Algab saade märgib rahvusringhäälingu üheksakümnendat aastapäeva. Mina olen Kaja Kärner. Mõni aeg tagasi kogunes stuudiosse kunagiste raadio teadustajate noorem põlvkond, Sirje Eesmaa, Margus Hunt, Helgi Ilo, Tõnis direl, Mare luuki, Anne Eenpalu konkursiga välja valitud ja eetrikõlbulikuks timmitud raadiohääled, kes uudiseid lugedes ja muusikapalu teadvustades sidusid, saate vaeva tervikuks hääled, kellest kujunesid kuulajale usaldusväärsed kaaslased mõnikord aastakümneteks mida Eestis enam ei ole. Kuidas saadi raadio diktoriks? Meenutustes kõlavad sageli vanemate teadustajate Heino Irjase, Aino rippuse ja Elfriede Ilvese ning raadioteatrilavastajate Kaarel Toomi. Einar Kraudi nimed alustab Tõnis direl. Mina tulin konkursiga ja ma olin juba kaks aastat televisioonis töötanud. Programmi teadustajana vedeles, töötas üks inimene, kelle tuttav inimene või sugulane töötas raadios. Minul sai nagu seal telerist otsa, sest täiskohaga ma nagu ei tahtnud. Aga siis minul seal vanal töökohal tekkisid niuksed. Ma ei ütleks, et intriigid, aga noh, ma mõtlesin, et kui nad nii arvavad, et ma olen ainult selleks võimelised, siis ma teile näitan, et ma olen ka muuks võimeline. Ja siis mingi aja pärast, pool aastat vist oligi niimoodi, et siin aasias tuli konkurss saadeti mulle sõna sõna tõsises mõttes sealt tele kaudu, et kas sa tahad minna, mine proovi. Noh, ja siis ma tulingi. Hästi. Huvitav oli, uuriti kohet tausta, nii kui ma panin siin uue maja allkirja enda nime kohe. Need nimekirjapanijad läksid raadio paaria uurima teele rahva käest, kes seal parajasti on ja mis frukt seda absi Eesti raadiosse tulla. Mis aastal see oli, mis aste konkurss? Tead, ma ei mäleta, aga nüüd, esimesel jaanuaril pooleteist aasta pärast saab 35 aastat töötatud Narva. Nii et 181, sest me olime tehasega vist samal ajal, kui ma hästi mäletan. Neid mõlemaid võeti tööle samast konkursist. Kuidas Margus, sina tulid selle peale, et konkursile tulla? Kui ma päris ausalt ütlen, siis mu ämm ütles, et ma pean tulema. Ta oli näinud seda kuulutust kuskil, et Eesti raadios korraldatakse raadioleht oli ikkagi tuli raadiolehte just inimkorraldasid raadioliftist, inimesed kuulasid raadiot, teadustajate konkurss ja siis Ta arvas, et mul on sobilik hääl. Siis ta ütles, et sa võiksid minna proovima, ma tegelikult sellel ajal õppisin tippi teisel või kolmandal kursusel, ma arvan. Ja siis ma tulingi ja sattusin, ma arvan, et meid oli seal umbes mingi 12 13 inimest, kes soovisid seda teadustaja kohta saada. Vana maja kolmandas stuudios, siis käisime kõik ükshaaval läbi. Pidime lugema mingeid tekste, ma mäletan, mul oli mingisugune Prantsusmaalt mingi uudis, kus ma siis pidin prantsuse keelt väänama oma tollaste teadmiste järgi, aga enam-vähem vist läks õigesti, ma loodan. Muidu ma siin väkki tööle ei oleks olnud. Žüriis istusid ma mäletan, Kaarel Toom ja Elfriede Ilves ja kindlasti veel keegi. Ja pärastpoole, kui ma olen kuulnud neid kommentaare, siis vist Elfriede oli öelnud, et sellel on liiga jäme, hääleta meile vikerraadiosse ei sobi, aga siis Kaarel Toom oli minu eest nagu paar head sõna öelnud ja arvanud, et saab veel asja. Ja nii ma siin siis mõne aja pärast ennast leidsin selles majas Tõnis Margus. Mäletad sa veel, et meid kahekesi pandietis valmistumise aeg, ühte sümboli uusi eel ja kõik teised pandi teis? Täiesti tehti eelselektsioon ja siis mis mul tuleb nüüd Türgi meelde psühholoogi juurde viidi mind, seal oli ta kümnete lehekülgede viis miljonit asjadele, ma pidin seal, vastame igatsugu kujunditele ja kui see konkurss oli mul tehtud tekstid olid loetud, siis viidi mind jälle psühholoogi juurde. Ja siis mis Elfriede rääkinud vaheliselt augus, käinud piilumas, et Ma ei mäleta, kas kuus teksti vist olid ja siis need olid juba täitsa masenduses, et mis pagan see on, et kas ta üldse ei eksigi. Aga siis viimane, 15. oli mingise Leode liibi, mingi asi oli seal soovikontserdis teadustuses ja siis ma seal ütlesin, tellib s ja nad olid nii rõõmsad. Helgi, sina ei tulnud konkursiga, ei, Marite kallasmaa läks televisiooni ja oli kiiresti diktorit vaja. Mari Tarand ütles mulle, et seal neil on diktarit vaja, aga mina käisin parajasti Tiina pargi, siis ta oli Pork juures televisioonis harjutamas seda pulti režissööritööd ja Tiina raadiosse muidugi mine raadiosse, seal on hulga rahulikum, see telemaja on üx igavene ussipesa. Kulla mari rändoli mind soovitanud Elfriide Ilvesele siis Elfriide Ilves siis oli hankinud mu telefoni mari käest ja kutsuti mind välja ja tehti kohe sealsamas kolmandas. Te loete nagu Ameerika hääledictor. Tähendab mulle. Selle vea mailist ilmselt parandasin kohe, sest siis ma hakkasin õigeid diktoreid kuulama ikka rippustja, Ilvest, Irjast kõige hullem oli esimene päev Irjase kõrval. Ma tegin kogu selle päeva kaasa ja õhtuks ma mõtlesin, et ei see amet mulle ei sobi, ma olin nii läbi endaga täiesti läbi, ma olin nii väsinud, sest ega ta mul teadvustada ei lasknud, ta õpetas kogu aeg ainust, rääkis teoreetiliselt. See oli nii õudne. Aga siis teisel päeval tulin ma juba teadvustama. Siis juba keegi oli mind kuulanud isegi mu oma tuttavatest ja õhtul pidin päevakajas juba lugema. See oli ka ja siis mul oli hirmuhigi otsa ees, aga aga ilmselt ma ikka sain hakkama. Pärast seda läks siis niiviisi rahulikult, nii nagu see graafik ette nägi. Küll kolmandas programmis ja vikerraadios esimeses programmis. Siis ma hakkasin tasapisi sisse elama. Kaarel Toom andis mulle tunde vahepeal ja ütles niiviisi, et noh, te olete ju näitlejaharidusega. Mängige, te olete diktor, siis algul mängisingi hektarit, Mare, kuidas sinust sai raadio teadustaja? Ei, mina ei käinud konkursil, mina olin juba mõnda aega siin raadiomajas ringi jooksnud olnud, nagu tol ajal öeldi. D, mitte koosseisuline. Olin teinud uudiseid ja nupukesi toimetanud Neid vikerkajasid ja mõned päevaga ajad ja vahel visati kuhugi, tuli teha mõni lugu ja, ja siis ühel päeval võttiseevee Üksvärav mul nööbist kinni ütles, et diktoreid on vaja ja siis oligi. Mis aastal see oli? Mina seda aastanumbrit ei mäleta, aga mäletan seda aastat, mis ajast ma siin ringi jooksma hakkasin, see oli? No 71 72. Aga siis mõni aeg pärast seda, kui see diktori söödu siis järgmine on, Sirje Eesmaa, sina tulid konkursiga ja mina tulin konkursiga ja ma mäletan väga täpselt, see oli 82. aasta sügis, millal see konkurss algas, seal oli palju voorusid. Ja see, et mina olen nüüd välja valitud, seda evi Üksvärav mulle helistas. See juhtus siis üheksandal veebruaril 1983, et see kõik see kestis, kuid. Ja siis mina tegin esimest korda eetris suu lahti 16. juunil. Sellepärast et sellest hetkest, kui mind väljavalituks kuulutati selle 16. juunini. Mind koolitati Eina Kraudi juures põhiliselt ja kuigi ta hiljem mulle rääkis, et ei olnudki nagu midagi vaja, eriti koolitada, aga sellegipoolest ei visatud niisama kohe vette. Vot nii on minuga Anne Eenpalu, sina oled meie pesamuna ja, ja mina olen see kõige viimane tulija. Hetk arhiivist. Uudiseid loevad Anne Eenpalu ja Heino kögard ida ja Lääne-Saksamaa vahelise piiri avamisest saadik. Ööl vastu reedet on Lääne poolel uudistamas käinud ligi kolm ja pool miljonit idasakslast. Vaid tuhatkond neist otsustas alatiseks läände jääda. Sellest teatas agentuur Aadeen. Praeguseks on Berliini müüris avatud viis läbipääsu ja Potsdami ringkonnas kolm. Kavas on sisse seada ka transpordiühendus kahe Berliini osa vahel. Korratuste vältimiseks seati sisse otse telefoniside ida- ja Lääne-Berliini politsei vahel. Homme tuleb Berliinis kokku saksa demokraatliku vabariigi riigikogu saadikud hakkavad arutama edasisi ümberkorraldusi riigis. Saksamaa liitvabariigikantsler Helmut kool jätkab pärast ajutist katkestamist oma ametlikku visiiti Poolas. Täna käis ta koos Poola peaministriga teos Mazuretskiga Kagu-Poolas. Šoviskus toimus jumalateenistus nii Poola kui ka saksa keeles, teises maailmasõjas langenute mälestuseks. Täna õhtul on koolil kavas kohtumine Poola presidendi hoitšehhi Ruzelskiga. Mina töötasin pärast Leningradi lõpetamist Eesti filharmoonias ja korraldasin klassikalise muusikakavasid Meie haruldaste muusikute osavõtul ja rändasin mööda Eestit. Ja ma tahan teile öelda, et erilise mälestuse on mulle jätnud Jaak Joala ema ja muidugi ka Helju Tauk, Helju Tauk armastus muusikas. Me isegi rändasime oma kontsertidel koos vanaprouaga. Need olid haruldased ajad, aga sain olla filharmoonias alla aasta. Kui korraga, tehes oma tollasele abikaasale Raulile, siis oli minu perekonnanimi heidemann Raulile hommikul süüa kuulen, Eesti raadio ütleb kõrva ääres kuulutatakse välja raadio teadustajate konkurss ja mina mõtlesin, mis mina siis nüüd mõtlen nii pikalt ja läksingi kohe ja olen väga õnnelik, sest 10 aastat läks nagu viuhti ja niisugused haruldased kolleegid, mis aasta konkursi kaasa tulid. See oli 84. algus ja hästi palju oli osalejaid, ma mäletan, kes oli žüriis. Ma kohe imestasin esimest korda nägin nii lähedalt Uno kaupmeest. Ta jäi koridoris mind vaatama ja mina mõtlesin, et oi nüüd ei tea, mis tekstid need on, aga need ei olnudki rasket teksti. Ei, selles mõttes ma mitte midagi ei kahetse. See oli võib-olla, et minu elu ilusaim aeg, see 10 aastat. Anne, kas ma tohin ühe looväele rääkida, kui aine tuliteadustes. See oli meie kirjanik Boris kabur anneteadustes põriskab. Puur. Ja ei tundnud. Aga sinu lohutuseks ma ütlen hiljaaegu nimetas seda kuskil kirjanike hulgas samamoodi üks noor toimetaja või kes ta oli, ma kohe jahmatasin, tema ütles ka koriska puur, vot see on praegune Eesti raadio. Ma räägin teile veel, et mis oli minu kõige esimene uudis, mida ma lugesin. Ma elasin sugulaste juures ja siis ma igal hommikul. Kaarel Toom käskis myyma Memimum imema minima. Memimu. Ma kogu aeg lugesid, nemad itsitasid, ma pidin kogu aeg tegema neid hääleharjutusi, Tiidade Tiidododudade teda tüdida, Tiidodododottide kobar lugesi. Esimene uudis oli mul niisugune. Täna oli Viljandis lindude päev ja kui ma läksin tagasi õhtul nende juurde koju koorile, ütlesid ära lindude pääl margus. Ei, ma lihtsalt tahtsin vahele öelda, et, et see on tore kuulda, kuidas kolleegidel enamasti te olete kõik nagu kohe pandud mikrofoni taha, et mina mäletan, mina tulin läbi konkursi, siis mul oli küll alguses kolm kuud Kaarel Toomiga päris päris kõvasti harjutamist, küll ta Ta torkas korki hammaste vahele, millega pidi siis uudiseid lugema ja küll neid samu viima muu ja nii edasi harjutusi. Ja ma mäletan, et mul oli Erryga probleeme, mis tähendas seda, et pidi lugema siis seda umbes sarnast kurrat põrgus kargas ringi, haaras barrel. Mikrofoni taha, milleks oli tegelikult tollane kolmandad stereoraadio, ehk siis praegune klassikaraadio, mis mulle sobis suurepäraselt sellepärast et see algas õhtul või pärastlõunal kell 16 lugesid, et umbes kolm lehekülge libletot ja siis said õppida kolm tundi, kuni siis järgmine asi tuli, et selles mõttes oli selline. Rahulik algus mulle, kes veel meenutab oma õpetajaid, sest ega teadvusta elukutset ei ole võimalik kusagil õppida, seda ei õpetata. Meenub lisaks Kaarel Toomile kui tavaliselt mees- ja naisteadustaja lugesid uudiseid vaheldumisi, kas on häid või mitte nii väga häid mälestusi oma kaaspartnerist. Mina tahaksin küll seda nimetada ja väga tänada oma tollaseid kolleege, mitte siis ainult neid meespartnereid, kellega me koos lugesime, vaid ka kõiki teisi, sellepärast et Milvi tisler ei pidanud üldse paljuks, tema helistas mõnikord kodust, tema oli kuulanud ja ütles, et vaat seda sa ütlesid valesti. Ja samamoodi kõik teised kolleegid, nad kogu aeg kuulasid raadiot ja nii kui nad midagi märkasid, midagi parandada, nii nad seda kohe ütlesid. Ja see väga hästi meelde, et see koolitus on nagu isegi väga suuresti saadud just oma nende partnerite poolt ja noh, samamoodi muidugi ka selle kvartali poolt, kes kõrval istus selle mehega, kes olid siis kõik politseis minust kogenumad, isegi Margus Hunt oli kogenum, natuke varem tulnud? Jah, aga Einar Kraut oli meil ikka väga hea õpetaja ja mina arvestasin küll sellega, mis tema ütles, ta ütles kindlasti teistele ka Kaarel Toom, jah, ka alguses, aga pärastpoole oli Einar Kraut ja kuna ma temaga tegin ka luuleprogramme, need olid need keskprogrammid, siis mul oli ta ka väga hea side. Mina tahtsin veel seda, ütleme et Einar Kraut on nagu minule toeks olnud ka veel aastaid hiljem, sest kuna mina olen see kõneleja siiamaani, siis vahel on tekkinud selliseid mõõnaperioode ja siis helistan Einarile ja räägin oma murest ja Einar, ära muretse, kõik on väga hästi ja siis läheb jälle mitu aastat mööda ma jälle tunneli, las tõepoolest hästi. Ja mina tahtsin öelda seda, et huvitav igal pedagoogil on ju oma isikupärased omadused. Aga Kraudi ja toomi vahe on see, kui toom mõtles kogu aeg tehnilistele küsimustele, siis Kraut ütles nii. Ei ole vaja üle pinguta. Ta ta, meil kõigil on oma hääletämber, meil kõigil on oma soojus sees soojus, mida tuleb inimese seest ja mida ootab tegelikult kuulaja. See mikrofon on lihtsalt üks sümbol sinu ees. Aga sa mõtle nendele inimestele, keda sa tunned, manad oma silma, oma pilgu ette ja räägi, jutusta, ära pinguta rahulikult, aga kahjuks jõudis ta seda mulle rääkida mõned aastad hiljem. Sest enne ma püüdsin nii kangesti täita kõiki Kaarel Toomi üles antud nõudmisi, et peab olema niisugune süvenenud jobu maas ja, ja siis pead sa kogu aeg mõõtlema ja, aga tegelikult on ju sinu ees tekst, seal on sõnum ja seal sees on üks kõige tähtsam asi, mida sa edastad. Ja sellepärast Heino Irjas oli meile ikka kõigile, ma usun, väga suureks eeskujuks. Tal olid ju võimatud tekstid ette antud igasugused valitsuse teadaanded ja see, kuidas ta seda esitas, see oli nii lihtne, loomulik ja ta oskas nii üle minna nendest keerulistest mõtted tutest lausete kombinatsioonides. Kuidas me nimetasime seda kantsel liit või see niisugune Nõukogude kantsel liit, need olid konstrueeritud laused, ta oskas seda nii esitada, et ükskõik, mida sa kodus tegid, Sa lihtsalt kuulasid, sa teadsid, see on mingi ametlik jama. Sa kuulasid tema häälekõla, ta rahustas sind ja midagi jäi sellest tekstist, kas sinule kõrvu, kas asi võis olla selles, et Kaarel Toom õpetas lavakõne, aga Einar Kraut õpetas raadios rääkinud ja kindlasti vaata nüüd, kui on niisugused avalikud esinemised ja kus ma ikka teadvustan seal hoopis teine asi. Seal on vaba õhk, seal on palju inimesi, see on hoopis midagi muud, aga mikrofon on nii tundlik. Sul ei ole vaja pingut, Ta ta. Ja teie kõikide hääletämbrid on nii kaunid, millest ma praegu tunnen puudust. Ma tahan teid kuulata, mul on selline tunne, ma igatsen oma kallite raadio, teadustajate erinevaid hääletämbrid. See on ju anne, mida loodus on teile kinkinud. Ma igatsen seda annet, mis loodus on teile andnud. Ma tahan teid kuulata. Mare, Sa küsisid, et kes on õpetanud, ma ei ütle ühtegi üksikut isikut, kes on õpetanud, aga teatud mõttekäike iseenda jaoks leidma, õpetas mind terve see miljöö, kus me kõik olime see meie ühine töö, mida me tegime. Ja alguses mul oli selline kompleks, võiks öelda ka väljaspool raadiomaja ei tahtnud inimestele öelda, kus ma töötan, sest seda meie selles kahepalgelistes ajastus, me olime nagu võimu hääletoru, eksime, koletasime edasi oma häälega võõraid valesid, teadsime seda kogu aeg. Aga siis ma püüdsin ennast kuidagi õigustada või et ma ikkagi maas püsiksid. Siis ma leidsin selle, et korraga meid ei olnud tavaliselt nuh rohkem selles seltskonnas, kui ütleme, 12 13 inimest, see oli nagu maksimum. Ja siis ma mõtlesin, ühel päeval, kui ma tulin siit mööda tänavat siiapoole tööle. Et meie 12 13 inimest räägime Eestist kõige paremat eesti keelt. Täpselt nii, ma mõtlesin. Meie kontrollime ennast igatpidi selle keele väljarääkimise koha pealt, kui me kontrollime ennast vastastikku, me iga hetk haarame mingi hääldussõnastikku, uurime mingit nime, kui keegi midagi ei eksi, siis me parandame ja me ei pahanda üksteise peale. Ja veel see, et kui on mingi uus nimi, tuleb sisse mingi jumal teab kus saarestikus või maastikust. Me lepime kokku, me ütleme seda kõik ühtemoodi siis me koos kõlastasime telediktoriks, et ütleme seda nüüd, kuigi me keegi täpselt ei tea, aga ütleme kõik ühtemoodi siis on nagu kirik keset küla. Vot ja et üks oli see, et ma leidsin endale õigustuse, miks ma seda tööd teen. Et me hoiame seda taset? On ju, me hoiame seda taset, aga ma mõtlesin ka sellest mikrofonist sinnapoole, kuhu see läheb seal, mõtlesin mõnikord hommikul me alustasime, kell on viis ja 37 minutit, sest seitse minutit kestsid kaks hümni, siis me hakkasime peale, ütlesime, mis kell on, kus me oleme, mis ilm on. Ja siis ma mõtlesin, et mitu inimest mind kuulab kas 1000 või 10 või 5000, et terves Eestis on praegu see hääl ainuke, mis tuleb nendele sealt teiselt poolt mikrofoni, eks. Ja siis ma mõtlesin veel seda mõtet, et aga ükskõik, kas neid on 1000 või 5000. Ma lähen nende privaatruumi. Ma pean oskama seal käituda nii, et nad seda kinni keeran. Ma pean olema nii, et nad tahavad, et nad kuulavad seda. Ja vot see ongi noh, niisugune minu meelest päris hea õppetund edaspidiseks. Sirje, no mina tahtsin veel õpetajate eest rääkida selles mõttes, et kaude mind nagu õpetas juba isegi lapsepõlvest peale, mina olin üksik laps, ma olin hästi palju üksinda kodus ja mul alati raadio mängis ja tädid ja onud rääkisid raadios ja siis ma kujutasin ette, kuidas nad seda seal teevad, kuidagi elasin väga sisse sellesse miljöösse ja kuigi ma läksin pärast tippi õppima ja lõpetasin majanduse, aga ma ikkagi leidsin, et see pole nagu päris see ja siis minu nüüdseks kadunud abikaasa, siis ma ei tea, kust ta selle peale tuli tema koolis seda, seda konkursi ja pakkus selle mulle välja, kas see on nagu väga hästi sobis mulle ja üldse need töötajad, kes siin olid mul tohutu suur aukartus nende vastu, eriti nende vanemate kolleegide vastu, nagu siin oligi Heino Irjas ja Heino kögarnile Leo kändia ja kes nad kõik olid, et mul oli nii suur aukartus nende vastu veel tükk aega pärast seda, kui ma juba olin nendega tuttavaks saanud. Anne Sis, Margusega ja ma tahtsin öelda, leo känd oli ju üks väga huvitav persoon, miks ta ei tahtnud olla oma nimega, ma tean seda tagamaad, see on tegelikult väga lihtne, keegi naispersoon, nagu me räägime, hakkas taga ajama raadiost teadustaja nimega, mis Leol oli, et hoidub kõrvale alimentide maksmisest ja siis otsustas, et ta enam ei kanna oma nime, vaid võtab siis pseudonüümi. See puudutas siis meie kallist kolleegi, keda enam ei ole, aga ta oli üldiselt väga peenetundeline inimene. Aga mis puudutab seda kahepalgelisust. Huvitav, et tollal üldse ma usun, et keegi meist vist ei mõelnud sellele. Võrdleme mõtlesime, et mis on, ma ei usu, meil oli nii tore kollektiivkannet, ausalt, ma huvitav, et mina ei mäleta tõsiselt, ma ütlen. Mis oli huvitav, kas te mäletate piirist piirini saade, kus meil oli võimalik natuke midagi lugeda ja ma räägin teile ühe naljaka loo, olime koos kögardiga ja lugesime, minul anti niisugune naljakas lugu, kuidas Siberis lendavat tiri šablid ja siis avastatakse maavarasid ja kohe, kui tuleb mingi selline helisignaal, kas on avastatud systeri šablitelt leitud sisaldust mägedest või kusagilt maavaradest naftat või mingit muud, siis kohe hakatakse kaevandama. Mina loen ja loen ja süvenen teksti. Ja ise kogu aeg mõtlen. Huvitav Mul pole kööki isegi konksu panna, mille külge nuga riputada ja nüüd direžablit Siberi taigas, kus ma olen sündinud. Kuidas võimalik on, et venelased hakkavad kohe kaevandama, panin mikrofoni kinni ja kõndisin stuudiost välja. Istusin puhkeruumi, korraga uks avaneb, Heino kögartuleb järele. Anne on südamesse, võtate, tulge tagasi, meil on ju pool saadet lugemata. Aganda. Helgi sellesama kahepalgelisuse mõttes meil naistel oli hea kõiki neid Brežnevi kõnesid, kõiki neid kongressi materjale lugesid mehed ja just vanemad olijad, Rein Lepik, Heino Irjas, Eldur Ploompuu, Endel Padrik, Endel Padrik. Jah, nii et selles mõttes meil oli lihtsam, oligi nii et väga tore oli lugeda ooperite kirjeldusi, mis toimub jälle järgmises vaatuses ja siis kuulata muusikat kolmandas programmis ja piirist piirini, oli jah, naljakaid uudiseid, oli. Sellepärast naersime. Aga ikkagi noh, võib-olla see ploompuu alimentide lõugu, et temalt hakati nõudma, oli tõsi, aga tegelikult mulle tundus, et tema oli eriti selline inimene, et tema ei tahtnud, et väljaspoolt teatakse, kes ta on, tegelikult see oli üks teine samanimeline mees, kellel Talime ei, selge seda muidugi, seda muidugi heade marli ettekääne. Tegelikult tahtsin tulla natukene, millest me rääkisime, mõned minutid tagasi ehk kuidas me teadustaja ametit õppisime, et loomulikult Kaarel Toom ja Einar Kraut olid need, kes meile selle tugeva põhja andsid, aga, aga tegelikult ikkagi muidugi igapäevane töö. Elfriede Ilves, Aino rippuse, Heino Kaardi ja Eino Irjas kõrval oli see, mille kaudu tegelikult sa seda tööd nagu selles mõttes õppisid ja omandasid, et kuidas seda peab tegema. Aga lisaks sellele tegelikult ma pean ütlema raadio vähemasti minule andis mitte ainult selle teadustaja töö, vaid see küll ei ole üldse nagu kogu elu peale edasi mõeldes väga tugeva ja, ja sellise kindla põhja ja, ja ma eriti tänulikult tegelikult mõtlen alati Hannes Valdma peale, sest meie otsesaated, olümpiaraadiod ja mida iganes me siin tegime, need olid tegelikult sellised, kus enamus asju tuli otse välja mõelda ja Hannese rahulikkus, see, kuidas ta oskas kõigiga suhelda, kuidas ta oskas kogu selle tiimi koos mõtlema ja töötama panna, see olid täiesti haruldane, ma mõtlen sellele tihti, kui ma ise oma igapäevast tööd teen, et tegelikult see oli see anne, mille mina siit raadiomajas kaasa võtsin. Sina juhtisid niisuguseid otsesaateid nagu stereoraadio muusikatund, kus mängis ERSO Peeter Lilje juhatusel ja Kvatro raadio katsesaade ja siis olid need stereo raadionääri muusikat. Olid sellised saated ja ma isegi las ta siin Eesti Ringhäälinguarhiivist mõned saated oma üllatuseks, kus ma hästi ei tundnud enam seda härrasmeest ära, kes seal puhevil juustega teisel pool minu häälega räägib, aga olid sellised saated, jah. Ja need olid, need olid päris populaarsed, seal sai intervjueeritud heliloojaid ja dirigente ja siis kuulatud ka muusikat ja. Tere tulemast jälle kõikidele muusikasõpradele. Oleme raadioteatris, mikrofonid ja telekaamerad, on töövalmis Eesti riiklik sümfooniaorkester oma kohal dirigendi märguandel alustada. Tänast Eesti NSV riikliku sümfooniaorkestri stuudiotundi juhatab külaline Leningradist Karajani konkursi laureaat Nikolai Aleksejev. Kontserdikavas on kaks teost. Kõigepealt Erich jalajase kontsert sümfoonia klaverile ja orkestrile C-duur. Solist on Ada Kuuseoks ja Felix Mandelson Partsoli sümfoonia number üks c-moll. Nüüd jääb üle vaid öelda traditsioonilised meeldetuletused neile, kellel ei ole veel Eesti riikliku sümfooniaorkestri stuudio tundide kuulamiskogemust. Nimelt pilti palume jälgida värviteleri vahendusel, heli aga kuulata stereoraadiost. Nii peaks mulje siin toimuvast olema kõige meeldivam. Ja võime kasutada esimese muusikateose juurde. Eriti salajase kontsert sümfoonia kõlas esmaettekandes kaheksandal mail 1975. aastal võidupühale pühendatud kontserdil. Ka tookord mängis pianist Ada Kuuseoks, dirigeeris Roman matsu. Vahepeal on helilooja teinud teosest värskema redaktsiooni, mida ka täna kuuleme. Niisiis eriti alajas kontsert sümfoonia klaverile ja orkestrile. C-duur. Diktorite töökorraldusest Tõnis direl Foonika, ütleme niimoodi, et mina küsisin, et kuidas see asi käib, see Moskva Te peate seda ise teadma, siis ma siis mõtlesin, noh, niimoodi siis tuleb öelda, et kuulsite Pravdast ülevaadet ja unustasin seda kõike küsimata, et õhtul, kes olid, panin kõik endale. Kirjutasin üles, mida ma tahan küsida ja kõik läks nagu ära. Päevakaja oli hästi pikaks läks ja ega mingit hõlpu selles mõttes küll ei olnud, et kohe tuli tööle asuda. Mis siis veel minul ei olnud raadiõpetaja raadiõpetaja oli ka, aga minul juba enne teleajast tuli õpetaja Aili mürleta, kelle juures ma käisin kaks korda nädalas, kaks kuni kolm tundi alguses oli klaveriga hääleseade, siis murti häält, grammatilist heliredeli käia. Seal oli mingi väga kõrge tenor ja ei olnud just eriti ilus ja see oli lugemine 20 30 lehekülge umbes spordilehe, lugesime läbi kõik, kus olid nädalavahetusel toimunud võistluste tulemused, kõik tuli käigu pealt suurus määrata mitu sekundit, sekundikümnendikku, mitu meetrit, mitu sentimeetrit tulemused, midagi ei tohtinud märkida Loomingu raamatukogusid, lugesime inglise, prantsuse, saksa keele, hispaania keele hääldus tuli käigu pealt määrata. Ühesõnaga ma ei teadnud, mida me loeme. Ta võttis lihtsalt oli selle valmis vaadanud ja me lugesime sealt 20 või 30 lehekülge või niipalju, kui hääl kannatas. Ühesõnaga pärast seda grammatiliste heliredelit veel. Ma käisin vist kaheksa aastat tema juures vahelduva eduga, nii et ma olin juba ammu raadius tööl ja siis ta ükskord umbes kolmanda neljanda aasta peale ütles, et kui ma sellel esimesel aastal ei oleks olnud nii tiliselt hull, et siis ta oleks arstid mulle öelnud, et aitab küll. Aga siis hakkasid nagu tulema tema arust edusammud ja ütles, et siis läks ja ütles, et siis tekkis temas niisugune täiesti, et vaatame, mis võib saada lõpuks. Mina tahtsin selle hääleseade kohta öelda, et meil oli hiljem ka ju kajamise astel, sina tulid, mina tulin, 76. Mina tulin 73 aasta diktorite konkursiga ja teadvustajaks sain 980 olümpiamängude aastal. Selge. Aga siis, kas te mäletate Mihkel silda seal ei, tegi meile hääleseadet. Keegi ei tahtnud seal käia, mina käisin, aga ma tean, et ma olen seal käinud vahest kaks ja kolm tundi. Vabast päevast ainult üheks tunniks tulin ja Mihkel ütleb niimoodi, et oih, vaatab, uksel ei ole veel kedagi. Me lugesime Kalevipoega, üks sotsiaalheksameetritega, laulsin lausa, me ka, aga ta vaatab, et eel kedagi ukse taga ei ole. Aega teeme veelgi, et vot siis ükskord ma tean, et ma tulin sealt üles ja me hakkasime lõpuks tööaeg, ma tulin oma vabal ajal, hakkas tööaeg ja siis ma ei mäleta, kes olid tööl. Mul ei tulnud see uudistesaade välja, sest ma olin hääletu. Pärast hääleseadet saadeti mind sinna kolmandasse programmi, lihtsalt. Mul oli hääl ära, läks. Et selle hälli Leetva silda see hääleseade ei, ei? See sobis hästi, neil oli ühine õpetaja olnud. Ta teadis teda täiesti. Anne, mina tahaksin täiendada, teate, mida, see puudutab meid, kõiki teadustajaid, meid õpetati nii lugema. Jaga vanade teadustajat eeskujul, et ükskõik, milline toimetaja meile sisse kargas, viisakad toimetajad tõid meile lugemiseks teksti. No vähemalt viis minutit varem. Meil olid sõnaraamatud. Te teate väga hästi, kui me mõnda sõna ei teadnud, hääldust ei teadnud. Võtsime ruttu selle keele, kas kirjutasime või jätsime meelde, me ei tohtinud kunagi eksida. Teine asi tekstides olid lause ehituslikud vead ei olnud sõnu korrektselt mõnikord välja kirjutatud, aga meie oskasime teiega teksti nii esitada, et laused olid täiuslikud. Lugemise ajal oskasime parandada lauseid. Kolmandaks, Mul on nii meeles, kui ma tulin, siis loomulikult. Hirm oli ju iga päev eksimise ees ja ükskord ütles mulle Tõnis Anne, selles töös ei ole midagi keerulist. Käi ringi lahtiste silmadega, kui sa tänaval käid, vaatafiš, millises teatris, millised lavastused. Jäta meelde ja kui sa tuled tööle, sa saad seda alati kasutada. Teine asi, ütles mulle Irjas, ükskord ma hingeldades jõudsin stuudiosse. Sest bussi ei tulnud Lasnamäelt ja siis ütles mulle, Heino, ärge tormake anne, kui te näete, et te jääte hiljaks, see ei aita, kui te tulete hingeldades mulle stuudiosse, te ei ole võimeline seda ära lugema, ma loen teie ees, hingake rahulikult, seiske või ukse taga ja tulete siis, kui te olete võimeline lugema. Ükskord noore teadustajana ma mõtlesin. No mis sa teadvustaja töö on? Nüüd on praeguse kontsert, teadvustan ära, võtsin paksu Francisco ja teose võtsin, hakkasin lugema ja panin selle enne uudiste lugemist sinna stuudio paremale ääre peale. Hakkame lugema, hääl läbi ei lähe, jooksevad foonikas, toimetad edasi-tagasi, vehivad kätega, näidati meile uksest välja, võtke paberid, jookske mööda koridori tagumisse, neljandasse stuudiosse. Jookseme sinna, mis pärast selgus, see annus ka oli oma suure paksukojaga blokeerinud. Millegipärast need nupud. Teine pool oli mina, kellel ei olnud selga üldse, sel hetkel töötas, töötasin sellemm, mõtlesin, et istun ühes stuudios paigal, olin selja ära tõstnud, sest tahtsid oma puhkusega, mida see ei, mis see pole midagi, seal oli niisugune toimetaja tuli ja seal oli umbes no mingi selline Delettaid 50 senti umbes mis oli tõmmatud ja läbi lugemata. Siis me jooksime terrori selle viienda korruse, eks ju, ette koridori välja, tagavarastuudiosse ja, ja siis oli niimoodi, et mul pisarad jooksid, toimetaja hoidis kätt selja taga, ma täitsa füüsiliselt tundsin, sest toimetaja kartis, et ma valus, seal nad mulle seal laua taga kukun, valust. Ma olen sulle nüüd võlgu Tõnnisakele ma olen nüüd sulle võlgu 20 A. Olen tagantjärgi mõelda, et kuidas üldse, kuidas suutsin noh, ausõna, kallis, anna andeks, mulle. Läheme edasi, nüüd on Mare ja siis on Margus ja mul on veel üks niisugune mõte, et neljanda, kuidas klassis õpetati eesti keele tunnis, et lause on sõnadega väljendatud mõte ja, aga meil on, eks noh, kriteeriumid on need häälesobivus ja hääletämber ja hea diktsioon ja aga et kui sa ütled mingeid sõnu, mis tulevad kokku lause, siis peab kokku tulema mõte. Ja ma mõtlen alati, et see, et see mõte jõuaks ikka sinna teisel pool mikrofoni, et siis peab seda mõtet tahtma väljendada ja, ja siis mul on veel üks niisugune ulmeline mõtet, kui ma kuulan tänapäeva eetrikõnelejaid kõiki. Ma tahaks, et oleks niisugune masin, mis loeb kokku kõik need sõnad, mis nad välja ütlevad ja siis loeb kokku kõik need mõtted, mis nad välja ütlevad. Pange tähele sõnu jääb tohutult mulje, mille sõnu jääb nii palju üle, et ikka võiks seda mõtet taga ajada. Margus, palun hüppame nüüd muidugi teemaga edasi-tagasi, kuna siin juba selliste mälestuste mõlgutamiseks läks, siis mul nende nuppudega seoses lihtsalt tuleb meelde, et meil siin praegugi mikrofoni juures on need nupud, et meil olid kaks kõige või isegi natukene oli neid nuppe rohkem, aga kõige tähtsam nupp oli muidugi köhanu. Kui tuli köha peale, siis hajutasid, mäletate näpuga sinna peale pidid nii kaua all hoidma, kuni siis sai ta oma köhad ära köitud siis lasid jälle lahti, rääkisid edasi. Ja mõnes stuudios, kus loeti Päevakaja ja teisi pikemaid uudistesaated, olid niinimetatud kõlli nupud, ehk siis sealt sai vajutatud ja said siis kahe uudise vahele mingit indunge, sellised asjad ja nimesid nimetamata, aga ma usun, et paljud mäletavad, et kui meile tuli tööle üks väliskommentaator, siis tema ajas otse-eetris paraku mõned nupud segamini. Ehk kui talle tuli köhahoog, siis otse-eetris peale vajutas ta Ja siis rääkis, edasi, tuli jälle köhahoog peale. Ja seda juhtus seal päris mitu korda järjest, seda oli väga lõbus pärastpoole kuulata. Oli küll jah. Panime lint mängima, tegelikult võiks öelda niimoodi, et see kommentaar oli lindi peal mingi kolm ja pool minutit, aga tema siis arvas, et tema lööd sinna. Ma nagu ei olnud seekord seda kommentaari isegi, oli toimetaja või oli keegi teine toimetaja stuudios ja lõhiside vahekongega ongi nupp ja siis me kohe ei märganud seda. Ja siis väliskommentaator muudkui räägib, et saate aru regulaarselt kogu aeg. Ringi oleneb, kui nad olid veriintervalli ongi ja see muud öelda, keegi ei saa aru, Foonika vaatabki, kuulab niimoodi, et noh, et kas see tuleb sealt lindi pealt, nad ei saanud aru, mis toimub meiega, ei saanud alguses aru, et kongi nukke seal sisse ja see muudkui taob seal väliskombel. Rääkige nüüd palun, mis on teadustaja töö kõige kehvemad küljed? No mul tuleb meelde see, et seesama öine vahetus, et kui sa tegelikult olid kõige viimane, kes ütles nagu need hea unesoovid tavaliselt vist mingi pärast kella ühte natukene ja siis viis 37, kui me pidime jälle esimesed sõnad ütlema, sinna vahele jäi mõni tunnike und. Ma mäletan, et need ööd siin Meie puhketoas olid sellised tihti sellised uned näod, mis olid sinna, vot nüüd ma olen nii kaua aega Soomes elanud, painajaid tuleb meelde nagu aga ma ei tea, kuidas eestikeelne sõna ongi taime vangi paina jalikud painajalikult unenäod ärkasid iga 20 minuti tagant higise seljaga üles, vaatasin, mis kell on, et kas ma nüüd hilinen ja ei jõuagi enam avasõnu öelda. Aga muidu oli kõik minu meelest tore. Sirje, mis oli teadustaja ametis, vähem toredat. Ma püüdsin mõelda, mis on vähe toredat, aga mul ei tulnud ühtegi ühtegi aspekti meelde. Ma tahtsin just nagu Marguse jutu peale ütelda hoopiski seda, et mina lohutasin nagu sel puhul nende öiste vahetuste puhul just sellega, et et nii tore, et sul on eelnev päev peaaegu vaba, et sa läksid olles kella kuueks tööle õhtul järgnev päeva vaba, sest sa lõpetasid reeglina kell 10 11 seal veel palju-palju korda saata selle päevaga, et ma nagu mõtlesin sedapidi, et vaat kui hea laste kasvatamisest, see oli väga hea ja laste kasvatamisega natuke muidugi, et see võlg, et tema on nagu õhtuti kodust ära, kui nad tulevad lasteaiast, koolist veel, noh, see, see on nüüd küll ja üks miinus, aga kuna minul olid nagu vanaemad ja vanaisa oli väga abiks, siis ei, seda nagunii väga ei tunnetanud ja meil oli omal ajal puhkust, oli ju rohkem. Meie olime nagu tervistkahjustava töö tegijaid ja meil oli puhkust, kui palju? Kolm, 36 36 päeva ja. Aga mis te 45 56 kalendripäeva lipu, kus mina tean seda sellepärast täpselt, et esimesel aastal ei antud seda ennem, kui ma olin selle 10 kuud ära töötanud ja siis mina kuskil 20. detsembri paiku helistonil Friidele Friide kellegi teise alguses, et Elfriide teeb graafikut, sest graafikut keegi tegi iga kuu tegi keegi ja helistan Helf riidele. Elfriede ütleb kohi sinu väe ussi üldse ja et sina meilgi olemasolev, sest ma olin juba teist kuud juba 50 päeva juba puhkasid, Elfriede ütleb, et tead, me unustasime su täitsa ära, et sa olemas oled, sest vaata talve poole meil oli nagu tööjõuga siiski natukene lihtsam kui suvel, sest kõik tahtsid ikka suvel vähemalt kuu oma puhkust saada, siis meil nii lahe see see elu ei olnud, eks ole. Aga talvel oli ju kõik saated loeti nende häältega, mis nad plaanitud olnud. Suvel me lugesime vaesuspiirist piirini ükstaskõik, mis saadet ma mäletan, sellist töö peame ise tegin graafikut, kus tulin õhtul poole viieks tööle, järgmine päev lõpetasin pool neli ja teiseks ma tahan veel rääkida, kui juba sõnajärg on, et minu meelest nõukogude aeg olime me kõige ausamad töö tegijad, ideoloogia eesrindel, sest me ei saanud seda aega kuskil võtta. Kõik oma isiklikud asjad tuli oma isiklikust ajast ajada. Leti alla ei olnud ka midagi panna. Ei ole, ei olnud seal kõik, Raus oli töökoht, kui oli, meil õnneks oli Brežnevi pakikesi tulid juba kuskil seal, 80.-te lõpupoole, see tähendab jaaja, mingi faking, sina olid siis võib-olla juba talupidaja, ma ei tea Brežnevi pakikesi käia, seal olid viinerid ja kohvi ei naerdud, olid olid tellida, maksid ise muidugi, aga me vähemalt ei pidanud poodi minema seal all fuajees, siis ostsid välja oma pakikese, mis olid tellinud lukku ja lahustuv kohv ja viinerites laste toitmiseks oli see väga oluline, sest poes ei olnud ju mitte midagi. Läksid ühte poodi suur saba, siis seal midagi müüdi, siis tulid sõjaveteranid vahele. Ma olen mitu korda niiviisi napilt ilma jäänud Agassi, kui tulite Brežnevi pakikese, vaat siis olid ka juba palju lihtsam. Marek, sa hakkasid küsima niiviisi, et mis on kõige kehvem? Ma läheksin hoopis nii-öelda natukene nagu kahemõtteliseks sellega, et me teame, et hästi palju inimesi olid enne raadios ja siis läksid telesse tööle, et noh, me võime lõputult neid nimesid siin meelde tuletada. Ja ma tean, et paar korda minu käest ka küsitud, et noh, sa oled juba raadios nii kaua olnud, kas telesse ei taha minna, mõtlesin. Tead, et raadiotööl on sellega võrreldes tohutult palju eeliseid. Keskendumiseeliseid mõtlen kõige parem on see raadiost pilti ei näe, raadiost pilti ei näe, tõepoolest ei näe. Naljaga on veel see, et kui me pidime hommikul hästi vara üles tõusma ja ma palusin, et need tehnika poole Foonika tüdrukud mind alati üles ajaksid, kõigepealt nad helistavad, siis nad koputavad ja ma ütlen jah. Ja ja ma julgen nüüd küll tunnistada, et paar-kolm korda olen ma küll öelnud tere hommikust, öösärgi väel. Seda juhtus, vot raadiost pilti ei näe. Sirje on elav näide siin, kuidas minnakse raadios televisiooni ja ta on siiamaani seal. Nii et see on jumala õige. Mina tahtsin seda ütelda hoopiski, et tundub, et no raadios nagu võiks olla lihtsam nagu Mare rääkis, aga mina tahaks seda ütelda, et raadio on tegelikult palju reetlikum. Sellepärast et iga inimese teadmised või teadmatus kostab sealt palju rohkem välja, sest televisioonis sa saad selle pildiga ära. Kate inimene vaatab pilte, ta mõte läheb natukene hajevil, taid pane üldse tähelegi, kui televisioonis inimene midagi nagu, noh ka see eksib või, või siis ta ei tea äkki midagi, aga raadiosse kostab palju rohkem välja. Vaata, kui Mare ütles seda, et raadio näita pilti ja keegi ei tea, mismoodi välja näeb siis kas teil on niisuguseid lugusid, kus teid on hääle järgi äratuntav, et avate takso ukse ütlete, et palun Kreutzwaldi 14, siis taksojuht kohe ütleb, et teie räägite, minul küll oli kunagi, ainult raadios töötasin, siis siis oli küll, et see oli nagu väga mina nagu väga pani nimeks, et, et kas tõesti no kuskil poes näiteks või või umbes niimoodi tähendab, et inimesed kuulasid raadiot ja oligi ainult üks raadio, mida kuulata. Ja Margus. Ja mul oli ka täpselt sama, et niimoodi mingit sellist pikka lugu nagu meelde ei tule, aga täpselt samamoodi taksos palud ennast koju viia, siis küsitakse, et aa, sa oled sealt raadios vist lõi. Mina tahtsin veel ütelda seda, et selle hääle ja siis isiku noh, need võivad väga kokku langeda, aga võivad ka väga erineda, et näiteks kuni mina olin lapsepõlves raadiokuulaja ja edasi ja edasi ma kujutasin ette, et Hubert Veldermann, kellel on selline suur, oli selline suur mahukas hääl. Et ta on ka niisugune suur kogukas mees nagu umbes Hololei. Schwarzenegger ei veel. Suurem. Ja tulen mina siia tööle, vaatan meie viltu, on selline saale vääne lõppu hoopis teistsugune. Kui ma ette kujutasin, nii et, et see hääl ei pruugi üldse nagu selle inimese koguga iga kord kokku minna. Helgi, mina kujutasin, Irjest hoopis teiseneb. No ühesõnaga lapsest saadik ma teadsin seda häält ja kui ma tulin raadiosse tööle, siis ma olin ka samuti üllatunud, et ta on selline sale ja ja niisugune noh, ütleme nagu kõrendlik, et ei olnud mingi tüüekas kuju, aga äratundmise mõttes küll. Neid juhtumeid oli palju, aga kõige toredam, kui ma juba raadios enam ei olnud ja läksin statistikaametisse, olin seal personalijuht. Siis ma olin juba täiesti unustanud, et keegi võib mu ära tunda ja mul tuli ühtelugu tuli, keegi ütles, et raviraadiohääl ja siis veel üks naine ütles, ma kuulsin teie viimast saadet viimast hommikut. Oh jah. Ma jätsin juba kõvasti, on kuulajatel. Võimalik, kas sa nii julged häälda? Julgesin öelda, see oli 93., ostsin karton. Marek ma tahtsin jah, et seda häält kokku viia ja niimoodi vahel on mulle öeldud kuskil väljaspool raadiotööd või seltskonnas, et räägi nüüd midagi raadio häälega, ma ütlesin, no ei ole, et hääl on hääl, aga ilmselt ikkagi on mingi vahe, sa kontrollid ennast rohkem ja siis on mulle ka lähiringkonnas seda ette heidetud, alati, et ma räägin liiga kõvasti, ma ütlen, ma ei saa sellest aru, et ei no mitte kõvasti, aga noh, sul on niisugune, kui on nende hääl, noh, et kui sa tahad, et sind kuulataks, siis sa räägid, et võib-olla tõesti natukene raadi oma häälega, aga teisest küljest ka see alles hiljaaegu tuli mingis auditooriumis natukene inimestele rääkida ja öeldi, et kuule, et meil nüüd mikrofonid hakkavad vilistama. Ei ole vaja mikrofoni, minu häält, kuulete sinna. Mul võivad küll. Mul oli see küsimus. Elukutse teatavasti muudab natukene inimest, kuidas raadiodiktori elukutse amet on teie harjumusi mõjutanud või teie iseloomu mõjutanud. Kui nad, nii nagu ma ütlesin, et ma arvan, et lisaks teadustaja tööle sai siit raadiost kaasa ka palju muud kasulikku eluks. Kuidas töösse suhtuti, kuidaspidi kellaaegadest kinni pidama kõike seda ja loomulikult edaspidises elus, kui on pidanud midagi presenteerima või väikseid kõnesid pidama, loomulikult see on selles osas alati kasuks tulnud, et sa tead, mida ja kus rõhutada, millal häält kõvendada, millal veidi tasasemaks tõmmata. Et kindlasti siin on neid palju pooluseid tegelikult, mis sellest tööst on elusse kaasa tulnud ja aidanud. Tahaks öelda seda, et lauku ikkagi avardas ka silmaringipõli oli nõukogude aeg, aga me olime sunnitud saama kurssi ooperimaailmaga ja muude kultuuriuudistega, noh, poliitikast me ei saanud objektiivselt rääkida, aga ikkagi saalid nagu sunnitud jälgima, mis toimub maailmas ja oma arvamus sellest kujundama ja ma arvan, et see ikkagi aitas kaasa laiemat huvi. Sai lahendatud ikka hoobilt. Just, ja tõesti, Marek, sa ütlesid, et elukutse, mina ütleksin, et see on amet, ei ole elukutse. Et see on amet, aga selles ametis töötamine on õpetanud tõesti kylla tundmist. Eestlase viisakus on täpsus ja ma ütlen tänapäevani, kui keegi jääb minut hiljaks, et mul oli üle 20 aasta aega, kui ma ei saanud kunagi jääda 10 sekundit hiljaks, see oli võimalik. Teiseks õpetas tohutut kohanemisvõimet, näiteks lähtudes sellest, et meil oli iga päev erinev tööaeg ja siiamaani mind ei häiri see, kui mingi graafik muutub või on täna õhtul ja homme hommikul ja ülehomme õhtupoole ööd ja vastupidi. See on täiesti loomulik, et inimene kohaneb sellise liikuva ajagraafikuga ja eluviisiga. Ja muidugi see respekt just nimelt selle keelekultuuri vastu. Ma kuulan päris hirmuvärinat, ega kui nad ütlevad, et naases võiva kiki, kas nad ütlevad, et Raadi koja platsil vaagi seesamune, kus vaagitakse, ei, see haavab meid nagu tuttavalt, aga kuulake tänapäeval, mis nad teevad. Kui, aga ärme nüüd rohkem, igal juhul see amet on õpetanud, seal on õpetanud ka norima, eks ju. Kui tohib, ma ütlen seda, et see amet õpetas väga kuigi ma armastasin eesti keelt juba ka varem väga ja arvasin, et ma räägin väga õigesti, aga see amet õpetas veelgi enam selle keele selgeks ja, ja tõesti mõnikord seal tunned tänapäeval, et noh, ei taha ju kogu aeg mõelda, isegi kui sa kuuled, kui valesti räägitakse, sest noh, et ta ei taha seda negatiivset mõtet endale pähe, et seal nagu natukene isegi tülikas, sellepärast et tõesti inimesed kahjuks ei räägi õigesti. Heldi siin on jah, raske midagi veel lisada selle, mis Sirje ja, ja Mare ütlesid täpselt, ma tunnen sedasama. Aga ma tahtsin veel seda meelde tuletada, et huvitaval kombel Eesti Raadio on kogu aeg toiminud nagu ise hakkama saav organism, kes ei ole vajanud ülevalt poolt, isegi nõukogude ajal küll vahetasid need direktorid siin küll olid tulp, küll oli kullast, mis nende nimed kõik olid ja Eesti raadio töötas, igaüks teadis oma kohustusi, tuli õigel ajal kohale, kes ei tulnud, Teide asendati kohe ja varsti siis ta enam ei töötanud, aga need, kes töötasid siin eluaegselt, need olid kõik täpsed, väga hea keele tundmisega, hea kultuuri tundmisega inimesed. Ja see on just Eesti Raadio üks suur pluss, ta on tõesti isetoimiv ise, hakkama saab organism ja siiamaale minu meelest ja küll ta varsti vastu viskavad välja ka need, kes ei oska rääkida, mis Paristavad raadio, Sore lobisevad raadios hommikuti oma isikut esile toovad, kasutavad žargooni. Ma arvan, et see asi ikka peab muutuma. Te siis kõik võite öelda, et diktori Teie elus olid elu parimad aastad? Margus on seda juba öelnud. Mina ütlen ka ja kinnitan, öeldakse ju nii, et kunagi sa ei tea, millal sa oled kõige õnnelikum. Tagantjärele oskad öelda. Ja see amet on meile kõigile väga palju andnud ja peaks, nagu ütles Helgi Ilo. Need ajad peavad tulema tagasi, kus eelistatakse professionaalse ettevalmistusega kõnelejat. Raadiohääl, kelle hääl on nii intiimne sinu kodus, kes ei räägi žargooni, kes ei solva inimesi, lobis ei, lobise. Kes on sinu sõber, aga edastab sulle väga tähtsaid ja vajalikke asju. Tõnis. Mina ei tea, kas nad olid minu elu parimad, väga huvitavad, väga õpetlikud. Ma väga hindan endast vanemaid kolleege, kellega ma sain koos töötada. See oli tegelikult väga õpetlik. Marek, ma ei ütleks ka, et kas need olid parimad aastad, aga need olid väga head aastad ja need andsid väga palju edaspidiseks kogemuse pinnasel seda toitu või jõudu sedasama kui sa oled noorest peast sporti teinud, siis su jalad on vanast peast tugevamad. Ja see on täpselt samuti, et kui sa oled noh, niisugust kogemust pikki aastaid, kui sul on see nagu tagataskus olemas, siis see annab sulle kogu eluks Akun teisedki laetud, väga hästi kaetud. Vikerraadios lõpetati diktorite töö 1998. klassikaraadios 2013. aastal. Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel alanud diktorite ajastu Eesti raadios oli sellega lõppenud. Meenutusi sellest ajastust jagasid Anne Eenpalu, Margus Hunt, Helgi Ilo, Tõnis direl, Mare lookia, Sirje Eesmaa, saatede kirjerkidelvar, Evelin Voodla ja Kaja Kärner. Toimetas Marge-Ly Rookäär.