Ülikool et üks tähtis asi, mis kõiki vanemaid tegelikult huvitav, vanavanemaid mitte vähem on see, et kassiga laps, kas ikka on nüüd tark laps. Jüri Lotman ütles ükskord mingis vaidluses selle kohta, et suhteliselt lihtne on varjata viletsat kõrgharidust täiesti võimatu varjata viletsat lastetuba. Koole. Sotsiaalteadlane ja vanaisa Ülo Vooglaid kõneleb. Teemal väikese inimese suur rõõm. Seda ma nüüd küll ei söanda öelda, et me siin praegu õhtuell nüüd tõesti kõik leiame. Aga teeme nii palju, kui suudame ja vaatame, mille üle. Ja see väike inimene muretseb ja mis teda rõõmustab, rõõmustab selle üle, et ei ole vaja muretseda. Ja muretsema ajab see, et vanemad ei võta tõsiselt. Ajavad oma asja ja arvavad, et väikse inimese mured lahenevad niisama mööda minnes ei peagi nende pärast väga pingutama, küll nad laenanud ja mis mured metal ikka olla saavad. Ja siin nüüd väga tähtis asi, et igas eas on inimesel väga tähtsad mured. Üheski eas ei ole mured tühised. See on väga tähtis asi. Ja väikestel ja vanematel inimestel on sageli enam-vähem ühesugused muret, teised ei võta tõsiselt. No ma räägin siin ühenise konkreetse loo. Üks väike tuttav sai jõuludeks kleidi uue kleidi ja minu arvates tõesti ilus kleit ja ma lähen sinna külla. Tule siia, vaata. Selle kleidiga ma rohkem ei käi. Ma küsin, kuidas ei käi, miks ei käi, sest see ei sobi? Ei sobi siis. Nojah, aga vot ei sobi. Ma ütlesin, nojah, kui ei sobi, siis ei saa ju käia, siis võib-olla mõnel teisel tüdrukule sobib, läheb võib-olla tõesti. Ta tahtis, et ma rääkisin talle turvameheks. Ta tahtis nüüd vanaemale oma emale ka teatada, et see kleit ei kõlba kuskile. Kusjuures rõhutan, kleidil polnud ühtegi viga. Aga Talle näis, et tema arvamust teised ei arvesta. Ja vaata, see enam ei olnud vastuvõetav, seda ei saanud enam kannatada, järelikult asjad tuli paika seada. Ja millega sa ikka seda teed? Kleit sobis hästi, ma arvan, et see on põhimõtteline küsimus, tuleb võtta tõsiselt, kleit on tühine asi selle kõrval, inimese minateadvus, vaat see on tähtis. Kleit ei ole. Läbiinimestel on pidevalt tarvis saavutada, et suhted oleksid ehtsad, tõesed, ausad ja et kui ta midagi mõtleb ja siis ütleb, siis teised kuulevad või kuulavad, nii et kuuleks ka. Ja siis, kui nad vaatavad, siis nii, et ikka asi väheneksid ja ja näeksid ka, mõni vaatab, ei näe mitte midagi. Mõni kuulab küll, aga ei kuule ju. Ja siis tuleb veel kolmas asi, siis tuleb ikka natuke mõtelda ka, nii palju vähemalt saaks aru, millest jutt käib üldse. Ja see, kui keegi mängib vaatamiste, mängib kuulamist ja mängib mõtlemist ja niimoodi ja ütleb niisama mööda minnes ja moka otsast ja vaata seal väikse inimese südame väga täis. Ma arvan, et see on üks väga suur pedagoogiline viga. Ma arvan, et kõik vanemad võib-olla ei ole sellel alati küllalt palju tähelepanu pööranud. Lapsed rõõmustavad selle üle, kui nendega tegelikult suheldakse. Paljudel puhkudel räägitakse küll, aga noh, mitte sellepärast, et aru saada ja süveneda ja, ja kaasa mõelda ja koos mõelda ja arvestada, et nüüd mõtleme edasi ja tagasi ja ümber mõtlema ja avastama ja otsime ja uurime ja niimoodi vaid noh, selleks, et kuidagi kaelast ära saadud eriti hädas muuseas on üksiklapsed muidugi laps on hädas, aga vanemad on temaga veel rohkem hädas, küllap siis tal pole kellelegi mängida ja pole kelleltki küsida, siis kus ta mujalt küsida saab, siis kui selt vanemate käest ja siis mõnikord kutsutakse niisugust väikest kutsutakse niukseid miksi masinaks või muud iga asja kohta, miks sõnni ja miks on, miks ei ole ja miks ja mis siis ja, ja miks ja miks, eks ole, ja, ja siis vanemate süda saab täis ja öeldes ükskord jääd vait. Aga midagi hullemat on üsna raske välja mõelda, see on päris hirmus tegu. Niimoodi lapsel öelda. Kõik küsimused on huvitavad, kõik on väga sisulised, tähtsad küsimused. Arvan, et väikse lapse väga suur rõõm on see, kui Talle öeldakse, et see on väga huvitav küsimus. Kuidas sa selle peale tulid, et niukesed asja juurtesse? See on küll väga põnev asi. Ausalt öelda, ma ei oska vastata. Jah, mis teha, peame nähtavasti minema raamatuid vaatama ja võib-olla internetist tuhnima ja vaatame, kus me sellele vastuse saame, see on nii tähtis ja suur, tähtis küsimus. Me peame, hakkame hoolikalt otsima, nüüd noh, on üsna vähe veel tugevama toimega niukseid lauseid kui need, milles on imestus, vanemad või õpetajad või ma ei tea, kes ükskõik kes imestab selle üle, kui tubli on see poiss ja see tüdruk ja ise vaata, ei olegi veel peaaegu vana, aga nii nupukas juba vaata, mis sa kõike oled märganud ja mis sa oled selgeks mõelnud ja missugused, missuguse küsimus sul on tekkinud ja see imestamisel on tohutu jõud. Võib kaugelt vaadata, kuidas tiivad sirud tekkivatel selgega, aga nägu on selline, et nad niisugune tähtis inimene, kes niisuguseid küsimusi esitab. Aga tõsi küll, küsimuse esitamine on enamasti raskem veel kui vastamine vastamine on sageli lihtne, kui oleks küsimus, millele vastata. Niimoodi kulgeb suhtlemine ja suhelda saavad ainult subjektid. See, kellel on mina. Ja see ei ole mitte niimoodi lõhnata ja värvita vaid ikka see on kindel, selge teada, mis. Vaat ja väike inimene kujunebki isiksuseks niisuguseks selge pilviseks tegelaseks, kellel on tahe, huvid ja kelle mina on selge ja kindel ja kes kaitseb oma mina kui ka teist. Ja kui mina on tekkinud, mina tekkimine on inimese kui isiksuse kui kodaniku ja nii edasi kujunemises üks ülimalt tähtis detail. Põhialus igasuguse järgnevale ja minale järgneb ju meie arusaam meiest meie poisid, meie tüdrukud, meie perekond elas juba meie klass ja meie küla ja meie, meie riik, meie meie mõistes väga tähtis mõiste. Aga sealt edasi juba tuleb kodaniku mõiste ja rahvuse juurde kuulumine ja identiteet, eks ole, tütarlaps ja mees ja eestlane ja mitte selles mõttes, et see on kõige tähtsam vaid, aga kui seda pole, siis ta total ei oska teisigi tähtsaks pidada. Ja teiste suhtes on ka jou paklik üksnes see, kes austab iseennast. Kui enese teadvus on kuidagi kahvatu ja niuke ähmane ja segane siis ega ta ei oska ka teisi austada ja lugu pidada. Aga kui ta endast lugu ei pea ja teistest lugu ei pea ja siis ei peeta temast ka ja tõtt-öelda võib kogu elu nässu minna. Ja selline inimene tavaliselt siis süüdistab kõiki teisi ja ise ka ei saa aru, milles põhjus on. Et nii, et see varajases lapseeas on, on tõesti noh, need elu, põhivõtmed üksteise kõrval Igas eas inimesed koguvad teadmisi, pangem tähele, et teadmiste hulka on suhteliselt lihtne suurendada, aga teadmised muutuvad väärtuseks üksnes juhul, kui need on korrastatud. Kui on peas, on nüüd nii-öelda noh, piltlikult öeldes riiulitel ja kui tarvis, siis leiad samal hetkel kohe kätte, kui tarvis on. Tartu Ülikoolis oli omal ajal üks väga legendaarne õppejõud, oli ta juba enne sõda, aga pärast toda oli lihtsalt tähtis inimene. Villem Ernits polüklot, kelle absoluutne mälu siis ega ei teadnud, kui palju keeli ta teab. Ja tõtt-öelda ei teadnud seda ka, mida ta kõike teab ükskõik millisel teemal võis temaga jutuajamist alustada ja kui noh, vahepeal väsisid kõik ära, nii et ta võis rääkida igal teemal päevade viisi. Aga kui tema käest midagi küsida, ükskõik mille kohta siis töötab ja seda ma tean küll. Kahjuks mul ei tule praegu meelde. Ja lapsega võib-olla ka kogu aeg niisugune asi, et räägite midagi ühest kõrvast sisse, teisest veel. Kuidas saavutada, et lapsel jääks meelde, et tekiksid teadmistel, teab igast asjade kohta on selliseid poiste tüdrukuid, see on alles seal, koolieelikud tunnevad kõiki linde hääle järgi värvi järgi, lendamise järgi tunnevad kõiki puid põõsaid kaugelt ja lähedalt lehe järgi ja igasuguste detailide järgi lihtsalt teavad kõiki Loovjad, sitikaid ja putukaid. Mis seal all on, seal all on huvi, huvi, huvi, huvi, huvi, raske on välja mõelda midagi lapse jaoks veel tähtsamat, tema arengu niisuguse teadnud tema intellektuaalse fikseerumise seisukohalt kui huvi ja huvihoidmine, huvi, äratamine mõnikord selle vastu minema veel ei ole huvi, aga huvi, äratamine ja huvi, laienemine, süvenemine ja see on nii tähtis asi, et seda praegu üle tähtsustada meil küll võimalik üldse ei ole. Kui lapsel on suur ja niisugune sügav huvi, vanematel väga tähtis huvi kuidasmoodi saavutada, õhtul magama läheks üldse Talerson küünlaga teki all lugema. Ükskõik kuidas, aga siis peab vanemad üsna kõvasti pingutama selleks, et ta ikkagi kuidagimoodi natuke jookseks, õues ka ja palli mängiks ja, ja tuvid oleksid avaramad. Natuke muidugi istub kas arvutis näiteks või raamatud, aga ööd ja päevad ei pissile minna ju. Kogu aeg on, ta ei raatsi nii palju käest ära panna, huvi võib lapsel lõksu viia ja vanematel peab jätkuma silma ja mõistusteta lõksust päästa ja tõtt-öelda sättida nii, et satuks lõksu. Selliseid lõkse on veel terve rida. Ma loodan, et me neid täna vaatame, veel. Järgnesid nüüd ma rõhutan veel kord, kordan, teadmised on niuke väärtuseks üksnes juhul, kui nad on korrastatud, kui peas on nii, on riiulid niimoodi või ütleme, peenemalt kärjed, mille sisse paneb inimene oma igavest teadmised ja kerge vaevaga leiab kätte seosed ja seoste ja sõltuvuste süsteem, põhjuse ja tagajärgi eristamine ja, ja see on üks niisugune väga oluline asi. Noh, võib ju loota, et küll nad tekivad, künnad, tekivad jättest poolest tekivad, aga võib ka sellele kaasa aidata. Ma toon nüüd järgnevalt mõned näited selle kohta, kuidas ma olen mõnikord seda teinud ise ja, ja mõnikord ka vaadanud, kuidas teised teevad. Kodus võid oma vansikutega mõned katsed ju teha. Ma ei usu, et keegi kahetseb pärast. No need viie-kuue-seitsmeaastased võib panna vaiba peale sinna igasuguseid asju, tööriistu. Soe ja näpitsad ja kruvikeerajad ja mütsid ja sallid, kindad ja kampsunid kõik ühes hunnikus ja ja nüüd võib öelda, et no tee nüüd nii et kaks hunnikut. Mul oli üks poiss, pani jala ette, sõitis keskeltläbi oligi kaks. Ma räägin, kuule, kuule, mõtle ka ikka nüüd natukese, mida sa teed. Sa pead mõtlema, mitte jalge ees vedama, aga lohiseb natuke aega, siis järsku suu kõrvuni, silmad särama ja paneb tööriista tööle poole riides ja teisel pool siis ma kiitsin, ta on ikka tark poiss. Aga kuidas veel saab? Käibe lohiseb ümberringi seal ja ütleb, et rohkem ei saa. Ma ütlesin, Sapsab usuminud, et saab, ma lihtsalt tean, et saab, mõtle natuke järsku ja ka välja ja siis vanad asjad siiapoole, uued sinnapoole, ise õnnelik. Siis paneb niisugused karvased siiapoole, siledad, sinna jälle õnnelik ja nii õudselt põnev, eks ma räägin, et, et nüüd on aeg hilinen indeks magama minna. Mis asi, mida sa nüüd ütlesid, magama nüüd on vaja mõtelda, aga mitte magada, eks ole, ja nendel nii õudselt meeldib mõtlemine. Siis pani need asjad ühele poole, mis lapsed haiget teevad ja mis teisele poole, mis haiget ei tee, näiteks kampsuni saanud, läksid sinna haiget tegevate asjade hulkeks. Kurgu nahkeb kampsun luku vahel kinni ja nii kui laps jagab välja, et Jeesuse liigitamise puhul peab aluse paika ja siis tekib jaotus, teine alus, uus jaotus, muudab alust, uus jaotus, pea hakkab järsku võtma. See on see nihuke imetunne, see on sihuke kananahk, tuleb peale, kui seda mõõta. Aga noh, võib ju teha nüüd niimoodi, et noh, üks väga niisugune suurepärane asi on vanaemalt nööbikarp laua peal laiali kallata. Saab neid nööpe liigitada igatpidi suuruse järgi, värvi järgi seal kinnitus kaudu otstarbe järgi materjali järgi ja mille järgi kõik veel. Ja siis saab neid mitut moodi panna ja see pakub nii suurt huvi see, et mis alusel nüüd võiks veel teha, kuidas osaks edaspidi jupadel liigitab õues ja igasuguseid kive suuruse järgi värvi järgi ja paekivid ja raudkivid ja kõik telliskivid kivid järsku nagu kännu tagant lapse mõistus lahti. Ja edaspidi on maailm kohe tunduvalt huvitavam kui oskad näha, kui ei oska näha, siis vahi palju tahad, ikka ei näe. Kuulamisega on samamoodi, ta hakkaks eristama ja kuulamise puhul on üks eriliselt tähtis on vaikus vaikuse kuulamine, vaikuse rõõmustamine, Jani sõnu, kus kuskil kaugelt augu peks koer ja kuskil on üks lind öösel. Vicky sahin käib seal nähtavasti see oli nahkhiir ja nimed ära arvata, kes see võis olla ja mis esise nüüd, olgu see kuidasmoodi hakkab järsku liigitama ja eristama ja tänu sellele siis süstematiseerime aja ja pähe tekib inimesele süsteemse mõtlemise võime. Nii ma ütleksin, niisugused asjad, mittesüsteemsed, käsitlused on kõik üks praht, põhk ja pange nüüd siin kõigi halvad sõnad ritta maid, Anetsin raadiosse ütelda. Niison, mittesüsteemne käsitlus, mittesüsteemsed, otsused, mittesüsteemsed, analüüsid ja kõik seksis õnnetus inimestel kaelas või täpsemini öeldes, keegi on jätnud midagi väga olulist, kunagi omal ajal tegemata inimlihtsalt ei oska süsteemselt mõtelda. Enne kooli on lapsed selleks kõigeks laeval võimelised. Nii õudselt meeldib. Nüüd selles reas on järgmine asi, on siis väga-väga rõõmustab väikest inimest see, et ta oskab vaadelda nii et näeks. Aga kui ma praegu näitan siit kas või noh, pastapliiatsi otsa, eks ole, siis paistab nagu oleks mingi ümmargune ese, eks ole. Aga kui ma tõstan niimoodi paistab mingi point, eks ole, ja mida rohkem vaateid selleks on siis ikka paljudes külgedes peab vaatama ja võib-olla isegi kasutama natuke ja siis saab öelda, on see päris hea pastapliiats või vilets Kõve joonistaksin siia praegu mingist nelinurga, küsiksin, mis on, ütleme nelinurk, aga mina ütlen, ei ole, see on hoopis püramiid põhjalt vaates ja siis teise samasuguse veel ja risti keskele ja see töötajate ümbrik, minutid ei ole seal püramiidi tipust vaadates. Ja siis kolmnurk ja püramiidid romb, eks ole, ja kõik neli püramiidi naise panin täpselt, tean ühe püramiidi nei vaadet või neli erinevat püramiidi, et üks on siit poolt ja sealtpoolt ja miks ma seda praegu nii pikalt räägin. Sellepärast et vaata mõtlemise süsteemse käsitlemise puhul ja on lapsele tohutult huvitav, tähendab see, et avastada mitmest punktist peaks midagi vaatama selleks et teda näha ka küll nad nuputavad selle üle leiavad eel eel mõne vaatepunkti täitsa uut, teine pilt, kusjuures jagavad välja kõik pildid on õiged. Matemaatikas on niimoodi 20 või 24 ja kõik ja kõik ülejäänud vastused on valed. Aga kui selle kaudu tekib inimese pähe mõtlemisviis, et üks vastus on õige, kõik ülejäänud vastused on valed, õnnet, kui inimene peale kaastunde ei ole öelda midagi kaastunud, muidugi väärivad ka vanemad, kelle laps raisku läinud. Pedagoogiline tegevus on tohutu vastutusrikas anud, et kas te olete väga sageli kuulnud, et kõik pedagoogid väga peavad kuskil kuidagi kellegi ees ükskord vastutama selle eest, mis nende tegevuse tagajärjeks on? Muidugi, õnneks on sageli ka ja nii, et nende tegevusele tänu inimene saab päris nupukaks ja päris targaks ja oskab oma peaga mõtelda. Targemaks saab, mõteldes õppides ei saa targemaks õppides saab teadmisi. Teadmised muutuvad väärtuses, kui inimene oskab neid teadmisi kasutada ka ja saab aru, millest üldse jutt käib. Arusaamine tekib mõeldes ja mõtestades võrreldes ja analüüsides ja sünteesides ja süstematiseerida, klassifitseerida modelleerides, ekstrapoleerides kõik need siuksed, mõtlemismeetodid, Nende kaudu, inimene, kui ta neid jagab ja saab pihta, siis hakkad targemaks minema. Muidu mõni on selgelt teabega, palju oskab üsna vähe ja aru ei saa midagi. Oled täitsa ükskõik, kuidas nad tekkisid, kuidas tekkisid. Seda ei tea, aga seda, et kes vastutab ta üldse küsida sobigilsi, siis tundub nagu tahaks kellelegi liiga teha ei taha. Ehkki anud kahju. Teadmised ja oskused muutuvad tõeliseks väärtuseks ainult koos kogemusega, ainult koos arusaamisega ainult koos sellega, et seal terve ainult koos sellega, et sa tahad mitte kõige tähtsam olla ja konkureerida vaid tänu sellele, et sa tahad koostöös olla, tahad sõpruses olla, tahad vastastikku 11 täiendada, rikastada, abistada ja siis peetakse lugu, siis sa oled tähelepanuväärne. Oledki noh, inimesed saavad suhelda tõesti sedavõrd, kuidas nad on küllalt sarnased, nad tahavad teha, mõelda ühte moodi, muretseda samade asjade eest, noh Eesti riik läheb neile väga korda, emakeel ja loodus ja ja inimesed ja inimsuhted ja kõik suured mured, eks ole need väärtused ühtemoodi normid, arusaamad ühtemoodi miidide tabud ja aated, ideaalid, jaga voorused. Aga Neil on mõtet suhelda, kui nad on küllalt erinevad iga lapse puhul on samasi, ta peab kasvama teistega küllalt sarnaseks, siis ta saab suhelda, aga ta peab olema küllalt erinev. Siis ta nii imetlusväärne, siis ta on tähelepanu väärne, sistan, uskumatu, kaunis, tugev, kindel, väärikas, kordumatu, ainulaadne. Mitte sellepärast, et, et olla kõigist parem vaid seetõttu olla küllalt hea tähelepanu väärne mitte ainult oma vanemate, vaid ka vanavanemate oma rahva jaoks ja üldse niimoodi. Võib ju laulda küll, et eestlane on olla uhke jää, eks ole, aga kui sa oled ikkagi üsna saamatuna, siis ütelda pole moraalset õigust seda laulu laulda. Niisiis kordan, väärtuseks on teadmiste, nende kasutamise oskuse ja arusaamise ühtsus, ühtsus. Ja siis algab üks eriliselt tähtis asi, et inimene hakkab eristama põhjust ja tagajärge, põhjust ja tagajärge, seoseid ja sõltuvusi, mis sinna veel kuulub ja mis siis juhtub, kui oleks midagi veel, aga mis siis juhtub, kui midagi puuduks ja kuidas tekib tervik ja kus on terviku osad elemendid alasest kreemid ja siis läheb asi põnevaks. Kui lapse saab selgeks probleemi mõiste, siis ta piinlik öelda, aga ütlemata jätta oleks veel halvem, siis ületab juba mitmed riigikogu liikmed, sest et probleemi võistetoom arva igas lauses on probleemid suured ja laiad, eks ole, ja aga tegelikult noh, näidake mõned probleemi käsitlemist, probleemi leidmine, probleem on niisiis tunnetatud vastuolu. Sellised probleemi näha, tuleb leida selle nähtuse, selle asja või protsessi, kordan asja nähtuse või protsessi kõik olulised karakteristikud. Laps muidugi kõiki ei saa leida, aga ning julgada saab leida, mis seda iseloomustab. Millised karakteristikud sellel on? Siis nad otsivad, see on higistavad ja meelega otsivad veel vaidlevad, õiendad ja ühisteevad, joonistatud kõik olulised karakteristikud, masina auto karakteristikud, seal maja karakteristikud, et vundament ja, ja katus ja korsten ja kõiksugu asjad, eks ole, stiilsem, siis saame kõik majad olulised tunnused kätte, siis hakkan vaatama. Iga vektor on 10 palli, eksperdid käivad ja katsuvad ja mõtlevad, uurivad ja vaatavad ja hindavad ja kui see on korras ja siis annavad sellele konkreetsele majale kõigi oluliste karakteristikute osas annavad mingi hinnangu kolm palli ja viis palli, seitse palli ja see on väga hästi seal 10 palli, eks ole, ja siin on, hakkab ära lagunema, simman kaks palli ja, ja niimoodi hindavad kõik ära. Ja siis ühendamine, hindamise punktid ja saame kujundi, mis iseloomustab, seis on selline. Nüüd loovad kujutlus, aga kuidas peaks olema? Jälle mõtlen, et no nii ei saa, et kõik on 10, no ei saa niimoodi, eks ole. Kui palju saaks tegelikult praegu peaks olema nii teelt näiteks kuidas on juba kirjas loovad teise kujundi veel samal alusel ja nüüd jõuavad nad märkama seda, et nüüd peab avastama, miks need erinevused ei kattunud vahel miks on tekkinud Key, pole õigeaegselt remontinud, keegi pole üldse korralikult ehitanudki ja nõnda edasi igast põhjusest ütleme avastada, miks on tekkinud, miks miksidele vaat see miksi leidmine nüüd on järgmine, tohutu huvitav värk, nooreli väiksel inimesel niisugune rõõmu allikas, need, seda on raske kirjeldada isegi, kuidas seal ja täiesti tõsiselt otsitakse koos neid põhjuseid ette. Noh, see maja asemel võib-olla porgandipeenar, mis on kõlba kuskil põhjuste leidmine, see on täiskasvanutele ka sageli üle jõu käiv. Ja nüüd mees, kes aeg-ajalt tõstis käed üles oleks mina nii tark kui minu naine alati pärast seda, kui midagi on juhtunud. Põhjust ei leia kuidagi. Aga kui laps on pisikesest peale harjunud probleemi nägema, oskab üldse probleemi sõnastada leiab karakteristikud ja avastab põhjused ja siis saab alles tekkida ju küsimus sellest, aga midagi nende põhjustega peale hakata seda tegelikkust. Mis nässus, seda ei saa muuta maja puhul, muidu võtad pintsli ja värvid ära, värv on maha tulnud, materiaalses maailmas saab muuta, aga mitte materiaalses maailmas. Võta näpust, ei saa ju, saab ainult põhjuseid. Kausoolseid funktsionaalseid seoseid saab muuta, muud ei saa, aga need tuleb eelnevalt avastada, sõnastada, avalikustada sageli ka ühiskonnas on see tohutu tähtis. Aga noh, mida sa seal avalikustad, kui pole mõistust selleks, et neid üldse avastada. Ja kui, siis noh, on seotud ka mitte ainult õigusega vaid ka kohustusega vastutada selle eest, mis sa teed. Aga siis ühtlasi ka selle eesmise tegemata jätad ja mis selle tegevuse või tegemata jätmisega kaasneb. Kui ei pea vastutama, öelge mulle üks põhjus, miks peaks olema asjatundlik. Tee, mis tahad, võid ära tee ükskõik miks peaks siis õppima, miks peaks siis asjatundlik olema, miks peaks pingutama, miks peaks ületama raskusi igasuguseid, miks peaks? Kui huvi on, siis küll, aga kui huvi on, see ka ei ole ja raha saab ka vähe ja siis ei tee. Tagajärjeks on see, et silma alla ühiskond raisku. See pole üldse mingi nali, see on äärmiselt hirmus. Nüüd arusaamise kõrvale paneme mõistmise, mõnikord ei tehta suurt vahet arusaamine ja mõistmine, et umbes üks ja sama minul ei ole üks ja sama. Soovitan teile ka, et, et vaadake aru saada põhjustest, miks on nii või miks see asi käib nii, kuidas juhtus ja saad aru, kus põhjus issandale. Aga mõista saab subjekt subjekti. Kui inimesed 11 mõistavad, siis nad on tähelepanelikumad ja südamlikumad hoolivamad ja ja loovad eeldusi, sest ka isegi käitumises ju on vaja ikka väga selgelt ja kindlasti eristada, kus on eksimine kus on õnnetus. Ja kus on sigadus, kui näiteks selles osas vahet ei tehta, pange tähele, väike inimene on siis eriti õnnetu. Aga kui ka vanematel on oidu ilusti vahet teha ja märkame seda, kui inimesel juhtus õnnetus, siis on tal tarvis ju kaastunnet avaldada. Aga kui juhtus äpardus, mõtles nii, aga välja tuli teisiti. Vilets värk. Ma ütlen selle eelmise jutu juurde nüüd ühe väga olulise detaili teab, kui inimene on teinud midagi halvasti. Sõnastab selle, et see oli pahategu oli halb asi. See on esimene samme, ta teadvustab ja tunnistab, et see oli paha asi. Kui ta seda ei tee, siis, siis on tõesti pahast. Aga kuidagi esimene asi, kuhu tuleb aidata inimesel jõuda, et jagaks välja, et see oli paha asi. Teine punkt on nüüd sealt, et kui ta seda tunnistab, sel juhul ta tavaliselt ka palub andeks, et palun andeks ja siis tuleb lisada, et edaspidi ei tee. Niisiis koosneb kolmest osast. Esiteks, tunnistab teiseks palub andeks ja lubab, et enam ei tee ja sel juhul tuleb igal juhul ja kindlasti absoluutselt kindlasti andeks anda. Siis tuleb andeks anda igal juhul ja kindlasti see on kristlikus religioonis ka enesestmõistetav. Aga poliitikute puhul need lapsed, kes on suureks kasvanud juba teine kord saadakse aru, et midagi on valesti, siis on selline nii-öelda ühiskonnas välja arenenud nagu moka otsast ütlemine, et näete, et ma pean tunnistama, et ma olen teinud midagi halvasti, aga siis on hästi pikk põimlause koma, aga te ise olete lollid ja siis läheb jälle edasi. Kas see tuleb siis laste toasse tunnistamine? Mul on hea meel, et küsimus sisaldas ka vastust. Jüri Lotman ütles ükskord mingis vaidluses selle kohta, et suhteliselt lihtne on varjata viletsat kõrgharidust täiesti võimatu, varjata viletsat lastetuba. Nii et eks ta sealt kuskilt alguse saab. Kui inimene harjunud valetama, siis te olete terve elu kui ta on harjunud petma, eks ole, ja Slikerdama ja ta võib ära õppida, et ette nähtud teistsugune olla. Ja siis kui ei näe, siis teeb ikka möödudel hinges istub. Aga ta võib mängida korraliku, küll. Aga loodab, et keegi ei pane tähele. Ja kui panebki tähele, siis ei julge ütelda ja kui julgeb ütelda, siis julge korrata ja nii edasi. Et sigatsemised saavad alguse ka ikkagi kuskilt lapsepõlvest, varajasest lapseeast ja muuseas ka rahuldamata vajadused akumuleerunud. Nii et kui vähegi võimalik, siis tuleks sättida niimoodi, et laps kogu aeg on, üldse ei taha, ei taha kummi, aga kui ta väga küsib, siis ilmajätmine ei ole väga mõistlik. See raske asi arvata, et me ei tea, tean ikka, kuidas eelistada kommile porgandit ja see on sageli raske. Et üks tähtis asi neis kõiki vanemaid ja tegelikult huvitav vanavanemaid mitte vähem on see, et kassiga laps kas ikka onnid, tar, kelle laps. Ja kas on ikka tark laps, katsu seda selgitada, kuidas asele selgitad välja, ma tean ühte niisugust vajadust, seal köök on umbes 10 12 15 sentimeetrit kõrgem, kui seal kõrval olev elutuba või täpselt söögituba. Ja no ja kui söögile kaheksa, üheksa kuune, seal roomab ringi köögis siis ta küll ta selle ukse pakuga üles leiab ja selle koha ja, ja tuleb tahab sinna alla tulla. Nad ei ole ültse ühesugused, muide mõni on niimoodi, et avastas selle suure kuristiku ja nende ees keerab ennast istuli edasi ei lähe seal nii kõrge sest isa üle ja valab kisama keegi liigule mis tal muud üle jääb. Aga nüüd teine seltskond on selline, kes? Noh, kui läheb, siis suure tõenäosusega esimest kord lähed sihuke muusab ninali kukub sinna, see on, ei ole tal orium, ei oska. Jääga pane ta tagasi, natukenegi nutab, eks hõbe tagasi. Soh nüüd jõuab sinna tagasi sinna kohta, nüüd keerab tagumiku ette jaladest ja ise naerab, jagab välja õpetanud keegi ei ole aga nii palju taipu peas, et teist korda ei lähe sinna nina ees. Vanematel ja meeled, vaata kui sihuke tark poiss, eks ole, ikka tõesti tark poiss. No ja, ja siis oli kolmas seltskond on need, kes plärakkisinnas vette paned tahes jälle ja jälle ja jälle ja siis vaatad, igavene tohman, küll on see ükskord aru, et peab ettevaatlikum olema. Selle loo jätkuks võtame nüüd käsile hiirekatse. Kujutage ette, et siin meil on siin üks niuke vaiba ja kui parajasti on, siin on ääred ümber ja, ja seal on niimoodi, ühes nurgas on toitu, teises nurgas on juua, siin on vati, kus saaks magada, eks ole, seal on mingi plats, kus saaks jalutada ja olla ja kõik elamiseks vajalikud tingimused on hiirtel väga head. Aga eksperimendis on nüüd nii sätitud, et, et neid tingimusi on võimalik muuta. Aga praegu, kus on kõik väga hästi, lastakse sinna hiirepopulatsiooni kohaliks läikiv Vese. Ja enam ei kiiri, tuleb seda kohe uurimisi on uudistama. Aga seal on niimoodi, et see on voolu all elektrit volvol, kes ninaga käpaga puutub, see löögi saab ja siis kisavad ja jooksevad laiali. Natukese aja pärast uuesti ja nüüd juba tuleb sinna 100-st hiirest tuleb, noh, paarkümmend erand, umbes. Nii jälle saab löögi, jooksevad muidugi minema, kohe nüüd uuesti. Ikka tulevad, mõned, kolm-neli tükki tulevad ikka. Noh, nüüd voolutugevus, voolu reguleeritakse, need, kes nüüd veel puutub, see saab siukse paugu, et pikali tehakse pintsliga märk peale. Ei natukese aja pärast aseks jälle soft see märgitu tiiru jälle kohal. Paar-kolm tükki, teisi ka veel, tehakse nendele kriipsud peale. Sophia, nüüd hakatakse elamistingimusi halvendama, sätitakse niimoodi, et seal, kus juua, seal pannakse mingi elektripliit põrandal käima ja kes sinna tuleb, see kõrvetab kõrbete, teisel pool on jälle toit, seal on mingi külmutusseade külmunud varbaidpidi põranda külge kinni, kui kohe jookse minema. Ja seal kus, vat seal miski mäe augu, ühte lugu ja teisel platsi peal seal. Vaat see on see jalad alter, ilmutab mis kole ja elamine muutub täitsa talumatuks ja aeg läheb, osa on surnud, aga nüüd tehakse luuk lahti. Lukul lahti. Kes käpa peale paneb, see saab löögi muidugi heas kisades põrkuvad eemale ja aga elamistingimused on täitsa talumatult elada, enam ei saa osa tõesti, nagu ütlesin, juba näinud ja nüüd mitte mingisugune teised hiired ei lähe need paar-kolm tükki märgitud hiired pintsliga, need lähevad kisavad, aga lähevad üle, teised ei tule. Aga eksperimendis on nii, et noh, siin on nüüd kõik elamiseks vajalikud tingimused on väga head. Ja ennäe imet ei jää nad sinna tulevad tagasi, saavad löögi jälle ja tulevad tagasi. Leiab aset mingi kommunikatsioon ja need, kes veel joosta jõuavad, need paar-kolm tükki kõige ees ja teised järele ja kisavad kellaga pääsevad ja need jäävad ellu populatsiooni ellu. Mingi osa sellest. Nüüd selgitatakse need hiired välja, kes sellest kogemusest ei õpi. Niuksed, natuke totakad, kellegi arvates kogemusest õppinud, selgitas need välja enne suguküpseks saamist ja üle jäänutega jällegi nende järglastele tehakse, samas jälle võetakse need ninatargad välja enne suguküpseks saamist ja niimoodi, kui viis korda on seda geneetilist koodi rehitsetud siis jälle väike eksperiment jätkub, surevad kõik ära, et mitte keegi enam ei ole ühtegi, kes läks ees siit luugist välja, enam mitte keegi ei lähe. Niisugust ei ole. Ma ei tea, kas midagi tuli tuttav ette, kellelgi ei tulnud. Jutt oli muidugi hiirtest, praegu. Tähendab, see, mis näitab lapse arukust ja tema nihukest, noh, tähendust üldse ja see ei ole lihtne asi. Ma tean ühte siukest poissi ka, kes istus pliidi ees ja vanaisa hööveldas höövlilaastud olid seal tule hakatiseks pliidi ees ja poiss tõmbas soolaastuline tibiigaks ja siis lasi jälle, kui vanaema kiitis, et küll meie Peetrimiseks hea poiss siis rahulikult istub ja mängib, eks ole, pärast oli selgete piilikesel, tähendab see, kui laps ei taha vallatust teha, kui tal ei kavalust peas, kui ta igast sassi ei mõtle välja ja siis vot siis on küll põhjust muretsemiseks. See on midagi siis arstijutud. Ma püüdsin kanid nalja teha, aga nii raske teha. Aga kui me nüüd vaatame, siis muidugi sünnipärased eeldused on ülimalt olulised ja muidugi on ikkagi tähtis, et laps oleks terve ja tervise all. Me mõtleme siis füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsust, mitte haiguse puudumist. Ja muidugi tuleb hoolitseda kõige selle eest, millest tervis sõltub. Tervist ei saanud. Terveks, saab hoolitseda selle eest, millest sõltub terve olek liikumine, uni, kõik kõik need tervist tegurid toit ja jook seas. Ja muidugi keskne tegur ja see on armastus. Ilma söögi-joogita võib-olla päris kaua aega, ilma armastuseta, täitsa võimatu. Raske, mida me mõtleme selle all, mõtleme siis ikkagi tingimusteta suhet. Täiuslikkuse poole pürgimist. Ja ei saa ka sundida kedagi armastama, ei saa sundida usaldama, ei saa sundida, uskuma, ei saa sundida, hoolima ja nii edasi, need on kõik sellised asjad, mida sundida kohustusi korras ei saa. Küll aga saab sättida niimoodi, et inimene jagab kuidagi intuitiivselt ja, ja ka ratsionaalselt ja kogemuse varal ja toppet ja nii see on. Ja usalduse eelduseks on usaldus. Kõigepealt teab inimese usaldus, tekib läbi usalduse. Ja noh, üks väga tuntud maailmas tuntud Nõukogude pedagoog, rajaster, pedagoogikasuuna, usalduspedagoogika, mida näiteks Ameerika Ühendriikide pedagoogilises õppeasutustes vägagi õpitakse, peab eksamil teadma Makarenko usaldust pedagoogi usalduse alusel. Need tulemused olid fantastilised see saavutus. Ja kui ei oleks suutnud saavutada neis individuaalse lähenemise kaudu ikkagi usaldusliku suhet, siis ei oleks nendest kasvandikest suure tõenäosusega ikka üldse inimesi iseseisvalt normaalselt elavaid mõtlevaid tegutsevaid, inimesi kasvanud. Eks. Hoolimise põhiliseks eelduseks on hoolimine. Ja kõik, pange need ritta siia kõik teised niuksed, tähtsamad isiksuslikud karakteristikud ja nad kujunevad kõik samade alusel. Ja noh, väiksele lapsele ju ka kuidagi saab ju rääkida, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. Ja see paneb mõtlema ja enne kui hakkan teisele haiget tegema, mõtlen, kas ma tahaks mulle haiget tehakse, ei taha, järelikult ma talle väide. Aga pangem tähele, et seda kõike võib ju rääkida. Aga rääkimisest palju tähtsam on kogemine. Teadmise oskamise ja kogemuse koos võimaldamine tekitab see arengupotentsiaali ise seisa käsitlemise, iseseisva otsustamise. Aga nüüd ma lubasin, et Mer, käsitleme edaspidi ka mingeid lõkse ja see iseseisvuse taatlus, see võib kujuneda lõksuks inimesele. Me tahame küll, et inimene oleks need enam-vähem iseseisev, ikkagi tegutseks, mõtleksid oma peaga ja otsustaks ja aga nii kui hakkad seda peale suruma ja lapsel, et no kuule mõtles oma maa peaga, mis seal seal minu käest küsides otsusteni. Aga inimesel ei ole otsustamiseks vajalikke eeldusi veel. Ta teab näiteks üsna palju, võib-olla isegi oskaks ka, aga kogemust pole, ta pole veel kogenud seda ja järelikult ei oska ka ette näha ja ära tunda selle tegevusega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi, kui ei oska ette näha. Väga ohtlik on siis tegutseda. Sa pead suutma ja noh, ma ei tea, kui kõrgel merepinnast peaks töötool asuma, et sellest, või kui madalal võib asuda, et, et ei pea mõtlema, ma ei tea, igal eriti, aga kui ikka töötool on merepinnast üsna kõrgel, no siis peab väga hoolikalt suutma ette näha, mis selle tegevusega kaasneb, mis sa teed ja mis sellega kaasneb, mis seal tegema teatud ehkki peaksid tegema. Kui inimesed seda dimensiooni parajasti ei ole pähe kujunenud, no siis ei tohi kandideerida mitte kuskile kõrgele eriti mitte. Aga vot see suundumus ette näha ja ära tunda, see tekib pisikesest peale, see on väikese inimese suur rõõm, kui ta jagab välja, mis võib juhtuda. Ma olen seal püüdnud nendele seletada, et kui ronid kuskil, noh, igal pool kõik tahavad ronida, et siis kolm punkti kinni hoidma, mis need kolm mitu punkti üldse on? Meil, räägi käpad, eks ole, neli käppa, kaks tagumist käppa, kaks esimest Keppa. Aga kui ronitsis kolmdab kinni, oleme üks võib lahti olla. Tulen, kuule, keegi pobiseb, et kolm peab kinni olema, kolm peab kinni, vat polegi kedagi, kes vaatad tamme ladvast. Algul tuleb niimoodi lugeda, siis see ei ole ju veel automaatne, inimene alles kujuneb ja varsti saavutab niimoodi taseme, kus on kindlasti kolm punkti alati kinni. Noh, ja siis võid ronida ükskõik missuguse mäe tippu, eks ole, ja kivi otsa alguses ja puu otsa ja aga ma pole küll näinud selliseid tüdrukuid ja poisse, kes ronida ei taha, tahavad, kõik tahavad ronida, aga juhul kui ei oska ja lihtsalt pole kunagi mõelnud kogemust ei ole siis võib juhtuda igasugu asju, noh, kõige rohkem on siiski õnnetusi veega. Ega kaldal ei saa ujuma õppida. Sa võid küll, heida kõhuli tabureti peale ja vehkida seal käte-jalgadega, eks ole, lugeda raamatust, kuidas peab tegema, eks ole. Aga, aga ega see ole ujuma õppimine, siis pead vetega minema, siis tilgub vees aegagi ahmid suhu vett ja, ja kui vee alla satud, siis üldse hingata ja siis asjad, eks loe raamatust. Päris huvitav, aga kui ise vett sisse tõmbab, siis hoopis teine terainimene. Peab saama kogemust. Olen nendega teinud lihtsaid katted, paned seal triikraua, näiteks võtad kätte ja triikraudu peos, ütles, et nakatsuga see triikraud külm ja praegu ei võida, aga nüüd pistame juhtme seinapistikupesasse, siis enam ei tohi, siis on, siis on kuu kõrvetatud. Panen triiklaua peale ja lähen otsima seda vietnami salvi, tärniga salvi. Täitsa kindel varti kisa, kostab. Kuulsid küll, aga katsuvad igaks juhuks ja senikaua, kuni kogemust ei ole, senikaua kindlat teadmist ikka ka ei ole. Kogemus on nii tähtis asi, et seda ala hinnatav mina küll ei soovita. Ja siit järeldus, et see väikse inimese väga suur rõõm on see, kui teda võetakse igale poole kaasa. Kas vähegi saab ükskõik kuhu, aga kindlasti kaasa. Inimene tahab kogeda, oma silmaga veenduda, rappuda, kaasa näha, muretseda ja teha ja kaasa kaasa. Kaaskogemus on nii tähtis asi, et seda ei või teiste hoolde usaldada. Sotsiaalteadlane vanaisa Ülo Vooglaid kõneles teemal väikese inimese suur rõõm. Ööülikool tänab koostöö eest. Kehtna valla külaülikooli. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2013.