Unustamatud. Järskude. Kolme aastakümne eest 1969 oli juulikuu langaness kuum ja päikesepaisteline. Selle kuu viiendal päeval esines Rolling Stones haid paagis 250000 inimese ees. Rõivastatud Mick Charger luges kontserdi alguses inglise romantikud Shelli värsse. Mõne päeva eest uppunud ansambli liikme mälestuseks. Kerel avati lavale toodud pappkastid ja õhku tõusis tuhandeid valgeid liblikaid. Kujutlus tõlkimis võix meeldetuvastaja on selle kontserdiaasta tagasi siinsamas Tallinnas, neile, kes seal viibima, juhtus aga Haifa, kes kadus liblikate valge pilv silmapiiri taha ning kõlas Honky Tonk Women. Seitsmendal juulil 1969 lendasid Mick Jaggeri ja tema sõbratar Maryann seisvul Austraaliasse filmi Need Kelly võtetele. Kaheksanda juuli ööl Sydneys tõusis Marian Micky kõrvalt voodist tellis tassi kuuma kakaod. Võttis seda 50 tabletti sisaldava unerahu purgi avas selle, tühjendas lõigata ka peale läks voodisse tagasi. Miski äratas Miki just siis, kui oli viimane aegne orjanni päästa. Hilisemat meenutust mööda olevat Marian leidnud end oma surmakogemuses suures hallis ja vaikses paigas, kus polnud tuult, väikestega midagi maist ja Brian Johnsoni seal. Nad olevat koos edasi kõndinud mingi kummalise servani, otsekui oleks maapind lõppenud. Siis olnud vrajan. Siit edasi pean ma üksi minema. Tollal 20 kahene Maryann ärkas kuus päeva kestnud koomast. Kuigi Maryann Feyssulle tunti tema noorusaegadel esmajoones skandaalse Rolling Stonesi solist immik Chageri skandaalse sõbratärina on tema üpris värvikas elude vahel, et seda meenutada ning tema laulud väärt, et neid kuulata. Mõlemad kokku liigitavad temagi unustamatut hulka rokkmuusikas. Tehke mulle jaoks laul, sõnas rändria. Midagi sellist, milles oleks sportlikus mõttes telliskivi, seina ja kõrgeid aknaid ning mitte mingit seksi. Olen kahe tunni pärast tagasi. Nende sõnadega lükkaste Mick Jaggeri ning keefiri seadsid kööki ja pani ukse lukku, kui ta oli just kohanud blondi inglinäolist võrratu figuuriga piigat peol. Ja just tema jaoks oli kiiresti laulu vaja. Kas tõbigaga laulda suudab? Minge ikka, mis tähtsust sellel on? Kui sa oled ändri, õld hämar olen, kas ta on see mänedžer, siis paneb ka karud tantsima ja inglid laulma. Märjal sai lauldud küll. 64. aasta märtsis tegid Jagger ja Richards selle laulu siis valmis ja 64. varasuvel kõlas esmakordselt raadios õhuline ingel ja tema pisut lapselik hääl. Tekst oleks küll sobinud rohkem keskeas elu näinud daamile kui kaheksateistkümneaastasele piigale. Istun ja vaatan, kuidas pisarad mööduvad säästjaškambai. Kuigi Maria-Ann õppis vist üpris varakult ka pisaraid tundma. Tema isa oli Londoni ülikooli renessansiajaloo Ta jõud emaga, Austria paruness Leopold fon, Sacher masohhi järeltulija, kelle nimest on muide pärit hilisem termin masohhism. Selle juurde tuleme ehk hiljem veel tagasi. Marian õppis Redingi konvendi koolis kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani. Kaheksateistkümneselt abiellus Londoni kunstikaupmäel Anvariga. 65. aastal sündis poeg Nicolas ja 70. aastal see abielu lahutati. Samm, mis oli juba puhas formaalsus, sest 66. oli alanud narianni romaan Mik Chageriga. 67. aastal anda on, see oli lõputu uimasti ja seksipidu põnevust nätsivatele teismelistele petturitele, andekatele päevavarastele uueks aristokraatia saanud rakk tähtedele. No printsi ja printsessi olid Mikk Chageria Maryann Freifol nooreks kuulsaks ja ülbed kainenemine küll ajutine tuli veebruarist. Kiis Richards 14.-st sajandist pärit mõisas Sazeczisvee nädalalõpuajal. Kohal oli hulk sõpru ja tuttavaid, kahmerjan Nikmik. Nagu keeeff hiljem meenutanud on, algas hommik kõigi jaoks päikeselise LSD tripiga. Seda enam, et õues oli pori ja vihm. Õhtul käidi metsas ja mere ääres ning Maryann läks üles vannituppa oma poriseks saanud rõivaid pesema. Teisi riideid tal kaasas ei olnud ning ta ilmus alla mässinud endale ümber voodikatteks olnud karusnaha. Siis kõlas raske kop Lotus uksele ja sisse vajus terve politseinike armee. Muidugi leidsid nad keelatud tabletid. Ta jääb pulbreid ning otsekui kingituseks veel piiga, kellel polnud ümber midagi peale karusnaha. Mikija kiis pidid läbi tegema päris piinarikka kohtuprotsessi. Maryann jäi siiski vaid paljaks tüdrukuks uimasti peal, nagu kirjutasid järgmise päeva lehed. Tema nime kohtus ei mainitud. Peod jätkusid veel. Kuni Brian, see on see ajakirjandus, tsiteerides kummalistel asjaoludel aset leidnud surma. Raske vari sõpruskonna elule langes. Selle sündmuse mõjust Mariannile oli juba juttu. Tema toibumine Sydneys võttis kaks kuud aega. Sügisel Londonis polnud midagi enam nii nagu enne. Muinasjutt oli lõppenud. Meren lahkus majast seal siis, kus ta koos Mikkega elanud oli, nelja-aastane poeg Nicolas ühest käest kinni hoidmas ning rulli keeratud pärsia vaip teises käes. Marian on hiljem meenutanud. Kõige raskem oli Mikiga seepärast, et mitte kunagi ei tohtinud näidata oma tundeid. Alati võis keegi kusagil luurata. Aitäh. Mikk oli superstaar, karm ja kindel. Tema tegelik loomus oli justkui kusagil merevaigukarbis peidus. Superstaaril pidi muidugi olema kõrvalhüppeid, mida üksildase maksma jäin, seda rohkem otsisin uimasti delta abi. Arvates siiralt, et võin lõpetada otsekohe, kui tahan. Anide balanbergija Kiifi eeskujul hakkasin võtma puhast heroini mekiga koos olles võetud uimastid, see oli alles proovimine. Tõeline narkomaan sai minust hiljem. See on toosama ingel, kes meil siin laoles hästi järsku uimasti ja nendest tingitud eluviis muudavad häält päris kõvasti, eks ole. Mitte et meri on vahepealsetel aastatel Tal polekski midagi teha püüdnud. Ta mängis filmides ja teatrilaval isegi Shakespeare'i Ophelia Hamletist. Kuid hingerlikust noorest piigast oli saanud piinatud hing, kellele haiglapalatid päris tuttavad kohad olid. Aastaks 1972 olime orjannist vaid vari järel kahvatu ja raskes uimas vari kes hulkus mööda Londoni sohvad ning kelle sõpradeks olid narkomaanid, jahulkureid, Miki jonka, jokkeri pulmapäeva veetis Marian pädingtoni politseijaoskonnas. Küllap oli neid, kes olid veendunud, et ainus, mida selle naise kohta veel lugeda võib, on surmakuulutus. Nadeksasid leidus nootki, leidus kummalisi sõnumeid, kord siin, kord seal lausa sürrealistlikke hetki, mis täit ikka ja jälle meenutasid ning mis tema tollasest elust päris hullumeelse pildi maalisid. Märjem araabia kalmistul mäeks faktoriveri punases meigis määreni kummalised seiklused, Jim Morrisoni surmaööl David boviga, mida Marian laulis nunnarüüs Mariann Bombay rongis, tema pungi romaan, tema inkarnatsioon syydwisheuse emana ja siis 79. aasta novembris. Märjem oli uus album Broken English. Kähe ja värisev hääl otsekui viiliks köögi tillukese žiletiteraga su ajusid, midagi intiimset, midagi süüdistavat ja samas kõikemõistvat. Hääle omanik on läbi käinud hoopis pikema tee, kui tema eluloos kirja on pandud. Pole enam paruness tütart ega popinglitega rokkstaari. Sõbratari on punk tiiva mustades nahkrõivastes, kes mässab armastuse, terroristide ning iseenese vastu. 80. Mereni jaoks taas kadunud aastad. Peaaegu 85. ärkab ta väikeses kriinvitš Velisi korteris New Yorgis. Näljase ja kurnatuna. Kodus pole midagi peale mõne dollari ja uimastite. Ta otsib välja kõik tabletid, mis tal on ja neelab need alla. Ta süda seiskub, kuid lööb siis ometi edasi. Jälle kord pääseb märjannatsega läbi, ime. Seekord läheb ta põhjalikule ravile ja haavad hakkavad lõpuks paranema. 87. ilmub plaat, streens vaever, millele on klassikalist pluusi ja nii-öelda enesepiinamislaul. Määran võtab asju nii, nagu need on ja teeb oma deemonitega rahu. Vähemalt selleks korraks. 94. aasta augustil tuleb uus plaat ja koos sellega uus määrian nõustens vaimudega pätismifierleni Key müstilised laulud. Järvaagilt, keda Robert Medium keset Hollywood Boulevard suudelnud on ning keda Vatikani press ei jaksanud endale ainult ta on juba vanaema ja Hotel üle saada üksindusest ja unustada oma vanad vaidlused vanade vaimudega. Ja tema hääles peegeldub tema aeg algusest kuni tänase päevani. 94. aastal ilmus Mariann Fischer oli autobiograafia teavituaaltoni sulest. Küllap on selles raamatus kõik see, millest täna siin nii põgusalt kõneldud on ja palju muudki. Ja see on tõeliselt Pariislik stseen ja me ei anna küll õige naine seda laulma. Oma autobiograafias ei varja ta vist suurt midagi, ka mitte oma arvukaid romaane ning nimetab julgelt ka neid kuulsaid mehi, kes küll üritasid, kuid näiteks avalik suudlus, Hollywood Boulevardil jäi ainsaks, mida nad Robert müdiumiga vahetasid. Kuigi Voob oleks enamat soovinud. Mütsi on, oli tuntud filmistaar, aga on korvisaajaid ka rokimeeste hulgas. No tänapäeva vaim on selline, neidki võiks vist nimetada või lasta neil endil seda teha, siis närianni tagasi tõrjutate klubi. Väärikate meeste romantilisest tähelepanust loobus Marian kerge südamega aga head sõbrad on nad kõik siiamaani tema jaoks. Tänavuse juulikuu ajakirjast leidsin ilmselt kõige värskema intervjuu praegu 52 aastase märjennfulliga kelle uusim album kannab nime vaga punud veis. Märjani jutustab oma esinemistuurist ja ütleb, et 90.-te lõpumuusikaelus on liiga palju tööd ja liiga vähe rõõme. Tema ei võta seda nii raskelt, püüab muusikat, kas siiski veel ka rõõme leida. Ta üritab vähendada oma suitsetamiskirge ja magab paljusest magades ei suitseta. Häält tuleb hoida ja jõudu tuleb hoida. Seepärast ujub Mariann peaaegu iga päev ja jalutab palju. Mis puudutab tema uimastiaegadesse, siis need on möödas. Need olid rasked ja ta ei taha neist eriti kõnelda, vaid nii palju. Nüüd on ta mõistnud, miks ta hakkas võtma häiroini ja miks ta nii palju jõi. Ta tahtis leevendada oma valu, teadmata, et niimoodi toimides teeb ta endale veel palju suuremat valu. Nüüd lubab ta endale õige harva alkoholi, teades, et hind, mida selle eest hiljem maksta tuleb, on liiga kõrge. Siin selle loo alguses sai mainitud, et närian põlvneb ema poolt Sachermasohhi suguvõsast. Meri on ise arvab, et masohhism, meil võib küll olla tegemist sellega, kuidas ta oma elu elanud on küll mitte füüsilisel enesepiinamisega, vaimsel ameti. Ja mida mõtlen Marianna oma senisele elule tagasi vaadates? Vastus, see on nukker, aga naljakas ka. Kui ma kõike seda läbi elasin, olin muidugi naljast kaugel, aga kui ma aastaid hiljem sellest kellelegi räägin, tundub kohati üpris naljakas. Nukker ka, aga mitte traagiline. Mul pidi küll tohutu enesealalhoiu instinkt olema ja väga palju õnne, mis mind aitas pääseda sellest soost, kuhu paljud inimesed uppunud on. Vaid hõims, tüdinud unistustest, merenfessort. Tema tänasel laulud on tõsised, täis elukogemust ja elust õpitut. Juhtusin paar aastat tagasi Soome televisioonist nägema üht intervjuud, mille mörian andis Soome esinema saabudes. Ta tuli väärika seda. Melik pillas laiali oma mantli ja käega ja lillekimbu. Istus ja püüdis asjalikult vastata talle esitatud küsimustele, mis tema meelest ilmselt polnud piisavalt asjalikud ega asjatundlikud. Niisiis muutusid vastused üha napimaks, kuni ta lõpuks tõeliselt kuninganna väärilise žestiga korjas kokku oma mantli ja käekoti ja lillekimbu. Tõusis, tänas ja lahkus. Tema lõpetas intervjuu meite küsitleja, kelle nahas ma küll poleks tahtnud all. See on märjem faš olla oma elu leegitsevas septembris. Soojend lõppenud õnnelikke lõppe pole olnud Pole ka kahetsust. Onu mälestused ja mida uut võiks leegitsev september veeldu? Ei või iial teada. Märjad.