Täna tahaksin kõnelda Hiina budistlikust muusikast, miks budistlikust, miks mitte ta võistlikustega konfitsionistlikust? Küllap eelkõige sellepärast, et budism on mulle neist kolmest hiina mõtteviisidest kõige hingelähedasem ja küllap ta on ka ainus, millega mul on olnud nii-öelda pikemad kokkupuuted ja millest ma julgeksin niimoodi suhteliselt enesekindlalt rääkida, sest Hiina kultuur on ju väga suur, sügav, väga rikkalik ja kõigega kursis olla on pea võimatu. Niisiis budistlik muusika. Budism ei ole Hiinas küll nii vana kui näiteks Indias, ta on jõudnud sinna umbes 500 aastat hiljem arvatavasti esimesel sajandil peale Kristust ja just hiljuti Hiinas viibides käisin mitmetes-mitmetes budistlike kloostrites. Ja ühte neist oleks võib-olla eriti kohane meenutada seoses spordi saatega. Nimelt see on Shaolini klooster, kus tegeldakse võitluskunstidega või õigemini, mis on kuulsaks eelkõige saanud läbi võitluskunstide. See on hiina selline kung puukeskus. Muidugi tuleb tunnistada, et see, mida saalinist laias maailmas ja eelkõige läänemaailmas teatakse ja see, mis seal kloostri seinte vahel toimub, need on kaks väga erinevat asja. See klooster on selline väga vaimne väga tugeva spirituaalse auraga paik. Ja, ja see, mida me näeme, oli küll kung fuga seotud filmides ja, ja mis selle kloostri ümber toimub ja paljudes spordi- ja kontserdisaalides, kus edendatakse neid kung-fu'd, demonstratsioone, see on selline äärmiselt kommertslik tegevus ja nüüd kohapeal käia, siis ma tõepoolest nägin, et et need on kaks täiesti erinevat asja. Üks asi on klooster ja teine asi on selle kloostri kõrval toimuv selline spordikoolide süsteem ja äriline tegevus, kõik on müügiks, kõik on raha eest. Aga läheme nüüd ikka ikka muusika muusika juurde. Hetke pärast tahaks mängida heliplaadilt ühte fragmenti. Tervet lugu ei saa esitada, sest see on üsna pikk rituaal. See on üks, üks fragment Amytaabeehaa suutrast. Mis asi see on, mida on või kes ta on ja ja mis suutrase siis on nimelt Hiina kõige vanemas budistlikus templis on valgehobusetempel Hiina endise pealinna Loyangi lähedal. Seal tõlgiti see India üks olulistest pühadest tekstidest ja ja see tekst on pühendatud ühele budistlikest jumalustest igavese valguse Budale ehk Amytaabale. Ja see tekst on aluseks ka ühele Hiina ühele väga olulisele budismi koolkonnale. See on puhta maa koolkond, sest teatavasti just see buda, keda ma nimetasin, enam ei taba, on puhta maa ehk sellise lääne paradiisi või sellel on palju nimesid, selle valitseja. Ja see on jah, terve koolkond, mis keskendub muidugi, kes sellele, et korratakse justkui mantrat kogu aeg selle Budamid Haba nime hiina keeles, see kõlab umbes nii. Namomitofoonamoomitofo ja, ja loetakse ka, mida paha, seda suutra või pühakirja teksti ja kuulame nüüd, mismoodi see kõlab.