Siis ta nagu elektriseerisid. Ta paelus. Ja peaaegu niisama kaua oled olnud 23.-st aastast peale jäänud. Mina nüüd tahaksin natukene rääkida tema tööst, kuidas tema uusi laule hakkas meile õpetama. Kõigepealt tema lahti mõistetas selle lauluteksti ja seda tegi tema väga nii meisterlikult, eriti mul on meelde jäänud laulu talvine õhtu lahtimõtestamine siinkandis tema selle laulu ette üle hämara varjutud, tume õrna ja sinaval lume heidab veerev kustu päike punase läike üle ääretu lumise välja. Tühja ja palja viib üksiktee üle jõe, kus pruunikad pajud on unes vahend. Mööda lõputut teed lähevad reed kuu kahvatul kuumal eha Punal kaugele. Sellega lõi tema nii suurepärased kolm pilti ja siis, kui see oli läbi, tema läks klaveri juurde ja ise laulis ja saatis klaveril. Ja sellega oli siis koor nii häälestatud, et võis hakata teda väga hästi nisu õppima. Ja nüüd algaski see kooli otsene tööd. Koor töötas väga pingeliselt ja mul on siin meeles alati, kuidas tema rääkis, et kui ära laulda noodid, et see ei ole veel muusikapaid, sellele peab elu sisse andma, peab temale hinge andma. Ja tema ise, kui tema juhatas ja ka koori harjutustel juhatas, siis sattus tema ikka nii toredasse meeleollu, et tema kõiki lauljaid ka edasi viis ja kõik laulsid väga innukalt ja südamlikult. Eriti mul on meeles tema viimane kontsert Estonia kontserdisaalis. Viimast laulu juhatades andistama ainult hääle kätte. Siis jäi koodi ette seisma. Nägu pööratud koori poole, käed kõrval. Suured pisarad voolasid mööda põski alla. Koor laulis nii hingestatult. Ja kui laul mõttes. Nüüd on koor nii kõrgele viidud kus võiks temaga igasuguseid laule ette kanda ja suuri vorme. Aga mina pean lõpetama ja vähem kui aasta pärast ei olnudki türbult enam meie keskel.