Helgaja tere, mina olen Annebrummik. Helikaja huviorbiidis on täna kolm. Novembri keskel aset leidnud ooperi esietendust. Üllatav, et Estonia ja Vanemuise esietenduste kõrval jättis kriitikutele jõulisema mulje tudengite barokkooper. Samuti uurime välja, miks ei jäänud kolmandal Tallinna rahvusvaheliselt pianistide konkursil sõelale ühtki eestlast ning kuidas läks lauljatel Orissaares toimunud klassikalise laulukonkursil. Seitsmeteistkümnendast 19. novembrini toimus Saaremaal Orissaares teist korda klassikalise laulukonkurss-festival Võluhääl. See on ainuke lasteaia noortekonkurss, mis paneb rõhku klassikalisele laulmisele ja kasvatab seega paasi professionaalsetele lauljatele. Võistlus toimus neljas vanuserühmas, osalesid kaheksa kuni 19 aastased solistid. Žüriisse kuulusid rahvusmeeskoori kunstiline juht Mikk Üleoja häälepedagoog ja koolitaja Katri-Liis Vainio ja sopran Ailassoni, kes leidis, et konkursil on mitmeid eesmärke. Tegelikult vastutus on suur, et üks asi on see nii-öelda väikene, selline võistlusmoment, aga teine asi on ikkagi, mis on kõige tähtsam, on ise esineda, muidugi, aga kuulata teisi ja ütleme tänuväärne üritus siiski populariseerib klassikalist äärekasutust, et inspireerida, et lapsed 11 inspireerisid ja et võta meiega omavalitsuse tagasisidega žürii poolt ja mina meistriklassiga homme, et õhinat tekitada, et see on nagu eesmärk. Katri-Liis Vainio korraldas osalejatele ka töötoa. Olles nii lähedal, on näidata ja vaadata, kuidas lauljad võiksid oma keha veel paremini kasutada laulmise ajal. Seda nii rühi kui muudes interpretatsiooni muudes lava seisukohtadelt ja seda vaatan ka selle pilguga Siska, tänaseid lauljaid. Meil on neid vanusegruppe alates kaheksast, et võib-olla ütleksin, et kuskil seal 12 nüüd ma ümardan hästi palju kuskilt sealt algab see probleem, kindlasti ongi huvitav täna vaadata, kas on esimestes vanusegruppides. Mikk Üleoja ootas osalejatelt eeskätt mõtestatud musitseerimist. See on võib-olla asi, mis, mis mind nagu huvitaks, näha ja kuulda, et laulmine on eelkõige muusikaline väljendus, mõistagi tehnilised aspektid on olulised, aga tehnilised aspektid on vajalikud ainult selleks, et kui hing laulab, siis seega füüsiliselt nagu õigesti kuuldavale tuleks. Konkursi korraldaja metsosopran Triin Ella. Ma valin selle mõttega. Sophia silino esimeses vanuserühmast must kohastuda Horizon Estonia. Millal sa laulad tänasel konkursil? Leagee ja Hermann? Muusikaõpetaja Tiina oksleisist käis kuulamas aidas soni tunde. Mulle väga meistriklassi õpilased, kes olid väga julged ja väga tublid. Et kuidas suudki Saile assoni seda teha, minu jaoks oli see selline ime et ta mõne üksiku liigutusega mõne üksiku suunava sõnaga tegi täielikult imekehahoiak muutus, hääl, diktsioon muutus. Aile Assani meistriklassis osales lee Holm esimesest vanuserühmast. Mulle meeldis väga, ta on hästi-hästi tore, mulle meeldib endale ka väga laulda ja mul on väga hea meel, kui mulle antakse mingid nõuanded tõesti väga kuulsalt ooper elust. Kuidas sulle endale, eile näiteks? Ma arvan, et päris hästi osa publikust olid ikka ütlesid ka, et ma olin päris tubli aga no mulle väga palju esinenud, sest et ma hakkasin laulma nelja kolmeaastaselt ma käin koolis soololaulus ja sellel olla õpetaja. Treenib mind natuke ja noh, siis võib-olla järgmisel aastal uuesti. Muusikaõpetaja Anita Kangur Kuressaarest võttis osa Katri-Liis Vainio töötoast. No ma sain kinnitust sellele, mida ma olen ise ka nagu arvan, aga ta väga ilusasti näitas seda nagu slaididena ja oma keha pean ja, ja publiku peal ja tegid nii-öelda puust ette ja punaseks. Kõik oli suurepärane. Konkursi jälgima oli tulnud Georg Otsa muusikakooli lauluosakonna juhataja Eha Pärg. Georg Otsa koolist on kolm õpilast, teed on, kes on just õppima asunud esimesele kursusele, kes on gümnaasiumi lõpetanud ja need noored. Ja vaatame, mis juhtub. Narva koorikoolist osales õpetaja Reena põrkova koos oma õpilastega. Väga meeldiv olla. Eelmisel korral tutvusime korraldaja Triin Ellaga Narva koorikoolikontsertmeister Natalja makroon, Orissaare kultuurimaja uue klaveriga väga rahul. Vanemas vanuserühmas võistelnud Tarja kusseinova närveeris küll väga, aga jäi oma esinemisega rahule. Suurt kergendust tunneb ka Victoria lõhkkova saalis oli hea akustika ja žürii oli sõbralik ning naeratab. Ka Ahtme koolikontsertmeister Jelena kromova kiidab uut pilli. Ja väga suurepärane, väga siis on seal tähtis ja siis on see klaver seal ust. Sellega on külalage, seal meeldivad mulle medaleid väga pehmed ja. Mulle meeldiks mängida praegu. Algamas on suur galakontsert, kuulama on tulnud ka teenekas Orissaare, rahvamuusikaõpetaja Õie Pärtel. Esiteks on nii põnev üritus Orissaare jaoks, et üks kord aastas ainult seda õnnestub näha ja kuulda. Teiseks siin minu kunagised lapsed võistlema lauline eriti tore Kaczoneid bet kes alustasid minu juures kahe kolme aastastena, nii et nüüd on hästi huvitav näha, kuidas nad on arenenud ja. Millal tulevad külla lauljad? Etnokonkurss sündida saaks ja noored laulaksid. Selleks teevad iga Eesti juhendajad jogurtit, Messi made riigi, Alatskivi kunstide kool, ingligati. Laosooiarhaadi Kopli noortemaja aniga. Ambur Kuressaare ametikool Raiga tärganud paljulo Laupa Põhikool, Ena pöökova neelad roomava Natalja Rooba Ainus lakina Narva kooris pool Ahtme kunstide kool, Kohtla-Järve kunstide kool, Anna pan, Kaidley, Orissaare muusikakool, Paluoja, Rapla laulustuudio klikid, Heilman, Ruhnu palmiku eha pääl, Reijutelt teadmata talitanud Külli Liivet, Jaanika Kuusik, Vello Katrin Petre Tallinna muusikakeskkool, Tiia Koppel. Tartu Karlova kooli koorid, kood meeleni, Tarvastu muusika- ja kunstikool Pallo tõrva, muusikakooli, viiuli, eripäringu. Tänan kõiki edu ja ootame teidki jalale. Konkursi võitjad kuulutati välja neljas vanuserühmas. Esimese koha saavutasid lee Holm Annabel, soode, Karl Mattias Saarse ja Tarja kusseinova. Teise koha pälvisid Marii Helen, matesen Aleksander Aruoja, Karl Markus Kaiv ja Hendrik Tamm. Kolmanda preemia said iirist seping Sille Reinsalu, Anastasia Šepilenko, Laura rekti laos. Lisaks anti välja hulgaliselt eripreemiaid. 11 kuni kolmeteistaastaste vanuserühmas saavutas esikoha Annabel soode. Eelmine aasta tuli väike kokk sisse ja sellepärast ma natukene põen siiani. Aga muidu läks hästi. Lõppkontserdil läks hästi, mulle tundub, et sul täna läks tagasi, et kuidas sul endal tunne? Mul on tunne ka suurepärane, ma olen väga õnnelik, et kas vabariigi pise repertuaari või oli mõttes nii üht kui teist sisemine, valisin hominaid loo ning olime lauluõpetajaga just tunnis juhuslikult vaadanud läbi selle mehikese metsa sees. Mõtlesime, et kena laul. Kaks kuud tagasi mõtlesime, et kui tuleb välja, et siis võiks täitsa proovida, siis rääkisime Triinuga, kes on mu teine juhendaja. Ja tema kiitis selle heaks. Ma tahaksin saada ooperilauljaks, tahaksin minna Estoniasse tööle ja kuna mu isa on seal, siis ma olen natukene seda Estonia hõngu juba küljes ja olen seal ka esinenud mitmel korral. Pillimäng jääks pigem unarusse. Kurb tõde, kuid nii see on, et plaanis on laulmisega tegeleda. Kolmandas vanuserühmas pälvis teise preemia Karl Markus Kaiv. Eesti rahvaviisiks oli viire takka ja selleks teiseks looks oli piks ja parlamine. Vorm oli ju. Ma ise jään täiesti 100 protsenti rahule, sest maikuu aega olnud kehas ja see on nagu oma jälje jätnud mul häälda, aga ma andsin endast parima. Konkursiga jäid rahule ka Georg Otsa muusikakooli õpilased, parima A capella laulu preemia pälvinud Marju pilv, barokkaaria eest tunnustatud Martin Karu ja kolmanda koha laureaat, laureneti Laos. Kõige tähtsam on ikka see, et sa lähed sinna, teed seda, mida sa armastad ja sa ei konkureeri, vaid naudid ja see on tehtud. Laurariti ütles täpselt minu mõtted, ausalt, planeerisime oma närviga just ja saime närvid lahti. Hästi läks ning võis rahule jääda. Kõigil on muidugi alati saab paremini, aga no mis seal ikka tehtud ja tehtud. Juulikuus toimub Saaremaa ooperipäevadel esmakordselt võru hääle võitjate kontsert. Järgmine konkurss-festival ootab osalejaid novembris aastal 2018. Intervjuud tegid Triin Ella ja Elina Seegel. Kolmapäeval sai Tallinnas lõppakordi rahvusvaheline klaverikonkurss. Seda jälgis toimetajalisete Welt. Sel nädalal lõppes kolmas Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss. 13.-st 23. novembrini kestnud konkurss oli geograafiliselt laiaulatuslikum kui kunagi varem. Konkursil osales üle 50 pianisti seitsmeteistkümnest erinevast riigist. Need on klassikaraadiosse iija Remmel ja Kersti Sumera, kes kõik need 10 päeva pianistidele kaasa elasid. Tase ilmselgelt oli kõrgem kui eelmistel konkurssidel muidugi sajaprotsendiliselt hinnata on raske, aga tundub, kuna eelmisest on möödas parasjagu aastaid, kuid tundub, et see tase oli kõrgem, osalejate üldine tase ja oli tulnud siia mõningaid ikka väga tugevaid mängijaid, selliseid juba võiks öelda konkursi lõvisid, keda võib-olla eelmistel kordadel nii väga ei olnud, ma mõtlen just väljaspool Eestit. Jah, ma arvan ka, et mina ei ole nii kõrge tasemega konkursi meil Eestis kuulnud, et neid, neid väga häid tippe oli ka. Esiteks, et oli, ja teiseks neid oli rohkem kui üks või rohkem kui kaks, kolm, et neid oli tegelikult ka rohkem, kui viimasesse vooru sai, meil annab järele jõuda, et meie omad ka nii uhkelt kaugele jõuaks. Küllap jõuavad mõned, et finaali ei jõudnud mitte ükski eesti pianist, ehkki neid osales 16 ja teise vooru jõudis neist neli pianisti, mis on see, mis jääb puudu, miks ei jõuta teise ja kolmandasse vooru? No kõigepealt see palju kõrgem tase, mis siin oli, ja teiseks noh, mulle tundub, et praegu Eesti pianistide, see generatsioon, kes andust konkursil tegijad on alles väljakujunemise järgus vahel juhtub nii, et ei ole veel seda väljakujunemist. Ja konkurss sattus lihtsalt sellise aja peale ja muidugi nüüd on selge sellel konkursil siin oma kodumaisel ka ei saa väga lihtsalt läbi, vaid tuleb väga pühenduda ettevalmistamisele. No täitsa nagu aeg maha võtta mõneks kuuks enne konkurssi ja ainult sellega tegeleda. Ja võib-olla peab, peavad ka kavad nõudlikumad olema, sest et seal mängiti ikkagi toodud nõudlikke, lukkusid teises voorus nagu listi sonaat. Kaspar veel on nii? Nojah, oli meil oli kaasajal nõudlikke lugusid, aga kuidagi see, või siis kas esimeses voorus ikkagi, millised sonaadid, millised etüüdid, see kõik tegelikult loeb ja näitab seda kõva klassi olla natuke selles osas oli ka kavade osas ka mingisugune raskusaste jäi natukene nõrgemaks kui seal mõnel teisel. Nii et vot selline vahepealne seis on Eesti peandistidel selles generatsioonis ja ma arvan, et see jälle muutub mõne aasta pärast. No ja teine asi ka see, kuna siis osa neist olid ju ikkagi väga noored siis lihtsalt ei ole veel kogunenud nii palju repertuaari, et saaks valida sellise repertuaari, mis on noh, nii suure konkursi jaoks sobilik ja samas mis oleks ka juba sisse mängitud, aga muidugi üks, kelle puhul ma mõtlesin, kes tegelikult oleks võinud, võib pidanud või oleks võinud saada kolmandasse loor oli Johan Randvere ja ma ka ei tea mis, kuna ma žürii ka niimoodi detailset ei saanud ju rääkida, et mis zürii arvates tema siis sel hetkel puudu jäi? Ta ei pääsenud kolmandasse vooru, tegelikult ma arvan, et temal on väga suurt potentsiaali ja loodan, et ta läheb nüüd järgmistele konkurssidele ja teeb seal väga hästi. Tegelikult olid need eestlased, kes teise vooru said ju siiski ikkagi täitsa toredad. Et auli lonks oma oma võluva esinemisega ja tundliku puudutusega oli ju ikkagi ikkagi väga tore. Aga no lihtsalt tema, esiteks tema Kawasele Subertiga ei saa nii palju näidata kui siin mõne muu suure looga. Ja, ja teiseks, et oli ka ikka tunda natukene kest, ütleme, ebaühtlast teatud kohtades ja ei ole nagu nii suurt sügavust sellest, mida Schubert nõuaks. Ja samas veel üks teise vooru saajama Karjamiku hooliks. Tema on jälle sellise hästi aktiivse mängu suhtumisega. Aga natuke on veel ütleme sisuliselt poolelt, ta peab lihtsalt arenema, aga ta on väga arenemist võimeline, nii et ma olen kindel, et need mõlemad lapsed on ikkagi lapsed, noored daamid, et nad on, neil on ka täitsa ilus tulevik. Konkursi esikoha ja ka väga paljude eripreemiad pälvis Poola pianist Anna Shauska. Ma arvan, tali nagu tohutult stabiilne läbi kõigi voorude Tajaks järjest paremaks, mis on üks selline väga huvitav nähtus. Sest sageli on ju vastupidi, esimene voor on väga hea ja siis sealt edasi võib-olla natukene toimub mingi väikene langus, kuigi kes on ikka väga-väga tugev konkursant, sellel on kõik voorud võrdseda, temal läks lausa tõusvas joones ja. D väga hea oli see tema esitatud kontsert igas mõttes. Seal oli niukene noh, absoluutselt selge kontseptsioon, kuidas ta seda mängis, sõidab ideaalselt käes orkestriga seda erakordselt raske kokku mängida. Orkestri endale on kasu ka väga raske mängida. Nii lühikese ajaga, just nagu siis konkursi kolmandas voorus on. Ja see, kuidas ta kõike nagu tervikut Ta tajus ja kuidas see koosta dirigendi ja kuidas nad seda koos hoidsid selle ühe ainsa prooviga. Muljetavaldav. Kuigi ma pean ütlema, et ta oli väga korrektne, väga suurepärane, väga professionaalne. Aga, ning isiklikult ta nii väga ei vaimustunud mängijana. Aga noh, see on niisugune subjektiivne mahuta, seda ikka juhtub. Minule meeldis ta esimestes voorudes ka ikka tegin mingeid märkmeid ja tema kohta kogu aeg, et oi, fantastiline, oh kui ilus oi kui hea sõrm, tal on ikka tõesti väga väga puudutus ja sellise erksusega saab teha kõike pianisti poolt fotot aeglast kiirelt. Nii et minu arust ta oli. Noh, esimestest voorudest alates ta mulle ikka meeldis või jäi meelde, aga keda te veel välja tooksite? Minule meeldis saksa masin ta Adrian Brendle, aga muidugi absoluutselt olen nõus, et tema oli palju ebaühtlasem. Ei olnud nii stabiilne, kolmaSuur-Tal ei läinud tõusvas joones, vaid vastupidi. Aga temas oli mingit sellist sarmi või siukest võlu. Vaat ma arvan, et isikupära on väga vajalik. Ma ei saa öelda, et selles poolataris ei oleks tegelikult sarmi, võlu ja ja mingit oma personaalsust. Aga mulle tundub, et tema isikupära ei ole väga tugev. Mina tahaks kindlasti esile tuua seda poissi vene poissi, kes jäeti esimesest voorust välja. Kahjuks mingitel põhjustel, siis et ei vasta reglemendile. Tema nimi oli Rust ammuradov, kui ma nüüd õigesti hääldan selle rõhu tema on ikka absoluutne kunstnik, tal oli niisugused noh, esiteks nagu tehnilist probleemi, nagu üldse ei eksisteeri. Aga see, mida ta muusikaga tegi, see oli täiesti uskumatu, see lihtsalt kõneles iga viimne kui hetk. Kui ta alustas, siis kütkestas selle publiku, nii et, et sa ei saa muid mõtteid mõelda või midagi, sa oled selle mõttega kaasas ja teda oleks tahtnud hirmsasti veel kuulata. Ehk õnnestub kunagi kontserdisaalis kuulata ilma konkursita. Eesti klaveriõpetajate ühing andis eripreemia kõige nooremale teise vooru edasi jõudule. Eestlane Karl Johan nutt. Mida te tema mängu kohta ütleksite? Karl-Joan on kindlasti väga perspektiivikas väga-väga ja kõige noorem ses mõttes, et noh, loomulikult ei saa tema veel välja kujunenud olla. Aga tal on väga palju sellist looduslikku annet, sarmi ja võlu ja sellist karismat ja kõik need professionaalsed oskused, kui nad nüüd hästi-hästi muudkui edasi arenevad, nad arenevad, aga noh, see tee võtab natukene aega, seda ei saa nii kiiresti, ta on isegi väga kiiresti arenenud oma vanuse kohta, nii et ma arvan, et tema kindlasti võib, ütleme seal nelja-viie aasta pärast mingeid suuri tegusid ära teha. Ja olen nõus. Kas Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss on kunagi samal tasemel Tänaste suurte konkurentidega? Ei julge ennustada, kas üldse peaks olema eesmärk? See ei saa olla eesmärk, sest et maade suurus on lihtsalt erinev. Ma ei teagi nagu väiksemat maad, kus oleks nagu selline või on mõni selline maa, kus on selline ülisuure mainega kongus Belgia ja kuninganna ikka muidugi tohutult vana, eks ole, aastakümnete vanune võib-olla juba seal konkursi traditsioonidega kõnedeks võrdleme kasvõi näiteks mängi ütleme prahviga, mis on siis ju see festival on ju ikka praegu praktiliselt juba filmimaailmas selles A-kategoorias kõige kõrgemast, mis üldse maailmas on Nende hulka kuulub, nii et võib-olla on see ka võimalik. Võiks töötada selle brändi kallal küll, sest et ta läheb ju väga hoogsalt tõusujoones ja ma usun, et selle peale mõeldakse ja töötatakse edasi. Niimoodi. Iija Remmeli ja Kersti Sumera ka vestles Lisette velt klaverikonkursi. Finaalkontserdid on klassikaraadio kodulehel kontserdisaali rubriigis ka järelkuulatavad. Nüüd aga läheme ooperilainele. Stuudiosse on tulnud ooperikriitikut Alvar Loog Tiiule Evald ja Peter Pedak. Novembrikuu on meil siis kujunenud päris esietenduste küllaseks. Ajavahemikus 12 kuni 18, november toimus lausa kolm esietendust. 12. novembril esietendusi Tartu Vanemuise väikeses majas Rimski korsakovi, Mozarti Sarieeri ning Mozarti teatri direktor. Ja samal päeval rahvusooperis Estonia traditsiooniks saanud iga-aastane ooperi kontsertettekanne, tänavu siis tonitseti ooper Annapoleena. 18. novembril aga esietendus no-teatri kammersaalis Eesti muusika ja teatriakadeemia lavastus Brüsseli Tiidojainejas. Kõik need kolm lavastus tõi midagi uut. Näiteks Vanemuises said esimest korda end peaosades proovile panna hulk noori soliste. Juba teatri püsiansambli lauljad Pirjo Püvi, Simo preede ja Rasmus Kull, aga ka noored külalised Tamar Nugis, Maria Listra, Sigrid Mutso ja Kadri-Liis Kukk. Annapoleina kõlas Eestis üldse esimest korda. Ja kuigi viie aasta eest juba esietendus muusika ja teatriakadeemia barokk per Endel Irina Aldo siis Brüsseli tõenäos oli esimene ooper, mis sündis koostöös varajase muusika keskusega. Ja ka orkester koosnes eranditult barokkpillidest. Missugune etendus, neist kolmest oli teie jaoks kõige suurem õnnestumine. Kuna ma olen viimasel ajal väga palju hakanud rääkima lavastustest kui niisugusest, siis ma tõstaks esile siiski sellesama pöörscheli Tiiduda jänese minu jaoks. Lavastaja oli väga hea fantaasiaga ja väga nappides oludes koostöös muidugi kahe noore minu meelest väga Erku mõtlemisega kunstnikuga teinud maksimumi, mis sellistes tingimustes saab teha ja Tartu etendusest võib-olla nii palju, et mina nägin teist etendust, mitte seda esietendust, nii et mul seisab veel ees 30-l Endal novembril selle koosseisu kuulmine, kes siis esietendust tegid. Ma olen väitnud, et meie pink on väga täidetud paljude andekate huvid olevate noorte lauljatega ja see etendus sellest seisukohast oli täis üllatusi ja väga meeldivaid üllatusi. Teine küsimus on võib-olla vastupidi, lavastusest oleks oodanud natukene midagi muud, aga noh, see on juba pikem jutt. Alvar ka mullu. Esimesena tegelikult meenub Porchel seda enam, et, et see oli kõige viimane, mida ma nägin, et minu vanuses need varasemad kogemused vaikselt tuhmuvad juba. Aga ka siin jah, peaks kõigepealt alustama sellest, et Muusikaakadeemia on leidnud võimaluse siis võimalikult autentselt barokkooperit esitada. Järgmiseks siis noored solistid, hea töö nende poolt. Juba ainuüksi see käpp voolgi tüüpi lava, mis sinna kahe tribüüni vahele oli, oli ehitatud, tekitas alguses küsimusi, kui ma saali astusin, ma mõtlesin, huvitav, kuidas see küllaltki selline kammerlik barokkooper seal lahti rulluma hakkab, aga, aga lavastaja oli koori väga ilusti sinna liikuma pannud ja lõpuks hakkasid solistid nagu trammid mööda seda kätwalgi lava edasi-tagasi liikuma ja seal küllaltki mõtestatult ja maitsekalt muusikasse lavastatud. Et kui varem need Brüsseli iduettekanded, mida mina siin näinud olen, viimati vist kas viis aastat tagasi Pille Lille korraldatud kammermuusika festivalil jäid nagu natuke selliseks kontsertettekannet, eks siis siin ka noorte kunstnike, Kuke ja butafaatorite ja kes nad kõik olid, kaasamine oli sellest ikka teatrisündmuse teinud, et seal olid nii meigid kui parukad, kui kostüümid, kui kehamaalingud ja nende tegemiseks polnud ka nagu fantaasiat kokku hoitud. Ja see viis, kuidas lavastaja oli, oli koori seal liikuma pannud, et sellesse elu tuua oli, oli minu meelest väga õnnestunud selline heas mõttes nooruslik lavastus, mis võib-olla sellisel kujul kuskil suure prestiižse akadeemilise ooperimaja laval välja ei kannaks sellisel moel, aga, aga minu arust muusikaakadeemia diplomilavastuseks oli see vägagi sobiv vorm ja seal olid isegi võib-olla minu üks üks kõige meeldejäävam detail, mis võib-olla nüüd ei tohiks mingil moel jääda defineerima selle terviku, mingeid sisulisi või vormilisi kvaliteet, aga meenub, et see oleks kõrvalosas laulnud tüdruk, kes oli üks selle kuninganna Daido vist õuedaamide eest, et kogu selle puu leegilise aaria ajal, mis kestab vist ma ei tea, kolm-neli minutit vähemalt ta viljeles sellist väga jõulist Stanislavski liku läbi elamisteatrit, mida mina nii lähedalt eesti ooperilaval ei olegi kunagi näinud. Ja lõpuks mul tekkiski küsimus, et kas see oli lasteaiataotlus, see teine tüdruk, kes tema kõrval oli, ei olnud nagu nii-öelda rollis või oli see tema isiklik üks initsiatiiv, et ooperilaval tõsist draamat teha, või oli ta tõesti nii liigutatud sellest loost ja muusikast, et ta oli terve selle aja nagu, nagu nutma puhkemise äärel tema, tema lõug värises ja et see on midagi sellist, mida me üldiselt muusikateatri laval eriti ei näe. Kahjuks. Ja vot see töö, mis oli praegu Teele Jõksi poolt tehtud, see oli lihtsalt vaimustav. Et nii solistid kui ka koor olid väga niisugusesse ühtsesse stiili nii-öelda vutlarisse paigutatud, kui nii võib öelda. Ja muidugi orkester mängis väga, väga niisuguse hea stiilitundmisega, loomulikult Imbi Tarum oli seal kindlasti väga oma asjatundliku juhendamise kõne selle asja taga, nii et see moment juba väga noh, tekitas niisugust väga head atmosfääri ja tervikliku mulje kogu sellest etendusest ja muidugi mis mulle väga imponeerib, et lavastaja oli kaasanud ka kaks noort lava kateedri inimest, kes on ju tegelikult juba on gaseeritud Tallinna draamateatri näitlejateks ja nende sõnavaldamine, nende rollis olek ja vot see, millest Alvar Loog praegu rääkis. Ma usun, et nagu öeldakse, et kui laval keegi jäägitult läheb rolli, siis ta sütitab neid, kellel on see nii-öelda see impulsi alge olemas, et ta saab sealt nii-öelda enda jaoks ka materjali, nii et selles mõttes veel omakorda see oli niisugune tore tervik, rääkimata, mis mulle väga imponeeris oli kunstnike värvide valik. See sinine, kus pidi olema ookeanilained ja punane, mis oli kirg ja armastus ja, ja lõpuks surm valgega, nii et see oli niisugune omakorda kogu sellele asjale niisugune väga kindel. Näha oli, et kõik oli väga-väga põhjalikult läbi mõeldud. Eesti muusika ja teatriakadeemia etendust kiidab ka viimane ajaleht Sirp. Olgu siis öeldud, et Brüsseli ooperi Tiidojeneas lavastas Stephan Jüris, muusikajuhid olid Teele Jõks ja Imbi Tarum. Tiidad laulsid tavalises ilves ja Kadi Jürgens, Eneast, Janari Ro ja Christian Janek Mölder. Pelindad Marjeroosia Siiri Johanson. Teistes osades olid Grethe hulberg, Elo-Maarja, Miilen, Kadri kõrvek, Ann Narva, Kristiine šokota Getter hunt, Merilin Taul, Edgar Tron, Juan vang. Brüsseli barokkooperit saab näha ka juunikuisel Suure-Jaani festivalil ning septembris Narva ooperipäevadel. Peter sina Brüsseli etendust ei näinud, aga see-eest õnnestus sul viibida nii anna polena kui Vanemuise teatri direktori ning Mozarti ja Sali Ell etendusel. Viimastest tuli tõtt-öelda valida kontrolletendus, kuidas sulle tundub, et kumb nendest etendustest oleks siis olnud väärt seda, et valida sihtmärgiks 12. november. No kui sa nii küsid, siis, siis anna toleenat, mängiti ainult üks kord, et loomulikult oleks, oleks pidanud seda vaatama. Aga kui me sisuliselt võrdleksime, siis kõigist nendest nähtutest mulle jättis kõige sügavama mulje üldse Mozart ja Salieri. Nii sellel põhjusel, et seda harva esitatakse, ma ei olnud seda üldse näinudki. Nii Mozart kui sallieeri ja teatri direktor räägivad mitte armastuse lugu, vaid pigem geniaalsuse eest pädevusest kadedusest, selles mõttes väga värskendav jälgida natuke teistsuguseid süžeeliine. Ja miks mulle Mozarti osalieri istus, mulle tundus, et selle lavastuse juures usaldati muusikat, lugu, lauljaid ja publikut. Et see filosoofia hakkaks ise meiega kõnelema. Teatri direktori puhul mulle tundus, et oli rohkem vaeva nähtud, aga tulemus oli seda ähmasem, seda segasem. Kui ma teatriajaloo huvilisena võrdleksin kaheksakümnendatel legendaarset teatri direktori lavastust ja, ja selle aasta oma, siis kontseptsioon oli täiesti erinev ja erinev lõppu resümee poolest. Ka sõnad olid uuesti tõlgitud. Kui eelmise lavastuse moraal oli, et ise, ent kes kiidab taeva, aga teisel auku kaevab ise varsti augus sees siis nüüd lauldi, rahvas ihaldab kultuuri, aga meie kannatusi suuri keegi ei märg. Et selles mõttes nüüd oli vastandatud publik ja teater eelmises lavastuses, pigem tuli tõde otsida enda seest ja võib-olla vaadata natukene kadeduse ja konkurentsifilosoofiasse. Aga samas aastal 2013 nägime teatri direktorit ka Rahvusooper Estonia kammersaalis. Ja seesama uus tõlge, millele Petteri vihjas, oli minu meelest juba selles lavastuses kasutusel, kui te peaksite neid võrdlema minu jaoks natukene kannatasid samade asjade all pisut, et, et võib-olla see tekstiline draamaosa oli, oli mõlemas natuke liiga pikaks ja laiali valguvaks venitatud ja seega see selline muusika draamarütm nagu kadus mõlemast pisut ära, liialt aarjakesed ja duetid ja vist isegi üks ansambel või mis seal on, et nad natuke jäid nagu liialt hulpima sinna, et neil ei olnud nagu sellist õiget rütmi kummalgi ja ülejäänud muidugi maitse asi, et tegu on ju ikkagi komöödia žanrissse kuuluvat teosega ja ta võimaldab ju väga vabalt, et selle algse Mozarti aegse sisuga ümber käia, seda üle ja ümber kirjutada. Ja seal on nüüd siis nagu enamasti nii palju, kui mina neid erinevaid lavastusi näinud olen. Paljudes ma polegi täpselt aru saanud Donald saksakeelsed, mida ma ei valda väga hästi, aga tundub, et seal on see põhivalik on ikkagi see, et kas sa lähed nagu huumorirajale või sa valid sellise satiirilise lähenemisnurga, teatud mõttes olid satiirilise nii see kolme aasta tagune Estonia Neeme Kuninga lavastus, kus siis kuningas oli ka ise minu meelest nagu dramaturg eelkõige, ja nüüd siis seekordne, paari nädala eest esietendunud Vanemuise Jaan Willem Sibula lavastus, kus ka sibul oli siis ise esitanud aga mõlema puhul minu jaoks satiir, mida ma ise oleks väga eeldanud ja ootanud, et, et see on alati põnev, kui teater hakkab nagu iseendaga tegelema vä iseenda ajalooga või, või mingite hõõrumistega selle, selle suure masinavärgi sees, olgu need hõõrumused siis artistide vahel või artistide ja teatrijuhtkondade või artistide, publiku või artistide kriitik kohta ja mis iganes vahel, et minu jaoks mõlemad lavastused jäid selles osas natukene poolele teele. Ma mäletan, et ja ma loodan, et ma mäletan õigesti, et kuningat ei olnudki niivõrd huvitanud nüüd mingisugused konkreetsed isikud või institutsioonid, kelle pihta siis kriitikat teha või nii-öelda satiirilist hoiakut viljeleda, vaid pigem minu meelest teater kui selline ja just nimelt teatraalsus kui teatav nähtus minu meelest kuningas naeruvääristas väga palju sellist, võib-olla võltsi teatraalsust või mingite erinevate žanrite, sealhulgas siis ka ma ei tea moderntantsu ja võib-olla opereti ja viise seda, seda teatraalsust viljeleda, see oli kohati päris vaimukas, aga minu meelest kogu selle pika kompoti peale jäi see supp nagu natuke lahjaks ikkagi statistilises mõttes. Ja ma peaaegu täpselt sedasama asja ikkagi heidaks, et uuele Vanemuise lavastusele seal oli vist üritatud ikkagi parodeerida. Mulle tundub mingisuguseid konkreetseid lavajõude, aga mina neist vist oma harimatuse tõttu eriti kedagi ära ei tunne, et ma saan aru, et Mati Unt oli, oli üks, kellele üritati selle antiigi Tseeniga pihta panna, aga stseen ise oli nii pikk ja lohisev. Tal ei olnud nagu mitte mingit teravust, et ainult sel hetkel, kui see punane lõngakera välja toodi, käis üle saali väikene kahin, aga see see ülejäänu. Ta kestis tugevalt üle viie minuti ja 15 sekundiga oli selge, mis see lõpp-peatus siin on, kõik ootasid juba tegelikult, et võiks seal lõpp-peatuses olla, ei võiks nagu looga edasi minna. Ja ka see sihuke punkt jälle natuke semiootiline probleem, et üsna varakult nagu lavastus justkui kehtestas, et et need sündmused toimuksid nagu Saksamaal, seal vihjati vist Salzburgi festivalile või külalisetendustele Salzburgis mis on ilmselgelt Eestist, keegi sinna ei ole siiani sõitnud, aga ei sõida ilmselt kunagi. Ja siis samal ajal mina näiteks juba natuke lülitasin nagu sellele saksa lainele ja siis, kui see Mati Undi vihje tuli, siis ma olin natuke segaduses, et mis on võib-olla minu probleem ja mulle väga meeldisid solistid, need, et kes teisel kontrolletendusel, mida mina nägin, üles astusid eelkõige siis Pirjo Jonas Sigrid Mutso ja Karmen Puis. Kahjurjet Märt Jakobson, laulda ei saanud. Väga-väga võimekas laulja, kelle ülesastumise ma olen alati nautinud, aga seekord siis peaaegu täielikult ainult ainult sõnalises rollis. Nagu ka Rasmus Kull. Eks teatri direktor ilmselt ongi see ooper, mille puhul siis oodatakse ikkagi eeskätt seda, kuidas need kaks primadonnat oma need suurepärased aariad esitavad, et no mina oponeeriks natukene seoses selle Mozart ja see oli eritüki suhtes, et Rimski korsakuv on teatavasti olnud helilooja, kes on väga arvestanud ja hästi arvestanud lauljate võimet. Ja see on muidugi tema niisugune väga lühinoh, ma ei jõudnud kontrollida, mis aastal see on tal kirjutatud see ooper, ta ei ole muusikaliselt muidugi mingisugune šedööver eriline, eriliseks teeb ta justiitsmida peedeebee, ta ütles, et noh, see teema kui niisugune. Aga siiski tähendab mind kõige rohkem. Praegu häiris üks asi, see on seoses tõlgetega, ma uurisin bukletis, et kas on kuskil märge, kes on tõlkinud selle küsimus number üks on minul, miks ei lauldud vene keeles, see on nagu bukletist võime lugeda siin. Riski kursakov järgib Puškini teksti, mõni fraas on välja jäetud, kuid kõik laulus esitatav võetakse sõna-sõnalt draama vabaversist. See tõlge oli masendav. Andke andeks, minu jaoks see esiteks ta ei ole lauldav Simo predele, ma teen suure kummarduse, tema on oma häälekasutusega ka olnud natukene probleeme läbinud. Ta hääl kõlas kenasti, aga ma lihtsalt imetlen, kuidas ta suutis niivõrd, ma ütleks noh, saamatu ja üldsegi mitte mõtet väljatoov tekst niimoodi kõlama panna ja samas Rasmus Kull, kes on ju teada, et ta on ääretult hea koomik. Tal on ka väga ilus hääl, aga siin ma ei saanud praegu sellest taotlusest aru, miks, miks ta ei lahunud Rimski korsakovi, vaid ta lihtsalt reid tsiteeris ta lihtsalt. Ta oli ikkagi operetiartist riski, kursakovi, meloodia, seal ei ole küll palju seda, aga ma oleksin seal siiski üritanud seda tema käest kätte saada, sest see on tema juures võimalik. Olen teda kuulnud väga kenasti, Raumasse on õhtu Kalmanniga ja, ja nii edasi. Et see on minupoolne nisukene küsimärk ja teine asi, mis siin nüüd, Alvar Loog juba rääkis selle, et ühtne probleem mõlema lühiooperi juures on, lihtsalt võib loota, et kui tükki mängitakse rohkem, siis hakkab nii-öelda tekkima ka mingisugune pingestatus, mingisugune voolavus selles samas teatri direktoriks praegu oli niivõrd palju sellel teisel etendusel, mida mina vaatasin väga palju nisukest takerduvat tempos maha jäävad ja tekkis üldse mulje, et tõesti kõik lauljad olid väga tublid ja nii Kadri-Liis Kukk, Sigrid Mutso, lihtsalt hämmastav, nad on nii noored alles ja oma esimesi nii-öelda ülesastumisi teha nii vastutusrikkam ste rollidega. Ja siin on siiski üks kiviga kapsaaeda reklaamitegijatele. Esiteks see oli alles teine etendus ja saalis oli vaevalt pool saali publikut. Tasub mõelda, kuidas tuua ikkagi Vanemuisesse. Tooge bussiga Tallinnast. Kui Tiiu laevalt tõi välja, et tõlge oli kehv ja sõnadest oli raske aru saada Mozartist ja seal oli siis see koosseis, mida ma nägin, Rasmus Kull ja Tamar Nugis. Just vastupidi, tekst oli väga arusaadav. Selline täpsus ja kergus ja, ja vabadust, mida nad näitasid, jäi mulle meelde. Aga ma ütlen vaherepliigi, ainult, mitte tema ei oleks sõnadest aru saanud, vaid mind häiris tõlge kui niisugune. Ja teine asi siiski see, kui me praegu lavastame Oneginit Vanemuises originaalkeeles Puškin siis miks siin ei oleks võinud siiski puskinnile kummarduse teha? See oli minu õde. Jah, ma arvan, seda vestlust võime jätkata, aga teatri direktori puhul ma ütleksin üldistavalt, et minu meelest isegi lauljad tegid palju paremat rollid kui draamanäitlejad selles lavastuses. Väga vahva oli Maria Listra, kes andku andeks, tundus, on oma ema Pealt selle rolli maha viksinud, kes on ju teatavasti Livilistele väga koloriitne tegelane ja niisamuti Rasmus Kull ja ka Reigo Tamm oma vahva tenori naeruga. Ja mina olen ikkagi, ei saa ütlemata jätta sellesamas Mozartist Sarieeris siiski, Rasmus Kull jättis mulle ääretult hea mulje, sest ma olen siiani näinud teda põhiliselt väiksemates osades ja tema potentsiaal ei ole minu jaoks avanenud. Aga seal jah, muidugi võib sellele vaielda, et kas laulmismaneer on õige või vale, aga ta oli äärmiselt loomulikult ja minu jaoks. Kuidas öelda, see oli veenev tegelaskuju, mille ta esitas selline noor Mozart, et see nagu läbi tema hääle läbi selle loomulikkuse tuli väga hästi. Välja mina nägin kontrolletendust, kus Mozarti osa laulis Germonkolaami siis natuke tõmmunahaline Vanemuise laulja, kes kui ma ei eksi, on ikkagi koorilaulja staatuse, siis siiamaani tema siis Simo preedele nagu võrdne vastane vokaalselt liinis sellel õhtul kahjuks küll ei olnud, reede oli väga hea kolaami väga püüdlikult küll üritas eesti keeles laulda, aga ei noh, päris hästi saali jõudnud, kuna see on loomulik, et kuna ta ei ole eestlane, siis tal ei õnnestu hääldada päris täpselt ja ja tema hääl on ka natuke vaikne, et ikkagi orkestrist noh, täielikult üle laulda. Ja selleks, et siis ka nagu veenev olla ja muusikaga toime tulla, ta ka väga palju retsipeeris ta ikkagi ei laulnud, väga, ta kippus retsiteerima. Küll aga tema lavakuju kuidagi tahtmatult tõimul Mozarti asemel hoopis Puškini meelde kogu aeg, kes oli ka teadupärast natuke tõmmu nahaga ja ja kelle elusaatus kujunes natukene selliseks kurvaks ütleme lõpp oli äkiline ja kiire. Et ma ei tea, kas oli Vanemuise lavastusmeeskonnatahtlik see samm, et, et see kihistus selle selle teksti tagant uuesti välja tuua või oli see puhas juhus, aga mingil määral see töötas tegelikult kuskile. Mozart olid nagu koos lavalnud. Mozarti ja Sali eri ning teatri direktori järgmised etendused Vanemuise väikeses majas toimuvad 10. novembril ja 10. detsembril. Samal päeval, kui Vanemuises esietendasid kaks lühiooperit, tunglesid Tallinna Ooperigurmaanid Estonia ukse taga esimest korda. Eestis sai tervikuna kuulata tonitseti ooperit. Anna poleina, mille kontsertettekannet juhatas Arvo Volmer. Peaosas oli Alyssa Kitzba Helicon ooperist. Inglismaa kuningat laulis Paulo palakin Šein, Simuri, Oksana Volkova Valgevenest. Kuninganna vend oli Volmer Lord Ricardo püssi Johan Tralla baas Helen Lokuta ja õukondlane Mart Madiste. Minule jäi nüüd esimest korda ooperit kuulates mulje, et selle ooperi näol ei ole tegu just kõige põnevamaga muusika dramaturgiliselt poolelt tonitseti 70 ooperi seas. Kuna mina olen näinud netis ka need Rekkoga seda ooperit, siis ma ütleks, et on siiski väga, väga põneva ülesehitusega. Tänan muidugi võib-olla isegi just nimelt ooperilavastusena natukene huvitavam jälgida kui kontsertettekanne selles mõttes, et kohutavalt raske oli lauljate jaoks niisugune järjest laval istumine. Et see tegi ikka ilmselt paljudele noh, olukorra väga keeruliseks. Mina tooksin esile sellest ettekandest kolm nime. Arvo Volmer orkestriga siis Alissa kiitva ja Johan Tralla. Need olid minu jaoks tervik, mis ma mõtlen selle Velganto stiili seisukohast. Minule just vastupidi, Alisa kits ka väga ei meeldinud, sest mulle jäi mulje, et, et võib-olla on tema hääle kõrgaeg. Ehkki veidi juba möödunud, no juba selle etenduse järel tekkis meil elavdanud diskussioon seal fuajees sel teemal mina siinkohal nõustundi oleval tega ja kui ka tema hääle kõrge aeg jäi kusagile minevikku, siis minu meelest oli see sisuliselt väga põhjendatud, et ta oli, anna poleena kuninganna, kes vahetati noore Chain Simone'i vastu, keda kehastas siis veidi noorem ja võib-olla veidi tihedama häälega metsosopran. Kõnealusel ajal Boleyn ei olnud isegi veel mitte kolmekümneaastane. No ajalooline tõde ja prototüübid ei ole minu jaoks tegelikult esmatähtsad ka selles Mozart ja soleeri puhul, mida me enne rääkisime, et nad on ikkagi tänapäeval on nad arheotüübid, mille kaudu räägitakse mingit lugu Anna polena puhul, siis noh, meie tänapäeva poliitikastki tuntud noa selga löömist Võib-olla on see täiesti maitse küsimus, aga ma ütlen ausalt, et minu maitsele nagu seda tüüpi pelganto ei ole päris õige pelganta. Samamoodi ma tunnistan, ka mulle ei meeldi üldse, kui annete reco laulab pelgantod, selles on liiga palju sellist kergelt slaavi häälekoolile omast intonatsiooni või või võib-olla ka seda häälepoisid tsiooni. Tõesti esitan praegu vastulause. Minu jaoks on meeletult hea praegu selle meie Estonia teatri akustika kohta lugeda aine angerja viienda novembriarteri intervjuust. Ain Anger tunnistab, et kõikidest teatritest kõige raskem oma akustikat on Estonia teater ja mina ime, mõtlesin sellesama alistas Hispaania ei ole sugugi oma nii-öelda laulu karjääride kuskil lõpuserval vaid see, kuidas tema algusest esimestest taktidest alates inimene on rollis, inimene teab. Ajaloolisest seisukohast on ju teada, et oper algab sellest hetkest, kui juba kirves ripub ta pea kohal, on teada, et teda tõenäoliselt ootab traagiline lõpp, sest Henry, kaheksas oli ju teada viis naist, kes, kellel peale asi pea maha raiuda. Aga tähendab mind vapustas Alyssa kiitva just see hääle kasutamise moodus, mis on omane olnud sellistele lauljatele nagu marja kallas nagu Monserad, kavaliee tähendab tarvitada selliseid pianissimoid sellest sõltumata. Taivo tajus ilmselt ka, et ega see saal ei ole nüüd see kõige maailma parim, aga ta julges seda teha. Ja kogu see värvide gamma, mis selles anna poolena partiis on. Anna poleen on väga raske. D terve see suur kolmanda vaatuse kraandaaria koos Stredaga, kõik see on niivõrd suur pähkel, et seda ei laula iial Kiievis kolmekümneaastane laulja niimoodi nagu seda peab laulma. Tähendab, ma mõtlen nii ideaalis, et selle koha pealt ma küll ei ole nõus, vot kui siin vanusest hakata rääkima, siis võib-olla oli siin Bergmanni teater oli ju Estonias ja vot seal oli kahjuks kurb see, et minu generatsiooni inimesed mäletavad väga hästi, mismoodi kõlas see sammal juba Asso partii meie Urve Tauts ja Lidia Panova noort Teie kaunite täiuslikke häälte esitusi siia kahjuks kui laulab juba jah, nii-öelda vot seal oli meelest kahjuks juba aeg aeg oma töö teinud laulja puhul, kes selles partiis oli, aga Aliisakid spaa puhul ma ei tea, minu minu kõrvale küll see oli täiuslik. Aga ta oli pärit samast teatrist, ma ei saa ütlemata jätta. No tema puhul ei saa mingil juhul rääkida vene häälekoolist. Vaadake kellaga vene hääldusega itaalia keelest ei tea, ei oska, aga minu jaoks tegelikult oli probleem ka see, et tegelikult kogu see ansambel, solistide ansambel oli komplekteeritud kuidagi täiesti noh, niivõrd erineva kuidagi hääletüübiga või hääleesteetikat kasutavatest lauljatest. Et peaaegu kõik need lauljad, kes laulsid duetti, nende hääled minu jaoks ei sulandunud, nii nagu ma seda ootan veel kontos või mis teie arvate? Aitäh no kui rääkida üldse kontsertettekannetest, siis ma tunnistan, et ma väga skeptiliselt Läksin sellele õhtule vastu, sellepärast et, et ma olen ka varem arvanud, et minu arvates teater peaks kontsertettekandeid kasutama selleks, et tema enda juhtivad solistid saaksid laulda oma elu unistuste rolli. Selles mõttes tõesti oli toodud peaosaliseks külalisesineja, aga ta köitis oma musitseerimisega mind. Aga sellele vaatamata jah, edaspidi mina võimaldaksid meie oma juhtivatel artistidel. Särada mind ikkagi köitis eeskätt Estonia teatri orkester Arvo Volmeri dirigeerimisel ja tegelikult ka seal oli mitmeid tegelikult väga kenasid hetki. Eeskätt siis Juhan Tralla poolt samuti Paulo palakin, seal oli palju meeldivat, aga peaosaline minule valmistas pettumuse diskussioon, anna pooleina üle jätkub 25. novembri sirbis, kus Kerri Kotta artikli äkki liiga kõva pähkel alapealkirjaks on. Anna poleina tõstatab taas küsimuse sobivate artistide kaasamisest sülgaja. 12.-st 18. novembrini esietendunud ooperite Tiido ja Eneas Mozarti, Salieri teatri direktor ning Anna polena teemal vahetasid mõtteid Peter Pedak Tiiule Evald ning Alvar Loog. Tänases saates kuulsite reportaaži klassikalise laulukonkurss festivalilt võluhääl. Kersti Sumera ja iija Remmel jagasid mõtteid Tallinna rahvusvahelise klaverifestivali tulemuste teemal. Helgajale tegi kaastööd Lisette Welt. Saate mängis kokku Helle Paas. Mina olen toimetaja Annebrammik, aitäh kuulamast. Kaja.