Vikerraadio. Tere taas head kuulajad on laupäev ja rahvateenrite saade alustab stuudios, nagu ikka, on istet võtnud kolm ajakirjanikku. Täna teevad nädala olulistele ühiskondlikele sündmustele ääremärkusi Krister Paris väljaandeks Eesti Päevaleht. Ja siis Mikk Salu Eesti ekspressist sääred ära ja mina Neeme Korv Postimehest, seekord siis saatejuhi kohuseid täitmas. Head kolleegid, head kuulajad. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et see lõppeval nädalal olnud sündmusterohke tõeliselt, et suurte sündmusterohke. Ja kas või alustaks sellest, et kui me eelmisel laupäeval saates olime meie kolleegid siin olid veel lootuses, et president õnnestub valimiskogus ära valida, siis valimised tulid tagasi riigikogu. Tänaseks oleme olukorras, kus see mõningate vaatlejate poolt prognoositud must hobune ongi mängus ja 90 riigikogu liiget on andnud allkirja Kersti Kaljulaidi toetuseks. Tartus avati Eesti Rahva muuseumi peahoone kauaoodatud sündmus. Sellest kindlasti tänases saates ka räägime. Keskerakonnas on tõenäoliselt käes siis uue lehekülje pööramine ja, ja sellestki tänases saates pikemalt kindlasti kõneleme. Sel nädalal ilmus ootamatult päevakorda idee Eesti õigeusu kirikute ühendamiseks. Praeguseks nagu näib, et see kuulub vist siiski rohkem sellise utoopia valdkonda, aga aga huvitav uudis seegi. Postimehes ilusa ühe ühiskonnategelase avaldus, selline avalik kiri Rail Balticu rajamisel peatamiseks sellisel kujul, nagu ta praegu planeeritud on. Ajakirjanike ajakirjandusjuht Mart Kadastik esitles oma raamatut elutööst Postimehes ja võiks öelda seda, et võib-olla kõige raamatuga tutvust siiamaani ainult põgusalt. Siiski võiks öelda, et, et võib-olla see pole nii võib-olla skandaalne kui, kui sellest sündmusest siin nagu seda, nagu luua tahet. Eesti hakkab päev varem tuli välja teine raamat, siis grima varasemate tekstidega. No tuli välja, tuli välja ka veel teisi raamatuid, eks. Aga siis välissündmustest veel nii palju, et USA-s algasid siis USA presidendivalimiste debatid Hillary Clintoni ja Donald Trumpi vahel ja ja välisilma tähelepanu all on mõistagi olukord Süürias. Aga tuleme nüüd siis meie tänaste teemade juurde ja kõigepealt ma mõtlesin seda, et küll sumbus rohkem minu sellisest kodukandist. Eesti suursaarte vahel algas siis uus ajajärk, kui riik hakkab korraldama ülevedu, hakkas korraldama siis südatundidest, esimene oktoober on käes kauaoodatud ja kauakardetud. Ja ütleme nii, et ka sügistorm mängis oma oma osa selles kaasa. Et kuidagi ikkagi ei lähe see asi nii nii siledate libedalt kui siin võib-olla kevade ja suve jooksul. Riigimehed on meile rääkinud. Kuulajad võib-olla ei tea ka, Neeme on saarlane, eks ole, olen muhulane ammuhulane muidugi siis on ta sulle nagu väga-väga südamelähedane teema. Kui ma eile õhtul vaatasin uudiseid, eks ole, uudised rääkisid sellest, kuidas virtsus on hiiglaslikud järjekorrad. Kuigi ma sain aru, et põhjus ei ole mitte selles, et laevafirmad vahetasid vaid lihtsalt ilm, tuul mängis selle rolli. Ja nüüd hommikused uudised märksa positiivsemad, et järjekorrad on kadunud ja praamid sõidavad ja ja ainuke selline negatiivne uudis oli vist selle kohta, et kuskil praamil ei olnud kiluvõileibu või nad olid otsa lõppenud liiga vara. Või siis lubati ühe euro kanda mingisugune väga huvitav lubadusele isenesest nimetle, kuidas sa oled ju pikalt, siis elan puhul, et kui sagedane on selline äralõigatud tunne mandrist olnud. Mäletan kunagi ammu lugesin ühe Ameerika rahukorpuslase raamatut, kui ta kirjutas elust elu Hiiumaal nõukogude võimu viimastel aastatel, et seal oli selline tunne küll, et sa oled tõesti saarel kaugel eemal, aga Muhu valdu tundub tõesti, et see praam on olnud pigem ikkagi sillapikendus või selline asendus. Noh, eks elu saartel on ju niimoodi, et, et see on tõepoolest, antakse sulle sünnikaaslase tunnetus, et elad Mere taga ja kogu see värk on selline meretagune asi ja ja, ja ikkagi kogu aeg on selline tunne, et et see ühendus on seal tegelikult, ütleme selle nende inimeste jaoks Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, kes on kõige-kõige tähtsam teema üldse. Et selle sellest algab, algab kõik pihta, et tegelikult ju need on eesti maakonnad, seal nad ei ole lihtsalt mingisugused Laevaliinid ja ja sellepärast, eks ka poliitikud tunnetavad, küllap seda poliitilist vastutust peavad tunnetama nagu nagu rohkem. Ja noh, selge oli see, et, et see algus konarlik ikka siin saab olema ja sest Türgis ja, ja Poolas valmivad laevad ju teadupärast jaani ainult valmivad siiamaani valmivad. Aga siin on tulnud viimastel päevadel ka selliseid uudiseid, et mine tea, võib-olla see Poolas valmiv laev, Tõll on talle nimeks pandud, saab võib-olla üldse kõige esimesena valmis ehk siis ehk siis on, on kuulda olnud, on olnud selliseid vihjeid, et Türgis on see laev Leiger nimeline teinud, teinud ka juba meresõidukatsetusi ju pikka aega, aga et ta pole siiski võib-olla veel päris nii, nii. Nii, nii hea ja nii nagu korras ja muidugi see pidigi olema ju laeva üleandmine vastuvõtmine, aga see kuidagi seda vastu võtta ei tahetud ja on suhteliselt loogiline ka, et kui nad seda esimest vastu võtavad, kõik, ülejäänud on samasugused, et küllap esineb tüüpvigu ja kõiki selliseid asju, aga aga see protsess venib ja raha kogu aeg kulub. Minu arust oli päris huvitav lüke, mida täies laevategi andis kuskil vihjamisi mõista, et aga noh, eks me võime, kui laevad õigeks ajaks valmis, ei saa ju ka need teile kätte jätta, ehk siis ma saan aru, et see on tegelikult selle remontova tehase üks suurimaid hirme neile Bon laevu kätte jäänud, mis on just tingitud tähtaegadest mittekinnipidamisest. Ja muidugi ma saan aru, et inimeselt teda Eesti konteksti arvestades tõsiselt õmmeldud. Noh, tegelikult me ju ikkagi ütleme laias laastus ju avalik huvi oli olemas, et seal midagi muutuks. Me oleme siin saates ka seda teemat korduvalt käsitlenud ja ja noh, kui mõelda, siis, et et mis, mis olid need peamised etteheited ikkagi see seesama, et me nagu justkui riik saaks ise korraldada seda asja odavamalt. Kogu see pilt oleks läbipaistvam Nüüd, kui me vaatame neid summasid, mis on läinud juba needa, siis laevade rentimise peale kogu selle segaduse peale. Arvestades veel seda, et ega rahvide kättesaamine on selline teoreetiline võimalus laua peale ja üldse mitte nii-öelda kindel siis varsti hakkab see odavuse varud üsna õhukeseks sulama. Tegemist on ikkagi mitmekümne aasta pikkuse investeeringuga, et seda saab hinnata, aga võib-olla viie 10 aasta pärast nagu, nagu realistlikult, et et kas tegelikult oli ka odavam või ei olnud, et praegu nagu noh, siin tundub küll, eks suured summad, mingi miljon siine miljon seal, kui sa nagu kui sa tõesti mõtled, et me räägime ikkagi mingist 30 aasta pikkusest investeeringust, siis, siis me räägime sadadest miljonitest ja siis noh, vaatame, kas seal hoiti nagu mõnikümmend miljonit kokku ei hoitud, et et eks näeb, see selles protsessis on tohutult probleeme, on, tead, sa nagu hilineti ja kogu see kogu see kuramuse konkursi tegime, hilines ja, ja sellest sellest on nagu lõputult kirjutatud, eks ole. Eks ta muidugi tagantjärele tarkus ühest küljest ole teisest küljest jällegi, kui mõelda, et, et riik tahab saada enda kätte õigust opereerida siis ise ühendust ja kogu selle protsessi algusest peale läbi, nii käpardliku ma jätkuvalt olen üsna pessimistlik, et kui me mäletame kõik ikkagi Elroni algust kuidagi enam-vähem jooksma saadud ikkagi rongi tipptunnil täis kõik pole võib-olla Elroni süütuid sellesse ütelda rongile võib-olla vähem kui võiks olla lühem kui peaks olema. Aga algus oli ikkagi täiesti košmaarne, noh, selles mõttes võib-olla isegi hea, et see üleminek praegu natukene sujuvam, et needsamad vanad laevad ja ainult piletisüsteemid on uued ja võib-olla meeskonnad natukene ehk siis ehk siis kuidagi anna aega atra seada. Mina, ma ei, ma ei tahaks nagu otseselt vastu vaielda, aga minu jaoks näiteks nagu Elroni puhul ei olnud probleem see, et nad esimestel nädalatel pead, süsteemid ei töötanud ja liiga täis graafikud ei töötanud, liiga täis olid. Ma pigem otsin nagu noh, ütleme moosiks suuri vigu sealt, kas kusagilt on kümned miljonid mööda pandud, et need käivitamisraskused, need noh, need saavad ühel hetkel nagu üle. Et samal ajal näiteks ma ei tea, Estonian Air viidi pankrotti pandi Ma ei tea, kuidas 100 miljonit läks kaduma. Ja kõik need inimesed nagu ekre teevad karjääri nagu tipus edasi, et kusjuures nüüd Elroni ja Estonian Airi puhul nagu samad inimesed juhtisid, eks ole, et, et see on nagu pigem noh, need suured asjad ja ütleme, kasin bar laada puhul. Mind huvitab see, et kas sind nagu päriselt ka kuskilt nagu tulevad mingid strateegilised kokkuhoiud see, et kiluvõileibu praegu ei ole noki. Homme on. Ja siis õpetas küll, et näiteks kui ka see nii-öelda endale väänamine käis kaks aastat tagasi siis majandus ja kommunikatsiooniministeerium andis mitmel korral erinevaid hinnanguid, et kui palju nad siis säästavad, vahed olid ikkagi kümnetes miljonites. Kerge võidelda lõdva randmega vahetati umbes 70 miljonit 30 vastu energiat edasi, et oli selge, et nii tavamõistuse jaoks kuidagi väga suured käärid olid, mitmesugustel ennustuste läheb palju, siis magatakse. Ja ma kordan üle, et minu jaoks on see probleem, mis ei ole nagu lõpuni lahti räägitud ja ei ole tehtud otsuseid, on see, et samad inimesed, kes keerasid Estonian Airi, kes kogu seda praaminduse värki on käpparlikult juhtinud, kes, kes tegelikult Kell Elronile, oranžid rongid liinile, et need needsamad inimesed, see on seesama seltskond. Võib-olla nad on seal majandusministeeriumi sees vahepeal oma mingisuguseid ametinimetusi nagu muutad või keegi on liikunud kuskilt osakonna asejuhatajaga kohaltosakonna juhatajaks, asekantsleriks või tagasi, et sama seltskond. Ja mitte keegi ei vastuta, eks ole, probleemide eest. Tegelikult on nii, et nende üksikute numbrite peal võib siin ikka päris palju päris palju norida ja otsapidi sellist isegi tragikoomilist olukorda tõdeda seoses näiteks nendesamade vanade dessantpraamide tagasitulekuga, et harilaid praegu künnab usinasti merd, seal neid laidusid oli ju päris mitut ja need, need olidki ju need, need põhipraamid siin omal ajal. Tavainimesele on isegi seda raske ette kujutada, et sellise vana ja väikese ja veidra laevukese päev maksab 6000 eurot näiteks no need on mingid sellised suurusjärgud ja, ja kindlasti seal on sellist, et noh, ütleme selle arvelt visatakse päris palju nalja, aga samal ajal on see, et ütleme nii, et kui kui järgmiseks suveks ütleme, on need asjad suhteliselt niimoodi turismihooaja alguseks on need asjad suhteliselt niimoodi paigas, on need uued laevad tulnud on ja nendega ei ole selliseid suuremaid suuremaid probleeme, siis ma arvan seda, et võib, võib vähemalt esialgu lugeda selle asja suhteliselt mõistlikuks. Selge on see, et need käivitamisraskused, noh, on on alati olemas, et ma mäletan, kui tulid need Leedo ehitatud uued laevad. Ka nendega oli alguses mitte tehnilisi probleeme, aga lihtsalt see laadimise lossimise aeg see, selle nad suhteliselt palju palju lühemaks teha aja jooksul kõik see piletisüsteem ja kuidas see, kuidas see kõik niimoodi käima läks. Et noh, tuleb tuleb, tuleb ikkagi loota, et et need laevad saavad olema piisavalt hästi tehtud ja, ja piisavalt palju palju nii-öelda siis energiat selle peale kulutada. Ma korraks lihtsalt ühe pöördun selle kriitika juurde tagasi, mis ma ennem ütlesin, et minu kriitika nagu suund, eks ole, on ikkagi majandusministeeriumi ametnike ja nende poliitiliste ülemuste osas. TS Laevade juhid, kes praegu seda protsessi juhivad, et nemad ei ole süüdi, nemad nendele lihtsalt visati viimasel hetkel see, see teema kaela kõigi nende kuramuse probleemide ja halbade lepingutega, et nemad pigistavad sellest. Kui me mäletame, siis nad isegi ei tahtnud, et kui oli esimene kord nii-öelda läbi kukkunud konkurss, kus osales ainult Leedo firma, siis teie laeva pidi minema, minister andis korraldusega, aga nad ei tahtnud, ei leidnud konkursile. Nagu me praegu siiski uudistest oleme näinud, siis ütleme, selline siin tormist tingitud, selline esialgne jama on möödas, nüüd see viimane nendest laevadest, mis on siia jäänud, ma mõtlen nendest uutest ehitatud laevadest, siis Hiiumaa on tagasi, siirdumas liinile oli, oli remondis just ka parasjagu just selle ülemineku momendil. Nende laevadega, muide, ei ole ka neid neid tuulest tingitud pause eriti olnud. Meenub siin 2011, kui oli üle Euroopa, käis üks suur suur torm, siis oli, oli üks paus näiteks ja siin rääkisin eile kolleegidega Saaremaalt ja nad ka meenutasid paar üksikut korda, sest põhiline häda ei ole mitte selles, et need laevad ei kannata tuult, vaid need laevadel on see sildumisprobleemid seal seal väinas, see on küllaltki küllaltki selline keeruline keeruline asi, aga elame-näeme ja ma usun, et usun, et et me jälgime kindlasti olukorda ja ajakirjandus jälgib ka kindlasti seda suurt pilti, mida Mick soovitab siin siin jälgida ja ma arvan, et see ongi nagu hästi tähtis. Ja, ja kindlasti on see, et kui kui ikkagi olulisi vigu on tehtud, siis, siis eks me peame osutama lõpuks ka sellele. Ja, ja keegi, keegi peab siis nende asjade eest ka ka vastutama, aga, aga. Ei vastuta keegi, ära selle pärast muretse. Töötavad edasi, kes läheb Euroopa kontrollikotta, kes nagu saab kuskil kantsleriks, et kõik läheb edasi. Mulle iseenesest meeldis üks üks selline uudis, et ma kuulsin, et TS Laevade juhtkond oli eile ka esindatud, et kuskil ma ei tea täpselt, mis sadamas, aga kuskil seal kai peal ja jagas inimestele kommijad kasvõi kasvõi kasvõi see on mingisugune näide, et nad tõesti tõesti pingutavad, see vaatasin, see uudis oli päris öösel oli üles pandud, nii et eks neil oli selline selline üsna üsna rahutu rahutu moment. Selles mõttes ei õnnestunud, jah, sügis on käes, et hariliku nädalapäeval ikkagi parvlaevalt ka tühjad, aga nüüd Saaremaa ralli ma ei tea, millise põntsu see ikkagi suhteliselt kitsas niit, mis on praegu selle mandri ja saare vahel, sellel annab, aga siis sa tõesti suvene vist enam-vähem rahulik. See on noh, sellised momendid tekivad jõulud, aastavahetussein on kindlasti neid valusaid hetki tuleb, tuleb kindlasti veel ja, ja see on, see on päris selge. Aga võib-olla läheme siis sellise suure teema juurde siit ja räägime kogu seda presidendivalimiste saagatatu siin ühte vana filmi tsiteerides, et istudes teiega siin laua taga tuli, esmalt tuleb pähe mõte jälle seesama sara, et me oleme nii palju kordi selle presidendivalimiste teemal siin sel aastal rääkinud küll ühte ja teistpidi. Ja nagu nad täiesti asjatult ei aidanud Ma ei tea, kas asjatult või asja eest, aga aga igal juhul nüüd me oleme jälle nädal aega hiljem jälle täiesti uues uues olukorras 90 häält on Kersti Kaljulaidi toetuseks antud. Mis ta siis allkiri, allkirja esialgu mitte, hääl. Nojah, just õige allkirja, et mis, kas esmaspäeval muutvad allkirjad häält? Eks kõik ei muutu, ma arvan, ütleme nendest 90-st kõik ei muutu, et mõned ma ei oska mingeid numbreid prognoosida ka, kindlasti osa kukub ära, et osa oli ikkagi need, kes andsid lihtsalt allkirja, sellepärast et noh, et oleks näha, et nad toetavad, aga tegelikult nad ei toeta. Ma mõtlesin, et salajase hääletuse erinevus avalikkust ehk siis allkirja andmisel on selge avalikkuse survega, kuidas ei anna allkirja, aga kui sa ikkagi ei taha, siis lõpuks hääleta paneb tühja sedeli või? No ilmselt jah, Kersti Kaljulaiu puhul siis teist varianti. Kõrvakandidaat ei ole. Kusjuures ametlik seisukoht on see, et tuleb hääldada kaljulaid Kaljulaidi või käänata, tähendab siis ma sain aru, et selle kohta on isegi isegi avaldus tehtud. Aga kui nüüd, kui ma nüüd mõtlema, et kuidas Kersti Kaljulaidi nii jõuti siis oli riigikogu vanematekogu koos ja ja ikkagi räägiti palju ka ühest teisest nimest ja alguses räägiti sellest ninast valjemini. Nimi on Jüri Luik. Kuidas teile tundub, mis, mis, mis ikkagi juhtus, et, et nendest kahest nüüd sai see Saise üks? No põhjus oli ilmselt see ikkagi, et et lõpuks selgus, et ilmselt on Kersti Kaljulaidil, siis ütlesin õigesti. On rohkem toetajaid kui, kui Jüri Luigel, et et Keskerakond Keskerakonnas tekkis Luige probleemsest, Luik on liiga Isamaa nende jaoks, ma ise küsisin neilt. Ja EKRE'l, kes kes, kes tõenäoliselt isegi oleks võinud luike toetada, neil ka meenusid mingid asjad, näiteks see, et, et Luik ju, eks ole, võitleb võitlus, eks ole, piirilepingu eest, mis, mis EKRE le istu ja siis EKRE mingisugused, eks sõjaväelastest liikmed neile ei meeldinud Luige kaitseministri aega kõige enam ma sain aru, et Ekrele hakkas närvidele käima ja ilmselt ka mitmetele teistele riigikogus, kui järsku luige nagu tagant kuidagi väga jõuliselt paistsid Taavi Rõivas ja, ja isegi Toomas Hendrik Ilves. Et see, see oli võib-olla soodustav Jah, ja kogu see noh, valimiste protsess, et kuna lepiti kokku, et täiesti pinnasel konsensuskandidaati otsima, siis anti erakondadele vetoõiguse, ehk siis isegi kui 90 häält on, aga üks erakond ütleb ei selgelt siis temaga välja ei tulda. Ehk siis see oli väga kõrge barjääre, mida tuli ületada ja nagu näha, siis võib-olla isegi mitte see Kaljulaidil on rohkem toetajaid, aga ilmselgelt vähem vastaseid. No ma saan aru niimoodi, et kui Reformierakond jättis selle otsuse nagu kõige hilisemaks, siis oli ka selline situatsioon, et ega neil ei olnud ka väga head varianti, kuna ka see nõndanimetatud kambakas, millest on räägitud, oleks võinud tuua ka võib-olla selliseid hääli kes, kes muidu võib-olla võib-olla nüüd seekord ei hääleta, poolt, aga oleks võinud tuua nii-öelda Reformierakonna vastu. Mina seda kambaka juttu ei usu, et ma arvan, et Reformierakonna sees oli ja ilmselt on ka mõned praegu veel jäänud, kes kellele Kersti Kaljulaid ei meeldi, kes intrigeerivad tema vastu. Teiseks ma sain aru, et kui erinevad erakonnad käisid vanematekogus, siis Reformierakonda esindas seal Urve Tiidus, mõned reformierakondlased on öelnud, et Urve Tiidus tegi lihtsalt kehva tööd. Et ta käis seal, aga ei rääkinud hiljem fraktsioonis, et mis siis arengud on ja mis, mis nimelt on ja see tuli, osadele reforme tuli see siis nagu kuidagi nagu üllatusena, et okei, et hopsti, kus Kersti Kaljulaidi välja hüppasa. Et tegelikult seal vanematekogus räägiti sellest, aga vot näed fraktsiooni juht ei rääkinud edasi oma nagu parteikaaslastele. Avalikkusele tulid ikka suure üllatusena selles mõttes, et ta oli nimi, mis olid kuskilt niimoodi vaikselt läbi käinud, aga kindlasti mitte domineerivam tubetroneerivamana, kui, kui nii mõnigi teine nimi eriti justkui oli juttu näiteks üürirõigast Nende varukandidaatidest, kui me võime ikkagi nii-öelda oli ta selline noh, avalikus puhtalt mütsistamatuid jänes praegu. Aga see on jah, huvitav, et kogu seda presidendivalimiste saagat on seekord saatnud kuidagi selline, et selline ikkagi selline tohutu tahe neid neid punkte koguda ja vaadata, mis, mis positsiooni me ikkagi jääme ja nii edasi ja mul on tunne, et see on natukene natukene ikkagi varjutanud seda, et seda küsimust, et millist presidenti siis Eesti tegelikult vajaks, et sedasama sedasama Jüri Luige puhul võiks ju öelda seda, et. Ta ei ole tegelikult noh, niivõrd niivõrd justkui eriti praeguse aja IRL-i nägu kohe kindlasti mitte. Tema, see poliitiku aeg jääb sinna sinna Isamaa aega sellesse aega, kui Mart Laari esimene valitsus pööras pilgu läände ja sellest on nüüd temaga selline nagu Isamaa-line kuvand. Seevastu Kersti Kaljulaid on, on viimastel aegadel vägagi rääkinud sellist juttu, mis väärtuste tasandil võiks vägagi olla. Kersti Kaljulaid oli samuti Isamaa liige, Mart Laari nõunik, et mõlemad nii-öelda kaks viimast kandidaat Jüri Luik ja Kersti Kaljulaid on IRL-i taustaga. Kui poliitiliselt või kui parteiliselt neid võtta, see noh, selle üle vaielda, et nagu ma enne viitasin, Keskerakonna jaoks oli näiteks Jüri Luik oli kuidagi liiga Isamaa nägu, et aga tõsi on see Jüri Luige poliitika tegemine jäi 90.-tesse aastatesse ja tegelikult ka Kersti Kaljulaiu. Noh niisugune poliitika tegemine on ikka päris hammustus. Sest ütleme näiteks ka inimesi, kes tollal hääletasid, näiteks valisid isamaad Isamaaliitu ja et noh, need kindlasti väga paljud nendest on hiljem korduvalt oma juba valimiseelistusi muutnud, küll nõus kõigega siis Reformierakonna või kelle iganes suunas ehk siis 90.-te see poliitika nagu tõesti ei tohiks väga palju kanduda tänapäeva. No üks asi, mida me siin näeme, on see, et üksmeelselt jätab ekre ennast nüüd jälle eraldi, me ei tea nüüd ka nad toetusallkirja andnud, kuidas nad käituvad hääletamisel. Aga. Ma arvan, et mingi osaajaliselt tuleb, et ma ei, ma ei oska, kuna hääletus on salajane, ma tegelikult ei tea, eks ole, aga ma arvan, et sealt midagi tuleb vähemalt privaatsetes jutuajamist niimoodi kuulda olnud, et seal oli neile mis need on riigikogus ise nagu teiste poliitikutega omavahel nagu rääkinud, et no on selge, et neil on sellega nii nagu hästi teiste kandidaati, kellel on probleem. Probleem on see, et, et kandidaat ei, konservatiivne, teine probleem, mida siis mõistlikumaid ilmselt sealt aru saavad, on ka see, et konservatiivset presidenti niikuinii ei tule. Et neil ei ole neid hääli ja siis eks nad ise otsustavad Eks see EKRE käitumine kõikides nendes voorudes on olnud selline natukene mängurlikke, lihtsalt selline titt, tule tuleneb pildile sellega, et kõik tulevad, küsivad, kuidas siis teil läheb. Aga noh, selle kohta juba kolleegid viskasid nalja, et kui kandidaat, kelle vastu või kriitika suhtes on kriitiline EKRE ja ta niigi osa Keskerakonnast, siis paremat reklaami on raske teha. Mul on teile selline küsimus, et kui praegu on viimastel päevadel räägitud palju, et avalikkus ikkagi ei tunne, Kersti Kaljulaid eriti ja noh, tema esinemist ühes tuntud raadiosaates mitme aasta vältel võib-olla ka ei mäletata enam nii hästi ja ja muidugi Tunnedega üldse ütleme otse, absoluutselt ei tunne. Aga küll, aga tunnevad teda ajakirjanikud, suurem, suurem osa ajakirjanikke tunnetada ka tunneb teda isiklikult, et et seal on muidugi selline natukene ennustamine, aga kui te olete mänginud selle mõttega, et tõepoolest esmaspäeval ta 68 häält pluss midagi kätte saab, siis milliseks see president tuur võib? Võiks nagu kujuneda? Andrus Kivirähk kirjutas väga ilusasti, kui kõik senised kandidaadid olid just nagu jumalad Olümposelt, sa kujutad ette, kui valitu, siis ta läheb kõnepulti, peab suure sütitava leegitseva kõne siis Kersti Kaljulaidu puhul seda ei ole ta nagu ikkagi inimene nagu Kõrboja Anna, kes käis koolis kaua õppimas. Kui oli vaja, siis tuli tagasi ja võttis altalo üle. Ega ma ei tea, kui olid need inimesed, kandidaat, siis ma olen siinsamas stuudios väljendanud skepsist. Allar Jõks ja Marina kaljuranna vastu just sellepärast, et nad on poliitiliselt tundmatud, nad olid tuntud nagu näod, aga, aga ma ei teadnud nende poliitilistest vaadetest midagi, nad ei ole olnud teinud partei poliitikat, koalitsioonipoliitik, et nad ei ole olnud, ma ei tea, koalitsioonis opositsioonis ja minu jaoks oli see nagu probleem, sest mina näen ikkagi presidenti sellise poliitilise ametikohana parlamentaarse vabariigi kaitsjana ja võib-olla Kersti Kaljulaia puhul ma olen ka selles mõttes noh ütleme natuke just ettevaatlik, võib-olla see tavalisi inimesi ei lähe korda ja võib-olla see on ka just pigem nende jaoks pluss, eks ole, kui, kui kandidaat ei ole noh, väga sellised tugeva poliitilise taustaga mina nagu pigem oleks, eelistaks just sellist, kelle puhul ma tean, missuguse poliitikuga on tegu. Kersti Kaljulaid ise on inimesena väga sümpaatne ja tema vaated on kandidaatidest nendest kandidaadid, kes on olnud minu jaoks tõeliselt kõige lähedasemad. Ja ta väljendada üsna üsnagi selgelt, et kui mõne muu kandidaadi puhul võis näha, et teksti on kirjutanud PR-ametnikud, siis Kersti Kaljulaidi, need arvamusarti britid on selgelt tugevad, üheselt mõistetavalt pea minevikku, ma olen vaadanud ka tema neid intervjuusid siin näha, teedes mul kolleegidega natukene isegi arvamused lahku, et osad ütlevad, et jätab, ei jäta head muljet, kuidagi nagu selline eemal olev või aga näiteks eriti kui neid lugeda, vaadata teksti sisse tohutu enesekindlus ja mitte selline enesekindlus, et ennast täis puhunud inimene vaid vastupidi, et ma olen tubli, sellepärast et ma tean. Tubli. Kuule, ma tean, ebasaad hakkama selle kõigega, et oleme väga-väga sümpaatne ja väga selgete laiahaardelise vastused, et mitte selline Mik tühja mulje ajamine. Muuseas kui ta käis fraktsioonides esinemas, siis ma olen küsinud erinevatest fraktsioonidest, et ta jättis väga hea mulje, sellepärast et ta rääkis otse rääkis otse ja ütles ka asju, mis näiteks selle või teise konkreetse fraktsiooni parteipoliitikaga ei olnud kooskõlas. Aga üks inimene, noh, mul on nagu tunnistas, et mis siis see oli väga tore, et meil oli siin ennem, oli üks kandidaat, kelle nime ma ei hakka ütlema, kes lihtsalt ajas nagu umbluud, kes ütleme, ühe partei juures proovis sellele meeldida teise partei juures läks natuke teistsugust juttu sest proovis sellele meeldida, aga et Kaljulaidi oli noh, jättis hea mulje. Aga üks selline kriitiline küsimus on kindlasti see, et kuidas ta, kuidas ta siis sellise sisepoliitikas on. Presidendi roll on nagu on, aga mingisugune tasakaalustav funktsioon on tal siiski olemas, et kui mõelda, millistele erakondadele ta võiks olla mugav ja millistele millistele mitte, et kuidas ta sellel skaalal teda võiksite. Näha. Ma ei, ma ei tea, ma nagu ei tunneta hästi, et ta võiks olla mingite erakondade suhtes, et oleks mingite erakondade jaoks mugavam ja teiste jaoks vähem mugavam. Ega ta hätta jää nende poliittehnoloogide ja spin doktoritega. Ma ei tea seda, see on ka, miks ma enne viitasin, et ideaalvariandis ma ikkagi eelistaks, et president oleks sellest poliitilisest süsteemist läbidunud, et ta teaks, kuidas see töötab, kuidas tehakse otsuseid, kuidas konsensused, poliitilised konsensused sünnivad, kuidas vastasseise poliitikas lahendatakse? Haarata mingit intervjuud, mida ta andis, kui ta oli tulemas Eestisse? Praxise juhiks kuude kunagi ei jõudnudki, sest et jätkuvalt tema koht oli täitmata. Jätab, nagu kirjeldas edasi Euroopa poliitika, kuidas seda tehakse ja juhtu olles küljelda ametnik kontrollkojas ja aga see pilt, mida ta nagu tõi allhoovustest ja kõigest muust, kuidas üldse kujunevad Euroopas otsused ja see oli selline aus ja, ja ilmselgelt ta ta hoomas, millega on tegemist, mis tähendab seda, et küllap õpita need spinndoktorid kavast vas läheb läbi nägema, kui see oskus tuleb olemas, on. Jah, lõppkokkuvõttes on see, et Kersti Kaljulaid on vist kuskil öelnud ka seda, et kui inimene on pidanud seal kuskil 30.-te aastate keskel vanuses olles seisma Euroopa Parlamendi ees ja andma aru iseendast ja oma oma tegevustest, et siis nagu ei ole elus vaja vist väga enam erinevaid olukordi peljata, et see on ikka ikka päris keeruline situatsioon. Aga ühte asja ma tahtsin küll veel üles võtta ja ma arvan, et, et selle üle me saame veel päris palju rääkida, et kui me vaatame ikkagi kogu seda senist seekordsed presidendivalimisi, siis mida siis meie parlamentaarne demokraatia, mida meie poliitiline süsteem, poliitiline kultuur tegelikult nüüd selle sellest uuest kihist, et nüüd siin kaasa võtab, et kas me tuleme sellest nii-öelda tugevamana välja või või see ikkagi näitab seda, et, et meil asjad lohisevad? Mina natukene ikkagi paaniline käitumine, et noh, et mis tegelikult muutus, et iseenesest muutus see, et tekkis nagu piinlikustunne häbi ja võib-olla mingisugune hirm avalikkuse surve ees, aga noh, olemuselt oleks võinud, kui vaadata, puhtalt ajada näpuga seadustes, ärge seda protsessi, mida ikkagi rahulikult ja ja isegi rohkem hingetõmbeaega, et noh, see, et Toomas Hendrik Ilves tahab ära puhkusele lennata näkku, ta ütles, see ei ole nüüd kõige-kõige suurem argument ikkagi see, et kogu aeg oli vähemalt meedia poolt, oli suursoo surve. Peame debatte juba kevadel, keegi tahtnud välja tulla, enne kui lõpuks Siim Kallas ukse lahti tegi, et tulge ometi välja, pagage debateerime, me tahame näha, kes te olete meid taha tagatubade kokkuleppe, me tahame, et ikkagi oleks nii-öelda mingisugune legitiimsus ka rahva poolt, kes teda klotse ei vali ja lõbuks taga lõbusamalt täpselt sajaprotsendiliselt seda, seda, mida, mille vastu just nagu sõnadega Aga see ei olnud, eks ole, mitte ainult ajakirjanduses, vaid ma arvan, et ka suur osa avalikkust muudkui nagu tahtis, et me ei taha tagatoakokkulepe, et me tahame seda ja teist ja lõpuks nad ei olnud sellega rahul, et leia lõpuks nad on rahul sellega, eks ole, tulebki tagasi kokkulepe. Suuremate vandenõuteooria siis hakkaks, mõtlen, et äkki nii oligi ette nähtud. Niimoodi ja isegi võib-olla natukene oponeerin siin koha peal, et et on olemas riigikogu tagatuba, kus see otsus siis praegu tuleb, aga riigikogu me oleme ise valinud, riigikogu on meil A ja kõige tähtsam meie parlamentaarses riigis ja on olemas erakondade tagatoad. Kui oleksid koalitsioon näiteks omaks sellist jõudu, sedasama kuutekümmend, kaheksat hääleti oleks omavahel kokku leppinud ja teerulliga üle sõitnud, siis oleks asi natuke teistmoodi, minu meelest. Et selles osas selles osas ma ei, ma ei ütle, et, et see on nüüd tingimata rahvast üles. Kui nad muidugi praegu tuleb selline tugev, hääletu, siis on see ühest küljest muidugi otseselt põhiseaduse mõtte järgi, et riigikogu suudabki kaks kolmandikku ja rohkem kokku saada, et siis president ära valida, et nii sa kuidagi põhiseadust kirjutades olemuselt välja mõeldi. Teine asi muidugi, et praegu on meil valimised, siis ühe, ühe kandidaadiga natuke nigela mulje jätab. No vaata, kui on ühe kandidaadi ka, no ja siis on ka valimised. On on ikka valimised ja, ja noh, selle järgi muidugi jälle võiks öelda, et põhiseadus töötab, kõik on paigas, läheme edasi ja töötabki, eks, aga, aga samal ajal on niimoodi, et minu meelest ikkagi seesama vabariigi presidendivalimiste seadus, mis peaks siis täpsustama seda põhiseaduse 70 üheksandat paragrahvi, kus palju tsiteeritud viimane lõige on, et ta seda teeb, onju et see, see presidendi valimise seadus on küll üks üks asi, mis tuleks ikkagi uuesti ja läbi arutada ja, ja võib-olla seal ka üht-teist täpsust. Aga samas kas või need lihtsalt tehniliselt sõnastused, nagu pakkusid vabaerakond välja, et mis, mis annaksid võimaluse tõlgendada nii, et valimiskogus osa võtta need, need, kes panevad kastid korrektselt täidetud hääletussedeli või midagi taolist, ühesõnaga et sul on võimalik teha põhiseadust muuta küll tõenäoliselt, et noh, selle järgi oleks siis Siim Kallas ära valitud. Ei tea, vaata, kui oleks teada olnud, et tühjad sedelid ei loe, siis oleks küllap inimeste valikud Okei, võib-olla minu arvates oli Liia Hänni Facebookis tegelikult rääkis samal teemal Liia Hänni oli omal ajal põhiseadus, mis oli põhiseaduslik assamblee või kes põhiseadust koostas, eks ole. Ja üsna nende punktidega tegeles ja ta tunnistas seal ka, et nad omal ajal ei mõelnud sellise variandi peale, nende sellises vaimusilmas oli ikkagi see valimiskogu oli nii-öelda lõppjaam, et alguses on riigikogu ja me eeldame, et seal riigikogus valitakse ära, aga kui tõesti riigikogus ära ei valita, et noh, siis valimiskogu ikka valib ära see, et see tuleb veel nüüd ringiga tagasi, et ta nagu ütles, et nad ei mõelnud selle peale niimoodi ette, et see niimoodi võiks minna. Arvatavasti aga vähesed hakkasid alles nende valimiste eel hakkas kuidagi tulema üldse selliseid mõtteid, et äkki ei valita seda. Kui läks valimiskogusse, siis see oli nagu ikkagi pigem selline mittetõenäoline mõte veel kuskil kell neli, kui hakati hääletama teist vooru. Ma ei tea, kui paljud seal valimiskogus üldse mõtlesin, selle variandi peale ma küll ei kuulnud, et keegi oleks väga tõsiselt väljendanud siis kartust, et läbi kogu, kui mingi märk oli näiteks Andres Anvelt andis meile Delfi TV-le intervjuu, kus ta kasutas väljendit, et poliitikute rebasenäod ei oska öelda, kas sajab vihma või paistab päike ja sealt hakkas midagi midagi hoomama ette. Äkki midagi läheb, aga siiski oldi suhteliselt enesekindlalt kuni kuni lõpuks meieni fotograafide silmad nägid neid pakke, said aru, et aha. See teise teise foorus hääletamise ajal ma ka ise suhteliselt paljude inimestega ja ja seal ikka see tunnetus oli see, et nüüd valitakse ära, et Kallas valitakse ära. Ma ei rääkinud loomulikult kõikide inimestega, vähemalt nende üksikute puhul niimoodi nagu see kuidagi meeleolule, et jah, kallas hoolitakse. Ja muidugi, pettumus oli suur, sellepärast et kui me hakkame mõtlema, et kes konkreetselt see valimiskogus siis võitsid, peetakse väga raske välja mõelda, kes sellest kokku kogu tulemusest toogu väliselt naeru suisa võitjatena, pigem olid ikka kõik suhteliselt jahmunud ja šokis ja ma arvan, et ta kukub mõtlema üldse nagu laiemalt ja mida see teeb siis ma kardan küll, et see protsess ja selle lõpptulemus üsna tugevasti õõnestus kahjuks inimeste usku parlamentaarse demokraatia toimimisse start oli näha vähemalt tol hetkel, et aga ei toimi. Erakondadest mina ütleks, et ilmselt ainult IRL, kellel neil oli algusest peale oma kandidaat, nad nagu hääled neil püsisid, nad kandsid selle lõpuni välja, eks ole, ta kõik teised. Eks Reformierakonna sisetülid, mingit Keskerakonna viimase hetke siseintriigid, sotsid jooksid siin ühe kandidaadi tagant teise taha. Et sa saatsid meile kindlasti hämmastav. Aga, et, et jah, et noh, selles mõttes, et, et kui mingeid süüdlasi või mitte süüdlasi otsida, siis ma nagu ütleks, et et IRL, vaatamata oma kõikidele probleemidele madalale toetuse, olid läbi selle protsessi siiski suhteliselt ühtselt koos vabaerakonnaga, eks ole, viisid nagu selle niimoodi loogiliselt nagu käitusid. Lõpuni välja, no ja kui nüüd ennist rääkisime parteeristes taustast ja kas on või mitte, siis tegelikult noh, kui nii võtta jällegi üks selle erakonna taustaga inimene on jõudnud väga kõrgele, mis on väga nagu pole üldse proportsioonis tegelikult erakonna tugevusega. Noh, nii ja naa, et kohalikul tasandil on, on nende toetus toetus võib olla tugevamgi, kui see sageli välja paistab, sellepärast et kui vaadata viimase kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste tulemusi, siis need olid natuke Ja need olid päris head, aga muidugi ütleme, et täna nad enam sellist tulemust ei saaks. Ka küll aga on see, et me võiksime nüüd sisepoliitikas pöörata pilgu ka natuke Keskerakonna poole, sest Keskerakond on andnud sel nädalal ka ridamisi erinevaid sõnumeid, siin on ikka see sisemine, tundub, et see sisemine tüli või, või see leerida tekkimine on nüüd ikkagi jõudnud sellisesse otsustavasse faasi taaskord, et. Hakkab nüüd toimuma, need leerid on tegelikult muidugi ammu tekkinud, ehk see protsess sai alguse siit mõni aasta tagasi, kui Jüri Ratas kandideeris Edgar Savisaare vastu ja ja, ja sealt edasi on, see on see niimoodi läinud. Kadri Simson, eks ole, kaotas napilt Savisaarele ka sealt edasi ja on nii-öelda see Simsoni Ratase Repsi leer, et mul on see sõna ei meeldi. Nad on üle võtnud juhatuse peasekretäri koha, Donald võtavad üle nagu volikogu, et, et see kuidas see siis nii-öelda see on niisugune võimuvahetuse selline finišisirge, mis praegu toimub. Ja loomulikult nüüd on nagu emotsioonide üle käinud, seal on igasugused igasugust juttu. Lukkude vahetused ja muumisele jätaks sellised natukene mitte sellise väga loogilise võimu üleandmise mulje, aga huvitav selle juures ikkagi see, et noh, et nii palju palju palju räägitud, et tahetakse tagada Edgar Savisaarele väärikas taganemine nüüd võib-olla öeldakse, et võib-olla enam ei tahetagi tagada kaeta taheti. Kuidas ikkagi jõuti selleni, et, et see noh, iseenesest loogiline peaks olema, et sa, mingi hetk saad aru, et sa on mõistlik võim üle anda ja nii-öelda olla siis kuninga tegija kui räägite presidendivalimiste ajal, et kui olid pildid, kuidas Savisaar kolistab klaase reformierakondlastega et Taba tema tahtis olla see, kes nüüd lõpuks vähemalt teeb ära ühel Eesti presidendi ja see võis olla üks argument, mis pärast neid tühje sedeleid nii palju tuli, on vähemalt üks selline teooria. Siis oleks võinud vähemalt omaenda partei iski teha teha selle järglase ja öelda, et temal on minu soosing olemas ja. Jah, aga Savisaar vist ei ole selline inimene, kes, kes võimu lihtsalt ära annab või edasi annab, üle annab, et ta on ikka elatis selles maailmas, et võim kas võetakse või ei võeta ja võetakse, kui võetakse, võetakse jõuga. Päris huvitav on see, kuidas ta nüüd Tõi võimegi mingi show, ütleme just nimelt Tartu keskerakondlastest puha ja tegelikult on noh, tal isegi noh, mõnes mõttes õigus, et siin nii-öelda pealinnas käivad ühed intriigid, aga rohujuure tasandil on Keskerakonna toetus ikkagi niivõrd palju seotud just nimelt Edgar Savisaare nimega, et tal on õigus, et kuhu te mind lükata praegu? No eks näeb, et ma pigem arvan just, et noh, reaažik toetuse kants on olnud pealinn ja, ja võib-olla siin Ida-Virumaa, et, et kui siin vaadata, et on mingid seal volikogu varasemaid hääletuses kõik kõikjalt mujalt, eks ole, tuleb, on ikka pigem olnud vastupidi, et seal Tartumaa see on lihtsalt sellepärast, et Peeter Ernits, kes on Savisaar andunud fänn, nagu vist juhib, eks ole, seda Tartu maapiirkonda. Ka ütleme, mikspärast Keskerakonnast tegelikult ju tasub rääkida, on see, et kõige esmalt ongi ju seesama Tallinna linn, mida Keskerakond on juhtinud pikka aega, omanud siin tugevat, et ütleme otse öelda ainuvõimu ja iga asi, mis selles parteis toimub, kui seal ikkagi see senine pealiin muutub täielikult sisse, toob endaga kaasa ka muutusi Tallinnas, et Tallinna linnavalitsus tegi mingisuguse kummalise avalduse, et umbes, et distantseeris ennast poliitikast, et ma ei kujutagi Aga see on võimalik. Ikka need linnavalitsus on ikkagi ainult poliitilise volikogu toel. Jah, seda küll, aga seda Savisaar tõlgendada, tõenäoliselt ta tõlgendab seda korrektselt, et selline nii-öelda neutraalsuse avaldus tähendab seda, et, et nad on üle jooksnud sinna Simsoni Ratase Repsi poolele. Eks see on umbes sama raske olukord nagu kuskile ma ei tea putši ajal töötada Vremjas. Ma vaatasin see päev, kui need hõimud hakkasid arenema. Kuidas kajastab Tallinna televisioon uudistes seda kõik, kes oli kolmas uudis, algas umbes sõnumiga, et meedia on keskerakonnas toimuvate üle tähtsustanud umbes midagi taolist tekstis või õieti väga ettevaatlik positsioon. No see osa meediast, mida Keskerakond kontrollib täielikult siis Tallinna linna rahade eest tehtav ja siis Keskerakonna enda väljaanded, et on viimastel päevadel siin tähelepanelikumad vaatlejad, neid on Eesti ajakirjanike seas ka olemas. On öeldud, et see on suur segadus valitsemas, et tulevad üht ühesugused uudised ja siis tulevad teistsugused uudised ja ja enam ei olegi enam ei olegi sellist? Ei tead, ei teata, kuhu poole hoida. No kui kunagi räägite keskerakonnas kui või võib-olla ka teiste parteide puhul ikkagi, kus on mingisugune siis juhti ja võib-olla tagatuba, mõnel on üks juht väela tagatuba, kus kõik käib niimoodi rohkem demokraatia edendamine, eriti selliste autoritaarsete parteide puhul siis see, mida me näeme, on demokraatia pidupäev. Kesk Keskerakonna meedia osas oli, oli jah, see, see Tallinna meedia niimoodi tõesti kõikus siia-sinna või nad on võtnud aga etavalt positsioone tekst vist alluvad ka kuidagi tehniliselt otse Tallinna linnale kui Tallinna linnajuhid, praegused juhid. Noh, ma arvan, et enamus neist on nüüd siis juba Savisaare maha jätnud. On nagu ebalevad, et ju siis on see ka meedia siis ebalev, et kesknädal oli ikka nagu, kuni viimase hetkeni ikka nagu väga raevukalt Savisaare selja taga ja kõikide vastu, aga nüüd vahetati kesknädala peatoimetaja välja Urmi Reinda. Niuke noh, avalikus võib olla väga ei tea, aga aga ajakirjanike seas on ta selline. Keset kummaliselt. Isegi natukene seal vist äkki Toomas Matson omatriidised isegi natukene kahju, et inimene oli ausalt ja siiralt fanaatiliselt ühe poole peal, et ta ei päritud põhimõtteid. No ja et ühest küljest on küll see, et meile üritatakse praegu ikkagi jätta muljet, eriti sealt siis noh, nimetame seda siis seda Simsoni Ratase leeriks või kuidas iganes neid neid leere nimetame, kõik enam-vähem teavad, et on Savisaar justkui ja siis need tema vastased üritatakse jääda jätta mulje, et tegelikult juba nüüd, kui novembris peaks siis vist viiendal novembril see erakorraline kongress toimuma, siis on suhteliselt selge see juhi vahetuseks justkui on, justkui on hääled koos. Aga noh, samas on see, et kui palju on selles nagu muljet ja kui palju on, on sellist, sellist tegelikkust. Arvan, et kui nad tehniliselt organisatoorselt oma oma töö ära teevad, et Younad selle juhi suudavad ära vahetada, et kindlasti ei ole see mingisugune, see ülekaal ei ole mingi nagu mäekõrgune, aga kui nad suudavad organiseerida hääled, inimesed kohale tuues, kehtib ka nagu volikogu kohta, eks ole, siin volikogu tuleb nagu enne kongressi, kus eesmärk on volikogu esimees, Savisaare toetaja, Kalev Kallo välja vahetada Kersti Sarapuu vastu. Et ka seal on nii-öelda selle Simsoni Ratase Repsi leeri on ilmselt ülekaal, aga see ülekaal kehtib siis, kui nad oma selle kodutöö ära teevad ja suudavad need hääled kokku tuua ja vaadata, et ma ei tea, et inimesed ei oleks välislähetustes või kus iganes, eks ole. Jah, et see kõik ka käinud, aga mitte selline tormijooksu äkkrünnak, vaid aeglane piiramine, kus võetakse üks koht teise järel ära. Ja niimoodi ongi kevadel nad isegi panid umbes sellise plaani niimoodi kokku, et Savisaarele tuleb lahing anda nagu noh, igal pool, et juhatuse ja peasekretär ja volikogu ja igal pool tükkhaaval ära võtta see võim. Väga huvitav on see asi tegelikult ikkagi selles kontekstis, et juba järgmisel aastal oktoobris on kohalike omavalitsuste volikogude valimised taas ja, ja Keskerakond nagu ma juba korra siin ka ütlesin, on ju on ju seda ainuvõimu nüüd tükk aega nautinud ja kindlasti Tallinnasse Tallinnas ja kindlasti ei jagune ongi kohalik valimi kohalikud valimised siis, siis kuidas pealinnas nüüd see protsess võiks seda asja mõjutada, eks nad toetavad, kindlasti ka mõtlevad ja eks sellepärast olekski hea, kui Savisaart saaks maandada sinna nagu auesimehe kohale, ehk siis see taas olla valimistel ikkagi väga edukas, sest selge on see, et on teatud valijagrupid, kes jäävad kuni viimase hetkeni Edgar Savisaare selja taha. No seda, see tähendab aasta pärast, et see, see kõik sõltub sellest, eks ole, kui nüüd see võimuvahetus õnnestub, kui ta või ei õnnestu, mis saab edasi? Ma ei tea, näiteks kas Edgar Savisaar teeb mingi oma valimisliidu või ei tee ja kuidas siis mingid tema toetajad otsustavad, kas Olga Ivanova jääb keskerakonda ja kandideerib Lasnamäel Keskerakonna esinumbrina Savisaare vastu, kes kandideerib Lasnamäel? Ma ei tea, Spistaks Savisaar esinumbrina või läheb Ivanova nagu sinna Savisaare nagu nimekirja teiseks numbriks, et need on niisugused. Osadel inimesel tekib hunnik nagu dilemmasid, aga sõltub muidugi sellest, et mida teeb Edgar Seal edasi muidugi üks asi saab olema ilmselt teistsugune, et võib loota, et seadustesse sisse ehitatud kaitsemehhanismid on lõpuks ometi tööle hakanud ja taolist linna raha kuritarvitamist ühe partei huvides, mis sisuliselt ikkagi tähendab ju tegelikult valimistulemustega manipuleerimist. Kui sul on kasutada nii, et ühelt poolt keelatud ressursid ja teistele seda ei ole seda. Külaslood, ja see muuseas teeb ju, eks ole ka selle Savisaare järgmise käigu või ütleme, et ala, mingi uue partei põueme valimisliidul tegemisel märksa raskemaks, sest noh, Tallinna rahakraanid on tema jaoks kinni, Keskerakonna rahakraanid on siis tema jaoks kinni, samal ajal ta on üleval kriminaalprotsessid tooted kuludelt. Et aastal 2016 või 2017 ei tee enam poliitikat, lihtsalt noh, niisama, sul on vaja organisatsioonis inimesi, seal on vaja raha. Igatahes, ja tahaks loota, et järgmiste kohalike valimisteni valijate sellist massiivset mõjutamis keelatud reklaamidega enam ei näe. Seda tahaks loota küll ja, ja võib-olla isegi ka see, et, et siin on juba kiirustatud mõttega, et uuenenud Keskerakond sobib partneriks nagu kõigile ja ja igal igal igal tingimusel ja muudab tohutult Eesti poliitikat, ma arvan, et muudabki, aga ütleme nii, et elame-näeme ja vaatame, kuidas, kuidas need protsessid siin ikkagi kujunevad ja ja milliseid sõnumeid siis siis andma hakatakse. Aga saate lõpuni on parajasti nii palju aega, et üks väga tähtis sündmus ikkagi siin rahvusringhäälingu ajakirjanike stuudios ära märkida. Eesti Rahva muuseum on, et uue peahoonega Tartus Raadil viimaks avatud, et küll on palju arutletud selle üle, kas kas siis sai õigesse kohta ja kas liiga palju raha ei kulutatud kokkuvõttes ja nii edasi ja nii edasi, aga kokkuvõttes võime vist ühe asja küll öelda, et sellise Eesti rahva ja meie meie eneseteadvuse jaoks on, on sellist muuseumi kahtlemata vaja, et, et siin siin minu, minu meelest ei ole siin küll mingit kahtlust, ma ise küll julgeks nii öelda. Ma olin, mina näiteks ei julgeks nii öelda, et minu eneseteadvuse jaoks, noh, ma ei tea. Ma ei, ma ei tea, kas ta midagi muudab mul rõhuda. Eesti Rahva muuseum oli ka varem näituste saalid olid kõik olemas. Kui palju sa käisid seal? Olen ikka käinud väga huvitavad näitused. Mina, mina olen ka käinud, et lähme ikka niimoodi tartlasena või siis, eks tartlase no ma mäletan neid aegu veel, kui Eesti Rahva muuseum pidi tulema Toomemäele, saidi arhitektuurikonkursid ja mingi põhja konn, mis oli tollal noh, kõik krai artisti arhitekt kiitsid umbes, et kõige nagu maailma parim asi, mida üldse eesti arhitektuuris kunagi on sündinud ja ja siis kuidas see näitusesaal sinna Tartusse, raudteelaste klubis, mis oli minu nagu kes ma ise elasin seal kõrval, see tundus nagunii veider asjandus, niisugune. See oli puhas venelaste koht, kus eestlased said nagu raudteehuvi siis peksa sellepärast tuhanded eestlased, ma tahtsin sinna jõuda, ei ole kooli ja kodutee peale probleeme olijad pidevalt, mul oli ka sama. Ma elasin seal lähedal. Noh, jälle mina jälle ütleks, et, et minu meelest on see on see väga tähtis, et just ka sellepärast, et ka noored inimesed, kes, kes peale kasvavad, et neil on ka võib-olla mingisugune mingisugune koht kus käia ja mingisuguseid noh, teatud pidepunkte saada oma ja tunne tunnetust saada. Ega meil sellist kohta päriselt sellisel kujul ei ole. Eks ta saab vaadata, mina olen käinud, aga et kui ta midagi vähegi sama põnevat heitlust nagu lennusadam, kus mõne, kellel on mitu korda tõsi, tasub asukohalt märksa rohkematele inimestele märksa lähemal, kui on Eesti Rahva muuseum, siis miks mitte ka korduvalt käia, nagu, nagu näiteks Krista Aru meil Päevalehele ütles, et ühest korrast selge, ilmselgelt väheseks pikkuse ta võiks hakata toimima, kui sinna viia koolitäite kaupa laps ja mitte üks kord, vaid tehakse mingisuguseid programme sellega koos, et ta nagu panna taastootma selliste teadmisteharidust. Mina ei ole ka muidugi käinud nüüd selle uues ERMis, et ma olen käinud küll paar kuud tagasi sealt nagu mööda sõitnud, käinud vaatamas, et see maja on lihtsalt noh piltide pealt ei saa isegi võib-olla hästi aru, aga see majalist Kontne siis on nagu mega suur. Ja, aga ma ei oska midagi öelda selle praeguse mis seal sees on, et meie. Paha lugu näiteks sellest, et kui sa oled näiteks välismaalane, siis sa seda kuidagi vaatama ei oskagi minna, et, et kõigepealt ala alustame sellest, et tõesti Eesti Rahva muuseum, eestlastele kodulehekülg on ainult eesti keeles ja mitte kuidagi ei leia sealt mitte mingisugust muud infot. Kuni selleni välja, et kui sa saabud Tartusse ilusa porgandiga, raudteejaama, kuidas nad edasi liikuda, sest kõik vajab märksa rohkem. Teerada vajab töötamist ikkagi tartlasena. Eks tartlasena ma ütlen, et öeldakse küll kaks pool kilomeetrit ainult kesklinnas kõndida, aga ta läheb mäest üles nagu mentaalselt on ikka kohas, kus kunagist sattuda ikka seda ei olegi. Tartu. Ei, ta ei ole, selles mõttes, ta ei ole nagu Tartu või vähemalt noh, mingis mõttes, ma saan aru, et ka selle Eesti Rahva muuseumi tegemine sinna on ka seal üks mõte ongi see, et selle piirkonna tagasivallutamine Tartule ja selle endise nõukogude sõjaväelennuvälja käest, et need, sest, sest tõepoolest kui seal oli ju mitukümmend aastat oli Üleliidulise salajasusega objekt, kuhu ei tohtinud keegi minna, et siis noh, see ei olegi tartlased ei ole harjunud seal käima. Kuulge, mina ei ole ka seal käinud, aga just ma mõtlen nüüd viima nüüd selles muuseumis, ma mõtlen, aga küll, aga ma olen päris pikka aega Tartus õppides elanud Raadil ja ma olen käinud raadit, vaata samas missuguseks ta nüüd arenenud, et tegelikult seal, kus üheksakümnendatel aastatel oli veel põhimõtteliselt lehmakari, on nüüd majad, inimesed seal, seal seal käib tegelikult tegelikult ka elu ja ma ei ütle, et kindlasti saab seal kindlasti sedasama Roosi tänavadki, mis kesklinnas sinna viivad, saab, kellel kindlasti veel kindlasti uhkemaks teha ja kõike seda täna väärt ja nii edasi. Aga ma arvan seda, et et et kui inimesel on inimene ikka ikka on selline noor, nooruslik, liikuv, siis ma arvan, et see ei ole liiga kaugel ja, ja igaüks, kes Tartut tunneb, see teab, et Tartu on kompaktne linn ja sinna on võimalik võimalik. Ei, no ju särav üles leitakse küll, seal on need mingid mis iganes bussiliinide, eks see harjumine tuleb, et mis, mis on aga probleeme, mida Kristeriga tegelikult ütles, et. Ja see on, ütleme kriitika, mida ma julgen teha ka ilma seal muuseumis kohal käinuna. See, et koduleht on ainult eesti keeles ja inglise ja venekeelne versioon ja võib-olla veel mingid muud versioonid, mida ma saan aru, nad teevad nad finanst juba teada, et noh, kuskil võib-olla kuu pärast või natuke hiljem saavad valmis, et need ei ole täna valmis, kui oli avamine, noh see on ilmselge, nagu möödalask, jäägu prajorite mingit, veedan nii mitmekümnemiljonilist kolossi mitu aastat, eks ole, teede nüüd kodulehte ise valmis. Jah, kui mingisugused probleemid köögihankega ja puha, mis me juhtisime tähelepanu, mis olemas küll pisiasi, ehkki tõsi. Korruptiivsed näivad tehingute, kui tohiks sobida muuseumiga kokku sisatodava hanked, hilinevad ja kõik, aga aga koduleht, mis võtame näiteks võrdluseks, muide, Tartus käib hästi palju lätlasi, näiteks Ahhaa keskuses on lätlased üks väga tugev kontingent. Ahhaa keskusele on ilusasti olemas muuhulgas ka ka lätikeelne kodulehekülg. Nonii. Et ikka on tegijatele edasi antud ja ma loodan, et tõepoolest selliste asjadega saadakse hakkama see, kui mõni uks kuskil alguses ei liigu nii nagu vaja ja nii edasi, kui mõni tõrge on piletisüsteem, mis siis see on, see on kõik mõistetavalt kiluleivad. Leivad on otsas, nüüd me jõuame juba saateteemade juurde, aga noh, kindlasti mina ütleks nii, siia saate lõpuks, et kindlasti ma soovitan seal kõigil ära käia ja muuhulgas ka nendel ka mõnel nooremal kolleegil, kes suudab esitada näiteks sellise küsimuse Eesti Päevalehes, et siis Kersti Kaljulaidile, kas Eesti ühiskond on valmis ajalootaaka unustama lõpetama kaks korda aastas küüditamise meeldetuletamise, et, et ma arvan, et neid puudujääke siin saame, saame nüüd selle muuseumi abil küll küll korvata. Aga tänased teemad on ammendatud, saateaeg on läbi. Stuudios siin olid täna Krister Paris, Mikk Salu ja Neeme Korv, soovime kõigile ilusat päeva ja aitäh kuulamast.