Ma olen Viivi Luik ja ma räägin ühe lühikese loo. Kirjanike kongressil 1977 oli vaheaeg ja me läksime koos mari saadiga puhvetis, kirjanike kongress toimus Toompeal, seal oli puhvet, seal oli piiratud arv kohti. Ja kui tahtsid istuma saada ja tassi kohvi, siis pidid koha varakult ära võtma. Ja me saimegi ühe laua ja tahtsime hakata arutama igasuguseid asju, sest me polnud ammu kokku saanud mariga. Ja siis mari tellis kompotti. Ja kui tuli ettekandja ettekandja oli tüse põllekese ja Tanukesega ja pani selle kompoti meie laua peale. Ja kohe selsamal hetkel, kui ta kompotti tõi tuli meie laua juurde Lennart Lennart Meri oma isaga Georg merega, keda me hästi tundsime ja Lennart ütles. Tüdrukud, kas ma võin oma isa teie juurde istuma panna? Ja loomulikult see soliidne vanahärra istus meie lauas ja me ajasime viisakat juttu ja me ei saanudki omavahel rääkida. Ja siis läks viis aastat mööda, oli aasta 81, ma arvan ja toimus järjekordne kirjanike kongress sealsamas Toompeal. Me läksime mariga jälle puhvetis ja mötlesin marile ära, seekord kompotti, telli, võidud tuleb lennata ise, aga kui ma sain seal öeldud, tuli ettekandja jälle põllekesega jälle Tanukesega ja pani meie ette kaks klaasikompotti, et teil oli kompott ka. Ja ma ütlesin, ei olnud. Ta ütles, et pole midagi söögi ära ja samal hetkel tuli Lennart ise. Ja see on tõsi ja ta ütles tüdrukut kasvõi vanaisa teie juurde istunud. Ja mis selle loo mõte on, seda ma ei tea, aga see oli väga hästi komponeeritud lugu, kes selle komponeeris köiti.