Mina olen Indrek Hirv. Ma olen tulnud praegu nädalaks Pirita kloostrisse. Vello salule seltsiks. Üks lugu oli nii, et umbes 10 aastat tagasi ma olin juba 50 saanud, tõlkisime siin päevast päeva kas ps3 või midagi muud, aga ma olen palju teinud tööd. Ja siis tuli ema Tekla. See oli nüüd siis see ülemõde, kes Roomast valitseb. Kõiki Brigitta kloostreid üle maailma. Väike vana naine, natukene teravi, käre, väga terase silmavaatega. Ja tal seisis kaks nunna selja taga, tuli, koputas meie tööruumi ukse peale ja tuli sisse ja kinkis midagi. Vello võttis tagant õe käest ühe karbikese ja kinkis. Ja siis Vello Salo tutvustas mind ka, et me teeme koostööd ja tõrgeneb sõlme. Ja siis ema Tekla suris nende asjade hulgas, mida nunnoidis ja ja kinkis mulle kalli lipsu korralikult pakitud karpi punase lipsu. Ja siis vahetasime veel mõne sõna, jah, ja siis ta läks minema. Istusime tagasi arvuti ette, nii et Vello oli ekraanile lähemale ja mina olin tema selja taga. Siis ta pöörab pead ja toriseb. Milleks sulle lips? Sul nimi? Ja see iseloomustab teda? Ta käitumine on lihtne, ta. Ta ei riputa endale kunagi ühtegi ordenit külge, kuigi näitan ta kaks sahtlitäit. Seirus, ta peab väga lugu oma heast nimest. Ta on öelnud seda korranud seda lauset, et asjad ei pea mitte ainult õiged olema, vaid ka õiged näima. Kui kuskil teda valesti tõlgendatakse, siis ta õiendab selle asja kindlasti ära. Et kõik oleks selge. Aga mina muidugi olen pärast seda lipsu vähem kannud kui varem. Isegi pintsakud ei tagandanud.