Käbi ei kuku just niisugune sai Pealkiri saatele, kus ühe perekonna kaks põlve räägivad üksteisest oma elus. Käbina on täna meie stuudios mees, kellel ei jäänud palju puudu, et pöörastel üheksakümnendatel lõplik kuldkaotsi minna. Ometi leidus inimene, kes ta põrgust tagasi tõi. Nüüdseks on nad koos olnud 20 aastat ning on kahe lapsevanemad. Aga see kõik oleks võinud minna hoopis teisiti oma kirevast elust, mida võib nimetada ka ellujäämiskursuseks, räägib laulja ja bändimees Jaagup Kreem. Jaagup võttis saatesse kaasa oma ema, kelle neiupõlve nimi on Viiding. Lavakunstikooli teise lennu lõpetanud Anni elus on teaduri tööl muuseumis käsitööl olnud vähemalt sama suur tähendus kui näitlemisel. Märtsis, mil Jaagupi rokkansambel Terminaator tähistab kolmekümnendat tegutsemisaastat saab Anni 75 niisiis ema ja poja teekond läbi iseenda ja kalli inimese silmade. On aeg vaadata tagasi, küsib Sten Teppan. Põnevat kuulamist. Me veedame tänase hommikupooliku ema ja pojaga. Ma loodan, et eetrisse jõuab tund aega jutte südamest südamesse, igal juhul on nad ausad, sest ema ja poja kõrvuti laua taga istudes ma ei kujuta ette, et, et võiks teistmoodi välja kukkuda. Meie vestlusest jooksevad läbi eesti kultuuriilmast hästi teada perekonnanimed nagu Viiding Kreem ja ilmselt ka tarand. Minu külalised on ema Anni ja poeg Jaagup ehk osa perekonnast. Kreem. Tere tulemast anni. Tere, tere, tere ja osa perekonnast, Viiding ka, järelikult. Jaagup rõõm näha peredele aitäh, et võtsite aja, mul on au ja ma loodan, need jutud tulevad toredad täna siin raadios laua taga. Aga Anni, kui te mõtlete oma perekonna siseringi peale, siis ja asjaolule, et elu on vist kiire kõigil siis kui paljudel isekeskis privaatselt on võimalik maha istuda, aega selleks leida ja võib-olla tahtmist ka, et arutada ja rääkida elust. Tahtmist on muidugi rohkem, kui võimalik on. Igalühel on oma oma kiired ja oma jooksmised ja graafikud ja ja niisugused et täiesti vabalt maha istuda ja rääkida, nagu meil on kombeks rääkida elust, kirjandusest, nalja mõttes. Seda ei ole nii palju, kui tahaks. Jaagup kui sa mõtled oma elule ja suhtele emaga läbi aegade, sa oled üle 40 aasta vana, natukene 40 ja natuke peale noor noor just siis kuidas ema roll sinu jaoks aegade jooksul on muutunud või, või kas ta üldse muutunud on ta algusest peale sinu jaoks samal positsioonil olnud, et sa oled ju, sa oled ju elanud laine harjadel ja ja olnud palju avalikkuse ees tänu oma ansamblile terminaator ja ja see eluviis on küllap paljuski eelarvamuslik kult üsna enesehävituslik ja küllap periood on erinevaid olnud, aga, aga kui sa niimoodi selle pinnalt püüad hinnangut anda. No ema on mulle alati olnud See tugisammas, millele toetuda, et siin ei olegi üldse vaja väga pikka küsimust teha, sellepärast et, et siiamaani on ta mulle toeks ja, ja, ja abiks ja justkui parim sõber ka. Et ei ole asja, millest ma emaga ei oleks rääkinud. Kas ema on samal arvamusel? Kindlasti on mul Jaagupiga ikkagi olnud alati väga niisugune hea ja usalduslik suhe ja me oleme ka rohkem koos elanud, näiteks vanem poeg Juhan on liiga palju olnud mujal kaugel teises linnas või teises riigis isegi nii, et, et see lähedus ei ole nii. Jah, ja kui hakata nüüd ajale tagasi mõtlema, siis jah, ema ema on ka see inimene, kellele ma tõenäoliselt kõige rohkem üldse maailmas südamevalu olen tekitanud, aga sest ütleme niiviisi, et jah, ma ei ole nagu just kõige ontlikumat ja ingel likumalt elu elanud. Ja eriti see aeg, kui ma seal seal kodus, kui ma kodus elasin, et ma ju tegelikult kolisin kodust ära ikkagi suhteliselt, kui ma olin juba suhteliselt vana, ehk ma olin 25. Aga alati oli see, et külmkapp, käisi, rist telliti lahti ja, ja kuskilt toidud tulid kuskilt puhtad riided, õlid ja selles mõttes on natukene kahju ka, et alati oleks tagasi, vaatad, et alati oleks võinud ju parem poeg olla, aga aga samas üks asi, mille, mida ma ikka olen ikka ja alati olen rõhutanud, on see, et et kodust ma sain kaasa endale suhteliselt hea südamehind on õpetatud ja kasvatatud, nii et aita alati endast nõrgemat ja katsu mitte mitte liiga teha asjatult inimestele, kes kes seda ei vääriks. Ma üritan siiamaani selle selle ideega oma elu edasi elada. Südame ja südamevalu juurde me teema mõttes varsti jõuame veel. Seda ma arvasin, aga Annima küsin teie käest tihti, inimesed, kui nad järeltulevaid põlvi vaatavad, leiavad punaseid jooni eelnevate põlvkondade ka ehk nähakse oma lapses või lapselapses vanavanaema või kedagi teist, kolmandat, kas Jaagupi peale või keegi teine on sama pilguga vaadanud, kas ta meenutab kedagi minevikust varasematest põlvedest? Ma ütleks, et, et võib-olla minu selline vend Juhaniga on temas rabedusi rähklemine ja niisugune millegi otsimine ei tea isegi, mille või no seal on neid jooni Juhaniga. Aga ma ei tea, ma ei oska neid, mis sina äkki. No mina ei oska midagi öelda. Peale selle, et ma arvan, et ma olen sama põikpäine nagu vanaema Linda oli. Jätab, võiks meedia isa jah, seda taga. Noh, isa poolt, tõenäoliselt ma olen saanud läbi halli kivi surumine, kui ma vastu vastu betoonseinatäie täie rauaga jooksen, siis ma pikali kukun, siis ma tõusen püsti ja mõtlen, et see peab õnnestuma. Ma pean seda uuesti tegema ja uuesti uuesti ja ma teen seda niikaua, kuni kuni see õnnestub. Jaagupi tegemistest on suur osa tegelikult avalikkuse ees ja me teame üsna hästi, millega ta parasjagu ametis on. Terminaator, muusika tegemine põhiliselt sinna juurde võib-olla natukene mootorite maailm. Võib olla käsitöö ka, mis mulle meenub. Nikerdamise ja ehitamised, mis on avalikkuse eest läbi jooksnud. Aga Anni, teie puhul, mis praegu tähtis on, kas endiselt käsitöö? Jah mis nüüd on 25 aastat või kui palju olen selle selle tööga tegelenud ja, ja see on mu kõige pikem amet, sest eelmised eelmised ametid või karjäärid või tegevused läksid ühel või teisel või kolmandal põhjusel ikkagi. Kas läksid untsu või jäik pooleli või ei huvitanud, ma ütleks ju nii, et, et ma olin noorsooteatris 10 aastat, siis olin vahepeal natuke mingisugune ministeeriumiametnik, püüdsin olla ühe aasta või pidin olema parema puudumisel. Ja siis pärast olin nukuteatris. Kuulge, aga see ei olnud ka ikka päris see. Ja paberitöö mulle kohe mitte ei sobinud. Mul tuleb meelde see piinlik moment, kui ma seal ministeeriumis kultuuriministeeriumis majas pidin minema sinna pagusseed, need masin, kirjuta, et ajad olid, kes minu käega kirjutatud teksti pidid ümber lööma, et siis viijad, Rotabrintijaid siis paljundada. Mulle oli see nii raske ja piinlik ja seal oli üks väga kena masin, kirjutamine, mäletan nime enam. Ta tegi mulle selgeks, et ma ei oska, et kus kirja peal, kus peab olema kuupäev, kus peab olema, pöördu ja kus peab olema see, kes selle kirja saadab. Ma ei saanud selle tööga hakkama, sest see läks mul läks ikka valesti. Siis ta siis kannatlikult mind seal jah, umbes aasta jooksul püüti õpetada Lugeja on ikka olla parem kui kirjutaja. Ja siis oi, seal oli üks tore tore lugu, võib igasugust loba ajada. Kuidas me esimest korda altkäemaksu sain? Ametnikuna kuulan, kuulan huviga, see oli niimoodi toolid. Aasta lõpus olid ju igasuguseid ringreisid ja väljasõidud ja kõik, kõik tegid igasuguseid näärivanasid ja muid Aldurasid, noh, niimoodi ja siis ühel detsembrikuu, no kas oli 30 või mingi viimasel detsembrikuu päeval lendas minu tuppa üks must mees, noh, niisugune Armeenia või Gruusia või kuskilt lõunamaalt. Ja ütles, et temal on kindlasti kiiresti vaja allkirja sellele paberile. Sest kõik need välised, need grupid, kes tulid siia esinema, haltuurat tegema, üleliidulised sõitsid siia ja tahtsid, pidid saama ministeeriumist loa, et nad võivad nüüd seal Tartus ja Kohilas ja, ja Alatskivil ja igal pool nendes kultuurimajades teha ära oma tsirka, kui see etendused, no mingi väike tsirkusetrupp. Ja, aga enne oli ju ministeerium kõik need skeemid ära teinud, jaganud, kes, kus on suured teatrid, kus on väiksemad teatritel pika, kõik ära mahuks selle väiksem maa peale. Ja sisse. No mina, mina olin nii noor ja loll ja algaja mina ei osanud sellele mehele selgeks teha, et mina ei tohi seda allkirja anda. Ei saa siis kellelegi, et ma vist küsisin ka, et no ühesõnaga, ta moosis mu ära tõimule koti mandariine. Ja sellepärast mandariinide mulle niisuguse niisuguse elu mälestuse sümboliga, et sai selle allkirja ja sõitis need kohad läbi ja kindlasti sai rahaga. Läheme Anni 60.-te aastate algusesse, mis asjaoludel? Lavakunstikateedrisse jõudsite? Ma jõudsin sinna niimoodi, et ma tahtsin, nagu öeldakse ikka lapsest peale ja kogu aeg jalad, tahtsin näiteks näiteks näitlejaks, sest sest kooli ajal sattusime väikse pundiga selle Kaljuste lastekoorilauljatega ühes etenduses kaasa laulma August Jakobsoni näidend kaotatud paradiis kus tegevus oli niisuguses värskes sotsialismi maas, pärast sõjajärgses pahad kapitalistid veel müüsid siis seda mustal turul oma seda träni, mis neil oli järgi jäänud ja siis tulid head ilusad pioneerid lauluga, et neid tähena kutsuti sõnaga suurim lastelauluga ja Kaljuste, ütlesin NUT Talon, Pioneeritud Ta ei, Andaime, marssisime Tartule lava. Aga see oli see aeg Draamateatris, kus seal olid veel niisugused suurkujud nagu meie talud siis ja suur orgia, Malmsten, vana frants ja no ühesõnaga, ma olen neid kõiki Betty Kuuskemaa ja lähedalt näinud ja käega katsuda katsunud, sest me jõlkusin sellest teatrilava taga nii palju, kui vähegi meid välja kannatati. Enne etendusi pärast etendusi ja ja siis oli seal muidugi selles koledas näidendis, mis iseenesest oli väga nõme, olin muidugi ka noored armastajad ja meie kõik need tüdrukud. Me muidugi armusime nendesse. Me olime nendest sisse võetud, fännasime neid siis küll seda sõna ei olnud, käisime seal ümber selle draamateatreid, vaatasime, et kes sealt nüüd siis läheb uksest ja kes välja tuleb ja mitut näitlejat me oleme päeva jooksul näinud ja see oli niisugune põnev. See oli põnev elu, joonistasime ja kirjutasime, avaldasime neile armast, ühesõnaga me ei suhelnud üldse, aga meil oli üks teatud näitlejanna, kes oli meie jumalanna mehime vaadanud viiendas-kuuendas klassis. Ei, meesnäitlejad ei pakkunud, ravi, eeskujud peavad ju olema just just nimelt ja siis oli see eeskuju ja siis ma tahtsin, mõtlesin, tuleks teatrikooli minna. Aga esimene lend pidi lõpetama. Nii et see noh, ütleme Mikiveri ja Mikiveri Jaava kursus. Nemad, sel aastal, kui mina keskkooli lõpetasin, ei olnud vastu, nii et mul jäi üks aasta lõdvalt vahele. Siis ma mõtlesin, et mis selle aastaga siis teha, ühel mingil ajal oli mul niisugune tunne, et et klassiõe ema töötab seal kunstitoodete kombinaadis ja koob igasuguseid asju. Ja ma mõtlesin, et küll oleks huvitav seda kangakudumist, aga see oli niimoodi, tsiuhti käis korra läbi pea, sinna ma ei hakanudki. Noh, aga see mõte mul oligi niisugune mingil ajal. Aga siis tuli, siis tuli selle aastaga midagi ja siis oli lehes kuulutused. Nukuteater valib konkursiga inimesi, keda võiks saata Leningradi teatriinstituut tuti nukuteatriosakonda seda nukundust õppima, et üks eesti poisse juba õppiv Rein Agur oli siis esimesel kursusel ja et sinna oleks nüüd vaja siis kedagi saata ja siis ma mäletan väga hästi, kuidas seal selle nukuteatri teatrilava peal, eks ikka jalg värises ka väike-ist, Ferdinand jäike istus saalis ja eks ma talle mingit salmi siis lugesin, arvata võib ja võib-olla mingeid, et seda rohkem ei mäleta. Ja üks teine tüdruk oli ka ja otsustati, et meid siis saadetakse sinna Leningradi katset või juba oli nagu teada, et üks vabariiklik koht on niikuinii nagu peaaegu kindlustatud, et üks meist siis saab. Siis me sõitsime Leningradi ja tegime need eksamid ja katsed ja mina sain sinna sisse. Ma kirjutasin vene keeles kirjandit, sisseastumiseksamit. Ma ei mäleta, kas Puškini Majakovskit või millestki eksamit, no muidugi tehti hinnaalandust, seal oli vigu kindlasti palju, aga ma sain sellega hakkama, tähendab oma tolleaegse keskkooli vene keelega ja muud eksamid, ka seal olid ajalugu ja ma ei mäleta, mis. Ühesõnaga, mina sain sinna sisse ja õppisin ühe aasta, aga üsna üsna peatselt oli kohe selge, et, et see pole ikka see, et ega ikka see nukuteater on ikka nukuteater ja ma ikka sinna Leningradi jääda ei taha ja aga muidugi tudengielu oli huvitav, seal sai palju näha ja elu tundma õppida, ma olin ikka nagu öeldakse, tündris kasvanud tüdruk, kes polnud midagi kuskil väljas käinud ega isegi tantsupidudel. Tore oli. Et igasugustest jamadest oidusin ja juba talveks oli teada, et ma katsun ikka tulla Tallinnasse, kui Panso järgmise kursuse võtab. Et siis ma tulen siia eksamitele. Aga siis oli nii, et kui ma ühest kohast võtan dokumendid välja, siis sinna ma enam tagasi ei saa, kui ma lähen kuhugi. Ja noh, ma siis mõtlesin, et tuleb ikkagi teha nii, et teha seda, mida väga tahad ja isegi ma käisin korra Panso kõrre kimas seal maikuus, kevadel enne neid eksamid, et vot, et ma olen Leningradis ja tahaks just nagu siia. Aga ta üsna karmilt ütles või no niimoodi tegi selgeks, et tuled ja kui saad, siis saad ja et ega ta ütelnud, ma võtan su vastu. Et see oli riski peale minek, et et üks sild ära põletada ja teine siis loota, et teine Läks hästi, kas teatrikooli tung oli juba siis? Oi, jumal, oi jumal, muidugi see on alati oldud. Oi, seal oli palju sõpru, kellega koos oli teatrit tehtud ja palju pisaraid, kes sisse sai või ei saanud. No ühesõnaga, see, see oli ikka väga karm konkurents, aga ütleme ausalt. Mul oli see karjääri õnnestunud mitmetel põhjustel. Näitlejakarjäär, näitlejakarjäär jah. Esiteks küllap mul neid võimeid ei olnud nii palju, nagu oleks vaja olnud. Meid oli, neid oli 10 ühevanust tüdrukut kolm nendest nisukesed pisikesed punnid nagu mina ja Marie ja Ivi Lepik ja kõigil alla meetri mehed või niisugused väiksed tüdrukud. Neid suuri kangelanna mängijaid meist oli raske ette kujutada. Ühesõnaga, sa said Karlssoni selle väikevenda mängida. No seda küll Ei väikevenda ei mänginud, mängisin lumekuningannast, mängisin kaihoidja ja lastetükkides ikka üht-teist tegi, aga siis oli mul pereelu ikkagi kolm korda sünnitamise pärast teatrist ära olla, see tähendab kolm aastat tagasi ree peale saada oli peaaegu võimatu, sest teised olid ikkagi juba sellel ajal palju eest ära läinud. Mul ei olnud kogemust, ei olnud praktikat, ei olnud eriti ka niisugust jõudu ja haaret ilmselt. Praegu ma kuulan teid, siis tundub, et väga hinge kriipima jäänud või oli see ikkagi valik ja otsus missale. Aga mingit valikut ei olnud, üteldes nüüd nüüd aitab sulle, mine otsi endale uus koht. Jaagupis andsid juba mõista siin rollist rääkides, et sul ikkagi mälestus emast teatrilavaga seoses on olemas. See ei ole, ei ole, ei ole, tähendab noorsooteatrist, kui me räägime, aga nukuteatrist muidugi suveunenägu ja suur maalritöö ja, ja igasugused väga-väga mulle meeldis ja tõenäoliselt sain mina oma teada tripisiku nagu sealt kätte, et et samamoodi, nagu ma praegu siin kuulasin, kuidas ema räägib sellest, kuidas nemad käisid lapsepõlves siis draamateatri ukse taga, passimas ja vaatamas, siis minule olid, olid need väga väga tähtsad ja elu pöördepunktid, kui nii võiks öelda. Kui ma käisin vaatamas nukuteatris, sest et ma sain sinna lava taha. See lavatagune oli hoopis midagi muud kui see, mida sa lähed, et seal olid tellingud ja mingid asjad, kus näitlejad käisid, et et see oli, see oli nagu selline. Kerge kerge selline ehmatus isegi et lava taga on üks suur prügimägi ja see on nii täpselt pandud, et iga näitleja teab, kust ta võtab mingi nuku, kust ta võtab mingi dekoratsioon. Nüüd hakkab päike paistma, nyyd tõstan selle nüüd, et see on ja eest paistab. Eestlanna muinasjutt tagant on ta töö, aga mulle väga meeldis see ja muidugi muidugi siis, kui ema võimaldas kuidagi onu Juhaniga ja sai Draamateatris käidud siis seal oli ikka jalg värises nii palju, kui ma neid etendusi mäletan, ma mäletan kõige paremini mäletama olevusi, mida ma käisin väga mitu korda vaatamas. Et see oli onu Johani kirjutatud ja onu juhene Tõnis Rätsep kirjutasid selle ja ja see oli, no nii, nii, nii uskumatult vinge. No kui nad ütlevad teatri võlumaailm, et see, see lummas mind täiesti ära. Nojah, see seletab nii mõndagi, ka seda, miks sa ise sinna aastateks tööle sattusid, hiljem küll mitte otseselt näitlejana, ehkki muusikalilaval oled. Ta ei olnud enam ei olnud ja ma hakkasin ükspäev mõtlema, et ei tea, kui palju ma, kui palju ma olen siis nagu mänginud ka elus. Äkki see oli 88 89, ma sain isegi koolinoorte teatrifestivalil Saima parima meesosatäitja tiitli endale. Mängisime kooliteatrite festival. Me mängisime kümnendas, keskkoolis oli suhteliselt võimas näitering ja seal ma mängisin. Seitsmes vennas, mängisime Juhanit ehk seda kõige-kõige vanemat venda, olles oma vend, kes mul mängis ka selles tükis olles taste umbes poolteist, pead lühem, aga ma olin selline. Ütleme niiviisi, et ma olin selline jõuline alfaisane. Et kõik need teised minust pikemad poisid mängisid minust siis nooremaid, nooremaid nooremaid, selliseid äparikumaidvast. Ja noh, ma olin ka pikalt Maretoomery nii-öelda pioneeride palee teatris, kus ta on kust muuseas on tulnud välja Andres Puustusmaalt, Tarvo Krall, Madis Milling, Tamur Tohver, loomulikult, Ene-Liis Semper, sealt tuli nagu Vändrast saelaudu ja ja, ja ka selle teatriga, siis võitsime mäe auhindu. Ja esimest korda muide tundsin kuidas tüdrukud minu pärast nutsid ja see oli hirmus hea tunne, kui ma mängisin Pal-tänava poistes, näeme tšeki, ja siis, kui ma lõpuks ära surin siis tulid pärast kooliteatrite festivalil ära nutetud silmadega tüdrukud ja see oli vat siis tundsin, et mingi hea teema. Ehk et tüdrukud on sinu pärast nutud, enne kui, kui terminaatori aeg kätte jõudis. Ja ma, ma loodan, et see, seda, seda sellist päris põhjusega nutune olnud ikke vähe. Äkki ma vähemalt loodan, et ma ei ole kellelegi nagu põhjendamatult liiga palju liiga teinud, et pigem selline hingeline raputus võib-olla, mis võib-olla oleks nagu. Anni teie vend Juhan Viiding, kas tema leidis tee teatrisse kuidagi teie kaudu, teie abiga teie utsitusel või teie inspireerimisel? Ta oli kohe nisukene, ta oli teatraalne, ta oli kohe teatriinimene, aga mina olin sel ajal juba noorsooteatris. Ja kui Juhan töötas mingit aega teatri muusikamuuseumis ja ma mäletan, kuidas ta mulle ütles, et nüüd ma lähen katsuma sinna lavakasse sisse saada, et et hoia siis eest, sinust tuleb Juhan Viidingu õde. Ja nii juhtuski. Me võiks kuulata siia vahele ühe loo, me ei ole veel Jaagupi muusikast jõudnud sisuliselt midagi rääkida, aga ma paneksin selle laulu hea meelega mängima anni teie ettepanekul. Mis see võiks olla ja mis põhjusel? A. No mis sa nüüd ütled, ütle mulle ette, ei ole au, mina ei ütle midagi, see tähendab ainetel ei ole küll. Ei, ma arvan, Carmenit teate näiteks vä? Heino Carmenit tean, aga see mind see mind puudutab, vähem ikka otsad. Laev jätab sadama. Pilkane ikkagi need esimesed, need niisugused tormi ja merele minemise ja need niisugused noh, ja muidugi juulikuus lumi, siuhukesed või ütle, miks. Ja mingi ongi see, et otsad antud. Just just torm on üks teine lugu. Torm on, kuidas see oli, olen tulnud liiga pikale ja torm ja vat need torm ja ütle, miks noh, niisugused. Sest neid ma kuulsin kodus rohkem ja see oli mulle niisugune üllatav ja ja armas. Ma elasin siis kodus ja kuulasin ise ja kui oli vaja ju kuulata, kuidas kõlab. Ja ja ikkagi nisukesed hingelised laulud meeldivad mulle ikkagi rohkem. Selle kuulamise koha pealt ma räägin, võib-olla võib-olla ei pea nii pikalt rääkima, räägin siiski selle jutu ära, miks mul muusikaga nii on, nagu on, räägi muidugi, elasime ühiskorteris, kuni selle niikuinii ma kodust lahkusin, ühesõnaga 20. eluaastani ühiskorteris ühes toas isa ja meie neljakesi, no ühesõnaga neli last, õis, inimesed ja õde. Vanem õde õppis viiulit, muusikakoolis ja siis konservatooriumis ja nii edasi, et kodus oli kass. Reet harjutab või peab vait olema, noh ühesõnaga kogu aeg oli mingi muusikaline foon, põhiliselt viiuli harjutamise foon. Ja siis mina viskaks ka kogu siis ütleme nii, et ma ikkagi mulle meeldis vaikus rohkem. Ja mul oli sõbranna, kes kellest pärast väga hea kunstnik sai Marju nutsu ja tema, kui tema hakkas joonistama, siis panin raadio mängima. Ja mulle tundus see nii ebanormaalne, et kuidas on võimalik üheaegselt joonistada ja kuulata. Sest üldiselt kui ma loen, siis ma panen raadio kinni. Sest need kaks asja ei ole mõeldav korraga teha. Lugeda muidugi ei saa, aga tänapäeval on selle jaoks siis sõna välja mõeldud multiTäsking, ehk siis rööprühm oli rööprähklemine. Ei, mulle see ei sobi. Kui ma kuulan, siis ma kuulan muusikat või sõnalist saadet. Ja kui ma midagi muud teen, siis ma ei kuule, mul on sihuke kõrvaklapp, mille ma välja lülitan. Me kuulasime Jaagupit laulmas, aga Anni, kas te teeksite meile seda rõõmu ja loeksite luuletuse, mis teile pähe tuleb, nii kaugele, kui mälu võtab? Sellel küsimusel on tagamõte ka, milleni me jõuame? Sellepärast aga väga äge, kusjuures. Nii kaugele kui mälu, võtab see mul isegi lasteaiapäevikusse kirjutatud see text, sest see pidi peas olema. Lasteaiapäeviku nimi oli agenda. Ma käisin seal Tõnis Tõnismäel lasteaias. See oli Vihma, sajab Ladinal, keegi istub seeni all. Arva ära, kes see on, see tillukene on. Tuul viib pilved taevast ära, päike Karla Fry kiirgussära hüppab konn ja kargab konn tarni rõõmus tuju on. Üleannetusest ta lükkab, see nii ei ole, aga ütleb, mis neist kasu on? Teid ei salli, väike konn. Aga jälle Vik, vihma sajab, tuul pilvi kokku ajab. Kes nüüd seeni varjus, on see ju jälle väike konn. Ja seal agendas ehk päevikus oli kirjutatud, see ju jäle väike. Kool, see on alles ja olemas dokumenteeritud, aga kuidas teil lasteaias, kas teie aju oli tõenäoliselt siis palju puhtam kui mõni meie laste oma, sellepärast et viiesalmilist mul peas, mis me laste õppisin, seda endale eraldi fenomen, muidugi. Sugu viga, suguvõsa viga on, asjad jäävad hästi meelde pähe. Mina ei tea. Mina olen vist meie suguvõsa viimane sellepärast, kes oskab veel sinu lapsed enam ei teatepulka ei kanna. Ei, ei. Et need paraku jah, ei, neil on. Neil on mingi muu asi, aga. Näitasin Puškini muinasjutud, kõik on mul küll natuke üle, vaatan, siis need on mul ikka kõik peas. Kõlab uskumatult, ei ole midagi. On küll, aga siin tuleb jälle teie õde mängu, kes kostitas viiulimänguga iga vaba hetke kodus. Aga kelle idee oli hakata luuletuste päheõppimise võistlust pidama? No me üldiselt meil lihtsalt jäi kõigil, aga ükskord me olime, mina olin siis vist konsis või seal lava lavakunstis esimesel kursusel ja Reet oli laska veel kodus. Ja me proovisime, et kui kui kiiresti saab pähe jätta ühe täiesti noh, niisuguse tundmatu luuletus, mida, mida enne pole kuulnud ja siis hakkasime kiiruga võtsime ühe luuletuse ja see oli nii nagu seeni kupatati, Meeli viimaks puseriti, vajutati, vimmad põhjalikult, hajutati nii, et kuuldi ainult inglikeel ja nii edasi ja nii edasi. See on üks Semperi väga kole luuletust vaikiva ajastu teemal, et kuidas meeli kupatada, eriti nagu seeni. Noh, seda me proovisime õelaid, kumb, kas niisugune luuletus on võimalik pähe jätta? Ega tervelt ei jäänud küll. See oli hasart. Näiteks õde Reet õppis pähe. Armastus seda ja see oli niisugune. Ja mina hakkasin ka, aga mul ei, ma ei jõudnud kaugemale, kui ütleme, esimene peatükk on muidugi täiesti peas siiani, aga neid oli ikka seal seitse peatükki. Ei olnud, ta oli ikka pikk raamat, aga vanasti oli nii, et kui nüüd sabas seismisega, et tuli seista kuskil mitu tundi mingis hoiukassa või pesukeemilise puhastuse mingis sabas siis ma sain jällegi oma teatud nipiga ennast välja lülitada. Ma olin teises maailmas, ma olin teises keskkonnas, mul olid teised inimesed ümber kõik need Klenski, doneeginitiatatsianad ja, ja nii edasi. Ja ma sellest nihukseid vastikust argipäevast sain selle nipiga jube hästi välja. Müürivahe tänaval see hirmus keemilise puhastuse saba kus pidi ikka ikka mitu tundi ootama, enne kui sa said ära andanud püksid või pintsaku. Anni teie ühe õe ja venna nimi on mitu korda meie jutuajamisest läbi käinud. Üks teie õdedest on veel mainimata mari. Ahmari, ah jaa, Mariann mulle väga lähedane, sest me oleme nüüd ju kahekesi. Kui te mõtlete tema peale ja, ja ma ei tea, kas päris lapsepõlveaega või, või nooruspõlve aega, siis mis rolli tema teie elus mänginud, mis esimesena meenub? Kui ma nüüd päris nii Inge põhjastrit, eks ma ikka natuke vist kadestasin teda. Sest ta oli vanem ja targem, üks aasta ja kolm kuud ja ilusam ja olid pikemad, patsid. Ja ta oli ikka targem ja no sellepärast ma teda natukene niimoodi ikka vaatasin alt üles, aga ma meelika kaklesime võib-olla ka, aga seda ma suurt ei mäleta. Et üks ütles teisele, et sa oled loll. Ja siis tuli suur paha. Jah no see võis küll õudne olla. Helile kaklus. Jah, aga mingisugust füüsilist kaklust küll pole olnud iial. Meie peres. Mulle õudselt meeldib see, see, mida mina lapsepõlves vist viimati kuulsin, ma arvan nendest kolmest õest ehk Maristreedast ja annist, ehk siis minu kahest kallist tädist ja emast. Et kui nad olid käinud kosel vist tegid sanatooriumis ja siis siis neid kutsuti viiulipiinaja, kondiväänaja ja tõbine poeet ja siis viiulipiinaja oli ilmselgelt reet kondiväänaja oli, oli minu ema ja tõbine poeetilises mari. Tal olid pidevalt kael haiged, olid tal oli ikka igavesed angiinid ja niimoodi kirjutas luuletusi ja kirjutas luuletusi. Aga ta kirjutas seda, noh, niisugust lapsepõlves seda, nagu öeldakse, seda juhuluulet, et tuleb mingi tähtpäev, siis selleks on vaja luuletust. Tuleb ema sünnipäev, selleks on luuletus. Meil oli ikka nii, et. Kui paneme perekonnanimed tarand ka juurde, siis saab vikerraadio kuulaja jaoks neile, kellele veel pilt ees ei olnud. Täpselt selgeks, keda me siin selja taga räägime. Kas teie kodus Anni oli, oli range kasvatus või, või lasti teil tublide tütar tena sirguda nii nagu? Parasjagu ma arvan, tähendab, päevasega võrdlen, siis oli muidugi väga range kasvatus. Mis plaanis? Eino, me pidime ütlema, kuhu me läheme ja mis kell me tuleme. Ei olnud niisuguseid pidusid nagu praegu on. Siis oli koolipidu, koolis oli kontsert, oli kavas, ärme laulsime, lugesime luuletusi ja pärast tantsiti ka. Aga mina ei mäleta keskkooli ajal, et meie meie klassi tüdrukud, et oleks mingisugust alkoholi üldse olnud poisid, midagi seal tegid, aga see ei puutu meisse, seda me ei tea. Mingisugust sellist ohtu ei olnud, tantsisime, tantsisime, no mõni poiss saatis vahel koju. Aga üldiselt ei olnud sealt hariduse tänavalt Pärnu maanteele tulek ei olnud küll, et kuigi pikk saatmine. Nii et. Aga sa justkui oli iseenesest mõistetav või, või tuli ikkagi kodust? Lei tuli kodust see, et öeldi, et nüüd kus sa lähed, ahah, ja tulen, tulen siis nii nagu kästakse. Me käisime, tilkus ümber teatri ja tahtsime saada näitlejateks, lugesime raamatuid, lugesime luuletusi ja kirjutasime päevikut ja ja siis, kui oli suvevaheajaks, kirjutasime tohutult pikki kirju, noh tead, kaks kuud ei saa Marjuga rääkida sõbrannaga siis tuli kirjutada kõik ära, kus ma olen käinud, mis ma olen teinud, pikad kirjad, mis ei ole lihtsalt, et täna käisin seal ja seal ja tegin seda ja seda vaid meike arutlesime. Lugenud või teatas, näinud mida, noh, eks poistest ikka kirjutasime ka seal olid mingisugused poisid, mängisid palli seal pääsküla jõe ääres. No aga, aga see ei olnud teema meil keskkooli ajal. Aga mis rangesse kasvatusse puutub, siis mul on tunne, et ema tahtis muidugi kogu aeg väga kontrollida. Ta oli hirmul, et ikkagi tütred kasvavad nii nagu vaja, korralik. Ta oli ka mures või hirmul, sellepärast et et ega see meie isa oli ka nooruses üsnagi kärsitu. Ütleme viisakalt öeldes kärsitu, karm vend olnud, tal oli ikka igasuguseid probleeme enne abiellumist. Kui palju te oma kodust olete kaasa võtnud kui üldse ja kui, siis mida, et kasvatada seda noort meest siin meie juures kes juba umbes 15 aastaselt hakkas tegema rokkansamblit ja nende meeste elu, kes rokkansamblit teinud mulle tundub, on vähemalt mingi perioodi jooksul. Kaos pehmelt öeldes jah, mina ütleks nii, et. Ma ei mäleta seda, et ma oleks olnud hirmul või et ma oleks murelik olnud. Võib-olla ma olen lihtsalt ära unustanud, aga aga see oleks pidanud. See ma oleks pidanud, ma lihtsalt ei teadnud paljusid asju, võib-olla ma ilmselt lootsin ikkagi, kõik läheb hästi, et kõik läheb hästi, et mõistus on ju inimesel ikkagi, tuleb ükskord pähe ka ja. Kas sa Jacob palatata koduseid käske ja keelde ja kas nad kehtisid sinu jaoks? Ikka mäletan, sellist jama nagu tänapäeval sellist meie kodus ei olnud. Muidugi arvanud, et sinu puhul oli see jama ikkagi kuubis, võrreldes sellega Vaevalt ei, ma olin selles mõttes, et mina sattusin kogemata pahandustesse aeg-ajalt aga ma ei olnud hingelt selline selline läbi ja lõhki pätt ja ja kui bändi hakkasime tegema, siis siis kõik, mis väljaspoole välja näidati, millised kõvad mehed me oleme, lugesin just mingisugust 90. aasta artiklit, kus ma kus ma kuulutasin endale rusikaga vastu rinda tagudes, et meie juurte juured on tänavalt ja, või tänaval ja, ja me oleme õiget Ja kõik sinna koduukse taha, et koju tulime, siis jah, mul juhtus ka paar sellist lolli asja, et ma läksin valede inimestega tõenäoliselt tülli ja jäin näiteks keskkoolis esimeses klassis istuma. Ja, aga, aga noh, lõpuks sai ka kõrgharidus omandatud, nii et ei ole nagu selles mõttes ka probleeme. Eks elu õpetas. Tähendab, see oli poos, see oli rull. Ja see oli, see oli roll ja, ja selleks näitelavaks oli kogu põhimõtteliselt kogu ülejäänud Eesti, Eesti, mis jäi koduuksest väljapoole, et ega ma Kas ema vaatas mingisuguse pilguga või ei märganud seda, et poiss on siis, kui juba televiisoris pandi lõhkiste teksadega ja pikad juuksed ripuvad suvaliselt? Oh ei, sellega ma olin nii harjunud ja minu meelest see välimuse asi, see ei olnud mulle probleem. Vanaemal oli see rohkem minu emale, kes et kuidas nii kõlbab, aga mul on tunne, võib-olla mulle praegu tundub nii, aga ma võtsin seda kõike suhteliselt rahulik. Ja võtsidki sellepärast, et kui hakata mõtlema, et et ema oli see, kes aitas mul kõigepealt kui ma olin 14, aitas õmmelda esimesed triibulised püksid, sellised lihtsalt madratsiriidest pungi laine oli ka ja mul olid tundus nagu, et see oleks, et kui ma käin onu Johani hästi suure valge pintsakuga, mis oli, millel varrukad olid ära kukkumas, sest oli lõhkine selliseid puuvilla appik eest. Mulle jääb meelde hästi ja siis olid triibulised püksid ja valged ketsid jalas, et siis see oli jube kuul minu meelest. Ja, ja hiljem mina aitasin ja ema õmbles mulle ka mu esimesed nahkpüksid, mis muide on siiamaani alles ja proovisin ükskord lähevad isegi. Aga see oli ka üks suur Kes see oli suur tegu ja muidugi need, need olid nahkpüksid, mida, mida nagu ei olnud üldse mitte kellelgi teisel olemas, sest need olid hästi pehmest. Need on ühest Soomena naha mantlimantlite õmblemise vabrikust saadud need tükid ja need olid noh, niisugused väiksed lapid. Ja, ja, ja me tegime niiviisi, et me võtsime vene sõjaväe aluspesu, meeste pikka aluspesu siis lõikasin selle lahti ja siis olid need tikid, ema õmbles need, need kattis selle riided seest oli tal see vooder sisse õmbles tekkide pärast õmblesime sääred kinni, tagasi eest oli nööridega väga kuulid, püksid on kusjuures issanda õnnistus, kui emal on sellised raskused käo absoluutselt, absoluutselt. Ma kujutasin seda kõike hoopis teistmoodi ette, et kui mures ikka. Üks ema pidi olema niisuguse lapse pärast, aga tuleb välja, et tema töötas ansambli disainerid. Ja, ja, ja esimese siidi särgigi õmblesid mulle valge. Ei, kusjuures veel lisaks ütlen, et selle siidiriide. Ma sain vanaema käest, sellepärast et vanaema, vanaema pluus oli. Siis see oli mingi riie, mida, mis mul, mis mulle väga meeldis ja tal oli nagu kerge mingisugune. Mul on telefonis üks pilt, kusjuures pärast seda pärast näitan sulle, jah, see oli, see oli väga-väga. Sai ikka tehtud, aga siis selle nahkjakki ma tegin ka, mis oli, kus olid nende angerjanaha tükid varrukate peal. Ja selle tegid ja siis sa tegid ühest, siis sa tegid selle lühikese lühikese isa mingisugusest pintsakut, kuna ma olen isast umbes peajagu lühem ja isa oli selline laia ümbriliste ema tegi mulle ühest isa vanast pintsakus sellise lühikese tagi mille pärast sai veel Kanson Rausisi neid samasid, pätse täis õmmeldud. Seda ma küll ei mäleta ja nägime ja see varastati mul Pedas peda ajal ära. Ja kes seda nüüd kuuleb, siis tooge tagasi, sest ma tunnen sellest Dagest siiamani puudust. Kas nii ema kui isa jaoks oli, oli poisi teekond aktsepteeritud. No see on nüüd niisugune valusavõitu küsimus, sest et ega ega ikkagi isa ikka lootsid, poisid õpivad ikka mingisugust korraliku asja, matemaatikat või füüsikat või mingit tõelist asja. Ja ega see rokilaulja, see pole ju mingit tööga asi. Isa suhtus sellesse küllaltki nii üle, mitte üleolevalt, aga no ei uskunud küll, et sellest midagi võib saada, et see võib, et see võib ära toita lapse. Ja pikalt ei uskunud, aga mina mäletan seda, kui ma läksin otsima isa sahtlist mingisugust, kas arvutit või mind, mul oli midagi vaja või teravat pliiatsit või pastakat või mingit. Tõmbasin isa sahtli lahti ja seal oli lehest välja lõigatud väike artikkel, kus oli ära mainitud meie bändi nimi ja minu nimi. Päeva lõpuks ma siiski olen nagu selle 30 aastaga tõestanud, et ma Emaroll oli siis seal kusagil vahepeal leevendus. Seda olukorda ei, ema ei leevendanud midagi, ema oli minu paadis, ma usun, et sajaprotsendiliselt olles ise lavainimesena ju seda elu näinud ja ja, ja noh, ma tegelesin ju näitlemisega, Kaaja luulet lugesin ka ja ega ma siis minus oli midagi sellist, mida tõenäoliselt tema nägi, tundis ära, et need, need on nüüd need minu geelid ja, ja kas see on, kas see on rokkmuusika või on see näitlemine, et seal ei ole vahet, lava lavategevus on lavategevus. Jah, räägime veel rollist ja, ja mitte rollist. Muide, kuidas teie Jaagupit kutsute, kes jazz nii nagu sõbrad kutsuvad? Sind teatakse jazz avalikkuse ees, seesama Jaagupi kuvand või olemine, ma arvan, seda mõõdetakse üsna ühtviisi. Juba põgusalt sai kirjeldatud rokkareid rokkareid ja ega see ema nägi ja panin tähele sama asja, et kui koduuks selja taga kinni läks siis ta epis selle selle rolli õue. Ja toas oli ta, ma ei taha kasutada sõna normaalne. Ei muidugi ihka väike armas poiss ja üldiselt üldiselt hea poiss. Südamlik, kes asja hingega võttis, kui mingi, no ikkagi ma ütleksin, et jah, ikka hea poiss. Aga ma ei tea, mis ta seal väljaspoolt, eks. Siis, kui terminaator hästi tuntuks sai, olid kurikuulsad, üheksakümnendad mõnede inimeste jaoks kurikuulsad. Ja ikka juhtus nii mõndagi, sa oled ise ka mõista andnud ja, ja tõenäoliselt et kõigest seda siiski ka oma emale rääkinud ei ole. Ma ei ole kindel, et, et saab praegu käe südamele, oled nõus panema ja kõik nii-öelda lauda laduma. Aga kui sa püüad siiski kirjeldada, et mis sinu jaoks kõige kriitilisem hetk oli, kuidas see võiks välja näha või milles seisneda? Sest olid huvitavad ajad ühest küljest teisest küljest keerulised, konfliktsed ja, ja noorus möllab ja, ja kõik enam-vähem kujutame ette. Mis aga, aga kui sa ise annad hinnangu kui kriitiliseks sinu jaoks olukord läks? Ühel hetkel läks väga kriitiliseks ja tõesti, ma ütlen väga kriitiliseks, sellepärast et ma kartsin ilma jääda kõigest sellest, mis mulle oluline on ja siis ma olin sunnitud ennast ümber häälestama tegema peenhäälestust. See oli, see oli siis, kui oli läbi saanud teda. Sest et ülikooli ajal oli, oli absoluutselt teine seltskond oli selline äge, me keskendusime või noh, me tegime kõiki asju koos, meil oli koolse, seal oli, seal olid, tegime etendusi ja panime pidu ja, ja seal oli kõik nagu just nagu ja mul bänd hakkas just ülesmäge minema ja ma sain Peetruse osa sai Linnahalli muusikalis, mida Jüri Makarov tol ajal siis produtseeris oli? Olitsiisis kraid superstaar ja sain seal tuttavaks igasuguste lahedate tüüpidega seal päris muusika inimestega siis ma ju ei olnud riigist Ottaste ei olnud, ma ju panin, ma olin pigem nagu bändimees kui muusik ja sõnamuusik, ma ei ole enda kohta üldse väga palju kasutanud. Kui see peda aeg ja see kõik läbi sai, siis oli veel 95. aasta ja meil tuli veel takkaotsa, tuli seal esimene CD-plaat, mille nimi oli minu väike paradiis. Kas peale oli neli v, kus peale oli lõbus maja, kus peale oli juulikuu lumi kus peal oli, ütle, miks, kus peal oli noh, nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja ühel hetkel mul oli peda ajast, kui mul ei olnud üldse raha või oli mingisugune vanemad natukene ikka toetaside, mingis tipp oli nagu just nagu ka, aga see läks tavaliselt ikka pidutsati ära kohese raha, et kuna ma elasin kodus, mul oli väga hea, teised teised mehed olid ühikas väga raskes seisus juba kuu lõpus pea kodustele paki kaitsnud ja raha veel ei olnud, siis mul ikka natuke taskuraha ja natuke Stypyali järgi enne siis siis pidutati minu raha eest ja siis jälle kuu alguses pidutseti teiste raadest diskäidi koolis tehti suuri asju ja siis sai veel muusikali eest veel raha ja, ja sihtilise minu väikse paradiisiplaat. Ja juulikuu lumi, mis läks tõesti nagu teda hakati palju laskma väga palju ja hakkas tööle ka tõenäoliselt korralikult, Eesti Autorite ühing. Siis ühel hetkel avastasin mul palju raha, naguniiviisi, et ma läksin, ostsin endale ühe kasutatud auto Ford escordi ja, ja mul oli, mul oli raha bensiini osta. Mul oli raha veel rohkem pidutseda ja veel ägedamalt bändi teha ja kõik oli. Ja siis sellega seoses tekkisid mul uued sõbrad, ma olin juba siis natukene kuulus ka ja noh, jube lahe oli. Ja siis oli, oli üks suur suur kamp, et need, kes sõitsid välismaa mootorratastega, ei mingid Jaava vennad väita, vaid olid olid neil juba sellised nii-öelda päris jopereid Mälkast saadud hea meelega võtsid mind kampa ja minu jaoks avanes täiesti uus maailm millest ei puudunud korralikud tänavakaklused, millest ei puudunud naised, tüdrukud väga nagu hoopis teist masti tüdrukut kui need, kellega ma olin harjunud seal ülikooli ajal suhtlema. Ja mis seal salata, kõik, mis seal üheksakümnendatel veel oli, et narkotsi pole, on, oli, oli, oli jah, oli ka igasuguseid muid aineid. Ja teinekord sõideti, sõideti mootorrattaga, mõnedel sinna ja vahel oli seal revolver ka. Ja siis mu bändivennad Elmar Liitmaa ja. Jaa, jaa, Armo Kallaste teatasid mulle, et nemad siukse tüübiga ei tunne sind ära. Et sinuga rohkem bändi ei viitsi teha. Ja marssisid sirge seljaga minema, õnneks kunagine bändikaaslane Sullivan ütles, et aga Vainot teeme edasi, et mis meil tervet asja tervet asja minema visata ja hakkasime tegema ja tegema ja, ja ja siis, 97. aasta detsembris tuli meil välja Kullaplaat. Ja selle presentatsioonil sain ma taas tuttavaks ühe tüdruku ele. Nimi oli Kristiina, kellega mul on need kaks last, kelleks ma olen 2004.-st aastast abielus ja tema põhisu maa peale tagasi võttis. Mitte jah, aga mitte taevast, vaid temades, mõtlesin, võttis mul kraest kinni ja tõmbas sitast välja, ütleme nii. Päris tõsiselt, et ma ei tea, kuhu ma oleks lõpetanud ja selle eest olen talle ka nagu oma elu võlgu. Ja see oligi, oskad seda seletada ka kuidagi, ma ei tea, kas see on asi, mille peale sa üldse hiljem olen mõelnud, et miks nii läks või miks see tundus huvitav või sest kui sa räägid, et isegi su enda ansamblikaaslased ei tundnud sind ära, siis sa pidid olema hoopis teine inimene. Ja, ja tõenäoliselt olingi ja mulle kuidagi see motomaailm, millest ma olin ju nii palju tegelikult lugenud ja kuulnud, jaa jaa, see, see mootorrattajõukude ja ikka ikka me oleme siin ka mingi meelimine, klubid ja klubis on reeglid ja siin on president ja siin on ja me oleme sellised võitmatud ja kõvad vennad siis see tundus mulle nagu selline Matsoo ja selline sinine, äge asi, mida, mida nagu tõelised mehed teevad. Noh, hiljem ma sain aru, et tegelikult üks, üks mäng sellepärast et see asi läks kuidagi niiviisi, et me arvasime, me oleme jubedad käenstrid. Aga siis ühel hetkel ühel hetkel oli, oli tšetšeeni maffia ja see oli, see oli, see oli selline selline ilge aeg, tegelikult katusepakkumise ajajajajaid igast sellega sellega küll ei ole kunagi elus nagu, et see ei olnud nagu v. Meid. Kui teinudki, sõitsime, mitte ühest kohast teise, oli veel kõvad vennad laiali käisime Actagitud ringi ja aeg-ajalt sai kellelegi kere peale antud antud ja aeg-ajalt saime ise, peaks. Ma ausalt öelda ei kihvt. Teet kuidagi, aju on kuidagi ära blokkind selle, et ega ma nagu liiga palju sellest ajast ei, ei ei ole tahtnud meenutada, ei viitsi meenutada, et inimesel on see omadus, et ta sellised suhteliselt halvad asjad katsub enda ajus kuskile panna, sinna taha riiulile ära, et enam ei oleks. Kas teil politseiga oli kokkupuuteid ka või totaalne anarhia? Meil oli politseiga kokkupuuteid ka minul küll isiklikult ainult sellel põhjal, et ma kuidagimoodi ei, ei tahtnud linnas mootorrattaga sõites kiivrit kanda ja meil oli kusjuures 90.-te algusesse, nii uskumatu kui see ka kõlab. Meil oli kokkulepe, politseinik, et kui me muud pättust ei tee, siis me võime ilma kiivriteta sõita, rätikut peas ja sõitsimegi päikseprill ees, rätik peas, sõitsime ühest kohast teise, tavaliselt et Tallinnas kesklinnast Viru ringi juures, kus passisime, sõitsime Viimsisse, siis vaatasime, et ahah, nüüd on või Piritale tegi, tehti ring, ärases sõideti jälle kakumäele, pikemad otsad olid Keilasse ja nii, et siis oli suur sõimusõna, oli joperi meestele. Mingid motomatkajad ju motomatkadel, igavesed kusipead sõidavad mingite mõttetute, jaapani ratastega või saksaratastega, õiged mehed sõidavad ikka arrelilevitsioniga ja noh, tol ajal ma ei kujutanud ette. Ma olen mootorrattaga läbi reisinud, eks ole, Süüria ja Jordaania ja ja Brasiilia ja Uruguay ja nii edasi ja nii edasi, et, et sa oled mattamat. Ja ma olen väga-väga hea meel on öelda, et ma olen fotomatkajad, mulle meeldib mootorrattaga avastada kaugeid Maid Nonnide heita üsna vaikseks, Jaagup muidugi siin ladus mälestusi ette ka järjest ja järjest. Ma isegi ei ole neist suurt osa varem kuulnud. Kas need sündmused olid teie jaoks ka praegu uued kuulda või? Ausõna, sest kuidas ma seda ütlen, et ma olen tundnud, et mingi mingi usaldus või mingisugune asi, miski, mis meid seob, et ega ma ju usun sinust ainult kõige paremad. Aga ta ei ole pidanud mitte kunagi poisi asju klaarima kusagil käima. Nii koolis Vistvat, kui oli seal üks kooliajal keskkooli ajal oli mingisugune selle näiteringi jama siis ma käisin ja see oli üsna ebameeldiv. Savist laiasid, seal ei allunud korrale, tahtis olla boss seal näitemängus või midagi või tehti sulle mingis osas ülekohut, ma ei mäleta, mis see oli, aga igal juhul nisugune. See oli suhteliselt ebameeldiv aga, aga lehti alguse sai, see sai alguse sellest, et me käisime Hiiumaal kooliteatrite festivalil. Teatavasti kas noored saavad keti otsast lahti, siis seal Hiiumaal olid, olid marja, oli? Selle, me lõikame nüüd välja marja. Oi, seal oli palju toredaid inimesi, tegelikult oli see keskkooli esimene klass ja tegelikult oli asi selles, et et ma sattusin Hiiumaa kuttidega kokku ja nemad ütlesid, et mis, mis näitering, lähme parem joome punkrisse õlut. Ja siis, eks me jõime ennast väga, väga purju, seal. Näitemäng jäi ära, ei, näitemänge ei jäänud ära, aga auhinna kättesaamisel, kui mulle taheti anda parima meesosatäitja preemia, siis ma olin seal saali tagareas midagi lällasid, reoskasin ühesõnaga ma sain seda pidava kirjasid ja paras mulle. Nii juhtub inimestega, kes kaotavad kontrolli. Need, tüdrukud, keda gruppideks hüütakse, vaevalt sind loomingus väga inspireerinud on, aga ma arvan, et naisterahvadt küll. Mis sa arvad, kui suur osa sinu lauludest on sündinud tänu? Murdunud südamele ja südamele praktiliselt. Aga ikka on nii? Jah, Ma olen suhteliselt Aeg-ajalt mul on selline tunne, et ma võtan asja liiga tõsiselt eriti mis puutub inimsuhetesse, et ma ma isaks öelda küll, et ma olen mingisugune esimese astme klammerdaja. Et, aga, aga, aga üldiselt. Ma olen väga palju elus üle elanud seda et olen võib-olla põhjendamatult teistele inimestele nagu haiget teinud või sellepärast kuna mul oli, see kodu oli hea, turvaline paik ja noh, selline, et sinna ma eriti kedagi tassinud ka mingisuguseid tüdrukuid ja vanematele tutvustada või nii noh, minu jaoks kõige inspireeriv on või kõige kõige ilusam ja kõige parem on see see, kui mingisugune asi hakkab siis, säde pole veel päris leek, aga, aga see säde tekib ja siis asi kasvab, kasvab, kasvab ja nagu see leek lahvatab, liis ruttu jooksevad sellepärast et, et jumala eest ei mingisuguseid suuremaid tõsisemaid inimsuhteid, ma nagu liialt. Ma olen neid kartnud alati, enamus neist on läinud vett vedama ja siis kõige hullem on see, kui sa ise muidugi maha jäetakse, on ju tollel ajal oli, oli vast see nagu kõige selline kõige turvalisem oli ruttu enne lõpp teha, enne kui asi päris käest ära läheb. Ja seega on on olnud palju murtud südameid ja romula nende nende jaoks selline koht olemas. Olen mõelnud seda teistegi esitajate puhul ja loojate puhul, et kas nende vanade laulude esitamine, paljud neist on ju hästi populaarsed ja sa ei saa neid kontserdil ette kandmata jätta sinu jaoks haavu, lahkuda. Te ei, rebi on laule, mis rebivad ja on laule, mis enam nagu just nagu päris, 100 protsenti ei mäletagi, et kuidas ta nüüd siis kuidas ta siis õigupoolest nagu tekkis või, või see esimene säde, milline see saade oli, mille ajendil ma kirjutasin loo. Kuulasin enne kui ema rääkis, kirjade kirjutamisest tuleb meelde 88. aasta äkki oli 80 seitse-kaheksakümmend 889 kuskil seal ja mäletan seda, et Läksin Saaremaale oma suvilasse, kitarr kaasas, läksin bussiga, läksin üksinda olema üksinda, see sõnarõhk on üksinda. Et tunda üksinduse valu, ängi kujutas ette, et mida siis mida siis nagu elusat kõike tehtud selle jaoks, et luua. Läksidki sinna Saaremaale ei olnud, meil mobiile, ei olnud meil mul ei olnud seal Saaremaalt mitte midagi. Mul ei olnud raadiot, isegi, ma ei teadnud üldse nagu, mis, mis mujal toimub. Läksin oma suvilasse, seal ma kirjutasin, ainult sina võid mu maailma muuta, tol korral see konkreetne kord, kui ma käisin, ainult sina võid mu maailma muuta ja, ja torm mis olid kirjutatud, nii et nad mõeldes inimesele, kes oli minust kaugel ma ei tea üldse, kas ta ise teab, et mõndasid nii väga sisse võetud olid. Aga, aga ühesõnaga inimesele kirjutasin, kirjutasin, niuksed lood, tundes nukralt nukrust ja igatsust ja kõike seda asja ja see on, see on minu jaoks alati selline käivitav jõud olnud, lugude kirjutan, ma ei tea, kus need lood tulevad. Vahel nad tulevad. Teel Tallinnast või Raplast Tallinnasse, romula teksti ma kirjutasin umbes 10 minutiga. Tegelikult alguses ei kirjutanudki seda, vaid võtsin oma telefoni ja kuna Elmar andis mulle, ma käisin Raplas Helmaril külas, ta andis mulle, et kuule, et ma kirjutasin ühe loo, et tegin sellest tema ka, et pane autos, et kuule, et kas sa hakkab haakima. Kui ma olin jõudnud alusse, siis ma juba helistasin. Kuule, esimene salm võiks olla niiviisi, panin maki mängiva laulsidele õhtu saabunu vaikus võtab siis vau, et oh, et kuule, lase edasi ja selleks hetkeks, kui ma Tallinna piirini jõudsin, seal pool tundi 40 minutit. Selleks ajaks oli romula valmis. Teinekord ma istun aastaid, mingi tekst, kaks salmi On olemas, refrään ka. Ja siis saab, asi saab nagu otse ja siis järsku mõtet, aga miks ma kohe selle peale ei tulnud, et ma ei ole see vend, kes istub ja suudab kirjutada päevas, et sul on õhtuks vaja kolme lugu, palun kirjuta. Sa oled oma abikaasaga koos olnud 20 aastat, Ivex, panime aastaarv õigesti, Hanid panid? Jah, minu meelest on jalgpallurite naised ja ka pillimeeste naised kohe eraldi elukutse. Ma arvan, see ei ole väga lihtne, elukutse, ei ole või roll, mida kanda ja taluda, kindlasti mitte. Ilmselgelt tuleb väljakutseid mitmes aspektis, esiteks, mees on tihti kodust ära ja võimalusi, mida ta kodust ära olles teeb, neid on mitmeid. Ma ei hakka võib-olla küsima, et kui palju on tulnud sul oma abikaasaga neid olukordi lahendada? Kindlasti on seal ilmselgelt teistmoodi, ei ole võimalik. Aga kuidas sa neid olukordi lahendanud, see on minu küsimus. Ei jah, on tulnud ette, aga mitte küll. Meil on omavahel kuidagi selline kuidagi selline imelik klapp, olukordi, olukordi tuleb ette umbes kaks korda nädalas, korrutad need aastad läbi. Et olukordi võib tekkida iga kord laval aastast, siis võibki tekkida kohe mingi olukord, õnneks ei ole neid tekkinud niiviisi. Aga peaaegu igas suhtes on olnud tõus ja mõõn ka paar tükki, aga tavaliselt me oleme. Me oleme kuidagi koos, jube hea paarisrakend ja, ja kuidagi on saanud hakkama, ma ei tea, kuidas me, eks, eks ikkagi eks ikkagi olukorda lahendatakse rääkides, seda on mulle õpetatud ja, ja kuidagi ma olen seda ise elult õppinud, et ainuke Gene, et kõige hullem on hüsteeria ja karjumine, teine väga halb variant, vaikimine massitamine küll, äkki läheb üle? Mina muidugi olen yhe, ma plahvatan hästi kergesti ja võib-olla ütlen teine kord välja mingeid selliseid asju, mida ma isegi ei mõtle. Küll ma ei olegi vist ei ole väga palju siukseid asju öelnud. Ma olen pigem bändikaaslastele selliseid kihvatanud mingisuguse asja peale pärast tunneb ennast. Oh kurat, oleks võinud ütlemata jätta. Aga umbes kahe poole minuti pärast olen ma kõik andeks andnud, et selles mõttes mind on ka sellel puhul päris korralikult ära kasutatud, teatud. Kõigepealt keeratakse mulle käru, siis ma sõiman näo täis, aga siis tuleb, et kuule, ära nüüd selle pärast pahandad, aga äkki jah, okei, teeme siis niiviisi edasi. Noh, ma olen selle pärast elus päris kõvad pihta saanud, aga, aga noh. Nii et sa oled ikkagi suhteliselt lapsemeelne reaa muidugi, see on rõõm näha. Mõned ütlevad, et emad kasvatavad oma poega tegelikult ju teise naise jaoks. Kui te vaatate Jaagup ja Kristiina toimetamisi selle paarikümne aasta jooksul, siis natukene teise nurga alt, mitte siis justkui oma poega. Ma ei tea muidugi, kas on võimalik niimoodi vaadata või, või jätta see aspekt kõrvale. Aga kui, kui abikaasad, kes rändab tihti ja on elanud sellist elu, nagu ta siin meil kirjeldas, et kuidas perekonnale taluda, niisugune olukord on. No me ei ela ju muidugi koos ja ma ei näe nende igapäevaelu, aga mul on küll tunne, et, et on päris hästi. Et nad on leidnud niisuguse niisuguse omavahelises suhtlemises tasakaalu, et ei ole mingeid hirmsaid kriise silmapiiril. Kui nüüd need lapsed ka mõistaks seda, et et neil nii head vanemad on. Et nad seda oskaks hinnata. Kas vanaema on mõnus olla? Ma olen nisukene tordikarbi, vanaema, ma käin külas vahel ja väga vähe, no suvel oleme rohkem koos, aga, aga. Ise lambaid ja sigu emal ei ole ta. Ei ole see vanaema, kes istuks, rätik peas, põll ees ja kooks ahju kõrval kindaid. Ei ole enam nii. Aga see on huvitav muidugi, sest võttes arvesse, kui tähtis käsitöö on olnud viimased aastakümned, siis aga aga, aga mitte kindad. Sokid. Ei, ma olen kõike teinud, ma olen kesiselt kõike teinud, aga aga mul on kahju, et ma ei ole seda Jaagupi tütrele suutnud seda isu peale ajada või õpetada või suunata või et tal selle vastu oleks huvi. Kusjuures ja Annabel on, on ju iseenesest tan käel käelisi käeliselt väga-väga osav. Ja ta mingil ajal isegi just nagu oli mõnest asjast huvitatud sel teemal, aga huvi kas peab tulema või tule. Praegused huvid lähevad lõpuks lõpuks üle, nii on kõik öelnud, kellelgi pole need kestma jäänud. Väga harv muidugi jah, mis täpselt sealt järgmisest põlvkonnast tuleb, ega ei oska aimata ka, loodame parimat. Mõnikord näen oma koduski seda, et selle asemel, et lapsed veedaks kvaliteeti Et aega, vanaema või vanaisaga eelistatakse ikkagi telefon kätte võtta või arvutisse minna, seal häiribki. Ka see meiesuguseid meie põlvkonda ikka raskelt häirib, et saataks, saadakse kokku, noh, siin on lapsed, no kasvõi jõuluõhtul või ükskõik, mis tullakse külla ja igaüks vahib oma seda karpi. Pöidlad nutku liiguvad. Silma vaatamiseks. Rahulikult rääkimiseks ei ole enam. Ja teeme, ma arvan, et see teie põlvkonda häirib vähem kui meie põlvkonda. Ei, sellepärast et ilmselgelt, kui ma näen oma laste pealt ka nutiseadmed on tänapäeva lastele nagu heroiin. Kui ma võtsin karistuseks ükskord ära kogu Interneti ühelt oma lapselt ütlesin, siis olid võõrutusnähud, siis olid täiesti niiviisi, et no läheb, ronib mööda, et ma ei oska mitte midagi teha. Kurat küll, andke mulle midagigi. Andke mulle ja siis tekib niisugune niisugune tunne, et naat no laias laastus see põlvkond nutipõlvkond, et nad ei oska enam oma mõtteid väljendada, tundeid välja, et nad ei oska rääk. Nad ei oskagi, nad ei oska, see on kole masendav, kole, ma üritasin hakata juurutama. Tal on seda, et pühapäev on nutiseadme vaba päev meie majas. Sellest anud aastake möödas umbes ja kas õnnestus. Ja kõige hullem oli see, et kui ma reedel ja laupäeval olen kuskil kontserti andmas, lähen reede hommikul juba minema ja siis pühapäeval kujuvad kuskil poolest päevast, siis on see, et esmaspäevaks on vaja teha seda, seda, seda, seda, seda ja siis ma muidugi tegin ise oma arvuti laates, nüüd. Oota Stop. Mis mõttes sina oled ja meie ei või, ja oligi kõik ja ei saagi midagi teha, see ei ole inimõiguse piiramine, kui, kui lastel näiteks koolis võetaksegi on olemas kapp, kus on igalühel väike sahtel. Kui tund hakkab, pannakse telefonid tahvlid ära, sellepärast et see on ebanormaalne. Ma saan aru, et ei pea ka igasugust saasta, mida koolis õpetatakse, ei pea nagu pähe tampima, sellepärast et kunagine minu keemiaõpetaja rääkis mulle niiviisi. Hea küll, ma panen sulle selle kolme ära, aga sa ise kahetsed sa seda, seda valemit pähe ei õppinud, sellepärast et seda läheb sul ülejäänud elus iga jumala päev vaja. Sellest on nüüd 25 aastat möödas, pole vaja läinud, pole kordagi vaja läinud ja kui mul on vaja mingisugust valemit, siis ma lähen ja otsin selle valemi raamatust või noh, tänapäeval veel lihtsama guugeldan seda, et, et tegelikult kõike ma saan aru, et kool peab õpetama õppima ja ja teatud tarkusi kuskilt leidma ja üldinimlikku suhtlemist, mis on kõige tähtsam. Seda just nimelt seda inimlikku suhtlemist, oma mõtete ja tunnete väljendamise oskust ja neid nende sellel teemal, no see on kõige alus, karm asi selles mõttes Nagu väiksed robotid, kurat see on küll kurb, kurb muidugi vaadata kõrvalt ja ei oska nagu midagi, midagi nagu ei oska teha ka sellepärast, et siis kui sa, kui sa, kui sa teistpidi, kui sa nagu keelad selle asja ära, siis, siis nad jäävad omavahelisest sõprus suhtlusringkonnast välja, sellepärast et isa ei ole messengeris või sa ei ole Instas või kus, kus iganes, et siis siis see nagu ma mäletan täpselt, kuidas meil olid, et kunagi, kui vend ka veel keskkoolis käis ja mina olin ka veel koolilaps ja me vaatasime ju seal, meil olid mõlemal vennaga soome keel oli suus ja me vaatasime Soome kanalite pealt filme. Me saime kõigest absoluutselt ideaalselt aru. Ja kui vend hakkas käima õhtupoole koolis, meil oli koolis ka niiviisi olid hommikused ja õhtused vahetused, siis vennal lubati õhtul vaadata Soome telekast hilisõhtust filmi ja mul ei lubatud, sest mina pidin minema hommikul kooli, aga vend võis magada kauem. Ja siis astus vend minu kaitseks välja ja ütles vanematele seda, et las ikka Jaagup vaatab ka sellepärast, et muidu tal ei ole järgmine päev koolis teistega millestki rääkida, sest kõvad vennad olid need, kes said õhtul vaadata seda hilisõhtust filmi. Ja, ja kui seal seda filmi näinud, siis siis olid aut siselt aut, siis sul ei olnud millegagi kaasa rääkida. Minu meelest täitsa loogiline. Väga tore on olnud seda aega siin teiega veeta. Aga lõpetuseks ma ikkagi anni, kasutades juhust, et nii fenomenaalse mäluga inimene istub siin loeks nüüd luuletuse, mis on elu jooksul kõige sügavamale hinge pugenud. Seda muidugi väga raske ütelda, sest mul on neid väga palju. Issand, seesama nimeta oma lemmiklaul või lemmik lemmikvärv. Aga ma võin lugeda selle, mis ma lugesin siis, kui ma teatrikooli astusin. Pansole seal sisseastumiseksamitel. Betti Alveri laul, pojast. Päike paistis, kaste hiilgas. Vidutas vihma, veidike pojuke mängis memme põlvel seljast tite kleidike. Juba need julged jõnger, jalad jooksid jovica rabani. Tuli rätsep, õmbles riided nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas tus artiiniku asukas. Nooruk sõitis laia laande karuses killa kasukas. Kihas taplus, loitsid, leegid, suitsesid sõja käri kerised. Mehe poeg vaaruskiset välja, vammused veidi verised. Memmele jäid tühjad nurgad, taadile hobuste talitus. Pojuke viidi kabelimäele puhkama. Puust palitus. See on vist liiga jube ja seda ma ei taha. Siis siia kohta ei taha seda hingekeeled said jälle puudutatud ja mis, mis on muidugi kõige tähtsam. Aga võib-olla on see natukene natukene rõõmsam. Ära nuta, ammu enne sinu sündi on su eestlik nutunutet täpsukene, naera veelse naerda, võid veel rõõmsalt uinud, võeti vererõhu sinu meelimaised mured. Ja unes viibid kaugel kaunil maal. Kui su kätes jaksu, sirutan nad särava puu. Kui sa silmad avad, näed sa end rinnal kuldset lindu, kuldsed tiivasuled kullanidel hariväes. Kui su käte sani jaksu, sirutad nad sära poole. Lendab minema su rinnalt kambri nurka, kuldne lind. Kui su jalgades ainult jaksu. Ja sa astud sära poole lendab ära kambri nurgast metsa äärde. Kuldne lind. Kui sa ütled jumalaga, ema, lähen õnne püüdma, lendab igaveseks ära. Üle mere kuldne lind. Ära mine lapsekene Ramine ülemeri eramini. Kergem on neil kannatada üheskoos. Vaata jõulude ajal on kihvt asi, et me väike ikkagi üritame lugeda päris luulet ka üksteisele mina ja vend ja, ja, ja Tiina mal. Ja ikka natuke püüame, jah. Ikka üritab, aga uued asjad ei jää ju enam pähe ja sellepärast. Aitäh teile selle jutuajamise eest. Tänase saatekülalised olid Anni ja Jaagup Kreem, ma soovin teile kõike head. Ja loodan, et kohtume veel. Suur tänu kutsumast, tore kuulajatele ka kena päeva, ma olen Sten Teppan, kohtume järgmisel korral.