kõlas traagelniit, et justkui Venemaa on ühendav joon või niit paljude sündmuste vahel. Aga kindel on see, et Venemaa agressiivsus on kasvanud, nende mõjuvõim või soov maailma poliitikas rohkem kaasa rääkida, protsesse mõjutada on suurenenud. Nad on otseselt Süüria relvakonfliktis. Omavad huvi pagulaskriisis nendel on omad huvid erinevates Türgi aktsioonides või Türgiga seotud teemades, aga noh, kas või täna või eile ajalehti lugedes raadiouudiseid teleuudiseid vaadates, siis venelased üritasid ka teha Ameerika Ühendriikidele presidenti. Et Peter, kas venelased tegid presidendi sisse? Ei, ma arvan, et ameeriklaste presidendi ameeriklased ise Venemaa võis seal üritada, võis seal häkkida ja mõjutada, aga lõpptulemus ei oleks nii või teisiti muutnud. Aga tõepoolest, lõppeva aasta oli Venemaa, noh, mõni aeg tagasituleku aasta rahvusvahelisse öeldakse meisterklubisse tänu muidugi jõhkratele meetmeks. Me oleme, seda kasutas seal Süürias, on öeldud, et ta vene lennukite pommitamise, et need on, oli lausa sõjakuritegu ehk genotsiid. Aga tähelepanu juhtida sellele, et Venemaa on ju ennemgi välispoliitikas üritanud sellist läbimurret, mis annaks talle sellise tugeva positsiooni. No Ukrainas ebaõnnestub täielikult, Ida-Ukrainas on asi toppama jäänud, aga Süürias tehti puht puhas töö, tegelikult Süürias ikka tõmmati väga pikk kõrs ja jäeti kõik teised partnerid pika ninaga. Noh, poliitik restoranid Urmet Kook ja Aivar Hundimägi, et Peeter tegi ammendava ülevaate ära. Jah, ma arvan, Peetrile nagu raske, nagu selles osas Venemaa osas midagi nagu lisada, et, et võib-olla huvitav saab olema see, et kui nüüd kolme nädala pärast asub ametisse Ameerika Ühendriikide uus president, et milline saab olema siis Ameerika uue presidendi, tema administratsiooni reaalpoliitika Venemaa suunal ja, ja maailmas, et kas, kas seal toimub mingi lähenemine või selline igapäevaelu sunnib nagu siis tegema mingeid mööndusi oma seniste väljaütlemistega, et retoorika ja tegelikult saavad olema erinevad. See on nagu võib-olla järgmise aasta välispoliitika üks huvitavamaid asju ja kahtlemata kõik need mõjud, millest ma siin eelnevalt rääkisime, et mitte ainult Hollandi valimistele, vaid ka Prantsusmaa valimistele ja Saksamaa valimistele ja kus omakorda avaldavad mõju mitte ma arvan niivõrd Brexit või USA ja Venemaa vaid, vaid pigem ikkagi see, et milline on siis jätkuvalt see rändesurve ja juba nende tulnutega hakkama saamine, et ma pean tunnistama, et käisin hiljuti Münchenis ja, ja ikkagi see mis pilt seal nagu avanes, tegi ikka pehmelt öeldes ikka väga murelikuks ja, ja mul on nagu selles mõttes nagu hea meel, et Euroopa poliitikutel tundub, et on hakanud ka mingi reaalsustaju nagu koitma. Et selline kõik on Welcam, selline arusaam on, on juba nüüdseks nagu asendunud sellise kaine mõistuse ja, ja selliste pragmaatiliste valikud. No nii nagu see pagulaskriis ja Brexit lõid Euroopa Liidu kivistunud struktuuride pihta väga tugevasti, nii leiu Trumpi valimine kogu maailmas struktuuri pihta väga tugevasti. Väga paljud senised arusaamad on muutunud, et jõujooned on ümbermängimisel kas või USA-Hiina suhetes või siis NATO-sisestes suhetes, kus seni on ameeriklased üksinda kandnud praktiliselt seda relvastusse rahastamise koormat, et ma arvan, Trumpi valimine, vähemalt tema lubadused või ähvardused NATO suunas, tõmmake jalad kõhu alt välja, mehed Euroopas. Ma ei jõua üksinda ja ka ei taha üksinda panustada NATOsse. Et võib-olla see ka muudab midagi. See on hea kindlasti, kui kõik hakkavad rohkem panustama, aga Trumpi puhul tõesti minu jaoks on, miks ma paigutanud ka Trumpi valimist presidendiks väga kõrgele positsioonile ja ma arvan, et ta mul top viies oli, aga oli just see, et, et tegelikult, et ega nagu Brexiti puhul me ei tea seda, millega see lõpeb, et kõik võib lõppkokkuvõttes minna hästi, et alati tuleb olla optimist. Aga oht, et trump presidendina jätkab ärimehena käitumist, kus mingisugused majanduslikud huvid või pragmaatilised soovid võivad muuta väärtused vahetuskaubaks ja peenrahaks, et, et see oht, ütleme, on kusagil mul ajusopis olemas ja seda ma kardan, aga, aga mine tea, võib-olla võib-olla inimesed riigimeheks saades muutuvad. Küsimus saab olema see jah, et. Kas trump annab nii-öelda Krimmi osas näiteks järele et see võib olla juhtuda järgmisel aastal ja, ja see võib olla selline, nagu märgiline muutus? Nojah, või näiteks loobub sanktsioonidest Venemaa suhtes, siis on, ju siis on sellega nagu suur jama, siis ta Euroopa samamoodi hakkame käituma. Kuidas see on võimalik, et ameeriklased võtavad sanktsioonid maa, Euroopa jätkab. Praegu täitsa arutatakse, et võib-olla Eesti eesistumise ajal toimub sanktsioonidest loobumine, et lähme aga selles osas ajalukku, mis meile endale moldova. Ei meeldi, no Eesti on sanktsioonidest kõige rohkem kahju saanud, aga see ei saa olla põhjus, miks Eesti peaks sanktsioonid kaotamise poolt olema, aga üks märksõna kindlasti on Türgi see, kuidas Erdogan on. Ühel juulikuu õhtul avastas, et ta võib-olla justkui nii-öelda peaaegu et ei olnud enam president. Kogu see riigipöördekatse Türgis oli väga suur üllatus lõppeval lõppevast aastast. Ja see lõpplahendus muidugi, kus väga kiiresti leiti süüdlased ja, ja kogu see Küleeni liikumine. Selle likvideerimine küll jätkub siiamaani, aga, aga see mastaapsus hämmastas ja see, et Erdogan kohe järgmisel hommikul teadis, kes, kes on süüdi, see oli ka võib-olla natukene selline kummaline. Aga kas see näitab, et üldse Türgis toimub ja selle reaktsiooni tõttu, et väga keeruline on neid nii-öelda selliseid väärtuspõhist, poliitikat või välispoliitikat ajada ka Euroopa riikidel, et et selline pragmatismi nagu on, on see, mis, mis võtab võimust nii Ühendriikides noh, Venemaa on selle näide nüüd ka Türgi, et et see noh, mis nagu Türgis toimub, on ikkagi ju võimu Tsementeerimine ühe, ühe riigi võimud sementeerimina ja selleks kasutatakse võtteid, mida, mida muu Euroopa ei ole aastaid näinud. Kui arenenud Euroopa Ja kui me räägime lõppeva aasta tegijatest välispoliitikas, siis kahtlemata Venemaa kõrval tasub esile tõsta just Türgit. Ma ei lähe vist nädalatki mööda, kus Türgi ei oleks välispoliitiliste uudiste ükskõik mis nurga alt keskne teema. Ja Türgil on ka ju võtmeroll meie jaoks kõige otsesemalt, tema on see värav, kust põgenikud kinni hoitakse ja see, see kokkulepe, mis, mis on sõlmitud ja see Erdogani jõuliselt sisepoliitiliselt oma võimu kindlustada. Ja tehes seda ka meetoditega, mis ei sobi Euroopa liidule. Et see näitab veel seda, et tal on ikka enesekindlust päris kõvasti. Jah, ja siin ongi näha ka seda, et kui kaugele Euroopa Liit lubab talle minna, et selle Santažeerimisega selle nii-öelda põgenikega üleujutamise ähvardusega, et see on ka kindlasti järgmisel aastal üks huvitav No veel juunikuus Euroopa komisjon arvas, et me liigume suunas, et Türgi ja Maaliidu vahel võiks saabuda viisavabadus, aga aasta lõpu seis on siiski see, et sellest viisavabadusest tõenäoliselt ütleme, türklased veel unistavad, aga reaalpoliitika natukene kaugemal, aga Ida-Ukrainast ja Krimmist saime natukene mõned sõnad räägitud, korra leidis markeerimist ka õigusriigialane, problemaatiline olukord Poolas. Poolas tahaks rääkida, aga saade hakkab lõppema ja, aga kokkuvõtet pole siiski läbi, et kell 12. Null viis, ehk kohe varsti algab meil siin vikerraadios raadiouudiste kokkuvõttev saade. Ja kindlasti neid kokkuvõtteid mahub sellesse tänasesse päeva veel ja veel, aga nagu klassikud ütlevad, siis loodame, et uuel aastal on vähem virisemist ning et elu Eestis muutub kindlasti paremaks ja kuigi öeldakse, et uus on alati hullem, loodame, et sel korral see nii pole. Aga mul on eriti hea meel värskete raadiopäeviku kuulajanumbrite osas. Need ütlevad, et rahva teenrid sellise keskmiselt 66000 raadiokuulajaga igal laupäeval on Eesti kõige kuulatavam arvamust saada. Jah. Teised saated nii olukorrast riigist. Samost ja Rumm keskpäevatund jäävad ikka oma kuulajanumbritega kõvasti maha, loodan, et see on ka järgmisel aastal nii, aga võib-olla teil, Urmet, Peeter, Aivar on mõni lühike soov kuulajatele. Raske on öelda sellepärast et kui ma eelmisel aastal aasta kokkuvõtteid tegime siin ja siis ütlesin, et tahaks loota, et järgmine aasta ei tule nii hull, kui kui oli lõppeva aasta, siis tegelikult tuli palju hullem. Et tahaks sedasama öelda järgmise aasta kohta, aga, aga, aga kardetavasti me näeme seda, et sellised head ajad maailmas on läbi ja, ja meil tulebki elada ja harjuda selle ise uue reaalsusega. Meie täname järgmisel nädalal Rahva teenrid taas eetris, siis juba Aivar Hundimägi, Evelyn Kaldoja ja Sulev Vedler kaunist vana lõppu ja kõike paremat uuel aastal.