Mozor vasar. Alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme. Koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere maarjatere. Ning meiega on täna ka kunstiteadlane Mari laaniste. Tere mari. Tere. Nagu välja hõigatud juba varem, räägime täna visuaalkultuurist ja sellest, millised ohud ja millised võimalused varitsevad meid maailmas, mis muutub justkui üha pildilisemaks. Aga enne, kui me selle teema juurde asume, nagu ikka, heidame pilgu ka kultuuriajakirjandusele. Maarja, äkki teevad otsa lahti? Nagu ikka, siis teen otsa lahti sirbiga ja tooksin tegelikult, kuna meie põhilugu on ka ikkagi sirbi üks pikemaid artikleid täna, millest me räägime niikuinii eraldi siis selle kõrval tooksin esile teise intervjuu, mis on siis tehtud Saarmaga kannab pealkirja võimaluse esitada julgeid küsimusi ja keskendub siis teadusteemadele ja ennekõike Euroopa teadusnõukogu, noh, ütleme siis valikukriteeriumidele või sellele, mille, mille põhjal või mille alusel siis eelistatakse teadusstipendiume või mille põhjal neid jagatakse või, või millest lähtutakse. Ja see oli päris huvitav lugemine, sellepärast et eks nendesse bürokraatiakoridoridesse ju paljud ja, ja alati tekib küsimus, et mille järgi see teaduse rahastamine siis käib ja kuidas õige oleks, nii et et oli päris huvitav intervjuu lugemiseks. Ja, ja teiseks ma tooksin hoopis mitte sirbist, vaid hoopis Õpetajate lehes täna esile selle keskendub tänane õpetajate leht ka muuseumiharidusele, mis on pannud ka Karl Kello siis juhtkirjas avaldama arvamust, et kas eestlastest hakkab saama raamatu-usku rahva asemel juba hoopis muuseumiusku rahvas ja, ja muidugi mina tahaks loota, et, et Kaksavad parimal kombel kokku just nagu kirjanike muuseumides. Aga lõpetada oma propagandistlikud sõnavõtud, annan edasi, siis Peeter sulle jutujärje. No kui sa juba Õpetajate lehte mainisid, siis nagu eelmine kord, soovitan ka seekord Priit põhjal, et kellel on lehes rubriik sõnal sabast, seekord arutleb ta selle üle, mida tähendab sõna Luuzur ja kas see on või ei ole seotud sõnaga luuser. Kas siis on või ei ole, loeb igaüks ise, aga väga põnev on ka Eesti mälu Instituudist, Eli Pilve artikkel, vabadussõda ja maa küsimus mõisate võõrandamise poolt ja vastu. Siit artiklist tuleb välja, et selline rahvusmüüt sellest, kuidas üsna üksmeelselt otsustati vabadussõja ajal mõisad võõrandada, selleks et Eesti vabaduse eest võitlevad mehed koju tulles saaksid oma talu rajada ei olnud üldse niivõrd ühene ja asutavas kogus vaieldi väga põhjalikult väga teoreetilised ja nagu Eli Pilve ütleb väga eluvõõralt, et selle üle, kuidas tuleks maaküsimust lahendada nii, et igati põnev lugemine ja õpetajate lehe tagakaanelt saab veel ühe huvitava ja eesti rahvast viimasel ajal vaevanud teema kohta põhjalikku teavet. Nimelt antakse ülevaade Austria presidendi Alexander Panther Belleni perekonna teekonnast Euroopas. Et igati selline rahva valgustuslik leht, seega aga sirbi vahel on ka diplomaatia seekord. Siin on väga palju teemasid, loomulikult, et USA-Vene suhetes tuleb juttu. Aga siin on näiteks ka üks huvitav intervjuu Kaliningradist Kaliningradi rollist Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, samuti Armeenia ja Türgi ajaloost ja palju muud põnevat. Vast sirbist rohkem praegu midagi ei hakkagi eraldi välja tooma peale tagakaanel oleva Artleete toreda loo Udora muuseumirahvas, see räägib ühest etnograafilisest killust komimaal väga huvitav ja ka vaimukalt kirjutatud lugemine, aga meie lähme nüüd kohe edasi. Põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline kunstiteadlane Mari laaniste ja tänane teema on visuaalkultuur. Visuaalkultuurist nimelt räägib ka sirp. Sirbis on pikk intervjuu, mille on teinud Krista Kodres, Jaak Kangilaski ka. Nagu artikli alguses lugeda võib, on see ajendatud sellest Kultuurkapitali kunsti ja rakenduskunsti sihtkapital andis hakkangi laskile elutöö preemia, palju õnne ka meie poolt ja siin tuleb üsna paljudest eri asjadest juttu, aga ikkagi läbi käib ka üldse kogu kunsti sellise pildilisuse tajumine ühiskonnas ja selle roll ja ja üks küsimus, üks esimesi küsimusi, mille Krista Kodres esitab selles väidab ta, et siinse, ehk siis eesti kultuuriks tees on, et eestlane sõna rahvas ja pilti, aga kunsti ei taheta eriti mõista ja Kangilaski ütleb, et jah, see kipub tõesti nii olema. Ja tundub, et tänapäeva arengud justkui juunimat seda alla, et me oleme olukorras, kus tõesti pildilist olgu siis liikuvat või seisvat pilti, on üha rohkem, aga samal ajal paradoksaalselt me oleme olukorras, kus selle juurde käivat teooriat on üha rohkem ja üldse üha rohkem ja on võimalik üha lihtsamate vahenditega tekste reprodutseerida. Olgu siis internetis või oma kirjastuslikult et toimuvad justkui kaks plahvatust korraga, ühest küljest kõik läheb pildilisemaks, aga teisest küljest seda saadavaid tekste on ka järjest rohkem mari. Kuidas sina kommenteeriksid seda olulisust? Jah, muidugi, pildi pildilisuse tõus on olnud või võib-olla peaks isegi ütlema seda, et pildilisusele tähelepanu osutamise tõus on midagi, mis on andnud tooni, sellised, juba nüüdseks mõnikümmend astutud selgelt gaasi, mis tuli kultuuriteoorias rohkem päevakorda, kus postmodernismi iga. Ja, ja siis hakkasid tähelepanu osaliseks saama suuresti sellised valdkonnad, mis olid enne jäänud võib-olla selliste justkui taustamüra rolli, et mida siis käsitleti kuidagi väheväärtuslikku või ebahuvitavana automaatselt, et see tähendus just kõikvõimalikke reklaamkujutisi ja siis sellist tarbe tarbeväärtusega, kujundus, materjale alates raamatu kujundusest, lõpetades illustratsiooni ja muuga. Ja et nüüd, kus on lisandunud meediakanaleid, millest siis märgatav osa ongi sellised visuaalile rõhuvad, et tuli kõigepealt televisioon kõvasti peale, siis selle võrra ka traditsiooniline trükimeedia. Aina rohkem hakkas tõstma pildi osakaalu. Et ühelt poolt on justkui süvenenud usk, et kaasaegne tarbija ei suuda ega tahagi süveneda pikemasse teksti ja sellepärast tuleb rõhuda pildile, et mul on natuke tunne, et see on mingi kujutlus, mis justkui taastoodab iseennast. Et kui palju selle taga seda tegelikku tegelikult tõde on, et selles, selle üle võiks natuke vaielda. Sa mainisid mitu korda just nimelt pildilisust, aga tegelikult kui me räägime visuaalkultuurist, me ei räägi ainult konkreetset pildist või, või kuidas me üldse praegu saate kuulaja jaoks selle visuaalkultuuri, kui sellise võiksime defineerida? Jah, ma ei ole, see on kindlasti kõige autoriteetsem sõnastajaga, mina defineeriksin seda niimoodi, et see on siis inimloomingu valdkond, millega suhestumine eeldab nägemismeele kasutamist. Ja muidugi sellest edasi eeldab ka siis mingi analüüsivõime ja taustinformatsiooni olemas olulise suhestumine, aga et aprioorne peab siis nägemismeel oleme olemas, tajuda pildilist kultuuri. Nii et siia alla. Me tegelikult loeme noh, lõpuks linnaruumi valguse ja kõik iseenesest, mida me suudame siis nägemismeelte kaudu noh, ütleme siis mingil määral siiski esteetilise kategooriana lahterda. Kuna see on ka sellise kultuuri-kultuuriteoorias eristuva valdkonnana suhteliselt uus ja plastiline veel, et siis tal on see eelis, et sinna alla saab tõesti tõmmata kõikvõimalikke erinevaid loomevaldkondi ja teemasid. Et jah, just on tõesti kasvõi linnaruumi valgustus, kasvõi mingisugune Meikas või tüpograafiast ma ei räägigi, et see läheb automaatselt sinna alla. Et on palju selliseid suuri ja väikesi teemasid, millele saab siis laheneda selle visuaal kultuuriteoreetilise raamistu kaudu ja kasutades siis vastavaid mingeid kontseptsioone ja termineid. Ega ma saan aru, et need küsimused ei ole ainult esteetiliselt, sest et siinsamas sirbis on sille sepa lugu, elamuslik, valgus ja pimedus, pealkirja järgi võiks arvata, et jutt tuleb Est eetikast. Jutt käib linnaruumi visuaalsest kujundamisest ja üsna loo alguses ütleb ta, et linnavalgustuse põhieesmärgiks on liiklejate turvalisuse tagamine. Linnamiljöö mitmekesistamine, hea küll, see on esteetiline eesmärk, aga ka näiteks öise majandustegevuse soodustamine või piiramine. Nii et need on ju tegelikult väga praktilised asjad, nii et seda visuaalkultuuri võib ju ka vaadata, mitte lihtsalt võib-olla klaaspärlimänguna, nagu äkki mõni raadiokuulaja hakanud arvama, et me räägime siin millestki, mis polegi nii väga tähtis vaid vaid miski, mis meie elu pidevalt mõjutab. Jah, ja kindlasti on teemad, mis pakuvad sellele visuaalkultuuriuurijatele huvi, on, on paljuski siis näiteks kujutiste psühholoogiline mõju või ruumikujunduse või, või selliste asjade mõju nendega kokku puutuvatele inimestele või siis ka mingid sotsioloogilised faktoridat sotsiaalmeedia mõju ja milliseid mingid seal levivate meemide mingi taustad ja et see on jah, hästi lai teema kindlasti kaugelt laiem kui puhtalt mingid esteetilised probleemid. Aga kuidas see on seotud tekstidega? Lootekstid on ka niimoodi, traditsiooniliselt muidugi käsitleti teksti ja pilti millegi täiesti eraldi maa ilmatena. Võime viidata juba valgustusaja literaat Lessingule, kes tõst traktaadi nimega lakoon, mis käsitles Sis poeesia ja maalikunsti erisusi, kus ta asetas nad siis sedasi eraldi platvormidele ja osutas nende justkui kujutletavatele olemuslikele väärtustele, seostas sõnalise teksti justkui tõega ja siis vastukaaluks piltkujutis tema meelest apelleerides nagu toorestele, emotsioonidele ja see oli seda salakaval lamm valeliku automaatselt. Et see kujutlus minu meelest on paljuski edasi kandunud, et see usk, et just see visuaalne kujutis kuidagi apelleerib inimeste sellisele mitte tingimata ratsionaal samale poolele, vaid just siis nagu emotsioonidele ja mingisugusele enam-vähem instinktideni välja. Aga samal ajal see kujutis samal ajal, see käsitlus on ju ka suhteliselt uus. Kui mõelda keskaegse religioosse kunsti peale, siis see nõuab ju väga suuri eelteadmisi, et selle seda aru saada. No kindlasti jah ja noh, teisest küljest ei saa ka väita, et teksti vastuvõtmine toimuks tingimata väga ratsionaalsel tasandil või et tekstil oleks kuidagi verbaalselt tekstil mingi olemuslikum side tõega, kui kui, kui piltidel on see kõik on osutunud väga suhteliseks, need siis hiljem lähemalt vaadates. Tegelikult oli väga huvitav, Peeter, sa mainisid seda keskaegset kunsti ja kas või ikooni või, või mingeid muid selliseid suuri traditsioone, kus on ju mingitel elementidel pildil olevatel elementidel väga selge oma tähenduseta. Kuidas sulle tundub mari, et kas praegusele tohutu visuaalsuse pealetungi juures samal ajal vähemalt nii nagu Jaak Kangilaski oma intervjuus ütleb, et talle tundub, et samal ajal see kõik on muutunud märksa pealispindse maks ja tegelikult väga paljud meist eriti noh, mida, mida noorem põlvkond, aga võib-olla vastupidi ka mitte, sest internetist saab jälle teadmisi. Ei oska tegelikult vaadata või näha neid asju, neid elemente tõlgendada või saada siis aru nendest pildis olevatest sõnumitest, mis on sinna väga teadlikult paigutatud, ütleme, kompositsiooniliselt või kasvõi värvideni välja. Ma ei oleks sellega päris nõus, sest et Ühte pilti mahuks seda informatsiooni lihtsalt nii palju, et võib-olla tõesti sellise klassikalise ikono ikonograafia sellise klassikalise kultuuritähendustega ei suudeta assotseeruda, kui pole piisavaid eelteadmisi, aga samas on mingid valdkonnad, kus vastupidi on sellised teadmised olemas ja just mingite neti Veemidega suhestumine eeldab samamoodi mingit taustinformatsiooni ja see vastavalt on olemas ja siis rakendatakse siis hoopis teistsuguseid taustteadmisi ja samas suudetakse ka niimoodi piltidest välja lugeda infot, mis nagu võhikule sealt välja ei paistagi. Nii et pildi pildi, et seda muret ei ole, et pilte lugeda ei osata, lihtsalt loetakse natuke teistmoodi. Jah. Aga see on ju mingis mõttes loomulik, et iga ajastu käsitleb ju informatsiooni vastavalt sellele, mis parasjagu mitte ainult moes, vaid mis on selle ajastu reaaliad. Et selles mõttes ei ole ju siin võib-olla tõesti midagi nii traagilist. No kindlasti, ja ma ütleksin ka seda, et oluline on osutada tähelepanu sellele, et praegune ajastu ei suhtu pildilisse informatsiooni kulgi kriitikavabalt, et vastupidi, on tekkinud nagu usaldamatus piltide suhtes, sest nii palju levitatakse ka piltide kaudu sihilikult väärinfot või kohendatud infot, et siis on enam-vähem iga pilt, mis siis ilmub netti ja mida serveeritakse mingisuguse väitekandjana. Et see tõestab, et oli nii, et siis trobikond inimesi lendab kohe peale, hakkab juppideks võtma ja väga tihti tõestab, et siin on midagi kohendatud, monteeritud või see on otseselt mingi taotluslik valetamine. No see ongi ju selles mõttes naljakas. Kui vaadata fotograafia ajalugu, kui fotograafi tuli siis korraks ju tõesti hingate kergendatult ja öeldi, et meil on olemas jah, et meil on, me oleme jäädvustanud. Ja siis tulid 20. sajandi totalitaarsed süsteemid ja seltsimees Stalini piltide peale üha üksikumaks. Ja foto kui tõekandja tähtsus varises ikkagi kohe väga kiiresti. Pigem tõekandja on selline värisev mobiiltelefoni videoklipp või mis läheb otse otse Facebook live, jõle. Ja see on küll üks hea tähelepanek millest näiteks ka siinsamas Eesti rahvusringhäälingus on räägitud, et kui meil peetakse väga oluliseks ikkagi meie näiteks ETV pildi kvaliteeti, puhtalt käsitöö, meisterlikku kvaliteeti, siis läänes on ju suured telejaamad läinud, et vägagi selle peale, et selleks, et mingit uudist kiiresti edasi anda tõesti kasutataksegi neid väriseva käega tehtud mobiiltelefoni videosid, et see on puhas. Ühest küljest erinevate uudisteagentuuride telejaamadega telejaamade omavaheline võistlus, et kes saab kiiremini mingit infot edastada, aga see on ikkagi, kas autentsus, asi, tänapäeva inimene peab autentseks seda väriseva käega üles. Noh, ja samas see omakorda viib siis nähtuste nii, et kas seda jõutakse võltsida piisavalt kiiresti serveerida või siis ka kunstiliselt siis näiteks mingit mängufilme on tehtud, mis serveerivad materjali justkui autentse täpselt sellepärast, et ta on sedasi värisevate juhuslike kaadritega üles filmitud modereeritud mingiks looks. Aga tuleme korraks siiski veel tagasi selle teksti ja pildi vahekorra juurde. Üks selline naljakas näide tuli mul endal pähe, et on üks selline suur arvutimängude arvutimängude arvustamise platvorm nagu geim spot ja Gensbothakas mõni aasta tagasi lisaks teksti kujul ilmuvatele arvustustele pakkuma täpselt sama sisuga videona. Nii et selle teksti autor loeb selle sisse ja saab vaadata juurde pilti. Ja mulle tundub, et see on selline järjekordne märgiline samm sellest, kuidas inimesed kaugenevad tekstist ja sellest tekstiga töötamisest. Jah, seda on nagu selles mõttes raske kommenteerida, et mina ise eelistan küll pigem teksti, sest et teksti tarbimine erinevalt videost ei sea mulle nagu mingit konkreetset ajalist raami, et ma loen seda nii kiiresti või aeglaselt, kui ma tahan, et ma ei pea istuma ja vaatama, et millal see videot tiksub, siis nagu selle infon. Aga see on muidugi huvitav, et sa nii ütled, sest et kui mõelda sellele, kuidas ka Euroopa kultuuris on lugemisse suhtutud siis on olnud ka selliseid perioode, kus on just leitud, et lugemine peabki olema selline olukord, kus sa süvened sellesse, lülitan ennast muust maailmast välja, kus sa võtad endale meelega palju aega. Nojah, aga nad ju ka aegu, kui vaikset lugemist on peetud ebanormaalsuseks ja et kui inimene lugedes ei sosista, siis ta ongi imelik. Nii et see lugemise ajalugu on omamoodi täitsa ju iseseisev teemaga. Muide mina niimoodi ma ei viitsi neid video kommentaare kunagi vaadata, et ma alati eelistan lugeda seda, seda teksti, mis siin all on, kokkuvõtted, mis omakorda muidugi võimaldab minuga manipuleerida, jätta mingit videos öeldud lauset välja ja mind nagu osast infost. Aga selle peale veel, et üks viimase aja fenomen on sotsiaalvõrgustikes levitatavat lühikesed ühe-kaheminutilised videod, mis on mingisuguse ajakajalise sisuga. Ilmselt te olete kõik tähele pannud, neil on subtiitrid all sellepärast et arvestavadki nende tootjad meelega sellega, et inimesed vaatavad neid kas tööl või muu asja kõrval ja siis ei pane heli peale ja see jookseb ja silmanurgast jälginud, nii et siin on nagu tegelikult see, see filmiajaline piirang ja lugemine kuidagi kokku saanud. Jah, see oleksin parem, sest ma mõtlesin ka, et mis mind selle video vaatamise juures segab, on ilmselt see, et ta nõuab minult mitut meelt korraga, et ma pean seda nii kuulama kui vaatama, et ma ei saa samal ajal midagi muud kuulata. Aga et kui on subtiitrid all, sest seal muidugi paremaks, tõesti, paned heli kinni ja loed. Aga samal ajal ikkagi ju tundub üldisem hoiak selle juures, et me liigumegi just nimelt uudiste lugemise asemel videouudiste peale ja kõikide nagu just selle nii-öelda visuaalsete kanalite peale, et et seda ikkagi tõlgendatakse valdavalt niimoodi, et lugemine on rohkem vaimset energiat nõudev tegevus ja seetõttu lülitatakse nagu ainult vaimselt kuidagi lihtsama peale. Sina tegelikult praegu väidad vastupidi, et sul on vaimselt selle video vaatamine võib-olla isegi nagu pingutama. Võib-olla küll tahes-tahtmata on tähelepanu, hajub nagu mingitele taustadetailidele, mida sa nagu vahetult mängid trükitud teksti lugedes need sind nii väga ei häiri, et seal sa ikka vaatad, et noh, et kus siis nagu filmitud on ja, ja mis seal, issand, ilmutas inimesel seljas ja selline mõttetu taustmüra tuleb sinna sisse, et mul on selle, selle jutuga, mis räägitakse, on võib-olla keerulisem suhestuda. Aga see muidugi tähendabki, et sa suhtud tekstiga millessegi üsa neutraalsesse. Selles mõttes kindlasti salakaval sild, jah, ja tegelikult mõtlesin teksti, siis mõtlesin just neid kirjatüüpe ja kuidas see välja näeb. Tänases sirbis on Jaak Tombergi pikk, üle kolme lehekülje laiuv arvustus. Tõnis Tootsani raamatule esimene päev. Oleks võinud selle tegelikult kaasa võtta, aga kuna ma pidin tänagi muid raamatuid tassima, siis ma ei hakanud seda tellist vedama. See on peaaegu 600 lehekülge paks, kõvade kaantega. Iga selle raamatu eksemplar on individuaalne ja mis veel hullem, autor on kogu teksti alustuseks ise oma käega läbi kirjutanud. Kusjuures seda lugedes ma algul ei tahtnud uskuda, aga lugedes ja hakates mingeid tähemärki võrdlema, siis hiilis minusse jube äratundmine, et see peab nii olema, sest ma ei leidnud kahte identset tähemärke. Ja hiljem on ta siis selle ära trükkinud ja iga eksemplar on sellepärast ka erinev, et ta on kleepinud neisse ka mingeid materjale ja nii edasi. Ja, ja see on tekst, mida lugedes ei saa kindlasti sellesse juba kirjatüüp lehekülje ülesehitusse millessegi suhtuda, neutraalselt moodustab sellise totaalse kunstiteose. No tegelikult igasugunegi tekstiga trükitud teksti paigutamine võib ju olla väga häiriv, et mõne raamatu sa jätad lugemata, sest et sulle ei meeldi, kas reavahefondi tüüpi on väsitav näiteks silmadel lugeda, tegelikult see läheb ka internetilehtedeni välja, et milliste, milliste Tähetüüpi sa kasutad, milline on taustase värv ja, ja kõik nii edasi, selles mõttes ka lugedes tegelikult on see visuaal meid päris tugevalt mõjunud. Jah, jah, ma tean küll, et ma olen konkreetselt jätnud mingid asjad lugematusest, kuidas nad välja näevad, on lihtsalt? Ei ole lugemissõbralik, ei soodusta nagu sa oled tekstini jõudmist, vaid lihtsalt pakendatud kuju on niivõrd häiriv, et ma ei saagi kontakti selle tekstiga. Vaat seda, seda raamatut ma ei ole kahjuks. Ma ei ole seda lugenud ja ma ei ole väga kindel, et ma suudaks lugeda 600 lehekülge käsikirjalist teksti. No nõudis teatud pingutust, aga tegelikult see ei ole ikkagi käsikiri, nii nagu keegi lihtsalt viskaks midagi paberile, vaid siis vähemasti kena käekirjaga see igatahes eraldi, see ei ole lineaarkiri seotud kiri. Igatahes on see minu meelest väga huvitav eksperiment ja ma kujutan ette, kuidagi kõneleb meie ajast, kus need asjad saavad kokku, kus tekste on palju, samal ajal pildilisust peetakse tähtsaks. Sest nagu sa enne ütlesid ka mitte tingimata pildilisus ei ole tähtsamaid, seda peetakse tähtsamaks. No sina oled ju tegelikult päris hästi kursis ja palju tegelenud ka koomiksite, aga see on ka üks koht, kus väga selgelt saavad teksti pilt kokku. Ja ma selles mõttes mulle tundub, et huvitaval kombel Eestiga kultuuris ei ole ikkagi koomiks raha kanda kinnitanud, et seda tehakse ja, ja ka heal tasemel, aga ütleme, tavalugeja ei lähe tavaliselt otsima poodi või noh, et meil ilmselt ei ole väga palju mõtet hakata näiteks oma korralikke klassikalisi tüvitekste väga palju koomiksi välja andma, kuigi noh, Kalevipoega on antud, aga see on nagu täitsa teist tüüpi kunstiteosel. Jah, kuumiks mind huvitab küll, ta ongi mind huvitanud, sellepärast et ta on justkui midagi teksti ja piltkujutuse vahepealset on selline sümbiootiline Suhe nende vahel, mille kaudu siis vahendatakse narratiivselt sisu, et et see on selline ja justkui teatud mõttes mineku vorm. Aga aeg-ajalt kohtab jah mingisuguseid kultuuri-kultuurikommentaarides mingeid hirme, et justkui kultuur muutub aina pinnalisemaksjad. Pildilisuse pealetulek tähendabki seda, et lähebki kuidagi koomiksitaoliseks ära, et et need hirmud mulle tunduvad natuke kummalised ja vist ka pisut alusetud tõesti, et Eesti Eesti kultuuriruumis eriti siin nagu kardetavasti küll ei ole kuskilt otsast näha seda, et saabuks kirjanduse vallutakses, saabuks koomiksi, võtaks kirjanduse positsioonid üle ja siis lugejad, lugen hakkaksid nõudma rohkem pilt ei tahaks enam tekstiga üldse tegeleda. Selles ma tean päris paljusid perekondi, kus lapsed on just koomiksite kaudu lugema õppinud ja hakanudki noh, et see on esimene niisugune väga lihtne lihtne viis kuidas neid pilte vaadates siis neid jutu mullikestest olevaid tähti okupeerida ja sealt, noh, nad ei ole jäänud koomiksi peale. On siiski edasi liikunud ka pikemate teksti, mille peale sellist inimest nagu naljalt ei kohta, et kes oleks suutnud sellest koomiksiastmest millelegi edasi astuda. Äkki kuulame vahepeal muusikat? Mari, sina valisid tänasesse saatesse muusika ja esimeseks looks tuleb üks pala GPL Pruus silt äkki sa ütled ka midagi selle mehe kohta, kelle kohta ma ei leidnud isegi Vikipeedia artiklit. Tegemist on siis Londonis tegutseva noorepoolse artistiga, et üks põhjus, miks ma selle loo valisin, oli see visuaalkultuuri oluline osa on ka siis audiovisuaalkultuur, sealhulgas muusikavideod, on selline omaette valdkond, et sellel lool tegelikult on väga põnev muusikavideol, kus artist üldiselt liigitub sellises võrdlemisi hirmsas žanris nagu art rock ilmselt kõige rohkem. Et siis videoga vastab sellele, et kus ta siis esined kuskil Inglismaa lõunaranniku kriidikaljudel, et alustab siis, kui teadvusetult maas lebava verise mehena, kes aeglaselt ärkab ja hakkab ringi roomama ja siis ootamatult võtab kokku viimase jõu ja hakkab vihtuma ekstaatiliselt mingit piinapausilaadset koreograafiat tantsida. See on hästi põnev, kummaline ja muusika on ka päris tore. Nii kõlab siiski GPL prussi, prožik puder, mis on lugu tema 2013. aasta albumilt Love in Arms? Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane stuudiokülaline Kunstiteadlane Mari laaniste. Äsja kõlas Keybrier Pruusi lugu, profik põder mille kohta mari enne ütles, et sellel on ka väga huvitav muusikavideo. Rääkisime saate alguses vahepeal sellest ka, et tänapäeva pildilisust kõikvõimalikke näiteks interneti meeme tuleb ka osata tõlgendada, tõlgendada viisil, mida võiks ju nimetada ka lugemisoskuseks. Nii et kui me vahel oleme rääkinud, et vahel on kombeks ühiskonnas kurta selle üle, et süvenemise oskus kipub inimestel kaduma ja mingisuguste tüvitekstide lugemis oskust ei ole, sest kultuurid lihtsalt eelteadmised puuduvad, siis tegelikult ikkagi igas ühiskonnas on mingisugused sellised põhinähtused, põhitekstid, põhikontseptsioonid, mida tuleb mõista ja nende abil seega siis ka tõlgendada ja lugeda erinevaid tekste selle sõna kõige üldisemas mõttes ja siinkohal ma mõtlen isegi pilte. Aga kui me räägime lugemisoskusest, siis see tähendab seda, et me peaksime rääkima mingisugusest keelest või isegi äkki keeltest. Kas visuaalkultuur on siis keel või lausa keelte perekond. Ilmselt keelte perekond oleks õigem suund, kust kuhu poole vaadata. Et jah, kindlasti kindlasti on selliseid teatud tunnuseid ka ütleme nii, et kunstiga suhestumine eeldab justkui mingisugusest kunstikeelest. Noh, ei saa, ei saa öelda, et keegi seda perfektselt valdab või et seda oleks väga lihtne õpetada selleks. Kõigil inimestel vist lihtsalt ei ole ka eelduse. Aga et jah, seal on mingisuguseid keelelisuse tunnuseid, et kas just päris mingit süntaksit ja selliseid asju. Aga aga ka piltidel on. Mõiste pildikeel, mis on, mis on tegelikult üsna ümmargune probleem, näed, see on ju täiesti käibinud, meil meil juba üsna ammusest ajast käib jõudsalt ka praegu. Nii et see, mis ka oli tõesti siin ennem lugu seda laulu Jutuks meil, et no meil oli, see näide, oli nüüd ikooni maalid, ikoonid, et, et sa pead oskama neid lugeda. Mulle just nagu tundub, et paljuski tänapäeval ei osata lugeda just nimelt sellist klassikalist maalikunsti, sest et kogu see taust, mis sinna juurde käib piiblilood ja mütoloogiat ja kõik muu nad jutustavad ju tegelikult neid lugusid või nad annavad väga selgelt märku mingitest nagu laiematest lugudest ja et kui sa neid ei tea, siis sa vaatad seda pilti võib-olla just nimelt ainult oma nägemismeeltega, aga sa ei saa kogu seda infot, mida see, mille kandja see pilt on ühtlasi. Jah, ja samamoodi ei pruugi saada ka liikuva pildiga ilma taustteadmisteta. Näiteks seda infot, et kas, kas vastavalt see kaadrikompositsioonid ja valguslahendused viitavad näiteks Filmuaarile või mingile muule sellisele filmikunstivoolule. Ja ka kui mul õigesti tuleb meelde, siis ka tänases sirbis oli, oli üks arvustus. Ühest animatsioonist ei leia loomulikult kindlasti siit üles piisavalt kiiresti. Aga mis rääkis ikkagi just sellest, et on püütud teha või noh, tõenäoliselt kindlasti mitte esmakordselt ja, ja püütakse edaspidigi teha ka luua animatsioone või, või mingisuguseidki pildilisi kunstiteoseid, mis üritavad olla võimalikult vähe lugu jutustavad, et kui me räägime siin teksti ja pildivahelistest suhetest, et siis tekstile on paratamatu, et ta ikkagi isegi kui sa väga üritad, mitte sistab, kipub olema narratiivne. Aga pilte ei pruugi seda olla, et et kui palju nagu, kas, kas sinuga mingit trendi näha püütaksegi, pigem olla mittenarratiivne pildis. Et sellist puhtalt abstraktset tudengit. Vot see on raske öelda, et kust maalt algab narratiiv, et kas juba mingist meeleolu loomisest piisav, et hakata mingisuguseid narratiivid tunnuseid Eritlema või mitte. Värv võib ju olla narratiiv selles mõttes, et ta vallandab vaataja peas ja hästi-hästi palju käsitletud, et eritiseeritud on see Andy Warholi supipurk, mille puhul on ju lõpuks ikkagi jõutud välja selleni, et see on väga narratiivne teos, mis räägib autori enda lapsepõlvest teda ümbritsevast maailmast. Seal on palju lugusid. Konnast ja nii edasi, et tõesti, see on ikka nii tugevalt kinni, selles individuaalses vaatajased eksperimenteerida muidugi võib, et malevitši mustad ruudud ja kõik need katsed on juba võrdlemisi ammu-ammu tehtud, aga. Eks võib-olla omamoodi nukker ei olegi, kas kasvõi sellesama manevitši musta ruudu puhul, et ükskõik, mida ta üritas teha, aga ikkagi see narratiiviseerimine on ka selle ära õginud, sellest on saanud ka narratiiv. Isegi kui see on osa tema kui suure kunstniku nii-öelda narratiivist on mustad ruudud, et teda ei ole võimalik kuidagi sellest lahus enam käsitleda. See on inimteadvuse kui sellise probleem, et, et ka unenäod ju väidetavalt tegelikult on midagi, mis inimene alles ärkvel tulles panekul alati ujundi ravitab, ükskõik kui absurdne on, uninga ikkagi üritab, selle teadvus on üritanud korrastada, et ta jutustaks mingisugustki mingisugustki lugu. Otsitakse veel sügavamat tähendust ka selle loo tagant. Kindlasti on. Aga siis võib öelda, et see on nüüd selline lohutav, lunastab mõte või mitte, kui me räägime ikkagi sellest samast visuaalkultuurist, et ühest küljest me märkame seda järjest teadlikumalt enda ümber, kõik asjad on pildilisedki. Paljusid asju saab tõlgendada pildiliselt, isegi kui nad nii mõeldud ei ole. Aga samal ajal me kipume kõigist nendest piltidest ikkagi narratiivi looma, kui mitte mingit muud narratiivis igaüks indiviidina oma elu narratiivi. Kas see on hea või halb? Kas lihtsalt küsida, mõtet küsida, organiseerida nii nagu asjad on? Ma mõtlen, hea või halb, siis ma mõtlen lihtsalt seda, et kas me sellega tabame asja tuuma või või tähendab see lihtsalt huvitavamate mõtlemisvõimaluste kõrvaleheitmist harjumuspärase kasuks. Ainult harjumuspärasus on kindlasti, see on oluline kogu selle visuaalkultuuritarbimisel, et võrdlemisi raske on ilmselt sellest ära õpitud mustrist kuidagi välja astuda, et kui sa oled juba harjunud sellega, et et mis on pressifoto ja noh, seal on kategoriseeritud see sind ümbritsev visuaalne informatsioon, et mingid teatud mustrid, On olnud, kuidas sa seda vastu võtad või kuidas sellesse suhtud siis erinevatesse selle kategooriatesse millises tõsidusastmega, et mida, mida sa ootad, et millal sa ootad nagu lihtsalt meelelahutust ja naudingut ja millele siis tuleb nagu tõsiselt reageerida, et turvakaamera videolt näiteks, et kõik sellised asjad on märksa tõsisemad, kui muusikavideo. Samal ajal on mulle tundub ka tihtipeale juba ette ära kuidagi paika pandud. Isegi isegi nagu sellised just nimelt eeldatavad või oodatavad inimese käitumismustrid, et kui me vaatame ju lõppude lõpuks tohutu suur visuaalkultuuri osa, on kõik reklaamindus ja, ja see, mis meid nagu igapäevaselt linnaruumis ja, ja noh, üleüldse kõikjal-kõikjal ümbritseb ja mis tohutult palju toodad, mingit stereotüüp, eks ole, et mis ilmselgelt mõjutab meie käitumist ja, ja ühest küljest ta loob seda käitumist, et seda nagu tehakse järgia, samal ajal ta ühte siis kinnistab seda niimoodi ringiga tagasi tulles mis omakorda toob ju ka ühe väga huvitava eraldi teemani, mida siia alla võiks ka visuaalkultuuri alla võiks panna, mis on kogu see ikoonide ja brändide ja ja noh, ütleme siis lihtsalt kal logode maailm, mis on ju ka selline väga peen ütleme, inimpsüühika mõjutamine, et mis, mis signaali, üks pisikene märk peab sulle jätma, et kas ta on pika ajalooga soliidne, kas ta on mänguline, kas ta on innovatiivne, et kõik, see tegelikult tuleb ju ka väga nappide vahenditega paika panna ja samas nagu tal on tohutu mõju? Jah, kuigi minul kohati on tunne, et vähemasti Eestis kiputakse seda tohutut mõju ja kogu seda visuaalsete identiteetide teemat võib-olla pisut isegi üle mõtlema, kui, kui me räägime siin muuseumite ja traditsioonidega, mingite riigiasutuste nagu Eesti posti ümber brändimisest. Et millal, nagu otstarve jääb ähmaseks ja tulemus on ka kuidagi küsitav kasutavad ikka vana nime edasi ja noh, et nagu tingimata väga hästi ei tööta, aga jah, et kindlasti see just selle visuaalkultuuri kaudu mingid mustrid taastoodavad iseennast selle tõttu on, on siis ka ilmselt väärtus mingitelt taktikatel, mis pöörduvad just selle visuaalkultuuri vastu, näiteks keelatakse reklaamis mingid kujutised ära aetud püüda lõhkuda seda laiemat kultuurimustrit. Et mis tundub ühest küljest justkui, et noh, võib-olla mingi liialdus või ülemõtlemise või asjatud mingite katsetena, mis on suunatud mitte probleemi tuuma, vaid mingite väliste tunnuste vastu, aga vot, ma ei ole mingit uuringut selle kohta väga lugenud, et mis siis nagu tulemused on kuidas, kuidas siis nagu kuidas see mõjutab siis kultuuritarbimise ja käitumismustreid, kui tõesti mingisugused pildid ära keelata, keelata ärases suitsetamise kujutamine kuskil keelata näiteks mingi Marlboro männid ära mingis Ameerika vesterni maastiku taustal. No ei noh, hea poliitiline näide on ju olemas juba nüüd juba teist aastat Euroopas kõigil poliitikast huvitavatel hambus keelata ära pornograafia ja tulemuseks on Kölni uusaasta. No see on üsna meelevaldne arv selles mõttes, et noh, pornograafia on mingi kategooria, mille ärakeelamine saab ilmselgelt toimuda ainult mingis väga piiratud segmendis, et, et selle üleüldist ära kee last on väga keeruline saavutada. No mul selle visuaal brändinguga seoses tuli muidugi meelde see EAS-i tellitud Eesti märk, mis lansseeritud üsna ebaõnnestunult selle õnnetu rohelise pleki kaudu. Ja, ja siit tegelikult tulebki ju ka see järgmine küsimused. Vähemalt selle ettevõtmise pinnal joon see visuaalsus nagu tohutult ülehinnatud, et selle kaudu üritatakse tervet, ühe riigi või rahvakultuuriidentiteeti edasi anda, et kuidas selliseid katseid ise nagu kommenteeriksid No kindlasti saan aru sellest, et millest nad katsed lähtuvad, et tõesti on, on hea, kui on võtta mingi kvaliteetne kirjatüüp ja mingi sellised tüüplahendused, et tõesti et kõik ei peax nullist hakkama ehitama kuhugi välisturule, siirdudes endale mingisuguseid infovoldikuid mingid oma graafiliste lahendustega. Aga jah, samas rohelise pleki intsident tõesti näitas seda, et millise visuaalse meedia mõjuvõim Kresse läks kulutulena liikvele enne kui keegi millessegi süveneda jõudis. Kõigis tekkis mingi eelhäälestatud Aga mari, kas ma saan sinust õigesti aru, et võib-olla me peaksime neid asju natuke vabamalt võtma, üldse suhestuma kõigesse sellesse piltide müriaadi, mis meid ümbritseb üsna rahulikult, et need on, mis nad on selles mõttes, et ei peagi võib-olla nii palju kõike defineerima, vaid laskma vaadata, kuidas kuidas see meid ennast mõjutab. Olen üldiselt pigem vabama suhtumise poolt. Et kindlasti ei tasuks üle tähtsustada mingisuguseid üksikuid intsidente või mingit ühte pilti. Tulevad ja lähevad ja piltide mingi pealevool on täiesti pidev, et sa ei ole. Ei ole kindlasti nagu asi, mille, mille üle väga palju südant valutada. See vist ongi paradoksaalne, et mida rohkem meid mingisugune nähtus ümbritseb, seda ebaolulisemaks muutub võib-olla tõesti seda kuskil mingisuguseid arvandmeid isegi nimetatud, et kui palju pilte iga päev Facebooki üles laetakse, noh, need kogused on. Miljonit terabaiti, mis maailmas kui Instagram näiteks oleks nädal aega maas, kes tuleks kellelgi mingisuguseid eksistentsiaalseid probleeme või mitte, et on tõenäoliselt pigem mitte. Jah, aga samal ajal tõesti kui jälle mõelda. Kõigepealt, et kui sa arvad, et et sina nagu lased ennast lihtsalt nagu noh, mõjutada, et võtad nagu rahulikult, et siis kuskil on keegi, kes tahab sind mõjutada tema nagu ilgelt näeb vaeva selle nimel, et, et just tema toodetud visuaal sind mõjutaks. Nojaa, aga ma mõtlesin seda, et kaks poolt ma mõtlesin seda, et tahes-tahtmata kõik, mis meid ümbritseb, mingil viisil mõjutab ja kui meil jõudsalt ei tõmble, sellepärast jäi närveldana, siis saabki rahulikult oma elu elada ja üks asi teeb meiega ühte asja, teine asi teistesse ja kas see siis ei ole äkki nii, et lõpuks on kõik tasakaalustavad 11 ära? Ühest küljest on see tõesti, et ka see on siiani nähtav tänu sellele piltide võimele apelleerida emotsioonidele on päris palju siis katseid just manipuleerida nende emotsioonidega piltide kaudu, et võib-olla peakski soovitama nagu üldist sellist rahulikumalt võtmiste kergemat distantsi hoidmist, et et ei ole nagu vaja lasta ennast kergesti manipuleerida, tõesti, võid olla. Ma arvan, see on väga hea tõdemus, millega saade lõpetada, sest meie aeg saab otsa. Aga mari sinult veel. Sinu valikul veel üks lugu, sa valisid sellise bändi nagu muna, mis ei ole Eesti lugu ja seda eesti bändi ja seda bändi nime ilmselt tuleks ka teistmoodi hääldada. Jah, ma arvan, et nad ise hääldan otsada umbes nagu Myuna, et tegemist on Los Angeleses tegutseva Ameerika naiste bändiga, kellel on see konkreetne lugu, on vist selline? Meeldivalt optimistlikul noodil ja video räägib ka sellest, et kuidas tuleks ületada lõhesid ja et püüda näha nii-öelda enda enda vastastuse vaenlasteks ka eeskätt inimeste See on täitsa tore lugu. Ai nõuab Blaisse. Ansamblil niuna singel 2016.-st aastast ja video on ka selline narratiivne ja täitsa huvitav vaadata veel kord, suur tänu kunstiteadlane Mari laaniste selle vestluse eest. Mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ja oleme taas eetris nädala pärast.