Maailmapilt. Pereeetris on teatrimagasin stuudios Pille-Riin Purje. Vennas on siiski midagi veidrat ja suurejoonelist, arvas ta. Vennalikus on samasugune loodusnähtus nagu raskusjõud päikesevarjutus või igikelts, mis seob maapinda. See on tugevam kui näiteks vihkamine või armastus. Vendade vahel pole mingid saladused võimalikud. Ega ilmaasjata öelda. Lihased vennad, on mõeldavad ka muud sõnad venna käsi, venna süli vennaskond, vennalikult sidemed ja venna süda. Jah, tõepoolest venna süda. Kui kaks meest on väljas ning üks neist sureb ja teine jääb ellu, siis ei ole nad vennad. See oli tsitaat torni Lindgreni romaanist kumalase Mesi. Tänase saate teema on vennad eesti teatrilaval. Head kuulamist. Muus on jälk talle Cap taevani talla subesimene, vanim vanne ja nato Apja. Kuid mis kui seda neetud kätt veel paksemalt, kui käsi ise kataks venna Well I kas poole heldes taevas vihma küllalt, et seda pesta valgeks nagu lumi? Nii küsis Claudivusena Valdeko Ratassepp heliülesvõtte aastast 1954. Kas oleme Hamletit vaadates mõelnud, et tragöödia sündmustiku käivitab vennatapp. Kui Claudius ei oleks võimuihas oma venda mürgitanud? Võib-olla ei olekski Hamlet siis küsinud? Olla. Või mitte olla. See on küsimus. See Hamlet oli Kaarel Karm kui hakata siin ja praegu septembrikuu lõpul aastal 2001 kokku lugema neid näitemänge meie teatrites, kus laval elavad tegutsevad vennad, saab päris korraliku rea. Siit puuduvad küll Dostojevski Vennad garamaazovid ning Astrid Lindgreni Vennad Lõvisüdamed, aga ometi üritan anda linnulennuline ülevaate vendade lugudest Me lavadel ega ole hoopiski kindel, et mõni vend seejuures kahe silma vahele ei jää. Tartu Vanemuine Willi rasseli muusikal Verevennad, lavastaja Tiit Ojasoo. Saatuselugu või seebika paroodia kahest kohe pärast sündimist lahutatud kaksikvennast mängivad Veiko Täär, Andres Mähar kes ise ei teagi, et on vennad, nii et vend ei tunne venda. Algul saavad neist kahest poisist ustavamad sõbrad, hiljem aga rivaalid, kes teineteist vastastikku tapavad. Vanemuise mängukavas on ka Urmas Vadi vene muinasjuttudel põhinev lastenäidend Lendav laev. Lavastaja Tiit palu. Kaks vanemat venda Tambet Tuisk, Andres Mähar tahavad teadagi nurjata kolmanda lolli vanni. Janek Joost. Elu õnne. Nagu muinasjutule kohane. Armastus võidab pahade vendade sepitsused. Kairi autori Martin McDonald ei mägede. Iluduskuningannast on ema ja tütre loos oma koht kahel vennal noorema venna Margus Jaanovits. Juhuslikul teol saab olema pöördeline osa vanema venna Indrek Taalmaa eluplaanides. Viljandi Ugala kaks venda otsivad oma elusihte taas Iiri autori Conor McPherson pihtimus loos see pärnapuulehtla lavastaja Andres Noormets. Vanemat venda mängib Gert Raudsep nooremat venda Meelis Rämmeld. Septembri lõpupäeval 2001 esietendub Ugalas Eduardo de Filippo abielu itaalia moodi ehk vilumena Marturano, kus mängus kolm venda. Neid mängivad Martin algus, Meelis Rämmeld, Gert Raudsep. Ehk ennekõike on see nende ema lugu. Melodraama, abielu itaalia moodi, lavastab Katri Kaasik-Aaslav. Linnateatri taevalaval möllavad Alexis Kivi seitse venda, lavastaja Kalju Komissarov. Lavakunstikooli 20. lennu diplomilavastus, osades kõik kursuse seitse poissi. Selle seitsmiku lahutus, mäslevaks eneseotsimise loos pole nii oluline iga vend eraldi kui just vennaskonna koondportree tervik, mis pahatihti kisub harali, kaldub kaosesse. Noorukesed Jugola vennaksed on kui seitse tähte suure vankri tähtkujus, nagu nad ise laulavad. Selsamal taevalaval mängitakse ka Hamletit Elmo Nüganeni lavastuses Aga tapetud vend ehk Hamleti isa vaim seal silmale nähtava nai ilmu ja Hamleti endale juba raku venda ei ole. Vanalinnastuudio mängukavas oli hiljutise ykspireeksituste komöödia kus ekslemas koguni kaks kaksikvendadepaari. Ühed isandad, teised teenrid, saatuse meelevallas kõik samas segaduses. Vanalinnastuudios mängitakse Trevor Griffithi koomikuid. Lavastaja Roman Baskin. Koomikuks pürgijate seas on kaks venda, kes omavahel kaugeltki roosiliselt läbi ei saa. Nende naljanumbrina mõeldud duett esinemine kukub läbi, sest õelam ja edukam vanem vend Peeter Kaljumäe tahab nooremale vennale Kaido Veermäe kogu käki keerata, mõistmata, et nad on samas paadis. Eesti Draamateatri laval on mänguruumi nii õdedele kui vendadele. Shakespeari kuningas leeris. Lavastaja Priit Pedajas on kuningal kolm tütart, aga mööda ei pääse ka krahvi poegadest. Edgarist jäid mundist. Mängivad Tiit Sukk ja Hendrik Toompere. Joseph Kessel Lingi komöödias pihlaka vein. Lavastaja Roman Baskin teatsevad kaks Vanabigas tõde. Ent selleski loos on vendadevahelist arveteklaarimist. Kolm venda on laval Ain Lutsepp, Mait Malmsten ja Martin Veinmann. Ehkki siin selgub sedapidi, et vihased vennad ei olegi lihased vennad. Torni Lindgreni Mao tee kalju peal lavastaja Priit Pedajas on jutustajaks oma perekonna saatuse vahendajaks, vend, kel mitu õde muuseas lugusid, kus tegelasteks õed või õde-venda leiaks meie lavadelt veelgi, aga see on juba teine teema. Suvel esietendus saueaugu teatritalus Tartu teatrilabori egiidi all torni Lindgreni kumalase Mesi lugu kahest vennast dramatiseerija ja lavastaja Margus Kasterpalu. Seal mängivad vendi draamateatri näitlejad Aleksander Eelmaa ja Guido Kangur. Sellest kahe venna loost räägib üks lavavendadest ise veidi hiljem. Rakvere teatri repertuaaris on vendade lugusid hetkel kogunisti kolm. Martin mektolahhikonnemaara, üksildane lääs. Lavastaja Jaanus Rohumaa, kus vendade Konorite elurutiini kuulub põhjalik nääklemine, traagika ja koomika piiril balansseerima ehe ja ainuline venna vaen. Vanema venna Roliseerit kruus, Velbo väli noorem vend Hannes Prikk. Preester isa Velsch, kes loodab kliendi lepitada, on Üllar Saaremäe. Mõnevõrra varjatumalt. Aga siiski on vendade lugu härult Pinteri majahoidja, lavastaja Mati Unt. Kolmest kentsakas tegelasest kaks on vennad, vanem vend, Aston Üllar Saaremäe, noorem vend Mikk, Ardo Ran Varres ja kolmas võõras sissetungija Davis. Toomas Suumann ei suuda vendade vahele kiilu lüüa. Seitsmendal septembril 2001 esietendus Rakvere teatri väikses saalis eesti kirjamehe usalgu pärand Rünno Saaremäe jaanituli. Lavastajaks autori noorem vend Üllar Saaremäe. Jaanituli on lugu kahest vennast, kelle elupaigaks Ida-Virumaa, mis on ka vendade saare Mäede kodukoht. Olgu öeldud, et nii näidendis kui lavastuses on konkreetsele taustale vaatamata avaram üldistus, mõõde ja absurdi haaregi lavavennad, juurikud on eluheidik, lapsed, luuserid, moekamas keeles tropid peab nende kahe puhul südamlik venna armi algab julm venna vaen või ka vastupidi, on mõlema venna puhul võimatu ennustada. Autoril jätkub Buente, millega vaatajat rabada ja üle kavaldada ja mida ei tohi ära jutustada. Wendy mängivad näitelaval Toomas Suumann vanem vend Hanno ja Eduard Salmistu noorem vend Helmut. Mängus on ka naine venna suhete pingestaja. Nüüd aga saavad sõna Rünno Saaremäe ja Üllar Saaremäe kui raadiopilti näiteks ei jätaks nende väline sarnasus mingit kahtlust, et tegu on vendadega. Aga küllap võib vennalikust kuulatada K2 Saaremäe hääle külas ning mis kõige olulisem mõttemaailmas. Intervjuu on lindistatud Rakvere Teatris jaanitule esietendusejärgses melus. Kõigepealt küsisid, kas nii kodusest ja lähedasest tegevuskohast võrsunud näidend pani autorit ja lavastajat mõtlema ka sellele elu loterii-le et nemad ise võiksid olla lavavendade saatusega. Et see võiks olla ka nende lugu. Vastamist alustab Üllar Saaremäe. Kui päris ausalt öelda, siis tegelikult olemegi selle loo tegelased. Kui me vaatame seda asja natuke kõrvalt, aga tagasivaade selle peale noh, kuhu, kuhu tegelikult või. Või miks oleks võinud mingi asi elus tappa jääda? On, oli minu jaoks küll täiesti olemas juba ainuüksi selle pealt, kui ma selle läbi lugesin. Ma olen teinud oma elus Shakespeari polgaakkovetia, teinud kõiki asju. Aga, ja teha midagi niisugust, mis, millest ma kõike tean, ma ei ole kunagi teinud. Ja selle võrra Need on alguses raske, aga mida aeg edasi, seda lihtsamaks läks? No mina ei oska ka öelda, et ma olen nii, otseselt küll ei ole mõju, nüüd kui ma oleksin sinna järgnevatest minust oleks saanud, aga jah, eks ole, meie lõbule tuli nii kiiresti kirjutamine, et seal mõtte vaeva nagu eriti ei olnud, et, et see on kahe venna lugu, nad on lihtsalt natukene teises kontekstis ja ega seal suurt vahet ei ole või oluline. On see, et need tegelased on vennad just nimelt mitte niisama lapsepõlvesõbrad või semud. No nimelt just see kummiselles mõttes küll kirjutades, et veri on igal juhul paksem kui vesi olgu onu, kes kuitahes lähedane oma vend on ikka oma vend. Ja see mõte jooksis kogu selle näidendiga minu minuga vähemalt kaasas, ma ei tea, kuidas ülleriga lehesel? Ei, ma olen täiesti nõus selles mõttes, et see, et midagi, midagi nii hullu nagu tegelikult üksteisel teevad, nad ju sooritavad mõrvu, tapavad ikkagi 11, tähendab midagi, et nad nad on oma oma eluga ummikusse jooksnud nad tapavad tegelikult kõige lähedasema, kes neil on samas kohutavalt kartes seda kaotada. Lapsepõlvesõprade vahel võib võib-olla sellelaadne sõprus ja suhe, aga ilma nii-öelda vennad tundeta või kaini Tabelitundeta, mis toimus kunagi ammu-ammu ei ole see võimalik, sest eksimix kain tappis Aabeli sellepärast, et keegi arvas, et tema on parem. Ja peaksite läbi saama omavahel mul tunne, kui vennad omavahel läbi saavad, siis on kõik muuseas paremaks ja siis on ka inimesed vennad ja siis me tegelikult siis olemegi eestlased, niuksed, sõbrad, vennad, aga see ei ole võimalik, see on ideaal. Nagu meie väike sõber, rahvas, iirlane temaga kohe kakleb üksteise kogu aeg kaklema, muud ei teegi. Kas see oli kohe kirjutades selgelt oma vend, seda lavastab? Mina ei plaaninud teda üldse nagu lavale või ma kirjutasin ta lihtsalt nii oma lõbuks andsin ta üldreali, lugenud lihtsalt ja sealt edasi juba tema toimetas. Mina pakkusin tegelikult neljale inimesele seda teha, sest et minu jaoks liiga isiklikult otsene küll Ingomar Vihmar Urmas lennuk. Ja neile kõigile kohutavalt meeldis ja ma sain aru, et tegemist on väga hea näidendiga. Ja sättisin selle asja nii et ma tegin seal ikkagi ise. Kas siis enne ei saanud aru, kui hea näidend on, kui läbi teiste? Ta oli liiga liiga terav, liiga täpne oleks tegelikult tahtnud hea meelega, et tänaga läheks kummardama keegi teine, mitte mina, sest ma, ma olen ikka veel natuke liiga seotud selle asjaga. Minu meelest oli harukordne, kuidas, kuidas me olime kõik ühel lainel, tähendab mul on varasem kogemus vaid niipalju kui tõlkimisest, kui keegi on lavastanud seal ütleme näiteks nägemus, mis mul telkimise ajal tekkis, erineb teinekord kardinaalselt sellest, mida ma näen laval, eks ole. Aga nüüd jooksis kõik täpselt kokku, noh, lihtsalt üllatavalt kokku. Kui vennalik tööprotsess oli, kas vend lavastaja lubas vend autorit proovisaali? Ja esimesed proovid, ma olin lugemisproovi, istusin sealjuures tähtsa näoga. Vaatasin ka, kuidas asi käib. Ja pärast pesin kani, pisteliselt käisin vaatamas ja teistpidi oli ka sedasi, et, et kui ma olin nagu mingi tulemuseni jõudnud, siis paaniliselt helistasin, et tule nüüd vaatajaid, kas toimub, kas toimib või ei toimi, ütleme selles mõttes niukseid, kontrapunktid vaatas autor autor üle ja kui ma nägin, et ta tegelikult vaatab võõrast teksti ja vaatab nagu nagu teist teist lugu mitte mitte enda kirjutatud siis ma sain aru, et me oleme millelegi pihta saanud. Mida te mõlemad arvate torni Lindgreni lausest, kumalase mees lause kõlab niimoodi, et kui kaks meest lähevad välja ja üks neist sureb ja teine jääb ellu, siis ei ole nad vennad. Kuule, seesama asi meeslasel taga, millest ma rääkisin talle, et, et. Ma ei tea, ma ei, ma ei oska seda nii ilusti lausesse panna, sellepärast et. Ei ole võimalik, lihtsalt ei ole veel kaksikud ja aga venna tunne vennatunne ja tõesti, kui ta on, kui ta on kadunud ja ma ei oska seda kirjeldada, siis peaks neid ju. Liiga isiklik. Ma arvan. Nõnda siis võib üks kujundlik raamatu lause lihastele vendadele tähendada midagi hoopis isiklikum, kui kõrvaltvaataja aimata saabki. Sama ootamatult ja puudutavalt võib publikut kõnetada teatri lavastus, mis loodud isikliku suhtega osavõtva mõistmisega. Rakvere teatrisse jõuame saate lõpuks ringiga tagasi. Nüüd aga räägime torni, Lindgreni kumalase meest. See on lugu kahest vennast Haadaristi olafist, kes elavad kusagil maailmast üsna ära lõigatud, paigas, kumbki sulgunud oma majja. Üks põeb vähki, teisel on süda haige. Nii nad siis ootavad teineteise surma. Kõlab vihaselt julmaltki. Kummatigi on Margus Kasterpalu suvelavastus meelest leebe ja poeetilisena. Vendade maailma satub naine, kes kirjutab pühakutest. Tema nime me teada ei saagi, aga tal on ärakuulaja tasakaalustaja neutraalse vaatleja mõistatuslik roll. Wendy seovad ühte tugevat mõttelised ja mälusidemed. Suveteatri näitelava saueaugu teatritalu laudas oli tinglikult pooleks jagatud, kumbki vend viibis oma territooriumil kohtudes vaid mälu või unenägemustes teineteist tuli tajuda nii-öelda seljaga. Nägin kumalase meie eelviimast suveetendust. Selle etendusel oli küll hetki, mil võis aimata, kuidas üks vent tajub teise elurütmi kuuletab teise siseelu kulgu. Kumalase meest õnnestus rääkida vaid ühe lava vennaga. Hadariga ehk Aleksander Eelmaaga. Teine vend, hoolov ehk näitleja Guido Kangur oli parasjagu siirdunud Püha Graali otsingutele Von Krahli teatri lavastusega kraal, kus ju kah omad vendluse sugemeid sees. Aleksander Eelmaalt küsisin kõigepealt suveteatri, nii palju räägitud kohavaimu kohta. Kumalase meie suveelu asub meenutama Aleksander Eelma. Ta kasvas väga tihedalt kokku sellesama hoonega ja sedasama ümbrusega. Ja isegi loodus ja see koht ise hakkas ka kaasa mängima selleks näiteks viimasel etendusel oli meil tugev äike, mis viis ära elektrijust siis, kui vennad hakkasid nagu oma otsi kokku tõmbama oma elus. Ja teinekord oli nii, et kui Olofoli surnud siis tuul viis kõik uksed lahti viimasel etendusel need, et, et see, selline müstiline pool tuli kõvel nüüd sinna juurde, sellele etendusele, see, et see tõesti nagu sulas kokku selle majaga, milline sain suhelda raamatuga oli enne seda olin lugenud mõõdukam Mao tee kalju peal. Aga kahjuks ma ei ole seda lavastust näinud selle jaoks, et see lavastus on olnud paralleellavastus kogu aeg, aga mõlemad raamatut mulle väga meeldisid ja tonni ringraja. Tema selline ootamatu mõttemaailm on mulle minu jaoks ootamatu, mõttemaailm on mind köitnud. No kui oluline nüüd tundub selles kumalase mees see, et need tegelased on vennad Nii nagu see Hadar ütleb, et, Olla vend on suurim arv, mis inimesele osaks on saanud, moodustavad terviku. Nii vastuoluline, kui ta ei ole või seda, seda parem, mida vastuolulisem anda. Et ta moodustab selle terviku, mida ei saa iialgi lahutada. Ta ütleb, et kui üks mees on väljal ja sureb ja teine jääb ellu, siis nad ei ole vennad. Nendesse seotus on nagu sellele kõige olulisem. Aga samas nad, eks ole ju paradoksaalsel kombel üldse ühes majas käia, ei suuda olla ja kuidas seda lahti seletada? Et nad on nagu, nagu magnetid, ega nad ei saagi, kui nad suubuksid, üks teises nad häbiksid või oleksid null, aga see poolsus tekitabki terviku. Ja see ongi nagu selle elu või selle võid, elu, selline põhijõud. See, et nad ei üks ei sure enne, kui teine. See tähendab ju seda, et ta hoiab teist sellega elus. Mida kauem ta on elus, nii, seda kauem nad on mõlemad elus. Tervik saab eksisteerida ainult tänu mõlemale ja sellepärast näiliselt nagu sellise julmusega oodata venna surma, tegelikult tähendab seda hoida, tähendab hoida ja armastada. Nojah, sest mingil tasandil võib ju tunduda, et see on küllalt julm teos ja lavastus isegi tundus üllatavalt kuidagi õrn või poeetiline, aga ilmselt siis see vihkamine ja armastus on samamoodi kuidagi tasakaalus või. Jah, minu meelest on tasakaalus ja see on niivõrd õnnelikult veel toodud vahele, et ütleme, kui armastuse teema võtta, et see naine, mis nagu Võiks kuuluda mõlemale ja ometi nad ei saa seda omavahel tegelikult ära jaotada, ome ometi on see nendele nagu ühisosa. Aga vend olla see tähendab midagi tõesemat või midagi põhjalikumat, midagi elulisemat. Sellepärast ongi nii karme, minu meelest sellepärast ongi kirjutamata, on kirjutanud või tunnetanud ta karmimana ja tõelisema ja hellema tõeluses karmus. See ongi niisugune hell. Huvitav on veel see, eks ole, et seal lavaruumis või seal talus kõigi vennad nagu elavad eri eri majades, aga seal oli ju see üks näitelava nagu tinglikult pooleks jagatud. Ja nad justkui eks ole, ei näe teineteist või ei osale teineteise elus, et kui kui tähtis nüüd see partneritunnetus, Guido Kanguriga oli vaja kasvõi venda nägemata seda venda tajuda kas või seljaga või kuidagi, kuigi oli ka neid kokku saavaid stseen, aga need olid ka tinglikult. Võib-olla algus nende alguses etendustes jäi puudu, tähendab, see üksteise minu poolt ma saan rääkida, et see tunnetus, venna, venna tunnetus, nisugune noh nagu noh, kuidas öelda läbi õhu lihtsalt ilma nägemata, ilma kuulmata. Mis on tegelikult vendadele, aga etenduste mööd möödudes, see nagu liikus selle poole, et mõned reaktsioonid, mis toimusid ütleme siis Holofi pool kandusid automaatselt üle, lahenesid ka noh, minu Haadarbo, et ta peaks nii toimuma ja see annaks selle tervikule nähtava mahu. Kuidagi juhtumisi on nii, et päris mitu lugu Eesti lavadel selle vendade teemaga tegelevad. Rakverest tuli jaanituli välja ja hoopis teine. Tundub küll, aga Vanemuises on muusikal Verevennad ja nüüd lausa seitse venda, eks ole, linnateatris ja et ei tea, kas on midagi, on see juhus või on midagi õhus, mis kutsub seda teemat välja. Nagu ennegi, mõtlesin ikka see tõeline side, mis kipub praegust igapäevases elus noh, nagu katkema või nagu käest libisema või. Kõik läheb, aga sellise. Võitlusega võistluse peal see tõeline side ei anna, ei luba seda tegelikult või tähendab, ta kannab hoopis teisi jõujooni aga sabas. Mitmes loos on ka niisuguseid traagilisi momente ja selle vendade teema puhul ei pääse nagu mööda sellest kaini ja Aabeli loost. Jah, terviku lõhkumine, see ongi see, nagu see alus. Kui tervikusse satub teatav, lahendame kivikene või terakene, siis ta, ta lammutab ta minu meelest sellesse vanas meeloos, ta hoiab ta koos kuni puuni, eks, aga see oht on kindlasti olemas, tähendab, et ka seal on see sees, et ta võiks täielikult pilbasteks lüüa, nende suhte, selle terviku lõhkuda. Ta säilitab selle tõrviku oma sellises oma keskkonnas või selles. Aga see, ütleme kaine lugu ongi, et üks väline jõud, mis tungib sinna sellesse tervikusse, see hävitab selle vennavendluse. Darlik ütleb, et, et vendlus on nagu loodusnähtus nagu igikelts või päikesevarjutus, nüüd ta võtab need ka kütmised. Kummaliseks, et Päikesevarjutus tundub nii, et päike, päike läheb tumedamaks, kõik ilusti läheb nagu halvemaks, igikelts nagu kah niuke jäine, mis katab, aga see selline jõud või paratamatus või? Ühelt poolt ka ime on, mis säilitab selle terviku terviklikkuse, eks mis inimeses tekkis väike ime. Nii kõneles vendlusest Aleksander Eelma aga nüüd naaseme Rakvere teatrisse, et küsida veel kord vendade teema kohta teatri mängukavas. Sest hiljutisi lavastusi sellel teemal meenub teisigi. William Nicolsoni melodraamas. Varjudemaa on tegelasteks vennad, liuised, Erik, Gruusia, Volli Käro, rääkimata Ta äsja mängukavas olnud Arthur Milleri draamast hind, mis kahe venna elu põlisele konfliktile keskendub. Vendi mängisid. Eerik Gruusia, Peeter Raudsepp, Peeter Raudsepp on nii varjude maa kui hinnalavastaja. Millise põhjenduse annab venna temaatikale Üllar Saaremäe kui Rakvere teatri peanäitejuht, kui tema kõrval seisab ta vend Rünno Saaremäe Kuulete kohe? See on rohkem Müllarile küsimusega, sa oled mitmes loos, milles on tegemist vendadega siinsamas, Rakvere Teatris, kohtunud, kas oled sa vendade lepitaja ja ja printeri majahoidjas on ka vennad mängus, et ei tea, miks see nii on, et on see juhus või või on midagi õhus, et on lood vendadest Rakvere, teatrilaval? Ju mul on siis vennaga probleeme. On või? Vahel ikka on vastupidi ka ju. Ega see ilma ei saa. Et selle selles mõttes täpne küsimus, ma olen selle peale mõelnud. Lood mida ma tegelikult Õnneks on olemas selline asi nagu loomenõukogu, kes otsustab, et ära postnud seda meile soovite ja nii edasi on tegelikult kas vendadest õnnetust, armastusest või pöördumisest jumala poole. Kolm küsimust on mul õhus. Kui mõned lihtsalt lahendan, siis hakkame teisi lugusid tegema. Üllar Saaremäe kuulates mõtlen kolme nii inimliku ja ammendamatu teema peale annab teatri repertuaari rajada küll, mis siis viga oleks, kui iga teatrijuhi elu küsimused nii huvitavad oleksid. Ja kui mõelda näitleja Üllar Saaremäe tundlikule rollile Mati Undi lavastuses majahoidja jääb paljude teiste hetkede seas meelde. Üks noorem vend Mikk Ardo Ran Varres on ägedusehoos kiskunud pea otsast, buda kujul. Aga see kuju on vanemale vennale Astonile kallis. Üllar Saaremäe, Aston vaatab peata Budat, naeratab oma lapseliku moel ja sätib otsast Kaksatud pea lepituseks ja lohutuseks noorema venna käte vahele. Mängi, rahune, mediteeri. Ole rõõmus, näikse, ütlevad südamlik, sest vend on oma venna hoidja. See vaikne veendumus, majahoidja lõpul, teeb südame soojaks ja annab lootust. Lõpetuseks veel üks pähe torganud uitmõte, mis seostub Rakvere teatrijuhtide, Indrek Saare ja Üllar Saaremäe rolli tandemiga kaduvikku nimel. Kellest on saanud selle teatri tunnustäht, et mitte öelda kaubamärk, mulle see ärisõnakunstitempliga seoses väga ei meeldi. Teate küll neid veidraid melanhoolselt Becketlike mehikesi, Rakvere teatri reklaamiklippides teatripidudel kas või õllepudelisiltidel teatri olu, äkki on nemadki vennad, mida kumbki neist vastab selle õhust haaratud küsimuse peale. Kõigepealt teatri direktor Indrek Saar. Kas Rakvere teatri kaduvikku mehed on ka vennad? On sul androgeenidel sugu, siis ma ei tea, kas nad on vennad või õed või lihtsalt kuuluvad ühte rassi või mida iganes, et võib-olla männihõbe. Võib-olla nad on isa ja poeg, võib-olla ema ja tütar. Me oleme muidugi oma identiteediotsingul pidevalt, aga, aga ma kardan küll, et me niipea seda seda veel välja ei mõtle, mis suhe meie vahel täpselt on? Meid kutsutakse ka kaduks vikuks vikuks, see on ju, et kui ei ole, kadus, siis ei ole ka vikut ja vastupidi, et see on täiesti selgelt. Selles mõttes on kindlasti vennad-õed, et, et ühte ilma teiseta ei ole ilma katoliku, et ta ei ole teatri ja vastupidi vist nii, küll. Loomingulised vennad, vaimsed vennad ja kui neist vendadest üks väsib Siis me andestama üksteisele, sest me oleme loomingulised vennad. Indrek Saarega. Väsimuse vastu teatriseisundit, risk. Kui sa ütled, kui neist vendadest üks väsib, siis me andestame üksteisele. Kuidas siis lihaste vendadega on kuidagi teisiti vä? Ta ei tohi enne väsida, kui elu on käidud. Nii et vennad kuni lõpuni Selle Üllar Saaremäe tõdemusega ongi kohane vendade saade lõpetada. Aitäh kuulamast, ütleb Pille-Riin Purje.